Ründame koos Hendrik Relve. Täna algab siis õieti viimane saade neist pikkadest rännakutest Lõuna-Ameerikamaal nimega Venetsueela. Ja eelmises saates oli juttu lennuretkest maailma kõige kõrgema joa Angeli joa juurde seiklustest, mis sinna juurde kuulusid. Ja tänases saates need seiklused jätkuvad. Aga nüüd mitte lennukiga, vaid paadiga. Sest lennukiga on küll huvitav Angeli joa ümber tiirutada ja sa saad kustumatuid elamusi. Aga on ka võimalus teha Angeli joa juurde retk mööda jõgesid. See võtab rohkem aega. Aga kui lõpuks Joal välja jõuad, siis on ka seal aega rohkem olla ja süveneda sellesse paika. Selline plaan meil need oli. Aga kuidas see tegelikult välja. Kus sellest see saade nüüd siis tulebki? Sedamoodi vuliseb üks mägijõgi. Tänasest ates tuleb palju juttu jõgedest ja üldse veest ja las siis mägijõe vulin, jääbki meid selles saates aeg-ajalt saatma ja meie paadiretk õieti. See lugu algab sellest, et see retk pidi äärepealt ära jääma ja põhjus oli selles, et, et see aeg 2015 veebruar oli juba kuu aega kestnud, kui periood ja jõed olid siinkandis Venezuelas jäänud väga madalaks. Veetase langes pidevalt ja meile lihtsalt öeldi, et praegu on veeseis nii madal et me ei pääse paatidega Joala välja. No täpsemini on siis niimoodi, et sinna minekuks minnakse algul mööda niisugust laiemat ja sügavamat jõge, selle jõe nimeks on karov jõgi. Sealt läbi pole probleem, aga siis tuleb sealt keerata paremale ja minna sellele kitsale ja kärestikul isele ruuni jõele. Ja vot see on probleem, sest seal on palju kärestiku ja kärestik. Kohapeal on jõgi nii madal, et ülesvoolu pingutades paat ei lähe läbi. No tegelikult tehakse siis niimoodi, et kõik ronivad paadist maha ja seal libedate teravate kivide vahele, üheskoos tõukavad seda paati niimoodi sammhaaval ülespoole. Aga kui need kärestik on palju madalaid kohti, on palju kogu aeg paadist maha tulema. Kokkuvõttes see minek läheb nii aeglaseks, et seda pole mõtet teha. Ja siis öeldi meile, et noh, midagi pole teha ja seis on selline, et nüüd lähme paatidega. Küll, aga teeme sellise hädavariandi, et sõidame ainult selle laiema karao jõe peal, jõuame väljasaareni ilusa liiva kallastega saareni, orhideesaar on selle nimi seal siis väikene suplus, väikene jalutuskäik pikniku lõuna ja siis kohe tagasi siiasamma ööbimiskohta, et niimoodi me saame teha. Muidugi see võttis meele mõruks, sa oled tulnud siia kusagile ilma Saarele kusagil Venetsueela inimtühja paika ja siit on ainult ühe paadipäevaretke kaugusel see maailma kõrgeim juga ja sa ei saa sinna ligi. Ja noh, teisest küljest ise looduse inimesena ma tean, et looduse vastu ei saa. Kui nii on, siis nii on, ja järgmisel päeval pidi sissesõit tulema ja siis olime valmis selleks, et et teeme siis selle lühikese retke sinna orhideesaarele ja tagasi. Aga vot sellel samal päeval loodus ise otsustas siis niimoodi, et nüüd olukord muutub ja tasapisi kattus taevas aina paksemate pilvedega läks nihukeseks hämaraks, isegi sisakas müristama ja äikest lööma ja siis tuli sealt taevast selline sadu nagu seda tuleb ainult Troopikas, nii et kõik maa oli valge vahetpidamata pikalt pikalt. Meie olime siis pugenud kõik oma onnidesse peitu ja umbes paari tunni pärast tuli siis meie giid koputust läbi vihma tuli, koputas ukse peale, ütles, et mul on uudis olla, kui samamoodi see vihm jätkub, siis homseks tõuseb veetase nii palju, et me ikkagi saame sinna Angeli joa alla paatidega välja pressida. Et niisugune võimalus on olemas, täpselt ei tea, õhtul saame täpsemalt öelda ja siis