Kui tänavu suvel tähistati Eestis laialdaselt helilooja Eduard Tubina juubelit viibis Eestis ka helilooja poeg Eino Tubin. Nüüd on üritused lõppenud, pidustused, kontserdid, kuidas olete rahul nendega kontsertidega ma jäin väga rahule, see on minul ainult esimene võimalus kuulata kõike isa kindlat, lõpetatud sümfooniat korraga tähendab ühe kuu jooksul orkestrit ütelda, katsusid 11 ületada interpretatsioonis ja koos ja kiiruses ja kõik, see oli väga uhke elamus, Eduard Tubina poeg, heina. Kui nüüd räägime ka teie isikust natukene tarnet üles kasvanud Rootsis sündinud sõja ajal siin aasta 42, mis on teie eriala olnud? No ma olen ajakirjanik olnud, mitte ajalehe, tähendab surnalist, aga rohkem selle informatsiooni külje peal. Ma töötasin 25 aastat umbes Rootsi yld, kaitse informatsiooniga igasugustes ametites. Ma olin kaitseministri pressinõunik ja töötasin päris mitu aastat rootsi psühholoogilise kaitse juures, mis on üks uurimisasutus mis uurib, kuidas suurte õnnetuste või sõja puhul inimesed informatsiooni saavad valitsuse käest. See ongi minu tagapõhi ja mina jätkan oma tegevust kirjanikuna. Nüüd ma kirjutan artikleid paari Rootsi ajakirjale. Just välispoliitilistes ja, ja kaitsepoliitilistes küsimustes. Ja praegult on hakanud kirjutama ühte ajalugu psühholoogilise sõjapidamise kohta rootsi keeles. Tähendab, see oleks siis sured maailma riigid, kirjutan nüüd ajalugu, ütleme, mis on viimase 100 aasta jooksul juhtunud kus näiteks ameeriklastel on väga suur ja võimas organisatsioon sõja puhul, kuidas oma asja arendada ja, ja raadiosaateid, televisioonis, saateid, lendlehti, nendega üle külvata, vastast kuni ütelda psühholoogiliselt tunneb, et ta on nõrgem ja hakkab alla andma. Kuidas on materjali hankimisega Nõukogude Liidust, omaaegsest Nõukogude Liidust sealt vist materjali raskem hankida. Mul ei ole seal üldse mingisuguseid kontakte. Jama. Pean ütlema, et see on üks ala, mis on minule kõrvale jäänud. Kahjuks ma pean seal rohkem puurima allikaid uurima ja eks üht-teist ole ka kirjutatud selle kohta, aga ma ei ole neid veel leidnud neid allikaid et tegutsete nagu edasi sellel alal ja ma tegutsen edasi sel alal, aga samuti ma tegutsen väga palju ka oma isa muusikaga. See tähendab kontakti sihtidega, dirigentidega, plaadifirmadega, teistega, kes, kes küsivad mingit informatsiooni isa tööde kohta. Ma näiteks tahaks väga alustada ühte projekti Saksamaal, tõlkida tema ooperid saksa keelde. Mulla kirjastustega tihe kontakt Rootsis, tema tööd on ju kolme või nelja eri kirjastuse peal praegu ja nendega kõikidega, ma katsun head vahekorda pidada. Siin oli reisi peal, oli ka kaasas tema peamine kirjastaja Kärmans nende esindajad, kaks direktorit olid siin ja kaks daami, kes tegelevad Pavlik Filation ja orkestrimaterjali üüriga ja see on väga hea, et nendel oli ka võimalus näha, kuidas ütelda, nende helilooja loojad siin Eestis hinnatakse, sest nendel muutub ju muidu kaunis abstraktseks töö. Kas neil oli alguses raske Tubina loomingut tutvustada ja müüa taljo väikese riigi tundmatu riigi helilooja? See hakkas sellega peale, et üks tööameti direktor Einar Sherling leidis isa põgeniku laagrist üles. See oli seoses sellega, et ant põgenikele antitöid. Ja see tööameti direktor oli samuti muusikakirjastaja. Temal oli paljud oma isa Feliks Jollingu laulud