Rahvalike laulude meloodiad lendavad üle mägede ja metsade, ookeanide tekstide keelt piiravad ometi riigipiirid. Mis keeles meie tuttav joogilaul just praegu kõlas. No ega ma ei uskunudki, et keegi teab alati rahvarikkal vabariigi tänaval Püha Johannese katedraali lähedal seisis pikk hallide vuntsidega mees ja laskis CD-mängijast muusikat, nii et tänav kajas. Ütles, et tema nimi on penni ja tema ise laulab neid laule mõnda aega koos oma naisega, kelle nimi on tooni ja ja mängis meile kohe veel üht laulu paadi laulu, mida imeb ja laulab kogu Malta saar. Nonii ja ütlesin ka ära selle koha nime Malta ja kee lehmalt. Tageel saarestik keset Vahemered umbes 80 kilomeetri kaugusel Itaalia Sitsiiliast ja ligi 300 kilomeetri kaugusel Aafrika rannikust. Tallinn Valleta asub suurima saare Malta kirderannikul. Asustatud on veel kaks riigisaart koos ja Kominio. Kogu Malta riigi pind pindala on umbes 316 ruutkilomeetrit. Siia võiks öelda, et hiiu ma koos ümbritsevate väike vartega moodustav 1023 ruutkilomeetrit. Malta pealinna Valleta mõõtmed on aga uskumatud üks kilomeeter korda 600 meetrit. Kõige väiksem pealinn Euroopa liidus, aga tuleb välja, et selles tillukeses linn linnas leidub uskumatult palju nimesid. Seekordne ime, see on kaasa rokka pikale. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid. Ja muidugi. Penni ja tema mandoliin Malta on täiesti teine maailm, see selgub esimesest hetkest, kui lennuk väikesel luga lennuväljal maandub. Luuka seisab saare idapoolses osas kaheksa kilomeetri kaugusel Valletast. See on kummaline sõit, ümberringi on aina linn, ainult nimed vahelduvad. Madal liiva, värviliste majadega peaaegu ilma roheluseta linn siin-seal vaid mõni üksik puu või kidur, muruplats. Kuidagi toll ilmunud ja kuum tundub kogu ümbrus ja tegelikult ongi, pluss 20 kraadi detsembris. Nüüd ütleb silt alleta. Taksos tekitab natuke ringi, pöördub väga kitsasse tänavasse Hospital Street ja peatub kahel poolkinniste rõdudega kiviste majade read, kakskolm, korrust roosama tume liivatoon. Hotellisilt on alguses peaaegu märkamatu ja nime ma ei õppinudki, hääldama olid rapoktša või midagi sellist ja pidi tähendama korgitseri. Miks ka mitte? Aga see raskesti hääldada tavanimega hotell oli nii eriline, nii ootamatu ja kummaline. Esmane mulje oli. Just oligi kuidagi araabia lik, mis pole muidugi mingi ime, kui vähegi Maltale ajalugu tunda. Maja seinte ja kõrge müüriga piiratud sisseõu. Väike nelinurkne, kivine ja detailiderohke nišides ja habras del valgetel sepisriiulitel antiikkujukese koopiaid ja õitsvaid potitaimi. Ronitaimed nööril pole detsembris just oma parimas vormis. Kiviplaatidest õuel seisab väikesi laudu ja toole, kui külalised soovivat vabas õhus hommikueinet süüa. Ja siis hotellituba. Mägevates kivistest pool kaardest võlvitud lagi, kus kuumal ajal ilmselt vältimatut tiivikama ringe teeb ilmatu voodi täis kirevate tuttidega patju. Neid on ümmargusi ja nelinurkseid. Nurgas ripub laes suur ümar, hõbedane, pisut teokarpi meenutav filigraanse mustriga. Minu kujutluses kindla peale araabia lamp. Üldvalgust pole vaid väikesed lambikesed siin ja seal nagu astuksid suurde määrasse salapärasesse pool ümarasse koopasse. Ikka täitsa teine väga põnev maailm, mis jätkub kitsal tänaval. Niisiis, Valleta Malta pealinn täiesti Arusaadav lauludeks paarkümmend meetrit mööda meie kitsast hospidali