ma olin lihtsalt seal oma onnis, ümberringi ladistab vihma. Ma ei ole elu sees rõõmustanud ühe kohutava vihma üle, nii palju nagu seal selles meie kalaima ööbimiskohas. Ja õhtul oli siis niimoodi, et meie söögikoht oli seal väljas, tuli minna läbi saju niisuguse suure katusealuse alla ja seal olid siis meie lauad ja seal siis õhtusöögilaua juures, siis andis meie giid siis meile kõige värskemaid uudiseid ja need uudised olid tõesti rõõmustavad. Nad olid pidanud raadiotelefoniga sidet, mutt, sidet, sind lihtsalt ei ole inimestega, kes asuvad sealsamas Angeli joa juures, seal on üks selline hästi Spartalik ööbimispaik ja nad seal valvel sellepärast et võib-olla mõni eksinud rändur satub sinna ja siis tuleb teda päästa. Ja nemad siis andsid raadiotelefoniga teada, et praegu Veetase tõuseb väga suure kiirusega, noh, nii see mägedes on. Et kui vihma sajab, siis need ojad täituvad veega ja kui need ojad jõuavad jõgedesse, siis teatud ajanihkega, nii umbes 10 tunniga tõuseb ka jõgede tase väga kiiresti. Ja nemad siis ütlesid, et paistab, et pääsete, sealt kärestikust homme läbi. Ja minu jaoks oli see tõeline rõõmusõnum, üle noatera pidise retki paatidega ikkagi toimuma ja veel sellele lisaks, et me saame ööbida seal otse joa lähistel, sest ühe päevaga me ainult jõuame sinna kohale ja siis ööbime seal järgmiseks päevaks, mingil ajal jõuame siis siiasamasse. Siin kuuldus nüüd natukene sellist troopilise äikese ja vihma häält ja sedasama häält kuulsime ka meie öösel seal oma. Akende taga ja hommikuks oli sadu möödas. Pilved olid küll hästi madalad, käisid hästi maadligi ja maali lausa vett täis aga ikkagi vihma ei tulnud ja paadid olid juba pandud siiasamasse, see ööbimispaiga juurde järve kaldale ja neile juba laaditi varustust sinna ikkagi kogu rühma jaoks. Toidud, igasugused abi, tööriistad, päris palju varustust ja meie ise siis võtsime kaasa, siis muidugi oma minimaalse varustuse. Need kõik pandi kohe sinna paati, veekindlatesse, kottidesse seoti kinni. Et tuleb päris esimene retk igal juhul. Ja siis läks sõiduks lahti. Algul sõitsime otse üle selle laiajärve ja siis tulime paatidest maha ja paadimehed, et võtsid need inimesteta paadid ja sõitsid siis oma rada, kus olid hästi suured kärestikud, need olid ohtlikud, Nad olid suured. Ei olnud mõtet inimesi sel ajal paadis hoida ja meie läksime siis nagu sirgjooneliselt üle savanni, et siis kohtume seal kusagil ülalpool kärestike. Noh, pool tundi umbes läks üle savanni minek ja saimegi paadimeestega kokku ja siis juba mööda seda Caroo jõge ülesvoolu. Suured kärestikud olid tegelikult ju selja taha väga juba meil aga ka siin, kui me paadis olime, olid ikka päris uhked kärestikud, vesi ümberringi mühises nagu mingi vabrikumasinad ja kobrutav tas ja lained käisid ikka väga tihti täitsa paadi serva kõrgusele ja mõnikord ka ikka natukene üle. Paadiäärepaadimehed olid väga osavad. Aga ometi pritsis paadi ninast kogu aeg kahele poole, tohutud pritsmed, aga üks kord lõika pangetäie vett ikka nii kõrgelt sisse, et et noh, ikka näkku pangetäis vett muidugi riided märjaks, aga sellest polnud midagi, see oli troopika. Tegelikult kastmine oli lausa lust, sellises kuumuses. See jõgi ise. No jõgi oli ikka päris lai, ma paarsada meetrit ja mida edasi? Ta hõredam asustus, nii et lõpuks mõlemal pool polnud mingit inimese jälge, ainult ühtlane metsamüür. Ja umbes tunni aja pärast jõudsime siis selle saareni, selle orhideesaareni, see oli siis see, kuhu me siis selle hädavariandina pidimegi jõudma ja sealt siis tagasi