just, ja siis oli tal ka üks väga tuntud rootsi populaarballaadi kirjutaja. Ewert toob palju tema töödest olid ka. Ja tema hakkas isa töid kirjastama ja neljakümnendates aastates ta trükkis näiteks viienda sümfoonia ja veel paar teost. Kahjuks kontaktid temaga katkesid. Isa teda enam hästi ei usaldanud. See jäi mitmeks aastaks, kirjastustegevus jäi lihtsalt lihtsalt kõrvale, see tähendab autoriga kaitseselts. Stim lasi ise trükkida paar tööd ja muidu käis see kõik tervise tões Timi kaudu, see tähendab sealt telliti materjali. Aga korraliku kirjastajad ei olnud, see tekkis alles pärast isa surma. Aga milles usaldamatuse põhjus? Loseinašerling oli üks kaunis lõbus tegelane, kes armastas suuri pidusid korraldada ja kellel raha võis kergesti otsa lõppeda ja ma arvan, et nendel põhjustel isa isa teda tema tööd hästi usaldanud. Enne kui me jälle Eduard Tubina juurde läheme, räägime natukene teie tegevusest. Te abiellusite Rootsis ja te elate praegu Türgi lõunarannikul, väikeses mereäärses linnas taritega Kunstnike, te olete seda linna väärlama tööl kujutanud Estonias? Ei ole võimalik seda pilti näha. Kirjeldage natuke seda linn ja atmosfääri seal vaimset atmosfääri. No ma tegelikult abiellusin Türgis 1966. Ma kohtasin oma tulevast naist aasta varem, kui ma tegin ühe pikema autosõidu läbi Türgi. Ma sain ühiste tuttavate kaudu tema aadressi, kirjutasin talle ja tema vanemad kutsusid mind lahkelt külla. Kuigi tuttavaks, aga miks te teemast huvid andsite mulle kontakte Türgis ja sellepärast ma olin väga tänulik, kui ma sain ühe aadressi sinna lada, võtsin omaette niisuguse suure pika auto reisu ette, rootsist tüki ja Nižni kontaktis. Arenesid edasi sellega ja järgmine aasta me abiellusime Istanbulis, vanemad tulid ka kohale, loomulikult siis minu nanni kooli kolis minuga loomulikult Rootsi ja me elasime seal 30 aastat koos. Ja meil olid väga lähedased suhted vanematega, minu vanematega ka tema sugulastega Türgis käisime seal peaaegu iga aasta Türgis tihti oma oma autoga, vanemad käisid ka seal mitu korda külastamas oma Türgi sugulasi. Aga see, et me leidsime selle Cashi linna Lõuna-Türgis, see tuli lihtsalt sellest, et me tahtsime kliimat vahetada. Ja mina olin oma tööst natukene väsinud ka Rootsis, ma tahtsin midagi uut ja uut teha. Ja siis lihtsalt minu naine. Tal õnnestus leida üks, üks krunt, selles cashi linnas, me ehitasime ise maja sinna. Või lasksime ehitada maja ja kolisime 10 aasta eest sinna Rootsist ja see oli loomulikult elus suur pööre. Ma ütlesin ma töö üles, ma ei olnud veel pensioniealine sel ajal, nii et see oli lihtsalt üks üks väga julge samm. Aga see on, see õnnestus. Meie tütar elab ka Türgis, ta elab Istanbulis, nii et me teda kahjuks eriti tihti ei näe, aga no loomulikult käime, tema tuleb meie juurde. Me sõidame sinna ja oli väga tore, et ka tema ja tema mees tulid festivali lõpule ja olid ka kaasas monumendi avamisel kummalali suremaid kohanemisraskusi, kas temal Rootsis vaid Türgis? Ta õppis väga kiiresti rootsi keele ära, tal oli, tal oli üliülikooliharidus ja ütelda inglise keelt rääkivate üliõpilastele olid eraldi intensiivkursused rootsi keel läks väga kiiresti. Ta on hakanud neid ka eesti keelt õppima üle mitme aasta ja see läheb väga, väga raskelt, kuna näiteks eesti keele grammatika on ju, ma arvan, isegi eestlastele