tänavat ja oledki Valleta kõige tähtsamal tänaval, mis kahelt poolt uhkest nimeke tõuseb. Sa pöördud vasakule, seal on tõus pikem ja päris järsk. Tänav Vabariigi tänav kulgeb sirgelt linna ühest otsast teise ja kui sa oled hingeldades mööda kõnnitee lugematuid laiu trepiastmeid lõpuks üles jõudnud, leiad end äkki suurel linnaväljakul. Keset rahvamassi. Allpool olid tänavad peaaegu tühjad ja majadki madalamad, aga siin on äkki fantastilisi sepis rõdude ja suurte ehitatud rõdudega. Fassaade on losse ja kirikuid, vahvaid kitsaid alla mere poole suunduvaid tänavaid ning vägevaid kindluse müüre. Poed, restoranid, kohvikut muidugi ka, aga balleta kogu oma värvika ajalooga on eraldi peatükk ja siinne vägev. Väljastpoolt lihtsate kivimüüridega kaitstud Püha Johannese kirik oma kuldselt särava baroksed olemusega on ka jälle omaette peatükk. Seekord kõnnid tagasi tuttavale laiade astmetega trepp ideega tänava osale alla on ikka hoopis kergem astuda, kuni jõuad tagasihoidliku välimusega kahekorruselise fassaadiga hooneni, mille ees on silt Gazarokka pikk olla 16. Palazza open avatud. Mitte keegi ei takista mind astumast ühte 16 Kümnenda sajandi palatsusse, aga et seal millestki aru saada, selleks tuleb pisut ajalugu uurida. Hospidali ordurüütlite hospitaliitide ehk siis Püha Johannese ordu ajalugu. Malta rüütlid kõlab põnevalt. Aastal 603 andis paavst Gregorius esimene Ravenna aktile proobusele ülesande ehitada Jeruusalemma haigla, kus hoolitsetaks pühale maale palverännakule tulnud kristlaste eest. Aastal 800 laskis rolingide dünastia keiser Kaarel Suur proobuse rajatud haiglat laiendada ning selle juurde raamatukogu ehitada. Veel paarsada aastat hiljem hävitasid kali Al hakkimi väed nii haigla kui suure osa Jeruusalemmast. Aastal 1023 ehitati endise Püha Johannese kloostri kohale uus haigla, kus võeti vastu ja raviti pühale maale tulnud palverändureid. Hospitaliitide ordu rajati aastal 1113 pärast esimest ristisõda ikka selleks, et hoolitseda palverändurite eest, kes aga peagi hakkasid oma rändudel karja relvastatud saatjaid vajama. Noonastest kasvas õige kiiresti arvestatav sõjaline jõud Püha Johannese rüütliordu ehk hospidali ordu, kellest sai koos templi orduga suur ja hirmutavalt tugev orduvägipühal maal. Johannese ordusse kuulusid ilmik rüütlid, kes teenisid siin vaid kindla aja ja seejärel lahkusid. Nõng Elukutselised rüütlit, kes olid andnud rüütlivande koguelux. Mungaordu liikmed jagunesid kolmeks selgesti eristatav eks osaks. Militaarvennad haigete ravimisele pühendunud vennad ja vaimulikud vennad, kes pidasid jumalateenistusi. Et lahingutes muhameedlaste ka silma paista, selleks kandsid Hospital liidid oma raudriide peal musta-valge ristiga keepi. 1248 kiitis paavst Innocentius neljas heaks hospidali ordurüütlite uue lahingu vormiliigutusi takistava kinnise musta kee peas. Seemel kanti nüüdsest raudrüü lühikest lahtist punast keepi, millele oli maalitud Walkerist. 1291. aastal vallutasid türklased pärast raskeid lahinguid püha maa ja hospidali ordu. Rüütlid leidsid peavarju Küprose saarel. Seejärel vallutasid ruuduse Need naabersaared. 1312 saatis paavst Clemens laiali hospitaliitide rivaali, templiordu ning paavstiga, võrreldav selleks suur osa templiorduvaradest Hospital ordule. Viimase liikmeid kutsuti Rhodose saarel Rhodose rüütliteks meditsiin võitlema barbarite spiraatide ja 15. sajandil ka Egiptuse ning Türgisultanitega. 