Te kuulate raadio kahte märki ja vaba. Tere tulemast raadio pähe, jõule saatesse Rein Rannap õigupoolest. Ma vist peaksin olema tänulik ja õnnelik, et olen hoopiski teretulnud olnud sinu kodus. Tere tulemast. Tänane saade keskendub inimestele, kes on tegevad nii klassikalises kui ka poprockmaastikul ja selle pärast loomulikult ei saa üle ega ümber sinust kui legendaarsest bändimehest legendaarsest pianist heliloojast. Ja tegelikult ma arvan, et olekski paslik eriti meie nooremaid kuulajaid silmas pidades küsida uuesti üle, et millal ja miks sinu muusikutee üldse algas. Jah, nagu sa siin nimetasid, need ametid on tõesti palju ja pole suutnud valikut langetada kaalude tähtkujus, nagu ma olen, mul on poest leivapaki valiminegi keeruline, ikka mõtlen ja võrdlen, aga ammugi siis jah, muusikažanrite kõrvalejätmine, see on mul olnud väga raske, sest nad kõik on omamoodi toredad ja pakuvad midagi, igaüks veidi erinevaid asju siiski, kuigi nad on olemuselt kõik üks, nii et tõesti, ma olen kuni tänase päevani jäänud tegutsema nii kerges kui tõsises žanris ja ma võin enda õigustuseks öelda seda, et ma olen eluaeg püüdnud ühendada neid praegu eriti ma püüan kokku viia kokku, sulatada tõesti, olla täpselt seal kesktee läks siis klassikalise ja popmuusika vahel täpselt oma tegevusega. Aga küll üheamet teema on suutnud lõpuks nüüd mingi kolm-neli-viis aastat tagasi mäleta, millal see oli kõrvale jättes oli siis klassikalise klaveri mängimine, sellega tundus, et ikkagi pea vastu suurest müüri peksmisest. 40 isegi rohkem aasta jooksul ikkagi nagu hakkas juba ära kuluma, et sellest ma siis loobusin, et lõpuks, et see oli mul nagu esimene selline avalik tegevus, et ma olin 13, kui ma võtsin osa vabariiklikust konkursist, mängisin orkestriga, andsin esimese soolokontserte ja nii edasi, nii et see Sinna suurele lavale peama pistsin esimesena just klassikalise pianistina, kuigi kohe sinna vaid paar kuud järele džässpianistina esinedes festivalil oma triaga, seal kuskil 60 sõit umbes ja, ja ka muidugi heliloomingut muidugi paralleelselt kogu aeg lapsest saadik, sel samal perioodil töötasin terve lastemuusikali, mille noodid küljele oleksid kaduma kurval kombel, aga lihtsalt tahan rõhutada, et selles vanuses ma nagu juba juba siis võrdselt rabasin kõikidel nendes žanrites ja ka pakkusin välja neid juba niukse nagu professionaalsel maast mitte ainult oma klassis või koolis või pioneerilaagris, kus ma olin muidugi esinenud ansamblite India ja oma laule lasknud ette laulda juba palju-palju varem esimestes klassides ja nii ja hakkasin enne kooli loomingut tegema, et, et see on see kur, peaasi et ma olen oma energia jaganud erisegmentidesse ja siis, kui noh vaadata, et kui palju neid heliloomingu kvantiteet on olnud kuni viimase ajani väiksem kui nendel heliloojatel, kes jätsid bänditegemise maha juba kahekümnendates. Kuid ma tahaks rõhutada miljon, mida keegi muidugi ka ja võib-olla kunagi märkama tegelikult viimased kuus, seitse aastat, ma olen pühendunud ennast eeskätt heliloojaks olemisele. Ja ma arvan, et kui võtta kokku Loomingu minutid, mis aastast kirjutan, et siis ma olen üks viljakamaid eesti heliloojaid praegu, et noh, võib-olla Urmas Sisaski ka juba võrreldes tema kirjutab hästi kiiresti, aga ka 2005 lõpeb 2015 need üles lugeda, siis siis ma nägin juba aasta alguses seda ette, et mul on väga palju tellimusi, tulemus, ma hakkasin. Mida ma parem ei tee juba neid nagu ette valmis tegema, tavaliselt viimasel minutil sõnu on halb iseloom, aga see aasta jahma juba juba võsa teemsetele lõpul juba juba tegin ära asju, mida oli vaja võib-olla alles kuskil suvel ja sügisel, et midagi ükskõik, mis ilm väljas oli, ma ei võta endale ainsatki puhkepuhkepäeva aega puhkepoolt, päeva isegi mitte terve sellel aastal ei võtnud, kuni tänaseni jaanuaris olles lähen puhkama, et ma olen kogu aeg vihtunud näitlejaloomingu tellimusi. Et kui see nüüd niimoodi pikk jutt nagu kokku suruda kokku mingisse kristallkuulikest, siis oleks näha, et see kuul on ikka nii täis, et ajab üle. Bänditegu kahekümnendates eluaastates, nagu sa ütlesid, paljud heliloojad jätavad bändid ja sinul paratamatult läks ka nii. Aga kuidas sa bändi neelse jõudsid, mis oli su esimene bänd? Minu esimene bänd ilmselt pioneerilaagris enne viiendat klassi, ma arvan, kuskil, teistel oli seal kaasas kitarrid ja siis nad teadsid mingeid lugusid inglise keeles ja mina mängisin trummi, selles pioneeritrummid bändis oli kaks kitarri ja keegi laulis neist ja siis natukese trummiklaver oli ka pioneerilaagri sööklas, seda ma mängisin nagu Valkla pioneerilaagrites. Seal, seda ma mängisin ka. Esinesinikestanud teine päev, Ta oli ta, ma mäletan täpselt, sellest on juba fotosid perekonnaalbumis ja see oli sellises koosseisus. Paul, mängi mängis trompetit, praegune dirigent Andres Mustonen mängis siis seda pioneeritrummi, mis meil võiks mingi pisikene hästi pisikene alustaldrikusuurune metallist latakas ka, mis oli siis nagu selle taldriku või selle plaadi ees. Ja mina mängisin klaverit. Paul Mägi isa oli isetegevusringide, nagu juhendaja tema kaudu sai, sai repsi, nagu öeldakse, sai mingid Noobikesi mingitest lugudest, noh, raadiot, raadioid ei võtnud välja tookord ja välismaajaamaga ajama. Et ma Tjanudki kuulata seda muusikat kuskilt, aga siis tema kaudu ja mingi üks biitlite lugu oli üks rumba, mingit iro araablane siiamaani mäletan. Mis siis viiendas klassis sai mängitud? Sünnipäevadel, aga mingi kooliürituse, mingi kooli aktusel lubati meil isegi mängida neid hirmsaid vastikuid läänest pärit lugusid ja sealt edasi see bänd kaua tegutsenud, aga siis ma proovisin kangesti lihtsalt nagu sundSwingers, et emale ka Emalasin välimal plaate saata. Ja siis ma sain neid kuulata Nevategi klassikatöötlusi, džäss bassi ja trummi saatel kõike Bachi ja Mozartit ja romantikat, isegi sõidunudki neisse. Välismul tuli ideed, et teha võta nüüd luteri koraal. Seda ma ikka teadsin, et koolitee viis sealt Jaani kirikust mööda ja ja mis siin ikka peal kõrva sisse, ütleme nii. Ja kiriku kraale ja siis laulda neid samamoodi mingite silpide ta siis mingi rütmi sinna juurde, nii et võtsin oma klassi poisid kokku siis salajasel Suvorovi konservatooriumi majas on muusikakeskkool, töötas selles samas Suvorovi puiestee majas nurga peal, noh nüüd selle nimi on küll Kaarli puiestee maja ise on püsti sõnumeid, vastutus on sees, aga palju mälestusi sellega seoses on, sest sest ma õppisin muusikakeskkoolis alates viiendast klassist ja kuskil üheksandast klassist kolisime kivimäele. Nii et siis terve see keskkool ja konservatooriumi möödus siis 18 bussis loksudes ikka hommikul kaheksaks sinna vahepeal tagasi söömakses, mingi, ma ei tea, viie-kuue aasta jooksul nad ei olnud võimelised avama seal toitlustust eraettevõtluses kooli juhtkond ei olnud võimeline ja siis koju sööma sinna kooli, siis toimusid nakas eriala tunnid ja igasugu ansambli proovid ja lihtsalt harjutamine, et võtsid klassi harjutasid ja siis kuskil viimase bussi peale sai siis joostud tagasi sõita kuskil pool 12 öösel jälle 45 minutit loksuda bussis ja aastaid, nii et see oli Energiat kulus palju ja õnneks seda jagus. Ja tahtmist oli palju, sest noh, siis seal õhtuti me tegime igasugu, mängisime koos ja tegime igasugu noh, proove ja suhtlesime, põhiline muidugi harjutamine, aga selliseid nagu rokkansambleid, džässansamblid ka