Tilka jäärajal til. Teleforsunudki lühilugu autori esituses Kaarel Tilk nõnda Leporsonski pisipalad viimase paari aasta jooksul nõukogude ajakirjanduse huumorinurkadesse siginenud. Ja selle lühikese aja jooksul on ta nimi jõudnud meelde jääda küllap kõigile naljasõpradele. Järeltilk pole ka autori loomingumeetod, neidsamu väikekilde on ta tootnud, võiks öelda pangede või vähemalt toobrite kaupa. Corsonskil on ka mitme leheküljelisi jutukesi, kuid nendes on ta kui korsunski ära tundmatu. Teiste sõnadega, see osa tema loomingust kuulub säärase huumori hulka, mida kirjutavad ja trükivad praegusajal paljud needki, kellest meil pole kavatsust visiitkaardil isi saateid teha. Ometigi näitavad need jutud, et kordunski arsenalis pole mitte ainult see tema trumpvõte. Kuulake nüüd Levkursunski loomingut meie näitlejate esituses. Kes tuli koju sünge nägu, ees jäi kaitsmata. Karjatas abikaasa, kaitsesin Jumalale tänu, uhkes naine kergendatult. Nüüd sa said kandidaadiks, varsti on käes korterijärjekord ja auto, kui hea, et ma ei abiellunud sellega ühetu kuriolnudkiniga. Ta ei teadnud hetki, silov löödi juba mitu aastat tagasi instituudist minema. Et mingit korteritega masinat pole tulemas. Aga miks ta peaks seda kurba tõde teadma? Mõtleski silov? Klas rõõmustab. Suhisin oma helesinise Volgaga mööda Kalinini prospekti õla vastu lajatab Savremenniku näitlejad tarkaatia. Mina naeratan valgusfoori juures seisvale Militsionäärile ja mõtlen. Alles viis aastat tagasi polnud mul midagi, kus ta saigi olla. Aga näedsa nüüd sain kusagilt. Näed sa, millest ma mõtlen oma kontoris istudes päevade kaupa? Meie kolleeg Jablotšin sai infarkti. Käisime teda haiglas vaatamas, viisime talle kilo virsikuid, kilo pirne ja pool kilo kompvekke vähja kael. Istusime ta pead, siis tundsime kaasa ja lakkusid. Mulle ka, ausalt öelda, tärkas hinges kaunikesti paha tunne. Kuri kadedus, haige Jablutšini vastu. Lamab muudkui voodis, loeb raamatuid ja puhik kompvekke kõikaga aina askeldavad tema ümber. Või jälle see asi. Meie ei tööl kaks haigeks, ühel on vähk, teisel tuberkuloos, kui nad terved olid, kas nad nägid nii suurt armastust ja austust? Ei näinud, maksis Neil aga ainult haigeks jääda ja ole lahke. Kadestasin neid, sest ma pole ise eales haige olnud ja loomulikult pole ma siis ka kelleltki lahket sõnakestki kuulnud. Ootasin kaua, et mind kasvõi mõni gripi niru tabaks, aga ei midagi, mida teha. Paistab, et peab oma raudtee organismile mõne pirni panema, põlgutasin kaua, siis võib looduselt armuande oodata. Läksin jääauku suplema, küüli kangesti ebameeldiv, aga vaja. Suplesin aga pärast kuivatama, jaganud bülguivan. Jäetasin, tulin koju ja hakkasin kannatamatult haigust ootama ning ennustama, mis minuga küll võib juhtuda. Ootasin tunni, ootasin teise. Ei mingit haigust. Järgmisel päeval ei läinud isegi tööle, et tõbe mitte mööda lasta. Haigusega ei tulnudki ning muidugi mõista ei paista kuskilt ka austust minu vastu. Olvu, mõtlesin välispidiselt mind ei võta. Proovi messeskisi. Naaberkostitas mind käärima läinud konservidega. Pistsin terve purgitäie nahka, tulin tuppa, viskasin diivanile pikali ja jäin ootama. Lõpuks ometi on armastus ja lugupidamine käega katsuda. Aga ei midagi. Ainult töö juures sain tööluusi pärast sõimata. Ega nendel ei tee ju selgeks, et pistsin pintslisse purgitäie halvaks läinud konserve külvanud jama. Muutusin päris nukraks. Kust ma küll välja olen võetud? Tahtsin juua, jõin kodudel poriloigust ehk napsanud, koolera kinni? Ei napsanud. Külastasin kõiki meie haigeid, mõtlesin, ehk õnnestub nakatuda. Mitte sinnapoolegi. Rääkisin oma piinadest naisele. Kaebasin, et kohe kuidagimoodi ei õnnestu maa raudtee organismi karvavõrragi kahjustada. Tema tundis huvi. Kas oled proovinud 10.