Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman. Teie seisate igal võimalikul moel meie looduse ja keskkonna ja no planeedi maa eest üldse. Aga kuidas te oskate seista iseenda eest selles mõttes, et lahendada oma muresid ja hakkama saada probleemidega? Jah, kunagi ühele sellisele küsimusele vastates ma mõtlesin välja, et mind huvitab elu maal ja maaelu. Ma olen maainimene ja tean neid maaeluraskusi, niiet kõigepealt ikkagi minu fookus on, on kuidas hakkama saada maal ja tihtipeale tundubki, kui lugeda Eesti ajakirjandust, siis elamine maal on üks kohutav asi, kust inimesed kõik linna põgenevad. Õnneks meie ajakirjandus pakub ka selliseid positiivseid näiteid, kus noored inimesed on läinud ja leidnud oma koha. Ja siin ma ütlengi, et tegelikult on maaelu väga tore asi. Tihti praegu tagasi vaadates linnaelule, võib öelda, et et mul on maal rohkem tegemisi, palju põnev, odavam elada kui linnas. Nii et, et võin ka öelda niiviisi, et kui mul tekib oma töödokumentides stress ja Ma saan minna välja metsa jalutama siis see on kõige parem stressimaandaja. Aga väga tähtsad. Muidugi on maaelu juures ka suhted küla suh, et nii nagu need on olnud tuhandeid aastaid tagasi. Sest kui linnas sa võid suhteliselt kergesti oma korteri vahetada ühest majast teise, kui sulle naabrid ei meeldi, siis vaat maal on sul ikkagi juurikas ja sealt sa nii kergesti ära ei lähe. Ja ma olen tänulik, et selles väikeses külas Matsalu külas, kus mina elan on küll vähe inimesi, aga nad kõik on väga toredad ja me võtame ette väga põnevaid asju. Küll on meil siin olnud heinaskulptuuride tegemine ja on külapidude korraldamine. Aga kui tuua välja üks selline mõttekild möödunud aegadest 90.-te alguses, kui poest ei olnud midagi saada ja ega ka maainimese sahver ei olnud väga täis kütust ei olnud võtta kusagilt me ei olnud kindlad, kuhu meie poliitiline eliit meid viib siis külas tekkis selline tore vaim, et raskel hetkel tuleb nalja teha. No meil oligi siis paar aastat rasketel aastatel, esimesel aprillil, selline tore asi, et mitme külarahvas tuli kokku ja alustati anekdootide võistlust. Ja need, kes siis ei olnud eriti head anekdootide jutustajad. Nendele pandi spikrid laua peale, et keegi ei tunneks puudutatuna, et nemad ei oskagi midagi rääkida. Ja oi, nendel õhtutel me saime kõvasti nalja ja energiat, et siis ikkagi vastu panna. Et minu meelest just see ümbruskonna inimeste ja nende suhet asi on inimese elus väga oluline. Aga kas on mingitki takistust ka olnud, et te olete pidanud, ütleme ka ennast ületama mingites asjades, et paremini külla sisse elada, et võib-olla mõnikord enda ego maha suruda, et, et kas see kõik ikkagi on läinud nii ludinal. Oi, inimsuhetes tuleb kõik, et inimesed on nii põnevad loomad, ütleks mina bioloogina. Ja eks siin on see kuldne tõsiasi, mida ikka korratakse. Inimene on ekslik, ikka teed sa valesamme. Aga inimühiskonnas on selline võimalus, et kui läks valesti, siis vabanda, palu andeks. Ja loomulikult sa ootad, et sulle ka andeks antakse. Ja kui siis ei anta sellel korral, küllap ükskord ikka antakse. Ja kui on ikkagi rasked hetked ja ei anta andeks, siis loodus ikka jälle aitab ja silitab natuke hinge. Jalutad mere ääres või metsa all, vaatad linde, mõtled, noh, sa oled nii pisike, köömes siin selles suures kosmoses. Sinu mure on nii väike, et küll see asi laheneb ajapikku. Nii et ikkagi vabandamine, andeksandmine on hästi olulised asjad inimühiskonnas. Ja tegelikult selline mõtlemine, et, et ma olen nii tibatillukene siin, selles suures kosmoses, selline mõtlemine tegelikult aitab ta ühel hetkel paneb nagu asjad paika. Ta aitab ja kui sa veel mõtled selle peale, et kui lühike aeg on sulle antud, siis ei ole mõtet seda lühikest aega kulutada halbadele suhetele, arenda häid suhteid. On üsna suur ahvatlus täpsustada üheksakümnendad aastad, 90.