neid rohkem ei teinud, ülejäänud olid juba sellised klassikalised koosseisud, mis sai tehtud siis koos Andres Mustoneniga sai tehtud möödakümnendas klassis häppeninge. Sellised lavastuslikult on see pidžaama selga tõmmatud klaveri sisse poetatud keelte peale ja ja siis ühesõnaga värk käis seal. Aga järgmine rokkmuusika telliti ja tellis Paul Mägi klassivend ansambli jaoks varjud. Et see oli siis Lasnamäe koolis tegutsev ansambel Paul elas ka sealsamas kandis selle varjude bassimees Ruja toa tulevane passimist ei dogma elastalt nagu üle hoovi koha ja Urmas Alender käisid Itaagnosamas klassi, sest siis olmekeeli nende juhendaja, soni, ansambel, varjud, neil pidi tulema mingi vaatus nagu sisu pidevalt kontrolliti, vaadata üle ansambleid, et keegi midagi valesti ei teeks, vales keeles. Siis oli tulemas, jäädi pakkuma, kirjutaksin originaalloo harjudele, jah, loo käisin, proovisin, ma olen isegi pilt meeles, kus ma rõdult jälgingudena kontsertsari seda esitasid. No muidugi see vanus pidi olema siis mingi 15 16 võib-olla siis 16, sest noh, seitsmeteistkümneselt sai juba tehtud Ruja, nii et see oli nagu enne enne seda. Ja sealt ma siis no nende laulis siis igatahes täitsa nii nagu nagu koorilaulja moodi ikkagi, ega seal mingit siukest nagu roki feelingut ei olnud nagu ei olnud ka siis, kui me Ruja hakkasime tegema, sest et see on ju raadiolindistuste näha, et need esimese lindistuse 71 sügisalad ikkades nii vaikseks kõik jäänud ikka noh, nagu nagu korralik koorilaulja laulab, eks. Et mingisugust niisugust nagu, nagu feelingut ja see tähendab seda Maximale sotsima koos. Jälle puu otsas. Kapsast ja kartulit pekki ja puskarit. Kartulilehti ja ka reedel. Ansamblil oli varem oli väga pikale esinemiskeeld igavene keeld, öeldi, et siukse ansambli nime ei tohi kunagi enam kasutada, seda teha ei tohi ja isegi vähe sellest, isegi minu muusse muusikategevusse kandusid need karistused üle. Nii et tegelikult keelati ka vahepeal ka solistina esineda, üldse midagi teha selle nende pahanduste tõttu, mis siis ansambliga teinud. No ja aga siis tuli Kalju Komissarov ja tema tuli minu juurde, tead, ma tahan teha ühte ägedat lavastust ja ansambliga The sinna tee muusika, et see on nagu peaaegu rokkooper ka niimoodi ma ütlesin, kuule, meil on esinemiskeeld, meid ei ole enam olemas. Kes teavad, maja on sulle ülevalt, sealt valgest majast valgemaks selle partei keskkomitee ja nüüd on see välisministeerium Ansul uuesti uus tegutsemist välja juhul kui sa, kui sa teed selle loo ära ja see lugu oli siis protsess, Pealkiri rääkis Nürnbergi protsessist ja kui ma uurisin seda teksti, siis mulle tundus, et ma võin täiesti vabalt sellele alla kirjutada, et seal ei olnud midagi sellist, mis minu südametunnistuse tooge oleks vastuollu läinud, et seal tõesti räägiti komissarile tekstides ei räägitud üldse, nagu sellest eriti palju sellest toimuvas protsessis sellis mingi filmi järgi tehtud. Need tekstid olid nagu omad laulutekstid, Komissarovi ise kirjutas, et seal oli juttu, noh, lihtsalt meie tookordse nõukogude aja kreemides niukses pseudoprobleemidest muidugi päris probleemidest ei olnud, aga, aga need pseudoprobleemides seal mingi tõusiklikkuse mingi krimpleen, kanga taga rajamine ja mingi avameelne abielu, mingi raamat, selle tagaajamine ja kirjutasin hästi keerulise, noh siis oli juba see progressiivne rokkmuusika oli juba juba jõutud meile esimeste üksikute helinäidiste kaudu, mis siis oli, keegi oli toonud siis selle plaadi LP välismaalt ja siis hakati tuttavate kaudu seda nagu lintidel ümber võtma. Ja Urmas Alender oli väga palju sidemeid ja tuttavaid, et tema sai siis neid linte kuskil siis võttis ise oma tuttavatele jälle ümber, kirjutas väga korralikult igale lood ja kõik ja talle meelsasti korraliku käekirjaga kirjutada, ilusti Eestimaalt ma sain neid asju, noh, need on külmiku mitu korda ümber võetud. Aga mõned olid ka siiski võib-olla otse plaadilt parema kvaliteediga. Ja siis kõik see Yes ja Genesis ja Emerson, Lake ja Palmer ja king kriimseni sappa ja kõik need asjad nõuaksid juba fantaasiat liigutama, teistele suundadele. Varem oli olnud, kui olid eeskujuks nagu Hard rock ansambliga klassikaline rokk. Ja see muusikasaia hirmus keeruline, mingi üks lugu viskest lausa 10 minutit seal selles, selles lavastuses protsess. Rein, sina oled elanud erinevatel kontinentidel erinevates poliitilistes süsteemides ja väga aktiivselt elanud sisse, elanud välja popmuusikat, klassikalist muusikat. Ilmselt sa tajud nende erinevate maailmade vaimset lähedust paremini kui enamik Eesti vabariigi elanikest ja samuti sa oskad kindlasti sõnastada, missuguse kvintessents, mis neid ühendab, mis neid lahutab. Räägime žanritest kõige suuremates piirides. Jah, see on hästi huvitav küsimus ja samas ka väga raske küsimus. Mul on elu jooksul olnud erinevaid suhtumisi sellesse. Kuigi ma olen teinud mõlemit, aga just, et kas, kas nad kui sarnased nad on? Eta, et nooruses nagu tundus, et see puudutus klaveripuudutus on väga erinev ehk siis, kui ma olin mänginud mingi aeg seal, noh me rääkisime Räkk taimisel, Dixilanud ansamblis ja tagunzda klaverit kuidagi kõvasti ja sisendi võimendusi värke veel laialdaselt. No võib-olla üks mikrofon oli terve ansambli peale etum. Ja siis ma olin nagu käed kuidagi löönud selliseks kalgiks siis kui ma pärast seda pidin hakkama nagu tundlikud, mingit laulvat klassikat mängima show pähe, nii et siis oli nagu probleemi sõrmedes ei olnud piisavalt seda tundlikkust ja, ja paindlikkust, aga hiljem aastatega see probleem kadus, et noh, nüüd ütleme viimasel uue Eesti ajal juba viimasel perioodil, kuna mängisin paralleelselt isegi vahel oma korraldatud tuuridel, klaver tuleb külla, vahel mängisin kõrvuti lausa üks näiteks üks klassika, üks popmuusika, jälle üks klassika. Siis ta enam ei seganud, ma ei oska öelda, kas siis nagu aju nagu lülitas ümber selle nii hästi selle klõps-klõps, et ma ei pannud seda enam isegi tähele või siis ikkagi ei ole seal seda tegelikku vastuolu, sest noh, klassikat mängitakse kaasa, Prokofjevi partaketika antakse ikkagi päris kõvasti. Kuigi noh, see, see mõte on ikkagi nagu olemuselt käin pianisti seisukohalt raske öelda, aga ma ei tea küll kedagi, kes oleks rokiklassikat. Mängiks aga džäss ja klassikat on ju väga palju seal Kiisheri Chick, Korea on ju tõestanud, et saab. Ta mängida küll üks ja sama inimene klassikat ja džässinojah, minu jaoks on olnud ka raske küsimus, mis võib-olla ei ole tänaseks lahenenud minu minu seesmine alateadvuses ära, on see nagu see väärtuse küsimus, et et kas üks on siis nagu väärtuslik nagu päris looming, päris kultuur, tõsine kunst ja teine on siis nagu mingi tühine pinnapealne, meelelahutuslik kommertslik. Kui vaadata nagu ringi, siis siis tundub, et elanikkond ei ole nagu omavahel ära leppinud selles suhtes. Ütles, et ikkagi. Klassikalise tagapõhjaga inimesed ikkagi suhtuvad väga halvasti endiselt. Vanemad inimesed, aga noh, nooremad, ma ei tea, ma loodan, et noorem põlvkond toob sinna murrangu. Noh võib-olla mulgi ahaneb kunagi seda au kogeda, igatahes terve minu noorem elu ütleme, seal on või peaaegu tänini on ikkagi. Olukorras, kus, kus on kaks tooli Ja mina istun nende kahe tooli vahele, põrandale maksti maha, eks siis. On olemas puhas klassikaline muusika, puhas kerge muusika seal vahepeal nagu midagi ei ole see crossover nagu pole kuidagi