1522 saabus Rhodose alla 400 sultan Suleimani laeva. Tal on ligi 100000 meest. Suurmeister Filipp Villjääridel eel Adami juhtimisel tegutsevaid Rhodose rüütleid oli vaid umbes 7000. Piiramine kestis kuus kuud. See järel taganesid lüüa saanud hospitalid Sitsiiliasse ja rändasid seitse aastat mööda Euroopat ringi. Alles aastal 1530 andsid Hispaania kuningas Carlos esimene ja tema ema Kastiilia Huanna, kes olid ka Sitsiilia monarhid Hospital liitide rüütliordule alatiseks kindlad piirkonnad Malta ja koosa saared ning Tripoli sadama Põhja-Aafrikas. Iga-aastase tasu eest, mida kutsuti Malta kamaksuks leidsid rüütlid lõpuks endale kodu Malta saarel. Rõõmsad Malta rahvalaulud, mine võta kinni, mis ajasse praegu kõlab, pärit on, aga ka Maltal pidid rüütleid võitlema nii piraatide kui türgi ottomanide sõjaväega. Saare ajalugu, kui on jäänud suur piiramine aastast 1565, kui sultan Suleimani saatis oma 40000 mehelise väe 700 Malta rüütli ja 8000 sõduri vastu. Alguses läks kõik halvasti. Enamus Malta väikesi linnu purustati ja ligi pooled rüütlit said surma. Ordu suurmeister Jean Paris soode Vallet ei andnud alla. Sitsiilia asekuningas oli segaduses Tasssaator rüütlitele abi või mitte, kuid mõistis lõpuks, et Malta kaotuse korral avaneb türklaste otseedeesid ja see Napolisse. Niisiis abi tuli küll. Peaaegu viimasel hetkel, 23. augustil ründasid sultani väed taas kord ja taaskord tagasi lausa viimast jõudu kokku võttes. Malta rüütliordu Hospital liidid ehk siis Püha Johannese ordu koosnes peaasjalikult prantsuse aadlikest. Nende uhkus ei lubanud taganeda ja ka haavatud mehed läksid taas lahingusse. Rajatud suured kindluse müürid pidasid vastu ja purustusi parandati öösel, kui päeval Maltal valitseb meeletu suvine kuumus, töötas rüütlite kasuks. Türgi sõdurid jäid haigeks, neil polnud enam toitu ega laskemoona. Lisaks jõudsid kohale ka laevad. Sitsiiliast, kes tulid rüütlitele. Türklased ei teadnud, et abivägi on tegelikult väga väike. Nad katkestasid piiramise ja lahkusid. Ei ole see kreeka siltacki, kuigi võib esimesel hetkel sellena tunduda. Malta meloodia, kui suur piiramine oli lõppenud ja türklased läinud, oli nüüd juba Malta rüütlid, eks kutsutud Hospital liitide ridades järel 600 sõjameest. Võidukas ordu suurmeister Shandewallet teatas, et otsekohe tuleb hakata ehitama uut kindluslinna saare kirdepoolsele kaldale, kus seisis korraks türklaste kätte langenud saanud ELMO kants. Linnast pidi saama Malta pealinn ja sellele anti suurmeistri jaoks nimeks la Valleta. Suurmeister palus Euroopa kuninga kodadelt abi ja saigi päris tublisti sest Maltale rüütlite võit türklaste üle tõi ordule kõikjale au ja kuulsust. Paavst pius viies saatis oma kindluslinnade meistri Francisco aparelli uut linna planeerima ja Hispaania kuningas Felipe teine raadis tubli rahalise annetuse uue linna ehitamiseks. Palju õnne. Nurgakivi pani ordu suurmeister Sandewallet paika, kuhu hiljem rajati võitude jumalaema kirik. Nii asutigi ehitama seda väga erilist linn, mille kohta 1830 Nendel aastal valetas käinud tulevane Briti peaminister benshamindis. Räili on öelnud paleede linn, mille džentelmenid ehitasid džentelmeni peoks. Üks teine allikas omistab need sõnad küll söör Walter Scottile. Algaval letast saab sellel tunnil ükskord omaette lugu. Seekord ootab 16. sajandi