Lugupeetud kuulajad, minule on ülesandeks anda ülevaade ühe raamatu valmimisest, see on Eduard Vilde lühimonograafia, mis praegu on trükikojas ja mis kõige tõenäoliste oletuste järgi ilmub suure autori juubelipäevaks. Muidugi sellise teadusliku või poolteadusliku töö valmimise käik, see on vähem huvitav kui mingi ilukirjandusliku teose seal huvitab meid alati, keda kirjanik nägi, mida ta elus nägi, missuguseid küsimusi ta tahtis käsitlusele võtta sellise uurimusliku töö juures, need momendid langevad ära. Lisaks ma arvan, vaevalt kuulajaid huvitab nii-ütelda tehnile valmimine, et kuidas otsisid kõigepealt need õigustavaid takistusi, mis ei lubavat sind mitte astuda töö juurde. Ja kuidas siiski, kui aeg lõpuks selleni jõudnud enam edasi lükata ei saa, kuidas siis tõepoolest hakkasid tööle ja nii edasi need küsimused muidugi ei ole ka huvitavad. Aga nagu ütlesin, on vahe, kas tegemist on ilukirjandusliku teosega või populaarteadusliku veidi haldusliku raamatuga. Ühel juhul see on ilukirjanduslikus teoses on kirjanikul teatatud probleem, tegelased, milliste teda neid siis asetab, et seda probleemi selgitada. Teadusliku töö juures on aga määravaks faktid. Meie opereerime faktidega, kogume neid piisavalt ja teeme Eestis järeldusi, üldistusi nii palju, kui me suudame ja sellest sõltubki raamatu õnnestumine või ebaõnnestumine, kui palju meil selliseid kaalub kaid või arvestatavaid fakte suudame koguda ja missuguseid üldistusi miski järeldusi neist autor suudab teha? Tähendab, siint dikteerib aine. Ja veel ka teadusliku töö juures võib-olla kaks sellist lähenemisvõimalust, üks on see, kui kellelgi on kogunud materjali kogunenud materjali ja siis kasvab töö nii-ütelda ainestikus välja. Niismaterjali sund paneb selle kirja. Teine tingimus on aga see, milles see kõne all olev raamat on ka valminud, seoned raamat, olgu selleks selleks kuupäevaks valmis. Sul ei ole materjali, midagi sa ei ole, mõtlen selle peale võib-olla, ja siis hakkad alles materjali koguma, ringi vaatama mis saab, kust saab ja mida siis raamatusse võtta. Siin on siis mittematerjal peale Sundjaks vaid kannustajaks on siin tähtaeg. Nii olgu öeldud siis ka Vilde lühimonograafia hakkas niiviisi valmima. Selle tähtaeg oli esimene november ja selleks pisut enne seda oli siis käsikiri kirjastuses juba esitatud ja nüüd kuuldavasti on see juba käigus. Ma ei ole tegelenud Vilde küsimusega aastaid, tõepoolest 30 aastat tagasi kirjutasin ma raamatu Vildes, see oli väike essee, mis oli määratud koolidele ja see oli ühtlasi ka esimene eraldi raamat Vildest. Kui ma nüüd kirjutas raamat, vaatasin, siis tõepoolest mõningad seisukohad, need on püsinud aga palju luud tulnud materjali on juurde tulnud, siis edasi lähtekohad ja vaatekohad, need on mõneski kirjanduslikus küsimuses muutunud. Ja seega sinist pidevust. Nende kahe see 30 aasta eest ilmunud raamat ja praeguse käsikirja vahel on küll väga vähe. Aga kui asja juurde tuli, siis tuli kõigepealt vaadata kohuslikud ja pakilised asjad said ära teha, et laud puhtaks sai ja siis sai hakata nii-ütelda puhkuse ja vabade tundide arvel tööd tegema. Ja kuigi algul kohe ei saanud kirjutama hakata, siis tuli hakata ringi vaata materjalide järele. Millised niisked allikad ja materjalid võiksid