16. doonoritegija saade alustab ja alustame sellest, et sihtasutus Eesti tervise fond andis juba kolmeteistkümnendat aastat järjest välja Eesti aasta arstid oli jaa aasta arstiks, 2014 valiti Taastava kirurgia kliiniku veresoonte kirurg Andrus Loog. Andrus Loog on meil täna stuudios, tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Aasta arsti valisid portaali arst, poee lugejad ja žürii. Kandidaate oli seekord 270 ja välja valiti doktor Andrus Loog. Lisaks igapäevatööle ja tavalistele lõikustele doktor Loog, mida te olete teinud? Te olete teinud ka ebatavalisi lõikusi. Ajakirjandus on ära märkinud, et te olete saanud tagasi õmmelda tööõnnetuses maha saetud käe. Ja üks noormees on tänu teile saanud tagasi rongiõnnetuses keha küljest eraldunud jala. Öelge palun, kas te eriti esimesena Eestis neid operatsioone? No ma kõigepealt alustaks sellest pihta, et mis tavaline on ja mis on ebatavaline. Vaadakem, ma tegelikult ei ole siiamaani näinud veel ühtegi patsienti, kes ütleks, et oh, see on nii tavaline lõikused, tehke seda mulle jälle, eks, et ma tegelikult arvan, et iga iga patsiendi jaoks lõikus on ebatavaline. Võib-olla meie arstidena teinekord ütleme, et jah, see oli selline tavapärane tavapärane lõikus. Kui te nüüd nagu meenutasite neid kahte juhust, siis nii ma kindlasti ei ole olnud Eestis esimene, kui me räägime tagasi istutamisest, et minu mäletamist mööda tee seda juba Tartus ja äkki oli seal professor tender, kes esimese sellise lõikuse tegi. Eesti televisioonil on sellest isegi üks ilus film valminud. Jala tagasi istutamisega on selline lugu, et millegipärast on nii, et tagasi istutatud jalad ei kipu kippu jääma alles. Miks? Arvatavasti seetõttu, et elamine on väga palju lihast rohkem, kui seda on käel, võib-olla see on seotud ka jala verevarustuse eripäradega, aga, aga kahjuks see niimoodi on. Et jah, meil endale siis, kui me selle noormehe jala tagasi istutasime, tundus, et võib-olla see oli Eestis esimene. Kuigi ma olen hiljem saanud tagasisidet, et ka Tartus olevat enne seda tehtud üks õnnestunud jala tagasi istutamine, et ei uurinud tookord ka rohkem ja ega kas see ongi nii oluline, et kes see nüüd nagu päris esimene oli, aga ma arvan, et oluline on see mis see lõpptulemus on, et lõpptulemus on see, et tõesti tol hetkel noormees, kes õnnetuses oma jala kaotas, liigub täna kahel jalal. Aga kus te seda õppisite, te pidite olema seda näinud, pidite olema valmis, et kui see noormees nii-öelda kahes tükis teie lauale toodi kirurgi lauale, siis te teadsite kohe, mida on vaja teha. Nojah, et eks ma ikka olin näinud seda varem sel ajal, kui minagi Tartus õppisin, siis olen sattunud ka seal operatsioonidel osalema, kus oli vaja tagasi istutada käsi näiteks. Ja kui mõelda selle peale, et millised on siis need töövõtted, meetodit ega ühendused, mis, mis seal vaja siis teha sellise sellise jäseme kaotuse korral on vaja taastada verevarustus, on vaja taastada luu terviklikkus, on vaja taastada, närvid, lihased, kõõlused, tegemist ei oleks lihtsalt ühe sooja asjaga inimese küljes vaided sellel tagasi istutatud asemel, siis oleks ka funktsioon olemas. Ja ega need kirurgilised, et tegevused, ega need on ikkagi samasugused, nagu nad on meie igapäevaste lõikuste juures. Lihtsalt selle jäseme tagasi istutamine nõuab erinevate kirurgide osalemist ja, ja iga kirurgi kirurgia meeskond siis teeb seal oma tööd. Ma ütlen lihtsalt kuulajale vahepeal, et see, mida doktor Loog nimetab igapäevasteks lõikusteks, et need on siis jalgade verevarustuse taastamiseks tehtavad lõikused. Jah, ütleme, et see on veresoonte kirurgi igapäevatöö. Aga kui te seda, mida te nimetate tagasi istutamiseks hakkasite tegema, siis teil ei olnud kindlasti kindlust, kuidas lõikus lõpeb. Ehk te võtsite riski, kas seda tuleb igapäevatöös sageli? Mul võib-olla oli, oli nagu teadmine ja kindlus, kuidas lõikus lõpeb, et lahatud, kui kindlad käest ära võtta. Ta ja kittel seljas pigem on selliste operatsioonide puhul teadmatus, et mis saab edasi. Kas see kõik, mis me tegime operatsioonitoas, kas õnnestub, kas ära lõigatud käsi või jalg hakkab funktsioneerib, kuidas ta hakkab funktsioneerima? Ütleme