Palazza kaasa rokka pikale. Ja siis pärast türklaste tagasilöömist, 1565. aastal otsustati ehitada Maltale linn, mida võiks võrrelda teistele väärikate-Euroopa linnadega, kas või Pariisi ja Veneetsiaga. Tõusid tohutud kaitse, bastionid ja kaunid paleed. Gazarokka Piccolo on üks kahest paleest. Pide laskis ehitada Valletasse Püha Johannese ordu Itaalia haru admiral don Pietro La Rocca. Tolle ajakaartidel on oma ehitaja nime järgi kutsutud hoone nime juures kiri lakkasakondscherdina maja koos aiaga. Tegelikult ei lubatud Valleta hoonete juurde aedu rajada. Kuumal ja kuival Maltal polnud lihtsalt vett nende kastmiseks. Kuid Gazarokka pikale seisab Valleta peatänava trepikõnnitee ääres künkal nõlval. Sellest paarikümne meetri kaugusele alla jääv kitsas põiktänav moodustab oru, kuhu vihmade ajal vett koguneb ja admiral Larokka lubanud kindlalt, et tema aeda kastetakse ainult sellest orust kogutud vihmaveega. Ja nii seisabki tema maja siseõues praeguseni väike, kuid lopsaka taimestiku, palmide ja õitega aed kus elab väga värviline papagoi. Pärast Malta rüütliordu laevastiku admirali, don Pietro La Rocca siit ilmast lahkumist elas tema ehitatud Palazzos veel mitmeid Itaalia aristokraatide ordu liikmeid. Seenasperit, Malta, piiskop fraga, spaaregooriman, džiimi, graafidzio, Francisco veelita Taali aadlimehi kuni 18. sajandi teise poole Nonii Mil Gazarokka Picola ostis ära juba Maltale. Ka Inguanes praegu Elapalatsus viimase järeltulija, üheksas piira marki koos oma perekonnaga, mistõttu hoone on külastajatele iga päev avatud vaid loetut. Ja ainult koos giidiga mööda Palazz ruume ja saale ongi päris kummaline kõndida, teades, et see kõik pole vaid väljapanek, et inimesed tõepoolest elavadki just siinsamas. Kõigi osamaja 50-st ruumist on siiski ka muuseum. Aga enne Palazza kaunites ruumides ründamist sobiks üks Malta rahvalaul koos selgitusega. Niisiis, legend kui kiinast viib meid kaugetesse aegadesse, mil Maltat ründasid türklased. Naine, kelle nimi oli skugi, elas oma ainsa poja mad teoga orb koodsos. Ühel päeval tulid türklased ja viisid matteo kaasa ja keegi ei suutnud teda leida kuhugi. Hiina palus pühade emeetriust, et viimane tema poja tagasi tooks. Pühak juulis tema palveid ja mõne tunni pärast oligi Mateo tagasi. Koodsasse ehitati pühale demeetriusele väike kabel, mida inimesed sageli külastavad. Selline legend, aga meie väike kaljupalee palatsu kaasa rokka pikk olla igavad mitmetelegi, Valleta kirikute ja losside saatust. Tagasihoidliku fassaadi taga on peidus hoone uskumatult rikkalik pikast ajaloost põnevaid lugusid jutustav sisemus kaks liivale värvilistest tellistest korrust päris pikal fassaadil millele mahuvad Väike-Kaaruks ja teinegi hoopis laiem Kaaruks. Need on ümarad varred, mis ehivad ka paari tänava tasemeni ulatuvat akent ja peaukse kohal suur nelinurkne aken. Uksekaared ja aknaraamid on valgeks värvitud, kuid fassaadile mahukaks kolm- rohelises toonis klaasakende reaga kinniehitatud rõdu ja selliseid võib-olla letas õige sageli näha. Lameda katuse äärt piirab madal hele palustraad, peaoks on too kitsam ümarakaare Kauks säästud sisse, ostad piletid. D. Ja kõnnib koos giidiga päris kõrgest ja päris pidulikust marmortrepist üles. Ma giidita ei tohi. Tänavakorrusele jäävad köögid ja majapidamine järgmisel korrusel, mida siingi kutsutakse Piano Nombile, nagu näiteks Veneetsia paleedes seisab pikk rida vaheustega ruum. Sa La Grande suur saal, mitte tõepoolest grandioossed suur oleks. Aga ta on siiski kõige suurem ruum. Rohekas, peente kuldsete ornamentidega palk laes ripub 18.