Saade alustab uut aastat, mina olen Sten Teppan ja äraütlemata tore on veeta üks tund sinuga, hea kuulaja ning teiega hea saatekülaline. Tere tulemast, Eiki Nestor, tere hommikut. Minu ema, ütleks Eiki teie kohta, ladna, vana mina jääksin lakooniliseks ja ütlen poliitik, kelle nad ise end siin pühapäeva hommikul välja hõikaksite. Paneme siis kokku ladna poliitik. Ma ei ole eriti osa oma mõõted, olemiste tegevuste varje ja, või, või, või meelitaja, et ju ma olengi selline, nagu ma olen, nagu te mind poliitikas näete, et ma olen veendunud, et poliitikud on sunnitud olema poliitikud 24 tundi ööpäevas, meil ei ole sellest pääsu. Ükskõik kus nad on, ükskõik, mis nad teevad. Muide, Eiki, kas riigikogus hüüdnimesid pannakse ikka, kuidas Eiki Nestorit hüütakse. Ma olen saanud. Saad aru, et kõige levinum on vanameister anameister ja see põhineb ilmselt sellel staažil, mis mul seal on. Seitsmendast riigikogust on jäänud siis tänasesse kokku kaks rahvasaadikud nüüd Mart nutt ja mina. Mart on paar korda tulnud siis asendusliikmena. Ja mina olen kaks korda käinud ministriks, nii et meil pidev staaž ei ole kogu aeg riigikogus, me oleme vahepeal sellest loobunud. Aga meie staaž Riigikogus on kõige pikem tõest. Aga teie ainsana olete siis Toompea lossis nii-öelda 92. aasta poisina? Jah, meie kaks olema 92. aasta poisid. Kelle peale pole hakanud opositsiooni ajakirjanduse vikatimehe hammas? No hoidku jumal selle viimase eest, eks ausalt öeldes 92 95 tööl olnud riigikogu, et kui täna mõelda kuidas siis ühtpidi oli seda loovust ja entusiasmi nagu kordades rohkem kui täna samal ajal oskust teha poliitikat, võib-olla nii et arvestatakse seejuures ka sellega, mis järgmistel valimistel toimub. Siis ju kõik uskusid, et noh, et mida tublim töökam ma siin olen, et ju siis valimistel ka vastavalt sellele hääli saan, et no 95. aastal paljudele selgus, et see ei ole nii, et need asjad ei ole omavahel ei käigud. Ja ka täna muuseas, väga paljud, kes tulevad poliitikust poliitikast, siis esimest järgmine kord uuesti kandideerivad seal saavad ka mingil määral sellise väikse šoki või et nad ehmatavad ära, et kuidas ma olen nii tubli ja tark olnud, vaata, kui vähem hääli sai. Eelmine kord ma sain palju rohkem. Tegelikult et inimest valimiste käitumine ja, ja siis sellise töökuse või aktiivsuse rahvasaadikupoolse vahel sellist otsest seost ei ole. Meil ju kaks viimast riigikogu valimistel kõige rohkem hääli saanud inimene, kes seal ei ole ühtegi päeva olnud. Ta on loobunud kohe sellest kohast, nii et tegelikult näeme seda ka teistes teistes valdkondades ja ja mina tookord arvasin, et üleüldse see nii-öelda see seitsmenda riigikogu 192. aasta poisid nagu sa ütlesid, et see seltskond kaob üldse kaunis ruttu poliitikast ära. Pigem see mardi ja minu niimoodi oleks, seal on pigem niisugune väike erand, ütleme nii, et mingi loogika selles on, et see esimene põlvkond pidigi ruttu läbi põlema või uue tegevusena veidi. No nii nagu mina asjast aru saan, siis tegelikult Eiki, sinu tööriistaks on kogu karjääri jooksul olnud, ütleme nii, A4, paberid ja sulepea ja tööruumiks on olnud kabinet või kontor, et nüüd on sinu peamine töövahend haamer, mis meenutab juba natukene rohkem füüsilist tööd, et kuidas sa selles rollis tunned ennast, haamer käes, ma mõtlen, ma arvan Peamine tööriist on hoopis olnud seista kuskil ja rääkida et neid tunde, mis siis kunagi veedeti pliiatsiga paberi taga ja tänapäeval siis arvutiekraanil, aga valdavalt neid tunde on ka muidugi palju, aga nähtavamad. Poliitiku seisukohalt on siis need ajad, kus ta on mikrofoni ees või, või siis muul moel ajakirjaniku meelevallas. Need võtavad palju rohkem aega ja ausalt öeldes meie tänases riigikogus, ega ma saagi kasutada pliiatsit siis, kui ma vastvalitud näiteks Hollandi alamkoja esinaisele saadan tervituskirja, et muud võimalust mulle eriti pliiatsit kasutada ei olegi. Kuidas selle haamriga on, et kui dirigendile on oma oma, see haamriga on niimoodi, et piikril on ka enda isiklik. Ei, meil on Eesti riigikogu, et inimesed teaksid, kuidas need asjad välja näevad, et Eesti riigikogu on kuidagi väga meeskondlik. Et meil on komme ju kõigepealt, et jaotame omavahel selle riigikogu istungite juhatamise aja siis meil on kõigil saalis teiste rahvasaadikute kõrval oma istekoht ja meil on õigus. Võta sõna, meil on õigus esitada küsimusi, tõesti, me teeme seda vähem, kuna meil puudub üks õigus, see on, me ei tohi olla mitte ühegi riigikogu alalise komisjoni liikmed. Ja sinna me ka ei kuulu. Et see võib-olla eelnõudega konkreetselt