Aeg, üheksanda juuli hommik, kell seitse tegevuskäik raadiomajaesine tegelased, õige valiku edukaimad lahendajad, tegijad, toimetajad ja üks bussijuht, dekoratsioon, boss, rekvisiidid, telgid, magamiskotid, kempsud, kompsud, valgustes uduvihmapidune hommit. Nii see algas. Ja kuigi sõit läks päikeseloojangu suunas, oli see tegelikult hoopiski päikesele vastu sõitmine. Rannik võttis meid vastu pilvitu taeva ja kenasti loksuva merega. Kärdlas aga võttis meid vastu ehk hiidlane. Häbened hiidlane, laula iga suusa trummide ma elanud kaua siin kruusisel kaldal silgule kõrust siit ikkagi saanud iga suumaa polen, mätaste unik mändadest kuuskedest kirja, mets, kaske, kadakaid, mustikaid, poolik Eik ja palju Jabelegi vet. Kalusab lennad, kannakse nõrrad, karjased, piimja lambavill, kuulsused, nõutud käplaste kõrvad, neid tarvitada iirlase teede maailm, kuulsad mehed ja kuulsad naised. Neist jutustab meri, vadistab maa, odratolgused, vandiraiuja, rahvaste Hermus, disaru neist saab lõbuks, jääb lausuda hiidlane, laula iga Sursaal polentummide, maa. Laula ning hõiska veel kaua-kaua, sa kärsapillidest pinisev saar. On. Õige, et ka. Paari. Unelma ees. Nii. Armeed sa nii kiire ka. Ei no. Mõni ime. Ongi? Neljaks päevaks sai meie matkajuhiks ei Valteras Kärdla keskkooli muusika ja kunstiajaloo õpetaja läbinisti hiidlane. Jutud lähevad kohe bussis sõidu ajal lahti. Kõigepealt siis saare nimest. Et skandinaaviapärane Taago võib ja kelle nime on siis ilmselt vanad skandinaavlased sellele saarele pannud, nüüd millal täpselt, ei oska ütelda. Ja ta tõlkes tähendab päeva saart, haab on päev ja öö öösel on saar, nüüdispäevane saar, teine vorm, vanem vorm, on ta Kaiti või ta kõiki ja see tähendab siis tõlkest päevast Aasovi päevast nõmme. Praegu on päev ja Haiti sõition nõmm. Teine variant arvatakse siis, et on nii jõudnud Hiiumaa nimetage sõnaga giid. Kuigi hiiglane, giid, inimene, saar, kus elasid hiiud, kes legendi järgi olevat siis Hiiumaal elanud. Saaremaa Suure Tõllu. Mul on vend Leiger oma perekonnaga ja selle leigeri nimega on seotud terve rida paiku samuti ka terve rida mitmesuguseid seiku. Saar, kus elasid Hiiu Hiiumaad, nüüd legendi järgi, siis olevat Leiger isegi andnud. Ma olen ka nime ja nimelt legend räägib niimoodi. Kord olevat Leiger tulnud sinna mere äärde sinna lahe äärde kus olevat siis olnud niisugused kenad mageda veega allikad ja lõiger olevat siis seda allikavett maitsnud, seal vesi oli talle väga nii maitsenud olevat, söönud seal oma leivatüki ära ja heitnud sanglepad alla puhkama. Ja kuidas siis oli teatud aeg puhanud, siis olevat ta üles ärganud hakkide kisa peale ja need olid siis sanglepad otsas iga karjunud Kärdi, Kärdi, Kärdi, ja nii olevat Leiger siis selle koha nimetanudki siis Kärlik või Kärdeks. Ja sellest tuligi nimetus Kärdla. Ja sadumegi kohe nende lei seri allikate juurde. Kärdlas on rohkesti arteesiakaevusid. Vesi on neid enamasti küll torudesse aetud, aga ka tänava ääres on kaevusid, kus igaüks võib juua. Tervendav ja ja ravitoime pidi kangest kenaks nooreks tegema ja seda võiksite proovida, ta terve aastaringselt on ühesuguse temperatuuriga, nemad ära ei külmu, niiet voolavad nii suvel kui talvel, talvel ka mittemeka kena paremini, juhul kui see fanta. Tall