suur saladus. Nii on, aga selles linnas ja teie jaoks on seal tähtis kliima, ega seal vist mingit nihukest muud tegevust ei ole. Noh, see on väga tore, väike linnakene asub mägede ja Vahemere vahel. Ja meie aknast on ka isegi seda viimast idapoolset Kreeka saart näha. See on päris lähedal rannikule. Seal on igasuguseid aktiivsusest, käivad see ei ole mitte supelus linn seal seda supelranda, laia liiva supelranda ei ole edunud. Paar tükki asuvad küll ütleme, 20 40 kilomeetri kaugusel, aga just seal ei ole. Ja igasuguseid tegevusi võib mägedes ronida, jalutada iga 40 kilomeetri järgi, olla üks varemetes Rooma või Kreeka või lüükja linn. Ja see on üldiselt üks väga kultuurilt väga rikas rannik. Räägime nüüd teist ja teie isast. On teil konkreetne mälestus, mis oli esimene asi, mis teeb praegu kõike varasemast noorusest meeles on, ma mäletan, kuidas isa töötas laual, kusjuures vahest mobiil väga vait, olen logdal, õpilased käisid. Ema töötas ju väljas, samuti minu vend Rein, kes, kes, kes õppis, ta õppis inseneriks ja siis lahkus. Kaunis varakult kodunt. Ega ma palju aru ei saanud, et isa nii suur helilooja oli, ta istus klaveri juures ja teda ei võinud segada ja massilist muusikast sel ajal palju aru ei saanud. Aga noh, eks see arusaamine tekkis ajaga ja ma arvan, tema viimaste kahe 30 aasta jooksul olime üksteisele väga lähedal. Ma käisin loomulikult kõikidel esiettekannetel, mis oli võimalik ja me arutasime palju muusikast. Me lõikasime kitsas filme koos. Me tegime fotosid koos. Tegime mustvalget pilti, ilmutasime dušid duširuumis, kus ei olnud akent. Me tegime palju reisi koos Rootsis käisime ka Itaalias, Šveitsis, Prantsusmaal, autoga need teile tundub, et reisimine talle sobis ja meeldis. See oli minu isale väga tähtis see reisimine, tema tahtis iga aasta kuhugi uude kohta reisida Euroopas ja see oli tal üks väga vajalik vaheldus. Sest see Rootsi ühiskond oli ka, nagu ta oli, tal isal oli loomulikult omad juured, ka seal tema tahtis nagu välja tahtis teisi maid näha ja see kliima, aga kes talle ka see põhjamaa kliima loomulikult väsitav inimestele, kes, kellel on võimalik välja reisida, see see reisib Vahemere maadesse või mujale. Nüüd veel kodus te ütlesite, et ta istus klaveri taga, ta tähendab ikka mängis ja, ja katsetasin proovicia. No ta istus köögilaua juures, kirjutas oma töid ja siis vahetevahel mängis midagi klaveri peal lihtsalt, et ütelda, proovida, kuidas need noodid kokku käivad. Aga see ei olnud eriti nauditav väikesele lapsele. Noh, mitte kellelegi ei ole see nauditav, see on nii nagu ütleme, ajakirjanik istub oma kirjutusmasina juures, kirjutad, ega see, see ei ole ka teistele kõrvalistele eriti nauditav. Miks ta just kirjutuslaua asemel meeldis köögilaud? No meil oli väga väike korter Hama Pühoidenis ja seal lihtsalt ei olnud kuskil mujal istuda kui, kui, kui selle ühe ainsa laua juures. Ja pärast, kui me kolisime handeni, kus oli suurem palju suurem korter. Seal oli jälle köögist, oli väga ilus väljavaade üle üle ühe järve ja üle metsade ja seal isa armastas istuda, me teame, et ta töötas, kuninglik teater, Tratholmite trottingolmi, teater, kuulus teater ja mis oli seal tema ülesanne, Dali restaureeris käsikirju, milles see töö seisnes? No tema ametlik tiitel oli arhiivitööline ja seda niukseid töid pakuti tööameti