Õige valiku matka teine päev taas imeselge taeva all. 10. juuli kalurite päev seitsmevennapäev, täpselt aasta eest olime Lahemaareisil oli samasugune päiksepaisteline ilm. Juusk päikeselist suvesse selle kannul. Milline ta suvi, aga tegelikult tulid, mäletavad kõik. Kuid eks me loodame ikka vanarahva tarkus paika peab. Ja vähemalt tänavu kõik nii läheb, nagu ilusa seitsmevennapäeva ennustus tõotab. Tänase matkateed tulevad õige pikad. Ärge vaadake Hiiumaa suurust, mitte gloobuselt idast. Kui jälgida rannajoont ning käiakivide ja puude juures siis pole ka 100 või enamgi kilomeetrit päevateekonnaks mingi piir. Eks tibusid loeta sügisel ja kilomeetreid õhtul. Praegu grupp läheb jälle teele koos matkajuht ei valt terasega kes sõiduaega lühendab hiidlaste mõnusate lugudega. See on tõestisündinud lugu. Selle loo rääkis mulle vanaema. Vaadake, lugu oli siis niimoodi, et Ühes vabrikutöölise perekonnas nimed ei ütle ka teile ju mitte miskit, kas see nüüd oli see või teine, olgu see nimi kuidas tahes. Ja ühes vabrikutöölise perekonnas oli siis meesterahvas nii üsna usin olnudki, seda nii viinamärjukest rukkimaia naine oli teda ikka harjutanud. Perekond elas võrdlemisi nii kehvasti, lapse oli ka üsna palju ja oli teda sellepärast ikka harjutanud ja nüüd ühel järjekordsel kurjutamise ajal mees oli siis ütelnud naisele niimoodi, et jah, et põhja mulle laupäeva õhtuks tood pudeli kodu, et siis ma välja ei lähe. Sega kusagile ja olen kodus sinu ja laste juures ka. Naine ütles, et hea küll, toon ära ja esmaspäeva hommikul läks siis kohe vabrikupoodi ja tõi selle pudeli ära. See ei olnud mitte siis pitsati all, see vaid oli niisuguse, mina ei tea mingi lahtise korgiga ja oli selle ära toonud ja peitis selle viinapudelikalja riista ära. Aga mees otsis selle üles. Kuidas ta selle üles leidis, seda ma ei oska ütelda. Leidis tema siis selle viinapudeli üles ja jõi tühjaks, panin vee asemele ja pani siis linna kaljariistadele tagasi. Ja, ja jäi ootama põnevusega laupäeva õhtut. Laupäeva õhtul jõudis siis kätte ja perekond käis saunas ära. Tulidki saunas tagasi, puhtad ja kenad ja liftid. Lapsed pandi magama ja mees ja naine istusid siis teineteisele poole, lauad, sõjad. Mees ütles, et naa tooma viin lagedale. Naine läks siis karilista juurde, tõi viinapudeli lauale ja ütles, et veda. Mees lõi korgi pealt ära. Pani pudelisuu peale. Mekkis. Kurat, keda sa petad, see on ju puhas, selge vesi, nained äi või olla, et kuidas see vesi on? Ma ise töin ju poes, see pole ju vesimees, ütles, et no eksa lekkis vesi, mis vesi. Naine paneb pudelisuu peale proovivesi, tõesti. Võta või jäta vesi. Täiesti nõutu sealjuures ja mees küsib, et nagu sa hoidsid siis seda pudelit ka. Naine ütleb, et kalja ristas, hoidsin mees kuradi tola, eks aptee tabu, kisu piina väljusa hoiad siis viinapudelit, kalja riistes? Ja nüüd oleme Tahkuna poolsaarel ümberringi Liiva luidetesse kasvava männimets, sel ajal pohlavarred, kanarbik, samblad ja samblikud. Sõjaaegsed kaevikud on liiva täis varisenud kuid silmad hakkavad siiski tuletavad meelde, et 1941. aasta oktoobris oli siin ägedate lahingute tallermaa. Tahkuna poolsaart ning sellel asunud kindlustusi, mida hakati rajama 1939. aastal Eesti kodaniku, valitsuse ja Nõukogude Liidu vastastikusel pakule. Bel tutvustad Väino Lai. 