me tegeleme vähem, aga ausalt öeldes ega vist palju jõuakski, kuna neid muid teemasid, mis ka riigikogu juhatamisega on nii palju rohkem, et tegelikult ei saakski, on meile, no näiteks ma võin tuua riike siis nagu Soome või Saksamaa, kus siis minu kolleeg tuleb täiskogu istungile ühest kindlast uksest, istub riigikogu, nende parlamendi esimehe toolile, juhatab ära koosoleku, annab ka haamrit, kui vaja on ja võib väljuda sellest ruumist ainult läbi selle ukse ehk isegi kunagi ei astu. Meie mõttes siis täiskogu saali sellist tava ei ole ja kõik peaksid seda sentsatsiooniks, kui spiiker üleüldse nii käituda. Meil on võetud juba aastaid tagasi selline kuidagi rahulikum, avatum, inimlikum lähenemine nendesse Riigikogu kottidesse. Ja ma pean ütlema, mulle on see sümpaatsem, kui käi käiks ainult riigikogu saalis, ühest uksest istuks tooli ja siis tähtsa näoga sellest samast uksest marsiks välja. Kas eelmised spiikril on haamrivarrele midagi kraveeritud ka järgmisele tervituseks või? Ei ole, ta on ilusasti graveerimata, eks meil kõigil vast on erinev löögi tugevus sõltuvalt vanusest ja sportlikust harjumustest. Et ma olen tähele pannud, et et haamrilöögi tugevus sisuliselt ikkagi sõltub otsuse tähtsusest, mille puhul sa seda haamrit lööd, et midagi ei ole teha, et kui on selline ennu 93 SE muudatusettepanek number 16, mille keegi paneb hääletusele, hääletustulemus on seal 45 poolt, 32 vastu, sa teed ühe kopsu, eks? Kui hääletusel mingi ma ei tea, põhiseadusemuudatus või mingi mingi ühiskonna suhtes palju rohkem mõju omav otsus siis ikka paratamatult lööd haamriga kõvemini, et mitte midagi ei ole teha, et võib-olla tuleb nagu mingisugune. Täiendav särtsu juurde emotsioon on sees ja ma ilmselt väga palju ei eksi, kui ma ütlen Eiki, et sinu poliitikukarjääri võtmefiguur üks nendest võib-olla isegi kõige tähtsam on Marju Lauristin ja kindlasti, mis asjaoludel sa omal ajal Lauristinil ette jäid? Siis, kui meil oli veel ülemnõukogu lausa ja Eestis arutati pikalt-laialt, et nii selle üle, et me peame ja saame olla iseseisvad siis arutati ka selle üle, et mis siis pärast seda toimub. Ja leiti, et märksõnad demokraatia ja turumajandus ja minu jaoks oli oluline teema Tööturg. Ilmselt ma olin siis üks vähestest, kes oli huvitanud sellest teemast, et kuidas töösuhted demokraatlikus turumajanduslikus riigis käima päevad, et kui käsu majanduslik riik seal on demokraatial, kui majandus on nagu teistsugune mõõde, aga kui on tegemist demokraatliku turumajandusliku riigiga, sellised suhted on hoopis teistsugused ja ja ma olin siis uhkelt, et 89. aasta detsembris loodud Eesti transpordi- ja teetöötajate ametiühingu aseesimees ja need teemad pakkusid mulle huvi samal ajal loomu poolest ka sotsiaaldemokraatlikul, erakonnal on need teemad tähtsad, me korraldasime koos üks, kolm või neli seminari, kus siis eri inimesed arutasime, et mida Eestis tuleks teha. Ja kui need seminarid läbi said, siis Marju Lauristin kutsus mind kandideerima riigikokku. Ja mina ausalt öeldes, esimene vastus oli, et ei, et ma hea meelega ajaks seda ametiühingujoont edasi, et, et riigikogu amet ei olegi see poliitiku töö, ei olegi see, mis mulle kõige rohkem nagu hinge läheks. Aga Marju osava poliitikuna, kes ta juba siis oli, esitas mulle ühe küsimuse, mis kõlas nii umbes, et et loetle, milliseid seadused Eestis kohe vaja oleks. Ja ma lugesin siis mingi viis või kuus tükki tuli nüüd nime nimetuse järgi. Ja siis Marju küsis, et kes need siis kirjutab ja siis ma ütlesin, et ma ei tea, siis ta ütles mulle, et kui sa ei tea, siis tule kandideeri ja siis siis mul jäi nagu mul ei olnud enam midagi öelda, tuli poliitikuna ikkagi osavam. See kõlab nii lihtsalt nagu, et kes need puud ära lõhub siin kuuri taga, et enam-vähem nii oligi, siis sina. Jah, kui 95. aasta Ta jõudis, siis ma olin juba olukorras, kus ma olin nagu sõrme andnud ja käsi oli läinud, et mingi osa inimesi olid koos minuga tulnud ja ja mingi osa oli tulnud toetama, et mul naiskuidagi nagu imelik, et kuidas ma siis ei löö kaasa ja ja noh, nii on ta läinud nüüd siiamaani. Me räägime kohe edasi, saatekülaline on Eiki Nestor, siia vahele kuulaksime looja kui muusikat. Ma arvan, et üks, mida inimesed sinu kohta teavad, need vähemalt, kes muusikaelu jälgivad, on see, et tegemist on Frank Zappa kõige suurema või ühega neist austajatest Eestis. Kas me mängime laulu bobi Braun või tõuntiiti elevus, nõu, minu teadmised üldiselt? Siinkohal saavad Frank Zappaga seoses otsa või mängib üldse midagi muud. Kedagi mood võib olla vikerraadio jaoks sobiks bobi Braun rohkem, aga Zapalikum lugu on tontiideeellosnov. Ei tule, on see. See on vikerraadio jutu saadame, kuulasime Frank Zappa muusikat, räägime Eiki Nestoriga ning keerame kellad natukene rohkem ajas tagasi. Eiki, kui mina keskkoolipingist, tõusin, lõpukirjand valmis? Ma ei mäleta, mis pealkiri oli. Küll mäletan seda, kuidas ma sõnastasin oma elu eesmärgi, see oli võimalikult kiiresti nihverdada ennast poliitikasse selleks, et, et Eesti elu uueks luua, see oli 90.