Rahvusringhäälingu Võru ja Põlvamaa korrespondent Mirjam Nutov oled selles ametis käesoleva aasta algusest ja seejuures naine nagu orkester ehk siis absoluutselt kõigega, mis sinul tööalaselt kaasas käib, pead hakkama saama ise ja veel kord ise. Et võib-olla siis kõigepealt selgita täpsemalt lahti, mida tähendab, see tähendab seda, et sul tuleb olla korraga väga paljudes rollides, et mis ja kus ja kuidas see eeldab, eks ole, helistamist enamuse rutiin, ajakirjaniku töö on järel juba autoga sõitmist siis operaatoriks, kehastumist ning samal ajal olles ka ajakirjanik ning tegeledes ka inimeste alaväärsuskompleksidega, mis moodustab päris suure osa sinu minu arust üldse kõigi ajakirjanike tööst, et ei, ei, proua, te olete väga ilus, ei, teil on väga kena hääl, ei no ei nojah, on küll, paneme nüüd juuksed hästi hea ja seisate lihtsalt siia ei ole teinud midagi hullu. See tundub, et mis see siis nüüd, aga kui sa seda päevast päeva teed, väsitav meigikarbike peab kaasas absoluutselt, ja selles mõttes ma olen väga otsekohene, et siis ma ikka ütlen ka, et noh, et ongi selline lugu ja see on mõistetav, et kõik inimesed tahavad head välja näha ning meie eesmärk pole ka ju kedagi kuidagi alaväärsena näidata, et kom midagi viltu, siis mõtlen ise inimesele sätime siit natukene või teeme midagi uuesti, et tundus, et läks aia taha. Ja no siis tuleb autosõit tagasi. Ei saa alahinnata seda autoga sõitmise osa, sest sedelit toorium on siin päris suur, et siuke 100 kilomeetrit päevas on noh, mitte küll igapäevane, aga päris sage. Ja see on hästi-hästi väsitav. Tundub, et noh, mis on, tahate lõõgastuda autos ja Aleksei kuulab muusikat. Tegelikult see väsitab, sa ikkagi oled autojuht, eks ole, ja keskendud liiklusele isegi kui liiklust ei ole, et sa pead ikkagi selle masina teel hoidma. Ja kui see nii-öelda peo pool saab läbi, kuidas ma seda ise kutsun, et sa oled juba võtetele läinud, kraatri töö ära teinud ja võtetelt tagasi tulnud, et siis see päris töö alles hakkab, on ju, hakkad toimetama, istud siin stuudios ja mõtled, et kuidas sa selle loo siis kokku paned, et see nagu hea oleks ja põnev ja arusaadav. Ja muidugi peale miidist kinnipidamine tsüklongi minut ja 45 sekundit või kaks minutit, äärmisel juhul ja kõik peab saama mõeldud. Noh, ja siis hakkame gaasi osa ja siis muud tehnilised asjad, nii et ütleme nii, et see on niisugune tavaline naise elu, kes isegi meie ripsmetuss teeb juba 10 kümmet asja korraga, et mis siis meie ei saa hakkama? No nagu see tänapäeva kuvand on loodud just, no kõik see, mis muidugi puudutab loo kvaliteeti ja montaaži ja nõnda edasi ja nõnda edasi. No ütleme, et see on selline päris tavaline asi meile kõigile kes me seda ajakirjanikutööd siin, rahvusringhäälingus või kus iganes teeme, aga nüüd tõepoolest see, mis sellele kõik eelneb ja see, et sa oled ka mitte kaameramees Ümera naine, ühesõnaga üks nõrk naine peab olema ikka igati vapper, eks ole, seda sa tunnetad ilmselt iga jumala kord, kui sa jälle oma loole läheb. Mul isegi tegelikult tundub, et korrespondendi töö oma nende ametite mitmekesisuse tõttu justkui sobikski naisele paremini on ja meie oleme teatavasti kõige paremad, mitme asja korraga tegijad, erinevalt meestest. Aga millegipärast on ikkagi läinud niimoodi päris selline ise hakkama saav korrespondent, olen mina naisterahvana päris esimene, kes on kuskil kaugel ja kõike toimetab. Õnneks on mul väike kaamera, mis nihestunud mind ära, et ma ikka saaks tulevikus veel lapsi ka sünnitada või ei pea varsti seljaoperatsioonile minema. Aga kuna ma olen naine, siis sellega käivad ju positiivseid asju ka kaasas, et teatavasti mehed on jällegi härrad. Ja kui nad näevad, et