-lt korruselt alla hüpata? Ega ole küll, pole nagu pähe tulnud. Läheksin katusele, heidan pilgu alla. Kõhedavõitu langevarjuga olen küll kõrgelt alla hüpanud, aga ilma pole juhust olnud. Alla ronida on ka plass. Seda enam, et kõik elanikud vahivad oma akendest. Hüppan või ei? Häbi hakkas. Võtsin hoogu ja hüppasin. Lendasin ja mõtlesin, on aga mõnus. Järsku välgatas peas mõte? Ma ei jõudnud Juku Cherovile ettekannet kirjutada, aga homme paistab, enam ei saa. Pagana pihta, enne oleksin pidanud ettekande ära kirjutama ja alles siis hüppama. Kukkusin surnuks. Mäletan, et olin kirstus pidulik ja tõsine. Riidesse pandi mind nagu kord ja kohus. Naisel polnud sellisel puhul parimast mustast ülikonnast, ei kahju. Isegi uued kingad ostis mulle. Ja nii kenasti rääkis minust, et mul jooksid rõõmust kohe sipelgad üle selja. Järsku armastasid mind kõik. Ometi jõudsin ära oodata. Kuulsin, kuidas kähedalt nuuksus Kutcher, kes mulle kunagi ideede andnud, kuidas oigas Tinjanova, kes mind sisse maatiliselt mürgitas ja meie direk tor Sigis Mundov, kes juba ammu unistas minu vallandamisest omal soovil, oli lausa hüsteerikas. Kõik nad rääkisid, et alles nüüd said aru, kui suurepärase inimesena kaotasid ja et nad ei tea lihtsalt, kuidas Mihuta edasi elada. Armastatud naine aga karjatas ahastuses kullakallis, kelle vastu sa mind lollikest vahetud. Mõtlesin, aga tõepoolest, kelle vastu ma kõiki neid lollpäid vahetan. Tõusin kirstust ja läksin tööle. Tormasin hommikul suure kiirusega bussipeatusesse ise ähmi täis, et ega mäki tööle hiljaks ei jää. Seisan siis seal bussi oodates ja järsku näen, et otse minu poole tuleb naast Jabertiims kaja. Mul käisid judinad üle selja. Säärast õnne poleks osanud uneski näha. Pahvatas mulle näkku mingi välja oma lõhna, oli Luhti. Ja mööda seda oligi. Mina seisan kui soolasammas ja vahin talle järele. Mis päras küll ometi minul ei vea. Mõtlesin endamisi. Läks vuhinal mööda ja üldse ei märganudki mind. Nojah, väljanägemine on mul ka, mitte midagi ütlev, nii et hakka või spiooniks. Ja üleüldse pole oma elus midagi erilist saavutanud. Kese sihukest meest tahakski. Sedamoodi mõtteid mõlgutades, märkasin äkki, et andsin talle järele. Aga töö käis mõte peast läbi, peaksin hoopis tööle minema. Aga ise muudkui kõmbin tema kannul. Ega sa kuidagi pidama, südame alt kisub õõnsaks nagu siis, kui näed unes, kuidas kuristikku kukkuda. Kõik vastutulijad keeravad loomulikult otsa ringi ja põrutavad talle järele. Mõned narrid üritavad koguni tobedalt naeratades juttu alustada. Kuhu nad Topakad trügivad maast ja ei vaata üldse nende poolegi. Niisiis kõnnin rahvasummas ja kuulen, kuidas üks tüüp ütleb teisele ise minu poole Noovutades. Näe, see seal on vist uus? Jah, paistab, et on alles hiljaaegu kampa löönud. Kostab seepeale teine. Kuhu kampa, küsin mina, meie kampa seletab esimene, mis me siis sinu meelest siin teeme? Sedasama, mis sinagi. Liidume naistele järelekoldeid, palju, terve tänav on täis vastav esimene, vaata taha. Ma vaatangi. Ja tõesti terve tänavatäis rahvas sihib ühte punkti. Maastabergeenskajat. Mul tõusid ehmatusest juuksed peas, püst. Kas ta juba ammu ta järel käite? Kogu aja? Vastab teine. Aga millal te siis tööd teete? Me läksime tööle. Näe nüüd kohe astuta gastronoomia, siis läheb kingituste poodi, siis kohvikusse ja siis teades. Ja nii oligi. Mina sain sõbraks kõigi nende vahvate poistega, kes armastasid kunsti nii hirmsasti, et olid selle nimel öövahiks hakanud. Ükskord, kui jõudsin hilja õhtul koju, hakkasin kohvreid pakkima. Jälle komandeering? Küsis naine. Just nii, kallis, ma ei hakanud talle seletama, et sõidame homme Brasiiliasse. Läksime naisega Agurd soovide juurde külla. Meid kutsuti kohe lõunalauda, maitsen suppi üle soolatud. Jätkan siiski söömisest pooleli jätta, on ebamugav. Ma tõstan teile veel suppi, küsi pagurdsova hoida. Yks pole maitsev, ütlen ausalt, mina ütlen kõigile tõtt näkku. Kuidas pole maitsev. Kirjelda Sagurdsova. Minule maitseb väga. Tähendab, meil on erinevad maitsed, naeratan talle. Aga teile neile kodus tapeet räbaldunud, karjus meile asja ees teist taga kurt Soova ebainimliku häälega. See on tõepoolest nii, nõustusin, kuid Teil on lagi puha pragusid täis. Aga teil on poiss, vastik ropendaja. Aga teie tütar sai eile kahe. Aga teile tahetakse käskkiri anda karjusagurtsuva. Olge hea, tõstke mulle veel suppi, palusin ainult nii, saad teada, mida sinust mõeldakse. Eile hommikul astusin tänavale ja nägin, et meie plangule kuulutus kleebitud kodanikku, kes kaotas puiestikus kuue värvilise inglise pastapliiatsi palutakse tulla majasse number 12, korter 71. Näe, kus korralik inimene mõtlesime, leidis inglise pastaka ja selle asemel, et sellega oma lõbuks ehkendada pani hoopis kuulutuse üles. Lausa uskumatu. Ja kuigi ma pole ühtegi inglise pastakat kaotanud, ei tea, kus ma sellise saanudki oleksin, otsustasin sinna 70 esimesse korterisse sisse astuda. Võib ju olla, mõtlesin, et arvan ära, mis värvi ta oli ja saan endale. Peremeest