Minu kodus oli väga palju muusikat, minu isaväkke armastas laulu, pillimängude mängis viiulit, mängis klaverit, tal oli väga ilus häälematerjal. Ja nooruses olid näitlejad, mängu teine ots ja kõike niisugused harrastused, Need kandusid kuidagi minusse üle või oli see mingisugune niisugune ürgne eeldus, mille kutsumuse lepiti lihtsalt järele minema. Niimoodi pajatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane laulupedagoog Linda Saul ja saate peal kirjakski panime laul on mu rõõm veel lapsepõlvest. Minu isal oli palju vendi ja õdesid. Nadcentisti külastasid meie kodu ja siis see oli tavaline kõike muu kõrval löödi laul lahti ja tundide viisi lauldi, seal oli oma perekonnas 12 last ja nad kõik olid väga laulu algelised, väikesed kodused laulupeod, mind väga erutasid. Tema väikse lapsehäälega püüdsin ma alati kõik, ka selle auto, mis vanad tädid onud saaksid. Et see oli väga tore. Minu kodus ei olnud rohkem lapsi kui minu vanemate ja minna õde kuldklaverit õppima. Ja tema oli ka minu esimene õpetaja klaverimängust siis kui me kolisime Rentnik talus ja nendel oli väga palju kah, täiskasvanud lapsi jääb suured lauluarmastajad, unustamatut on need laupäeva õhtul, kui kogusid küla noored talu aidatrepile. Siis algas kandlemäng ja laul ja ma istusin hilisõhtuni oma akna juures, kuulasin seda ilusat laulu, mis suveöödel kandus nii imeliku isesuguse võluga kaugele ja ka minuni. Laulab Margarita Voites. Olete karjaska käinud karjas ja palju hakatiste kärestiku kassas. Seakarjas olen küll käinud, jah, lõppes üks, kus õnnetult ära. Ma olin parajasti just komsid talu tee ääres, mis läheb Pukast Otepää poole ja olin seal kõrgel mäeharjal. Ja sead rahulikult sõit ilusasti sealt korraga sõitis Puka poolt üks suur tõld. Suure tiiruga minu poolemini sead ehmusid sellest nii kohutavalt err tõlda, nähes, et jooksid kõik igas kaares igas sihis laiali ja kattusid mul silmis küll ristik põldu. Ja siis läksin suure nutuga koju, et mina ei oska enam midagi peale hakata. Nad olid siis väga haruldased asjad, kui mina olin noor ja väike laps, no mis ma võisin olla viie-kuue aastane või umbes, niisiis olid talupojavankril rohkem? Jah, ikka talupojavankrid oli siis saanišveitud ja Rees sõitud nii nagu mats, traat kirjutab oma teoses tants aurukatla ümber. See teos tõi mulle kõik nii ääretult lähedale minu Lõuna-Eesti kodu. Ja maalin vastes rätiline, ääretult. Mis olen mina tavaline lugejasitlejatele, mitte midagi jäid minusse, kõik need rõõmsad, tänulikud elamused, nii nagu meil tihti jätame ütlemata elus seda, mis on hea ja võib-olla ütleme seda, mis öelda ei tohiks. Linda Saul jätkab oma meenutusi kooliteed. Algasin oma koliteed Tartus poolteist aastat aga siis, kui isa talu ära müüs. Me kolisime palga, linna ja kogu oma kooliti, olen matki ainult Valka linna tütarlaste gümnaasiumis, seal oli suurepärane kooli juhataja Marta Pärna, Carl Robert Jakobsoni õetütar. Tema oli väga suur kunstide laulud ja muusikaarmastaja ja ta püüdis igati edutada ja soodustada oma kooli kasvantlikutes, kellel selleks nii huvi ja, ja eeldusi oli. Ja tõepoolest, mul oli võimalus antud koolis igasugusele kunstilise isetegevuse näitemängus laulus klaverimängus loomulikult ja orkestris viiulit mängida ja hiljem asutati Valgas muusikakool ja mina siis võtsin sealt kõik, mis võtta oli, nii viiuli alal, klaveri Kõlluallad. Ma asutasin ka oma koolis naiskvarteti, juhatasin täia, tegelesin, laulmine oli minu elu ise minum. Mäng ühtlasi sellepärast millegile muule aega ei jäänud. See harrastus oli niivõrd haarav ja täitis mu päevi täielikus Herlikult ja mul oli koolis üks unustamatu sõbratar, kellega me olime koos, kuni sõjapäevad meid lahutati. See oli paljudele tuntud näitleja, laulja, baarman. Meie olime juba varakus lapsepõlves ja meie päevad möödusid tegeledes lauluga. Edaspidi juba, kui meie ülesanded ja õppimised tõid meid