nii, et tegemist on kaalutletud riskiga ka oma igapäevases töös, kui me taastame taastana kuskile verevarustust siis iga operatsioon risk on teinekord selle operatsioonirisk kuitahes madal. Aga ilma riskita operatsioon ei ole olemas. Me arutame tavaliselt patsiendiga selle läbi, et millised on need riskikohad, millised on võimalused ilmaoperatsioonid ja millised on võimalused, et kui teha seda operatsiooni ja eksis patsiendiga koos. Risk põetada. Patsient riskib tegelikult rohkem. Millest see sõltub, et kui te olete kirurgikindad võtnud käest ja kitli seljast aga ei lähe nii nagu te arvasite, siis millest see sõltub? See võib sõltuda selle konkreetse haiguse iseloomust. Et ega kahte ühesugust inimest ei ole olemas, haigused on sarnased, aga nad on ikkagi detailides erinevad. Vaatamata planeerimisele enne enne operatsiooni keeruliste pooltel juhtudel kindlasti vaatama selle patsiendi haigusloo haiguse käigu tehtud uuringud üle mitmekesi ja planeerime seda tegevust, et me alati me läheme midagi tegema, et siis meil ei ole ainult nagu üks plaan, aga meil on. Meil on mitu plaani, et juhul kui mingi asi ei õnnestu, kuidas me siis käitume, me oleme selleks ette valmistunud. Aga ju me ei suuda siiski võib-olla kõiki asju alati, et ette näha. Kas te juba poisipõlves, doktor Loog teadsite, et teist saab kirurg. Nüüd on küsimus, et kuhu seda poisi pärast piiri tõmmata, et ma mäletan küll nagu väga täpselt seda, et ma olin veel 15 või 16, ingli meeldis hirmsasti jalgrattaga sõita ja aga jalgrattaga sõites ikka juhtub selliseid asju, et tuleb ette kukkumisi ja nii kui ma oma verd nägin, nii minapildi taskusse panin, et ega see ei, see arstiks saamise mõte tuli, tuli võib-olla seal poisipõlve lõpus kuskil, vast nii 16 või 17 ja siis tekkis selline tunne, et oot, et see võib olla midagi päris huvitavat. Ja kas siis, kui ülikooli sai mindud, siis ma teadsin kindlasti ma tahan kirurgiks saada. Te käisite praktiseerima Ameerika Ühendriikides ühes kliinikus, kus te saite tegelda nii südame kui veresoonkonnakirurgiaga. Mida see aeg teile andis ja kuidas see valik langes, et kindlasti veresooned, aga mitte näiteks kardio või neurokirurge? Ja see jutt tiba keerulisemalt, et ega päris sellise spetsiifilise kirurgia juurde. Noh, alustasin ma ülikooli ajal neurokirurgia operatsioonitoast alguses sanitarina ja pärast siis anestesioloogi abina Kanestasistina. Et ka neurokirurgia kui selline me ei olnud, et vähemalt kõrvaltvaatamise mõttes midagi võõrast. Südame ja veresoonte kirurgia, mis oma olemuselt on, on siiski väga, väga sarnane ja ja veel, kuni eelmise aastani oli ka Eestisse üks eriala nimetus oligi kardiovaskulaarkirurgia, mis tähendabki siis südame veresoonte kirurg. Ega mina pärast ülikooli lõppu sattusin tööle Eesti südamekeskusesse, ehk võib-olla inimesed teavad seda paremini, professor Sullingu järgi. Ja ka seal oli ühendatud nii südamekirurgia kui veresoonte kirurg. Ja ka Ameerika Ühendriikides oli see suurem ettevalmistuse pool oli siiski südamepool. Ja kui nüüd natuke ajas edasi minna, siis 93. aastal, kui me Keilasse oma kliiniku rajasime, siis selle kliiniku nimi oli Keila südamekliinik. Miks sellest on tänaseks päevaks saanud veresoonte kirurg ja koos meiega koos töötavate plastikakirurgidega? See on lihtsalt üks selline elukäik. Aga kui te nii lähedalt saite vaadata ja võib tõenäoliselt ka teha südamelõikusi, siis te siiski ei valinud seda oma pärisosaks. Võib-olla siin on nagu paslik öelda, et, et me võime siin planeerida ja valida mida iganes, eks ole, ja vanajumal selle peale ainult nagu muheleb naer. Ega Eestisse tagasi tulles sain ma ka Eestis teha mitmeid südamelõikusi. Aga samal ajal tegin edasi ka veresoonte lõikusi. Ja võib-olla tol hetkel kindlasti oli südamekirurg ja isegi nagu meelepärasem. Aga kuna meil kõik need plaanid, mis meil olid, Keilasse minnes ei realiseerunud, me ei saanud Keilas alustada oma südamekirurgiaprogrammiga ja seetõttu kuna erialad on nii lähedased üksteisele, tegelesime veresoontekirurgiaga ja ja nii see on siis läinud. 