tulla kõnesse Vilde puhul? Kõigepealt Ta oli kasvõi autori sünd ja päritolu ja siingi tuli kohe korrektiiv teha, sest üldiselt oli käibel meil seisukoht, mida Vilde ise ka tunnustas, muuseas küll tilde on sündinud 21. veebruaril. See tähendab siis praeguse kalendri järele viiendal märtsil, aga Simuna kiriku meetrikaraamat kõneleb hoopis, et ta on sündinud 20-l veebruaril, järelikult siis neljandal. Ma avaldasin vastava märkme sirbis ja vasaras ja paistab, et see on läbi läinud. Me loeme teatavasti inimeste sünni- või surmadaatumid ikka selle järele nagu algallikas, milleks tule lugeda, meetrikaraamatut näitab. Teine omapärane küsimus kerkis üles Vilde esivanemate kohta. Selle kohta on andmed olemas. Vilde 60.-ks sünnipäevaks koostas tolleaegne Harjumaa-arhivaar. Vilde sugupuu tähendab tema põlvnemise, mida 18. sajandi keskel. Jaa, Vilde olevat, sest väga huvitavad olnud, seda hiljem uurijat kasutanud ja küllap alla kirjutanugi mõtles, et asi on lihtsam, see on läbi, uurid asi ja siis ka esiteks pani käsikirja või need andmed, mis seal olid, tähendab sünni ja surmaaastat, Vilde esivanemate omad selle andmete järele. Aga peatselt selgus, kui võrdlema hakata, jällegi tuli jällegi hakata algallikat kasutama seekord Väike-Maarja kiriku meetrikaraamatut, kus selgus, et need andmed olid vägagi kõikuvad. Mõnikord oli vahe neli-viis aastat ja rohkemgi nišis ka siin tuli algallikate juurde minna väikeses monograafias muidugi kaaslased, tädid ja, ja vanatädid ja vaartädid, nii et muidugi arvesse ei tulnud, aga autoril endal tuli need asjad selgeks teha. Ja siis tuli teha retk kirjanik kuu noorusmaale, tsioon, Äntu pudivere, Muuga Äntu küla, see figureerib nüüdsel ajal igal pool dokumentides. Vanemates ürikutes on sageli Rastla ja on isegi segamini aetud kass. Tegemist ei ole mitte kahe külaga, tegelikult on sama küla ja paaks kolm. 40 aastat tagasi on kujunenud Äntu küla, niisiis Äntu külas poleks Vilde esivanemate talu esivanemate maja. Tegelikult Äntu külla minnes ei leidnud meie seal viljadest enam jälgegi Äntu külas oma aeg olen seal kunagi nooruses kaelanud, seal lähedal elas midagi, kolm perekonda vildasid, nüüd on nad kõik juba lahkunud sellest külast küla üldse praeguse majanduse põllumajanduse ümberkorraldamise käigus on jäänud kõrvaliseks uued elamurajoonid on tekkinud seal ja niisiis on seal palju mahajäetud maju, teiste hulgas ka Toomari talu hoone, kus Vilde esivanemad kunagi on elanud. Nii et sealt ei olnud õieti midagi võtta, mitte mingisugust mälestis enam järele jäänud ei olnud. Sealt edasi viis matk pudiverre, see on kirjaniku sünnikohta ja seal jällegi tekkis niisugune huvitav asi, et küsimus on kirjaniku sünnimajast näitakse kaht kohta. Kumb neist õige? Meil ei ole mahti selle küsimuse juures nii kaua peatuda, jääb täiesti lahtiseks. Aga ma arvan, et meie, kes ei ela mitte otse pudiveres, võime leppida sellega, et Vilde sündis pudiveres. Kas see oli siis moona majas või oli see endises Al Toas? See on majas, kus nii Kubjad ja kutsarid ja sellised mõisateenijad elasid. See küsimus ei ole lõpuks oluline, kõigist ei ole millestki järelejäänud neist majadest muud kui ainult nii alusmüüride kohad ja kindlaks teha seda vaevalt keegi suudab. Igatahes nii mõisa Al Toa