Õhtul, kui süttivad diaatrituleid huugab pidulik publik saali tot näitlejalt kui meediumilt, elamust, hingelist osadust ja tunnete loovutamist. Näitlejalooming publiku ees algab eesriidetõusmisega ja lõpeb selle langemisega. Näitlejale majanduslik võti, mis peab avama publikule kirjaniku loomingu. Öögi lavastuse puhul ei või ette teada, milliseks kunstiliseks saavutuseks näitleja näitejuhi ühise loomingu lõpuks kujuneb. Seda võib vaevalt ette teada ühelt etenduselt teisele. Alles aastate kajastusest selgub, millise osa kujundusega näitleja eriti püsima jäänud publiku ja kolleegide mälestustesse. Teiste sõnadega, millal ta on loonud teatriajalugu. Ma olen pärit Valgast. Elasime seal ühes majas Liina Reimani vanematega. Taaskäigu Edelduste ajal kodulinnas oli mul võimalus kuulda ja nähe kuulsad näitlejannad laval ja ka vanematekodus. Reiman süütas ka minus teatri tule. Jumaldasin Liine Dali mule legend, unelm. Ideaalkuju. Tema sarnaseks, unistasin saada aukartust tema hingestatud mängu vastu. Ainult minust püsima tänapäevani. Ma õppisin pähe Marie, undrisson ette, laulsin romansikesi ja unistusi. Unistasin ooperilavale pääsemisest. Ma olin kümneaastane, kui kord sõitsin koolivaheajal Tallinnasse onu juurde külla. Pugesin siis salaja sisse Estonia kontsertsaali, kus remont kull parajasti orkestriga harjutas. Nojah, mis laps tahab, küsis ta minult sõbralikult. Tahan oopri lauljanax saada, vastasin kõhklematult. Raimond Kull, lubakski mul prooviks ühe romansi maha laulda. Teise salmi juures aga läksid sõnad sassi. Lohutas mind siis ja soovitas lahkesti tulla mõne aasta pärast tagasi. No olgu, kuidas oli, aga õpinguid Valga muusikakoolis Tallinna konservatooriumis ja Paul Sepa teatel koolis olid? Nad püüdlesid rambivalguse poole sirvides ajalehe lõikide albumeid, kuhu olen kogunud arvustusi ja kirjutusi oma mälestustes kohta. Meenub palju elamusi. Palju inimesi, palju rolle. Mõtlen tänuga tagasi oma õpetajale Hilda kleezryle Hannu kompusele, Heino uulile ja paljudele paljudele teistele. Olen solvegi oodanud oma Bergenti. Olen olnud mad, hambatherflai, taske madaliku Marta. Kuid eelkõige olen Karmen Too mustast tüdruk, kuumast Hispaaniast. Voldemar metusse oma teatrimälestustest kirjutanud Elts väärmunud Karmen, kes võiks neid küll lahutada. Ja nii see vist on. Ooperilavastaja Eino uuli eesti ooperit kõrgele rahvusvahelisele tasemele. Tema Carmeni lavastus pidas vastu tervelt viis hooaega. Estonia teatrimaja hukkus lennupommide sajus üheksandal märtsi ööl 1944. Kuusk armeniga. Näitlejate looming kustus koos rambivalgusega. Minu jaoks elas küll Carmen kass, selline. Mälestustes seisan ma veel praegugi Karmini valges rüüs Estonia teatri laval ja laulan. Stockholmi kontserthoone suur saal oli välja müüdud viimse kohani. 2000 inimest vaatasid sügavas vaikuses lava poole. Kui alustasin pliid Aarna kevadlaulu varsakabi. Sellest ajast saadik on see armas viis oma südamliku sõnadega saanud suureks menulauluks. Tahaks koju minna kevadega kuus. Olen neid sõnu laulnud heliplaatidele, turniiril, Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Inglismaal. Igal pool on publikunõudeks olnud varsakabi. Sest selle laulu sõnad ja viis väljendavad ju meie kõikide igatsust. Tahaks koju minna kevadega koos.