93. aastal see oli see aeg, kui te Keila südamekliiniku asutasite kostoctor mereni ka. Ja see oli üks esimesi erakliinikuid erahaiglaid Eestis, kas te idee saite Ameerikast? Ütleme, et asutajaid oli tegelikult rohkem kui meie doktor mereniga. Me oleme asutajatest kahekesi jäänud tänase päevani. See ei olnud kindlasti ühe inimese mõtte. Ja see mõte küpses tegelikult töötades tollases Mustamäe haiglas. Haigekassa oli värskelt alustanud ja, ja me nägime seda, et võib-olla kõik see, mida südamekirurgia haiglale nii-öelda sisse toob ei jõua päris õigesse kohta. Ja meil oli nii-öelda siis eesti südamekeskusel ja tolleaegsetele Mustamäe haiglajuhtide vahel olid siis tõsiselt eriarvamused. Nende plaanide hulk ka käis ka see, et, et võib-olla oleks kogu Eesti Südamekeskus kolinud Keilasse. Aga nii ei läinud. Osa sellest Eesti südamekeskuse seltskonnast kolis Keilasse ja et see idee, et, et kuidas seda teha või mis teha, siis see on ikka nagu mitmete inimeste kollektiivne looming. Nende inimeste seas olid enamus nendest, kellel oli vähemalt aastane kogemus töötamiseks kuskil väljaspool Eestit. Ehk et seda meditsiini toimimist, et noh, mis meil see Eesti kogemus oli, see oli ikkagi sellise sotsialistliku plaani majandamise kogemus või noh teadmine siis need inimesed, kes kuskil olid väljas näinud, olid näinud ka seda, kuidas meditsiin võib teistmoodi toimida. Meil oli seal jah mitmesugust väga mitmesugust kogemust, kogemus nii Šveitsis, Saksamaal Rootsist, minul, Ameerika ühendriikidest ja loomulikult peab ütlema, et kõigi nende maade kogemused on erinevad. Te püüdsite luua niisugust muster haiglat Eestisse. Teil oli väga hea meeskond saanud teie jutust aru, kui palju oli vastutöötamist algusaastatel. No muster haigla jällegi, et mis asi see siis on, eks ole, et ma oleks nagu üheks kriteeriumiks võtnud selle, et et see haigla peab olema vähemalt nii hea, et ma tahaks, et mind ka selles haiglas opereeritakse? Noh, mitte et ma loomulikult ei taha, et mind opereeriks keegi, aga kurat ja, ja mul see valikuvõimalus on, et siis palun siin teha seda. Et võib-olla on, võib-olla on see selliseks kriteeriumiks nüüd kes oli vastutöötamist? Noh, ega me siis nüüd nii kehvad ka ei olnud, et meil üldse vaenlasi poleks olnud, aga, aga teisest küljest peab ütlema, et meil oli toetajaid ka. Et ka ilma toetuseta ei oleks selline asi sündinud. Te tegite nendel aegadel doktor Tiit Mereni ka kahepeale ligi 700 lõikust aastas. Kuidas niisuguse töökoormusega toime tulla? See tähendab nelja-viit lõikust päevas. Kas seal on nii palju, nii palju on, eks seal ole ju rahulikumaid päevi ka ja ütleme nii, et on on maailmas riike, kus see on täiesti normaalne ja tabab parane. Kirurgi töökoormus. Sealsamas Ameerika Ühendriikides, kus minagi õppisin oli tavapärane tollane kliiniku juht Denton kuuli, kes oli tol ajal 72 aastat vana. Tema tegi keskmiselt kuus seitse operatsiooni päevas, südameoperatsiooni nooremat nooremat kirurgi, näiteks tollane treeningprogrammi juht matil Dancan. Tema tegi kaheksa kuni mõni mõni päev 10 südameoperatsiooni päevas. Mitte loomulikult, nad ei teinud kõike seda algusest lõpuni ise. Kuna see oli väljaõppekeskus, oli seal abiks väga palju residente ja teisi väljaõppel inimesi, kes kõike seda aitasid nagu läbi viia. Aga, aga ikkagi, et selles töökoormus ei ole tegelikult nagu midagi väga-väga eriskummalist. Teil läks Keila südamekliinikus väga hästi kuni 10 aastat hiljem 2002 poni tookordne sotsiaalminister Eiki Nestor lauale määruse, mis ütles, et veresoontekirurgiat tohib teha edaspidi ainult Tallinnas ja Tartus. Näitus, mis tähendas seda, et Keila südamekliinik pidi uksed kinni panema. Kas see oli lask omade hulgast ehk teistest haiglatest ja, ja teiste arstide hulgast? Ei ole päris kindel, kas see määrus lõpuks nagu allkirjaga sai või ei saanud, et, et ma arvan, et see aasta oli selline määrus eelnõu, jah, sellised sellised erinevad mõtted erinevate inimeste peas ju keerlast. Omadele võõras, võõrastele oma, et ega sellist monopoliseerimise suunda on siin aegade jooksul ikka ikka ette tulnud. Te kolisite seejärel Tallinna Magdaleena haiglaruumidesse avasite seal kliiniku uue nime all taastava kirurgiakliinik selles siis puudusse sõna südame. Aga te saite sisuliselt sedasama