kaksikhuvilisi on palju. Mulle tundub, et iga matc peaksime toima hästi noortena, sellepärast et iga kord. Me oleme sattunud mõne veeallika juurde. Taevaskojas oli seal ja kas möödunud aastal lahemaal ei ole? Emal oli Dorje keldrisse, kus seal voolas lausa öö endine viin ainult tahab pluusi. Aga iga inimese kirglik soov on ju ikka olla ikka noor ja kena järele on nii tugev surve mitte ainult sellel, vaid üldse nendel on nii, kui nad kasutavad neid tubades kena ja saunades ja ja viivad torustikku, võivad sinna sissekraanid, on seal. Bussi istudes tähenduseks matkakaaslane. Huvitav ei ole siiani kohanud niisugust allikat, mis teeks vanaks koledaks ja põduraks. Teeme ringsõidu mööda Kärdlat, mis on üleni nagu üksainus park, majad puha aedade peidus. See maja oli kunstnik Paul kammi kodukoht ja see maja on ehitatud tema enda projekti järgi, tema sünnikodu jääb selle maja taha, et siin selles piirkonnas on tema siis elanud ja, ja jooksnud lapsena. Ja siin ta siis ka elas ja töötas siis sõjainvaliidi-na 1000 942. aastal oli kusagil üle jõeminek kahuritega ja jää oli siis seal murdunud kahurid olid langenud, vete sõdurid läksid neid päästma, tema oli nende hulgast tugeva külmetuse tagajärjel ta sai väga ränga liigeste põletikku ja võib-olla seal oli miskit muud veel peaaegu täiesti liikumatuna siis toodi pärast seda siis siia ja oma vanemate tagakambris ja seal oli siis temal aega ja võimalus enda ja elu üle järele mõelda ja teha siis otsus, mis temast siis saab, kas ta jääb siis nii ahjutaguseks kõigi hooldada ja haletseda või temast tuleb siis inimene ja sai temast siis võitu ikkagi see inimene ja ta töötas enda üleskunstnikuks samuti, ta on rääkinud ka, et inimene, kes teda kõige enam toetas ja kõige enam abistas, seejuures olevat tema ema olnud, kes oli teda ikka nii julgustanud, mitte pead norgu laskma ja enda kallal ikkagi visalt tööd tegema ta natuurist joonistada ei saanud, ta pidi ikkagi põhiliselt mälu järgi tegema seda ja tema loomingu põhiosa moodustavad kodusaare maastikud ja mitmesugused kalurid, elu kujutavad pildid ja üks tema niisuguseid meelisteemasid, mis tema loomingut läbib üsna suure joonena on võitlus iseendaga ja võitlusraskustega seal mitmesugused niisugused tööd nagu näiteks majakas raius ja ja sõudjad ja mandrilt saarele ja kalurid tormis ja, ja küllap kõikides nendes töödes on kunstniku enda visa võitlusest ja enda jagusaamisest ka üsna suur osa, kus praegu on põhiosa tema looming. Siin selles majas on ja vaat ma ei oska teile ütelda, kas on seal riiklikus kunstimuuseumis ka taga siin, selles majas küll ja ja selles majas kavatsetakse avada tema memoriaalmuuseum. Aga siis nõnda, et siin siis nagu eksponeeritakse ka tema paremaid töid originaalis juba seisan praegu siin värava taga, meie ees on suur tükk korralikult pügatud muru, ma vaatasin siin neid puid. Siin on üks elukuu, üks hõbekuusk, üks kask, see on küll kolmeharuline kuusk, jah, on rohkem kolm vist. Aga kuidagi puuliikide juures paistab silma just, et kõik oleks nagu üks pandud. Ei tea, kas see on juhuslik, siin on ka niisuguseid puid, mille nime ma ei oskagi ütelda, küllap see oli kunstniku tahe niisugune. Et nii väga paljudest liikidest ja mitmekesiselt siis oma aeda Sõidame mööda varjulisi tänavaid