Tere, ma hakkan nägema valgust, laulsid 1945. aasta hitid grupp nimega Kink Spots koos Ella Fitzgeraldi ka ning need sõnad olid pärast teise maailmasõja lõppu üheselt mõistetavad terves maailmas. Lõpuks ometi võis hakata mitte lootma, vaid elama ning angloameerika edu sõjas läks sujuvalt üle angloameerika Jofooriaks. Rahuajal. 40.-te aastate teine pool tõi Ameerikas kaasa lausa uute laulude sajuraadiosse. Jõudis üks hitt teise järel. Äng, Johnson, Leedus sündinud ortodoksi juudi vaimuliku poeg nimetas ennast ise maailma suurimaks meele lahutajaks. Ta nime, nägu ja häält teadis, kui mitte terve maailm, siis terve Ameerika aastatel 1915 kuni 1950 tõepoolest neli aastat enne oma surma, 1946. aastal tehti George sonist film šõu meni endaga peaosas ning selle filmi jaoks Johnsoni enda kirjutatud laulust sai rahvusvaheline hitt. Nojaa. Eks? Johnson oli Ameerika muusika ja komöödiateatri suur staar. Ta laulis väikelinnadest, kuni prod veini mängis filmis ja teatrilavadel laulis raadios, jah, kauamängivate heliplaatidel lõbustas oma laulu ja naljadega Ameerika sõdureid rindel. Ühesõnaga ta tegi kõike, mida tegid teised suured meelelahutajad, ainult et ta tegi seda esimesena. Ainus mees, kelle karjääri mõju Ameerikas on Johnsoni vääriliseks hinnatud, oli ja on Frank Sinatra. Laulu, mida kuulete, nimetatakse nüüdseks Sinatra varaseks klassikaks ja see on samuti pärit aastast 1946. Kuni Frank, õieti Francis Ooberst Sinatra publiku etteastumiseni New Yorgis 1939. aastal koos Tomi torsi orkestriga koli public bigbändide üleolekuga solistist harjunud. Oldi harjutud, et staar on orkester koos dirigendiga. Ja kusagil loo viimases kolmandikus tõuseb toolilt keegi laulja, kes enne uuest istumist ka natuke laulab. Frank Sinatra muutis seda reeglit ühe õhtuga ning vallutas Ameerikalt tervelt 60-ks aastaks. Sinatra'st sai lõppenud sajandi mõjusaim teiste lauljate mõjutaja. Temast sai suur staar, nii tervis kui kõikvõimalikel lavadel. Temast sai Oscariga pärjatud tõsine filminäitleja ning 2000. aasta alguses valisid Ameerika muusika ja meelelahutustegelased ta 20. sajandi parimaks meeslauljaks. Kõik see oli aga Sinatra jaoks 1940.-te alguses alles tulevik ehk homme, nagu ütleb järgmise 1947. aasta suure publikuedu pälvinud laule. Manianast tuli kõigi kahtluste kiuste Ameerika number üks üheksaks nädalaks ja parim müügiplaat kapital rekordile tervelt viieks kuuks. Normandi looris ekstramis sai artist nimega Pegi yli teismelise tüdrukuna, kui talle pakuti ta kodulinnas Põhja-Dakota osariigis tööd raadios. Mõni aasta hiljem nägi ja kuulis neidu esinemas Benny Goodman ja sellest sai alguse Pegi lifti tippu. 1948. aasta oli suure läbimurdeaastaga Brooklynist pärit noormehele nimega nätsking kõõl. Kuigi näed, king pidas end alati ainult pianistiks ja laulma, hakkas ta õigupoolest mingite õnnetute tegelikult muidugi õnnelike olude sunnil mõnustama baritoni ja juba esimeste lauludega ära miljonid Ameerika tüdrukud. Ma ei sa. Ben raad. Sla. Ma really, sa, Mona lisa on kõigi aegade üks paremini müüdud plaate. Näed Kinkowli 1009 150. aastal sisse lauldud singlit müüdi kolm miljonit koopiat. Kui nad king 1965. aastal suure suitsumehena vaid 45 aastasena kopsuvähki suri seisitamatustel kõrvuti paljud kuulsused alates kaundbeisist, lõpetades Robert keeennedeni. Watkins oli esimene mustanahaline, kes 50.