Mees, kes neil päevil saab seitsmekümneseks, kes on poolsada aastat käes hoidnud Alt viiulit, mänginud mitmetes meie orkestrites, sealjuures pikka aega Estonia teatri orkestris olnud praeguse riikliku sümfooniaorkestri eelkäija raadioorkestri hälli juures ja mänginud selles orkestris viimaste aastateni. Seega olnud meie muusikaelu suurte ja väikeste sündmuste tunnistajaks. See mees on Voldemar Saul ja täna kuuleme tema meenutusi oma pikalt ja huvitavalt, muusikuteelt. Muusikale, võibolla sattusin teatud mõttes poolkogemata, sest alguses poisina mõeldus oli ikka mõõde kui tehnika huvitise, mõtlesin muidugi insenerikutsest pärast, muusika oli ka ja vanemad võimaldasid nii, kui nad pärast ütlesid, võimaldasid õppimiste, kandsid seda kulu lihtsalt sellepärast nägid, et kooliõppimine oli võrdlemisi kergesti andus. Et mitte vaba aega ei jää, nad mõlemad töötasid aega jääda ja muusikahuvi, et parem kui muusikaga mudaga võib-olla väljas ringi jaoks, ma ei tea, mis tegema hakkama, no ja siis saad muusikale. Aga 30 kaheksandad astusin Tallinna tehnikaülikooli tolleaegne muusika oli aastatel väga intensiivne, sest näiteks igal reedel toimus sümfooniakontsertiga pühapäeval avakontsert, mida siis Estonia orkester andis ja nad olid väga külastatavad. Väga palju siis, no siis raadiod ei olnud ja muusikas näiteks rahvakontserdi, tal oli väga palju rahvast. Aga mulle meenub eriti üks pühapäev oli mõeldud eesti muusika kontsert, tolleaegset muusikat meil palju ei olnud, kulli, Fanta ja Eesti rahvaviisidest seal stroomeli avamäng, mis ei olnud. No teate, huvi oli, selle vastu on nii suur, et see kontsert seal taheti lõhki ajada. Ma läksin natuke välja jalutama, katsusin ruttu tagasi saada leveli trügimine, nii kui meil mõnest bussi peal oli, nii palju võeti osa nendele kontsertidele polnud ka nii kerge pääseda, sellepärast need olid ju nii välja müüdud ja kannidega kontsertidele siis nii lihtsalt ei saanud. Siis muusikaelust võeti väga intensiivselt, osa head muusikat võis ainult kontsertsaalis kuulata, oli ka niimoodi, et näiteks me saime koolist. Just küsida, et kuidas seal tolleaegne kooli muusikaelu Kool kandis nime Tallinna linna poeglastehumanitaargümnaasium. Tähendab praegu on esimene esimene keskkool, Gustaf Gandalf fiks sai 31. aastal, kui kool oli 300 aastat vana, minna lõpetas 25. aastal. Nii et mina olin sajand humanitaargümnaasiumi, õppisin koolis oli muusikaelu küll näiteks oli seal nii, seal oli puhkpilliorkester üsna suur üks umbes 40 täitsa võimas orkester ja peale selle oli siis keelpilliorkester väga kooli poolt oli seal ka üks viiuliõpetaja Christian stroobelt, siis oli nii, et need õpilased siis ma tean, mis väikse tasu eest võisid seal skistantsis viiulit õpetada, nii et oli ette nähtud. Kuule. Hugo suits oli minu esimene õpetaja, 23. aastal oli Tallinna kõrgem muusikakool siis mastusena sisse, alguses astusin Meie klaverikunstnik, Artur Lemba abikaasa esimene abikaasa oli viiuliõpetaja, tema klassi ja siis ma läksin. Professor Paulseni Ilus, professor Paulsen oli mulle õpetajaks võib-olla ennem kui ma tema juures olin, kui ma hakkasin orkestris mängima. Sest seal tema tegi kõige suurepärast muusikalist tööd, seal pistsime orkestrimängud, aga kõige rohkem töötas, vaatas, kuidas ta muusikat nii käsitas, kuidas ta muusikat tõlgitses õppisime sealt sealt ma võib-olla kõige rohkem õppisin