siia nagu eriti veel jõudnud ja, ja kuna noh loomulikult, nii nagu ma olen, ei mahu sobituma ühegi nende tooli peale täpselt istuma, siis siis juhtubki see, et, et kogu see klassikalise enko leiavad, mis kannab, seal ju kõrtsimuusik ja kogu popmuusika leiab, mis annab akadeemiku, las ta teeb seal oma professori värk. Et, et oleme leidnud oma oma seda kindlat kohta oma kindlat rolli eesti kultuuris ja Ameerika kultuuris muidugi ei leidnud nende aastate jooksul, mis ma seal olin. Et võib-olla see ongi minu olemuslik saatus olla niisugune kahe tooli vahel põrandale kokku ja et, et ei sobitu nagu ühtegi struktuuri selgelt, kindlalt välja. See on võib-olla erakondadega, võiks võrrelda, et ega kui keegi üritaks käia Keskerakonna ja Reformierakonna koosolekutel vaheldumisi öelda ma olen teiega ka sõber, aga ma olen teiega ka sõber. Et noh, see on absurd, eks ole. Ma arvan, et ma arvan, et see oleks mõeldav, aga, aga miski pärast Miskipärast need erinevad žanrid on jah nagu vaenulikud erakonnad omavahel. Kuigi ja nüüd, kui ma koostööd nooremate muusikutega, no praegu siin käib ülikvartetiga pritsi osa Võitšiškem, et noh, need on inimesed, kes mängivad nii samas eks ole, kui ka kui minuga selle papi, aga, aga see on nagu nagu rohujuure tasandilt nagu sinna natuke kõrgemale juba minna nagu nagu nagu nagu meedia või mingid juhid või mingid niisugused kultuurielukorraldused või kas õppeasutused või siis siis seda sallivust enam ei ole, siis sallivust ei ole. Lihtsalt, mis ma teen, on, ma kirjutan klassikalistele koosseis, kõle, olgu see siis sümfooniaorkester võiv keelpillikvartett või mis iganes ma kirjutan muusikat, mis on ahnuga, öeldi sisult sotsialistlik ja vormilt ja vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik, niisugune mingi totter loosung oli, aga aga ma teeks seda kuidagi parafraseerima, et mis on nagu vormi klassikaline sisul popp näiteks sellist muusikat vist kirjutab. Et ega ma ei kirjuta rokkansamblitele, ma kirjutan ikka klaver, orkester, koor, aga et see sisu või samas on, ikkagi on ikka see kommunikatsioon. Eks see suhtlemine, et nii nagu popmuusika liikumapanev jõud on vajadus nagu suhelda teise inimesega, olgu see siis voodi äärel kitarri mängides neiule. Või olgu ta siis minnes staadionil nii-öelda sadade tuhandete, et igal juhul see on sideme loomine, kontakt, eks ole, ei keerata selga Pole vaid vaid see muusika tegemise vajadus, põhiolemus on kontakti, suhte loomine, et mõistetakse, saadakse aru, et oldaks samal lainel. See on see, mille ma võtan popmuusikast ja kannale klassikaliste koosseisuga. Klassikalises muusikas oli varem samamoodi, varem ei olnud mingit vahet ju, kogu see muusika lahknemine toimus suhteliselt hiljuti, enne oligi, oligi rokk oligi ja popp oligi, isemis tehti klassikaliste pillidega nii-öelda. Rääkisin Rein Rannapiga ja meie vestlust välistasid tema loomingu näited. Esimesena kõlas kosmoseturisti blogi, mille ta esitas koos Mihkel Mattiisen iga seejärel Ruja laul näidendist protsess. Ning nüüd minu taustaks kõlab Concerto krossa ehk tuntud ka kui noorte kontsert. Rein Rannap ise klaveril Eesti raadio kammerorkestri ees. Raadio jõulusaade bändimeestest heliloojatega jätkub. Tuleb stuudiosse hoopis eriskummaline tegelane. Helide mees, Tallinna mees Taavi Tulev. Nonii, Taavi Tulev. Nonii, Maarja. Taavi, sa oled muusikate perest pärit, ema õpetas klaverit, sa isa on helilooja Toivo Tulev. Kuidas see sind on mõjutanud, mis sa ise arvad? No, ja kuna mina olen ikkagi järeltulev põlv siis kõik lapsed on ju Rebelid, et ma paratamatult üritan mitte sarnaneda, et igaüks, ma arvan, et elab oma ajastus ja võib-olla mul on mingi eelsoodumus kõrvadega asju kuulata ja ja helid pakuvad mulle huvi. Aga pigem helid kui meloodiad. See ongi minu jaoks kõige huvitavam muusika juures ja ma arvan, et ma jõudsingi muusika juurde, sellepärast mulle pakub huvi heli. Aga mitte meloodia. Aga alguses saalid ju usin viiuliõppur ja isegi muusikaakadeemiasse, et sa juba sinna jõudsid muusikaakadeemiasse, see ikkagi näitab seal mingil tasandil läksid selle klassikalise. Nojah, ma olin seal veidi aega, mulle üldiselt ei sobinud see muusikaakadeemia, sest et see on ikkagi selline, ta esindab mingisugust koolkonda, mingisugust kultuuri, mille peal ta on justkui mitte vabalt mõtlejate kool. Et jah, eriala oli kompositsioon põhimõtteliselt aga kõik need muud ained, mis seal olid, need ei lasknud jällegi vabalt mõelda, ma arvan, et muusika tuleb ikkagi seest ja eneseväljendusviisid tuleb ikkagi ise avastada. Siis on selline mänglevus ka olemas. Et kui öeldakse, et mängitakse pilli, siis ma arvan, et mängitakse ka igasuguste mõttekäikudega, mille abil siis sünnivad huvitavad teosed. Millal sina leiduma esinesid tehased? Ma tihti mõtlen selle peale, et ega seal ei olegi vahet, et kustkohast mingi asi hakkab või lõpeb, vaid kõik ongi üks suurteos. Et selline yks tehas ongi kõik, aga kui nüüd sellise mitte nii filosoofiliselt sellele vastata, siis 15 aastaselt hakkasin elektroonilist muusikat niimoodi mõniekaalselt tegema ja istuma päevade viisi programmide taga ja seal muusikat tegemas salvestamas igasuguseid veidraid helisid. Muusikuna, ma arvan Ma olen rebel, kui mõelda selle peale, et minu isa tegeleb sellise noodimuusikaga, siis mina ei tegele noodimuusikaga. Minu muusikas ei ole vaja ühtegi esitajat peale minu enda ja minu masinate. Ja ma ei eelda, et kunagi oleks võimalik seda üritadagi taasesitada seepärast, et mul on seal nii palju eksperimenteerimist, tihti loo tegemise protsessis sees. Aga kuidas sa iseloomustaksid oma muusikat? Et minu muusika olles selline elektrooniline, võib-olla isegi paljude inimeste jaoks, äkki võib tunduda, et see on külm või kõle siis mina näen jällegi seda, et see, mis ma teen et see on selline kood rohkem, mis esindab mingisugust mõtet või mingisuguse mingisuguse asja sellisest selgroogu. Et täpselt samamoodi nagu me vaatame seda maailma siin ma vaatan aknast välja, seal on mingid puud ja katused ja maapinda asfalttee peal on porilombid ja nii edasi. Et siis tegelikult võib-olla võib mõelda, et näiteks porilompe seal ei ole kõik seinad ja kõik asjad on täiesti siledad, nii nagu need on mõeldud, et nad on tehtud. Et noh, kui projekteeritakse või kavandatakse hooneid, siis siis keegi ei tee mingisuguseid porilompe kuhugi asfaldi siis et kui nüüd mõelda sellise akustilise muusika peale, siis ta on juskui, siukseid, porilompe ja igasuguseid katkiseid kohti väga täis. Samamoodi on ka minu muusikas neid üksjagu sees, aga need on nagu kunstlikult tekitatud, nad ei ole sinna kogemata sündinud. Jah, aga samas vahel ei ole mul üldse siukseid asju muusikasse üldse elektroonilisest muusikast siis elektrooniline muusika, miks ta ka loodusega kuidagi kokku sobib, on see, et ta ta esindab sellist puhast mõtet kus on kõik võimalused võimalikud. Taavi Tulev, ma tean, õige pea juba veebruaris ilmub seal vinüülplaat, millel pole nime, aga mis sisaldab sinu loomingut väga mitmetest erinevatest aastatest alates 2004.