vasakul Boris Lehtlaane kodumaja paremal kooliõpetajast, kirjaniku Alideeriteli kodumaja. Kollane maja, mille juures me praegu oleme, ma nüüd ei tea, kas paistab meile väikesi nimesildikele. Selles majas on sündinud negaarne Miikuma sündinud 1908. aastal ja juba 42. aasta algul tema suri 138. aastal lõpetas kunstikooli Pallas ja nii et tema loomeaeg oli väga lühike ja, ja selle tõttu ta võib-olla nii üldiselt tuntuks ei ole saanudki. Temast loodeti küll kujunevat väga perspektiivi kate, portratist ja maastikumaalijad. Aga need mõned maalid, mida ta on loonud, need on küll kenas huvitavas stiilis ja laadis maalitud. Aga sellele majale pöörata tähelepanu, see on ajalooline maja esimesi maju ja rahvas peab seda esimeseks korstnaga majaks last ja nimetatakse seda korstna vajaks taoline restaureeritud niisugusena, nagu ta siis nii enam-vähem oli vähemalt väliselt püütud üks maja niisugusena säilitada. Pärimuse järgi olevat leigeril olnud terve rida poegi. Nüüd Johan Mattias Eisen küll ütleb, et neid oli kolm, aga hiidlased millegipärast on pannud veel talle ühe poja juurde ja, ja siis nii. Vanas eas oli Leiger veel ühe pojasalu hiidlaste arvates olla neid neli tükki olnud ja need olid siis nii vanuse järgi olid nad siis niisuguste nimedega kõige vanem poeg kandis isanime järgi, Leiger nimetus järgmine oli Andrus, kolmas oli Leemet ja neljas kõige noorem. Ja nii nad siis olid elanud oma isa poolt kätte näidatud paikades. Leiger kui kõige vanem poeg oli siis alusele pühale pabiirkonnal. Andrus Kõrgesaare ja kõhupiirkonna Leemet, Emmaste kandi ja Ants. Kõigele olen Võsu, Käina ja Kassari ja selle Antsu juures olevat siis ka vana Leiger vanuigik elanud. Nendest poegadest veel siis nii palju, et see Andrus olevat olnud Sipakese laiska võitu meesterahvas ja eriti tööd ei armastanud teha ja olevat siis armastanud istuda kui kõige kõrgema mäe otsas ja vaadanud merele ja tema nime järgi hakatud siis seda mäge nimetama Andrusele Läheks. Nüüd kolmas poeg Leemets, tema elas siis seal praeguses emaste piirkonnas ja seda piirkonda hakati siis selle teenete järgi nimetama kaleemeti vallaks. Aga kuna neid juhtus niisugune äpardus, et Leemet, teil oli väga palju naissoost järglasi ja tal oli, ma võin nüüd arvuga eksida, kas seitse või üheksa tütart ja poeg ei olnud. Ja siis hakati tütarde rohkuse järgi Leemete valda nimetama emaste vallaks, sellest siis ka tulnud nimetus Emmaste. Ja samuti räägitakse siis ka nende tantsu järglastest, kuna Käinas ja kassaris on kõige paremad Hiiumaa põllumaad ja rahvas seal usinasti vilja kasvatas siis olevat hakanud ka seda viljoni tibakese kurjalt pruukima ja olevatki sellest viljast hakanud tegema siis niisugust märjukest, mis nii mõjus mitmesse paika ja eriti siia ülemise korra peale. Ja kuna need Antsu järglased Need, Käina kandi mehed siis seda odramärga nõnda usinasti olid pruukinud ja kuna see siis nii hiiglase jutu järgi tegevad inimesed, olgu selleks siis hakati neid nimetama odra tolgusteks. Käina nii inimeste või üldse lei hiidlaste jutu järgi Käina mees olevat ainult neli korda aastas tolgus aga iga kord kolm kuud järjest. Aga kes need hobuhiidlased on? Need on järjemmastegani mehed. Nemad kasvatasid hobuseid rohkesti ja need ilmselt tolle tõttu siis ja