Maailmapilt. Seekordse saatekülaline on väliseestlane Alur Reinans kes on erialalt kõigepealt võib-olla sotsioloog, aga ka muud tööd teinud, aga meie jaksanda tuuri tegelane, väga aktiivne inimene, kes on välis-Eesti jaoks väga palju head teinud, Stockholmis. Räägime kõigepealt niisugusel teemal nagu eestlaste põgenemine läände, sealhulgas 43. aastal, aga ta oli vist väga väikesemahuline, kui suur see alguses oli ja mis motiividel siis mindi, see algas peale sellega, et 43 läks Soome. Päris palju noori mehi, tähendab need, kes ei tahtnud Saksa sõjaväes teenida ja eelistasid, seiskas Soome sõjaväes teenida või siis Soomest edasi Rootsi minna. 43 oli juba ju ka osa eestirootslasi Eestist lahkunud, neid lahkus juba ju 41 kokkuleppel venelastega massiliseks muutus see põgenemine ja olles 44 ja imelikul kombel alles augus 44 kuni juulikuuni 44 oli Rootsi tulnud ainult mõnisada inimest Eestist. Olen kuskilt lugenud, et sakslased kutsusid inimesi, Saksamaal olid rongid, mis olid selleks ettenähtud, need rongid läksid tühjalt ära, inimesi ei läinud Saksamaale sügisel 44, siis ju läks Saksamaale gaasid, laevu. Aga, aga rootsi tuli tuli ju siis ka erineval viisil. Eestirootslasi viidi ju Eestist siis ametliku kokkuleppega. Rootsi valitsuse, sisuliselt Rootsi valitsuse ja sakslaste vahel viidi ära umbes üks, kolm ja pool 1000 eestirootslast laevaga Juhan selle Juhan ega läks ka kaasa, umbes sama palju eestlasi. Mina ise said, sattusin ka niimoodi Rootsi koos koos emaga võltsitud paberitega õieti, mis näitasid siis, et me oleksime pidanud olema eestirootslased, kuigi kuigi seal tegelikult, et tegelikult seda seda rootsiiduva põhja ju sellisel määral ei olnud. Oli ka vist niisugust kohtade ostmist meremeeste ohvitseride käest ja versiooni üks teine kategooria, kus inimesed lihtsalt ostsid endale selle võimaluse, esines ka näiteks seda, et, et inimesed lubasid tasuda selle sõidu oma teenistusega, mida siis Rootsis hakkavad teenima, tähendab nagu ettemaksuga sai, sai üle aga et, et need arvud ei saa ju eriti suured olla, aga üks väga oluline osa ja mis nagu määras ka Rootsi eestlaskonna tuleviku suurel määral see need olid, need aktsioonid, mida tehti Rootsist tähendab Rootsis ja see toimus suurel määral ameeriklaste rahadega osteti mitu kiirpaati. Ja siis toodi isegi nimekirjade järgi toodi inimesi Eestist ära ja see oli siis tehtud selleks, et Eestist ära tuua nii-öelda poliitiline juhtkond aga samuti ka siis intellektuaal, siis ametiga inimesi, kunstnik, kirjanik, ja nõnda edasi. Niimoodi on ilmselt Eestist lahkunud umbes umbes 3000 inimest, kes tähendab teadlikkust, toodi üle. Olete öelnud, et Ameerika raha ja Rootsi bensiiniga käis? Jah, need laevad käisid siis bensiiniga, mis tulid siis Rootsi sõjaväevarudest. Aga missarid, ameeriklaste motiivid nad juba mängisid sõjajärgse perioodi peale, oletan, ma pea pidanud, tahtsid saavutada. Vaata, see on üks keeruline küsimus, ilmselt nad arvestasid siis sellega, et, et Eestis tuleb rämpsu Nõukogude režiim ja, ja siis leidsid, et on kasulik mingisugune osa sellest nii-öelda eesti juhtkonnast välja välja viia, see see säästa. Hiljuti avaldas üks Rootsi ajaloolane Kadrioru Andrei terve raamatu sellest ja nüüd ma vaatasin, see on eestikeelses tõlkes ka ilmunud, seal ta kirjeldab seda asja ja ta on ka siis Ameerid ka arhiividest neid andmeid välja võtnud. See on tegelikult juba venelast, Anaktsioon oma liitlase last heade tahab, sest siin oli ju ka see, et ka Rootsi sõjaväel