pöörama ka nüüd oli siin ainult niisugune väike jalasirutuse peatus. Ja siis, kui me seal kõndisime seal liival, siis meie giid ütles, et ta peab meile selle saare kohta rääkima ühe loo. Nimelt Ta on siin saarel elanud pikka aega üks tähelepanu väärne mees ja suur seikleja ja selle seikleja nimi, ütles ta, on Alex Sanders, laime, Alex Sanders eesnime lõpus s-täht küsisin, ega ta äkki lätlane ei olnud, giid ütles, et oligi lätlane ja siis hakkad mõtlema, et mis asja, et mida see lätlane siit ülikaugest Lõuna-Ameerika kolkast ometi otsis. Ja siis rääkis see giid meile selle Alexandersi loo. Et sellel mehel nimelt siin saarel asus maja ja ta elas siin pikki aastaid, aga mees ise sündis tegelikult ikkagi Lätis. No see oli ikka üsna ammu 1911. Aga see Aleksander oli ikka eriline siukene, rahu, too verega inimene. Ta õppis merd purjetama juba poisikesena ja nii kui sai noorukiks nihakas meremeheks seilas mööda maailma meresid. Ja kuskil teise maailmasõja ajal oli Aleksander ss juba tegelikult kolmekümneaastane mees. Sel ajal olid tal juba seljataga Aafrika ja Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika igasugused pikad reisid ja seiklused ja ta oli jõudnud siia Venetsueelast siia Depuide väga üksilasse paiku ka. Ja siin meeldis talle nii kangesti. Ta jäigi siia elama. Tal oli sel ajal juba olemas ka naine ja lapsed ja pere. Ja kuigi oli pere ikka, meeldis talle kõige rohkem siinkandis ka kolada oma pead pikki päevi ja nädalaid jõgedel džunglites mägedes keegi täpselt ei teadnud, tegi, jagati, ta tõmbas niisugune retkede tegemine tundmatusse. Ja tema oli õieti esimene inimene, kes leidis selle võimaluse minna nüüd selle Angeli joa juurde, see oli selleks ajaks juba ju maailmakuulus jõuga. Et kuidas siia juurde pääseb, siis mööda jõgesid ja sealt lõpus tuleb veel natukene jalgsi matkata ja siis jõuad täiesti Anselei joa alla. Nii et terve see maailma kõrgeim juga on sul otsekui peo peal. Ja see vaatekoht, see sai muidugi väga kuulsaks, kõik loodusturistid, kes tänapäeval sinna tulevad, nad kui nad paatidega lähevad, nad alati. D lähevad ikka sellesse samasse kohta, mille see laime avastas ja selle koha nimi ongi laime vaatekoht tänase päevani. Ja siis Aleksander slaime ikka oli kusagil seal 1955. aastal avastanud ka võimalused, kuidas sealtsamast joa juurest tõusta üles sinna kõrgele juga algab see peaaegu püstloodis minek, väga raske, aga võimalik, ta leidis selle salaraja ja ta tõusiski sinna üles jalgsi esimese inimesena sealtkandist ja ta avastas sealsele Jimmy ändželi lennukivraki. Noh, meile eelmises saates oli juttu, kes Tseemiann seal oli ja kuidas lennuk seal üleval vrakiks muutus, tema järgi ongi Angeli juga oma nime saanud ja see vrakk oli seisnud seal 20 aastat täielikus üksinduses ja unustuses. Ja need, see Aleksandr slaime nägiseda esimese inimesena ja vähe sellest, ta uuris seal platoo peal ikka edasi, et kuskohast see Andželi juga siis õieti alguse saab treidis joa, et seal üleval mägi platool ja kuna ta oli nende esmaavastaja, siis oli tal õigus panna neile ka ise nimi. Ja nüüd lõi välja see, et ta oli ikkagi Läti patrioot kuigi juba aastakümneid elanud Lätist kaugel. Aga ta pani selle lätetele nimeks jõe nime, mida ta pidas Lätis oma kõige armsamaks Joeks ja ta nimetas siis Angeli joa lätted Gauja ehk Koiva läteteks. Koiva jõgi, see pikk jõgi on ju vahepeal meil isegi Eesti-Läti piirijõeks sama meile tuttav jõgi selle nime järgi on siis kõikides enesest lugu pidavates geograafia teatmeteostes kirjutatud. Et need on siis Gauja