-st. Ja praegu oleks hea hetk muidugi kuuleta pidamiselt kuulame. Ma arvan, et võiks mängida lugu nimega seisundi seiskumine. Ma tegin seda lugu niimoodi, et ma elasin selles rohelises klaasist majas. Mis on sadamas sadama kõrval, paistab siit aknast ka Lootsi maja ja siis mul oli seal niisugune suur aken, terve seinasuurune. Siis aknast paistis mingi linn, aga selle maja kõrval muruplats seal muruplatsi keskel on selline umbes nelja korruse kõrgune pirnipuu. Seda oli huvitav vaadata sealt üldse vaadates asju enda ümber, siis nii palju nagu seisab kogu aeg. Ja siis see moment on selline tore ja siis seisundi seiskumine on justkui see seisund mis jääb seisma. Kuuleme, mis aastasusele tegid? Seisundi seiskumise tegin 2008 seisundi, 70. tegin ma 2008. aastal. Raadio kahes kõlab seisuni seiskumine, mille autor on Taavi, tuleb. Sina oled tuntud oma produktiivsuse poolest, seda ma tean. Internetis ilmub üks lugu teise järel ja need lühikese aja jooksul ilmub ka kaks plaati, üks on juba ilmunud. Teine peaks kahe tulema, nendest k. Ja see, mis just tuli nüüd viimase paari nädala vaimusünnitis Nii ja selle nimi on. Rand rand, märtsis sai käidud salvestamas, tegelikult saab kogu aeg käidud salvestama seal aga siis salvestis tundus eriti äge ja ühe loodusplaadi andsin välja eelmine aasta siis juba eelmist plaati tehes oli mõte, et teha sellest selline sari. Et kontseptuaalselt on selline läbiv mõte olemas. Ja see uus plaat on lihtsalt selle mõtte. Metsahääled jah, metsa salvestatud, aga olen võib-olla selline mugav inimene, kellele meeldib elu nautida. Mulle meeldib avarus, siit on päris hea vaade. Ma ei tea, kas ma enne eetrisse läks, aga, aga, aga sind paistsime suur vikerkaare, siit väga meeldivad vikerkaared. Ja pole midagi mõnusamat, kui lihtsalt vahtida kuhugi kaugusesse pilvi, loodust, taimi, ärkamas, putukaid, Engisiblimas, et siis loodusplaanid mul nõnda läbiv mõte on siis see, et ei ole kuhugi kiiret, ei ole vaja kiiresti tarbida vaid see on nüüd üks koht lihtsalt mis, mille heli võiks olla selline, kus sa istud seal maalsed, siis ta lihtsalt. Selline ongi see taust seal. Et siis eelmine oli siis metsast salvestatud palju linnulauluvarakevadist. Aga siis uus plaat on selline hästi steriilne. Puhas, võib-olla isegi justkui masinlik Läänemere lainetuse kõla liivarannal et linnud ei lenda. Inimesed tausta rei ei hulla. Ja selline rahulik on, et ei tekita. Ilmselt ei tekita ühtegi erilist mõtet pähe, et mis see siis nüüd oli vaid pigem on just see mõtetest lahti laskmiseks. Räägime veebruaris ilmuvast plaadist ka. Plaat siis tuleb vinüülplaat ja selle vinüülplaadil ei olegi nime. Sellepärast et see koosneb teostest, mis ma olen teinud vahemikus 2004 kuni 2011. Kuna need on selline suurema ajaperioodi valik, siis need on justkui nagu minu peegelpilt. Minu maailmavaade või mingisugune nüanss sellest. See on elektrooniline muusika. Kohati on see sämplitud. Olen sisse mänginud mingeid pille, et mul on hästi palju eksperimenteerinud muusikaga. Nojah, see nagu ilm. Et selline muutlik Loo nimi on viimsepäevavalss, selle autor on Taavi Tulev ja ta istub siinsamas minu Maarja Merivoo-Parro vastas. Räägime tema muusikast ja, ja paratamatult viivad meie vestlusteemad ikka jälle popmuusika juurde tagasi. Võib-olla jah, et kui ma käisin seal muusikaakadeemias, siis pidevalt sa muusikakultuurilootunnis meile seal õppejõud rääkis, kuidas, kuidas ju popmuusika on halb ja ma muidugi nõustusin sellega, et noh, ma tean seda väga hästi, aga niisugust asja ei saa niimoodi nina ette hõõruda, eriti veel kohas, kus väga paljud tegelevad sellise asjaga ja siis ma hakkasin tegema seda, laulan sinule bändiprojekti. Mis oli siis justkui selline vastuhakk sellele mõttele, mille üle ma ise ka justkui nõustusin. Et popmuusika nõme on isegi laulnud sellist laulu muusika. Ja ongi nõme. Aga ma tahtsin seda teha hästi. Ja siis ma tegin seda bändi, et samal põhjusel ma kunagi hakkasin seda nii-öelda trummimasinatega muusikat tegema, et ma teadsin, et mulle ei meeldi see trummimasina saund ja see tundus kõrvalt vaadatuna, see tundus selline tuim, tühi lihtsalt timm või midagi sellist. Ja siis noh, ma ei saa leppida selle mõttega, et ma olen kuidagi üle mingisugusest arvamusest, millel ei ole nagu kogemusliku tõepõhja all. Siis ma ostsin endale trummimasina siis ma ei saanud sellega üldse läbi ja siis ma andsin selle sõbra kätte paariks kuuks ja siis ma tundsin, et ma ikka tahan seda tagasi saada. Siis hakkas tulema sellist korralikku timmi ja mulle väga meeldib selline timm, selline muusika, millest ei saada aru, et kõrvalt Kuulat kusagilt kaugelt mingi mats-mats-mats käib. Aga tegelikult on niimoodi, et et keegi teeb seda kusagil või mängib plaadilt või mida iganes ja siis helisüsteem on selline piisavalt võimas ja siis sa lähed sinna keskele, siis laserit sähvivad ja valgus vilgub ja tosson ja inimesed tantsivad seal üksinda silmad kinni ja. Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Ilmselt ei mõtle mitte midagi, ma arvan, et see on selline puhastav toiming, mis nad seal teevad, ma ise ei ole suurem tantsumees, mulle ei meeldi tantsida. Aga samas ükskord ma sain sellest aru, et tegelikult ei ole nii, et inimesed ei oska tantsida, lihtsalt ei ole head muusikat. Aga sina oled proovinud luua sellist genet endale, sa oled legendaarsete pidude sarjade korraldaja. Räägime nendest lähemalt. Et pidusid oleme korraldanud 2001 alates vist noh, üksinda üldiselt ei korraldada pidu. Et siis sõpradega koos ja millised need teada, ent kuna ma olen ise muusik, aga mitte tiitšei, siis ma väga hindan seda, kui esinevad päris muusikud, kes esitavad oma originaalloomingut. Nendel pidudel on alati olnud esinejad, aga nüüd see viimane, mida ma praegu korraldan viimased paar aastat ehk Vilsandi transja, et see on juba selliseid igasugused normaalsuse mõõtmetest välja kasvanud. See ei olegi enam niisama pidu, et peo selline väga tugev filosoofiline külg seisneb selles, et elamus seal on hästi palju esinejaid ja õhtul plaadimuusika. Seal on ka see loodus minu meelest elektrooniline muusika ja üldse muusika sobib hästi kokku loodusega. Mis selle Vilsandi transi puhul on veel see, et et hästi oluline on see meeleseisund seal ja siis sellepärast, et on ainult üks lava, et me tahame, et kõik inimesed kogeksid kogu aeg sama asja. Sest nad tulevad sinnasamasse kohta, nad on samadest asjadest ümbritsetud, kuulavad sama muusikat, nad kogevad samu suuremaid mingisuguseid läbielamisi seal ja siis nad muud kuidagi muutuksid üheks selliseks tervikuks need inimesed. Et, et Vilsandi transon selline festival, siis mis erineb tavalistest festivalidest selle poolest, et ta on, Ta on suunatud kompleksivabale inimesele kellel ei ole probleeme lastega vanade inimestega. Sinna ei minda 24 tundi jutti pidu panema, seal on Vaikust, seal on loodust, seal on palju väikseid lapsi, vanureid, igasuguseid tüüpe koos ja neid justkui ei seo mitte miski, et et kui mõelda mingisugustele mingisugustele, stiilipidudele, olgu see siis transvõi, siis metall või mis iganes, et siis justkui peale vaadates tunned need inimesed ära, et nad nendel on mingisugune. Ma isegi ei tea, mis õige sõna on, aga nendel on nii riiet riietusest tunneb ära, et need on mingi osa jah, et, et meil on selle, selle nimi on Vilsandi transsellepärast, et Trans on siis nagu transs, et siis et siis lähed sinna kaatsel ära, et. Ja siis ongi maailma parim. Väga tore oli sinuga vestelda, Taavi Tulev, aga nüüd kokkuvõtteks ainetes filmiklassikast. Kumb sa siis oled? Vaba mees, mässaja? Mulle just meeldib see mets, see metsikus ja mulle meeldib see asi, mida ei saa kontrolli all hoida. Mulle meeldib see. Mulle meeldib mõte