poolt paljudele eesti kultuuriisikutele, kes tulid Rootsi ja kellel ei olnud võimalust kohe Rootsi ühiskonnas oma oma tööd jätkata, vaata no lauljaid ja näitlejaid ja teisi teistele pakuti sellist tööd. Isal sattus õnneks see trotinkholmitiaatri raamatukogu tema ülesandeks ja tema korraldas seda raamatukogu seal ta tutvus vanade Rootsi heliloojatega, nagu rumal värvalt. Ta väga hindas Pärvalti näiteks, kes oli sel ajal täitsa tundmatu, ütleme tänapäeval Rootsil, Mandelson, kõik ütlevad seal siis väga suur nimi, üks Rootsi parimatest heliloojatest, aga sel ajal ta oli täitsa tundmatu. Saksamaal on ta selle vastu kogu aeg olnud tuntud. David töötas ka suur osa ajast väljaspool rumal praegu ta oli rohkem selle barokk ja helilooja tähendab ta korrastas siis vanaisale anti ülesandeks nende vana käsikirjade järgi teha valmis materjal ette Kaltavateks ooperiteks ballettideks, mis siis kanti ette selles ajaloolises teatris? On see tegevus läks järjest suuremaks ja tänapäeval on see teater üks Põhjamaade suurim vaatamisväärsus. Nadakasid aja järgi ka väljast materjali muretsema, mitte ainult omaenda raamatukogust ja seal on igasuguseid toredaid Edeldusi tehtud, see käid kõik vanas stiilis, see tähendab kõik need dekoratsioonid ja kostüümid, valgustus ja kõik on nii, nagu ta oli omal ajal. See tähendab Gustav kolmanda ajal Kaheksateistkümnendal sajandi lõpul. See on üks Rootsi suurimaid turismiatraktsioone praegu on küll, see on jaapani turistide täis näiteks Ameerika turistide. Nendele on see üks, üks väga tähtis koht. Meil oli ka, kui me käisime seal trotholmi teatris, nüüd restaureeritud näidendeid ja ooperit balletti vaatamas, siis oli meil ka väga suur elamus, iga kord tal täitsa niisugune oma eraldi õhkkond, sellel teatril oma maailm oma mail ja kas ta sai tööd koju kaasa võtta või pidi ta istuma seal? Ma arvan, et ega ta rohkem kui paar kuud ei töötanudki seal raamatukogus, see oli rohkem püks inventeerimine, mis ta võttis ette pärast selle restaureerimist tööta võttis kõik koju ja see võimaldas talle, ta töötas umbes pool päeva selle Prodingolmi tööga. Töötas pool päeva, siis oma omaenda loominguga ja see oli tal väga soodne, tegelikult palk oli küll väga madal, võrreldes ka Rootsi oludega, oli see üks väga vilets palk alguses aga see oli ainult poolepäevane töö. Ja kuidas Eestis töötas Vanemuise selle orkestrijuhina, siis tal oli võimalus oma töid teha ainult suviti suvepuhkustel. Nüüd oli tal võimalus üle terve aasta töötada. Kui tihti käis tal külas väliseestlasi? Ma tahaks ütelda, et ega meil eriti suurt niisugust sotsiaalset läbikäiku ei olnud. Isal oli väga palju tööd ja tema ei tahtnud, et keegi teda segada. Ja sellepärast. Meie juures käis tegelikult kaunis vähe inimesi ja need olid rohkem nii lähemad perekonnasõbrad, keda ta kutsus pärast, kui ta handeni kolis ja seal oli nagu rohkem ruumi ja seal oli ka rohkem aega, ta oli see pensionil, tal ei ole enam vaja selle protinformi asjaga tegeleda, siis tuli ka teisi inimesi külastamas teda kes olid nad tuntud inimestest, tema lähemad sõbrad või suhtluskaaslased tekkis juba põgeniku laagris üks nõndanimetatud aktsiaselts, kus oli August Gailit, August Mälk, Richard Indreku arheoloog, tööstur Enn vallak. Ja minu isa kuulusid sinna ja see hakkas sellega peale põgeniku laagrist tegid