-te keskel ehk Eesti vabariigi taastamise järel üsna varane algus veel, et, et siis mind väga teema inspireeris. Kui sina keskkoolipingist püsti tõusid ja lõpukirjandi ära andsid, siis kas seal oli ka midagi elu eesmärkide ja tulevastelt tegemistega seoses kirjas? Ma pean ütlema tollel ajal minusugust Zappa, muusika ja muu sellise sellel hetkel võimul olevale režiimile, alternatiivsete noorte meeled olid natuke teistsugused, et eks me püüdsime kogu selles asjas ellu jääda omadega välja tulla. Ja tolle aja üks selline märksõna oli siis kõigi noorte meeste valdav ja suur soov mitte minna Nõukogude armeesse. Teisest küljest ka oli selge, et keskkooliharidusest ei piisa oma tulevaseks tööks ja selles mõttes oli vaja need asjad kokku viia. Ja ega ma kaunis pikalt ei suutnud nagu otsustada, et mida ma siis õppida tahan või sellist, et ilusat eesmärki nagu sul ei saanudki olla. Käisime küll vahepeal sinimustvalgete särkidega koolis ja, ja siis saadeti koju neid särke vahetama ja ma ei tea, kuskil. Naersime selle koha sellesama võimu üle, kord valjemalt, kold vaiksemalt. Aga selles ühiskonnas ma endale mingeid kui selliseid ei seadnud. Pigem oli soov siis elada oma elu, kuulata seda muusikat, mis mulle meeldib lugeda seda kirjandust, mis mulle meeldib olla koos oma sõpradega. Me ju ka praegu vaidleme siin väga palju integreerimise teemal integratsiooni teemal, et et tegelikult ju väga paljud minusugused, kui nad olid siis koolist või töölt õhtul lahti said, läksid koju, kuulasid mingit muusikat ja siis avasid Soome televisiooni ja vaatasid sealt muud maailma ja võib-olla vahepeal kuulasin Ameerika häält või midagi muud sellist, et oli osa inimesi, keda siis Nõukogude liit ei integreerinud mitte kuidagi. Kas sa mäletad, tuleb seal ette natukene varasemast perioodist, enne kui see keskkooli lõpp kätte jõudis? Mis tüüpi tegelane solid millega üldse seal kusagil 60.-te lõpus ja 70.-te alguses aega veedeti, et kui palju mahtus sellesse korralik olemist ja kui palju seda teist poolt, et elu lõbusaks teha, nii nagu nii nagu varateismelistel kombeks. KuMul oma noorusest midagi meenutan siis kõige parema sõnadega just neid aastaid, mis ma koolis käisid, mulle meeldis koolis käia, ma kohe ütlen, et ma igal hommikul läksin koole kooli hea meelega sõpradega meelist õppimisega oli nii, et kui ma kooli ära lõpetasin, siis mul oli üks kolm ja see oli vene keel, aga need tunnistused, mis sinna vahepeale jäid, ütleme nii, viisakalt öeldes olid palju kehvemad. Kahe mees, ma ei ole kunagi olnud muidugi, ja keskkoolis ma käisin siis matemaatika füüsikaklassis. Tollel hetkel ma olin väga aktiivne sportlane, mulle siiamaani meeldib sporti teha praegugi veel. Ja ma mängisin siis korvpalli ja see võttis tegelikult lõviosa nädalast, et me ikkagi harjutasin neli päeva nädalas ja laupäeval, pühapäeval olid sageli võistlused ja mul on au siis koos olla mänginud palli mitmed hilisemate Eesti korvpallitippudega, kuna see 1953. aasta, millal ma sündinud on, olen kuidagi õnnistanud, testiti mitmel moel, kaasa arvatud ka korvpalli. Mihkel Tiksist, Jaan oravaste paljudest, et nendest nii-öelda Eesti koondise kandidaatidest minu meelest kunagi Kalevi ridades mängis lausa kuus või seitse meest, näinud neid oli väga palju. Teine osa siis nii palju kui aega üle jääb, meil oli siis huvi muusika vastu ja see võttis ka väga palju aega ja see ei olnud ju nii, et seal laadisin kuskilt midagi alla või see käis hoopis teistmoodi, et kui Led Zeppelini teine plaat ilmus Helsingis äkki siis üks vapper soomlane arvas, et ta teenis sellega vinge raha, sõitis järgmisel päeval sellega Tallinnasse, seda siis lindistati siin 24 tundi nendele lint makkidele ja üks poiss sõitis siis sellega Riiga ja müüs selle 25 rubla asjale edasi. Ja siis jälle meie siin arvasime, et meie kulud mingiteks muudeks muusika huvideks tulevikus on kaetud, eks ju? Väga palju ka ju ütleme kui sul oli nagu muusikahuvi, et siis sa siis lindistad, tegi ja vahetati omavahel linte ja käidigi neid kuulamas, et me siis oma klassikaaslaste ja sõpradega