lätted seal kaugel Venezuelas. Aga see, Aleksandr, slaime ta siis seal kuskil elu lõpuaegadel ehitaski siia orhideesaarele omale majakese, tal meeldis siin väga palju lihtsalt olla. Siin ei olnud kedagi muud, talle meeldis selline omaette olemine ja kuskil 80 kolmeaastaselt ta suri. Aastanumber oli siis 1994 suri päris ootamatult ja kui nüüd siis need inimesed tulid siia orhideesaarele tema maja nagu üle, vaata siis nad leidsid lõkkeaseme juurest maa sisse kaevata tult, päris suure konservipurgi ja kui nad selle lahti tegid, seal olid sellised tihedad raharullid ja seal oli kokku siis USA dollarit 20000 dollarit. Mitte keegi ei teadnud, kust mees need rahad olid saanud, igasugu oletusi tehti, sagedasem oletus oli see, et kui ta seal üksinda niimoodi ringi retklassel jõgedel, et võib-olla ta leidis mingi niisuguse kullaliiva leiukoha, mida hoidis saladuses ja siis tasapisi vahetas seda kulda, siis dollarite vastu. Noh, oli kuidas oli igal juhul selline raha, sealt leiti sealt konservitopsist ja kes teab, võib-olla oli tal seda raha või kulda kuskile mujale peidetud. Aga noh, seda ei tea mitte keegi. Vaat siis milline. Põnev mees oli see Läti seikleja Alex Sanders laine. Aga meie pikk paadiretk läks ikka sealt orhideesaarest ülesvoolu ikka edasi. Ja varsti pöörasime siis sellele kitsamale jõele ruuni jõele ja seal läks juba päris vette. Mölluks seoldusti, ta oli palju kitsam, oli tormakam, kärestik, järgnes kärestikule, vesi kobrutas teinekord ikka väga kõrgelt, et üles palju kõrgemale kui paadiservaga. Paadimehed olid ka tõesti ülimalt osavad, nad nõelas niimoodi ühest jõeservast teise kivi mürakate vahelt. Timingi kitsas veetee, kust saab ikka paadi nina nagu ülesvoolu keerata ja sõitu jätkata. Noh, vet lendas paati muidugi palju, aga mitte nii ohtlikult, paat oleks kuidagi tasakaalust välja läinud või, või meil oleks tekkinud eluohtlikku olukorda. Samal ajal ikka liikusime kogu aeg ülesvoolu ja nad olid nii osavad, et paati kriipinud kordagi vastu põhja, seal suurte kivide ja kobrutama oma vee vahel. Me ei pidanud kunagi tulema sealt paadist välja paati tagant tõukama, nagu enne ähvardati. Et see oli ikkagi paadimeeste teene, noh, ega see ei olnud ka neil esimene kord mööda neid kärestik ülesvoolu minna ja niimoodi läksime vahetpidamata äärest kaks tundi. Ja nüüd see maastik selle jõe kallastel oli ikka täiesti muutunud. Paremal pool vilksatas aina sagedamini kõrgele metsa kohale. Meeletu kaljusein. Eks oli see au, Jan de Buy, see hiigelsuur Depuy, mis meil seal paremal servas oli ja millelt ju see Angeli juga Kaju kusagil eespool alla kus ja kui nüüd nagu paadi pealt üle kärestik vete üle puude latvade ikka vaatasid selle Depuy harjasid, need olid nagu mingid tornid seal tohutus kõrguses taevas nende vahel pilved, sihukene, sünge tume pilt, et no tõesti nagu mingi muinaskindlus seal üleval. Ja siis ühe Järjekordse jõekääru tagant ilmus siis esimest korda nähtavale see kõige suurem see Angeli juga. Ta oli meist sealt ikka veel paljude paljude kilomeetrite kaugusel, aga võib-olla just sellepärast, et ta oli nii kaugel paistis ära, kui suurejooneline, kui kõrged on. Et sealt eemalt vaadates paistis seal kaugel-kaugel, et juga kukub nüüd sealt kuskilt kaljunuki otsast alla lai vahutav jõgi ja siis pilve viirgudest isegi kõrgemalt laseb taevast. Ja siis nagu sealt eemalt, et vaadates nagu tundus, et ta kukkus kuskile kaljuõõnsustesse, see kalju õndsus omakorda oli veel palju kõrgemal kui metsaviiru kõige kõrgem osa, noh, tegelikult lähedalt