salaviina koos ja sellest tekkiski see aktsiaselts ja nemad said paar korda aastas said kokku, vahest meie pool vahest läksid kuhugi restorani sööma, see oli üks, on nagu omaette kultuurgrupp. Meie olime ka paar korda näiteks vallaku juures, kretsitalis suvitasime seal. Ta pakkus meile igasuguseid võimalusi ja nende kirjanikega ta käis tagais lähedalt läbi. Gailiti Mälk, nüüd see salaviinategemine te ilmselt olete kuulnud sellest ainult, eks ju, ise ei saa sealt midagi mäletada. Nad püsid siis seda selles laagris või kuidas see toimub najale laagris ei olnud ju ette nähtud üldse, et põgenikud saaks kuskilt viina osta. Nii et nad, ma ei tea, mingit rohtu, puhastasid filtritega need asjad, mis oli selle juurde vaja osta need filtrid jälle, et see oligi nagu see aktsiaseltsi panus sellele. Aga noh, see oli, see oli lihtsalt üks nali alguses ja sellest tekkiski see väikene kultuurringkond oli seal mingi nimiga ei olnud, ei olnud, nad lihtsalt olid seal lihtsalt aktsiaselts kutsuti selleks ja see käiski selle nime all. Tema suhe Rootsi, üldsuse, Rootsi ühiskonnaga, see on omaette probleem ja teema. Ka selles dokfilmis oli juttu, kui ma õigesti mäletan sellest, et ta läks oma käsikirjaga, rahvusooperisse või Stockholmi ooperis, oli niisugune lugu. See juhtus ainult üks kord, tegelikult oleks ta nagu ka teised loovad inimesed meie arvates, tähendab pere arvates ta oleks rohkem oma töid pidanud välja pakkuma, aga seda ta üldse ei tahtnud teha. Tema ütles, et inimesed leiavad ise minu töid ja kui nad tahavad neid mängida, las nad tulevad ja ja, ja mängivad. Ükskord ta tegi erandid ja see oli, kui Ilmar Laabanali tõlkinud Barbara Fountyysolhooselli rootsi keelde siis me käisime talle pääle, kuni ta lõpuks siis määras kokku, et saab ooperis šeff kui ja näitab talle seda partituuri, kus oli siis rootsi keeles sisse kirjutatud. Aga kahjuks ooperis šeff oli sel ajal kokku räägitud ajal, oli väljas, juhtubki tihti ooperis, Sheffidele tuleb midagi. Ja paluti tunni aja pärast tagasi tulla või midagi nii ja, ja isa selle peale lõi käega ja ei läinud enam tagasi. Ta ütles, et tema ei lähe pakkuma oma noodid kaenla all, ta, ta ei lähe neid pakkuma kellegile. Ja läks hoopis siis lõikasid sellest nagu, kuidas see oli jah, jah, ta otis partija luikesid sudest rõmmelil. Pärast seda kui tarvis operia. Ja siis ta tuli koju selle materjaliga näitan seda kunagi ette ja seda ei ole ka Rootsis ühtegi korda ette kantud muidu kui, kui Estonia teatri külalisreisudel. Kuidas läks sümfooniatega, kui raske oli nendele lavale pääseda Rootsis? Kõik sümfooniad kanti ette, mõned võib-olla mitte otsekohe, aga Nad siiski Rootsis kirjutatud sümfooniat kanti, aitäh. Ja see võis võtta pool aastat või aasta jooksul pärast seda, kui nad valmis said, siis kant nad kõik ette. Nii et selles mõttes ei olnud tal mingit probleemi, et teda oleks nii-ütelda kõrvale lükatud või, või nii. Üldiselt oli ju sel ajal kuuekümnendates seitsmekümnendates aastates, nii et see, see modernistlik ütelda, see uus vini kool oli väga domineeriv. Publik jälle omalt poolt, nõudis vana klassikuid ja siis jäätnud nagu ruumi, et midagi muud mängida. Kalti need tükid ükskord kohustuse järgi ette ja siis pärast ei mängitud, et kontsertsaalis. Aga siiski, meil oli siin üks, üks üks teaduslik konverents ja seal Rootsi