sellest, et Me oleme loodud, selle alla jääv nähtus. Ja samas mulle meeldib ka hullult, mulle meeldib tehnoloogiat ja tehnoloogia looduse põhiline muusika ja see on kõik selline. See on selline väga puhas puhas nähtus. Aga sa ise kasvasid muusika sees, teistsuguse muusika sees, nii et sa oled ise isa, sul on poeg. Missugust mässajat või vaba meest sa kodus kasvatad? Ja see on väga huvitav. Näiteks mina olen selline tüüp. Kelle meelest igasugune konservatiivsus on selline? Rohkem häbiasi on väga sellises konservatiivses maailmas võib-olla üles kasvanud ja. Siis ma ise arvan, et ma olen selline mässaja, võib-olla siis sellise konservatiivsuse vastu ei kanna ühtegi musta riideeset mitte kunagi. Kõik on hästi värviline. Ma ei pea lugu normaalsusest, ei pea lugu laiskusest, mis on justkui kõige suurem edasiviiv jõud. Mitte kuhugi. Aga siis minu poeg, minu poeg on selline tüüp, et kui mina näiteks käin väga värviliste kirevate sokkidega kogu aeg siis tema räägib, et tema mustasid sokikanda. Vahest kunagi mustreid soki jalga. Et võib-olla ma ei mõista seda, mida ta selle musta all mõtleb, äkki tal on sellega mingisugune suurem mõte, kui vana ta on. Ta on praeguseks viie aastane, aga mis on tema karjääriplaan on naljamees. Meeldib nalja teha ja. Nisu viie aastasel elu veel ees. Pole väga oluline, mis nad arvavad, et neil oleks lõbus. Gerda mässab oma soki sokkis. Aa ja siis talle meeldib lipsu kanda. Mina näiteks ei kanna põhimõtteliselt lipsu. Mõnest lipsu kandmine paneb mulle nagu justkui siukse sildi külge. Mu poeg kannab, aga ta tegi mulle lipsu isadepäevaks, tegi mulle lipsu ja siis seda ma olen vahel pannud ette omale seal niisama ringi tollerdades, et see on niisugune roheline paberist lips, mille peale on mingisugused märgilised rebitud või kääridega lõigatud mingisugused pildikesed peale liimitud. Täike, teadmesselleni juust. Te kuulate Raadio kahte märki. Tere, head ja tublid siin Maarja Merivoo-Parro Len raadio. Kahes ja tänases saates, mis on nüüd ametlikult jõudnud juba natuke rohkem kui poole peale teeme juttu inimestega, kes on mitmekülgsed loojad muusikas, kes on heliloojad, aga on kunagi olnud ka bändimehed. Ja eelmises tunnis rääkisin Rein Rannapiga ja Taavi tuleviga ning see lugu, mis meie tundi lõpetama jäi, see oli tema pseudopopp, bändi laulan sinule. Eks singlitest unde isa jäi ennist mainimata, aga selles tunnis, mis nüüd mõned minutid tagasi algas saame kokku, kui veel kahe põneva isikuga. Viimasel ajal muusikaliste suurvormide ballettide ooperite kaudu tuntud Tauno Hints oli kunagi ka Genialistide klahvimängija ja tema tuleb mulle õige pea siia stuudiosse külla. Enne veel aga helistan Erkki-Sven Tüürile, kes on hetkel kaugel, kaugel saarel. Tervist, Erkki-Sven Tüür, kuidas tulevad jõulud Hiiumaale? No tulevad sama roheliselt nagu kontinendil ilmselt ja just siin sedastasin järjekordselt juba vististi teist aastat järjest. Suvise ja talvise pööripäeva temperatuuride vahe on kõigest kas üks või kaks kraadi juba nagu teist aastat. Nii et ei mingeid erilisi üllatusi selles mõttes lumelademed ei ole kusagil näha. Sama siinpool sama siinpool Eestist on saamas tõeline roheline manner, roheline riik. Jah, ka selle poolest oleme nüüd iirlastega ühtemoodi. Ja Erkki-Sven Tüür, sa oled nii mitmekülgne looja isik ja sa oled tuntud praegu eelkõige kui yks Eesti võib-olla isegi kuulsamaid edukamaid heliloojaid, aga sinul on ka bändimehe minevik ja tegelikult tahakski kohe algusest alata. Äkki räägid sellest, kuidas sa üldse muusikani jõudsid? Tegelikult mingisuguse eelhoiaku klassikalise muusika suhtes ma sain kodus sellepärast, et, et mu isa oli seda aega arvestades, võtame siis 50.-te lõpp ja kuuekümnendad. Erakordselt suur plaadikogu. Ta mängis neid plaate vahetpidamata, nii et ma kasvasin üles põhimõtteliselt nii, et taustaks kõlamas Haydni keelpillikvarteti, Beethoveni sonaadi, sümfooniat, Bachi kantaadis nii edasi, nii edasi. Kui meile mingil hetkel klaver koju sigines, siis taheti mind panna laste muusikakooli, aga mina oma laiskuses ei tahtnud nagu alguses sellest jutust kuuldagi ja eriti suurt survet ei avaldatud. Aga see ei tähendanud seda, et mul ei oleks olnud huvi instrumendi vastu, sest ma hakkasin seal niisuguseid kuulmise järgi tuttavaid pisikesi mängima, kombineerima seal vasakut kätt juurde ja nii edasi ja nii edasi ja ja mingil mingil hetkel hakkasin, hakkasin ma huvi tundma. Gospelmuusika vastu sellepärast et tohmanid ostlikust Perev ja, ja, ja siis seal tutvusin, tutvusin oma vanemate nooremate sõpradega, kes kes tegelesid sellises žanris Tallinnas ja ja noh, et niimoodi hästi samm-sammult see asi kõik käis sealsete inimestega sõbruneda, jällegi omakorda oli seal seltskonnas üks inimene, kes mind Proge-rocki uuemate vooludega, nii et ütleme siis nii, jah, olles kuskil 14 15 aastane kuulasin selliseid bände nagu king Creamson ja Emerson, Lake ja Palmer ja tulid juurde Genesis ja jess ja nii et jah, sedasi kuidagi evolutsioneerumist, see minu, ütleme huvi ja, ja, ja millised ja mingil hetkel ma lihtsalt tajusin, et et mul on ikkagi tarvis süstemaatilist muusikaõpet. Siis oleksin otra kooli ainukene, millega ma sisse sain, olid löökpillid ja hiljem läksin flöödi pääle üle ja nii edasi ja nii edasi. Aga see aeg jah, ma tegin intensiivselt juba oma inspeelset bändi mis oli Esra ja 79. aastal formeerisime seda koosseisu vähekene ümber, kutsusin sind Riho Sibula mängima. Ja siis sai bänd nimeks inspee ja tipi aulas olime esimene kontsert 79. Detsembris. Nii et nii et jah, see on niisugune kiirülevaade, sellisele kujunemisajaloole. Aga millal oli see kõige esimene bänd? Kõige esimene, kus ma hakkasin mängima ja käis siis oli Hiiumaalt, see oli Tallinnas metodisti kirikus. Mis oli, oli niisugune naljakas asi sellel ajal, sellepärast see praegu ei ütle nagu midagi, et nojah, mis siis, eks, aga siis ta siis ta suhteliselt niisugune võimude poolt taunitud ja, ja mõneti nagu põrandaalune tegevus. Ja, ja see, see oli, jah. See oli 74 ja 75 ja, ja niimoodi kui ma olin ikka üsna noor, kui ma hakkasin seal toimetama, seal olid need, seal olid siis need niisugused kontsert jumalateenistused selle juba sai, omal ajal sai sai nagu nagu päris palju välja, et seal oli muidugi niisugused vanemad, vanemad liikmed, pahandasid siukse kõva trummilöömise peale ja siis jälle KGB panijale pahaks niisugust noh, tegevust, mis nooremat rahvast sinna kirikusse meenuda meelitas ja, ja nii et olime nagu kohati üsna topelttule all. Aga mis muusikat te mängisite? Seal oli igasuguseid igasuguseid suuremaid ja väiksemaid projekte võeti, et, et seal oli siis siukse Lääne gospelmuusika kavereid ja, ja siis seal sai, sai tehtud ka mingeid lõike, näiteks seal sellest rokkooperis tsises kaid, superstaar üks suurem, niisugune ettevõtmine ja aga sealt nagu kasvasse, minusugune bändi tegevus kasvas välja ja, ja siis seal oli ikkagi tegemist minu nagu oma lugudega, mida, mida me mängisime ja, ja juba väljaspool väljaspool kirikut. Aga seda see nagu taust, wind nagu saatis ja kõik igasugused need omaaegsed tuurijuhid olid väga valvsad ja ja tahtsid ikka kangesti jalga taha panna ja mitte lasta igasugustele üle vaatustele ja et noh, seal neid selle, selle sellest sõltuvalt tuli ka neid bändi nimesi vahetada, et me olime nagu pinnuks silmas, et vaadata, et see üks üks jube kahtlane seltskond ikkagi minu