Midagi esime, jääb meile kõigile loodetavasti elus meelde. Mõne jaoks on see esimene raamat, enamuse jaoks on see esimene armastus. Aga minu jaoks on see esimene plaat. Just seda George kösseni plaati kuusitegi piide Key preli lauldud sameti konserve plaadi esimene lugu. Kuigi räägitakse, et esimene armastus ei jää püsima, pole mina oma kösseni nõrkusest üle saanud ka pärast seda, kui ma ühel päeval New Yorgis aru sain, et maailmas on uskumatult palju väga head muusikat. Et kahjuks suudab inimene sellest üles leida ja läbi kuulata vaid tühise osa tänase ja järgmise, minu muusikasaate jooksul, proovin teile anda imelühikese ülevaate neist suurepärastest, heliloojatest, kelle nimedele ja muusikale komistab Ameerika muusikaajaloos igal sammul. Mina olen Maire Aunaste ja just praegu kuulate te vendade köišinide täiuslikult ilusat muusikat. Laulu pealkirjaga nad ei saa seda minut võtta, mida äsja kuulsite. Sarovooni esituses kirjutasid George'i aera filmi Shalud jäänud jaoks 1937. aastal. See oli ka ainus kösseni laul, mis esitati nominandina Oscarile ja seegi kord jäi võit saamata. Kössenid olid 19. sajandi lõpus Venemaalt Ameerikasse emigreerunud juudi perekonna järeltulijad. Vanemale vennale osteti klaver juba aegsasti lootuses, et poisse pil huvitama hakkab. Kaelataga klaver ei huvitanud. Õnneks oli peres ka teine poeg, kaks aastat noorem George kes nägi klaverit ainsat asja, mis maailmas üldse huvi pakkuda võiks. Kuna vanemal vennal ilmnes tõeline anne värsse kirjutada, siis oli kösswinide kodus loodud kõik tingimused, et sünniks andekaimia, produktiivsem vendadepaar, keda meelelahutustööstuses kunagi nähtud on. Aasta enne George kösseni surma 1937. aastal kirjutasid vennad ridamisi nii häid laule, et need kõik oleksid pidanud Oscari võitma, on hiljem asjatundjad tunnistanud. Nagu bändi juht Nelson on öelnud, kirjutas kösswin homset muusikat eile ja tavalistel surelikel võtab ju geniaalsuse eest arusaamine tükk aega. Köšinil oli elamise loomisega nii kiire, et tal polnud aega muretseda tunnustuse või selle puudumise pärast. Püüdes George kösswini kuidagi määratleda, on keegi kunagi öelnud, et kössvee oli Ameerika jaoks sama, kes Strauss Euroopale, helilooja, kelle looming muutus kogu ülejäänud muusika mõõdupuuks. Laul pealkirjaga üks udune pääl George Tensoni esituses on tüüpiline näide sellest, kuidas vennad kösswinid töötasid. Millalgi 1936. aasta alguses olevat George koju jõudnud nagu tavaliselt peolt öösel kell üks ja nagu tavaliselt, leidis ta vanema venna eest raamatut lugemas. George viskas õhtu kuue seljast, istus klaveri taha ja ütles, mis oleks, kui teeks natuke tööd. Kõlab uskumatult, aga vaid ühe tunni pärast oli, ei Fogi tee valmis. Nii sõnad kui viis. George köhin ütles ikka, et tal on rohkem meloodiaid peas kui paberil, mis tähendas, et kui ta kord juba klaveri taha istus, siis midagi sellest jäiga noodipaberile. Kuigi George küüs fini muusikast enamus oli kirjutatud muusikalide ja filmide jaoks, said paljudest tema lauludest nii džässi kui poplaulustandardid juba kolmekümnendatel neljakümnendatel pärast köshini Rhapsody in Blue esmaesitus koos pool Vaidmani orkestriga autori endaga klaveri taga öeldi, et kösswin on džässi toonud kontserdisaali peauksest ja viis aastat pärast köshini surma