oli oma huvi ja eriti inglise sõjaväel oli oma huvi ameeriklaste puhul. Ma ei ole seda väidet nii selgelt näinud, aga, aga nii hästi rootslased kui inglased olid ju otseselt huvitatud sõjalises informatsioonist Eestis see oli ta nii-öelda spionaaži juba mitte siis ainult sakslaste vastu, vaid vaid edaspidi nagu ka siis ja nõukogude liidu vastu, kuigi nad oli, olid liitlased, mängiti mitu käiku ette ja ilmselt mitte, tähendab siis ta inglise poliitiline juhtkond kes, nagu nagu ütleme, need on, arvasid, et liitlaste järgi ei sobi lugu nagu hästi-hästi luurata. Aga sõjaväel ilmselt seda kõhklust ei olnud, nemad panid selle peale ja aga äkki oli essa selgelt sellest huvitatud ja kuulasid ju ka üle tõsis ka riisist spontaanselt põgenenud inimesi, aga samuti katsuti ju siia siis ka oma oma nii-öelda inimesi siia siia planteerida, kes ka siis oleks edasi ja seda informatsiooni see, need asjad ju ebaõnnestusid surel määrast. Venelased avastasid ju need, need inimesed aga väga ruttu. Aga aga soov oli selline ja igatahes jah, see see oli tõesti nii, et Ameerika rahadega osteti laevad või paadid ja, ja Rootsi sõjavägi andis bensiini ja niimoodi viidi Eestist välja umbes kolm tundi. Kui nüüd see eestlaste kontingent seal hakkas klaaruma ja, ja selguma, siis selgus, et alguses olid nad kõik töödel lihtsatel töödel lihtsalt olude sunnil, nad olid sunnitud töötama vabrikutes metsatöödel aga ütleme, nende sotsiaalne koosseis, nende taust oli teistsugune. Seal on ka üks huvitav asi, et suur hulk põgenikke, kui olid loomulikult need inimesed, kellel oli, oli üldse võimalus põgeneda. Võimalus põgeneda oli ju nendele, kes elasid saartel ja Lääne-Eestis ja kellel oli, oli mingisugune võimalus mingi mingi paat kuskilt kätte saada. Hiljem toimus Rootsis ka, tähendab suuri muudatusi ta rootsi tuli kokku umbes 21 22000 eestlast ja kuskil kuus 7000 eestirootslast tähendab, kokku jõudis Rootsi umbes 28000 eestimaalast. Aga kõik siis ligemate aastatel tähendab 49 50 48 juba hakkas peale, kui tekkis võimalus Kanadasse peamiselt edasi minna, siis lahkus Rootsist umbes 8000 eestlast, kuskil 35 40 protsenti nendest, kes olid üldse Rootsi jõudnud eestlasi läksid edasi Kanadasse. Ja need olid peamiselt siis need inimesed, kes olid, olid ise põgenenud tähendab see nii-öelda üle viidud kontingent, see jäi väga suurel määral rootsi Asermegi seletus. Nad olid matiks, vanemad ta, ma ei oska seletada, aga ta samaaegselt oli ju ka Rootsis võib-olla see elu juba juba nendel natukese paremini sisse seatud. Rootslased kartsid ju alguses väga, et, et see põgenikemassi, et nendel ei ole tööd anda, nendele vastupidi, tähendab, Rootsi majandus hakkas nii kiiresti arenema, tekkis tööjõupuudus. Ja niimoodi toodi ju Saksamaalt kaks-kolm 1000 eesti põgenikku, Rootsi. Need said siis, tähendab töö peamised siis otsi Rootsi vabrikutes. Kas on nii, et alguses olid tõesti eestlased töötasid vabrikutes peamiselt ja, ja siis hakati seda haridust andma rohkem oma lastele kui see võimalik. Isegi veel hullem. Üks asi on need intellektuaalid ja ta, kes seda peab eraldi käsitlema, aga tähendab eestlased paigutati Rootsi tööturule väga kiiresti, tähendab pool aastat või isegi vähem peale selle põgenemist oli enamus juba juba tööl. Kui vaadata seda olukorda, mis praegu on Rootsis nendega, kes tulevad välismaalt põgenikena, siis oli see hoopis teine pilt. Aga see tähendas seda, et inimesed pandi lihtsalt sinna tööle, kus oli mingi võimalus tööd saada ja see oli meeste