41. aasta suvel töötas ta siin betoonitehases ning Chattide väljaehitamisel jäi piiramisrõngasse. Oli lahingute vahetu pealtnägija. Viimane rinne oli õieti siin ka, kus me praegu asume. Siin olid saksa kaevikud ja vot siin on nüüd madal. Noormets algab, siin oli täiesti liivaväli, vasakul pool olid veel betoonitehasehooned, paremal pool, söökla on, ühesõnaga siin üle selle välja toimus viimane lahing, 21. oktoobril. Aga 20 saamikul veel madruste kaitseliin asusele kõrgema metsa ääres, mis seal on. Kusjuures siin vasakut kätt olid madrused kaitsel, kes langesid sõna tõsises mõttes viimse meheni, rindkaitses, mida praegu just uurimisest mehed lamasid. Ringikujuliselt maas, ellujäänuid ei ole ja see oli ka viimaseks aktiivseks vastupanuks Tahkuna poolsaare. Näete siin sotid on näha vasakul ja paremal kohe algavad kaitseehitised. Männimets lõpeb enne mere äärde jõudmist. Siin on Hiiumaa põhja pool sendite. Nagu püsti aetud sõõrm seisab meie ees sihvakas valge, Tahkuna tuletorn. Otse põhja suunas praegu siit majaka juurest, kuhu me nüüd jõudsime natuke paremale asuv hall töö, 83 kilomeetrit siin ja seal olid sama suured kaugelaske. Kahuriristi lasid järelikult ja sulgesid sellega vaenlase sissepääsu Soome lahte. See oli meie kaitseehituste ülesanne siin ja see ülesanne, kuni teise oktoobrini ka täideti ja natuke hiljem sellepärast, et ta on veel kauem hiljem töötas Osmussaar sitaga, evakueeriti siis juba 22. ja enne seda evakueeriti osa vägesid ära. Osa muidugi võttis vastu ka kaotusekibedus vangilangemiseni just siin ja siin ka Läänemaalt siia tulnud parteiaktiivosa võttis vastus need kibedad tunnid, mis olid kaotusega koos nagu oinas siis mäesoo ja ka teisi oli veel, meil oli raske vaenlase ülekaalukale jõududele vastu panna, kasutades ära oma ülejõudu, siis õnnestus tulla ka nii kaugele välja. See kiviriba, mis siin näete seal vana majadki sild on Soome ja meie hülgepüüdvad käisid samuti siin silla ääres maal kaitselahingud taevaga, kaatrid tulid sinna teisele poole ääre, siis oli juba siin nii madal. Tulid sinna teisel pool majakat, vot sinnapoole serva, seal adrupeenarde peal olid haavatute kalu, nii palju kui said veel peale võtta. Viisid minema, kui IRL 800 inimesi osaleks, korda evakueerida. Ülejäänutel ei õnnestunud reageerida. Ja veel mõned aastad tagasi leiti sealt, kus haavatud olid lamanud seal Moja peenarde alt leiti granaat haavatut, kes olid veel pikali, seal olid varustatud selleks, et kaitsta, kui vaja. Enne kui siit Tahkuna tipust lahkume, mõni sõna ka 41 meetri kõrguse majaka kohta. 1874 on see tuled ongi siia toodud, sellepärast et Kõpu tuletornist jäi väheks ja siis paigaldati samal aastal siis kaks tuletorni, üks Ristnas ja teine siis siia. Sel ajal üks väga huvitav, ilus juhus, mul tuli praegu meelde rannavalve oli siis sind ja tema püüdis piiritusime. Tema tuli siia passima, niidad kui virutas paadid maale tulevad ja siis püüab kinni. Aga majake ülem ja tema naine oli sellest asjast teadlikud, aga noh, eks nädala ka ikka nii sidega nendega maale põlema parajal momendil läksime lehmalauta, et see on kõige parem passida, soe ka ja ja, ja väga tabav kujuneb Savins vere parajal momendil, kui ta tõeliselt kahtlane krõbina nakkas. Mädan skeemi, kõva tuul ja kõik oli pandud sinna ukse taha, kes pani muidugi tänapäeval