minu jaoks oluline tegevus oli ikkagi inspee aegne ja oluline on nagu selles mõttes, et see oli, nagu ma praegu tagasi vaatan, siis see on nagu muusikaliselt tõsiseltvõetav tegevus oli niisugusele noorele muusika kirjutajale kohutavalt hea esimene laboratoorium olles hommikul mingisuguseid sketšid valmis mõelnud ja Nuteerinud ja siis oli kohe õhtul proovi minnes väga selge pilt, millised ideed on midagi väärt, mis nagu töötavad, mis tuleb teha teistmoodi. See kõlav reaalsus oli kohutavalt oluline ja, ja, ja, ja väga väga nagu tähtis. Ühest küljest noh, niisugune tähelepanuväärne asi teisest küljest, Tähelepanuväärne asi on see, et aga alguses peale oli kogu aeg mul siis seetõttu ka tagasiside publikupoolne tagasiside. Et me noh, ma ei, ma ei kirjutanud, nagu öeldakse lihtsalt sahtlisse midagi vaid hakkas kohe algusest peale oma väga selgelt elu elama. Oli kohe testitav nii-öelda kontsert olukorras. See kõik, mis ma tegin Käib raadio, kahe jõulusaade, mina olen Maarja Merivoo-Parro. Täna räägin heliloojatega, kes on olnud ka bändimehed. Ja üks neist on telefonitoru otsas, kuna ise ta ilmselgelt raadiomajja tulla ei saanud. Lihasid veedab ta Hiiumaal. Erkki-Sven Tüür on see meeskine bänd, inspee praeguse taustaks kõlab. Antideoleroosun on lugu kirjutet Artur Alliksaar sõnadele leidub kenasti inspee. Sinisel plaadil inspee, kus on Erkki-Sven Tüür kompositsioonid aastaist 1979 kuni 1981 inspest räägin kohe eksandiliga edasi. Kui tihedasti kontserdielu kujunes kõige sellel tippajal Noh, ega võib ju arvata, et, et ütleme, et sellised selli see ei olnud mingisugune ehkki meil oli mingisuguseid lugusid, mis toonases mõistes olid, et justkui edetabeli asjad ka lausa ja, ja väga-väga populaarsed seal 70 980 ja 81, aga samas olid noh, väga, et need inimesed, ulatuslikud instrumentaalkompositsioonid noh, mille, mille jaoks niisugune. Publikut ei jagunud ikka ikka ikka väga palju ja ehkki ehkki noh, see tegevus pakkus, pakkus huvi mingitele kontserdikorraldajatele ka Soomes ja Rootsis, näiteks siin hiljaaegu ma leidsin oma vanade paberite hulgast, et ma ei ole seda tõesti vaid väljamõeldud, et neid kutsutud kutsuti soome provintsi rockile näiteks ja, ja kutsuti Rootsi turneele. Aga, aga noh, nende nende kutsetega juba need alamastme mingid siuksed kultuurifunktsionäärid naersid mind välja, et Pole mõtet teid ei lasta nagunii mitte kuskile. Ja noh, mida sa selliste kavadega siin netis teed, et sa mängid, ütleme selle ühe ühe korra mängib, kaks mängib Tallinnas ette ja Tartus ja Pärnus, Rakveres, Viljandis patuga pooleks ka ja, ja siis siis ongi jokk, siis hakka aga uusi Lugus jälle tegema, eks. Ja. Sellise sellise koosseisuga ei olnud, noh, siin siin ei olnud lihtsalt piisavalt publikut selle jaoks ja eks praeguse võid sedasama juttu kuulda kuulda ka, ütleme niisugust. Noh, ma ei tea, eks ole nagu ambitsioodsamat, džässi mängivate inimeste käest. Ja niisugust noh, mainstream pop ei ole mind kunagi huvitanud. Sellel hetkel siis kui sa tundsid, et see selline bänditegu hakkab ennast sinu jaoks ammendama mis olid järgmised sammud, mida sa siis ette võtsid? No vaatasi oli tegelikult niimoodi, et me tegime seal ju kogu aeg igasuguseid eksperimente, et nende noh, Tartu muusikapäevadeks, sa ei kutsutud sinna kaasa kammerorkester ja, ja siis tolleaegse Ellerheina ei olnud veel siis Eesti filharmoonia kammerkoor, Kaljuste koorimeeste rütm, eks. Et ma ühendasin kogu aeg seal, ütleme seda niiskust. Bändi, neid tuumik kõlasid erinevate muude instrumentidega ja viimane kord seal mängisime. Ka lisatud, et no ma otsisin kogu aeg neid kõlavärve sinna juurde, et selles mõttes see oli niisugune täiesti loomulik välja kastamine, et mind hakkasid üha rohkem huvitama tõmbama, et igasugused akustiliste pillide erinevad kooslused oleks hea, et ma õpin kompositsiooni juba. Et lihtsalt tajusin, et ma oma kõige professionaalsema mõttes tugevama väljundi leian ikkagi muusikat kirjutades, mitte niivõrd ise laval kas lauldes või, või oli Fortan ka selles bändis laulja ja, ja või, või no flööti või klahvpille seal mängides tundus, tundus mulle see perspektiivikamaid mõeldes ennast tagasi nüüd praegu ütleme sellisesse suletud süsteemi kus ma nägin, et ma ütleme, oma oma bändiga ma kusagile lähen, tema nagunii ei pääse. Aga, aga, aga ilmselt oli siis nagu naiivsust mõelda ka. Ma mäletan, ma mõtlesin ka neid mõtteid, mitte et see oleks, need otsustab olnud, aga et protslikult mõtlesime noja, aga et oma mingisuguse partituuri saan ma ikkagi välja smuugeldada ja, ja et see muusika on võimeline ilma minu otsese osaluseta elama oma iseseisvat elu. Vaat mind vaimustas juba juba selle sellise võimaluse olemasolu. Aga lõppude lõpuks ikkagi ikkagi oli see, et ma, ma nagu tahtsin seda, et mu ideid ja mõtteid mängivad mängivad professionaalsed muusikud, sest et tabasin ära, et mu kõige tugevam külg on ikkagi kompositsioon ja see asi, mis mind kõige rohkem huvitas. Ja olgem olgem ausad instrumentide kooslus, mis ühes siukses bändis on nagu tavapärane see ainult kogu aeg seda pidevalt üle ja üle ja üle ja veel kord üle kasutada. Lihtsalt jäi, jäi mulle noh, nagu väheseks, et ma tüdinesin sellest ära. Ma tahtsin, ma tahtsin enamaid värbama, tahtsin rohkem vaheldust. Ma tahtsin suuremat integreeritust. Haruldane päev raadio kahes kõlas Erkki-Sven Tüüri illusioon pärit tema kõige esimeselt ECM-i plaadilt kristalli saatja ja sellega seoses tulebki kohe küsida, et millal sinu muusika siis õigupoolest oma iseseisvat elu Eestist väljaspool alustas. No eks ta siis kuidagi niimoodi perestroika arenedes hakkas vaikselt sinna sinna-tänna imbuma, et kuna piirid tasapisi hakkasid avanema, huvi oli ju selle vastu olemas, et mis siin toimub ka mujalt väljastpoolt. Ja kuskil niimoodi 80.-te teises pooles hakkasid asjad juhtuma, et ma mäletan, et ma ei tea, kaheksa seal seitse, kaheksa, teine hoone oli, oli salvestatud ühel Moskvas on mingisuguse suure tolleaegsed nimega vist Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestriga ja kuidagi salvestuses sattus ühele sellisele üritusele nagu nagu Rostrom. Ja, ja, ja seal seal pandi, pandi tähele ja ja noh, ja Soome kaudu on, juhtus, juhtus selliseid asju, see on ka, et 89. aastal üks üks väga kammerorkester mängis minu teose insulade serta esiettekannet, tähendab, nad tellisid selle teose, minul see lugu hakkas nagu rändama kohe hääle pääle seda tuli igasuguseid igasuguseid soove ja tellimusi ja palveid, et ma kirjutaks sinna-tänna midagi ja nii, et popmuusikas on, on niimoodi, et, et seal on, ütleme, et üks, üks üks asi järsku pushitakse hitiks ja no muidugi, tal peab olema see hiti kvaliteeti lennutada kellelegi meteoorina sedasi orbiidil, et ütleme, selle spetsiifikast ja valdkonnas, kus ma töötan, see, need asjad käivad kõik palju palju pikaldasemalt ja, ja väga nagu niisugust järjejärjel see, see järjepidevuse niisugune osakaal on hoopis hoopis teistsugune. Ja, ja selle tõttu noh, ma ei saa naguniimoodi öelda, et nüüd üks, üks mingisugune asi tekitas mingi tohutu lainetuse Jah, see on ilmselt tõesti üks suur erinevus nende kahe maailma vahel, aga täitsa veel mingeid erinevusi või, või mingisuguseid kontinuiteet nende kahe vahel bändimees bändi muusika poprock ja siis klassika. Ka nad olid kaks täiesti ise asja lihtsalt, et, et seetõttu seetõttu noh, nüüd ei saagi, kuna ma ise olen mõlemat