tituleeritiga tema folkooperpoogia pess tõeliseks meistriteoseks. Vaid 38 aastasena äkksurma läbi lahkunud George köshin ei saanudki teada, kui armastatud ta muusika tulevikus hakkab olema. Ja see tulevik algas 11. juulil 1937, mil koos George'i surmateatega tabas Ameerikat tõeline šokk. George kösswinon tänaseni Ameerikas kõige rohkem tagaigatsetud ja kõige elavamalt meeles hoitud helilooja, kelle loomingu võib võtta kokku ühe sõnaga suurepärane või kui Köšinidendi laulu pealkirja kasutada, siis Mandefor. Esimene maailmasõda lõppes 11. novembril 1918 George kösseinoli saanud äsja kahekümneseks do Clinton oli 19 ning pidas plaani Washington DC-s New Yorki kolida. Pooltel oli 26, elas Pariisis ning arutles, et kas need tema laulud, mida ta prantsuse sõbrad nautisid, võiksid ka Broadwayl läbi lüüa. Ameerikas oli sel hetkel vaid kaks meest, kelle võimuses oli ajastu popmuusikat muuta ja need olid 33 aastani keraamik, föön ja kolmekümnene ööbing Berlin. Viimane oli aastast 1910 juba paarikümne hitiga rahvusvaheliselt tuntud. Tal oli juba oma kirjastus ning plaan asutada proodwilega oma teater. Miks ma peaksin muretsema maailma asjade pärast nii kaua, kuni ma võin laulda? Küsib üks pöörlini laulusalm ja vastus andis autor samuti ise. Berlin, Berlin lauliski sõna otseses mõttes Bennied ees poisikesena New Yorgi tänavail. Laulise kirjutas laule läbi elu, kuni ta 101 aastasena tõelise muusika ikoonia miljonärina New Yorgis suri. Valgevenest Ameerikasse emigreerunud juudi rahvusest ööbinud Berlin oli shoumen ja ärimees ühes isikus, lapsest saadik. Mitte keegi ei tea täpselt, kui palju laule Perling kirjutas, aga hitiks sai neist 451, millest 282 kuulus tippkümne hulka ja millede hulgast omakorda 33 said Ameerikas number üheks alates loos pealkirjaga Aleksander rääk, them bänd kuni vaid Krismasseni rääktaimi, džässi ja sungini, modevilist teatria filmini, plaatidest, raadio ja televisiooni ööbin Berlin purustas kõik piirid kategooriate vahel, nii et ta mahtus kõikidesse aegadesse žanridesse, moodidesse ja põlvkondade maitsetesse terve sajandi vältel. Ta kirjutas oma lauludele ise nii viisid kui sõnad. Ja kuna ühte muusikali mahtus näiteks jutumärkides ainult paarkümmend laulu, siis polnud ime, et ta mõne oma töö lihtsalt ära unustas. Täpselt nii juhtus väikese valsiga pealkirja all mari, mille pöörlin kirjutas 1928. aastal ja mille ta unustas ära tervelt üheksaks aastaks, enne kui Tommy Dorsey selle loo avastas ning oma orkestriga ette kandis. Ka sellest loost sai suur hitt. Berlin ei saanud mingit klassikalist muusikaharidust ja muu hariduse kohta, võib ka öelda, et see oli rohkem pärit tänavalt kui koolipingist ometi saiust püünist mitme niinimetatud hümni alates laulust pealkirjaga iiderporeid mis on ameeriklaste jaoks ülestõusmispühade sümbol, lõpetades pühaliku jumala õnnista Ameerikat, ilma milleta ei alustata USA-s mitte ühtegi suursündmust. Keraamik, see vast õppis Euroopas ja asutas New Yorki tagasi jõudes prodweile oma väikese teatri nimega Princess teater kulus aga tervelt 10 aastat, enne kui ühest laulust üleöö hitt ja printsess teatrist New Yorgi kõneaine sai. Oli tavaline, et selle aja muusika kirjutajad töötasid juba edukad, olles nii teatrile kui filmile. Jeremy küüni kaks filmile kirjutatud laulu teenisid koskari, aga armastad tuimaks lauluks nii muusikutele kui publikule sai ja jäi laul 1933.