meil vähemalt korra nädalas ühe poisi kodus, kellel siis lintmakk oli ja kes oli ka väga suur muusikafanaatik, kõik tema juures käisimegi lihtsalt muusikat kuulamas tundide kaupa kuulamas. Sa rääkisid korvpallist ja muusikast, elu oleks võinud vabalt ju minna teistmoodi ka, et kas selle alguse juures olid sinu ümber inimesed, kes suunasid sind, andsid sulle nii-öelda niidiotsad kätte? Mõjutas keskkond, kuidagi oleks võinud vabalt minna, ütleme kellegagi selle asemel, et palli taga ajada või teha midagi muud, mida me nimetame pättuseks või kuidas iganes. Ma kasutasin. Üles sellises suurepärases Tallinna linnajaos nagu kalamaja ja ka siis oli see väga eksklusiivne elamurajoon, tema eksklusiivses oli oluliselt teistsugune kui täna seal piltlikult öeldes elasid mõned üksikud tublid tööinimesed, kes ei olnud siis mustamäele või õismäele või Lasnamäele korterid saanud mingi mingil põhjusel. Pensionärid, üliõpilased ja joodikud. Kas ta nüüd päris geto oli, ma ei saa öelda, aga sinnakanti küll. Ja muidugi möll, põnnidena olid omad mängud ja ega siis viies keskkool, mis oli näiteks seal kalamaja sauna kõrval üks suur maja, ma ei teagi, mis seal praegu asub ka ju mingi haridusasutus. Ega me siis, kui koolist tulime, meil oli igal õhtul seal talvel siis lumepallidega ja muul ajal mingil teisel kujul mingi selline arveteõiendamine erinevast rahvusest koolipoiste vahel, ütleme nii et kalamajas päris ilma selleta, et sa ei oleks kordki elus oma käsi rusikasse pannud, ei saanud, mu suunajad olid loomulikult mu vanemad, et mu kadunud isa tänaseks juba ammu kadunud isa oli siis Tokyo olümpiamängude kandidaat Eesti koondisesse maadluses, aga need Tokyo olümpiamängud teatavasti Erakonna tuli teine maailmasõda ja ka oma spordisellise pisiku, ma saingi sellest. Isa lihtsalt võttis oma väikese poja käe kõrvale ja viis min siis vaata mõni seda, kuidas Johannes Kotkas maadleb. Et kui ka see huvitav, et see maandus, mind nii ei köitnud, aga mulle meeletult meeldis Kadrioru staadionil jalgpalli vaadata ja see ja see jalgpallifanatism on mul jäänud siiamaani. Nii et kui võib-olla selle spordialavaliku puhul oleks kunagi tekkinud mingisugune variant, et keegi kuskil oleks tulnud ja öelnud tule jalkatrenni, siis ma oleks sinna läinud ja võib-olla isegi ma ei tea, sportlikus mõttes võib-olla edukamaks osutunud kui korvpallis. Aga kuna parasjagu 21. keskkool, siis tänane Gustav Adolfi gümnaasium oli selline, kus olid pikad korvpallitraditsioonid, siis kutsuti korvpallitrenni ja mulle see väga meeldis ja sport meeldib siiamaani, et ma tänaseks olen siis loobunud, nüüd vahepeal mängitud jalgpallist 55 aastaselt leidsin, et 25 aastaste meestega võidu joosta enam ei ole võib-olla kõige mõistlikum. Ja läksin tagasi keeglisaali ja. Mitmes valdkonnas räägitakse Eiki vanast koolist vana kooli muusika näiteks kas poliitikas on ka, kui me mõtleme nüüd Eesti asjadele ja mõtleme eesti poliitikale pärast iseseisvuse taastamist vana kool ja siis see, mis sealt edasi tuleb? Mina suudaks eristada kahte perioodi tükk siis see, kus oli meestele jutuse seitsme riigikogus oli rohkem entusiasmi ja sellist, et võib-olla mitte niivõrd palju teadmistele, kuivõrd soovidele põhinevat poliitika tegemist, et siis tehti muuseas vigu palju rohkem, kui täna täna juhtub ju ka tehakse valesid otsuseid või, või vigaseid otsuseid siis tehti neid kordades palju rohkem. Aga see on nagu üks periood ja see lõppes minu jaoks ära kuskil seal 99. aastal. Et siis selgus, et need erakonnad, kes suhtuvad poliitika tegemisse palju professionaalsemalt või, või püüavad jälgida pidevalt seda mida nad räägivad, kuidas nad käituvad, kaalutlevad ennem ühe või teise otsuse tegemist, kuidas sellest avalikkust informeerida ja kõike muud. See oli väga oluline muudatus ja siis selguski näiteks see tõsiasi, et võib-olla need, kes seal rohkem musta tööd teevad ja entusiasmist riiki loovad et nad on oluliselt vähem edukad kui need, kes näiteks seda paremini välja toovad, mis nad teinud on, kuigi võib-olla nende tehtud teod on kordades võib-olla väiksemad või mitte nii olulised pärast seda hakata, et ütleme, jälgima siis natuke 90. keskelt, kes on meie valija, kuidas ta meisse suhtub, mis ta meist ootab, tehakse poliitikat niipidi, et täiesti kindlalt hinnatakse, et kes on see valija, kes võiks veel meid toetada, tema tulla ja kõike muud, kusjuures tehakse seda ühtpidi siis parema valimistulemuse nimel, aga teisest küljest ka palju rohkem aeganõudva ja rohkem teadmistepõhise omaenda sellise erakonna nii-öelda mõtet teede väljatöötamise juures tookord ideed sündisid rutt, inimesi, kes need sünnitasid, oli suhteliselt vähe. Tänapäeval ikkagi erakonnad kuivad, käivad mingeid ideid välja, Nad kaaluvad palju kauem, nad arutavad palju rohkem, et see on kordades teistsugune juba ja, ja palju professionaalsem poliitika tegemine kui 90.