nagunii ei leita. Tõusin kolmandale korrusele ja andsime kella. Kena vanaeideke, avas ukse ja taipas millegipärast kohe, mis asjus. Maduline. Tulite sulepea pärast mind jaga sellest uksest. Koputasin ja astusin sisse. Väike-toake, aga rahvast oli seal oma kümmekond inimest, kõik vehklevad, trambivad tikuvad kallale. Vanamehele, kes, nagu ma aru sain, on toa peremees. Kus on inglise pastakas, karjuvad külalised. Mul pole mingit pastakat, õigustab ennast, vanad või Kuusada panid. Pole teda olnudki. Tahtsin lihtsalt inimeste ausust proovile panna. Loomulikult olime väga nördinud sellisest ebaaususest. Tahtsime teda koguni selle totra nalja pärast solvata, aga pärast mõtlesime ümber. Vanainimese asi. Ülemus assos töö ajal ligi ja sõnas. Kreisa, homme jookseb meie asutuse au eest maratonirajale. Kuhugi ma jookse, porisesin, varsti lähen pensionile. Sa oled ju meil kõige kõbusam, ütleb ülemus vastu. Ja peale selle on jooksmine tööajast. Noh, kui just tööajast, siis võib nõus olla ka. Andsin järele. Järgmisel päeval läksin starti, kõigepealt tervitati meid, siis kõmmutati püstolist õhku ja meie lippasime, kuhu vaja kõik osavõtjad suhteliselt üksteisest mööda minna, aga mina ei kiirustanud jooksini tööajast üksi, jooksja pidas teel takso kinni ja põrutas finiši poole. Mis sohi tegemine, see olgu, pahandasid teised osavõtjad. Ole, et sõidaks bussiga nagu kõik inimesed, tema ronib taksosse, piison sihuke istusestki oma autobussi ja sõitsid. Minu sportlik uhkus aga ei lubanud ühiskondlikku transporti kasutada. Jäin üksi. Igav hakkas, sihuke nukker tunne, tuli peale, nälg hakkas näpistama. Astusin restorani, lõunatasin just nagu seltsi imoli. Hiljem läksin veel kinno. Heldeke, aga kus ma siis ööbin tuli, pärast mõtte läksin võõrastemajja Kohti seal loomulikult polnud. Siis tärkas meelde, et mulle elavad siin ju sugulased, jõudsin sinna, aga seal parajasti pulmapidu hakkamas. Kaks päeva ei lastud tulema. Kolmandal ööl aga hiilisin salaja välja ja läksin edasi. Nädalakese pärast jõudsin finišisse, mõtlesin, et küllap on kõik, unustan, aga kus sa sellega lausa kannatamatult ootasid mind, orkester, lilled, neiukesed suudlevad laubale. Mille eest, küsin sihukesest auavaldusena. Asi on selles, vastatakse, et vanas Kreekas austati mitte ainult maratoni võitjad, vaid ka kõige viimast maratonijooksjat. Sina oledki viimane, kõik teised aga üle pea diskvalifitseeriti, sest nad põrutasid bussiga otse finišisse. Ei võinud ka eelviimases peatuses maha ronida. Noh, mis seal rääkida. Kena on muidugi, et mind ei unustatud. Ülemus andis koguni nädalakese puhkust. Tulin tööle temaga, ütleb mulle Kriisa, pane ennast aga jälle maratoniks hakkama, homme jooksed suurima heameelega, vastasin. Nii ma siis jooksengi sellest ajast peale. Meie ülemus Vassili Petrovitš kutsus mu enese juurde ja lausus südamliku häälega. Mul sulle Steppanjan, forissis palve. Muutusin kohe valvsaks. Mulle ei meeldi, kui ülemused minuga mesimagusalt räägivad. Aiman halba, keha jääb kuidagi rammetuks ja tukastus tuleb peale. Vaat kui kisatakse, siis tunned ennast inimesena, tähendab, et ülemus peab oma poisiks, tähendab, asjad on korras. Siis vastasingi oma ülemusele kuulandeid Vassili Petrovitš, teen, mis suudan. Vassili Petrovitš kohmetus hakkas jälle südamliku häälega rääkima. Kõigest südamest, palun sind. Planborissis. Anna omal soovil lahkumisavaldus. Kogun, imestasin, kui nägin tema poolt sellist reetlikust. No miks ma peaksin lahkumisavalduse andma? Meie kingime sulle selles grammofoni. Siis ma solvusin ja vastasin teattle, kuidas seda juriidilises keeles kutsutakse. Ütles tema, aga ise on siuke erutatud. Aga kui jalgratta kingime Jalgratta ees pole ma veel kuskilt töölt lahti võtnud. Nüüd hakkas Vassili Petrovitš anuma. Oleme vaesed, kukkur on tühi, kõik on ära kulunud. Olgu, vastasin. Teeme nii, nagu poleks seda juttu olnudki. Ja tõusin, just nagu oleksin asutanud end minekule. Oota nüüd pidas ülemus kinni. Kingiks sulle, sest solvata tahate või? Mis ma selle süstlaga teen? Pealegi kingiti mulle eelmisel töökohal, kui sealt lahkusin, just süst. Mida sa siis tahad? Karjatas ülemus. Kohe oleks pidanud niimoodi pihta hakkama. Pole siin midagi, et ostad oma südamliku häälega tööinimese ära. Aga peab ütlema, et üks soovikul mul tõesti mootorratast ihadel. Olen veel noor inimene, tahaks kangesti mootorrattaga