-te algus, suur pere ja töötus. Kuidas te ütleme, peresiseselt hakkama saite, et kuidas te saite sellega hakkama, mida kas või elementaarselt lauale panna? Oli tõesti raske aeg. Aga tol ajal me lihtsalt sõimegi vähem ja olime kõhnemaks. Ja selles mõttes oli see väga positiivne aeg, nüüd on vastupidi, tuleb kogu aeg jälgida neile süüa ja see pole ka sugugi kergaga, ikka kodune majapidamine, kartulid said kohe maha pandud, porgandid, kapsad. Toredad naabrid olid, kes ikka oma varudest natukene aitasid. Tol ajal oli veel külas piimalehmi, tänapäeval me juba enam ei näe, lähebki piimalehmi, peab olema ainult poe peal. Aga ka selline küla kokku hoidmine ja ikka nutikus nutikuse välja mõtlemine, oma käed, oma töö, mis siis ikka selle leiva laua peale tõi. Lõpuks. Te olete vist selline inimene ka, kes ennast ütleme siis nii sellest kosmosest sellest kõiksusest ei eralda. Seega võiks öelda, et kõik meid ümbritsevad mured on tegelikult ka teie mured ja seoses sellega te olete päris suure koorma oma õlgadele võtnud. Jah, eks ta niimoodi on, aga ta on ka jagatud koorem, mis teeb jällegi omakorda ülesande lahendamise keeru omaks. Tuleme selle minu põhitöö juurde, siis me räägime Eesti õigusruumis seadustest, määrustest, eeskirjadest, mida peab väga täpselt jälgima ja tihti peale, nii mõnigi nendest on jalgu jäänud ja tuleb kiiremini edasi liikuda. Aga isa teha otsuseid, mida oleks vaja teha, kuna õigusakt tuleb ära muuta. Nii et siin peab olema väga palju kannatlikkust. Inimestele peab selgitama olukorda ja, ja tihtipeale just selle selgitamise käigus inimesed mõistavad paremini meie õigusruumi ja me saame toetuspinda juurde, et need õigusakte paremaks teha. Kuidas teie kui bioloog, keskkonnakaitse, looduskaitsja, saate hakkama selle negatiivse emotsiooniga, et tegelikult on ümberringi päris palju neid inimesi, kes vilistavad igasuguse hoiu peale, et, et tuleb loodust kaitsta, tuleb keskkonda hoida ja nii edasi. Jah, mõnikord on selliseid probleeme, kus sa tunned, et otse minemine ei ole mõistlik. Et asja tuleb hõivata kaugemalt. Et siis need, kes on vastu, et nad oleksid osa suuremast tervikust, aga see suurem tervik oleks positiivne, et nad tunnetaksid, et nemad on erandid. Et siin ongi just küsimus, et millised on ühiskondlikud otsused tihtipeale eriti looduskaitses me näeme, et astudes Euroopa Liit, too oli vaja kiireid otsuseid teha, mida jõutud ühiskonnaga läbi rääkida ja ka siiamaani me tajume seda, et see negatiivis tuleb sellest, et inimesi kaasatud Need on juba tehtud vead ja väga palju sellist ühiskondlikku aktivismi tulebki kunagi minevikus tehtud vigadest. Inimestele ei olnud aega selgitada või ei tahetud selgitada ja need tuleb nüüd tagantjärgi ikkagi ära selgitada. Ja, ja kui ikkagi on võimalik, siis kas ise kellegi kaudu keskkonnahariduse kaudu või ka nendesamade inimeste laste kaudu, kes koolis õpivad asja selgeks teha, siis see on ikkagi seesama üks suund, et ühiselt ühtemoodi mõtleksime. Läheme tagasi jälle nendesse 90.-test, kus kogunesid metsade alla tohutud prahihunnikud ja siis kuidas me võtsime kätte ja hakkasime korrastama ja kuidas siis oli ka palju ütlejad, et ah, mis te teete rumalusi, et ongi hea, et siis nad veavad veel rohkem metsa prahti, aga praht metsas väheneb, et inimesed, kes lähevad matkaradadel, enam ei viska prahti, ühiskond paraneb. Üldine suundumus on see, mis annab minule jõudu, et kui ma täna ei saa seda tulemust, siis võib-olla mõne aasta pärast.