temas just seda muusikat tegemist sest tema oskas tõesti ja temani. Ütleme nii, kui ta meile ükskord ütles, et finantsõpetajast, kuidas ta lavale tulete ka, et korralikultatsioon püha koht, sketoja, meeste kõige tema suurem väärtus oli selles, et ta muidugi kooli andised, tema ei jäänud kinni sellesse, mis tema kunagi, mis tema oli, kõik see kaasaega kaaslast kõik said, temal tulid igasugused uued raamatud, uued brošüürid, uued noodid ja kui midagi uut, ta võttis kohe tarvitusele. Paldijal ei, Paulsin emal viiul ikka viiuliklass, aga altviiuli me saime niimoodi, altviiuli mängimine oli kohustuslik iga viiuliõpilased, niikaua kui sealt konservatooriumis õppisin maika viiuliklassis, lõpetasin viiuliklassi. Aga töötasin ainult viiuliga, mängisin paralleelselt, see tuli õieti niimoodi, 27. aastal Estonias lavastati loengrin, kolmandas vaatas, oli tarvis helialti. Estonias oli tol ajal oma koha peal kaks dirigente, üks oli Raimond Kull ja teine oli Johanalik. Raimund Kull oli nii-ütelda sündinud, dirigent erakordse dirigent landiga väga hästi luges nooti. Suurepärane kätetehnika oli, ta andis lauljatele täieliku vabaduse, öeldes külma teed kinni, püüan me siis nii, püüdsime teda seal, sest et muidugi, et mul oli natuke muusikakahjus, kahetses tihtuluga laule mõnejatis pooldak, kiirustas mõnevõrra, pikendas, aga seadis teate orkestriministriks painduvust harjunud ära, kõiksugu ootamatustega pidi valmis olema. Juhan hommikul on teate niisugune ajalooline teene, sest vahepeal singu orkestri Estonias tuli kriis, orkester vähendati 26-ga ja katkesid üldse. Sümfooniakontserdid selle väikse orkestriga midagi teha ei saanud. Juhan Aavik alustas uuesti seda sümfooniasarja. Ta ei olnud mitte nii väga emotsionaalne. Nii natuke, nii rahulik ma mäletan, juhatas karmines Rasmus Kangropool kaunis hävitava arvustuse, kirjutas siis, pärast esines meie tuntud laulja oliks Amanda Rebane, libedzeme Carmen, siis Rasmus Kangropool kaunis teravalt, arvustas Aavik. Aga peamised huvitava dirigendid olid. Estonia orkester, andis preeria regulaarselt sümfooniakontserte häbened kontserdimuusikat. Ja vot seal siis käisid väga paljud, näiteks nagu ma ütlesin, et esimene, 27. aastal, kui ma nüüd hakkasin sümfooniaorkestris lisajõuna kaasamängiv, no mul oli siis kokku puutuda väljapaistva dirigendi geni Milt Emil kuuper. See oli omaaegne Moskva suure teatri dirigent ja Leningradi filharmoonia esimene direktor, jaga dirigent tähendab kontserdil seal avikul juhatusel kontsert oli, et istuseks alli peadega meeste jalutama tuli lihtsalt orkestrit kuulama, kuna Riias levis jutt Tallinna orkestrile võrdlemisi nõrk. Vaatame, kas maksab sellega üldse juhatama hakata ja pärast proovil ütles mitu korda ei mängigi nii halvasti, kui mulle räägiti. Meil oli viskel päris tugevaid mängijaid. Estonia orkestris oli siiski vot selle tõttu mõnes tükis eriti puhkpillidest, olid väga tugevad näiteks Fletist Suttinski ta pärast helistasime sulgar Se, mängisime Mariinski teatris Ravniku juures sisse, siis oli suurepärane Plarnetist luk. Kontrabassist Ivanov, no eestlane, avada võiks ka selle mehe mängis õuga narkestes trumpitisterešenko õukonnaorkestrist. Mängija helila mängis muusikadraamas, peale kupperi oli. Sei vaatasin kahte kontserde, ta tuli juba siis Londonist siia peamiselt öelda, tegi selle Rimski Kossaga saadiga. No see oli tõesti