varemete kohale on või vahele on kohalikud elanikud paigutanud Bilde mälestuskivi. Olgu seni tunnustusena märgitud. Siis Muugasse, Muugas oli oma aeg niite, Bilde kultuur väga kõrgel. Omaaegne kooli juhataja ma kahjuks ei mäleta, ta nimi vist oli lang. See võttis asja väga südamele ja tänu temale restaureeriti isi tiik, mida me tunneme minu esimeste triibuliste kaudu, seal oli heinamaa vahepeal, nüüd on vett täis lastud ja lisaks veel püstitati sinna mõisasonis kooli, antud juhul kooli parki püstitati Milde monument. Need asjad on hääd mälestusmärgid. Ebameeldivana tundus aga see, et näiteks kooli juures ei ole mingisugust nii Vilde nurka ka ma ei räägi Vildet toast, võiks ikka kohapeal mõningaid mälestusi, nii esemeid viisi kui ka siis teisi materjali koguda kirjandusest, kirjandusmuuseumist, pilte ja nii edasi, nii et Muugas peaks küll väikene niisugune Bilde nurk koolis olema. Aga Vilde elas tükk aega või mille vanemad Vilde muidugi ka elasid tükk aega muuga seal tahaks oodata, et see andis ka, oleks see koht teada vähemalt, kus ta elab ka ma kardan ka, see jääb nii lootusetuks. Igatahes minul on näidatud seal kolme maja nii varet öeldud, et need olevat igaüks, kes ütles, et see on kindlasti nüüd Wilde. Elukohtpealsel näidati veel neljandat, mille kohta öeldi, et see vist on nii et ma kardan, et ka see küsimus jääb lahtiseks, aga see ei ole samuti oluline, sest järele jäänud ja seal tõesti mitte midagi. Nüüd teine retk, mida kirjutamise huvides tehase oli mahtras siia karjakülla. Siin tahaks kõigepealt nii suur tunnustus lausuda kohalikud entusiastidele. Mahtras on seltsimees Kruusimägi, kelle algatusel on rahvamajas hea ekspositsioon korraldatud hea muuseum, võiksime ütelda. Aga selline entusiast vajab abi ja tedagi oleks vaja abistada. Võib-olla oleks seal vaja mõningaid summasid, võib-olla oleks selle asjatundja abi või midagi taolist veel. Igatahes ei peaks jätma ühe inimeseni asja armasse hooleks. Sellise vastutusrikka asja tegemine, maa nimetatust vastutusrikka sest mahtras käib väga palju ekskursioone ja neile näidata peab rohkem olema, kuna Mahtra mõisa varemed ja Mahtra ümbrus, see on suhteliselt väheütlev, praegu. Aga esemeline ja dokumentaalne materjal, see annaks väga palju juurde, samuti oleks soovitav, nagu seltsimees Kruusimägi mõtet avaldas, ka seal kõrtsis, kus käisid oma aeg mehed, arutamas küsimusi sinna kodulooline muuseum asutada sest siis oleks külastajatel tõepoolest rohkem näha. Ja veel võiks soovida Mahtra mõisa sinna varemeid ja selle vere, põllu, need on ilusti tähistatud kõik, küll sinna võiks ehk mingisugune orienteeruv makett kas kivist või metallist. Aseta, sest praegu, kui seal nii võõras inimene vaatab, ei saada kuidagi kujutlust, kus oli siis kokkupõrge, kus oli üks või teine asi, sest suur osa maju on, hooned on lammutatud, vanad juba siis on võssa kasvanud ja sellepärast niiskeid pilvi otsene seon raskesti orienteeritav. Ja siis karjaküla karjaküla, see on hoopis muutunud koht, see on majanduslikult ja kultuuriliselt aina rõõmustav näha, seal töötab töökas majand sovhoos ja see peahoone, mis meid huvitab, see on jäänud kõrvaliseks. Ja lisaks veel see mõisahoone, mis meile jäänud nii tuttavaks mäeküla piimamehe kaudu. See ei ole sel kujul