keegi ei tea seda. Hommikul läksis ülema naine läks lehma lüpsma ja tegi väga imestunud. Issand härra kinki, miks te meil ämma juures elatasid? Mehel häbi, silmad täis muidugi. Ei osanud midagi sellepärast mõistlikku seletust anda. Palus ainult mitte kellelegi sellest rääkida ja läkski äri, silmad täis, läks minema, aga samal ajal tuli just sellelt kõva piirituselaskuri maale. Muidugi keegi ei rääkinud, ka, on aga näha. Keegi midagi kellelegi ei räägi. Metsad hoiavad sõjamälestusi väga kaua. Punkrid mattuvad küll põõsastesse, kuid betoon püsid aastasadu ja meenutab ikka, et kunagi on siin võideldud elu eest ja surma vastu. Nende Vornide muististe kõrvalsaare kaitsjad püstitatud ja elavate lilledega ehitud monument mõjub eriti väljendusrikkalt. Mälestusmärgi Ni valmistas Kärdlast skulptor või õieti lavastaja ja ise ka endine meremees. Siia juurde on ka maetud, kes hiljem leiti meremeestest sinna vasakule poole. Mälestuskivi on seal, toimuvad ka pidulikud miitingut kaitselahingutest osavõtjate mälestuseks. Toimuvad pioneeride kokkutulekud. 1000 üles maakividest ja skulptuurigrupp kujutab haavata meremehi, keda abistab sanitar üldiselt moodustabki söö nagu memoriaalansambli, sest mälestusmärk on pandud kahe sõjaaegse punkri vahele. Peatume hetkeks ka siin läheduses oleva Paul soesoo mälestuskivi juures. Ma paar õhtut enne seda, kui ta siin halvest olin, temaga koos veel ja siis tarkused, kui mäng on viimase endale ütles, et midagi teha ei ole sõna siia, ütles Norra teda, aga me oleme viimase lahinguväli elusalt manud sakslaste kätte ei anna. Fašistide kätte, tähendab jaa. Et näe, siin on granaat, võttis selle kusaltsid põuest plaadi ja seal väike niisugune nagu vene keele seal maltšik, seesugune muna granaat oli paari päeva pärast selle lubadused aga tähtis, nad tulid grupiga majaka juurest, hakkasid ära tulema viimasel hommikul ja nende peale sattus saksa ratsapatrullosal õnnestus laiali hajuda. Osa saadi sakslaste poolt kätte sealsamas põõsa nähes, et kusagil tagandamist ei ole ümberpiiratud haaraski granaadi täitis oma lubaduse, lasi nii ennast kui ka lähedalasuval sakslased selle granaadiga. Käänuline kitsas metsavahe tee, mida mööda nüüd sõidame, suundub Lehtma sadamasse, kuid päris Tahkuna idarannani me ei tule minna. Teest vasakule jäävad kõrged liivaluited, mis katavad siin asuvaid kunagisi võimsaid kaitseehitisi ehk jõude. Luidete harjale tuleb ronida paarkümmend meetrit tasapinnast kõrgemale ent enne päris üles jõudmist satume ukseavale, mille tagant trepp viib luidete sügavusse. Tule välja. Kvandid mina ei olnud. Ei tohi minna viks. Tondid on allu lihtsalt põnevuse vajuks. Mulle. Nii nüüd me siis tulime lunastuse aeglasse. Tale võlvialune aga siin olevat terve maa-alune linn, üleval oleks seitse, kaheksal ruumi all on sama palju. Ja siis on veel kõige madalam korrus on kütusepaagil ja ülalplaan, visiir. Kaks põhikorrust ja kaks lisakorrust. Ülevalt avaneb vaade kaugele merele. Kõik rannaäärsed metsad jäävad neist allapoole. Luitest välja ulatuvat torni katab paks soomusteras ja betoon. See on kaugelaskekahurid, komandopunkt, kus me praegu asume. Kahurid ise asuvad siit umbes poolteist kilomeetrit kuni kaks kilomeetrit lõuna suunas. Metsas kaks kuplit oli teraskuplid ligemale 200 millimeetrise paksusega terasest ja kumbki kaks toru 180 millimeetrit kaliibriga ja nende juhtimine toimus nende juhtimisel juhtinud värvus siit seal oli abi ja valvemeeskond. Komando oli siin ja kaugus, laevasõidusuund, liikumine kuni punase nupuga Agonn. Selleni välja kahurite paigaldamine, Prince'i võtmine, kõik toimus siit. Teine kontrollaparaat näitas otsekohe, kas kahur on võtnud vastava positsiooni sisse. Kas on laskevalmis? Kui muusikalisest sündmusest rääkida, siis tõesti, see jäi eluks ajaks meelde. 