-te aastate alguses, et mina ei ütleks, et me saaks Eestis öelda vanakooli poliitika ja uue kooli poliitika. Küll see aeg võib tulla ja ma arvan, et see küsimus ei ole mitte ainult Eestis, vaid nagu no ütleme, selles pika demokraatliku traditsiooniga parlamentaarsetes või demokraatlikes riikides üldse. Et seal on täna tõesti vaidlus minu meelest vana kooli poliitika ja uue ja uue poliitilise toimetamise vahel, et me see vana poliitika tegemise viis ja, ja võib ka nimetada vanakoolipoliitikaks eeldas, siis seda valisite näiteks 101 riigikogu liiget kes siis pidid langetama otsuseid, nad said informatsiooni erinevate numbrite näitajate õige muu kohal ja nende alusel tekkisid otsuseid ja siis informeerisin valijaid, mis otsuseid nad tegid. Ja valija siis järgmisteks valimisteks selle põhjal otsustas, kelle poolt ta hääletab. See kõik põhines olukorral, kus need üks mingit pidi olid rohkem informeeritumad kui kõik need, kes sinna 101 hulka ei kuulunud, ehk ja paraku ta oli nii tänapäeval neil 100 ühel seda eelist või seda miinust, kes kuidas võtab, enam ei ole. Ehk kui valijad on pidevalt samo informeeritud, kui need valitud, kes otsuseid langetama peavad ja seoses sellega on hoopis teistsugune, minu meelest ka poliitika tegemise viise, et mis peab muutuma, et vanakooli poliitika eeldas, et valija langetab oma otsuse üks kord nelja aasta jooksul tänases informeeritud maailmas. Ma arvan, et valija tahab seda teha pea, et iga päev, et see esindusdemokraatia, mis mulle meeldib kõige rohkem, Jon, pean demokraatia juures kõige mõistlikumaks valitsemisviisiks. Et ta peab olema rohkem avatud nii diskussioonile, et peab olema rohkem kuulaja ja aga samal ajal ta ei saa olla ka mingisugune selline populistlike meeleorgude järgi jooksjaid. Ta peab pidevalt seletama, miks, miks ta mingi otsuse on teinud, mis põhjustel ja kuidas see asi on nii välja kukkunud. Sest kõik ju, no näete isegi siin ka Eesti riigis või kasvõi viimaste kuude jooksul, isegi kui kuskil mingi viga tehakse, tuleb ju väga ruttu välja, eksju ja siis tuleb ka ausalt öelda, et näed, see oli viga ja me teeme selle ringi. See on võib-olla selle vanakooli poliitik ka ja uue poliitika tegemise vahe. Mina pean ütlema, et ega ka Eesti parlamendis debatid, Need on kaunis äge, et kuidas me peaksime parlamenti rohkem avama ühiskonnale ja ei ole ma kindel, et kõik need avamise ütleme, kes on avatuma parlamendi poolt, et ma suudaks nagu 51 häält riigikogus kokku rääkida, kes seda toetaks. Jah, ma arvasin, siia jõuame ehk pikk rida sellest, mis ja kuidas peaks olema, aga kuidas tegelikult on, seda me teame, teame ka päris hästi, aga fakt on see, et kuna kõik varasemad olijad sisuliselt on ära kukkunud, sina ka mitte, siis tähendab see, et sa, kas lähed vooluga kaasa, oled eriti hea kohane ja, või ei näe elus muud väljakutset kui hammastega kinni hoida poliitikast ja poliitikuametist. Kui valuline või kui, kui suur see väljakutse tegelikult on olnud. Ei, see on omast kohast huvitav ja võib-olla kõige keerukam. Koht minu selles nüüd siis üle 20 aastases poliitika tegemise ajal on olnud see aeg, kus me saime kõige suurema valimis see on 2003. aasta. Tollel hetkel tõesti oli meie erakonnas ka inimesi, kes arvasid, et noh, et aitab küll, et mõistlik on kellegagi liituda ja midagi muud teha. Kuna ma ei ole eriti kohane, võib olla kohane natuke olen, aga vooluga kaasa joosta ei suuda siis minu aus vastus oli, et ei, et ma võin ju ühest või teisest inimesest aru saada kui ta nii otsustab. Aga et mina jätkan sama sama erakonnas oma maailmavaates oma loosungi all, et ma lihtsalt ei suuda ilmselt kuskile mujale minna, et mul et kui, siis ütleme piltlikult nii, et kui põhja minna, siis trummide põriseda lippude lehvides, aga ajada seda oma asja, et juu kui valija sellest enam lugu ei pea, ju ta siis ei pea, et mis siis teha. Ja Ma pean ütlema, et neid, kes lõpuks nagu teistmoodi arvasid, ei olnudki väga palju, et oli ka meil tollel hetkel nakkujaid tuntud poliitik Nende seas aga suurem osa nagu hoidsid seda. Ja tollel ajal 2003 riigikogu valimistel tõesti oligi ainult üks eesmärk sisse saada hiljem siis seda asja edasi viia ja ja mis uutesse tulijatesse puutub, siis mul on väga hea meel, et inimesed olnud