professor Hansostrand näitas statistikat millest tuleb välja, et ikka kõik täitsa korralikult avalikult ette kantud Rootsis. Kas rootsi publiku jaoks oli ta rootsi või pagulashelilooja? Tea, kuidas Rootsi publik sellest aru sai, eks alguses oli ta loomulikult pagulashelilooja. Ja eks eks seda toonitatiga iga kord, et tema tagapõhja. Aga pärast seda, kui ta Rootsi kodanikuks sai, siis ta oli Rootsi heliloojate liidu liige. Ma viimasel eluaastal valiti ta ka Rootsi muusikaakadeemiasse kuninglikku muusikaakadeemiasse. Nii et tal oli ametlik koht rootsi helilooja ratas. Ta sai neid riiklikke toetusi, mis anti kõikide heliloojatele. Ta võttis ise aktiivset osa heliloojate liidu tegevusest. Ta oli vist isegi ühes plaadistamis komisjonis. Ta käis reeglipäraselt neljapäeviti seal vaest minu emaga koos, need oli üks nõndanimetatud hernesupi söömine sees, toimub Rootsimaal tavaliselt neljapäeval. Siis võetakse ka üks naps alla ja siis süüakse hernesupp ja pannkooke. Ja isa käis seal reeglipäraselt ja kohtadesse otse heliloojaid. Kuidas te nüüd näete, kui te tagantjärele püüate oletada? Esimese rea heliloojate hulka, ta ei kuulunud Rootsis või ütleme ka, oli siis teise rea või kuidas teie arvate? See oli moeasi Rootsis, kuna see nii-ütelda uus viini kool oli nii domineeriv, siis see oli Blundaalia liitholm, neid mängiti ja nemad lükkasid ütelda teised välja. Seal oli ka palju teisi häid rootsi heliloojaid, kes lihtsalt jäeti. Selles mõttes ei mahtunud kavale. No ütleme, isa isas hea sõber Hilding Rosenberg, teda mängiti väga vähe. Üks teine hea sõber, muuseas, pärgament, teda mängiti ka väga vähe ja ikka vähe mängitud üldse. Kruusem pärikoht oli, ütleme, võrreldav Heino Elleri kohaga Eestis. Ta oli üks väga tähtis pedagoog, kes, kes koolitas välja paljud Rootsi teisi heliloojaid ütleme, klassitsistlikus stiilis või klassitsistlikus raamis kirjutasid oma muusikaid, nende teoseid kanti väga vähe, et üks vahe. Kuidas oli Rootsi avalikkuse, Rootsi ühiskonna suhtumine väljaspoolt tolmutesse, kohe pärast sõda, põgenikke võeti loomulikult vastu, aga rootslased nägid nendes peamiselt jõudu, kes Rootsi oli ise sõjas neutraalne olnud, aga nendel oli tööjõujõudu igal alal vaja. Ma arvan, et üldiselt need põgenikud, kes tulid Eestis, need integreeruksid väga kiiresti Rootsi ühiskonda selle vastu, need, kes olid ütelda, loovad isikut, nendel nendel oli raske, kuna nendel ei olnud seda koolitust ja neid kontakte, mis, mis on teistel, kes Rootsis on oma koolituse saanud ja algusest pääle selles ühiskonnas üles kasvanud. Artistidel tiri keltidel oli loomulikult kõige kõige raskem Olav Roots väga osav dirigent, kes Eestis kandis. Paljud isa tõid esimest korda ette, temal ei antud üldse võimalusi Rootsis, tema tegeles klaverimängijana, kuni ta sai Kolumbiast ettepaneku tulla Bogota orkestri juhiks. Näiteks suur eesti tenor Edo karisoo, kes oli isegi rootsi ooperis üks üks aasta töötanud. Tema lootis pärast sõda, et temale antakse mingit pakkumist, ei jätku mitte midagi Temase arhiivi tõeliseks ja kolis lõpuks Ameerikasse. Milvi laid, kes oli meile lähedane perekonnasõber, tema oli ju Eestisse suur operetiprimadonna. Tema õppis pähe. Ma ei mäletaks Lõbusa lese või mõne teise niisuguse paraad osa ja sellega esines paar korda. Kuigi ta ütelda keeltis ei oskanud, aga ta