tööd edasi teha, mis Keilas? Jah, 2004 viime, kolisime Keilast Tallinnasse murdelena haiglaruumidesse. Ja selle üheks põhjuseks oli see, et tollal kinnitatud Eesti haiglate arengukava järgi anti Keila haigla, Põhja-Eesti regionaalhaiglale. Ega Põhja-Eesti regionaalhaigla selle otsuse üle ka vist väga õnnelik, kui ei olnud, aga selge oli see optimeerimaks oma töökorraldust viidi aktiivravi Keilast ära Tallinnasse, mis tähendas ka seda, et Keilast Tallinnasse nihkus ka kogu haiglas olev diagnostiline pool. Kuna meil on seda diagnostiliste poolt vaja, ostame seda teenust. Siis tundus olevat, et kui hakata seda teenust ostma, siis kuskilt Tallinnast ja noh, ütleme, et siis mitmete asjaolude kokkusattumuse tõttu juhtuski et sattusime siis Tallinnasse. Ja ma arvan, et me selle lepingu allkirjastasin. Kas maikuus 2004 ja umbes siis poole aastaga toimus nii projekteerimine, ehitamine ehk et tolleaegsest Magdaleena haigla operatsioonibloki eest ja samal korrusel olevast palatiosakonnast me ise nimetame seda, et jäid järgi ainult välisseinad? Kindlasti omal ajal, 75. aastal, kui see Magdaleena haigla on ehitatud, oli ta väga hea, aga iga asi, iga asi saab vanaks ja siis sai sinna rajatud väga tänapäevastele tingimustele vastav operatsiooniplokk, viie operatsioonitoaga ja palatikorpus. Nimevahetus oli pigem nagu seotud sellega, et selleks ajaks oli liitunud meiega ka doktor Olavi vasar kes lisaks sellele, et ta on veresoonte kirurg, on temal ka teine eriala, mis on tema peamiseks tööks täna ehk plastikakirurgia. Ja kui me mõtlesime, et mis asi see kliiniku nimi, siis võib-olla, et noh, et, et see, seda me nimi oli, ise viskasime selle üle nalja, et, et see, miks selline nimi teil on, kui te südamekirurgiaga tegelesime, ütles, et me oleme lihtsalt väga südamlikud inimesed. Ja et mis asi see on, mis ühendab siis sellist veresoontekirurgiat ja plastikakirurgiat. Ja leidsime, see võiks olla siis rekonstruktiivne kirurgia kui ükski minu noorematest lastest ei suutnud seda sõna nagu välja öelda. Ja kui mõelda veel selle peale, et see on rekonstruktiivse kirurgiakliinik mõtlesin, et kui lapsed ei suuda tea, kas need patsiendid keegi sellega siis nagu hakkama saavad ja võib-olla selline keerulise nimega kliinik oleks inimesega võib olla eemale peletanud, et iial ei või teada, et mis seal siis tegelikult tehakse. Otsisime eestikeelset sõna ja nii me sinna Taastava kirurgia kliiniku juurde jõudsimegi. Eks teinekord tekitab täna segadust, et inimesed teavad, tean peamiselt taastusravi ja sellega kiputakse segamini ajama, aga aga me ise arvame, tookordne nimevalik oli õige. No kui sealt 2002.-st aastast veel 10 aastat edasi arvata, siis 2012 haigekassa audit leidis, et taastava kirurgia kliinikut tuleks tegevuslitsents üldse ära võtta, et te olete kogu aeg nagu pinnuks silmas olnud, miks ja kellele? No ma arvan, et ega selline erameditsiin, mis tegeleb sellise päris-pärismeditsiinipoolega, ega see ei ole Eestis väga soositud olnud kunagi. Ega täna ju noh, liialt palju neid eraasutusi, kes tegutseksid haigekassa lepinguga ja tegeleksid sellise statsionaarse kirurgiaga, ega neid väga palju ei ole ju. Lisaks meil on veel ortopeedia, arstid on Fertiilitas ja ütleme, et sellega peaaegu see nimekiri siin ka ju lõpeb. Tartu elitee teeb ka igasuguseid üldkirurgiast alates? Jaa jaa. Jaa, okei, unustasin ära, et tõepoolest, aga, aga ikkagi noh, ega nüüd nagu teist kätt vaja ei läinud, eks. Näppe painutama hakata. Mis puudutab haigekassa auditisse, siis meie head kolleegid nii Eestist kui ka väljastpoolt Eestist on ütelnud, et tolla kord seal meie tööanalüüsil nagu mingit seost auditi, kui sellisega küll ei olnud. Meditsiiniaudit on üks hoopis teine asi. Ja selge on see, et tol korral haigekassa kasutas audiitoritena inimesi, kellel puudusid erialateadmised. Seetõttu tekkisid meil erinevad arusaamad ka näiteks sellest, et kus kohas inimesel üldse pulsil saab katsuda ja kus kohas seda ei ole võimalik teha. Aga teisest küljest jälle, kui mõelda, et mis sellest siis paremaks kindlasti saime meie paremaks saime sellepärast paremaks, et me kindlasti hakkasime enda tööd paremini dokumenteerima. Mitmed