Kärdla omad olidki kohvilähkrid ja ka ehthiidlased. Kuna nad pidasid ennast paremateks teistest siis tolle tõttu siis hiidlased Saarekandi omad, nemad olid, siis pandi raiuja tõrvaga plased. Kuna siin palju mändi ja nende siis nii nagu seda vaiku võeti ja tõrva, siis selle tõttu siis tõrva kaklased. Oleme välja jõudnud mere äärde, kus kunagisel kalevivabriku lubjaahju mäel on rannabaar Kunimeline restoran. See näeb kena välja, sobib ümbrusega hästi kokku. Kõrge viilkatusega, meenutab ta mõnevõrra tõesti suvekööki paargut. Küllap mäletavad seda hoonet kõik, kes viimase 11 aasta jooksul Kärdlas käinud. Ja juba on ta jõudnud kohalegi oma nime anda. Endisest lubjaahjumäest on saanud hiidlaste kõnepruugis paar Kumägi tooniana. Meid kedagi küll vette ei meelita, aga siin on vapraike sujuvad ja kiiguvad rannas lausa trikovel. Meres on palju kive, suuremaid ja väiksemaid, aga üks on teistest silmatorkavalt suurem. Sellesse kivisse on raiutud kaks joon ja nende juures on arvud 1893. Ja 1967. Nii on tähistatud nende aastate kõrgveeseisu. 67. aasta oktoobritorniga tõusis vesi ligi kaks meetrit ja ujutas üle kogu ranna, kuni metsani paar komägi jäi saareks. MSC. Selle peale ei kasva. Tema. Paiskas kohal. Paanigi aitas ta lendama lausa. Kärdla võrk on liigirikas seekord, mil botaanika eriteadlaste seltsis ei ole aga vähemalt tuna pöök on küll niisugune puu, mis oma pronksikarva lehestikuga teiste puude erinevate toonide roheluses kaugele välja paistab ja märkamatuks jääda ei saa. Meil on siin pargis üks omapärane asi inimesest kõrgem malmrist rootsikeelsete kirjadega. Sellest võib aru saada, et siia on 1848. aastal maetud Kaarel tarning. Kes see oli? Ta pidada olemas Kaarel tarning, viimane rootslane, kes siia on maetud, nimelt siin oli siis vana rootslaste surnuaed ja 1848. aastal see surnuaed tehti maatasa ja rajati siia peale siis vabrikupark. Ja vot siin sobikski siis teile ka öelda, et Kärdla ongi rajatud siis rootslaste poolt tal on nagu kaks etappi, esimene etapp siis rootslaste küla ja teine etapp siis juba kalevivabriku asulana möödunud sajandist. Nüüd päris täpselt ei ole teada, millal need rootslased siia elama tulid ja millal nad selle küla on siia rajanud, arvavad ajaloolased ja keeleteadlased. Et rootslased on tulnud mitte ainult Hiiumaal, vaid üldse Lääne-Eestis, kesk ja Lääne-Eesti saartele. Kas 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul ja 18. sajandi lõpul oli Hiiumaa suuruselt kolmas rootslaste koloonia Noarootsi ja Vormsi järel võib-olla paar sõna siis Kärdlas kui rootslaste külas esimest korda teda vakku raamatutes mainitakse 1564. aastal IRL-i nime all, aga vanad, rootslaste endi jutu järgi olevat see Kärdla nimi tekkinud kahest rootsikeelsest sõnast. Need on siis Char kirjutatakse ka ära ja taal säär tähendaks siis madalat sohist vesist alla ja taal org nihilist tõlkes nagu suuorg. Kärdla on tõepoolest väga madalale paigale rajatud, nüüd rootslaste külana eksisteeris ta kuni 1810. aastani ja siis need Hiiumaa suured võimumehed. Ungern-Sternbergide rajasid siia siis Kärdlasse karjamõisa, Kärdlas elas siis 32 rootsi perekonda ja 27-le Rootsi perekonnale öeldi nende kohad üles, need läksid siis ära kas vorm sisse või Noarootsi või kusagile mujale ja ainult viiele perekonnale jäeti õigus 20-ks aastaks jääda siia paigale. Need viis perekonda ilmselt siis sulasid kui siin hiljem siis kui juba oli tegemist vabriku asulaga siinsete kohalike elanikega ja 1829. 