hulgas metsatöö või turbaraba. Ja naistele oli see kas koduteed ja, või siis kuskil tekstiilivabrikus. Et väga paljudele eestlastele oli, oli see metsatöö kõige esimene töö ja isegi tähendab sihukeste kohta, kellel oli jah, igasugused paadid ja bürokraadid saadeti metsa tööle ja valmis muidugi jäänud, õppisid tundma, õppisid elu tundma küll ja mõni ilus ka. See ei ole nii, kui ei ole harjunud niisuguse asjaga, siis ei ole see mitte nii väga lihtne. Üks omaette nähtus oli arhiivitöö kui varjatud hädaabitöö vorm. Eesti haritlastelt sokutati seda niinimetatud arhiivi Te olete, mis tähendab, arhiivitöö oli juba Rootsis varem, selle nimetuse all oli rektsiooniks häda hädaabitöö nii-öelda niisugustele inimestele kes siis olid mingid mingi intellektuaalse elukutsega ja kellel ei olnud nagu võimalik tavalisel tööturul tööd saada. Ja kui nüüd rootslased olid kaasa aidanud suurel hulgal neid Eesti intellektuaal tuli Rootsi ja siis nad lahendasid selle küsimuse väga eeskujulikult. Tähendab kõiki ei saadetud mitte metsatööle, vaid loodi umbes 1000 Niukest arhiivitöö kohta, palk ei olnud eriti kõrge, aga see oli olemas ja see nagu võimalus täielikult elamise ja selle said siis ka siis tähendab niukseid inimesi nagu metsatööle ei saanud saata ja kellel siis paigutamine Rootsi tööturule nii ilma pikemalt Ta ei olnud mitte niisama lihtne ja see tähendas seda, et, et suur osa neid eesti teadlasi, kes olid siia tulnud või oli siia toodud need soid siis niukse arhiivitöökoha ja võisid rahumeeli oma oma seda teaduse tööd edasi teha. Kas ta pidi hakkama kaheksa tundi ära istuma, seda jälgiti, olenes täielikult, kust kohast ta tööd tegi, sest tähendab nende hulgast niuksed arhiivitöökohti said, eks ole. Nende hulgas üks osa teadlasi lihtsalt tegid seda asja edasi oma elu lõpuni, ma mäletan, kui ma Ugalas üliõpilane olin, siis ma käisin läbi seal päris tihedalt näiteks professor saarestega ja Oskar Loorits, aga omavahel nad üldse ei saanud läbi käia, mispärast jah, teate, see siis peab hakkama ühe täitsa omaette juttu ajamas. Tappev seal olid ju. Loorits oli üks väga, väga huvitav inimene, aga kaunis kontroversiaalne inimene olid ju siis nagu juba poliitilised vastuolud. Üks käremeelsem teenari säilivam, jah, võib ju niimoodi ütelda. Saarestistusse olla seal Karoliina rediviivas Uppsala Ülikooli raamatukogu keldris oma? Jah, elu mitte elu lõpuni vähemalt oma töö lõpuni ja koostas siis ta koostas suuri eesti mõistelise sõnaraamatu seal mis ju ka välja anti ja kirjutas siis teaduslikke artikleid. Loorits kirjutas seal oma suure ja põhjapaneva ülevaate Eesti rahvausundist. Kas Eduard Tubin oli ka niisuguse tee peal ja neid oli palju, neid oli palju. Tubin kirjutas, kui ma õieti mäletan, protinkholmi lossid, teatris, vanu noote ümber. Ja näiteks Marie Underi, Artur Ratson olid samuti, aga silmapilgu Ma ei mäleta, millega nad tegelesid. Eesti kunstnikest oli ju mitu tükki, ole näiteks joonistas nurgiska mošeed, seal tähendab Rootsi suur etnograafiamuuseum. Joonistas seal esemeid maha. Piiraldile pakuti sedasama tööd aga nahaga Wiiralt ei olnud nõus proovi joonistust tegema ja ei tahtnud seda nihukest tööd saada, nii. Piirati tahtnud. Viska Rootsi tulla, päris sobis talle paremini. Ja ta tuli ju Rootsi selleks, et pääseda Saksamaalt, eks ole, ja aga siis 46, kui, kui tekkis võimalus Pariisi minna, siis ta läks, läks Pariisi. Arvas, et seal on parem edasi. Rootsis no atmosfäär, vam võib-olla loomingulisem. No ta oli igatahes ja siis