nii-öelda siiamaani unustamatu elamus, orkestrandile ma mäletan, üks tore efektiviiulile mänginud professor Paulsen istus saalisse, kohe raputas pihaga, kuidas riiulitel nii toredasti välja tuli. Siis oli suurepäraselt vanem dirigent, hiljem see oli Berliini stats ooperidirigent Leo Blair. See oli juba vana mees, väga vähe rääkis, aga oma olemisega mõjus, tavaliselt on nii, nagu alguses hakatakse uut asja mängimas ikka teate, see ei ole koosnevad orkester, oli sümfooniaorkestrit ma nende mooduste niimoodi, et põhituumiku moodustas Estonia orkester, aga ringhääling orkestri, kes oli, olen siis juba kaeva umbes kolmekümneliikmeline, see tuli juure, kuna nemad said tasuta seal ülekande, raadio üle kanta, siis tuli nii ühendavad orkestrid ja pluss veel lisajõud. Algus on ikka nii näha, aga kui Leoblee hakkas Schuberti sümfooniat juhatama, kas oleme me kõik, ole ta nagu iseenesest kõik piss palju paremini. Ja siis ta väga napilt ütles, ruttab, venitab, tal oli väga suurepärane tempo, tunnetas teine osa Schuberti, siis see on niisugune punkteeritud rütmi, galloni lada, minaari, ta tint, alamtara Rampa ja hakkas, see võttis selle tempo, ta ütles, see on isolamissioon nagu naer läbi pisarate. Juhatas üks kaheksa takti, lõi ära, ütles ei ole, siis võttis üks karvakene aeglases ja tükk oli hoopis teistlaadi, niisugune peen muusika tükk sai teise ilme. Meil käis kaks itaaliaturuga pikk üks käis koos kolmekümnendat aasta alguse teine hiljem ja vot selle teise trupiga oli ka üks väga suurepärane dirigendiks Eveki. See oli sellepärast, et ta muidugi petta ja muusikamees talle fenomenaalse mäluga, ta juhatas ooperit täiesti peast, ta pani puldile lihtsalt tema nägu lohkem lauljatel näha vistoleedumis pange valge leht paberid ja siis juhatas peast, peast võivad juhatada teised dirigendid. Üldiselt nad teavad, see on nagu rohkem moepärast, konnad lehte. Aga tema teadis seda ooperit nii suurepäraselt, näiteks proovil oli ükskõik, kus eksis laval või orkestris, tema ütles kohe ette, laulis noodid ja rääkis lauljatele midagi juhatades neid sealjuures juhatas nisus keerulist oopereid nagu Toscat, vaatasime seal ju kõik see taktimõõdud muutuvad ja kiiksu, mitte kuskil särameni läinud, täita selle seina sisse, kuigi vahest midagi laval seal ei meeldinud, oli, pahandas seal mõne lauljaga seal. Me küsisime Kuidas nüüd need kontserdikava tol ajal välja nägi? Jaak kontserdi kavandab atakke, siis oli dirigentide natuke raske, kontserdikavad olid palju suuremad kontsert koosnes tavaliselt ikka ütleme nii. Neljast-viiest, numbrist alguses mängiti mingi avamäng, siis tuli sümfoonia, see, siis tehti vahed siis mängiti mõned, mõned võib-olla väiksemad palad ja lõpetad jälle mõne bravuulsama asjaga. Näiteks Cooperi esimene kava, algasime Rimski Kossakovi Hispaaniaga bridži ja siis tuli kuues Tšaikovski sümfoonia näiteks kontserdi kupper ehitas nii ülesse. Me mängisime vist Brahmsi neljandat sümfooniat, lõpetasime rientsi avamänguga ja vot seal tõesti see lõppes, niisuguseid tormiga muusikat. Täpselt. Samasugune tormiline aplaus tuli saalist, sest need kontserdid, koguupergu, need need olid alati muidugi puupüsti täis. No muidugi, meil käis ka suurepäraseid soliste, ma mäletan, oli üks väga hea pianist Moskva konservatooriumi kasvandikke igal ajal lohvriks kuulus pianisti ja sellest on ka unustamatu mulje jäänud, kui mängisime