pealinna Tallinnasse, siis me jäime ikka kokku. Käisime koos konservatooriumis. Tema siirdus muidugi teatrikooli dramalale, aga mina pärast konservatooriumi laulu mina olin ka vahepeal väga palju aastaid teatris, repetiitor, rina ja dirigendina, see kestis ligi 20 aastat. No ütleme nii, ümar olnud 19 aastat. Kas juba siis, kui mina õppisin konservatooriumis? Ma õppisin esialgu kahel erialal laulu erialal ja muusikajuhi erialal. Tee töölisteatrisse. Me olime üheaegsed, Gustav Ernesaks, selles viimases erialas ja teate, et see oligi selles mõttes huvitav, et sinna juhtis mind Gustav Ernesaks, me olime noored üliõpilased, ühel heal päeval ma jalutasin konservatooriumi pikas koridoris ja tema tuli kiiruga mulle vastu ja märkas mind, ütles, et oi, kui tore sind näen. Teadsin, et mind kutsuti kuskile teatrisse laule õpetama, paar laulu peab seal ära õpeta, mul ei ole. Eks repetiitor yks muusikajuhiks Teatris, kui Andres Sarv võttis lavastusele Ibseni peer kündi. Siiamaani ma olin nord kestris, klaveril mängisin, siis juhatas Nikolai golf, Schmidt ja teised Vello orkester. Akver klindil avastamisest peale ütles Andres Särev mulle ühel heal päeval, et nüüd võtad taktikepi enda kätte ja hakati ise juhatama. Mis aastal see oli? See oli vist 34. aastal, kui ma ei eksi. Muidugi, see oli ääretult huvitav ülesanne. Ma olin nii noor ja nii nii suur entusiast omal alal, et ma ei märganudki erutuda ja närveerida, sellepärast ma haarasin sellest ülesandest kohe kinni. Võtsin muusika, õppisin tundma, mängid, sündis, ütlevad ka palju is ja nii sai minust dirigent Tris, mis veel selle lavastuse juures. Suur rõõm oli meile kahele. Tähendab minu lapsepõlves sõbrake. Els Vaarman anti solvegi ülesanne ja meie lapsepõlve mängutest sai tõelisus. Tema laulis laval ja minna all orkestriruumis juhatusi nõrkest, et see oli niisugune lõpmata ilus kohtumine. Ma olin koorijuht, maalin solistitega tööta ja mul tuli omal tihtipeale esineda. Hakkasin otseteed kah oma noori koorilauljaid teatris ka vokaalselt juhendama, tekkis nagu nad ise ütlesid Väike-laulustuudio metsseal juba samal ajal olin ma pianist, kes ka tantsujuhile mängis ja tantsijatele. Nii et ma sain kõik oma muusikalised tahtmised teostajad selles teatris, see oli niisugune eriline tore maailm minu jaoks, mis kunagi väsitanud, mis kunagi tundunud tööna võib-olla ka veel sellepärast, et töölisteatri kollektiiv oli suurepärane, toredad inimesed, noored väga isukalt oma kutsumuse oma ala järele. Ja see töö oli nii huvitav ja nii eriliselt armas. Pedagoogitöö algusest. Lisaks nii et mõningad aastad ma töötasin nii-öelda mitmel rindel ja kui hilisemal ajal tähendab, kui meie teater muuteti noorsooteatriks ja, ja see 1948. aastal suleti siis jäin ma juba ainult pedagoogikutse. Nii alale, 44.-st aastast kuni tänapäevani olen ma seda tööd teinud ja see on mind samuti väga haaranud, väga meelepärane töö minule, ma väga armastan seda tööd. Ja ma pean ütlema, et kõik lapsepõlve peale kooliajast peale kõik, mis ma kunagi tegin koolis või kodus laulu alal, koolis, isetegevuse ajal nad kõik on nagu põimunud minu punases töös täiskasvanuna ütlen professionaalina kõik nagu ühte, nad nagu toitunud üksteisest. Õpetaja oma õpilastest. See on nii palju aastaid, on nii palju olnud. Üle 40 õpilase on nii-öelda minu käe all saanud oma eriala kutse 20 inimest konservatooriumis sama palju muusikakoolis. Neid on olnud ka mitmepalgelisi ja nii erinevaid, nii nagu ikka isiksust on erinev, nii on ka laulja tema kunstilised võimed ja tema hääle hääled lihtsalt võimet. Nad on kõik nii erinevad ja kaunid omaette. Esialgu millestki rast spetsialiseerusin jus naishäältega töös rohkem. Tol ajal töötas ka professor Arder dema, töötas enamasti meeshäältega ja naishäältega kuidagi nagu traditsiooniks, õieti just sopranit kuulusid minule juba esimene konservatooriumi lõpetaja, minu käe all oli