-st aastast muusikalist Roberta. Koos. Nad. Smaucetsin Joays ehk kui suure armastuse leek ära kustub, on paratamatu, et natuke suitsu läheb. Silma, öeldi selles laulus, mida äsja laulis Engelbert komperding. Cheroomik fööniga ühel ajal kasvas üles ja unistas kuulsusest ka bostonist pärit Jimmy mäe Q. Keda me kõik teame? Vähemalt ühe laulu järgi otsessanisaid Street Luyamstong laulis sellele laulule 1938. aastal välja Oscari aga kuni selle suure tunnustuseni tuli Mäks juur elada, alles töötada Kivimäe Q õnn oli, et ta kohtus tolleaegses meelelahutusäris vaid harva tegutsevate naiste hulgast, kui lauljat kõrvale jätta. Ta ühe ja andeka sõnade kirjutaja Doroti Filsiga. 1928. aastal kirjutasid nad haarlemis asuva katnud labi revüü jaoks ühe laulu mis pärast esimest õhtut kui kõlbmatu kõrvale lükati. Õnneks märkas lauluteenija produtsent oma revüü jaoks ning pärast seda müüdi laulu kolm miljonit koopiat. Aasta oli 1928 ning laul, mis peaaegu oleks ajaloo prügikasti sattunud, kannab pealkirja. Mul ei ole sulle anda midagi peale armastuse. Pärast seda sai Chimimeks juust hinnatud laululooja. Kool pood oli üks väheseid Ameerika heliloojaid, kes raha pärast poleks pidanud kirjutama mitte ühtegi nooti. Tema emapoolsest vanaisast sai omal ajal miljonär kivi söja metsa, töösturina ja tütrepoja kohustuseks oli eelkõige perekonnanime edasikandmine. Ema geid pani poja kuueaastaselt viiulit ja klaverit õppima, kuid vanaisa otsustas. Poisis peab saama advokaat. 24 aastasena lõpetajaski kõõl Jeli ülikooli, aga juristi ameti asemel tahtis ta kirjutada hoopis laule nii viise kui sõnu. Täpselt nii, nagu ta suur eeskuju ööbin Berlin. Esimese maailmasõja päeviljas Booter euroopasi olevat oma jutu järgi kaasaskantava klaveri saatel isegi sõdureid lõbustanud. Kindel aga on, et pärast sõda üüriste Pariisis luksusliku korteri ning nautis elu, millest ei puudunud ka tema enda kirjutatud muusika. Käis ta laulis kõlboolteri armastusest Pariisi vastamist. Lauluna sai suureks armastuseks ka nende jaoks, kes Pariisist ainult kuulnud olid. Tagasi Ameerikas kulus porteril kümmekond aastat, enne kui tema jaoks suur läbimurre saabus. 1930. aastal nägi Broadwayl ilma valgussõu pealkirjaga 50 miljonit prantslast mis sisaldas mitut hitti, millest said standardid juba kolmekümnendatel. Mis asi see on, mida me nimetame armastuseks oli ühe laulu pealkiri ning kui sellele küsimusele ei oska meist nii mõnigi vastata, siis laulu ennast on püüdnud taltsutada vist küll iga endast lugupidav muusik, kes usub teadvat, mis on porteri muusika. Alates Golbootiori esimesest suurest edust sai alguse erakordselt viljakas ja õnnelik pikk aeg nii tema elus kui loomingus. Ta kirjutas oma muusikat Ameerika suurimatele, staaridele ja Ameerika suurimad staarid, kirjanikud, kunstnikud ja meelelahutushaid olid oodatud Bootori kuulsatel, kokteiliõhtutel, tema Manhattani Bent House'is. Mitte miski ei ennustanud õnnetust, mis tabas kooli 1937. aastal, kui ta Longaylandi külas olles koos hobusega kukkus ja mõlemad jalad murdis. Ta keeldus küll Hamputatsioonist, kuid oli sunnitud kuni oma elu lõpuni võitlema. Valu ja valuvaigistite ka. Õnneks ei murdnusse Booteri töötahet ja loomisvõimet mida jätkus