selle nii-öelda Pariisi atmosfääriga harjunud võis, oli talle talle kodusena. Te olete öelnud, et Rootsi ära oli ja ilmselt on ka praegu väga suletud süsteem kastisüsteem. Tööline ja tema lapsed on tõelised ja lapselapsed andeerisid ja mis veelgi huvitavam, nad ei hinda ega austa kõrgharidust. Hanseni Rootsi töölisklass on täitsa selgelt niimoodi ja seal on ju see huvitav asi. Et eestlased käitusid täpselt vastupidi, kui esimeses eesti generatsioonis oli seitse 50. aasta rahvaloenduse ajal, mis Rootsis Rootsi rahvaloenduse ajal oli umbes 75 protsenti. Nendest eestlastest, kes tööd tegid, olid vabrikutöölised ja see protsent tuli tähendab, püsis palju, palju suurem kui Rootsi kogu rahva hulgas. Nende eestlaste hulgas, kes on Rootsis üles kasvanud Rootsis hariduse saanud on see nõnda vabrikutööliste protsent palju, palju väiksem kui Rootsi kogu rahva rahvastiku hulgas vastavas vanuses. Aga miks on nii, et haridus ei ole väärtus raudselt töölisklassile? Vaata, see on üks küsimus, millel ei ole vastus, mina küsin telku sotsioloogilt, jah. Ja mina, mina ütlen, et see on, see on traditsioon, see on lihtsalt üks nii-öelda viis elada. Rootsis on ju olnud sotsiaaldemokraatlik valitsus praktiliselt kogu see sinna ja igatahes üks 80 aastat või mis ta nüüd on, rohkem me vähemalt 50 aastat on, on katsutud teadlikult. Tähendab, et muuta seda pilti nii et suurem etesse haritlaskond tuleks rohkem ka ka töölisklassilaste hulgast ja see ei ole õnnestunud. Teine asi, mis on huvitav, on see, et rootslased ei tahtnud midagi kuulda eestlaste kultuur autonoomias sellest, et nad tahavad säilitada oma keelt ja kultuuri, Sari absurdne teoksa täielikult. Eestlased muidugi tähendab, katsusid näiteks kohe kui eestlased olid siis nagu nagu metsatöölt ära tulla ja tööstuslinnadesse koondunud metsast ära lahkumine ei toimu haldude ainult mõne kuu jooksul ja siis tekkisid suured eestlaste koostised irootsi vabriku linnades. Või tähendab see, sest siis läheb, kui 75 protsenti oli, eks ole, vabrivarku töölisi ja seal organiseeriti siis organiseeriti kohe umbes mida ma usun, see oli kuus eesti kooli. Ja nõuti siis nagu lähtuti sellest, eks ole, et, et Eesti lapsed peavad saama siis eestikeelse hariduse ja see oli ta Rootsi süsteemis midagi täielikult vastuvõtmatud. Rootsis oli ju ka vähemalt kaks rahvuslikku vähemust, Põhja-Rootsis elab ju üks grupp inimesi, kellel on soomekeelne emakeel vähemalt 40.-te aastate lõpus oli ju, oli ju keelatud soome keele rääkimine sama vahel ja omavahel vaba vahetunnis ja ajal oli, oli eesti või soome keele rääkimine keelatud. Selleks et siis lapsed õpiksid rootsi keele ära, aga see on nagu umbes nagu, nagu venestamine Eestis, eks ole, proff rootsi keel ja valmis mingit soomekeelset õpetust ei olnud. Ei, ei, ma absoluutselt mitte. Oli üks areng, mis hakkas peale 60.-test aastatest ja siis õnnestus meil see asi niimoodi keerata, et üksvahe oli ju siis emakeele õpetamine Rootsis üldine minu poeg seis ka Rootsi koolis ja õppis seal eesti keelt. Aga tähendab, see see muutus oli, oli väga äkiline ja väga-väga suur. Teie kui selle ala inimene, kas te näete ka mingeid paralleele või eestlased ei tahtnud saada rootslasteks, et siinsed venelased ei taha saada eestlasteks? Jah, aga see on loomulik. Et ei näe selle integratsiooniprotsessi perspektiivi. Nojaa, aga vaata, asi on see, eks ole, et ka ega Rootsis neid eestlasi eriti alles ei ole. Ja seletus on, Rootsis on see küll toimunud niimoodi, eks ole, et eestlastel