kihutada. Nii Madelises ütlesingi otse mootorratas, tahan. Ülemus oigas, põsk hakkas tõmblema, siis lihtsus ta endast välja. Aegu korjame kollektiivilt rahad kokku ja ostame sulle mootorratta. Ainult sõido siis sellel meis kaugemale. Parasiit. Muidugi oli mul ebamugav sihukesi sõnu kuulata. Jämedusi ma ei salli. Teate, kuidas nimetatakse seda ettepanekut, mille te mulle tegite avada, ega ma nii ei mõelnud, kohmetus ülemus, korjategi kollektiivilt pool rubla nina pealt ja toodi mulle siis mootorratas, kõige odavam ilma külg korvita, õnnitleti. Ja siin muidugimõista nagu kord ja kohus. Kirjuta käistes ülemus lahkumisavaldus. Mis siin mõelda, röögatas Vassili Petrovitš ebainimliku häälega. Mootorratas kingiti sulle. Aga nüüd viskab varvast. No pole vaja niimoodi väljenduda, rahustasin teda varem, ma ei teadnud, et meie kollektiiv on nii hea terve, sellepärast soostusingi. Nüüd aga kirun ennast selle eest, kuidas ma seal sellises kollektiivist lahkuda. Kas täheg ütles Vassili Petrovitš, kas tahad? Me kingime sulle EK Rammufooni? Mäletan, et tulin ülemeelikuks tujus tööle. Lõppude lõpuks läksime naisega lahku. Vaevalt sai osakonda, kui kõik tormasid mind lohutama. Miks te mind lohutama kukkusite, päri, kuidas muidu naine jättis su maha jamad, mina jätsin tema maa. Kolleegid vaatasid mind kaastundlikult. Küllap ei uskunud. Mõtlesin, aga äkki ongi tõsi, et hoopis tema jättis minu maha. Rutskinercas ringutes, hüüdis Tanja. Naine ebastanud. Rutskin koperdas kööki, heitis pilgu vannituppa, naist mitte kuskil. Mingi ähmane rahutus puges rutskini hinge. Talle meenus eilne tüli naisega, mis sai alguse sellest, et rutskin keeldus esmakordselt elus minemast, poodi porgandeid tooma. Ning lõpes Tanja manamistega ja kriimudega Rütskini paremal käel. Miski ikas kappi ja avastas, et naise asjad olid kadunud. Kas staniakke tõesti jättis mu maha üksnes sellepärast, et ma ei läinud porgandeid tooma, mõtiskles suitskindlusaselt. Ei noh, ta on ennegi ähvardanud ära minna. Aga ma mõtlesin, et see on väike nali. Ruth Skin puhkes nutma. Silmitses ennast peeglist ja mõtles, kellele sihukest tarvis on. Helistas Anti Puškin. Naine jättis mu maha, nuuksetes rutski, ongi hea, rõõmustes anti puski üksinda hulga Ede. Uh, ära räägi nii, vaidles rutskin vastu. Üksi on nii paha olla. Nüüd oled sa ju vaba mees, selgitas anti. Puškin. Tee mis tahad. Ise ta küll mõtles, rutskim kergendatult ohates. Ei taha poodi minna, ei lähegi, ei pese põrandatega vuriste tolmuimejaga. Rutskinil läks sellele mõeldis meel rõõmsaks. Ta jooksis kööki ja pistis purgitäie moosi nahka, mida ta varem poleks ealeski söandanud teha. Kui teha, siis ma küll kõik need aastad tema keelatud sain. Imestas rutskinud. Ei lasknud mind vutivõistlustele kandnud pekkisi. Ikka õnn küll. Ärkad hommikul näed, et naine on jalga lasknud kogu aeg, kuidas ma ei salli seda kiusaketi lärmakalt, moori. Uks paiskus valla ja lävel seisis naine kohvrit käe otsas. Keemiline puhastus oli kinni Kraktsetesta, mine kohe poodi ja toob porgandid. Pole harjunud töötama lõuna vaeda, ütles klatšov. Aga mina ei taha töötada öösiti vingus kaloossena. Mina ei ta üldse töötada, ohkas Ossip. Enko. Ja kaevata pole ka kellelegi soibuscratšov. Nii me ehitasime oma ülemusele suvilat. Minu ülemus Jerioomid helistas mulle ja kutsus tule 20. mu sünnipäevale. Hingutesse. Asi on selles, et Jerioomi abiellus hiljuti aga mul pole mingit tahtmist tema naisele meeldida. Serioomine on hirmus armukade. Aga kullakesed, kuidas on võimalik ta naisele mitte meeldida, kui ma olen ilus, tark, noor ja lisaks veel erakordselt intelligentne? Mida teha? Mitte minna. Võimatu. Jääb ainult üle katsuda Jerry joomini naisele mitte meeldida. Ajasin juuksed nulliga maha. Kõik need päevad ei ajanud habet, panin katkise särgi selga, vanad vildid jalga ja läksin külla. Jõuan kohale. Näen. Naine on noor ja imekena. Nägi Esta, esitleb tainast reedia. Istusime laua taha ja maa müksasin kohe justkui kogemata kristallvaasi killudeks. Nadežda karjatas, kõik tormasid mind lohutama. Pole siin vaja midagi, lohudra laususid. Võin selle faasi kinni taguda. Googen taskust paar rubla ja pihuga peenikest peale. Kuulge, mis te nüüd, kohmetus? Nadežda? Asi on kombes, mõtlesin mina, ehmatasin tabelis kenakesti ära. Taas jamad. Kas sul paremat suupistet polegi? Kotletid on ka siuksed, pooltoored, põrutasin igaks juhuks