nõus seda ametit pidama. See ei pruugigi nii lihtne olla, et. Ühtpidi olla paratamatult ja õigustatult, rohkem suurema tähelepanu all, kui sa muidu tavaelus oled olnud. Ja teisest küljest saada vastu võimalus siis oma mõtteid ellu viia. Aga kuskil sa pead olema võimeline istuma ühes toas, võib-olla inimesega, kellega sa muidu tavaelus mitte kunagi ühes toas istumiseks. Oled sa mõelnud, millest tuleb see, et ühest küljest oodatakse justkui uusi tulijaid, räägitakse sellest, et miks nii vähe uusi nägusid poliitikasse jõuab ja noh, ütleme nüüd me oleme jõudnud siis põlvkondade vahetusega ka kuhugi teatud maale välja. Teisest küljest sinna vastu alustatakse ikkagi neid noori päris usinalt jaa, agaralt poistebändid ja, ja nii edasi muud taolise konnotatsiooniga sõnad, mis noh, ilmselgelt ei ole öeldud soosivastoonis, et millest see tuleb. Tuleb ühest ootusest, see ootus lihtsalt kirjeldatud on järgmine, mida nad seal vaidlevad, miks nad ei tee ainuõigeid, otsuseid härdus üksmeeles ja siis, kui sa küsida inimese käest, et mis see otsus siis peaks olema, siis on just see otsus, mis talle personaalselt sobiks, eks ju. Ja see, et inimene seda ootab, on mingit pidi normaalne. Et tal on raske aru saada, et keegi teine võib-olla ootab vastupidist otsust või teistsugust otsust ja tegelikult see vaidlus käibki erinevate võimaluste vahel, kuidas teha. Ja kui siis juhtub nii, Tootsus ei ole meelepärane, siis otsitakse ju, mis siis süüdi on. Ja sageli otsitakse süüdlast ka nii-öelda selles põlvkonnas nendes poliitikutes, kelle, kelle, kes on tulnud kaunis noorena poliitikasse ja teinud seda väga aktiivselt varasest noorusest peale. Mina võin teile kindlalt öelda, head raadiokuulajad. Ma olen näinud nende aastate jooksul niisiis neid, et noori poliitikuid, kes on tulnud nagu erakonna noorteorganisatsioonist, kasvanud seal Ministrite nõunikena fraktsiooni nõunikena siis kuskil kohalikus omavalitsuses, siis jõudnud riigikokku, siis jõudnud ministriks. Ja ma olen näinud inimesi, kes on tulnud nii-öelda tootvalt töölt märkides juba tuntud-teatud inimesed, oma eriala spetsialistid. Ja ma võin öelda, et edukad või nii-öelda riigile ja ühiskonnale palju andnud inimesi on nii ühtede seas kui teiste seas ja läbikukkujaid poliitikas sama moodi, et ei ole nagu vahet, kus sa tuled. Teinekord võib inimene olla oma ala väga võimas spetsialist, kui tal absoluutselt puudub koostöövõime. Ta ei oskagi koostööd teha teiste inimestega, siis tal ei ole poliitikas mitte midagi teha. Neid näiteid masin nimeliselt tooma ei hakka, aga neid näiteid kahjuks on väga tunnustatud, teatud tublid inimesed ta absoluutselt on koostöövõimetu poliitikas kukub läbi. Paar-kolm tähtsamat isikuomadused sinu arvates, mis aitavad teha karjääri tipp-poliitikuna. Esimene asi, inimene peab teadma, miks ta sinna tuli, miks ta kandideerib riigikokku. Teine suurus on siis see, et ta peab olema võimeline koos töötama ka nendega, kes mõtlevad võib-olla natukene teistmoodi, kui on teisel arvamusel. Ja kolmas muidugi oluline omadus poliitikas läbi lüüa on poliitik, peab, on kohustatud, ei peagi olema võimeline ära seletama ühel kui teisel juhul miks ta langetas ühe või teise otsuse. Et kui ta seda ei suuda ära seletada või, või ei taha seletada, siis nagu väärtust ei ole. Kui ma mõtlen Eesti tipp-poliitikutele, siis kas just kõik, aga enamus on saanud kaasa teatavad taga, et kui öeldakse Siim Kallase nimi või kui öeldakse Mart Laari nimi, siis mõnes mõttes kohati isegi müütilise patud käivad endaga kaasas ilmselt elu lõpuni. Kõik teavad, millest käib jutt, milles ta süüdi on? Kas Eiki Nestorile on mõni selline sinu enda pilgu läbi? Niisugune taak kaasas? Nii kahju kui see ka ei ole mulla püütud külge kleepida ühte asja, mida ma ei ole teinud ja, ja seda on teinud üks erakond ja täiesti teadlikult oma nii-öelda propaganda huvides kõigis oma propagandakanalites ja jätkab seda siiamaani. Kui ma tea mingist tänases online uudises vilksatab minu nimi, siis ilmselt sellest erakonnast üks valvekommentaator kirjutab kindlasti kohe sellest on siis üks sotsiaalmaksu isikustamise kaudu meie pensionisüsteemi tekkinud arvud kus võrreldakse siis inimeste täna saadavat töötasu ja tulevast pensioni. Ja kasutades juhust, et ma olen vikerraadios, siis ma pean ütlema, et see seadus võeti vastu 98. aasta maikuus. Mina ei olnud siis sotsiaalminister, vaid hoopis riigikogu liige selle seaduse vastu riigikogus hääletas üks rahvasaadik. Ta oli siis tolleaegsest vene fraktsioonist ja erapooletuks jäi üks rahvasaadik, see oli