33. pataljon oli oma liiki väeosas, tähendab, ehituslaevades oli esimesel kohal oli oma klubilise tegevuse suhtes, tal oli üle sajaliikmeline keelpilliorkester oli pianistidega, et oli ja rääkimata solistidest ja teistest, kusjuures väga andekas esinejad olid Conference Levin kataev andsid kontserdi, läksid ära lahingpositsioonile ja peale seda istus maha järgmisel päeval veel enne lahkumist. Puhkpilliorkester ja lahkumislööks mängis komsomolimarsid ja samal ajal kui lugu mängiti, kõlasid just kaugelaskekahuri paugud. Kusjuures oli näha need suured suitsu rändan kahuripauku saatel. Puhkpilliorkester mängis seda viimast lugu polstsed Yalemensaslow Anda sõnades. Mul nii kõrvade ees lugu on, seal mängisid ja peale selle sõitsid siit minema isegi huvitav, aga keegi ei mäleta, kuhu sai orkestri pillid. Kas nad peideti siia kusagile? Kaadri peal, neid näha ei olnud, sakslaste kätte, neid ei saanud kohalike elanike kätte ka ei saanud terve orkester, ma mäletan talihõbevärvil, meil oli niisugune. Kadus nagu maa all, terve orkestripillide koosseis. Kui nüüd öelda, et edasi läheb Reigi poole siis hiidlane ütleks, et äi see lehe kuskile yhe peab minema. Eks siis lähemegi ise bussi sõitjate pead kord vasemale, kord paremale pööratud vastavalt sellele, mida matkajuht Evald Teras parajasti pajatab. Nüüd siia mere ääres oli varem täiesti niisugune lage mererand, aga nüüd on istutatud siia männid ette ja taha jääb üks küla, mis on niisuguse kummalise nimega küla, kannab nimetust sigala kõlanud aga see nime tekke ei ole suuri seotud Nende rõngas ninadega. Vaidze nime teke on seotud hoopiski rootsime nimega. Nimelt legend räägib niimoodi, et kord olevat tulnud kolme rootsi venda, kolm ratsanikku tulnud Hiiumaale ja kui nad siis olid õnnelikult maale pääsenud, siis olid nad andnud tõotuse ehitada igaüksküla ja samuti ka sinna külasse üks kirik. Ja üks nendest vendadest, kelle nimi oli sige, see jäigi siia elama ja rajas sinna mere äärde oma küla ja temal nime järgi hakati seda küla nimetame siis sekebee sige küla ja sellest ongi siis tulnud nimetus, sigala küla, nii eestipärane, hästi kodune ja suure ka nii väga mõnus. Aga Reige ise, millest me praegu teiega läbi sõidame, on samuti ka rootslaste küla rajatud rootslaste poolt. Millal ei oska ma teile täpselt öelda. Ja nimi arvatavasti on tulnud kassi rootsi sõnast röök või siis nii islandipärasest sõnast Reeker mõlemad tähendavad suitsu. Niisiis, suitsuküla räigete tunnete ennekõike ju filmi järgi Reigi õpetaja või siis ka Aino Kalda jutustuse järgi, mille järgi see film on tehtud, aga samuti ka Gustav Ernesaksa ooperi Tormide randjärvede tulete reeglid. Aga veidi on ka üsna suur niisugune ajalooline paik, sest Reigi oli suur rootslaste küla ja siin toimus ka varem seitsmeteistkümnendal sajandil, aga 18. sajandil toimub