lihtsalt hajunud bioloogiliselt rootsi rahvasse. Segaabielud. Rootsis elas paar aastat tagasi umbes. Täpseid arve peas aga aga umbes 15000 inimest, kes on sündinud vähemalt ühe eesti vanemaga Rootsis, tähendab need põgenikud, kes jäid Rootsi, nende lapsi on kokku siis midagi nadiks üle 15000. Aga selles 15000-st on ainult 2700, kelle mõlemad vanemad on Eestis sündinud. Kuidas Te nüüd see ei ole küll meie tänane teema, aga nende venelaste, siinsete venelaste perspektiivi? No aga see toimub siin samamoodi, kõik nihukesed demograafilised muudatused, need võtavad ju kaks, kolm sugupõlve aega, seda küll, aga nende protsent on suur, see ei ole mingi 28 ja tähendab probleem on, on see, et Narvas ei ole, olid eestlasi olemas, kellega abielluda, ja eestlased ei ole ju tahtnud venelastega abielluda. Aga see, see on selge, et see, kui praegu on see ühtepidi probleem, siis on, on on, ma usun. Ühe ühe või kahe generatsiooni pärast on see probleem, et vene vähemus, mis isi ja siis tekib, kui nad ka eesti kodanikuks saavad. Need tahavad oma oma vene keelt säilitada ja probleem on see, et, et lapsed ei taha enam vene keelt rääkida. Sama asi on, eks ole, Rootsis juhtunud eestlastega. Nüüd need eestlased seal Rootsis Nad tahtsid saada seda kultuurautonoomiat, Rootsi oli sellele vastu ja siis hakkasid tekkima väga kiiresti esimesed organisatsioonid. Räägime kõigepealt Rootsi eestlaste esinduse, see vist loodi 46 juba tükk aega hiljem. Pean, mis loodi juba 43, vist oli Eesti komitee ja siin ma koondus. Suurulk võidab Linuxi juhtivaid eestlasi ja nad nägid nagu oma ülesandeks siis sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme lahendada. Aga tahab, Eestist oli ju kaasa võetud vastuolu demokraatliku rinde ja siis Isamaaliidu vahel. Eesti komites sai ju nagu võimu oma kätte see Pätsi režiimi suhtes kriitiline seltskond samaaegselt oli ju olemas küllaltki palju neid juhtivaid Eesti poliitikuid, kes lähtusid sellest režiimist või, või kaitsesid seda, seda režiimi. Ja see vastuolu kurval kombel. Killustas eestlaskonna, nii et tähendab, et, et meil on olnud Rootsis nagu kaks erinevat leeri isegi siis, kui need nagu algsed põhjused on ära unustatud. On olnud kaks, kaks vastastikku leeri. Ja see on, see on kindlasti ka eestlasi nagu probleem olnud. Kas oli siis Eesti komitee teine oli Rootsi eestlaste esindus. Puks kujunes Rootsi eestlaste esinduse nime all kujunes üksused. Kas mingit ühinemist? Ei mingit üldist katusorganisatsioon ei looda enam praegu. Ma ei usu, ei õnnestuks, ma ei usu, et see enam õnnestub, sest need Rootsi eestlaskonna organisatsioonid on ju kõik nõrgenenud ja see on ju, see on ju lihtsalt demograafiat vaadates on bioloogia ja, ja kui, kui inimeste keskmine vanus hakkab juba 80 aastat olema ega siis ei ole palju midagi teha. Aga eestlastel, eneseteostamisel oli muidugi Rootsi võimu tõeks ka probleeme, näiteks üks valitsus, kus oli rei valitsus, moodustati näiteks Norra laevas või Norra territooriumil, Rootsi ei andnud nõusolekut. Nojah, ega ma ei usu, et nad rootslase käest küsisidki nõusolekut, aga tähendab Rootsi oli ju tunnustanud Eesti liitumist Nõukogude Liiduga vist ainukene maa, kes seda õieti teinud. Norra tunnistas ju iseseisvat Eestit, aga ükski, ükski välisriik ei tunnistanud ju seda pagulasvalitsust, mis moodustati, tähendab, tegelikult moodustati kaks pagulasvalitsust. Aga siis see, mis nagu, nagu nüüd praegu eksisteerib või mis eksisteeris ja millest on räägitud, see on ju siis see, mis, mida