oskas oma osa peast. Läks väga hästi, sai, sai isegi häid arvustusi, aga, aga sellest ei tulnud midagi rohkem välja. Et konkurents oli niivõrd kõva rootslastele eeldate poolt. Kas teil on muljet? Mõnes teises läänepoolsemas riigis oleks eestlastel olnud kergem. No Saksamaal tegutsesid tuled, klaverimängijad, lauljal, naan, põld Ameerikas võib-olla olid võimalused suuremad ja ma usun, et näiteks isal oleks olnud Ameerikas rohkem võimalusi uut elu rajada. Seal tuleks kindlasti mõni ülikooli poolt tulnud pakkumine, ta oleks seal saanud võib-olla professori tiitli ja mõne ühta kergima võrdlemisi kerge tööülesandeid. Ja siis selle kõrvalt oleks nagu olnud nagu resident kompausel või, või ma ei tea, kuidas nad kutsuvad neid. Kas see on olnud juttu teil isaga nendel teemadel, kui, kui ta elas veel tasa oli 82, viimastel aastatel sellest üldse ei juhtu, see oli aktuaalne, ütleme, 50.-te aastate algusel ja 40.-te aastate lõpus. Paljud põgenikud kartsid, et venelased tulevad nendele järgi, see tähendab, vallutavad Soome ja tulevad ka Rootsi. Ja sellepärast paljud rehkendasid selle võimalusega, et nad peaks ka edasi kolima Rootsist, aga see oli kohe pärast sõda. Aga temal oli näiteks ma kirjavahetuses Ludwig juhtiga, siis temaga küsis, et mis võimalusi Ameerikas võiks temale pakkuda. Aga ma arvan, et ta juba siis oli, oli selle arhi ta oli saanud selle arhiivitöö juba ja töötas sellega tema mõned tema teosed olid kirjastatud sele Šollingugjasse poolt ja ta arvas, et oleks liiga raske kõikjale oma juured üles kiskuda ja siis hakata uut keelt õppima ja, ja uues ühiskonnas hakata elama. Ma arvan, et see lihtsalt tuleks liiga raskeks läinud ja samuti oli ka temal ja marmor paljudel teistel Eesti põgenikutel ka üks teadvuses mingi soov, et, et ei tahtnud Eestist liiga kaugele minna. Millal tekkis kirjavahetus siinse Eestiga kodu Eesti Nõukogude Eestiga? Stalini ajal olid üldse mingit kirjavahetust, see oli täiesti keelatud, kuigi siin kanti teatud isa teoseid ette, sel ajal. Kirjavahetust tekkis ikka päraskushoffi ja siis, kui, kui ütelda olukord natukene liberaliseerus. Ja siis hakati ka Nõukogude Eesti võimude poolt isa juures külas käima, Nõukogude saatkonnast tulid, tulid ametnikud ja tahtsid temaga rääkida. Tekkis juttu, et teda kutsuda Eestisse. Ma arvan, et võimul siin oli, oli see tagamõte, et teda nii-ütelda lõplikult Eestisse tagasi saada. Aga isal niisugust plaani üldse kunagi ei olnud, ta hindas oma vabadust, isiklikku vabadust ja, ja neid võimalusi, mis tal oli Rootsis niivõrd kõrgelt. Et ta kunagi niisugust alternatiivi üldse ei mõelnud. Sellele peale on teil meeles, missuguste kultuuri või muusikainimestega tal tekkisid kontaktid, mitteametlikud kontaktid, mitteametlikke kontakte tal ei olnud enne seda, kui ta, kui ta Eestisse tuli esimest korda ja see oli 1961, siis ta oli juba Rootsi kodanik ja ta oli Rootsi heliloojate liidus ja nii-ütelda ta tuli. Ametlikult sõitis tema kui rootsi helilooja, siis tekkisid tal kõik need vanad kontaktid tulid tagasi ja tulid ka palju uusi kontakte. No ta sai oma õpetaja Heino Elleri kagu kokku ja siis esimene, ma arvan, Nõukogude Eesti helilooja, kellelt kokku sai, oli Veljo Tormis. Ja nendel oli tihe kirjavahetus, tal oli paar head sõpra, kes korraldasid tema asju siin Eestis, kellega tal oli väga tihe