30. aastal rajati Kärdlasse kalevivabrik ja sellest ajast peale on tema siis tuntuks saanud kalevivabriku asulana. Võrreldes meie vanade linnadega on Kärdla ajaloolised hooned väga uued, pärit möödunud sajandi keskelt ja seotud ikka sellesama kalevivabrikuga, mille ajaloost varsti kuulda saame. Aga need vanad majad on ilusasti korras, ühekorruselised halliks värvitud hooned punaste kivikatustega. Ühes niisuguses asub praegu laste muusikakool. See kannab Hiiumaal sündinud Rudolf Tobiase Eesti ühe väljapaistvama muusikamehe nime. Nimi anti tahvel paigaldati koolile siis kui tähistati Tobiase sajandat sünniaastapäeva 1973. aastal. Praegu õpetatakse siin kahte eriala, klaver ja akordion. Aga edaspidi on plaanis hakata õpetama puhkpille. Üks kohalik noormees õpib praegu Tallinnas ja kui tema tuleb pärast lõpetamist Kärdlasse tagasi, võtab selle asja enda peale. Mitmel puhul oleme juba möödaminnes kuulnud kalevivabrikust, mille ümber Kärdla kasvas ja arenes. Kalevivabrik hävis 1941. aastal sõjatules enne aga jõudis töötada üle 110. Aastavabrik rajati 1829. aastal Suuremõisas. 30. aastal toodi Kärdlasse üleasutajanimi, oli jällegi tuttav Ungern-Sternberg. Tema oli selle Kurikuulsa Ungru krahvi Hiiumaa mereröövli kauge sugulane, tema vennapojapoeg rahvastada nimetas siis vanaks paruniks ja tema poeg, kes siis isa käest hiljem siis ohjad üle võttis, teda nimetati siis nooreks paruneks, alustati päris tühjalt kohalt ja töölised toodi siia ka peaaegu poolvägisi. See oli päris orised talupojad ja ega nende elutingimused ei olnud siin ka kuigi roosilised paigutati nad esialgu siis nendest vanadest rootslastest järelejäänud taredesse ela. Ja alles siis nii, 30.-te aastate keskel ehitati nendele see korstnaga maja siis kaks saumaja, need mõlemad on nüüd hävinenud, need olid ehitatud savist ja kanepist ja samuti siis ka tööliste tarvis hakati kasutama seda nõndanimetatud patareid. Legend küll räägib niimoodi, et selle maja olevat ehitanud või lasknud ehitada hädalisest laevakapten, kes olevat siis siin Kärdla lähedal imekombel pääsenud oma uppunud laevalt ja tänutäheks siis selle eest olevat ta siia mere äärde siis lasknud rajada niisuguse massiivse maja, mida rahvas on hakanud nimetama patarei-iks. Vabrikutööliste tööpäev oli algul väga pikk, ta oli siis hommikul kella kuuest õhtu kella 10-ni, seal vahepeal oli siis ka nii lõunasöögi aeg küll ka ta oli ikka üsna pikk ja üsna ränk töötasu maksta üks andjam kord aastas esialgu ja umbes nii sajandi keskel hakati siis maksma siis niisuguse süsteemi järgi, et nii abielus inimestele maksti iga kuu tagant, aga vallalistele siis üks kord kolme kuu tagant ja minu vanaema oma mälestustes siis teabki jutustada ühte niisugust juhtumit, kus siis vabriku, need vallalised või nagu need siin nimetati, poissmehed olevat siis läinud paruni jutule ja palunud siis ka, et nendele makstakse ka iga kuu tagant, et kolme kuu tagant ei tulevad kuidagi ots otsaga kokku. Parun olevat siis selle jutu ära kuulanud, see Robert von Ungern-Sternberg olevat selle jutu ära