Fotograaf Stina Kase, no kutsusin sind küll selle saatelõigu külaliseks, aga otsa vaadates tekib igatahes mulje, et seal õieti muresid polegi ja noh, et siis pole vaja ka millegagi hakkama saada või oled ikkagi hoopis seda tüüpi, kes lihtsalt ei näita välja? Ja eks ta ole niimoodi, et ma natukene ikkagi hoian asju endas ka, aga, aga tegelikult see positiivne ellusuhtumine kuidagi peegeldub nagu seda positiivset tagasi ka. Ütleme niimoodi, et kui ise oled positiivne, siis kuidagi tuleb endale tagasi, no mitte alati, aga üldjuhul ma arvan, et niimoodi on lihtsam elus hakkama saada kui, et lihtsalt kõike iseendas hoida nagu sees. Ma arvan, et paljudel kunsti alal tegutsevate inimestel tuleb ette selliseid loomingulisi kriise, kus nad tunnevad, et nad ei suuda iseendale seda nii-öelda hinge toita enam pakkuda, et niimoodi, et hiljaaegu eest oli mul niisugune periood, kus ma mõtlesin, et mis nüüd saab, et kuigi see võib olla nagu inimestele välja ei paista, siis tegelikult nagu iseenda sees see protsess, mis toimub, noh, teed küll ilusaid asju, aga see miski on sealt puudu, siis tekib küsimus, et miks ma seda teen ja kas aega piisavalt hea ja see kindlasti tekib ka sellest, kui midagi liiga palju teha. Kui, kui tekib siukene küllastus millestki. Et kui sa teed midagi liiga palju, siis kuidagi see hing kaob ära, see ei tule enam sinu seest. See panustamine ideest südamega, võib-olla lihtsalt teed selle ära tunnet, tunnet ma ei taha, ma tahaksite tipudigi läheneda igale projektile, mida ma teen hinge ja siukese vaimustusega. Kuidas selle tunde ületasid? Sa tegid selleks loomulikult, enne tuleb tegeleda ja minuga ajaks on metsas käimine ja mets on niisugune energiaallikas, kuhu ma lähen lihtsalt teadlikult. Lähengi sinna ja ma võin seal käia tundide viisi istuda puu all, ma tulen tagasi ja ma olen palju parem ja rahulikum inimene. Et loodus on üks asi kindlasti, mis hoiab mind kuidagi balansis selle, selle muu maailmaga nii-öelda. Kas metsas juhtub see, et sa hakkad iseendale ka rohkem meeldima ja saad aru, et sa oled ikka päris tubli fotograaf? See nagu päris päris keeruline. Sisuliselt tuleb õppida või sadama õpingis kogu aeg ise Endale meeldimine ja iseenda tööde meeldimine. Et see, see keskkond, kus me igapäevaselt või kus mina igapäevaselt nagu olen, müra sõidab niimoodi sisse, et ma kaotan ennast ära ja kui ma sinna metsa lähen, siis see on nagu jah, võib-olla tõesti see ongi, et et ma jälle leian ise ennast üles. Tööga seoses, eks meil kõigil ikka tekib neid igasuguseid tühjuse hetki, aga kui me läheme sinu puhul Stina Kase hea fotograaf mõne muu eluvaldkonna juurde, siis kuidas seal nende probleemidega lood on? Ka aeg-ajalt tuleb mõni külla või? Muidugi tuleb et eks ikka ja, ja ja reisimine on üks asi, mis kindlasti päästab mind, kui nii võib öelda, et reisimas käimine on ka omamoodi sihuke hinge tõid mulle, et eelmine aasta, kui ma käisin kuus džunglis, siis minu jaoks oli see täiesti midagi noh, nii intensiivsed, nii nagu iseenda taasleidmist, et et see raputus nagunii mõnusalt läbi, et kuidas nagu üks niisugune noh, et see mets on Eestis ja, aga see džungel seal on nagu täiesti nii-öelda teistmoodi keskkond täiesti uus meie jaoks nagu niisugune natukene võib-olla ja see teeb ettevaatlikuks. Aga samas nagu võib-olla seda enam paneb see mõtlema mingite enda isiklike asjade ja hakkamasaamise osas. Need, iidsed inkade paigad andsid ka sellist uut algust, aga vahel inimesed reisivad selleks, et nad tahavad millegi eest ära põgeneda. Jää ära põgenemine tegelikult on minu arust väga gei, sest see, kui sa saad sellest keskkonnast oma keskkonnast välja, siis sa hakkadki asju ajamas jälgimine toob sind nagu mingis mõttes maa peale tagasi. Mõnele küsimusele vastust saada siis kas enda sees või, või eraelus või kus iganes töö tööasjades, et mõnikord on väga hea lihtsalt käia ära ja tulla tagasi ja kohe selgem pilt. Elame siin selle siukse müra keskele, unustame mingid põhiasjad ära või tegelikult on kõik nii lihtne. Seal džunglis olles nagu aru sain, et meil on nagunii vähe vaja tegelikult, et õnnelik olla. Mis see vähene võiks olla? Vähene ongi iseendaga hästi läbi saamine, ma arvan. Aitab küll, see algab ikkagi nagu meie enda seest, et loomulikult on seal veel nagu detaile, aga, aga ikkagi see taas on nagu meie ise. Et kui meie oleme õnnelikud, siis, siis me tõmbame seda nii-öelda enda poole ka ja see elu lihtsalt nagu juhtub. Nii, aga kõik inimesed ei saa endale reisimist lubada igasugustel põhjustel, et mida sa neile soovitad, et ennast leida ja iseendaga rahu sõlmida, vajadusel ja mis iganes, et ennast jälle hästi tunda. Minge metsa ja olemegi jälle ringiga metsastada gaasi. Noh, igalühel võib-olla ei, ei sobi see looduses käimine tõesti, aga, aga sellegipoolest, et isegi proovida käia mingeid matkal või, või näiteks üleeile ma käisin uisutamas rabalaugast veel, mis oli, oleks väga äge kogemus, et mingid siuksed, väiksed asjad, et saaks oma sellest rutiinist välja. Et kasvõi teha midagi sellist, mida mida iga päev ei tee, et korraks kuskile ära minna, omad nelja seina vahelt, et teater kino sama moodi, et korraks nagu mingi teised avarama vaatenurga kuskilt. Ja kui inimene on näiteks voodis ja haige ja ei saa hetkel kuskile minna, kuigi tahaks, siis mõttes võib ikka seda teha. Olete.