otsa. Oh, vabandage. Sates Nadežda segadusse Ahtühjaga, ära pabista, Laksasin talle õlale. Vähemalt viina visata küll ja küll. Vaikisime siis vaatas tema mulle otse silma sisse ja küsis. Millal me võiks kohtuda Fedja. Mul oli südamesõber Timofei. Kunagi õnnitlesime teda telefoni teel kalurite päeva puhul. Tema soovis mulle pärast õnne miilitsapäeval, mina venitasin teda meditsiinitöötajate päeva puhul. Tema mind jällegi, aga sünnipäeva puhul, mina teda, aga õpetajate päeva puhul. Siis tuli metallurgide päev, aga Timofei mind ei õnnitlenud. Helistasin talle, tahtsin teada saada, mis lahti on. Tema ei taha minuga rääkidagi, tuli välja, solvus, et ma teda õpetajate päeva puhul õnnitlesime. Ta visati ju pedagoogilisest instituudist välja. Aa, aga kas mul polnud solvav, kui sa meid miilitsapäeval õnnitlesid? Olin tookord just türmis pääsenud. Aga kas mul polnud, solvab, võrutas Timofei vastu, kui sa mind meditsiinitöötajate päeval õnnitlesid mulle opereerite seisust juhuslikult liigne tükk magu ära. Tead, kui kahju oli. Kulla mees, aga kas mull polnud solvavaid sament? Pulmade puhul õnnitlesid nagu ise poleks teadnud, kellega ma abiellusin. Enam teineteist pühade puhul ei õnnitlenud. Nii, meie sõprus tasapisi jahtuski. Nüüd pole enam kellegi peale solvuda. See on muidugi hea. Ainult et igav. Jõudsin tööle. Miks sa terve tunni hilinesid? Kukku Sariippova riidlema, magasin sisse. Kuule, räägin tõsiselt, uurib tema. Unustasin õhtul äratuskella üles keerata ja kõik, seletan kannatlikult. Tegin tööd, mis ma tegin, siis läksin garderoobi. Kuhu nüüd, pärib Arhipov kinno, tunnistasin ausalt. Aga võib-olla polikliinikusse, muretses tema, ei, kinno seanss just algab. No kuule, ütles Arhipo paluvalt, kas sa siis valetada ei või, võiksid ju ometi midagi välja mõelda. Mind on valetamine ära tüüdanud. Nüüdsest peale räägin ainult, et südametunnistus pole sul jälgegi, kurvastas Arhipov. Katsu ise minu olukorras olla. Olgu, lähen konverentsile. Heitsin käega, mine, ohkas Arhipov kergendatult. Mina lähen ise ka kohe peavalitsusse. Tutvusin temaga tantsuõhtul ja leppisin kokku kohtamise laupäeval kell seitse Puškini mälestussamba juures. Laupäeval oli aga sel ajal televiisoris jalgpall ja loomulikult ei läinud ma kuhugi. Kella 10 paiku läksin õhtusele jalutuskäigule ja nägin, et ta seisab ikka veel ausamba juures. Ootame, tüdineb ära, mõtlesin. Järgmisel päeval sõitsin trolliga ausambast mööda. Temake seisis ikka veel. Juhtusin Puškini väljakule nädala pärast. Temake ootas. Möödus kuu. Temake seisab. Astusin juurde. Noh, mida sina siis siin ootad, pärin, mina, ütleb temake. Ootan, sind. Ei tule ju. Aga mina ütle temake, ootan ikka. Hakkasin kolm korda päevas talle süüa tooma, muidu võib ju nälga surra. Hakkasin ühest ja teisest juttu puhuma, harjusin temaga päris ära. Ükskord tulin ausamba juurde, aga temakest pole. Ootasin tunni. Teda pole. Seisin öö otsa, ei tulnud. Teist uut, seisan, tooks keegi või süüagi. Ma oleks võinud teha nii, et Jegorov üle poleks, kortereid antud, aga ei teinud. Võinuksin teda ülemuste silmis mustata, aga ei mustanud. Oleksin võinud ta töö pihuks ja põrmuks teha, aga ei teinud. Läksin Jegorov juurde ja ütlesin, mida ma ei teinud. Tuleb välja, sõnas Jegorov mõtlikult, et sa oled päris paras lurjus-d, siis veel inimestele head. Lähen linna peale asju ajama. Äkki astub mulle põiki ette tigeda näoga paks mehike. Mis see peaks tähendama, pihkuna? Põrkab ta mulle peale. Miks te tüve all ringi longite? Kas te minuga räägite või? Küsin hämmeldunud. No kellega siis veel? Aga mina ei ole piskunov vaid Korovkil. Oot aa, ta ajab mehike silmad imestusest tülli. Ei või olla, puhib mehike ja katsub mind nii siit kui sealt. Te olete kangesti minu töökaaslase Vallodjabilgunovi moodi. No palun väga vabandust, laiutan süüdlaslikult käsi, miljon, ennegi temaga segi aetud. Tore oleks selle mehega tuttavaks saada. Jätan mehikese keset tänavat seisma ja kõnnin edasi. Ronin bussi ja märkan silmanurgast, et keegi sümpaatne punapäine neiuke vahib mind üksisilmi. Näe kohtusimegi jälle. Ütleb ta mulle kurvalt naeratades. Miks sa mu maha jätsid? Valoodia Bogdan esitleb ennast, mis Bogdan, minu nimi on doktaan. Mis hea pärast sa oled doktaaniks hakanud, ei saa neiu aru. Nii nagu ma Togdanina sündisin, olen Bogdaaniks jäänudki. Kas teie polegi siis ballodja, mis Kunov? Küsib neiu