Tšaikovski esimest klaverikontserti. Ma nägin kõik ligidalt täiesti ja see oli niimoodi, et ET arlow juhatas kontserti, dirigent oli kull. Aga tema andis muusikalise vot mees solistidel mängivad need akordid, nagu ta hakkame klaveriakordid teemani orkestrile. Aga, aga nad mängivad nii rangelt, oli, aga vot temal oli maist tooso, tähtsalt, oli sellesse ja tema just selle oma koordidel mängimisega, tema nagu juhatas orkestrit tema järele mängisime mees teemi. Ja siis veel üks dirigent ka, see oli Varssavist. See oli üks vene venelane Valeri Jan Bird ja tema oli Varssavi konservatooriumi professor ja siis muuseas juhatas ka tema, juhatasin regulaarselt käis, eriti istus tal hästi kilosena sellest, aga ta oli suurepärane ooperidirigent. Ta juhatas meil nelja ooperit, kolmi meiega seedab esimest Padaemand. Eugen Anieegin, vürst Igor, padaemand tõesti ka unustamatu mulje koolist, see oli esimene kord, kus ooper oli ideaalselt koos, nii muusikaliselt kui ansambli, käisime koos stiigoliga, meenutame, tähendab niisugune huvitav juhus avamängus seal on ju baritoni soolo, kus tal on, seal on täpselt viis seal tšello, kui me mängisime oma dirigendi, kes siis nuhk mängis, tšellot küll, aga kui tema tegi proovi? Ma olin millegipärast kõrvalt kuulasin ja üks teine mingi aga ei tundnud meie tšellomängijad ära, kuidas ta kujundas selle uuelt üüri, nii et meie mängijaid oleks muutunud nagu suurteks Virtoosideks laulisel meloodia laulis neil suurepärast, isegi mitte minna. Aga teinegi pani tähele, et kuidas tšellod nüüd kõlavad isiklikult? Me oleme, meil oli seal väikest seen, väikest Solokene. Teises vaatuses nende Paloweezzee neidudega me saatsime, kõik oli korras, nagu Aavik oli, aga ta tuli palju vaiksemalt, palju ilusaid välja. Aga kui järgmine kord aabikuga tähendam, ei tuld, jälle nad proovisid, nüüd mängime Tanimad muidugi, nende vahel oli seal küllaltki häid dirigente, nii et selles mõttes oli elu meil huvitav. Siis. Teatris oli huvitav sellepärast, et seal käis ka väga palju häid soliste. Näiteks meil käis üks väga kuulus jaapanlanna, kes tegi maade mater, slaid dekokiva, suurepärane laulja, mudeliks alaline Sinsulistoli, Dmitri Smirnov, omaaegne suure teatri laulja, väga hea tenor. Ja seal muidugi need maja siis kui tema oli, siis oli maja alati lõpuni välja müüdud. Ja nüüd ühel Rigolettot, eriti siin ühes intervjuus oli ka Tallinnas, tema käest küsiti, et mitmes korda 500. kord, kui ta laulab Rigolettot. Nojah, nüüd ükskord oli siis niisugune juhus. Viimases vaatuses seal, kus tormistseen, torm sai läbi ja neid pead sellele tenori Londoni hertsogile laulma. Aga millegipärast kas signalisatsiooni puudus olnud, muidugi lõppes ära, aga see kõuemürin, see suur trumm, see läks ikka edasi tükk aega ja ootame, ootame Smirnov laule, viimaks Smirnov lihtsalt ütles kulistida taga aastane viitja, krombelisi esietendus maskiball. Teises vaatus. Pilt sele Huldike koopas, kus ta seal ennustaja juures. Vürst läheb sinna pime, mängime eelmängu ära. Aavik näitab sinna. Tenor peab laulma hakkama, Carlots ei tule midagi. Naviga mängime veel kord selle sisse juhatas jälle ei tule veel. Pärast polnudki laval. Igatahes ta jõudnud riidesse panna jätkuvalt, ma teen selliseid alati, solisti ei olnudki koha peal, see oli saksa dirigent, päris jäädiks, Sultsi tombud. Mängime Proctori esimest sümfooniat. Kontserdil ta