kuulanud ja olevat midagit siis öelnud, aga õhtul, kui siis need soovijad hakkasid koju minema, siis vabriku ukse juures olevat nad kinni võetud vabriku Sundjate poolt ja viidud sinnavabrikut talli ja anti neile siis igale ühele 25 kepiooki. Arun olevat siis selle peksmise juures ise olnud, oli ütelnud niimoodi, et jumal, sa näed, madin, õigut eks oli siin selles vabrikus päris nii igapäevane asi, nii et vabrikutöölised leidsid isegi nalja selle peksmise kohta ja olid käibel isegi niisugused ütlemised, et imelik oli laupäeva õhtut lõpetada, kui ei olnud saanud peksu korda kätte ja peksa sai nii palju, et enam ei tahtnudki. Käibel olid siin ka siis omad rahad, need olid siis maksvad ainult Hiiumaal ja siis vist ühes või kahes kaupluses ka Saaremaal ja Haapsalus vist ühes kaupluses ka Tallinnas, need olid siis need kohalikud vabriku rahad, mida siis nii kohapeal nimetati klubideks ja nii vabrikutöölistele sisse ka tsaariraha ei antudki. Ja ainult nende klubidega põhiliselt siis maksta, aga need keelati ära siis kaheksakümnendatel aastatel, kui siis kuberner Sachowskoi olevat käinud, siis siin Hiiumaal ja saanud nagu nende jälile See vabriku elu oli peaaegu nagu mõisaorjade elu kuigi orjus oli selleks ajaks kaotatud. Aga vabrik pidiga tööliste kinnihoidmiseks midagi omalt poolt andma. Kärdla kui rohelise asula ilme hakkas kujunema juba möödunud sajandi neljakümnendail aastail. Vabrik andis töölistele ehituskrundid ja materjali tänapäeva mõistes individuaalelamute rajamiseks. Kuhu sammast majast ikka lähed? Mis ma, mis ma püüdsin? Ma. Ma ma ema. Aastaid on suures kast diviisis lunastatud. On maailma su janai huvid kodu saada. Iga. See oli higi, siis. Kui me osta Vabriku juurde rajati ka kool, tema algusaastaks arvatakse 1800 kolmekümnendat aastat ja 80. aastal tähistasime pidulikult siis Kärdla kooli 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Ta ei olnud küll päris niisugune praeguse mõiste järgi kool, ta oli küll rohkem mõeldud nii nii leerilaste koolitamiseks ja et nad nii veidikese oskaksid lugeda ja natukese kirjutada, see toimus pärast pikalt tööpäeva õhtutundidel ja kes seal siis ikka ei jaksa neid enam jumal teab mis õppida, päris nüüd nagu programmide järgi cool. Veidi hiljem see oli 1853. aastal ja 50.-te aastate keskel võetakse siis ka Kärdlasse esimene laulu koor laulis 1855. aastal Kärdla kalevivabriku segakoor ja selle kooli ülesandeks oli siis esialgu siis anda vaimulike kontsert jumalateenistustel kirikus ja, ja siis ka muudel puhkudel ja hiljem hakkas ta siis andma niisuguseid sega eeskavaga kontserti, poolkavast oli siis ilmalik ja pool oli vaimulik. Tavaliselt nendel kontserditel viibis ka siis vabriku omanik, see vana parun ja kui tema tüdines kontserdist ära, siis ta andis koolijuhile märku, siis lauldi keisrihümni voose tsaar Jahrani ja, ja siis lõpetati pidu ära. Nüüd selle Kärdla kooliga räägitakse veel niisugust juhtumit, et ei olevat olnud siis sellel esimesel harjutusel ei olevat olnud võimalik anda siis sellele koorile. Ja siis oli siis üks koorilaul ja vabrikutööline Gustav hammelmann pandud siis ratsahobuse selga ja saadeti tema siis ära reiki ja Reigis tema võttis siis sealt oreli pealt hääle, tuli sedasi sinised tagasi andis siis siinses kuri hõile hääle kätte ja nii sai siis toimuda see esimene kooriharjutus. Oleme jõudnud teise väikese linna suurde parki. Siin on 1926.