kohkunult? Kahjuks mitte. Kui andke andeks, pomiseb neiu segaduses. Kuulge, võib-olla läheme kinno. Teen ettepaneku. Oh ei, ohkab neiu nukralt. Teie pole ju Valoodia. Aga ehk ma saan teda asendada. Küsin lootusrikkalt. Vastuseks on jälle nukker naeratus. Jätan neiuga hüvasti ja lähen oma teed. Jõuan koju, viskan diivanile ja tukastan veidi. Vodja kisendab naine köögist, pese põrand puhtaks. Ovjata juba pomisel läbi une. Mina olen Pokk näha. Näitleja Toivo, Jüri Karindi lugesite nüüd Levkursonski elulookonspekti lühidalt läbi ja kuulasite seda väga pikka linti. Kus on intervjuu autoriga. Öelge kõige olulisem, mis teil sellest meelde jäi. Meil on näiteks see, et ta sündis 1946. aastal Berliinis kooli ja meditsiinilise instituudi lõpetas hoopis Moskvas. Seejärel töötas aasta pediaatrina, siis aga õppis ümber ja praegu töötab terapeudina. Kirjutama hakkasite võrdlemisi vara juba lapsepõlves. Nimelt kirjutas luuletusi spordiluuletusi, need avaldati ajakirjas kehakultuur ja sport. Seejärel püüdis avaldada armastusluulet, aga need tulid tal ikka välja nagu spordiluuletused. Ülikoolis hakkas ta kirjutama näidendeid, kirjutas muinasjutte, stsenaariumi, aga ühtki neist ei avaldatud, sest need olid liiga naljakad. Sõbrad ütlesid talle seda ja selle peale ta hakkaski huumorit kirjutama. Noh, ja mis seal siis veel pooleteise aastaga viimase pooleteise aastaga on ta vast saanud kokku tükki 400 neid lühikesi lugusid, mõned pööravad mõnikord tähelepanu sellele, et tema lood sarnanevad Daniil Farmsi omadega. Peab küll ütlema, et Harmsigandal sarnasust võib olla ainult lugude pikkuses, nii et siis see võrdlus ei ole sugugi mitte põhjendatud. Kui Harms oma lühilugudes tungib detailidesse, näidata ootamatuid seoseid asja või nähtuse detailide vahel siis Corsonski põhimeetod seisneb selles, et lühiloos, olgu see siis lühikese süžeega või lihtsalt mingi asja detailne kirjeldus esitab nagu lihtsana mõistatu, sekkus Bondina, selgub 90-l protsendil juhtudest, et tegemist ei ole mitte selle inimese, selle nähtuse või selle asjaga, mida lugeja arvas. Tohib, ma ütlen teile lihtsalt kalja? Kuulsin kõrvaltoast, oligi häält, palun kalja, lubage restorani kutsuda. Läksin nende tuppa, mu poeg, jagalia roomasid vaeval mänguasjade vahel. Kui sa veel kord kuulad Pealt mu telefonikõnet karatasinoloogile, saad kõrva kilu. Ütle ema palus ema vankris lebavat väikemeest. Ema ütleissi, lunis naeratav isa. Issi. Millal nad ometi ära lähevad, mõtles väikemees. Saatsin ükskord juba rahulikult eksistentsi allismist mõelda. Kohtasin tänaval kulukat soovi. Kuidas käsi käib ka ise teadedge valt. Aga mina olin häbi küll päris unustanud, miks ta käsi kehvalt käib, tuleb kuidagi välja selgitada. Võib-olla petab naine teda? Kõik eided on siuksed nagu selja, keerad kohe mingi suli muli käimas. Ja ütleb tema, vähemalt sellega on mul vedanud. Et ei abiellunud. Võib-olla vallandati töölt? Ülemused jätkan, on praegu üksteisest hullemad kui vallandavad ja vallandavad. Meil aga pole vallandamisest juttugi, vastab tema. Miks sul siis kehvalt läheb? Päri? Spartak kaotas ohkem lupsov, aga pole viga, ma vaatan, et sinu elu pole ka meelakkumine, naine petab ja töölt lastasin galati. Läksin oma tüdrukuga jalutama, keegi möödamineja viskas talle pilgu peale, mina andsin talle võmmu. Ärgu Yellitagu. Teine pakkus talle bussis kohta, tollele panin ribide vahele. Kolmas naeratas talle, see jäi nokauti. Siis tuli temakese mees ja lõi mu mättasse. Nägin teadetetahvlil kuulutust, vahet on kaks tuba ühe vastu ja rõõmustasin. Unistasin juba ammu kahes toas elamisest. Läksin, vaatasin, tõepoolest ongi kaks tuba, suured, ilusad ja peale selle on korteris ainult üks naaber. Nemad vaatasid ka minu toa pugerliku pole viga, meeldis, otsustasime vahetada. Siis aga mõtlesin. Aga mis pagana pärast siiski vahetavad? Järsku naaber, igavene jää on tarvis kontrollida. Läksin tema juurde kööki, vaatasin talle uurivalt otsa ja tegin ettepaneku. Viskaks õiget kärakat. Ma ei joo, vastas naaber. Või lööks Turakat? Ma ei mängi kaarte. No lahemises hipodroomile ma ei käi traavivõistlustel. Taome siis toominud, mina ei tao. Aga mis teda siis huvitada? Ohtlik inimene? Parem korterit juba mitte vahetada. Telefon helises, sina kuuled või? Mina? Miks ei ole pärastlõunal töölt kadusid? Seda, et polikliinikusse läksid, aga Mihhail Heljaksaid? Saatsin tädi maksalisse