nagu teinud. Ma tean, ma olen ju teinud, ütleme, ütleme sellises noh, ütleme, et see on siis rock või võtame mingi poploo, siukene formaakeks. Ma olen, ma olen selliseid laule teinud küll ja küll see on tõesti tõesti niimoodi, et ma vaatan, näiteks on üks mingi tekst mingi luuletus ja, ja kui see mind järsku kõnetab mingisugusel erilisel viisil Ja, ja see lugu on mul valmis. Aga ütleme nii, et kui ma kirjutan ühte niisugust No 20 minutist muusikateost sümfooniaorkestrile, esiteks esiteks see võtab aega, mul võib-olla pool aastat. Tema kujun, Ma kujundan seda nii nagu, nagu ütleme, üks üks arhitekt kujundab või töötab ütleme, mingi mingi suure hoonetekompleksi näiteks kontserdisaali või, või mingi muuseumi kallal või et nagu kirjanik kirjutab romaani. Et see on sama asi, et sa võid, võid. Sa ei, sa ei saa ju võrrelda, mahtudes. Paariminutist, mis ongi omas žanris võib olla väga hea ja väga andekas või mingit kolme vaatuselist näidendit, see energia ja see tähendab läbitöötatus, mis, mida eeldab üks ja, ja, ja see maht, mida eeldab, teine eks, neid neid ei saa lihtsalt võrrelda omavahel. See, see ongi, see, see ongi see vahe. Aga seda taju tegelikult nagu adekvaatsed tõesti ainult see inimene kes on võimeline mõlemas žanris töötama või kellel on see kogemus olemas, kusjuures ma ei räägi siin üldse skaalal, et mis, et, et üks on hea ja üks on halb ja ma lihtsalt nad on erinevad planeedid. Suurepärane, väga, väga tänan selle aja eest. Oli nagu mõnevõrra valgustama. Ja see oli väga põnev, kohati ma näen väga suuri sarnasusi, näiteks Rein Rannap mainis neid samu ansambleid eeskujudena aga, aga, aga teie ja Tauno Aintsi ja Reinu lähenemine sellele dihhotoomia on väga erinev ja see on väga-väga kihvt kuulda. Ja muidugi on muusikat kihvt kuulda. Võtan ette Erkki-Sven Tüüri kõige hiljutisema ECM'i plaadi. Sellelt tuleb kohe lugu seal moodi. Esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel just nagu eelmise pala puhulgi. Aitäh Erkki-Sven Tüürile, temal on nüüd vaba voli nautida edasi Hiiumaa võlusid. Mina, Maarja, Merivoo-Parro saan aga õige pea, hakkame siin stuudios juttu vestma andeka helilooja, arranžeerija ja kunagise vägagi eduka bändimehed Tauno Aintsiga. Räägi Tauno Hints, millal sina üldse muusika enda jaoks avastasid? See on täitsa kummaline, aga nii kaugele kui ma mäletan Don on muusika minu jaoks kogu aeg olemas olnud ja kogu aeg nagu. Omanud sügavat tähendust minu jaoks, ma arvan, et viis, kuus. Eluaastat oli mul vanust siis, kui esimesed nii-öelda sellised füüsilised reaktsioonid muusika ja minu vahel toimusid, suur osa on selles kindlasti minu onul kes mängis Teppo lõõtsa ja oli küla pillimees ja teeb seda ka sünnipäevadel alati perekondlikud, niisugused koosviibimised, temal lõõts kaasas, ta mängis ja laulis ja see vahetu musitseerimise rõõm ja kogemus puudutas mind väga sügavalt. Muidugi vanemad panid mu muusikakooli, kui ma olin väike ja klaverit õppima mitte akordionit, et muidu tuleb kaheki, minust küla pillimees, oli seal selline väike mõte nendel taga klaverit ei saa selga võtta. Möödusid aastad ja ostsin süntesaator. Et ja noh, ma ei tea, külastanud külades me esinesime ansambliga väga, aga meeles. Aga mis oli esimene bänd? See oli keskkooli ajal tegelikult rock n rolli mängiv ansambel. Spekuleid rock n roll, bänd tegutses Niukest brutaalsest musitseerimise soovist rock n rolli mängimise soovist ja tantsumuusika mängimise soovist. Seal olid minu kamraadid Tartust küll natukene vanemat minust, aga ma vist olengi peaaegu et kõige noorem selles ansamblis kui gümnaasiumi gümnaasiumi, ma arvan, 10. 11. klasse niimoodi, et me olime ikka nagu poisid, mängisime koolipidudel ja ja ka mõnedest nagu suuremates kohtades linna pidudel ja noh, see oli nagu niisugune enese väljaelamise vorm. Kas see oli teie enda muusika? Ei, need kõik olid ikka kaverid, enda muusikat oli oli. Oli, aga küll kindlasti mitte minu muusikat. Oli, oli niisugust, jah, seal eeslaulja Rainer Michelson, Feliks Kütt, kes mängis bassi, nemad tegid ka oma lugusid ja Me salvestasime isegi. Ja andsime ka välja, ma arvan, kasseti pärastpoole. Seda vat ei ole, seda oleks väga huvitav kuulata. Nii et head kuulajad, kui teil kellelgi on sbeki veidi know bändiga seltsis, olge õnnelik, et see on tõeline rariteet. Ja jah, jah, see oli küll ansambel Kleimeikers, kes oli meil nagu teised kamraadid, kellega me alati tegime, kust on pärit toredad muusikud nagu Urmas arman, Karl Laanekask. Et nemad olid meil nagu selline sõber ansambel, kellega me kahekesi väga sageli koos esinesin ja edasi, mis sai edasi sai siis see, et ma lõpetasin gümnaasiumi ja läksin õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse, praegusesse Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse levimuusikat selle perioodil, nagu need, noh, oli, oli mängusid, oli, oli erinevaid kollektiive, millega me esinesime. Aga võib öelda, et põhirõhk läks õppimise peale eneseharimise ja, ja selle peale, sest juba siis olid minus minus nagu kasvanud teadmine, et see kokkupuud pinninud teadmatusega on hästi suur. Tuleb seda ravida ja kassas teadmine, et tuleb minna edasi õppima pärast Viljandit, et muusikaakadeemiasse, sest et huvi kompositsiooni ja, ja loomingu ja araseerimise ja registreerimise vastu oli nagu aastatega väga palju kasvanud Muusikaakadeemia ajal. Ma juba tegin alguses niimoodi episoodilised koostööd ansambliga Genialistid. Aga kui tuli välja esimene niisugune suurem projekt, kus ajati klahvpillimängijat pikemaks ajaks ja võib-olla ka minu oskusi Aranžeerida see etendus, mis välja tuli Pärnu Endla teatris oli hea lugu Feliks Küti ja Ivar Põllu. Popmuusikal siis pärast seda kutsusid teised ansamblist mind nagu jääma sinna ansamblisse. Ja nii algaski minu tee ühine tore tee ansamblit teenilist. Vedasime. Sõbra. Hea tahte korral. Head ööd, ära tule siia. Kena päev. Räägimegi Genialistide veel, kui, kui mitu aastat see tee siis teil kestis kaas. Koostöövorm või sõprus, sõprus on, oli, oli nagu palju pikem tegelikult kui On see konkreetselt ansamblis klaveri taga või klapildide taga veedetud aeg, selle peab üle kontrollima kuskilt sealt. Ma arvan, et 2000 2002 kaks või 2000 äkki ikka kuni lõpuni välja 2000 kuni lõpuni välja ja ma sain, on osa sellest niisugusest ansambli esile kerkimisest mis tõenäoliselt oli seotud väga filmiga, vanad, vanad ja kobedad saavad jalad alla. Kuhu me siis kirjutasime muusika ja kus kasutati juba Genialistide poolt loodud muusikat? Genialistide hiilgeajal te olete ikka väga hõivatud kontsertidele on mul õigus. Jah, aastad ei olnud kõik vennad, aga aga üsna mitu aastat järjest oli meil no suurusjärgus umbes 100 kond esinemist aastas. See on päris suur koormus. Ja kas see on ka osaliselt põhjus, miks sa ei ole rohkem yhtegi bändi loonud ega kuulunud? Ma vist olen seda tüüpi inimene, et ma olen ainult kuulnud ansamblites, et ma tõesti ei olegi nagu niimoodi minu looming avaldatud teise kohapeal, aga, aga jah, ma arvan, et ansamblis mängimine eeldab teatud perekonnaseisu, eeldab teatud vanust, on teatud eas nagu sobivam ja, ja lihtsam teha kui, kui teatud vanuses praegu väga naudina ansambli The muusikat koostööd erinevate ansamblitega. Aga ma ei kujutaks seda ette, et ma neljapäev reede laupäev kodus ei ole ja pühapäeva ja teisipäeval on väga väsinud. Aga Genialistide paralleelselt see kogu aeg see