-te aastate keskel televisioonis oma show sai ning suurest populaarsusest hoolimata oli sunnitud kogema. Tema saatesse ei ostnud reklaamiaega mitte ükski reklaami tellija ja seda ainult tänu tema nahavärvile. Ometi sained kink rõhulist sild, Vanaja uuenev Ameerika, see tähendab kahe teineteist ignoreerima rassi vahel. Muide veel televisioonist rääkides. Järgmine 1949. aasta hitt oli BBC poolt välja kuulutatud konkursi pealkirjaga kirjuta laul 1000 naela eest, võitja konkursi aga 1000 naela. 1945. aastal võitis britti autoritetiim ning mõni aasta hiljem sai laul pealkirjaga Cruising down rive väga populaarseks ka Ameerikas. 1940.-te aastate lõpp tähistas külma sõja algust ida ja lääne vahel. Stalin ja Berliini müür jagasid pooleks Saksamaa maatse tungija. Kommunistid ei jätnud mingit valikut Hiinale ja Ameerikas võttis maad kommunismivastane hüsteeria, mille käigus kant mustadesse nimekirjadesse ka poliitikast kaugel seisvaid inimesi. Stahli Chaplin ja Billy Holiday, nende hulgas kvartetis nimega võivers, sai kahjuks antikommunistliku nõiajahi üks ohvreid suur hitid, kurna, teen ja kontropov õuds. Mõuki jõudis grupp nimega Se univers enne laialiminekut õnneks miljoneid plaate müünud, hittideks laulda. Aga jaa? Pärastsõjaaegset Ameerika laululoomingut sobib kõige paremini iseloomustama mõiske Esscapism põgenemine ebameeldivast reaalsusest hoopis meeldiva masse kujutletavasse, õnnelikku ellu puterdama, nägu päikesepaistega unistaja, pühapäev tuba täis roose. Maailm ootab päikesetõusu, kallid südamed ja õrnad inimesed, niisugused olid vaid mõned pealkirjad lauludest, mida lauldi, kuulati miljonite kaupa kodudesse osteti. Aga tuleb tunnistada, et ükskõik, kui senti mentaalsetena need pealkirjad ka ei kõlanud. Laulud ise olid tehtud maitsekalt ja esitatud ülima professionaalsusega. Kui ma tänast popmuusikat kuulates mõtlen küll äärmiselt harva, et oi kui ilus laul siis 50 ja rohkem aastat tagasi Ameerikas loodud muusika paneb vähemalt minul naeratama nii näo kui hinge. Kuulake kas või näiteks seda 1950. aasta menulaulu mille Bing Crosby esitas koos oma poja käriga. Äsjakuuldud ööbin pöörlini 1914. aastal kirjutatud muusika kullafondi kuuluvat lugu pealkirjaga mängi mulle seda lihtsat viisi müüdi 36 aastat hiljem krospidi esituses miljoneid koopiaid. Ühtekokku müüdi Bing Crosby plaate neil aastatel 300 miljonit ja erakordse lauljakarjääri kõrval jõudis ta mängida ka veel 50. filmis, olles nii kahtlemata produktiivsem meelelahutaja. Nii enne kui vahetult pärastsõjaaegses Ameerikas. 40.-te 50.