Paula patrid. Tegevuse ajal korda saatnud teatrisse kontsert lauljanna. Sellele järgnes juba võib-olla nii tähelepanu äratavamalt Valentiina, hein, Renate, Maasing, Valentina ennist sai Vanemuise teatri. Ka tuntud. Ja suure töövõimega ei ampluaaga laulja. Koloratult sopran Margarita Voites, kes on juba rahvakunstnik. Teda muidugi mehige. Avalikkus tunneb väga hästi. Eesti raadio kooris Kaie Konrad, teeneline kunstnik ka nende juures saavutusteks on kah suur vormites sooloosade täitmine. Ma ei saa lahutada tavalist lauluõpetaja tööd eriti kunstilist külge, tähendab promandsite laulude harjate õpetamist tavalisest tööst ja ma olen sellega väga harjunud siin minusse imbunud. Sellepärast töölisteatris töötasin, siis ma väga armastasin kuulata lavastaja Põldroosi proovitele järgnevaid sõnavõtt Te proovite järele kutsus meid garderoobi kokku ja siis hakkas analüüsima proovi käiku, esialgu see toimus väga lihtsalt, väga vaikselt hakkab, kord-korralt sattus alati ekstaasi, ta väga sütti sisse oma kõnelusest ja kõigest Targnevusest, milles ta parajasti, mida ta parajasti käsitas, mis tema kõne oli kirglik, sütitav, see oli jõud, mis alati nagu kandis sind uutele mõtetele ja avastustele ja, ja tegudele, mind on tänapäevani toitnud Põldroosi sisulise analüüsi rikkused. Oma laulu pedagoogilises töös leian ma ennast ikka ja jälle Põldroosi kombel oma õpilastele olulisi ülesandeid lahti mõtestamas sooviga neid igakülgselt mõtlema panna, millest, miks ja mida nad laulavad. Ja see analüüsioskus ja see analüüsitarvitus istub minust. Lauluõpilastel konservatooriumis siis nende ülesandeid tuleb kogu aeg jälgida, neid suunata ja neid kontrollida ja eriti, kui nad juba jõuavad lavale. Millel on eluõigus muusika kõrval? Mingisugust muud halama ei harrasta, ainult kodukodusse olen ma väga kiindunud ja kõik, mis koduga seoses on, ma väga armastan Tubasi ümber sättida. Ma armastan isegi meestetöid teha, kui kuskil on tarvis, saad kätte võtta või kirves või haamer ja nii edasi siis ma seda väga hea meelega, et meil on väike suvilamaal eru külas ja ka seal, ma tähendab hakad, tegelete kõiki niisuguste asjade pärast alati meistri appi minna, norima ja, ja appi kutsuma seda ei armasta, ma püüan ikka kõik ise teha, mis teha on ja samuti kõik kodused ja koduste askelduste, et need võivad nii-öelda naise elu hommikust õhtuni täita. Nii et kutsealale tuleb ennast koduarvel tihtipeale lahti kiskuda. Kuhu ma iganes olen läinud, seal on üles kasvanud ansambel. Nii oli koolis, nii oli konservatooriumis, nii oli näiteks leelo segakooris, ka seal tekkis mul Oma tublide isetegevuslaste ja oma õpilaste najal sellega mete ütlesime, et kas üle 15 aasta raadius nõiad televisiooni kuulajatel omal ajal viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel on ehk veel meeles meie esinemised kunagi meie naisansambel oli võib-olla üks esimene Nõukogude Eestis meie kaudu läks eetrisse kõik uus, mis vähegi meie heliloojate loomingus ja ka liidu heliloojate loomingus tol ajal meieni jõudis, nii et oleme repertuaari tutvustanud ja levitanud sel kombel. Ja ärgitanud kirjutama ka vist võib-olla ka seda jah. Eesti raadio naisansambel Maanteerullkandmine. Ja nüüd olemegi jõudnud sinnamaani, kus võib öelda, kuulake ära ka teine pool. Õpilased oma õpetajast hilja hovi Malle Noodla, Laine Mustasaar Tiiule, Evald Verni kirss ja Rudolf Vinkel. Kas Linda Saul on kuri õpetaja? Mul ei olnud, nad on väga õpilosoof, delikaatne, mina joodas kurja sõna ei saanud kuulda, ta oli väga südamlik. Ja muidugi kuri oli ta siis, kui sa lihtsalt ei olnud oma asju ära õppinud, kui sa läksid tundi, nii et seal polnud ette valmis. Minu reguriele. Nojah, seda küll, tema on üks haruldane õpetaja selle poolest, et tema mitte ainult ei suunavaid, ta ikka toob kätte repertuaari palluja transponeeribise õpilase jaoks nooti, kui on tarvis, ta on üks tohutu suure