tämber ja kirjutasin muusikat, mida minu käest telliti. Aeg-ajalt ma nagu lihtsalt oleks kirjutanud muusikat ilma nagu tellimuse või ilma välise käevituseta, et seda seda aeg oli tõesti vähe, et võib-olla mõned niisugused sündimised eneses iseeneseseelikut sündimised on mul meeles. Aga ülejäänud, et ma tegin sellel samal ajal ETV saatesaarele Buratino tegutseb jälle muusikat, see see lugu, mis on kirjutatud Ain Agan tellimusel aastal 2005 sellel ajal kindlasti ma mäletan seda, kus bussisõitude ajal ühest linnast teise ansambel ikkagi nii Eestit oli mul ainuvõimalik orkestrile veerida ja, ja noodipaberit määrida bussi bussiistmetel. Et see lugu kergelt vaevatud on. Ja see pealkiri on tõenäoliselt sealt, et kas see on siis nagu kergelt vaevatud või, või kergelt vajalik. Ma ei kurda, aga noh, need olid väga muusikaliselt ja muidu väga aktiivsed aastad Raadio kahes kõlab Tauno Aintsi kirjutatud, kergelt vaevatud. Esitavad Ain Agan ja Tallinna kammerorkester. Tõnu Ints on bändimees, ta on helilooja ja midagi eriskummalist torkab veel silma. Sina ja arranžeerija saadeti kirjutajana ja tegelikult oma loomingus ka nii laia ampluaaga, sa ei karda ühtegi kollektiivi. Naistekoorid, ansamblid, orkestrid ja tõesti, sul on ka näiteks sümfooniaorkestri juurde oled pannud mõned kitarrisoolod või siis heliefektid. Ma pean silmas geniaalset lauritsalubadest, midagi selles lavastuses? Väga, väga, väga, väga rikkalik on see sinu loomingumaastik. Mul on hea meel seda kuulda, kui see jätab sellise sellise mulje ma ise nagu kult luues midagi või seadet tehes otseselt sele nagu rikkaliku kõla peale ei mõtle. Aga kuidagi noh, ma tajun neid erikoosseisu nagu noh, nagu nagu naeratusi minu poole. Et kui keegi, et kui tellib naiskoor vedelik meeskoor või tellib nagu koosseis, millele ma ei ole veel kirjutanud, et siis see on nagu nagu suur võimalus ennast elavana tunda ja kirjutada ja teha ja samamoodi ka nende nende seadete puhul, kus mul otseselt ei ole nagu ees koosseisu, kuigi need on tegelikult üsna vähe, sest et seesama Kuusalu projekt väga pikalt ja põhjalikult arutasime muusika j kasega, et milline see koosseis, tervik, koosseis võiks olla. Et ta vastaks võimalikult hästi nende muusikakooli võimalustele. Et kui muusikakoolis mulle väga meeldib see niisugune orkestri ülesehituselt. Orkestrisse kuuluvad need pillid mida õppivad õpilased muusikakoolis, et kui seal on, kordan, siis loomulikult akordioni ju ju ei saa välja jääda sümfooniaorkestrist, et see annab väga-väga palju võimalusi juurte ja eriti just lavamuusika puhul ka lavavälise muusika puhul kindlasti annab see võimaluse, aga, aga lavamuusika puhul eriti, et see tämbrite valik tegelikult on. Kui kaasata sinna kitarr torupill. Et see on nagu see on puhas rõõm. Et sa ei karda mitte midagi, kõik väljakutsed on lihtsalt võimalused. Ma arvan jah, et ma, ma võtan kui seda elu ja seda tegelikult, mis on meie ümber, et ma noh, et kui mõelda vanadele koos seisundile või sellistele traditsioonilistele koosseisule, siis need on kujunenud ikka seoses millegagi. Kui sümfooniaorkestri või keelpilliorkestrile lisati, puuvill lisati vaskpille, siis selle ja koosseisud suurenesid, siis sellel oli kindlasti helilooja ja dirigentide poolne selge taotlus, et kas suurendada kõlamassi, suurendada võimalusi tämbrite osas. Et tänapäevased võimalused on ka tohutult rikkalikud. X x kullapada, mis sinuni hiljuti jõudis ja samuti, mis nõuab väga palju kuraasi empaatiat on näiteks Arvo Pärdi loomingu lahtikirjutamine. Seadet ei näe, kuidas see protsess käis? Ma jah, nimetaks seda kulla kullapada on kaunis sõna, see on nii väga erakordne võimalus ja väga erakordne tunnustus. Mind kud, tee kampa. Need seaded sündisid koostöös Arvo Pärdiga ja mul oli väga-väga suur au ja rõõm osa saada sellest maailmast, mis, mis on temaga kaasas ja, ja näha neid valikuid lähedalt. Mida muusikaliselt tema teeb ühes või teises olukorras. Lepatriinu laulsin Arvo Pärdi lugu untsist. On võib-olla lihtsam mõista, miks sulle meeldib ise luua, kirjutad oma teoseid, aga kust selline kirg seadete vast Arenseerimisenast teiste inimeste mõtete? Avastamisest. Ma arvan, et see on nii nagu raamatu lugemine. Et jube huvitav on osa saada maailmast, mille keegi kirja pannud ja selle sisse vaadata, et kaevud sinnamaani, et sa, et sa oled üks nende mõtetega, mis muusikaliselt siis niimoodi avalduvad ja sellelt pinnalt, kui sa siis oled üks sealt saad astuda samme, millisesse suunda on soovinud. Aga räägime nüüd sinu enda originaalloomingust ka. Sa mainisid, et, et sellised turgatused tulid juba väga ammu peale. Ja ma mäletan seda kõige esimest kõige-kõige esimest mängida, ma ei oska seda klaveril oli see see lugu. Kee mullis ja bass oli kogu aeg oktavi, bum, bum, bum, bum käis ja elasime Tartus Veskiteral. Naabrimees, kes hobi korras saksofoni mängis, muidu töötas ülikoolis ja käis meil ikka külas, siis ta näitas mulle, et vaata, kui passiia liigub vahepeal dominet. Hiljem ma sain teada. Ehk viiendasse astmesse, et kui passiiell ei kuvata, siis on nagu vaheldusrikas. Mul oli selle üle väga hea meel, ma sain kohe palju paremaks oma loo. Ja nüüd sa oled jõudnud suur vormideni ooperid. Jah, mind on usaldatud praegu, on tõesti Tartus Vanemuises jätkuvalt kavas, mille üle mul on superhea meel ja jätkuvalt on saalid täis. Oper Rehepapp. Ja õige pea ka Tallinnas jälle vaadata, jah, püsti. Ja mis sul praegu käsil on? Ma kirjutan teost kahele kahele kammerorkestrile Tallinna kammerorkestrile sümfonietta Rigale. Kontsert toimub märtsikuus ja see on praegu laual ja siis niisugune suurem samm on uus lasteooper teatrile Vanemuine. Mul on väga suur rõõm selle üle, et mind usaldatakse ja et niisugused suuremahulised lavateosed on sündinud ja on sündimas nagu midagi väga erakordset tellitakse, et nendel on kõlapinda. Et nad on mängukavas selle väga väga suurt. Aga siis veel selline suurem, suurem küsimus ka, et sina, kes sa oled vähemalt tavamõistuse jaoks kahes päris vastandlikkus maailmas muusikuna tegutsenud bändimees ja siis sümfooniaorkestri helilooja. Kuidas, kuidas sina tajud, on seal vastuolu või on seal mingi partnerlus või äkki ongi? Jah, ma olen täiesti veendunud selles, et tegelikult on kõik üks see lihtsalt eri, need on eri väljendusvormid. Aga ma saan aru ka sellest, olen täiesti teadlik, et kõikide inimeste jaoks ei ole üks. Ja see on ka väga kaunis lähtekoht või, või nagu võimalust. Kuuled raadio kahe jõule saadet ja õigesti teed, äitäh kuulamast. Tänane kulgemine oli pühendatud Eesti heliloojatele, kes on kunagi olnud ka bändimehed. Minu viimatine vestluspartner oli Tauno Hints. Tema kontsertino klaverile, viiulile ja orkestrile kõlabki praegu esitaja Tallinna muusikakeskkooli solistid ja Tallinna kammerorkester dirigent Mikk Murdvee juhatusel. Enne Tauno Aintsi vestlesin Taavi Tulevi, Erkki-Sven Tüüri, Rein Rannapiga, nii et kel huvi, kuuledki kindlasti järgi. Neil oli palju põnevat öelda ja kõige vahvam minu jaoks oli see, kuidas on olemas vägagi suur arvamuste paljusus ka selle valitud seltskonna seas. Jõulusaadete kolmepäevane maraton lõpetab. Mina olen Maarja Merivoo-Parro, mina tänan. Ja loodan, et ei pea, tiheksid, päevad lähevad sama rõõmsad ja meeleolukad kui see eriti headusele keskendunud. Kolm päevak on loodetavasti teie elus ainult ikke kõike head. Kohtume tulevikus ikka siin raadio kahes.