rei moodustas siis peaministri kohusetäitja täna ja siis sellise sõnaga siis presidendi kohusetäitjana tema, tema moodustas siis selle valitsuse. Ja tõepoolest, see tehti, tehti Norras või tahab ühe laeva peal Norras. Missugune oli teine valitsus Saksamaal ja seal on, tähendab probleem on siis see tähendab, et kuidas antakse see presidendi võim üle, tähendab, kas valimiskogu peab valima ühe presidendi asetäitja või täidab seda funktsiooni valitsuse kõige vanem liige või tahab valitsuse peaministrit? Kes olid seal juhtivad figuurid, Maurer oli üks osa, mis toll ühise mingi riigikohtunik või midagi nihukest tema valiti, siis valiti seal Saksamaal valimiskogu poolt presidendi asetäitjaks. Aga see liikumine ei saanud kunagi, kui mingit suuremat jõudu. Nüüd räägime kultuurist, Eesti kultuuri koondis Stockholmis tegutses, see kattis tervet Rootsit ja ja põhimõtteliselt aga, aga võib-olla mitte tegelikult 1962 moodustati Eesti kultuuri koondis Stockholmis ja selle taga oli oli dotsent Tauli keeleteadlane, kes ise lasub salas Eesti rahvusnõukogus, siis nad tegid ka suure kultuuriprogrammi, kuidas peab seda kultuuri taastama ja elustama Eestis. Aga Valter Tauli oli väga kriitiline nende olemasolevate organisatsioonide suhtes, need olid siis tähendab Eesti komitee Eesti rahvusnõukogu ja Eesti rahvusfond, kus ta oli, oli aktiivne ja tema oli kriitiline, sellepärast et need ei tegelenud. Või tema arvates vähemalt ei pannud küllalt palju suurt panust Eesti omakultuuri arendamisele Rootsis. Ja siis kutsus Valter Tauli kokku ühe seltskonna. Mina olin tol ajal Rootsi eestlaste esinduse juhatuses ja meil oli üks kultuurikomisjon, mina olin selle kultuurikomisjoni esimees. Nii et siis ta oli, palus, palus mind ka sellest asjast osa võtta. Ja siis me tegime siis selle selle Eesti kultuuri koondise, selle sihiga, et oleks siis saab üks organisatsioon, kes vastutaks selle kultuuritegevuse eest samuti nagu, nagu siis oli rahvusfond, kes, kes vastutas siis välispropagandafinantseerimise eest peamiselt Nonii üks härraste seltskond tuleb kokku ja otsustab, et hakkame kultuuri juhtima ja suunama ja kas oli ka neid, kes ütlesid, et me ei taha teie juhtimise all tegutseda? Ei, otseselt mitte ja muidugi seal oli mõned laisad ka sees. Aga seda seda vastuoluna sellel pinnal, et keegi oleks ütelnud, et ei taha seda võib-olla ei olnud. Aga probleem oli see, et ka need Eesti organisatsioonid Stockholmis, keda nagu nagu vaadatakse, kui siis nagu selle Rootsi eestlaskonna mingisugust katust, eks ole, katusorganisatsioone, need tegelikult tegid väga vähe ära selle nii-öelda kohapealse Eesti sotsiaalse ja kultuurilise elu eest üle maa oli, oli ju Eesti organisatsioone, issand, kunagi kaardistasid neid rootsi rahadega mu pealekauba veel. Ma usun, et ma sain kokku, kui midagi kolm, 400 Eesti organisatsiooni on öeldud, et neid oli liiga palju osaliselt ja uksealas, kus ma elasin üksvahe seal oli, oli Eesti selts, aga oli ka Eesti klubis ja need olid tähendab moodustatud siis nende kahe erineva pooluse pinnalt. No ma saan aru, rahaprobleem on alati, eks ole, see on selge, kultuura jaoks ei ole kunagi, ütles, et probleem oli ju ka see, et meie nagu, nagu tahtsime ju ka Rootsi rahadele juurde pääseda ja jaa, jaa. See võttis kaua aega, enne kui, kui siis õnnestus rootslastele selgeks teha, et niukseid, vähemuskultuure tuleb, tuleb ka majanduslikult toetada. Paljude saiti Rootsi riigilt raha. Ma ei mõtle summasid konkreetse Janno pikapeale, aga see