muidugi pea peast juhatab ja mängisime Scertso. Mängisime esimese vasara ja tuli trio Trio hakkas Fortissima peale ja korraga tema lõi ära. Ja, ja huvitav, lõi ära ja mitte üks, no et mitte keegi ei löönud, siis tema läks segamini, arvas, et me olime juba triivi mänginud, kordasime Jeni trio jäigi mängimata. Huvitav see, et kuigi ootamatule kõigele tuli, mitte üks ei tulnud, nii et rahvas arvas, et nii peabki olema. Tõelist teatriga ja sellest mängimisega teie korkestrant olla iseloomustate just selle orkestri poole pealt dirigenti. Ja kui te rääkisite neid Estonia dirigent võib-olla nüüd ütlete midagi ka töölisteatri tolleaegse dirigendi, oma abikaasa ta Sauli juhatamisega. Temal, see juhatamine tuli nii algus nii järk-järgult, kõigepealt läks ta sinna lihtsalt, kui repetiitor. Huvi korral oli tarvis, õpeta koora, siis oli tantsu, lööme kaasa mängida ja ja siis tuli neile solistide õpetada, aga ta on koolis juba, ta õppis ka koorimuusikajuhtimist, nii et tal oli nii väiksed jube dirigendi eelkogemused olemas. Ükskord tuli beer küntsis, Särev ütles temale, neid hakkad ise tegema, temal on eeldused selleks väga hea dirigendiks, nii et ta sai sellega päris hästi hakkama. Kõige menukam tükk, mis sealt oli, Rätsep, õhk, mis kirjutati, eduga läks, see oli suurepäraselt lavastatud, väga head näitlejad, satust, tüübid toredasti, nii et ainult tutvuse kaudu saidi piletid sinna. No on ta paar jooki on nagu ronivad all kallaudurred, baas, Jaagi nõelaguni, rätsep. Teda tunnete ta masina kallasepsi. Vot ja giid on nagu ningatma Al kalla aulu rätsepad ja kiidan elatuudingad. Rätsepa õhk teda tunned tals südames olnud abi. Vahepeal põles teater maha ja põles siis kõik see noodimaterjal partituur, see jäi pooleli, käiksid minu viiul, põles seal ära, jah. Teater ajutiselt, katkestas tegevus, meil oli seal üks helilooja, uuritam, tuttav, tema oli Colowers veski rentnik. Ja kutsus meid oma juure sinna ja mina läksin sinna ja siis hakkasin hoopis tegutsema. Saemeistrina olin saekaatri, saagisin palki jõudu ja pärast isegi seal veski veel jäävad. Veski Veski tõeline olin seal. Aga siis töölisteater tahtis ikka seda, hakati tegevust jälle täpselt alustada. Ja nüüd Rätsep õhk, et see oli menukas tükk, et taastada mina, siis sõitsin spetsiaalselt komandeeringus, sõitsin tartu ojad otsima, ta oli vahepeal linna sõitma ja siis ühesõnaga oja tuli meile koluveresse, kuna meenud kõige rohkem mäletasime, näe minu naine ja mina poisid, eriti noorem poiss käis seda tükki vaatamas, siis nii palju vist, kui ta läks ja tal oli see täpselt kõik meeles oja, meil siis suurema jaosele taastas seda. Kui tema hooleks ilmas rätsepat Kes sakslasi sandiseeraldaks? Jaki silmas riideid. Ja kes siis pulmas pilli lööks? Kõige pikemat aega mängisid Ingemar Saul raadio sümfooniaorkestris. Ta oli ka üks neist, kes esines selle kollektiiv eelkäija mõne liikmelises ansamblis 20.-te aastate teisel poolel. Kuidagi alaliselt 1948. aastal selle orkestri aldi puldi taha istus, oli orkester saanud täismõõdud. Pajatada võiks pillimees palju ka sellest 25 aasta pikkusest teest, aga saateaeg hakkab lõpule jõudma. Jega Voldemar Saul veel praegugi pole pilli kotti pannud. Vahetanud vaid orkestri rõõmsakõlalised vastu. Et Eesti raadio estraadiorkestrisse, kus nüüd tuleb tihti mängida oma poja Peeter Sauli taktikepi järgi. Selleks aga jõudu juubilarile.