kvaliteedijuhtimise protsessid käisime uuesti läbi, beebi sai kvaliteedikäsiraamat korralikuks kirjutatud, nii et selles mõttes läks meie poolt paremaks. Noh täna ma tean ka seda, et ka haigekassa pool on ümber mõtestanud selle, mis üldse tähendab linn, audit, kes neid võiks läbi viia, millised saavad olla järeldused ja nii edasi. Aga teil ei tekkinud niisugust käegalöömise meeleolu, et lähen üldse hoopis Eestist ära või, või keskendun tõesti ainult ilukirurgia-le, et neil ei ole nagu haigekassaga mingeid probleeme. Mis sel hetkel küll ei tekkinud selles mõttes, et siis oli ju nii-öelda lahing oli käimas ja ja noh, väga narr oleks ju poole lahingu pealt püsti tõusta ja öelda, et nii kõik lähen minema, et selles käigu näitan seda, et me oleme nende arvamustega päri ja olemegi süüdi ja ja olemegi sellised, nagu püüti väita. Need napid erahaiglad, keda te nimetasite siin ma vaatan, kõik teevad nüüd kõike, effertiilitas on loobunud sünnitusabi osutamisest ja nende teenuste loetelus on tõesti taastusravi-nina-kurgu-kõrvahaigused siis sama elitee haigla tus viljatusravi kõrval osutab uroloogias diaüldkirurgiast kuni kardioloogiline lõpetades, et kas see on ainukene võimalus Eestis erahaiglatel üldse ellu jääda, et teha kõike. Kindlasti oskaks sellele küsimusele hulga paremini vastata Fertiilituse või Elite juhid. Miks konkreetselt selline valik? Et ma pigem nagu arvaks, et võib-olla meie ja ortopeedia arstid oleme püüdnud jääda kindlaks sellisele kitsamale tegevusvaldkonnale ortopeedia arstide puhul, siis tegelevad nemad peamiselt ortopeedia ka ja meie siis veresoonte ja plastikakirurgiga me ei ole võtnud omale juurde lisaerialasid. Ja, ja võib-olla on selliseks põhjuseks ka asjaolu Fertellitasel jälit teel on olemas need võimalused pakkuda sellist ambulatoorselt arstiabi erinevatel erialadel. Meie ambulatoorne pool on suhteliselt fokusseeritud. Teie elus doktor Loog on veel üks väga ränk tagasilöök. Tee langesid füüsilise rünnaku ohvriks. Teel oma haiglast parkimisplatsile peksti väga rängalt. Te saite ränki vigastusi alates peast ja lõpetades jalgadega. Kuidas te praegu sellele kõigele tagasi vaatate, kas te lähete ikka sama teed mööda igal õhtul töölt koju, pargitama auto täpselt samasse paika, kus enne. Kas te hirmu ei tunne? Kas te ei karda oma elu pärast? No samasse kohta täpselt ei pargi, sest seal kus ma tookord parkisin, täna seal parkida ei tohi, lihtsalt muidu pargiks ikke lihtsalt liikluskorraldus on muutunud. Ja ikka käin samast uksest ja ja ma pean ütlema, et ega see seik oli mul endal hakkas nagu meelest ära minema nüüd et siin viimaste nädala jooksul intervjuudes teinekord küsitakse seda küsimust, et nojah, siis tuleb, siis tuleb uuesti meelde. See ei ole kunagi elus surmahirmu kogenud. Vaadake, et isegi nagu sel korral, et ega see, see, see hirm oli seotud hoopis teiste asjadega. Hirm oli pigem seotud sellega, okei nüüd ta lööb mu maha, aga kes mu lapsed suureks kasvatab, et see oli see mõte, mida ma mõtlesin. Et see, et oi küll need on valus, ära surra või et noh, et endast nagu sellepärast kahju oleks. Noh, ma ei, ei ainult sellist mõtet. Aga Keila linnavolikogus tulite ära, te olete nagu seda oma poliitilise tegevusega seostanud. Ei tulnud ega pärast seda pärast seda rünnakut. Jah, ma olin siis Keila linnavolikogus ja jäin sinna ka edaspidi. Kui öelda, et nende aastate jooksul, kus mina olin Keila linnavolikogu esimees, et mis sel ajal tehtud sai, siis kõige suurem asi, mis tehtud sai ja mis on linna arengule väga tähtis, on see, et sai valmis uus kool, sai valmis uus muusikakool ja uus maakonnaraamatukogu. Ja loomulikult olen ma väga tänulik kogu sellele meeskonnale, kellega me koos seda tegime. Et jällegi ei ole see mõeldav, et tegemist oleks ühe inimese tööga või et noh, et ainult tänu tänu temale, et võib-olla jah, ka seal volikogu esimehena oli minus poliitikasse vähe sobivat otsekohesust ja ja ju ma ikka noh, tihtipeale ka selline auto kraatne olen. Ja nüüd viimastel kohalikel valimistel ma kandideerisin, aga kuna me olime samal ajal alustanud ka oma teadusprojektiga, siis kandideerida saab mitut moodi, et kandideerinud saab