oli alles seitsmekümnendatel aastate lõpupoole, siis hakkas saama raha. Nii hästi esindus, kui Eesti komitee said siis nii-öelda riikliku toetuse. See võis kokku olla seal mõned sajad tuhanded aastas. Need summad ei olnud ju mitte, tähendab nii kohutavalt imponeerivad ja kultuurikoondis kultuurid, koondis ei ole nagu otseselt riigi toetust üldse saanud võib. Meie tõepoolest elasime ma liikmemaksudest suurel määral. Ja esialgu see nagu isegi õnnestus, aga see tähendas seda, et kultuuri koondis praktiliselt koondus nagu rohkem üheks Stockholmi organisatsiooniks. Mingit palga raadiga riigilt tulid ja tähendab, seal oli jälle see, millest meil oli varem juttu. Need arhiivitöölised loodi selliseid arhiivitöökohti ka eesti organisatsioonide juurde. Alor, Reinans, Te olete õppinud insenere? Pärast sõda lõpetanud Uppsala Ülikooli sotsioloogina. Olete töötanud muuhulgas ka Eesti Päevalehe juures, mis on teie suhe praegu Eesti päevale? Mitte mingisugust ei ole, kirjutate sinna ei, aga ei loe. Ma mõnikord vaatan küll sedasama kulutusi. Kas teile tundub, et tal on mingi protest selle vastu? Eesti päevalehel oli ju kunagi üks väga suur funktsioon. Praegu ei ole, see ei ole enam sellel lehel enam enam sellist funktsiooni, nagu tal oli nüüd üks teema, mida me tahaksime veel puudutada. Praegu on Tallinnas väliseesti kunstniku Karin Lutsu esinduslik näitus väljas. Kui palju on teil olnud kokkupuuteid kari Lutsuga? Suhteliselt vähe? Ma muidugi tundsin teda. Aga siis mul ei tekkinud temaga kunagi mingit ligemalt kontakti ja ega ma tegelikult seda ei otsinud ka, sest Karin Lutsu on ju kunstnikuna väga huvitav. Aga isikuna oli ta üks väga raske isik. Õieti ainukene kord, kus ma nagu katsusin ka midagi talle organiseerida, see oli juba siis tema elu. Ta elas küll veel mitu aastat pärast seda, aga pärast oma aktiivse nii-öelda perioodi lõppu 82 siis valiti mind selle Eesti kultuuri koondise esimeheks ja Karin Luts avaldas siis soovi, et, et kultuurikoondis organiseeris tema näituse Eesti maja, süda tahtis, läheb Eesti Maja Stockholmis näituse teha ja meie organiseerisime neid ju pidevalt, neid oli vähemalt 10 tükki või mitte 10 tükki seitse-kaheksa tükki aastas ja meil oli väga hea meel. Sestap Karin Luts oli, on ju tuntud kunstnik ja, ja huvitav kunstnik ja, ja ta ei olnud ju kaua niimoodi esinenud. Kena, aga siis oli see üks nädal aega või 10 päeva ennem seda, kui see näitus tuli avada. Siis ta äkki teatas, et et ei saa, aga mingi seletus, selgitus oli ka. Ma seda selgitus, ma ei kuulnud mitte mitte tema enda käest, seda selgitus tegelikult ei olnud, ta helistas, Teil on või? Ei, tähendab bla rääkis tulid ju siis mõned niuksed arhiivitöölistest kultuurikoondis ametnikud, kes seda näitust temaga koos organiseerisid. Marja Matiiseni, kunstiteadlane, tema oli, oli siis selle kultuurikoondise büroo juhataja, temal oli see otsene kontakt. Ja ausalt öeldes siis nad olid ju ka sellest Karin Lutsust kaunis ära tüdinenud, sest ta ei olnud ju kunagi mingi asjaga rahul. Aga, aga siis ta lihtsalt teatas, et näitust ei tule. Nojah, ei tule, aga siis ma panin oma kogust välja välja Wiiralti pärastsõjaaegsete tööde näituse. See peaks olema esimene kord, kus oli üks katse üldse kogu seda Wiiralti järelsõjaaegset revolutsiooni näidata. Ja siis, kui me seda avasime, tähendab, samal ajal, kui, kui, kui see Lutsu näituse avamine oleks pidanud olema, siis tuli sinna sinna professosteeringaarling tuntud kunstiteadlane Tartust ja, ja kes ka väga