-st sajandist pärit Mei klaasis kroonlühter, milles kunagi põlesid ehtsad küünlad õrnalt, osadel ala- ja ülaosas heleda sinepitoonis. Seintel on hulk maale. Seinte tee ääres on mõned madalad kummutid. Vanim pärineb 16. sajandi algusest ja selle uksi ehivad toredad kahe haruliste otstega Malta ristid. Kummut olevat kõige vanem ajalooline mööbliese kogu Maltal. Mööbel on äärmiselt ajastu, stiilne diivanid, lauakesed madalad kapid. Ikka 18. sajand. Maalid seintelt jälgib sind kaks Malta kirikuringkondades kõrgelt hinnatud paavsti punases rüüs Clemens 11. ja Clemens 14. esimene kuulus Roomas väga tuntud Albany perekonda ja on teada, et Gazarokka Picole omanik piira marki laenasel paanidele raha ja nautis seetõttu ka paavsti erilist soosingut. Seinalt vaatab vastu ka üks piirade aadliperekonna varasemaid liikmeid säravas raudrüüs valge parukaga. Kuningliku Sitsiilia rügemendi kolonel Windschhentsade piira 18.-st sajandist pärit seinad ääres seisev üllatavalt suurena tunduv kapp kummut, mille mustaks lakitud pinnale on maalitud hulk kauneid värvilisi õisi ja ornamente särav kallastele uksepaneelidele, paradiisilinde ja eksootilisi vaateid Hiinast ja Indiast. Tegelikult on see väliselt mitte just religioosne ese, aga hoopiski kapalter, ainult uksed tuleb avada ja su ees on kaunis ja pidulik väike altar oma reliitlejate armule, oma leivanõu ja risti löödud kujuga. Sellisel liikuval altaril oli vägagi liigutav mõte. Sviidi magamistuppa pakkus just üks tilluke inimene ilmale oli tulnud ja nii sai ema oma äsjasündinud lapse ristimisel osaline olla. Suvel võeti kappaltariga perekonna maaresidentsi kaasa. Kuid siinsamas suure saali kõrval seisab kabala päriskabel üpris väike ruum kauni altari palvetamist. Pingiga. Altarit piiravad mõlemal küljel kaks tumedat sammast. Nii need kui kogu altar on valmistatud puust kuid osavalt rämmaritaoliseks värvitud altaripilt, kujutab madonnat lapsega altari kõrval seinal on pilte risti, löödust, kurvast jumalaemast ja pühakutest. Altarilaua alumises seinas on taas maaltarist. Nende toredate kaheharulised ratastega laual on relee jäid karikaid ja ajaloolisi mälestusesemeid. Altari kohal seinal seisab säravate päikesekiirte keskel kuldne tuvi, püha vaimu sümbol. Ja kui süüdatakse kõik kõrgetes kuldsetes küünlajalgades seisnud pikad valged küünlad on Gazarokka pikale väike kabeli ruum üleni sädelev ja pidulik. Selles väikeses kaljupalees on kaks söögisaali talvine ja suvine. Talvise kohta sobiks ehk öelda pigem söögituba. See on armas väike ruum mille täidavad peaaegu täielikult massiivne laud. Väga uhkete suurte kaunilt nikerdatud seljatugedega tumedast puust toolid. Kogu komplekt on Firenze meistritelt. Ja et tegu on talvise söögitoaga, seisab seinaäärsel laual ka tilluke ehitud kuusega sarnaneb esse malta. Laste saatus ongi kuuse moodi kujundid, mis võivad päris põnevad olla või siis kunstkuused ehtsat jõulukuuske sellel saarel ei leidu. Kuid Gazarokka pikale suvises söögisaalis on laual ehtsad-lilled, võiks arvata, et oma aiast see rõõm moodustaski kunagi Palazzo väikesesse aeda avaneva terrassi kuid nüüd eraldavad seda aiast kaksiksammaste