siin tuur rootsi talupoegade vastu hakkama mõisahärrale, mis on leidnud üsna palju kajastust ka Eesti ajalookirjanduses. Jaga majandusest ja praegu ka, kui ma ei eksi, siis kirjanik Herman Sergo kirjutab ka selle lainestikul romaani. Talupoegade võitlus lõppes siis nende rootsi talupoegade äraviimisega Lõuna-Venemaale. Reigi kirik, mida tänapäeval näeme, pole enam see, 1627. aastal ehitatud puukirik milles jutlusi pidasid Aino Kalda jutustusest tuttavad Lemmdeelius ja kempe. Noh, oli siis see kirik kuni 1779. 81. aastani ja siis, kui Reigi rootslased läksid ära siit nii suures hulgas mõningate andmete järgi olevat neid olnud 960, mõningate andmete järgi 1000 1200 siis kogudus jäi nii suhteliselt väikeseks ja kuna siin oli tegemist enne puukirikuga, siis leida ka nii pisut nagu kuuldamatuks. Nüüd teine kiriku algusaasta 1802 on juba seotud Ungern-Stern värkidega, räägitakse siis nõndamoodi. Ungern-Sternbergide peres see oli, kui ma ei eksi, 1799. aastal toimus suurel tragöödia, et vanem poeg Gustav läks vabasurma. Räägitakse mingisugusest suurest tülist ja pahandused isaga. Kas see nüüd nii oli, ei oska ma teile ütelda ka täpselt ja läksis ka surma. Ja see poeg maeti siis siia Reigi surnuaeda, Reigi kirikuaeda. Ja selle poja mälestuseks olevat siis vana Ungern-Sternberg samane Otto Ludwig Reinhold von Ungern-Sternberg, kes on nii kurikuulsaks saanud selle mereröövli nime all ja kelle viimaseks nii suuremaks tegevuspaigaks oli suuremõisa ja kes lõpuks ära saadetega Siberisse ja sinna suri, tema süda olevat läinud haledaks olevat siis lasknud siia selle vana puukiriku asemele ehitada selle kivikiriku ja tema siis valmis lõplikult 1802. aastal. Ka pilk kiriku torni tippu annab teada, kes hoone ehitada laskis. Siin tipus ei näe ju mitte ei risk ja ka kuke, nii nagu tavaliselt nende kirikute tornides vaid siin te näete siis nii stiliseeritud liilia kujutist, see vist ka, kui ma ei eksi, oli siis nii Ungern-Sternbergide üks vapielemente sümboleid, liilia tähendab niisugust õilsuse ja ülluse ja siiruse sümbolid siis ilmselt ka see suguvõsa, nagu tahab näidata siis oma niisugust üllust ja seal kiriku ees torni alt oleva ukse ees on siis ka Ungern-Sternbergide vapi kujutist. Oreli kohta ka tahtsin veel niipalju öelda, kui te mäletate last käidi juusiitu järele pealt häält viimas ja sõjale ehitatud möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel siia kirikusse ja tema ehitajaks olnud Käina kohalikel oreliehitusmeister Jacques jõus. Aga järele on praegu hästi korrast ära siis riigi on peale selle veel ka seotud Gustav Ernesaksa ooperiga Tormide rand siin selles paigas otse kiriku vastas üle tee asukski sissi kuulus pihla kõrts, teda nüüd ei ole enam olemas ja see kõrgendik on tasandatud, aga noh. Et on võimalik teda kujutada, see riigi kant on siis nii mitut puhku läinud. Eesti kultuuriajalukku. Vaatamisväärsus on ka Reigi surnuaed kena ja korras. Suurte hauaplaatide all ja raudaiaga lihtrahvast eraldatud on mitmete Ungern-Sternbergi suguvõsa liikmete põrmud, nende seas ka sellesama Gustavi oma, kellest eespool juttu oli. Reigi surnuaias sinna tahapoole on maetud ka üsna rohkesti. Kui surnuid räägitakse siin siis nii mitut juttu ka siis selle katku ja, ja tema tegevuse kohta, sest üsna suur suremus katku oli pärast Põhjasõda 