säilinud, nagu seda Vilde 90. aasta lõpul nägija vaatas, see oli kuuldavasti kannatanud tulekahjus ja hiljem on ümber ehitatud, aga siiski on huvitav käia neist ustest, kus Vilde oma aeg käis ja vaja pisut fantaasiat ja, või kujutada ka seda akent, mille pihta mari koputas mari vilksatumas seal akna peal pesemas ka needki. Nii fantaasia ärkas. Saavutial ümbrus, see on tohutult muutunud, siin on nii palju ehitatud rõõmustavalt palju ehitatud, nii et neid niisugusi osmike, mida võis päeva koeraga võrrelda, neid enam seal ümbrus ei ole. Ja seal on kodulooline muuseum, tähendab õiget tubamuuseum. Me kahjuks ei leidnud korraldajat. Aga ilmselt on siin tegemist entusiastiga ja on kogutud ühteteist, aga siin oleks tingimata vaja ka asjatundlikku abi, sest muidu Muuseumis jah, võib tõepoolest voodeid, Jaagumus täitja mõningaid teisigi asju koondada, aga nii, et need annaksid mingisuguse noh, nihukese seletava pildi omaaegsest Vilde kodust selleks ja elustiil see muidugi ei ole piisav. Nii et siin tahaks päris nii avalikult kutsuda üles seda jõuga ja nõuga toetada seda entusiasti, aga au temale, ta on tõepoolest väga palju käinud. Teisi kohti oleks nimetada vähem pisut ringi vaatamist Tallinna koolidest, siis töötamised arhiividest on Tallinna Linnaarhiivis seal väga väikeste tulemuste kaaslast, kuuldavasti need materjalid, mis tasid Vilde õpinguid kreiskoolis ja enne seda Kentmanni koolis, nii nagu seda nimetati need materjalid, ahi, materjalid kuuldavasti olid sattunud saksa okupantide sõdurite kätte ja need olevat selle kasutanud. Kütmiseks võib olla kusagil natuke, on veel säilinud, aga see ei ole seni kõlvist päevavalgele veel tulnud. Siis veel Leningradis tuli korraks ära käia, sest seal on ajalehes, kus töötas Vilde Kasedasay ära lehitseda, palju seerilist ei andnud, aga andis pildi ometi sellise, et Vilde osa seal oli kaunis kõne juhuslik episoodiline. Ta tõlkis igasuguseid veidraid teateid Eestist, sest Saksa lugejat Riias ei huvita. Ta on meie kultuurprobleemid ja taolised aga peamine ja ammendamatu varasalvvisioon kirjandusmuuseum, sest seal on tõepoolest väga palju tehtud. Seal nimelt on väga kasulik Vilde bibliograafia, mis on aastate järgi korraldatud ja liialdamatult võib ütelda, et töötada sai nii, et kirjutad endale bibliograafias märgid välja, ütleme paari-kolme aasta andmed. Vaatad needsamad asjad trüki- ja kirjasõnast, järelekirjadest, kirjade osakonnast, käsikirjade osakonnast, Sis ajalehtedest, raamatutest ja lähed, kirjutad kodus kaks-kolm aastat edasi teksti ja siis lähed jälle uuesti võtma. Ma uusi materjali, igatahes teisi autoreid paistab, et meil selliseid ei ole, keda oleks ses mõttes nii mugav, kirjuta, kui seda Vilde puhul on. Muide, Vilde materjali on palju kirjavahetust, aga olgu siin öeldud, et jällegi lünklik. Lünklik ses mõttes, et Vilde kirjad on säilinud, aga kirjad Vildele ei ole ja seetõttu on. No jäävad niisugused augud sisse, küllap mee sealt kuuleksime, loeksime ka mõndagi juurde. Aga mida ei ole, seda ei ole. Kuuldavasti on ka välismaal nimelt endise uudist toimetaja Peeter Speegi arhiivis Vilde kirjavahetus säilinud, aga see ei ole seni olnud kättesaadavaks tehtud seal Ameerikas ja oleks aga vist vägagi soovitav, et hangitaks sellest, kas