aktiivselt, et nagu elas kaasa Eesti kunstielule Rootsis ja ta võttis väga paljudest asjadest osa ja kirjutas sellest väga palju. Ta suri 87, nii et see, pisi siin asi, millest ma praegu räägin, pidi toimuma kunagi 83 84 midagi Karja kaanid tuli sinna selleks, et, et siis Lutsu näitust avada, sest luts oli teda seda selleks ekstra sinna kutsunud. Aga siis oli unustanud rääkimast, et, et näitus siiski jääb ära. Nii et näituse avamisele siiski jõudis Kaarling, aga mitte mitte luts, aga kunstnikule peaks olema tähtis, kui tema tee ülevaatenäitus pannakse välja, ega seda juhtu ei kasta ja me korraldasime suuri niukseid näitusi. Kõksil oli mingi ümmargune sünnipäev, tema viimane, viimane sünnipäev, siis meil oli Eesti majas üks väga suur püksinäitus ja, ja ta aitas väga suure hoolega kaasa. Meil oli ju palju niuksed olega ja haamriga ja kõik, kõik, kõik need on, on niimoodi olnud. Aga tähendab, luts, luts oli jah, kahjuks teine inimene, kellega oli väga raske asju ajada. Meie siiski huvitav kunstnik kõigele vaatamata ja väga huvitav, väga huvitav. Ma lugesin seda seda raamatut, mis on otsus ja see on juba fantastiliselt hästi tehtud. Siis tunneb täitsa ära selle inimese, seal on nagu nagu kaks, kaks ise asja, tähendab see tema, tema, tema looming ja, ja siis kõik see muu, see, see, see läheb uhkust. Tema abikaasa oli Slavist Peeter arumaa ja see võimaldas kunstnikul vabalt kodustada toda, muidu oli raske kunstist ära elada ja see oli väga raskendada. Peeter Arumaa oli ju samuti kõigepealt arhiivitööline Lundis ja siis ta sai. Lõpuks oli ju professor ka ka Rootsi Stockholmi ülikoolis vene keele võise slaavi keelte professor ja see võimaldas ju selgelt Lutsule nii-öelda vabalt tegutseda, tal oli võimalus reisida ja, ja ta kirjutas ja nendest asjadest väga palju ja täitsa huvitavalt. Tal ei olnud ju seda majanduslikku nagu probleemi, mis oli, mis oli nendel teistel kunstnikel nagu Nõmmik ja ei ole ja haamer ka, olid ju ka niimoodi arhiivitöölised alguses Nõmmik ja, ja ole olid seda elul või tema tööaja lõpuni haamer muutus nii-öelda elukutseliseks 55. aastal. Ja muidu ega nüüd ta täitsa elukutselisi eesti kunstnikke, kes oleksid ennast sellest elatanud, neid ei ole mitte nii väga palju. Kõks oli ju kuulus ju ka nende hulka, tema tuli Saksamaalt Rootsi 1950 oli ka siis aeg-ajalt, et Ameerikas ja Kanadas tema ja tema oli ka siis elatas ennast sellest temaga ma võib-olla sain kõige rohkem ja kõige sagedamini kokku, kui ta, kui ta Stockholmis oli istava vahel ööbis minu juures. Aga ega tal see eluga nii majanduslikult nii nii väga-väga hea ei olnud. Teil olid hiljuti on olnud Eestis näitused hõbedakogudest, mis on veel teie tegevusalad praegu? Jah, elukutselise elukutsel pole ju töötanud Rootsi riigiametnikuna ja tegelenud demograafiaga ja KuMul praegu mingit tegevust ja yht siis on, see on see võib-olla hõbeda kogumine ja ja, ja siis katsun korda panna ühte väga huvitavat. Uurimus, mis tehti Rootsis 1953 oli üks sotsioloog Heino Tarm kellel õnnestus Rootsi tööturuvalitsuselt saada raha ankeedi tegemiseks eestlaste hulgas Rootsis 1953. Ja ankeet tehti ära, aga selle tulemused ei ole kunagi avaldatud, tal ei õnnestunud oma doktoritööd kunagi valmis kirjutada. Ankeet on säilunud ja nüüd me oleme siis selle selle arvutisse pannud ja ma katsun seda praegu korrastada, nii et on võimalik anda ülevaade Rootsi eestlaskonnast 1953. Aitäh stuudiosse tulemast, Alor räinants. Seal oli maailmapildi saade küsijali Martin Viirand.