-te esinumber naislauljate hulgas oli tainozoor, kelle debüüt New Yorgis toimus üheaegselt teise tundmatu noore laulja Frank Sinatra ka 1938. aastal. Siinkohal pakun teile aga kuulata tainas soori kaasaegset ja populaarsuselt vähemalt järgmise koha hõivanud tädi Page'i, kelle lauldutenessiivassi müüd isegi Ameerika jaoks ennekuulmatu arv. Nimelt kuus miljonit plaati ühe aasta jooksul ning tervelt 13 nädalat püsis see laul raadioedetabelites esikohal. Kaasaegses mõttes kavereid ehk vanu lugusid uues kuues on tehtud aegade algusest peale, muidu poleks ju rahvalaulud või traditsionaalid tänase päevani elanudki. Need standardid, mida tänased pillimehed ja muusikahuvilised teavad, ei saanud ju standardiks üle. Tõeliselt väärtusliku väljaselgitamiseks on vaja eelkõige aega. Ehk just seetõttu kasutasid pärastsõjaaegsed muusika loojad tihti ideid sellest ajast, millele kogu hilisem Ameerika muusika toetus 20. sajandi algusele. Nimelt 1950. aasta hitt lapsstaar Theresa pruueri esituses teeb kummarduse Räkk taimele, mis oli Ameerika muusikas ainuvalitseja 19. sajandi lõpust kuni Scott Chaplin surmani 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Ameerika laulu kuldajal oli sametise häältega südameke murdjaid meeslauljate hulgas nii palju, et ma ei imesta, et riidest taskurätid kadusid seal maal igapäevakasutusest juba ammu neid karates märg ja lihtsalt ei oleks mitte keegi jõudnud pesta. Õnneks säästeti Nõukogude inimesi vähemalt neist pisaratest, mida Ameerika muusika kaasa tõi. Aga õnnetuseks pole me tänu sellele paljusid hääli nimede ja nägude nägemisest rääkimata. Isegi kuulnud Kaimiczal, kes 18. sajandi prantsuse šansoone arranžeeringu ka 1951. aastal raketina muusikaedetabelite tippu lendas, on arvatavasti üks neist, kellest Eestis väga vähe teatakse. Kuni 1935. aastani kehtis Ameerika raadiojaamades kirjutamata seadus, et plaate eetris ei mängita. Plaaditööstus nägi raadios ja raadio plaaditööstuses oma vihatumat konkurenti. Kuni New Yorgi saatejuht, teadustaja nimega Martin plokk 1935. aastal otsustas raadioreegleid rikkuda. Ta mängis otsesaates ette Need uued plaanid, luges vahele mõned reklaamid ja, ja niisama juttu ning maailma esimene raadio tiitšei oli sündinud. Järgmisel päeval sündisid eelmisel päeval ette mängitud plaatidelt müügirekordid ja sellest alates oli plaaditöösturite parim sõber raadio alates 1940.-test aastatest näiteks üheks kuulaja magnetiks pooletunnine saade pealkirjaga muusikakolledž, mida igal kolmapäeval kogunes raadiote juurde kuulama 40 miljonit inimest ning seda ajal, mil Ameerika elanikkond oli kõigest 130 miljonit. 1900 viiekümnendatel müüs eelkõige raadioabiga miljoneid plaate näiteks kantrilaulja nimega Chimriims, kes on inspireerinud mitut põlvkonda Ameerika muusikuid ja muusika. Nautijaid. Niisugune oli siis minu valitud kiirreis läbi edetabelilugude teise maailmasõjaeelsest sõjaaegses ja pärastsõjaaegses Ameerikas. Loodan, et nii nagu omal ajal miljonid ameeriklased, suutsite ka teie tänu kaunile muusikale vähemalt selleks üheks tunniks ära unustada, et muru vajab jälle pügamist. Et bensiini hind on rekordiliselt kõrge ning et kohe algab uudistesaade, ei ole võimeline inimesi õnnelikumaks teha. Muusikal õnneks see võime on. Mina olen Maire Aunaste ja ootan teid jälle oma plaati kuulama. Nädala pärast. Bing Crosby jääb tänast saadet lõpetama, aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Kui imas? Jaa.