mikrofilmid või, või koopiad. See jää lüngaks suureks lüngaks, sest just sellistes ühiskondlikes küsimustes eluvaatelist küsimust maailmavaateküsimustest Vilde Speegiga vahetas kirju kindlasti palju rohkem, kui seda juhuslikud kirjavaheliselt kirjastajatega ja mõne teistega olid. Ja siis veel isikud isikuid tõepoolest palju ei saanud kasutada, leidub veel neid inimesi, kes Vildega kokku puutusid, tema viimasel, nii Tallinna perioodil, need on kaunis palju, aga see aeg Vilde elust ei paku, palju, need võisid jutusta küll jutustasidki tema igapäevast elust, mõningaid asju, aga ega need nii kirjanduslooliselt väga palju ei paku ja Vilde sel ajal enam ei olnud, nüüd loov kirjalik varasemad perioodid Need on aga jäänud hõredaks Webolest akadeemik Veski on jutustanud teataja ajast natuke hilisemast ka. Nendel oli kokkupuuted, sel ajal aga on peaaegu juba kirja pandud, nii et sealt vähe väga vähe uut oli saada. Muugast ei leidu enam inimesi, kes Villed mäletavad. Küll leidus seal küll üks vanainimene, kes mäletas väga hästi. Vilde ema teadis isikut kurta muuseas, et Vilde ema olevat tema ema ja isa paari pannud ja ema olevat kogu aeg seda, mille emale ette heitnud tagantjärele, sest abielu kuuldavasti ei ole mitte õnnelik olnud. Aga nii inimesi, kes teda olekski olnud, neid muidugi ei saa enam olla. Siis selgus, et materjali hulk on tohutu seda kõike ära toppida piiratud Bognate arvule, see oli päris lootusetu ja nii tuligi siis küsimus mitte sellest, mida kirjutada, vaid millest mitte kirjutada. See oli kogu töö juures kõige raskem küsimus. Sest et materjali seda jätkuks mitte 12 poomlaseks tööks, nagu ma selle kirjutasin. Sellest võib kirjutada tulevikus, uurijad võivad, kirjutavad Eesti kaks, kolm köidet vabalt. Ja nüüd edasi tööülesehitus tuleb arvestada kirjaniku juures, me saame eeskätt kahele küsimusele tähelepanu osutada, üks on tema eluloolised andmed muidugi seostavad loominguga teenis joon teoste vaatlus. Isiklikult olen selliseid biograafilise meetodi vastane, ma ei eita mitte, et on kirjanikke, kelle teostes kajastub biograafilisi andmeid. Ei ole vaja juhuslikke näiteid tuuagi, nimetame siis nüüd noore veeteri kannatused. Hea küll. Vildel otse selliseid, nii isikliku elamustetöid on vähe. Ja sellepärast temani biograafiline osa tema teostes, ma kordan, tema ilukirjandusteos on suhteliselt väikene. Küll, aga muidugi tema publitsistika, seal on biograafiat vaja teada, sest me ei saa kuidagimoodi käsitleda mõnda tema publitsistlikku artiklit, liht- või kirjutist, muud. Me ei saa kuidagimoodi väljaspool tema isikut käsitleda. Aga ma olen siiski teinud kontsessiooni sellele biographismile. Mitte siis nii südame ajel, vaid vaid mõiste järgi soovi kohaselt maa nimelt-pöördusin mitmete oma tuttavate, nii heade raamatu lugejad poole ja nad ütlesid mulle, et ei ole õige ainult peatuda teoste vaatluse juures vaid lugejat. Sageli huvitab kirjaniku elu palju rohkem, selles on muidugi ka piire, millest kirjanikud, elu, kuidas käsitleda ja me võime niisuguse isikliku elu detaile tuua, mis kellelegi korda ei lähe. Mis siiski inimesel ka nihukeses avalikus esinevale inimesel peaks olema tema eraasi, seda on tehtud, teame nii, on neid biograafiat, kus võimalik skandaalseid Asjon