niimoodi. Jah, ma kindlasti tahan saada ja teen selleks kõik endast oleneva. Ja kandideerida saab ka lihtsamalt. Ma viimane kord kandideerisin lihtsamalt. Mis ei tähenda seda, et mõni järgmine kord võib-olla ei kandideeriks tulemuslikumalt. Aga siis selle võrra agressiivsemalt. Arvatavasti jah, et ega see see valimisvõitlus ja midagi teha ei ole, et inimesed teavad poliitikutes suhteliselt vähe, teatakse mingisuguseid üksikuid nimesid. Mul oli siin visteemine, nädalgi oli veel, et ühest Keila kauplusest kliinikule pirne ostes arvas müüja tega arve, äkki linnavalitsus ei lähe, et noh, et ma olen seda nagu tähele pannud, et volikogu esimees ühes omavalitsuses on nii vähe tähtis ehk et ega selle inimese nime väga palju ei teata, teataks linnapead, aga, aga noh, volikogu esimees on selline peaaegu nagu mõttetu ameti. Doktor loog, kindlasti on teie elus juhtunud väga palju head, aga kui vaadata neid tagasilööke alguses kliiniku suunal, hiljem isiklikul suunal. Kuidas te käsitlete niisuguseid tõkkeid, barjääre, mida elu teie teele veeretab ja veeretab kõikide inimeste teel, et kas need on midagi, mida tuleb kiirelt ja ühe ropsuga ületada. Või te pigem suhtute niiviisi Tauistlikult, et kõik on niisugune rahulik kulgemine ja takistustest tuleb kiirustamata mööda Loovidaja, mis teie iseloomukohane on? Siin ei, julgen küll öelda, et mis, mis see nagu päris kohane on, arvatavasti on, on minu erinevatel eluetappidel olnud täiesti erinevaid lähenemisi nendele takistustele ja ega ma nagu väga teadlikult praegu ei mõtle, et lahete tot, et mis see minu misse minu sisemine mina nüüd nagu tegema käseb, et eks see sõltub ikkagi nagu takistusest ja selle takistusega kaasas käivast emotsioonist. Ma arvan, et seal seal on midagi nagu mingi segu on nendest asjadest, eks ole. Et. Tihtipeale näeme jah, mingisugust tagasilööki mille tahaks nagu kohe ära lahendada, eks ole, tahaks, tahaks kohe midagi tegema hakata. Aga võib-olla teinekord on mõistlikum oodata, oodata ja vaadata. Ja mõelda nendesarnastele takistustele tagasi. Et äkki ootaks ära nii kaua, kui see takistusi mööda läheb. Et siis kulub vähem jõudu ja närvi selle takistuse ületamiseks. Aga jah, sõltub endiselt, sõltub kõik takistusest ja sõltub sellest, et keda see mõjutab. Ta on see üksikisiku probleem, on organisatsiooni probleem kui pikaajalise tähendusega see takistus on kõigist asjadest. Kirurgid üldiselt on väga kiire reageerimisega, sest et elukutse nõuab neilt seda. Kas elukutse kujundab iseloomharjumusi ja iseloomu. Jah, kui ta niimoodi nagu küsite, siis õige vastus on, et jah, aga aga teisalt ma arvan siiski niimoodi, et isiksusetüüp või inimtüüp on kindlasti on seal väga palju sellist kaasasündinud ja kindlasti on sealt sellisest varasest lapsepõlvest päritud reaktsioone ja ja tegevusi ja, aga kirurg on oma olemuselt pigem selline nagu probleemilahendaja ja ta saab sellest aru, et noh, et tema tema ülesanne on piiratud aja jooksul lahendada mingi konkreetne probleem. Tume? Jah, tahame, et see, see mingisugune probleem, mis on, et, et me teeme plaani, kuidas seda lahendada, püüame ära lahendada ja siis me võime öelda, et päeva lõpuks, et jah, nüüd on see probleem lahendatud. Kujutate ennast erakorralise meditsiini osakonnas töötamas? Just selle reaktsioonikiiruse ja otsuse langetamise kiiruse mõttes? Oh, igasuguseid töid võib teha, et miks mitte. Ma arvan, et nii kiirabi töös kui ka erakorralise meditsiini osakonnas on just selle erakorralisuse võlu. Et sellel on oma teatav võlu. Pärast ülikooli lõpetamist pea poolteist aastat töötasin mina karder animatsiooni osakonnas ehk et see oli selline osakond, kuhu siis hospitaliseerib tõi, toodi haiglasse need inimesed Tallinnast ja Põhja-Eestist, kes olid saanud südamelihase infarkti. Noh, oligi selline erakorraline erakorraline situatsioon, kogu aeg. Aga see mul on jah, see mulle ka meeldinud. Kas teil on jäänud meelde kõik need korrad, kui patsient teie valvekorra ajal lahkub või te jätate selle haiglaseinte vahele ja unustate kuivata haigla ukse enda järel kinni pannud? Ütleme nii, et need lahkumised on kõik erinevad. Kui keegi väidab, et, et see teda ei mõjuta või