1000 710712 rahvale räägib siis niimoodi, et katk olevat laastanud siis peaaegu kogu Hiiumaaelanikkonna ja olevat jäänud elama ainult kaks ainsamatki inimest, niux vanatüdruk ja üks vanapoiss, üks jäänud Kõpu ja teine oli särvele jäänud ja need olid siis hakanud üksteise hääle järgi siis nii teineteist otsima. Siis elavad nad siis leidnud teineteist ja politsei sõitnud theria nendest heledat siis tulnud siis ülejäänud hiidlased ja teine lähtunud räägib siis niimoodi et kui katk olevat tulnud siis selle halli poisina taadis olevat olnud siis sealt Heltermaa juures maale siis elavad seal Heltermaa elamuteks vana naine sarvega, Reet oli tema nimi olnud. Oli sul sinus kindlast tahtnud oma perekonna päästa katkust ja heledad, siis läinud Cap kratsima tal oli siis midagi jääb paremate hõlma all olnud jälysis leidnudki katku kadakapõõsaste vahelt ja välistada hakanud paluma, et katk tema perekonda päästaks, tallel läinudki, siis süda haledaks, lõpuks oli siis öelnud siis niimoodi, et kui tuleb õhtu, minge siis tarre magama ja tooge puhud sisse ja minge magama, nõnda et ühe pea ja teise väleb nii vaheldumisi. Ja see naine olevat nõnda talitanud. Ja nii nad siis olid siis õhtul magama heitnudki lõhkudesse, et niipea jalad peale Rärat väheldumissi jäägu siis keskööl oli läinud korraga üks lahti. Kas mees oli seisnud uksel, see oligi katk. Tali siis vaadanud üle läve ja olevat öelnud, et ah, siin on ainult sead põhus keeranud siis kannal tungi löönud ukse kinni läinud ära ja nõnda siis pääsevad see perekond täku surmast. Reigist sõidame edasi kõrgessaare poole ja täna on juttu rattal, rihm kõvasti peal. Linte ei jõua kõigi lugude algusi kinni püüda. Aga algas see lugu nii, et kunagi olnud siinkandis üks habemik mees. Aga lugu juhtus sel ajal, kui habe oli mehe au. Suure punase viht habemega naaber ikka üritanud teist. Kuule, Juhan, kas sa magasid, kui habemeid jaotati? Juhan ütles, et magasin. Ja kui ma üles ärkasin, siis olid kõik mustad ja valged Ärawedet pükse, ainult punane oli veel järel ja endaga seda kuradit olema ka omaette tahtel. See koht kannab siin mitu nimetust Kõrgesaare Viskoosa, jaga nina metsa. Aga kõige huvitavam on vähesed osaleja. Küllap te teate ka selle nime tõlget. Käesoleva sajandi algul hakati siia ehitama. See oli siis 1912. aastal siia ehitama siis ühe belgia aktsiaseltsi viskoos, poolkust, siidivabrikut ja olevat siin ka siis nagu mingit toodangut antud, aga ma päris kindel ei ole selles ja siis jäi see asi kõik pooleli. Need majad jäid lõpuni ehitamata, aga nimi jäi ja selle viskoos järgi hakati seda paika nimetama keskpõõsaks. Aga praegu asub siinses ta Hiiu kaluri üks kalatöötlemiskeskusi. Konservivabrik on siin ja kala, vastuvõtupurgid ja muud niisugused asjad. Sõidame kunagise vägeva kõrgessaare mõisa maadel. Ilusas mõisa tiigis sirutavad päid, kümned valged vesiroosid. Järel on park ja mitmed maagivist majandushooned. Häärber on hävinud. Niisuguse põhjalikkusega, nagu matkajuht meile Hiiumaa ajalugu tutvustas, pole seda muusikasaates võimalik teha. Aga et mitmed jutud õhku rippuma ei jääks, siis paneme mõned pidepunktid paika. 