ülele evad ainel tööle, tulid pulmad, olid ju Madede kostad olust, vaata ETV asja. Nii võib varsti läbi olla. Miks Vasja Solomina, Vova, keskolo, Danilov, vabandage, öeldakse torust Valühendust. Kohtasin oma kunagist kursusekaaslast vaesjad. Kuidas läheb, tundis ta huvi. Kaitsesin kandidaadi ära, aga sina jäin teisele kursusele istuma, ohkas Vasja. Nägu spordist loobusin, nii ei aita mind enam keegi. Aasta pärast astus ta mu juurest läbi, viidi kolmandale kursusele üle, päriselt? Ei, viidi esimesele kursusele tagasi. Mul olid sabad, ütles Vasja. Aasta pärast helistasin talle. Lõpetan kooli, teatas asja. Hakkasin jälle spordiga pihta. Tulen koju, aga naine ei lausu mulle musta ega valget. Tõin kartulit, teatasin jälle, nähtisin Monika viitiga, sosistas laine vaevalt kuuldavalt. Kes nägi? Eidualt. Aga mina nägin teda ninapidi koos naftaga kolmandast korterist. Mis tähtsus sellel on, sõnas naine vaikselt. Saju olid Monika Vitiga. Olin, tunnistasin, millal see ometi lõpeb. Soigus naine, paned töölt ajama, et saaksid kuskil summas kokku Sophia Laureni või Monika Vitiga. Kas sul siis uhkuse raasugi pole? Kulla, kes saab ometi aru, püüan talle seletada. Meie lapselapsedki räägivad veel, et mind, nähtimoonikavitiga, nendel ma seda kuulsingi, ohkas naine ja silitas lapselapse pea. Loll oled, ütles Nikitin scart soovile. Ise oled loll, kähvas kvartsoff vastu. Tuli kalkin. Kumb meist targem on, päris temalt. Nikitin. Teie otsustas kalkil, olete üksteisest targem? Mõlemad kaitsesite ju kandidaadikraadi. Ükskord põikas meile töö juurde sisse, kindlustusagent, lihtsalt niisama vihmavarju. Läbimärg ja külmast sinine istus ta nurgas ja lõdises ei pannud teda tähelegi. Pikkamööda soojenes ta üles ja hakkas tasapisi veeretama juttu kindlustusasjadest. Meil muidugi ükspuha, las räägib, tal ju selline amet. Aga agent tuli välja, oli ehtne, kuldsuu, pajatas aina, kui keeruline meie elu on. Iga nurga tagant jõllitab surm vastu külvaid telliskivi pähe kukkuda. Küll võid bandiit kõri kallale kippuda, küll maavärisemine meid tabada. Kui ta aga hakkas rääkima haigustest, mis meid surma saata võivad, haaras meid päris õudus. Jäime kurvaks, mõned poetasid disaragi. Töö tegemise jätsime muidugi, kus see ja teine omavaheline jutt oli ka nukraid noote täis. Milles on elu mõte, milleks üldse elada, kui sureme nagunii ja nii edasi. Lõpuks jäime üsna kurvaks. Siis lippasime muidugi kauplusse, ostsime, mida vaja. Istusime, noorutasime ja agent nukrutses koos meiega. Tuletas tähendab meelde, et oleme kõik surelikud kindlustas meid ära ja läks. Mina kindlustasin enda ka õnnetusjuhtumi vastu kolmeks aastaks. Paljugi, mis võib juhtuda. Tulin koju, endal süda kripeldab, et ehk hakkab naine sõimama. Ei hakanud, sai asjast aru. Maksin oma makse muidugimõista regulaarselt, aga midagi ei juhtunud. Peaaegu aasta sai juba täis kindlustamisest, kui naine ütles mulle ükskord lahkelt. Sa Vasja võiksid ju mägedesse suusatama sõita. Imestasin, mis mägi, suitsu minust? Vaevalt seisan suuskadel. Aga sina, tee ometi prooviaeg juba meheks hakata. Sõitsin suusatasin, kukkusin, mis ma kukkusin, aga katki ei murdnud, endal midagi. Hoolitsev naine võttis mind pannkookidega vastu. Elusalt tulid või? Elusalt ja katki ei murdnud, midagi? Ei murdnud. Aga võib-olla sa ei olnudki mägedes? Solvusin, kuidas ei käinud. Mu ihul pole ühtegi kriimuta, kohtagi. Veel üks nädal sai mööda. Jälle tegi naine mahedalt juttu. Sa ju oled üks mehine meesterahvas? Muidugi. Aga kas sa langevarjuga oled hüpanud? Pole juhust olnud. Naine vaatas mulle nii põlglikult otsa, et ma mõtlesin tõepoolest, mis mehine mees ma olen, kui ma pole isegi langevarjutornist alla hüpanud. Läksin, hüppasin, jälle, ei murdnud midagi. Naine oli üllatunud. Kas sa oled rauast või? Varsti saab juba aasta täis, ei tea, mille eest sa raha maksad? Tundsin ennast süüdlasena küll. Kui õige roniks mõne mäe otsa, näiteks Elbruse tippu. Sa ju armastad mind, eks päris naine koketeerivalt. Polnud sellele nagu eriti mõelnud. Armastan. Siis hüppa minu pärast aknast alla. Läksin ja hüppasin. Naine vihastas, mis hirmus ja ma sain ise ka aru, et nii pole kena. Läheksid basseini ujuma, tegi abikaasa ettepaneku. Ma ei oska ujuda, vajun põhjalikku kirve õhku, kardaan. Ära pelga midagi külma su sisse lükkan. Lõppude lõpuks pead sa ju ujuma õppima, kuigi mul mees või asi. Pole viga