vaadates oli kindlasti pilt teine, aga siit eemalt oli see selline väga. Ma ütleks üle maine pilt nagu mingi võimas looduse maal. Ma ütleksin, piibellik vaatepilt. Ja siit edasi kuigi palju ei sõitnudki, võib-olla oma paarkümmend minutit ja siis olime kohal seal laagripaigas, kus me pidime veetma siis oma öö, sealt paistis juba see maailma kõrgeim juba täitsa ilusti kätte aitäh. Ja oli vahva mõelda, et terve öö otsa võid vaadata, kui tahad seda juga. Aga üldiselt oli meil kiire, paadid laaditi tühjaks, vaatasime selle ööbimiskoha üle, noh, eks ta on niisugune tagasihoidlik oli, aga majakesed olid olemas, katus paistis terve olevat. Ja seal majakestes olid ka mingid lihtsad voodid ja isegi pidi saama paariks tunniks elektrit õhtuks, kui pimedaks läheb, et tõmmatakse mingi generaator põrisema ja saab ära olla küll ööd. Aga tegelikult me kiirustasime ikkagi jalgsi matkale, sest enne pimedat oli vaja jõuda sinna joa lähistele mingi tund aega päris tõsist jalgsiretke, see tuli läbi teha ja siis veel enne pimedad tagasi jõuda, nii et oli siis ainult vabatahtlikud, mõned jäid sinna laagrisse, kes hakkas õhtusööki ette valmistama, kes läks lihtsalt jõkke suplema, kes lihtsalt jalutas seal ümbruskonnas ringi. Aga need, kes tahtsid tulla, istusime siis paati, sõitsime risti üle jõe ja sealt algas siis jalgsirada. Meie eesmärgiks oli siis seesama vaatepunkt, mida siis see Sanders laime oli kunagi avastanud see, mida tuntakse nüüd laime vaatepunktina. Ta oli selle avastanud üle poole sajandi tagasi. Meie olime nüüd siis minemas sellesse samasse kohta Noh, see raja valgus seal meie jalgsiretkel oli algul ikka vesine ja soine, saime jalad korralikult märjaks, ümberringi võsa taoline mets. Aga siis algas tõus, maapind muutus kuivaks ja me sattusime sellisesse metsa. No ikka päris selline kõrge tihe mets, puud nagu troopikas ikka, igihaljad laiade lehtedega maapind kaetud lopsakate troopika taimedega, õhk niiskuses täiesti küllastunud, nii et kõik lehed läigivad ja tilguvad veest, kuigi vihma ei 100. Nise troopikas on ühesõnaga tüüpiline troopiline mägi džungel. Ja seda rada mööda oli selles mõttes nagu ebamugav minna, et tõus on kogu aeg ja samas rada koosneb praktiliselt ainult roomavatest puujuurtest, sest siin pinnas on ju väga õhukene ja puude juured ei lähe kunagi sügavale, nad roomavad mööda maapinda ja sellised juurte puntrad, neid möödakäija märjad Ligedad korra väärata võtad ja väänadki jala välja, tuli minna hästi tähelepanelikult, nii see minek käis ja siis umbes poole tunni pärast siis läks rada veel raskemaks, siis algas õige tõus. Ja nüüd oli juba niimoodi, et, et siin ei olnud enam, et puujuured, vaid lihtsalt kivid, suuremad-väiksemad kivid ja ümberringi ikkagi mets, palju madalam, hõredam. Aga näha pole midagi, ainult puud. Ja niimoodi läksime veel pool tundi, noh, see osa võttis ikka tõsiselt hingeldama. Ja siis seal korraga teejuhid pöörasid siis kõrvalerajast läksime nende järel, need pidi ronima juba neljakäpukil. Tõus oli nii järsk, nendele niuksed, suured kaljurõngad, mida möödamisest Läksime ja vot kui me sinna üles künka otsa jõudsime, siis me olimegi selles laime vaatepunktis, avar vaade, mets ei sega ja sa näed enda ees ainult ühte tohutut kalja seina vasakule-paremale üles, igas suunas punakat värvi kaljusein selle keskelt otse keskelt voolab siis alla see Angeli juga terve jõe täis mürisevad. Ja kui sa esimese pilguga nagu näed seda Angeli juga täiesti automaatselt võtad, muidugi kaamera, võtad fotoaparaadi, tahad kuidagi nagu