kirjavahetus. Ja siis loomulikult tal oli üks isiklik sõber, kellega ta kunagi kirjavahetusi katkenud ja see oli Paul Keres. Et see oli ka siis Stalini ajal või kuidas see oli, jah, see, see oli niisugune salajane kirjavahetus, niipea kui kerest sai Eestist välja kuskil maleturniiril. Ta kohe kirjutas isale ja isa kirts kohe tema hotelli tagasi, nad said ka paar korda salaja, kui tal oli alati üks, üks venemalemängija taga, kes, kes nii-ütelda kontrollistada seal Pothnic, ma arvan, peamiselt tal õnnestus kah kah omaette olla. Vahetevahel ja siis ta sai Saka kokku. Aga see, kes salaja päris mitmeid aastaid ja esimene kord, kui nad nii-ütelda ametlikult avalikult kokku said, välismaal see on, see oli 1966. Sügisel aga keres, kahjuks. Aasta hiljem suri Helsingis. Nii et see rohkem vabades oludesse sõpruses ei saanud kesta. Kas Ander ettekujutus, miks just maletaja osutustama parimaks oldaks, mitte muusikainimene? Ma ei tea, eks see võib-olla oli mingi jah idee nagu, nagu muusikaski see on, et kuidas neid huvitavaid kombinatsioone teha ja kuidas nii-ütelda mitu käiku ette mõtelda, mis siis saab? Ma arvan, et eks, eks seal ole, pole muusika, aga mingi mingi sarnasus, lähedased sõbrad, sellest pärast krati esietendust siin Eestis Vanemuises läks ta Rootsi tagasi ja siis olid suured probleemid, oli väga palju kriitikat ja arusaamatust ei mõistetud teda kui heliloojat, miks ta Eestis käis ja no ega tema ei olnud esimene, kes Eestis käis, enne teda olid paljud käinud, aga nad käisid ainult oma sugulasi külastamas. Isal oli see suur üllatus, et seda nii kurjalt võeti. Mitte kõikide poolt, aga, aga üks, üks no teatud juhtivad inimesed võtsid seda suhtusid niimoodi ja ka see Eesti ajakirjandusse eksiil ajakirjandus, Ameerikas oli see veel toorelt reaktsioon. Ma arvan, et ta üldse niisugust suhtumist ei ootanud. See oli temale suur üllatus. Ega talle nii väga juure alla ei läinud, see nagu võib-olla siin pärast tahetakse öelda. Ta oli ju siiski üks väga iseseisev inimene, kes. Ta käis Eestis seltskonnas läbi küll ta käis selle korporatsioon Ugala kohtumistel, kuigi see teda eriti ei huvitanud. Ta pidas loenguid siin ja seal ta juhatas oma meeskoori, kuigi seal ta oli juba meeskoorist loobunud, kuna ta ei saanud seda kombineerida oma tööga, töökoorem oli lihtsalt liiga suur. Ma arvan, et sellest niisugust suurt traagikat teha, nagu, nagu võib-olla seal filmis see on võib-olla natukene liialdus ta seda nii tõsiselt isiklikult ei võtnud ja on ju teada ka, et veris eesti ringkonnad olid ju ka erinevad, olid need, kes suhtusid toetavalt kontaktides ja täiesti ja kunid pärast tagantjärgi vaadata selle peale, siis oli nendel ka õige. Sest ega ainukene võimalus sellel eesti kultuuril püsida oli ju see kontaktides väliseestlaste ja kodueestlaste vahel. Ma ei tea, mis, mis need väliseestlastest endast kujutasid, et nemad saaks omal jõul kuidagi mingit puhast eesti kultuuri edasi arendada ja see, mis kommunistlik komplop, mis siin edasi käis, kuidagi nendel neid ei puudutanud. Ma ei tea, võib-olla mõnel inimesel oli niisugune ettekujutus, aga, aga see ei saanud kuhugi viia. Aitäh, Heino Tubin. Me rääkisime teie tegevusest eelkõige, aga teie isa Eduard Tubina tegevusest? Veelkord aitäh Eestisse tulemast, aitäh intervjuu eest. Küsitleja rollis oli Martin veerand.