et ta suudab selle välja lülitada, siis ma ei usu seda. Et on, on kordi, mis jäävad, jäävad rohkem meelde mis jäävadki kummitama. On kordi, mida on lihtsam jätta haiglaseinte vahel, aga iga kord mõjub. See on üks osa kirurgi ja arsti tööst, aga nüüd, doktor Loog, on teil täiesti uus suund, ma ei tea, kui kaua aastaid te olete sellega tegelenud, aga kas ma võin seda eesti keeles kuulajale lahti seletada, kuidas patsiendi oma rasvarakkudest talle uusi veresooni kasvatada, kas see on nii? Selleks pisikene osa sellest asjast jah, et laiemalt võttes on tegemist siis regeneratiivse meditsiiniga jällegi selline kole-kole sõna, ainuke paha lugu on selles, et ega sellel jällegi nagu väga head eestikeelset vastet ei ole. Ehk siin peaks kasutama jällegi sellist nagu taastava meditsiini väljend, mis ei ole nagu võib-olla päris täpne. Aga siiski jaa selle üks harudest on rakuravi. Nüüd, kui minna õigekeelsussõnaraamatu juurde või minna ka eesti keele seletava sõnaraamatu juurde siis vähemalt, et eelmise nädala reede seisuga ei märgi kumbki nendest sõnaraamatutest, et selline sõna üldse eesti keeles olemas oleks. Tegemist on ühe noh, selles mõttes nagu väga-väga uue asjaga me kasutame inimese oma rakke. Me püüame võtta sealtsamast rasvkoest, siis rege ratiiv rakud, need, mis on suutelised midagi head inimeste sees tegema. Ja me püüame panna need rakud siis tõesti kasvatama uusi veresooni. Kuidas õnnestub. Me oleme loomkatsefaasis ja, ja loomkatses õnnestub see väga hästi. Nüüd kõik ei ole alati loomkatsest inimesele otseülekantav. Kindlasti nõuab see täiendavaid uuringuid, nõuab täiendavat tööd. Kindlasti ei saa täna öelda, et jah, me teame, kuidas seda asja teha ja nüüd hakkame homme kohe tegema. Aga kui nüüd rääkida üldse sellest sellest rakuravist või sellest regeneratiivse meditsiini poolest, siis. Kunagi Eesti kirurgide kevadpäevadel esines Toomas noniimann, rääkis rakuravi ja kirurgia koostöövõimalustest. Tundus väga huvitav ettekanne. Väga palju suurt midagi aru ei saanud, aga huvitav oli ikkagi. Läks aasta mööda ja plastikakirurgid võtsid mind kaasa ühele plastikakirurgia aastakonverentsile kus räägiti juba suhteliselt palju rakuravist, ehk tegelikult plastikakirurgia mõttes siis tõesti rasvkoe kasutamisest erinevate esteetiliste iluprobleemide lahendamiseks. Ja nagu ma siin korra juba ütlesin, et me võime siin igasuguseid plaane teha, aga, aga keegi vaatab ülevalt, peab peenikest naeru. Siis ka sellel konverentsil. Piduliku õhtusöögi ajal sattusime ühte lauda istuma nii-öelda maailmaplastikakirurgia väga tunnustatud inimestega. Minu kõrval istus tavas piiks, kes on, eks Ameerika plastikakirurgia elavatest legendidest. Ja ütleme, et magustoitu oodates kui söögid olid juba söödud ja natukene jooki joodud ja võttis tema minult käest kinni ja ütles, et laanes Rakkuja muudab kogu maailma meditsiini järgmise, 20 aasta pärast. Et loomulikult ta oli minust umbes nagu kaks korda vanem, et lasin tal sobilik mulle öelda, et noormees olen ja ma arvan, et siis käis klõps ära, et ma mõtlesin, et siin peab olema midagi sellist. Et vähemalt tasub huvi tunda. Siis sai, sellest ajast alates sai nagu süvenenud sellega tegelema hakatud, süvenenult asju lugema hakatud. Ehk et noh, esmapilgul on, et kui me võtame rakuravi ja, ja veresoonte kirurg ja nagu meditsiini üks ja teine äär, eks ole noh üldjuhul nikerdustega kirurgide mõelda ei viitsi, nad tahavad muudkui ainult nagu lõigata, eks. Ja pigem selline rakkudega tegelemine on just väga paljuski selline nagu mõtlemise pool. Et ega, ega minust ei ole vaatama Ta sihiteadlikule tegevusele ja enda harimisele ei, ei pea ma küll mingist otsast täna ei, ei rakuteadlaseks ega, ega rakubioloog, eks, et ma ikka endiselt tulen, veresoonte kirurg. Aga ma arvan, et minu pluss ma Ma saan aru, millest teadlased räägivad. Ma oskan nendega kaasa rääkida, ehk me suudame rääkida ühes keeles. Ja see, et arstid ja arstid ja teadlased ehk et ühest küljest siis kliinilise meditsiinipool ja teadus selles mõttes, et see, mis tehakse kuskil laboris, need inimesed suudaksid ühes keeles rääkida ja suudaksid üksteisele arusaadavad olla. Selles on On väga palju