jäädvustada seda maailma kõige kõrgemat kilomeetri kõrgust juba. Ja siis avastad, et ükskõik, mismoodi seda pilti püüan teha. Vot ma ei saa seda pildile. Põhjus ei ole mitte selles, et ta ei mahuks kaadrisse ära, see vaatepunkt, laime, vaatepunkt oli osavalt valitud, täiesti vabalt mahtus ära sinna kaadrisse. Aga vaatad siis nagu seda tehtud pilti sealt aparaadil sealtsamast ekraani pealt ja vaatad, et siin pole mitte midagi. Vaatad jälle selle joa poole, see on pöörane, lööb hinge kinni, vaatad pilti, mitte midagi, mingisugune nire tuleb kuskilt kaljuseinast alla, kui kõrge see on, kui lai see on, mitte midagi aru ei saa, kõik on liiga suur. Ja, ja siis niisugune jõuetuse tunne tuleb peale, et ma ei saagi korralikku pilti sellist, nagu ma siin tunnen ja siis tuli meelde, et tegelikult ma olen seda oma maailmareisidel ikka ja uuesti kogenud. Näiteks kui ma olin Brasiilias Amazonases laevaga mööda seda maailma suurimat jõge sõitma kas või siis näiteks Põhja-Ameerikas, kui ma olin seal Ameerika Ühendriikides suure kanjoni serval ja püüdsin pildile saada kogu seda hiigelsuurt kanjonit või siis näiteks Tiibetis seal kusagil Aasias Džomolungma jalamil, kui tahtsin pildile võtta maailma kõrgemad tippumas ained, pildid aga seda pilti vaadates. On hale mälestus sellest, mida su oma silmad näevad, sellistel puhkudel ongi kõige targem teha nii et paned lihtsalt selle kaamerat kõrvale, istud maha ja lihtsalt oled ja silmitseb ja lased mõtetel vabalt voolata. Siin oli need selleks aega. Ja siis ma vaatasin, kuidas Jugaselt ülevalt hirm kõrgelt pilvedest kõrgemal tumedate kaljuhammaste vahelt alguse saab ja siis kukub alla sealt niimoodi nagu kahes harus paistab nagu väga peenike. Tegelikult ta ei ole peenike jõe täis aga ta on lihtsalt nii kõrgel kaugel, sellepärast paistab ta peenik. Ja siis, kui ta niimoodi alla kukub, siis mida allapoole, seda laiemaks ta läheb? No üks põhjus on muidugi see, et, et nüüd on ta ju lähemal kui enne, aga teine põhjus on lihtsalt see, et kui üks võimas vesi kukub sadu meetreid lihtsalt otsejoones alla siis ta hakkab nagu laiali vajuma, ta ei saa samamoodi tihedalt kukkuda. Ja nüüd ta läks aina laiemale ja kui nüüd vaadata seda Angeli joa alumist osa, see, kus ta nüüd maapinnale jõuab, siis seal tegelikult enam polegi mingit juga. Et seal on üks niisugune suur veepisarate pilv, nii et kogu see juba on ülevalt alla vaadates kilomeeter maad, ta on nagu niisugune tohutu lai lehvik, mis lõpuks nagu kuidagi õhku ära haihtub. Ja meie giid, noh, Felix oli ta nimi tema siis ma küsisin, et kas see vee hulk, mida me siin näeme, et kas on suur keskmine? Ta on siin nii palju käinud. Ta teab, ta ütles, et siin on parajasti niisugune keskmine vee hulk siin maailma suurimal joal, et siis kui on vihmaperiood olnud juba mitu kuud, siis juga paisub palju suuremaks, praegu ta tuleb sealt ülevalt, kahe harulisena siis ta tuleb, kolme harulisena on tohutult palju suurem, aga siis, kui tuleb kuivaperiood, siis hakkab see jõuga kokku kuivama. Praegu ta ei ole veel päris kitsaks jäänud. Et veel paar kuud hiljem, siis ta tuleb sealt ülevalt ainult nagu ühe harulisena alla ja tõesti silmale vaadates nagu mingi veenire kuivaks täie kunagi, aga jääb kitsaks. Ja siis ma küsisin Felixi kest edasi, kas selle Angeli joa alla on võimalik täiesti sinna alla minna, aga jalgsi. Nii et Joa veetsinud kastavad? Ta ütles, et on küll, et ma oleme käinud niimoodi, et see on siis tõesti ainult sel ajal, kui see juga on hästi kokku kuivanud, sest muul ajal on see eluohtlik. Et