toodud pikantse asi on toodud ja nihukesi, mis huvi pakuvad ja nii edasi, nii testis põnevusbiograafiaid ma mõtlen, sellist tuleks kirjutada, aga Vilde puhul biograafia siiski õigustab. Mispärast, kuna ta ei olnud mitte üksi puht ilukirjanik, vaid ta oli ikkagi ajakirjanik, ta oli demokraatlik ühiskondlik kuju võitleja ja et asjad ka kajastuvad ka tema biograafias muidugi on täiesti ükskõik, kas ta teatud novelli kirjutas Nürnbergis või Stuttgardis, muidugi ütle meile mitte midagi, aga mõnikord tuleb ka sellega sealjuures peatuda. Nüüd teine asi, aga see on siis teoste vaatlus siin sai peatuda ainult suuremate ja tähtsamate niite kandvamate asjade juures. Mõned teosed on mainitud ainult pealkirjaga on neid ka, mida üldse mainitud ei ole, autoritaotlejaks oli anda siis nii selline kirjaniku arengukäik muidugi kõigepealt ajakirjanikuna avaliku tegelasena seni üks liin selle külge nagu haakub siis ilukirjandusvool ning see ei olnud kunagi eraldatud. Me teame ta nii ühte kui teisi asju, avaldas ajalehtedes ja nii siis anda niisugune arengukirjanikust ja katsuda siis lõpuks teha kokkuvõte, milline oli tema pärand Eesti rahvale. Siinkohal ei saa muidugi sisulisest kõnelda, aga küllap siis asjahuvilised saavad lugeda, mis aga nii nagu puudu jäi. Minu arvates nii ise teeks kriitikat, enesekriitika on ju ka hinnatav. See on kunstiline käsitlus, on jäänud selle materjali tohutu hulga juures on jäänud nagujuta teisele plaanile. Aga see, ma kardan, ei ole mitte minu viga üksi. Ma hea meelega kunagi tõesti tahaksin tulla ükskord tagasi Vilde juure kirjutada viljast sõnakunstnikuna see vääriks. Me teame, et seda teinud on senini ainult üks, autor on Daniel Palgi, kes nii 30 saates avaldas mäeküla piimamehe stiili kohta uurimuse. Me võime seda teost Downida mõneski mõttes kõik see seisukoht ei ole vastuvõetavad. Aga leppigem sellega, et kõik Vilde uurijad on senini tegelenud igasuguste biograafiliste ja muude faktidega, aga Vilde sõnakunstnikuna on jäänud väga vähe valgustatuks. Ja see on minu arvates meie pillanud uurimise üldine puudus, see oli ju aeg, kus nii stiiliküsimuste jälgimist seda hinnati mingi negatiivse formalism, mina sellest me olime ammu juba üle saanud ja stiil ei ole mingi formaalne asivatsioonegaagi vägagi oluline asi. Vildet, meie ei saa ikkagi lõplikult kaugeltki veel mitte küllaldaselt ja väärivat hinnata, kui meie ei jälgi seda, kuidas ta kirjutas. Ja see ülesanne jääb minu arvates püsima ka nüüd sellel juubeliaastal, sest nii palju, kui on minul võimalus olnud vaadata või ülevaadet saada, mida kirjutab tühjuse artiklites, siis paistab, et kõigele muule on väga palju tähelepanu omistavad temale kusse. Kuule hoopiski vähem. Nüüd, kas see monograafia oli ainult ühekordne juubeliüritus minu poolt või kas midagi veel võiks jätkuda? Ma arvan, et minust Vilde uurijat enam ei saa, aga mul on siiski selle töö juures kogus mõningaid materjale. Siis mõned allikad on veel teada ja ma arvan, et nende juurde tuleb asi tulla, sest mispärast peab teine inimene jälle neid samu asju hakkama otsima minema? Suure vaevaga olen leidnud ja mida mina ei saanud, kasuta siin ja mis võib-olla pakuvad mõnevõrra huviga Vilde kohta. Minu arvamine oli üldse see, et Vilde ei suremite oma juubeliga.