veel 20-ks aastaks. Kui pooltel oma loomingu lõputööks vormistas laulud filmile pealkirjaga Hay Su saeti ehk kõrgseltskond, siis teadsid kõik, et autor ei pidanud midagi sulepeast välja imema. Elu kõrgseltskonnas. See oli porteri enda elu. Ligi 10 viimast eluaastat olid cooterile troostitud, ta kaotas oma parema jala. Ta hoidus avalikkuse eest ja langes aeg-ajalt sügavasse depressiooni, aga vähemalt üks hea asi oli tal omast käest võtta. Tema enda fantastilised hea muusika. Ja pole ühtegi märki, et kõlbooteri muusika vananeks või võiks kedagi ära tüüdata. Minu arvates on lausa vastupidi, noored muusikud näevad Booteri lauludes sadu uusi võimalusi ja mina olen küll veendunud, et mõnikord võib uus Aranseering originaalist paremgi olla. Üheks taoliseks näiteks pakun siinkohal palju lauldud standardi Anni Lennoxi 10 aasta taguses esituses. Alati, kui me hüvasti jätame, sureb väike tükk minust oli selle imeilusa armastuslaulu mõte. Ameerika jättis poolteri endaga hüvasti 1964. aasta oktoobris. Teise maailmasõja eel, ajal ja järel suutis kõlboolteri eduga muusikateatris ja filmis konkureerida ainult üks mees Richard Rodgers. Võib-olla noor rodgers teadis, et ühel päeval nimetatakse üks New Yorgi teater Manhattani 46. tänaval tema nime järgi ja et ühele postmargile trükitakse kunagi tema nägu. Igatahes ei võtnud ta 22 aastaselt vastu töökohta laste pesumüüjana. Selleks ajaks oli ta juba kuus aastat laule kirjutanud ja ta kirjutas neid kolm aastat veel enne kui ükstalaul suure aplausiga vastu võeti. Sel hetkel 25 aastane Richard Rodgers otsustas, et ei müü kuni surmani enam mitte midagi peale laulude. Liina hooni äsja esitatud laulu autorid Richard Rodgers lärihhaad kirjutasid koos laule 25 aastat. Nende ühistööst sündis 27 muusikali ning pikk nimekiri džässi ja vokaali standard. Lärihhaad, kelle vanaonu muide oli Heinrich naine, suri 48 aastaselt 1943. aastal. Samast aastast sai alguse Rogersi uus partnerlus Oscar Hammerstein teisega. Nende esimene Broadway show kandis pealkirja Oklahoma ja sellest sai uus teetähis Ameerika muusikateatris. Viis aastat järjest ehk 2202 tihti etendust Broadway laval piletitulu üle seitsme miljoni dollari. Sellele järgnes trupi ringreis mööda Ameerikat 20 aastat millega teeniti veel 20 miljonit. Oklahoma on lavale toodud kõikjal üle maailma ja selle etenduse käes on kõige kauem laval järjest püsinud šõu rekord. Näiteks Inglismaal. Rodgers ja Hammerstein ajajärgu lõppu tähistas teine hiigelkassadid Broadwayl helisev muusika 1959. aastal. Kuus aastat hiljem jõudis ekraanile ka samanimeline film. Ma ei oska ennustada, kui kaua suudavad muusikuid inspireerida hilisema muusika laulud. Aga selge on, et tõeliselt hea muusika elab oma elu edasi ka pärast autori surma. Ööbin Berlin laulud on vastu pidanud varsti juba 100 ning kössenja poolteri muusika juba 80 aastat. Tänase saate lõpetuseks pakun teile kuulata kösseni vahetult enne oma surma valmis saanud laulu pealkirjaga. Armastus on siin selleks, et jääda. Minu arvates on see üks neist Elawitcheraldi Luyamstrongija George kösseni lauludest, mida enam paremini teha ei saa. Loodetavasti jääb midagi täna kuuldud muusikast alatiseks helisema ka teie hinge. Mina olen Maire Aunaste ja ma ootan teid jälle oma plaate kuulama nädala pärast. Kõike head.