liiga palju vett tuleb ülevalt alla, aga, aga sel ajal saab minna. Aga see minek on ikkagi ohtlik ja ebamugav, sest seal need viimased kilomeetrid on niimoodi, et see jõepõhi koosneb ainult niukestest märgades libedates teravatest, kalju nukkidest ja seal võib väga kergesti ennast vigastada. Aga kui ettevaatlikud lähed, siis saad küll niimoodi, et jõuad sinna alla ja lased endale seda tugevat vihma maailma kõrgeima joa vihma pähe sadada. Aga siis ma küsisin edasi Felixi käest, et aga et seal üleval seal kõige tipus, et kas sa seal oled ka selle joa juures seisnud, ise? Ta ütles, et jaa, et ükskord olin, et, et rohkem ei taha. Aga kuidas see siis käis? See on siis niisugune matkavõimalused, vot siitsamast kohast, kus me olime hakataksegi matkama üles? No see on kirjeldamatult raske minek, muidugi sisuliselt püstloodis kaljusein minnakse mitu päeva ööbitakse seal kusagil keset tühjust kuskil kitsa karniisi peal. Aga ta tegi selle läbi ja ütles, et see oli väga-väga väsitav, sa pead väga heas füüsilises vormis olema, et seda teha. Aga see on võimalik, jõuad sinna üles platoo peale ja siis nad läksid niimoodi, et nad läksid siis seal platoo peal mööda seda jõge, mis nüüd voolas veel seal enne allakukkumist läksid allavoolu ja siis läksid täiesti sinna servani välja täiesti servani selle koha pealt, kus jõgi siis tühjusesse kukub ja nad läksid veel ikka edasi. Selts tahtis näha, et kuidas on sealt ülevalt alla vaadata, kilomeeter alla, et kuidas jõuga ikka sinna kukub. Et ta ütles, et see oli tõesti ohtlik, et näitas ka käega mulle ühte niisugust, et kaljuhammast kui me siin all olime, siis see paistis niisugune pisikene nagu mingi kivitükk ütles, et kui sa oled selle juures, siis see on tegelikult niisugune 15 meetri kõrgune kaljutorn ja vot selle kõrval Sa siis oled seisad seal tühjuse kohal, sa saad sealt alla vaadata, aga see on selles mõttes nagu võtab ikka põlved tulisemad, sa pead ju veel ettepoole kummardada seal kuristiku servas ja noh, siis tal endal ka ta on palju käinud ja palju matkanud, aga ütles, et põlved ikka tudisesid. Siis ta palus oma kaaslasele, et see võtaks tal selja tagant püksirihmast kinni. Et siis ta nagu julges siis küünitas niimoodi ettepoole ja siis nägi seda jõuga kilomeeter kukkumist tühjusesse. Ja ta ütles, et, et noh, see oli muidugi elamus, et see oli, see oli nüüd see, et ta nii palju siin Angeli joa peal käinud küll lennukiga, küll paadiga, küll jalgsi, aga seekordne retk, mida ta enam korrata ei taha. Et see oli kõige vägevam vaade Angeli joale, mis tema on kogenud ja noh, ühest küljest Mul tekkis kadedustunne, et oh, saa pika alla vaadata, et see oleks ikka eluelamuse teistpidi. Mõtlesin, et ei, ei mina ei ole küll see mees, kes siit mööda seina üles läheb ja siis niimoodi sealt ülevalt kilomeeter maad alla vaatab, et teine hoiab selja tagant püksirihmast kinni. Aga et kui ma nüüd mõtlesin kõigi nende oma käikude peale, et lennuki pealt Angeli joa kohal paadiga jalgsi need siia Angeli joa alla. Et see on maailma looduse ime. Ja selle nägemine on elamus igaühele. Aga siinkohal saab see rännusaade nüüd küll otsa saada sellest, kuidas me siis seal, Venezuelas paatidega ja jala matkata. Sest maailma kõrgema Angeli joa all käisime ja tegelikult saavad need selle saatega otsaga üldse Venetsueela rännusaada, et aga ei saa otsa rännakud Ameerikas järgmises saates alustame siis päris kuuemaaga. Selleks on Costa Rica riik, mis asub seal Kesk-Ameerikas ja kus meie käisime umbes aasta eest. Rändame koos Hendrik Relve.