vahel seisvad maani ulatuvad aknad ja rõdule ning aeda viivale marmortrepile avanev uks. Valgetes akna raamides leidub toredat juugendstiili, kuid suur kaetud laud on päris klassikaline. Laeval on piira märki vapiga, malta pitsist, linikuid, taldrikutele maalitud mustvalgeid, jahistseene küünlajalad, kristall ja lauahõbe säravad üksteise võidu ühes laua otsas, uksekaare all seisab karrara marmorist jahijumalanna Diana heledatel. Seintel on palju maale nagu kõigis pelat ruumides. Aga kuidas oleks taas ühe Malta rahvalauluga, enne kui jätkame rännakut Gazarokka pikalas? See on pulmalaul. See oli siis looke vennapoja pulmad. Ühest vanast Malta pulmapeost oli ilmetu elavpidu, kus vanaema tantsis nii suure innuga, et kõik nägid tema alusseelikute Petse. Vanaema oli väga heas tujus, aga vanaisa oli temaga natuke huri. Pulmapeo lõpus tõstsid külalised pruudi ja peigmehe õlgadele. Selline oli Me ja laulsid, suudle teda. Ära häbene. Vallete väikese kaljulossi Gazarokka Picola praegused omanikud piira Marcy ja tema perekond on küll väga vanast aadlisoost kuid enne Püha Johannese ehk siis Hospital liited ordutulekut nad Maltal ei elanud. Arvatakse, et nad tulid siia koos rüütlitega Rhodose saarelt. Esimesed kirjalikud dokumendid piiro suguvõsast on pärit 16.-st sajandist. Et ordu suurmeister Ramon perrellos andis piiravale paruni tiitli aastal 1716 ning Hispaania kuningas Felipe viies markii tiitli aastal 1742 esimene René piira Parun ja esimene piira marki olid mõlemad advokaadid. Kõik see tuleb välja palatsus alal hoitavatest tuhandetes ajaloolistest dokumentidest. Nii et 18. sajandil elanud väga rikas esivanem. Biode piiro tegeles orjade müügiga. Laevad toimetasid teistesse maadesse mõningaid teraviljasuhkrut, riisi, kohvi ja kakaod. Ta laenas päris sageli Malta rüütlitele raha ning laenas seda ka kuulsale fraak Carlo almaanile. Paavst Clemens 11 10. vennapojale. Arhiiviruumi erinevates kappides on piiro, perekonna pitsateid, väga kauneid vanu dokumente, näiteks Lorentsade piirale antud diplom Messina ülikoolist, mis on kaunistatud värviliste piltide ornamentidega vappidega. Laual seisab seitsmeteistkümnendast sajandist pärit tumedast puust nikerdatud malta kaitsepühaku Püha Pauluse kuju. Pühaku jalge ees on madu meenutada lugu Pauluse saabumisest Maltale, kus madude nõelas. Legend ütleb, et pärast seda kadusid mürkmaod kohmalta saarelt. Kabineti seintel on näha vappe vapipilte, mis tõendavad piira perekonna kõrget seisust teha Johannese rüütliordu võttis oma ridadesse vaid neid, kes suutsid tõestada nelja eelneva põlvkonna kuulumist aadliseisusse. Ja suures klaaskapis on kolmel riiulil ridades terve hulk eri toonides ja erima maadest pärit malenuppude komplekte. Enamus neist on valmistatud elevandiluust ja Malta malenditel ehib kristlikku kuningat rist ning kuningannal pole krooni see võita, ühendada, et Malta ordu suurmeister oli alati kõrge vaimulik ja et riigis pole iial olnud kuningannat. Eriline vaatamisväärsus. Kabinetis on kullaga ehitud kaunite maalitud ustega kandetool, mis on valmistatud Prantsusmaalt pärit Malta rüütlile Victornikolaadevakondmel moondile, kes oli 1764 kuni 66 Maltaga leeride kapten. Kandetooli esiust ehib tema vapp sära varanzil taustal. Selliste kandnud toolide kandjateks olid 18. sajandil Maltallased või siis Türgist või Aafrikast pärit orjad. Tõenäoliselt