ma tulen kaamera ja Liiviga siis alati pakutakse abi, kaamera muidugi kellelegi teisele ei anna ja siis ma lihtsalt ei usalda seda. Statiivi võivad ikka teised Kaaganud, sulle läheb väga korda Mirjam sealsete inimeste käekäik ja heaolu ja paljudel neist on elu kõike muud kui meelakkumine. Et kas nad selliste inimeste hakkamasaamine kõigi raskuste kiuste on ka tiivustanud sind ja eeskujuks olnud näiteks? Siinsed inimesed saavad eranditult väga hästi hakkama, sest siin elavadki ainult väga tugevad inimesed. Raskused on igal pool, ühtemoodi vahet ei ole, kas seal maal või linnas kõik minu jaoks ikkagi sõltub sellest, et milline on sinu ettevalmistus. Ja kui sul on hea ettevalmistus, siis tegelikult ei ole vahet, kus näed, sa saad igal juhul hästi hakkama ja kui mul üldse on nagu tõsiseltvõetavaid, väga suuri eeskujusid siin minu enda kandis, see on ikkagi minu enda kodu, minu ema ja isa, kes kasvatasid mind võib-olla iseendale teadmata kogemata nagu sihukeseks parajaks anarhistiks, et astu teiste järgi. Nagu vabad talunikud vabal maal, kes teevad oma asja ja et teistel on mingid, mis ei tähenda seda, et meil peavad need olema ja tuleb leida lahendusi, mitte mõelda, et miks ma ei saa või see on liiga raske või see ei ole võimalik. See oli niisugune põhimoto meil kodus, et mõtle, kuidas saab. See on nagu kohutav selle piirkonna patrioot, sest ma ei saa aru sellest loogikast, et miks ma peaks ära kolima Eesti kõige Apetiidsemast kõige ihaldusväärsemat piirkonnast mina Tallinnas, kus väidetavalt tähtakse rohkem raha, et siis seda seal koguda, et siis kunagi neljakümnendates olles ennast oimetuks töötanud siia nagu tagasi pöörduda, et ma ei näe siin loogikat. Ma olen proovinud, vaata hakkama, et jääda siia ja senini on see õnnestunud. Et see algus oli ikkagi meeletu, meeletu tamp ja viska põrandale ja hakka nutma ja siis ma lihtsalt olin nii väsinud. Aga ega me ise saame ju ise ennast ainult aidata ainult meie ise ka siis minul ei tule keegi toimetusest ütlema, et kuule, nutavad nüüd küll kõvasti, Juhanud. Puhka. Et ise peab panema paika selle sõbrad, noh, ma olen nagu teinud, ma ei jõua, ma pean paar päeva puhkama, muidu me ei jõua enam puhkad ära ja siis suudad jälle edasi minna. Ma olen leidnud endale oma lemmikliikumise, käin paar korda nädalas hommikul pilaates s, mis muidugi temperamenti arvestades on, tundub ootamatu, et niisugune justkui tee seal midagi, lamad lihtsalt ja natuke hõlmled. Aga see täitsa uskumatult hästi mõjuda mulle ma kohe tunnen, et jõudu on ja rõõmu on ennast nagu väiksed asjad, et sa pead, iga inimene peab leidma endale oma väikese füüsilise liikumise ja kui on kõige halvem olla maailmas minna õue, sest värske õhk teeb ka imesid, teeb nagu alati imesid. Et see tundub uskumatu mulle endale ka alati, et mul on nii paha alla. Ja siis ma lõpuks sunnin ennast välja minema, kes töötab, ma tulen sealt tagasi ja mul on ikkagi oluliselt parem olla ja pluss, et ikkagi peab jääma aega enda jaoks on ja et nagu reaalselt meie ühiskond kuidagi justkui ei soosi seda kuhugi sisse kirjutatud, et, et palun leidke iga päev aega ka ainult iseendale, kasvõi natukene, ma ei, mis iganes, valige riideid, tehke ilusat meiki. Lugege mingit head raamatud, kuulake mingit muusikat, sa isegi ei pea olema mõtestatud tegevus. Aga kui, kui meil on nagu päevas selline hetk, et siis peab nagu kuidagi korraks välja astuma ja siis jälle edasi tegema. Suur tänu sulle, Mirjam Nutov, Rahvusringhäälingu Võru ja Põlvamaa korrespondent, ma soovin sulle ilusat jõuluaega ja vähemalt mina siinkohal usun, et sa tegid täna päris paljude inimeste päeva ilusaks. Muidugi Rõõm elab inimestes endas kõike ilusat.