-st aastast peale toimunud Hiiumaa laulupeod. Praegu tähistab hulk maasse taotud tsement vaiu paika, kuhu tuleb uus laululava. Milline ta just tuleb, eks seda saab mõne aasta pärast näha. Eevalt teras ütleb, et projekt olla kena. Meie seltskonnal on aga võimalus kasutada tsement vaiu postamentidena uhkete ja vaimukate skulptuurigruppide moodustamiseks. Küll on kahju, et neid ei saa helis näidata. Igatahes käisid silme eest läbi maailma klassika tuntuimad skulptuurid ja sootuks uudis, loomingulised väljapanekud. Umbes nagu lastekeerukuju mängus. Samas pargis on ka mälestusmärk, mis tähistab Kärdla rannapargis mõrvatud nõukogude aktivistide ja saare kaitselahinguis langenud nõukogude sõjameeste vennashauda. Küllakostavad siiagi laulupäevade koorilaulud nagu Roberstrostestsenski reetviemis. Laulud, mis isadel laulmata jäid, laulame meie. Oleme jõudnud Kärdla kiriku juurde. Kivihoone puust kellatorniga. Tänu giidi fotomapile saime näha sootuks hävinud vabriku hoonete pilte ja vanu maju nende möödunud sajandi kujul. Nüüd näeme ka kirikut sellisena, nagu ta 120 aastat tagasi ehitati. Kellatorni ei olnudki esiviilul olivaid katusega kaetud kaar, millel rippus Kell kõigile tuultele lahti. Praeguse näo ja uue kella sai torn alles 1929. aastal. Nüüd rahvasuu räägib niimoodi, et kui seda kirikut siia rajati siis olevat üsna nii usinalt rakendatud kohaliku vabrikutööliste jõudu ja kiriku ehitamiseks tarvisminev kivimaterjal oli siis toodud laevaga siia Kärdla randa, rand on siinsamas lähedal kohe, töölised olevat siis moodustanud nisus ahelikku ja, ja siis nii kivid siis tulnud käest kätte, siis siia ehitusplatsile ja samuti räägib siis ka veel rahvas, et see, need kiriku põrandalauad olevat siia toodud siis ühelt Kärdla lähedalt uppunud laevalt laeva plankudes. Kirikus on ka orel olemas, ema, ehitajaks on see omaaegne väga kuulus saksa orelifirma Walker. Orel ei ole suur, ta on üsna väike ta kahe manuaaliga ainult. Aga ta on päris nii viisaka kõlaga pill. Jätame pääsukesed kiriku akna urva tehtud pesas ootavaid poegi toitma ja siseneme ruumi, mis üllatab sellest väljaspoolt nii tagasihoidlikust hoonest ei oleks osanud oodata niisugust avaruse tunnet sees. Ronime koori peale uudistama orelit. See on kena, tagasihoidliku kujundusega, kõige huvitavam, ta ei tööta elektriga, vaid vajab tuuled. Allamist küljel on kaks pedaalitallaja, seisab nendel ja hoiab kätega kinni põikpuust, mis meenutab balletisaali stanget. Tema silme ette jääb mõõteriist. Kui soovite, siis impulssmeeter. Selle pilus liikuv nool peab tallamise ajal püsima ühtlasel kõrgusel. Siis jätkub tuult. Ja nüüd annab Evald Teras kuulda, mis häält see orel teeb. Ja paistab, et see tuule tallamine ei olegi nii väga raske amet sest see orel on küll ilma elektrilise otsata. Aga praegu tallab siin tuult üks meie grupi naisliikmetest ja ta teeb seda küllaltki. Jälle välja pääsukeste juurde jälle bussi, sest õhtu jõuab, päike veereb. Paistab meri, käte ootad. Kandmist ja süütamist lõkketuli ootab keema panemist esimene õige valiku supp sel aastal. Sellest päevast kuulitajaga juba järgmises saates nädala pärast.