Eiki Nestor, kusjuures erapooletuks, erapooletuks ma jäin erinevatel põhjustel seda, et ma ei ole isegi selle seaduse pooldajaga tänud, aga küll on seda nagu öelda minu nimega, kuna on pensionireformi asjad paratamatult minuga kaasas käivad küll on seda püütud nagu minu nimega nagu seostada. Ja teine asi, mis on isegi võib-olla natuke koomilist laadi, on see kogumispensionitega seotud, et ma tun ju pensioni teemadel nii meie rahandusministeeriumi inimestega kui sotsiaalteadlastega või siis ka panganduse inimestega pidevalt erinevaid teemasi, arutame seal ja ja mõtleme, kuidas, kuidas asju edasi viia, kui on, probleemid on olemas. Ja siis, kui ma panga inimestega alati kohtunud, siis ma ütlen, et ma saan aru, et meie pensionifondidel läheb hästi ja siis nad küsivad, et miks ma nii arvan, aga mul ei ole ükski ajakirjanik juba poolteist aastat õnnistavad. Et siis, kui hästi läheb, nendel fondidel ja turud tõusevad siis nagu huvi ei ole, aga siis kui Barack kui turumajanduses aktsiad kukuvad või mingi muu majanduslangus on ja fondidel nii hästi ei lähe, siis ma pean kõigile vastama, et miks see asi nii on ja ja noh, see on ilmselt ka paratamatu, et mis sinna ikka teha, ma ei saa ju öelda, et ma ei ole kogumispensioniseadust Riigikokku viinud ja selle eest seisnud ja seda ellu viinud. Sellest saab Eiki kohe 14 aastat, kui sa viimati ministriportfelli käes hoidsid, vähemalt endama. Juhuse puudus. Ma olen hiljem ühele peaministrile öelnud, et et ma soovin jätkata riigikogus debatti ei olnudki väga pikk, kaunis tungiv ja ta mõistis mind. Mul loomu poolest meeldib riigikogu töö, rohkem meeldib seetõttu, et mul kuidagi, kuna mul seda nagu seda ülemuse šnitti või, või nihukest soont ei ole eriti üldse, et ma ei taha väga ülemus olla. Et, et siis see võimalus, mis Riigikogus on nüüd see, mis sa ise teed, räägid, mille poolt hääletad selle eest ka ise vastu. See on mulle kuidagi sümpaatsem kui ministrina hommikul lööd lehe lahti ja loed mingit lugu oma ministeeriumi haldusalast, sul endal tõusevad ihukarvad püsti. Püha jumal, kuidas nii saab olla. Ja tegelikult kogu see surve täiesti loogiliselt tuleb ju selle ministri peale, et kuulge, minister, miks see asi nii on? Ühtpidi kindlasti mugavam, aga mulle kuidagi omasem on vastutada selle eest, mis ma ise teen. Ja kui siis eriti sellist ministrisoont ei ole ka siis Riigikogus nagu see töö meeldib, palju rohkem. Aga asi võib olla, kus mu enda nagu hinge ja soovi on nagu, kõige rohkem sees kus ma nagu võib-olla isegi oma rinna nagu rohkem ette lööks, on siis töötuskindlustus mida Eestis ju pikki aastaid ei olnud, kõik kõik teadsid, et turumajanduses paraku kipuvad inimesed töötuks jääma. Ja ega ta ka veel täna ei ole selline, nagu ma kunagi temast unistasin, eks. Aga paraku sellega sa sellega pead leppima, nii et ega ma nagu ei tunne ka. Et need aastad, nagu tühja oleks läinud, et ma siiski olen eriti saades aru, et ega see kõik nii ei oleks ju olnud, kui ma minister ei oleks olnud, et, et siis siiski mul need võimalused seda kõike luua olid palju suuremad, kui mul oleks olnud riigikogu liikmena. Mõned inimesed ei salli sotsidega, sina saad aru, miks nad ei salli sotse. Mõnedel. Laenud sellest, et nad käisid, et nõukogude ajal koolis ja õppisid seal sellist ainet nagu NLKP ajalugu. Ja kogu Nõukogude liit oli püsti pandud vaenlase kujule ja sel NLKP ajaloo järgi siis kõrvutada Ameerika imperialismi, ka oli nõukogude ühiskonna kõige suurem vaenlane sotsiaaldemokraat, ta oli töörahva reetur ja kõik sinna juurde kuuluv. Ja vot sellist, et punapropagandat, nõukogude ajastu võite kahjuks tänapäeval kohata veel nii erinevates lehtedes kui jutusaadetest või kuskil mujal. Ehk mina olen vahest mõnele öelnud, et see on ju tore, et see ajalugu nii hästi õppisid nõukogude ajal, aga kahetsusväärsel kombel on sul see nagu kõika meelde jäänud. Nüüd teine, võib-olla vastasseis on nagu uuem, et tõesti sotsiaaldemokraate plaadid on tunnetanud, et meie kallil armsal ümmarguse maakeral ei ole muud alternatiivi, kui avatud ühiskonnad ja avatud elu. Ja seetõttu kõik need, kellede võim on siis tegu riigivõimuga, religiooniga mingil muul põhjusel on pigem suunatud sellise piiratud või suletud maailmanägemisele. Nad tõesti vihkavad sotsiaaldemokraatiat. Natuke poliitikast välja jäädes mul väga meeldib, et meil on praegu riigikogus üksuse rahvasaadik, kes korduvalt siis, kui ta tahab, kui ta tahab kellegi kohta midagi halvasti öelda, siis ta kasutab väljendit hipid ja mulle alati pärast seda niimoodi. Tunnen ennast nii uhkena, et