väga nõutud töö kanda aadlimeest ühest paigast teise all, et ta oli ju üpris väike linn, vahemaad lühikesed ja kuni isanda asju ajas, võisid toolikandjad lihtsalt seista ja oodata. Mõnikord laskis isandaga ennast oma palee elutoast mõne teise palee elutuppa kanda treppidest alla ja üles ka sest ega siis alati viitsitud uksest välja tänavale astuda. Gazarokka pikale magamistoas, mida külalistele näidatakse, seisab kõrgemal ta hiiniga tumedast puust voodi. Hiini toetab neli keerdsammast, igas voodinurgas, üks voodit ehivad uhked ja peened puunikerdused. Siin on kõvasti valget siidi ja pitsi ning toa seinad ja akna eesriided on punasest mustrilisesse amet kangast. See on Orsoolade piirada. Mikko abieluvoodi daam abiellus 1867 ja tõi ilmale seitse poega ja kaks tütart. Kõik lapsed jäid ellu, kaks neist said vaimulikeks ja võib juhtuda, et üks kahest kuulutatakse isegi pühakuks niiet voodi kõrval seisval valgest pitsist vallachiniga hällil on aegade jooksul kindel otstarve olnud. Kusagil siin peaks olema ka rohkem kui kaks sajandit vana Veneetsia klaasist ööpott. Aga see täiesitleta ka selle nagu teistegi vallatseja tubade seintel on märkimisväärselt palju maale. Mitmed neist on maalinud praeguse piira marki vanavanaisa, Malta, kunstnik Seppekaali, kelle töid leidub ka mitmes valeta kirikus. Säästud läbi avatud uste ühest ruumist teise. Imestad ja imetled. Sinise toa laua klaaspinnal on taas midagi väga erilist. Siin on ainukesed tänaseni säilinud hõbedast arstiriistad mis kuulusid 18. sajandil Püha Johannese hospitalid teordule. Need rüütel, mungad olid ju algselt parandajad, keda aeg ja elu sundisid lahinguid pidama. Väikesed hõbekäärid ja imepeened hõbenoad on kirjutatud, et hospitalid suutsid silmalt kaed eemaldada ja sapikive välja lõigata. Nende haigla oli suurim Euroopas. Võttis vastu korraga 600 patsienti. Ja nüüd sügavale maa alla. Teises maailmasõjas ründasid pommilennukid Valletat ja selle sadamat väga põhjalikult. 1942. aasta aprillis toimus siin mõnikord lausa 15 pommirünnakut päevas. Inimesed otsisid Harju linna all asuvatest tunnelitest ja kaevudest. Gazarokka Picola kolmest kaevust kujundati kaks sõja ajal pommi varjenditeks väikese kaljupalee all. Praegugi näha kaht pommivarjendit. Väiksemasse mahub oma 30 inimest, suurem on hoopis ruumikam, kui vaja, leidis siin varju isegi 150 inimest. Siia sai mahutada voodeid ning inimesed on seinte pinna riste nikerdanud, uskudes, et kõrgemad jõud neid kaitsevad. Üks suurem rist on raiutud isegi ruumi kandva nelinurkse samba kivisse. Selle all on pühapilt. Siin on ümbruskonna suurim varjend, niisiis paigutati siia ajutine puualtar ja sõja-aastate pühapäevadel. Kui oli pommirünnaku oht, tulid inimesed läbi balleta all paiknevate tunnelite siia jumalateenistustele tunneleid olnud siis sadu ja oli tavaks öelda, et Valleta all on rohkem tänavaid kui linnas eneses. Nii sai rahvas pommide eest Gazarokka Picola sajanditevanusesse kaevudesse peituda. Rahval oli oma väikevarjend esimene Maltal, mis rajati 1935, kuhu rünnaku ajal kiirustasid kõik, kes parasjagu palatsus juhtusid olema. See pole midagi muud kui üks kitsas kalju seina kaevatud ruum ja kui sa lähed sellest läbi ja pöördud ümber nurga, siis jõuad Gazarokka Picola tillukesse kaunilt rohelisse aeda. Siis selline väike kaljupalee täis lõputuid aja jälgi aegade ja inimeste lugusid.