energia inimene. Mina vist olen praegu ainukene siinolijatest, kes temaga. Mul on nagu viibib palju ja jääb ainult loota, et ta tõesti veel kauaks jätkuda. Siin on praegu Linda Sauli õpilasi, kes töötavad mitmetes kohtades üks osa Eesti televisiooni ja raadio segakoorile, siis Verni, kes on Estonia kooris ja Tiiu leevalt on pedagoog. Kui palju tema õpilasi on pedagoogilisele teele edasi läinud? No ma võin nüüd võib-olla natukene eksida andmetega, aga minu teadaolevatest inimestest viis Tartus on Evi Roose. Aino Kõiv lõpetas kaks aastat tagasi. Töötab täie koormusega Tartu muusikakoolis juba Tallinnas, haaralt Noodla veel lisaksin Leningradis jahil. Õppeasutuses Kiira Ivanova, sina ise. Jah ja veel töötab ka siiski pedagoogilise töö ka Masing Masing ja Tartu kauaaegne alustala, sopran. On teil kellelegi mõni laulutund tema juures eriliselt meelde jäänud, millega? Mina näiteks meenutan niisugust tungi, kus mul üks bana ei istunud millegipärast sisulises mõttes. See oli üks Eesti autor ja siis ta pani mind deklameerima seda teksti ja siis noh siis ma nägin, kuivõrd kesiselt ma seda esitasin, alles deklareerides saab nagu aru sisu intonatsioonist ja värvides, tema ise on ju võrratu. Deklamaator. Tema alati, tuues uue võla õpilasele ta kõigepealt mängib seal ette, siis kindlasti selgitab ajastut, tutvustab autorit tee toreda põhjaliku analüüsi ja kindlasti just nagu praegu. Laine rääkis teksti deklareerima ja tema oskab süstida kõigele koorsemasse, inimeste optimismi, sädelevat erksust ja ja vitaalsust. Ja ma kujutan ette, et temast oleks võinud ka väga tore lavastaja saada, sest tema fantaasia on niivõrd rikas ja üldse tema organiseerimisvõime tema kätte haaramise võime. Aga kõige passiivsema inimesi on ikka üles upitanud ja, ja temasse süstinud usku, nii et väga-väga tugev psühholoog ja pedagoog on temas. Ma olin kuu aega just Kiievis ja teadsin, et õpetaja Saul oli umbes 15 aastat tagasi ka seal Kiievi konservatooriumis ja ma kohtusin nende pedagoogidega, kus ta oli viibinud. Teda kõik mäletasid väga hästi, mäletasid. Temast oleks saanud hea lavastaja, aga eks iga laul on juba omaette lavastus. Muski rumas juures, seal tegi lausa sama tööd. Teatrilavastajad teevad väga tekstile. Ostsin, eks igaühel ole oma lauljatest omad kitsaskohad, mina tikku sinika suud liiga lahti ajama ja siis mulle öeldi, et suud lahti ajad, ega siis suur hääl ei pruugigi sealt välja tulla, vaid hääl võib olla üsna pisike. Kuna praegu meeldib võimalust oma õpetajat tänada, siis ma ütleks küll niipalju, et Linda Saul on minule küll andnud väga palju ja ta on väga palju oma närve tervist raisanud meie peale. Lasin lauljana siis, kui alles hakkas õppima ja eks sellised õpilased kõik rasked õpetajale üldhariduslik kool oli veel lõpetamata, seda haridust tahad, aitas mul just Saunide pere tihti füüsika ja matemaatikaraamatut tagant läksime klaveri juurde ja vastupidi klaveri tagant lõdvestuseks jälle raamatute taha. Ja mulle on just need tunnid nende kodus laulupeo tänaval kõige rohkem meelde jäänud. Neid ei ole üheski tunniplaanis kunagi kirjas olnud ja kes oli omal ka raske seal vahel, kuidas võtad jaani käest õpetust, vast maanlikke vanem. Aga siis oli hea meel küll, kui lugesin Jaani mälestustest, kui ta mulle ühte keerulist stereomeetri ülesannete õpetas. Ta oli seega probleemi selgeks saanud. Muidugi kahju on oma õpetajat koormattaya aga ikka siiamaani viht, paljud käivad ikka pede Sauli juures abi palumas ikka kellelegil mingi vastutusrikkam ülesanne tuleb ja ei tea ma Johust, et õpetaja saun oleks kellegile ära öelnud. Kuna meie saade teie elu 60. aastapäeva künnisel, 70 poise eksimine on inimlik tõesti, temaga külg külje kõrval istudes unustasin veel kord heita pilku juubelikutsele aga ma arvan, et ta ikkagi ise eksis oma eluaastate arvuga sest noor on ta küll. Palju õnne ja veel üks õpilastepoolne pöördumine.