otsustasid, kui vee alla vajun, põtkan jalaga põhja ja küllap maa vee peale tõuseb. Läksime naisega ujulasse. Täitsa vahva oli. Muusika mängis, lapsed suliistasid. Jäin unistama, kui järsku naine Murr reetlikult vette lükkas. Vajusin põhja ja mõtlesin. Aga kellele siis kindlustussumma välja makstakse? Komaeraugun. Lamasin põhjas ja meenutasin oma möödunud elu. Lasteaed tuli meelde ja kool, naise võtmine meenus ka. Kuni ma kõike seda meenutasin, kerkisin endalegi märkamatult pinnale. Nägin, et lapsed sulistavad endiselt edasi. Naine aga seisab basseini serval ja närveerib minu saatuse pärast. Kange eluisu tuli peale nukku ja ujusingi tema juurde õppisin, tähendab ujuma. Pärast muidugi tähistasime minu pääsemist nagu kord ja kohus. Ükskord läksin mööda teed tööle, ise kangesti mõtteis, kui järsku kaotasin teadvuse. Tuli välja, et auto ajas mu alla. Murdus terve hulk igasuguseid ihuliikmeid. Peapõrutusega sain muidugi kahju, et niimoodi juhtus, aga väike moraalne rahuldus oli ka. Tuleb välja, et ikkagi ei kindlustanud asjata. Eks ta ole ikka hea asi, küll see kindlustus kunagi ei või ette teada, mis sinuga juhtub. Haiglas olid ka korralikud tingimused, muudkui põe, aga see juht, kes valla ajas, käis muidugi iga päev vaatamas, tassis puuvilja ja puha. Kartis kogu aeg, et panen kõrvad pea alla. Naine käis ka aina hoolitses mu eest. Tõsi küll, natuke solvav oli, et kuigi ta neis minu õnnetuse pärast kurvastavat, paistis ometi, et ta oli kuidagi elavamaks muutunud, särama löönud ning tundus, et ta polnud minu vastu lahkem mitte mu õnnetuse pärast vaid sellepärast, Ma just nagu õigustasin ta usaldust. Mulle see ei meeldinud. Hoolitses mu eest, hoolitses, siis aga lausus jäskuni. Sulva asja tuleb pärast haiglast lahkumist elu igaks juhtumiks ära kindlustada. Serjoogin puus, põsed punni ja tõusis sujuvalt õhku Moskva lähistele. Tunnikese pärast maandus ta Leningradis. Veel möödunud sajandil oli see kõik võimatu, ütles Serjooginud rõõmsalt. Väljudes lennukist. Meil võeti soe vesi ära. Miks sooja vett ei ole? Küsisin majavalitsusest järele. Ei ole pangutes tehnik etteheitvalt pead, et sooja vee pärast skandaali. Vanasti polnud üldse mingit vett pidi kaevust tassima. Ja mul hakkaski häbi. Läksin koju, aga nüüd tuli Lecter kaera. Helistasin tehnikule või sulle veel elektrit vaja, purisesto vanasti polnud mingit elektrit olemaski. Peeruvalgusel istuti. Istusin siis pimedas. Äkki hakkas pea valutama? Tahtsin juba arsti kutsuda, aga siis hakkasin mõtlema. Vanasti oli keskmine eluiga 30 aastat. Aga mina olen juba 35-ni. Mis me tütrele nimeks paneme? Muidugi morfa. Ei. Isabella. Duaaria eiei Heljo Noora. Madaan poega, ütlesin. On sügav loominguline kriis, kurtis ta. Mis elu see seal on? Kõik on hästi, naine armastab sõpru, on jalaga segada. Korteri sain, nüüd heidan suvilat, kõik läheb nagu lepase reega. Ei mingeid kannatusi ega raskusi. Niiviisi ei kirjuta midagi mõistlikku. Tarvis aidata, seltsimeest. Otsustasin ja lõin talt naise üle. Temalaga ei tule ikka midagi välja. Mis siis ikka, tuleb ka suvila põlema pista. Kui arvad ära, kummas käes on mul paberilipakas võid anda mulle võmmu, kui ei arva, saad ise, ütles koolja Grišale. Griša ei arvanud ära ja sai võmmu. Kõik naersid. Pärast ei arvanud koolja ära ja sai võmmu. Jälle naerdi. Sisse astus Nikolai Petrovitš. Suitsutund on läbi, ütles ta. Kõik sünkrofasotroni juurde. Ükskord seisin hiigelpirakas arbuusi järjekorras, valisime arbuusid välja, surusime neid nagu nullukesi vastu kõhtu seisime ja igav lesime. Järsku pillas üks kodanik oma arbuusi maa sera korist, Omar muusco, kalorajad, marsakene hüüdis, müüa ei saa, ilma järjekorrata. Pahandasid ostjad. Aga mina ei mõtlegi oodata ainult selleks, et neid koori tingimata teatas kodanik. Ja kui ta jalga laseb, kes vastutab, ei andnud müüja järele tuusale kodanik kaalus väljaspool järjekorda, arbuusitükid ära ja kõndis koju. Siis poetasin ka mina justkui kogemata oma arbuusi maa ja sain ka väljaspool järjekorda maksnud. Seejärel hakkasid kõikuma arbuus pillama. Oled mulle valdaja, kiitis mind kodus naine noppides viljalihast kooretükke välja. Alati saad keegi väljaspool järjekorda. Saates leskorsonskist esinesid näitlejad Ita Ever, Eino Baskin, Einari Koppel, Helmut Vaag, Toivo Karindi, Ago Saller, Hanno Kalmet, Jaanus Orgulas, Enn Klooren ja Adolf Traks. Saate koostas Priit Aimla.