isegi see võib-olla kellelegi vastumeelne, eks ma ei tahaks nüüd öelda, et sotsiaaldemokraadid kõik hipid on, olgu jumal hoidku jumal selle eest, eks. Aga sellise avatud ja sõbraliku maailmanägemuse debatt sellises suletud autokraatse kinniste silmadega mitte kedagi muud vaenlane, näe, näha tahto vaenlase kujule põhineva ja hirmudele põhineva ühiskonna vahel on paratamatu olemas, et see nüüd üks värskelt valitud tegelane ju Euroopas. Kuidas ta siis pani ühte patta siis sotsiaaldemokraadid, jalgrattaga sõitnud ja keegi kolmas oli veel mul meelest ära läinud, et ma saan aru, tõesti, see sellele inimesele juma ei meeldi ja ma pean ütleme ausalt, et ega tema mulle ka, et et mis siin siis ikka teha. Tõmbame vaikselt joone alla. Sa jõudsid siin hetk tagasi mainida, et ülemus sulle väga olla ei meeldi või seda soont sul ei ole, kas sa oled president? Meeldiks olla? Räägin kõik ausalt ära, võib, võib küll. Kui liiga palju aega. Tänaseks on teada seda, et vabariigi valimiskomisjon on ilusasti välja arutanud, millal president Toomas Hendrik Ilvese volitused lõpevad. Ja vastavalt sellele on ka riigikogu liikmed kõik informeeritud, et 30. augustil. Meil tuleb tulla riigikokku, ei hakata valima presidenti. Siiamaani erakonnad ei ole aktiivselt tegelenud presidendikandidaadi otsimisega mitte ainult meie erakond, vaid ka teised. Mina olen võtnud seda, et minu nimi siit läbi käib nagu paratamatust, mis on seotud mu tänase töökohaga. No mitte midagi ei ole teha, eks. Ma ei saa öelda, et riigikogu esimeseks ja suures osas sõltub kes saab Eesti presidendiks ühest lihtsast asjast. Me, ma olen näinud siis kolme presidenti valinud, kas erakonnad soovivad teha koostööd, siis me saame ühe tulemuse ja kui erakonnad ei soovi teha koostööd, siis me saame suure tõenäosusega teistsuguse tulemuse. Kui erakonnad otsustavad koostööd teha, siis võib öelda, et ka sotsiaaldemokraatide kandidaadil võib-olla mingisugusele šanss presidendiks saada, kas pean mina olema või on see keegi teine, seda ma ei oska täna öelda. Kui erakonnad, Nad otsustavad, mitte koostate teha, kui ei leia sellist ühisosa või ei soovigi seda leida, mis on ka Eesti presidendivalimistel juhtunud, siis suure tõenäosusega sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadil puudub võimalus presidendiks saada üldse. Mis minusse endasse puutub, siis veerand pisarad ka ei tule, kui mina see kandidaat ei ole või ma presidendiks ei saa, et et kui ma kandideerin, ma võtan seda kui tõsist kohustust, ma saan aru, mis see vastutus tähendab? Ma usun ka, et et noh, ma ei löö põnnama. Aga teisest küljest ka juhtum, aga mitte midagi hullu, kui, kui ma ei kandideeri, nii et ma võtan seda asja rahulikult niimoodi. Kuidas su ema ütles? Ladnalt laadalt jah, aga see kandideerima asumine või kandidaadiks saamine sõltub, millest sa vaatad õunte pealt, et missugused on shansid, kas see koostöö erakondade vahel paistab, võib paista, et kas noor Ossinovski suudab kuidagi niimoodi mitte Sult vaipa jalge alt ära tõmmata, nagu on kirjeldatud olukorda millest see sõltub? Tal ei ole soovi mingit vaipa ära tõmmata, et see sõltub kõigepealt sellest, kus erakonnad üldse soovivad seda ühist kandidaati leida, et ma pean ütlema, et mul on au olnud ise olla selles köögis, kui erakonnad üle pika aja püüdsid leida ühist kandidaati, see oli siis, kui Toomas Hendrik Ilves valiti esimest korda presidendiks. Mäletan, kuidas me alustasime nende debattidega kõigi riigikogus olevate erakondadega, kuidas üks erakond, tolleaegne rahvaliit, teatas kohe, et see teda ei huvita, kuidas teine erakond Keskerakond käis kahel või kolmel koosolekul ja siis teatas, et see ühise kandidaadi otsimine neid ei huvita. Ja kuidas ülejäänute vahel siis me püüdsime kokku leppida, et kas, et, et esimene asi on kas üldse soov, eks kui kellelgi oleks soovi olnud, siis meil ei oleks õnnestunud hakatagi ühist kandidaati otsima. Ja noh, tookord erakondadel soov oli ja see tehti ära, kas seekord erakonnad soovivad ühist kandidaati leida või mitte, et seda mina öelda ei oska tõesti, kuna noh, kas või sellel põhjusel, et ma ise olen üks võimalik kandidaat? Mul oleks ka nagu imelik ju käia küsimus, eks, et ma, ma seda kindlasti tegema ei hakka, eks on erakondade enda enda otsustada. Te kuulasite vikerraadio jutusaadet, ma loodan, see oli tore algus, pühapäevale oli meeldiv juttu ajada, Eiki Nestor, loodan, et inspiratsioon maha jätta. Aitäh. Mina olen Sten Teppan, kohtumiseni jälle. Laadi vikerraadio äpp alla Google Play toolist ja kuule saateid endale sobival ajal.