kogu selle tegevuse edu võti või et, et kuidas sealt saab asi üldse edasi minna. Kui mõelda, et mis asi on nagu innovatsioon või mis asi on üldse loovus siis on väidetud, et noh, et punkt üks on seda loovust väga keeruline mõõta, aga et see loovus saab tekkida nendes kohtades kus puutuvad kokku erinevate ettevalmistustega inimesed erineva teadmisega inimesed ja kui nad suudavad üksteisele oma asjadest arusaadavalt rääkida, keda siis selle koha peal võib tekkida loovus. Ma arvan, et meie edu täna ongi selles, et et me, need inimesed, kes me oleme kliinikus suudame labori inimestega rääkida nii, et me üksteisest aru saame. Ja oleme püüdnud ka oma tegevusi neile niimoodi seletada, et loodetavasti saavad ka nemad meist aru. Kas teil on maailmas kolleege, kellega mõtteid vahetada või kellega konkureerida just mis puudutab seda veresoonte kasvatamist. Ja ei, ega ega me ei ole mitte ainsat kaugeltki viimane kordki Amsterdamis käies jällegi juhus saanud siin imelik loomet. Sattusime õhtusöögilauas istuma kokku ameeriklastega ja sattusime kokku ka inimesega. Siit kolman, kes on siis plastikakirurgias selline rasvast pärinevate Reginatiiv rakkude isa. Aga sattusime kokku ka teadlastega Indiana ülikoolist. Leidsime Dianast ühiseid ühiseid tuttavaid, täiesti üllatavaid, ühiseid tuttavaid ja kui siis jutt läks kaugemale, et kuidas siis edasi ja rääkisime meie oma laborieksperimendist rääkisime oma plaanidest, et kuidas see teadmine jõuaks ka inimese juurde. Siis selle peale ütles see inimene, et et vaadake, me eelmine nädal tegime oma esimese sellise juhusse. Et mis siis, mis siis nagu ära tõlgituna võiks tähendada seda, et me oleme sama kaugel kui on näiteks Ameerika ülikoolide juhtivad keskused. Ja me ei ole täna kuskil nagu sabas sörkima ei ole loomulikult ainsad ega, ega igasuguseid häid mõtteid, eriti sellises keskkonnas, kus informatsioon on vabalt kättesaadav, tekib mitte väga, väga mitmete inimeste peades üheaegselt samal samal ajaperioodil vähemalt. Aga, aga jah, me meiega seal saame rääkida ühistest muredest ja rõõmudest. Lisaks oma igapäevatööle doktor Loog, te olete veel Eesti kirurgide assotsiatsiooni liige Eesti veresoonte kirurgide seltsi juhatuse esimeesrakuravi klastri juhatuse liige ja te kuulute rahvusvahelistesse erialaühendustesse. Mida te siis teete, kui te ei ole haiglas tööl ja ta isegi ei mõtle tööasjade peale? Pere on, ütlen selle selle kohta nii, et see ainukene võimalus seda teha nii, et mind teab mind teab Eestist ära saama. Ja parem kui saaks mingisse sellisesse kohta, kus levi ka ei oleks. Mitte küll iga-aastase ei õnnestu, aga, aga oleme püüdnud niimoodi, et minna perega siis paariks nädalaks mööda Euroopat automatkale levi jah, aga seal siiski juhtub nii et umbes kolmandal päeval mind see levi enam nii palju ei huvita. Ja kui väga vaja on, siis noh, teinekord jälle on väga vaja, siis saab selle levi siin on nüüd tekitada ja ja muidugi, kui Eesti inimene läheb, läheb Euroopasse, siis me oleme siin ikka selle internetiühenduse levi ja kõige sellega nii ära hellitatud, et Eestist minnes võib küll öelda, et ega Euroopas väga levi ei ole. Aga muusika levib lahutus, kui te autoga sõidate, kas te muusikat kuulate? Ja muidugi kuulan, miks ma, miks ma siis ei kuula, kuulan ikka kui on sellised lühemad, lühemad autosõidud siis mängib tegelikult mul enamus aega raadio ja tihti on selleks ka vikerraadio. Kui on pikemad sõidud ja siis siis on see on see jah, seal noh, peamiselt selline vana hea rokk, rokiballaadid ka klassikalist muusikat. Et ma tegelikult olen muusika, see mõttes nagu kõigesööja, aga noh, mõned lemmikud. Vaieldamatult on ta esimesena, tuleb kohe kuin meelde, nii et noh, see on selline. Minu muusika jah. Me kuulume siia, saate lõpetuseks Queeni, aga teile, doktor Loog, ma soovin, et teile saata tuks ette sagedasti väga huvitavas seltskonnas õhtusööke, et oleks võimalik magustoitu oodates rääkida teaduse asjadest. Ja et oleksite ikka valmis oma patsientidele olema alati käeulatuses ja kui neil on vaja, et siis te olete. Saateansambel Queen ja pool Rogeri salvestis on tehtud Sheffieldi staadionikontserdil. Mais 2005. Kuulsai Essinad.