1620. aastal üks Rootsi väe pealikuid Jakob De la Gardie nimi on prantsuse päritoluga rootslast, ise hääldasid Lagardi kogu Hiiumaa endale neljaks aastaks rendile. Seejärel päriselt endale. Rajas 1624. aastal kõrgessaare mõisa, mis kuulus tema järglastele Stenbocki tele üle. Pooleteise 100 aasta. Just ümbokkide ajal tekkisidki suure Tootsi talupoegade rahutused. Sest hoolimata sellest, et Rootsi valitsuse antud vaba talupojaseisust kinnitas ka Vene valitsus hakkasid mõisnikud rakendama nende suhtes samu õigusi nagu pärisorjade puhul, keda võis müüa, vahetada, pantida. Rootsi talupojad ei jätnud oma õiguste nõudmist ja läksid välja kuni Peterburi justiitskolleegium ini. See mõistis asja nii lahendada, et kumbki pool ei olnud rahul. Talupojad on isiklikult vabad, kuid peavad vabastama endast ka Hiiumaa ja asuma ümber Lõuna-Venemaale. Nii nad siis olidki sunnitud 1781. aastal asuma pikale teele jäid nad pärale jõudsid ning praeguse perislavi läheduses oma küla rajasid, mis tänini olemas on ja kus veel tosin aastat tagasigi rootslasi elas. Seda kinnitab leivast terase kirjavahetus sealse rajooni täitevkomiteega. Aga ajaloo juurde tagasi tulles sama 1781. aasta veebruaris läks kõrgessaare ja 13 aastat hiljem ka suuremõisa võlgadesse sattunud Stenbocki delt üle Ungern-Sternbergi käte küljest oleme juba üht-teist kuulnud ja saame veel mitmel puhul kuulda. Siit natuke maad edasi tulebki siis luid ja ja olgu öeldud, et siin küla, millest me praegu läbi suudame, seda kohta ei ole küll praegu elan säilinud, selles külas on sündinud ja üles kasvanud eesti naisrevolutsionäär ka luuletaja Liina laid, Parker. Siit paremat kätt algab nüüd see kuulus luid ja Lepik praegu neil hoidjani välja. Siin olid lahtised liivaluited ja need hakkasid siinsetele küladele nii tegema üsna kahju ja pahandust. Ja selle tõttu otsiti siis vahendeid, et need liivaluited takistada ja kinnistada ja prooviteedis istutada mitmesuguseid puude liike ja luidetesse, aga ükski liige läinud kasvama ja lõbuks käesoleva sajandi algul 1900 neljandal-viiendal kuuendal kaheksandal aastal kohalik metsaülem aarentsi, tulin mõttele, et kui prooviks õige Hiiumaa niisuguse põlise puuga sangleppa ka ja istutati kesi siia luidetesse sanglepp ja too läkski kasvama. Ja sellest ajast pealegi, käesoleva sajandi alguses ongi saanud Lepistu siin mere ääres ja ta kinnistas need luited päris kenasti ja on muutnud ka üsna tugevasti siinselt seda aluspõhja. Nii et nüüd luited siit on näha, ei ole võimalik mere äärde, siis sealt veidikese on küll näha. Ja see luige lepi on siis ka nii riikliku kaitse all Lepistusi ja ilmselt ka nimi luid ja on tulnud siis ka liivaluite nime järgi. Hoidjal on väga kena nii suplemise paik, ujumise vaika. Vaalal ringi koomale ma ei hakka alla. Osavalt võrku sipu Loovia tapp on. TTK laadi AK looriga. Kell on jõudnud üle lõunatonni ja luigel tegime söögipeatuse ning väikese puhkuse ranna mõnudeks. Kes käis ujumas, kes võttis niisama päikest. Rannas on kiita ja kui oleme tõmmanud hiigla palju paralleele möödunudaastase matkaga siis möödunud aastal me saime ju kiikuda lähema. Aga nüüd juba lähevad lapsed ka kiikuma. Ja siin lepped meie saateaeg, kuigi tunni ajaga jõudsime teieni tuua vaid poole päeva juttude sündmused, Öeldakse, et kes pole Kõpus käinud, see pole Hiiumaad näinud teekonda Kõpu poole jätkame saates nädala pärast ja soovime, et nädalane ooteaeg oleks niisama päikesepaisteline, nagu oli 10. juuli ja paljud päevad pärast seda