Loomaarst, Tiina Toomet, teie olete üks lõputu energiaga inimene ja teie soojust ja osavõtlikkust ei tunne mitte ainult inimesed, vaid ka neljajalgsed ja ilmselt mitte ainult teie oma kliinikus, vaid igal pool mujal ka, aga on teil nüüd oma heade sõpradega noh, mis me siis ütleme, karvastega põhiliselt ja sulelisi teile ei satu. On teil nendega seoses mingi selline eriti meelde jäänud hakkamasaamise lugu, kus lihtsalt pidite ennast ületama ja noh, mine tea, võib-olla isegi nende endi sõbrakeste abi, aga jah, üks selline täitsa konkreetne lugu on küll, see on aastast 2006 kui ma suhteliselt ootamatult naha, ega see veidi ootamatu ei olnud, oli teada, et no majaomanik tahab seda maja maha müüa, aga ma olin selle tuulest viidud. Scarletti tüüpi rääkides olin kogu aeg öelnud, et ah, ma mõtlen sellele homme ja siis homme jõudis kätte isegi keset suve. Kui maaomanik ütles, et nüüd ta müüb selle maja maha, et mul on siis vaja endal otsida kliinikule uued ruumid, kusjuures ma olin ise mõelnud, et see on viimane koht, kuhu ma olin kolm korda kolinud, et nüüd aitab. Ja, ja ma ei olnud isegi päris kindel enam jaksan ja tahan, et hakata jälle otsast peale ja siis sattus meile üks patsient, eks iiri setter ma nimetan seda saatuslikku tsepteriti, sest mängus on kaks hektarit, kellel oli mingisugune arusaamatu, mitte ravile alluv kõhulahtisus ja minu kolleeg ehk siis lõpuks omanikuga arutades otsustasid, et ta tuleb teha teaduslikult öeldes diagnostiline laboratoomia, et ta tuleb siis kõhus avada ja vaadata, et mis seal on ja võtab proovitükile saata laborisse. See, see operatsioon tehtud ja kolleeg läks kohe pärast seda puhkusele, mina pidin siis järglase koera veel üle vaatama ja see koer väga halvas seisus järgmiseks päevaks. Tal oli tekkinud operatsiooni tüsistused. Olime tööl mina ja minu jaoks noor, äsja lõpetanud kolleeg, kes kunagi meile tööle tulles ütles, et ta võib kõike teha, aga mittekirurgiat minema selleks ajaks polnud ka üldse kirurgiat teinud. Ma olin teinud muid asju, mul olid nii tublid noored kirurgid tööl. Õhtu lõpuks oli selge, et me peame selle koera uuesti avama, et midagi on seal pahasti. Ja noh, siis mõlemad üks vana Võru maanteel enne noor ja rumal võtsime siis kätte ja avastasin näiteks õmbluslekib, mis ei tähendanud üldse seda, et kolleeg oleks midagi valesti teinud, vaid selle koera sees oli, oli mingi reaktsioon, toimub õmblusmaterjalil näiteks. Ja ma ütlesin omanikule, et mul oleks kergem, kui kui oleks olnud kolleegi vigasest, siis ma tean, et ma parandan ära, aga nüüd, kui ta ja niimoodi reageerib operatsioonide, võib ka minu operatsiooni reageerida, et ega ma ei tea, kas see üldse aitas teda see lõikus või mitte näidata, siis meil olid väga ärevad tunnid ärevat päevad omanikega ka see koer hakkas vähehaaval paranema, aga väga paljude komplikatsioonidega ta sai veel igasuguseid muid probleeme sinna otsa. Ja siis mulle kuidagi tundus, et kui nüüd see koer terveks saab, siis see on nii-öelda saatuse sõrm. Et siis ma ikkagi pean alustama otsast, tegema selle uue kliiniku, võtma pangalaenu, minema sinna uude kohta ja kõike nii ja naa. No ja oligi siis kusagil, sügise alguses oli see koer nii palju terve, et ma julgesin siis pangamis. Jumal, siis poole aasta pärast omaniku kusagil juhuslikult kohates rääkisin, et tema koer oli siis sellest otsustavaks ütelda tõigaksistest, et kuule nüüd on niisugune majandusinimene omanikes. Kuule, sa oled oma kliigu küll väga-väga kõikuv alusele rajanud. Aga igati saatuslikku tsepterit siselist teine setter, kes selleks hetkeks kohaga kolima hakkasime raskes seisus ja siis oli veel niimoodi, et see liiv jaanuari jaanuari alguses oli just minu sünnipäev ja pidime veel olema kaks päeva vanas kliinikus ja siis laupäeval kolime uude ja neljapäevasel päeval tuli veel, noh, nad olid kolmapäeval, me oleme arutanud, omanikega, seisund on nii paha, et ilmselt tuleb ta magama panna. Aga aeg ütles, et tal ei ole veel ikkagi südant, et vaatame ühe päeva veel, tuli neljapäeva hommikul, siis koeraga minu juurde ma küsin, kuidas on, noh, suhteliselt lootusetult, me juba teadsime, et täna tuleb raske otsus teha. Kui aga teate natuke, siis mõtlesin, mida ta minugi kodust oska kooki. Hea küll, et see siis, aga noh, üldiselt ma tean, et enne surma läheb ta alt paremaks, nii et ega ma väga lootusrikas ei olnud. Ja kuna oli minu sünnipäev, siis ma läksin kõrval sinna balti jaama, sellesse kondiitriärisse, siis torti ostma ja vaatan seal jäänud midagi taha. Toscagoogahmustased oskagoogi, jäätise, Dieini, selle koera nimi on mul meelesitseemis, ei, ära pool sellest oskagoogist minu sünnipäeva tordist, nii et ma arvan, et need kaks tükki ostma hakkas paranema. Kõigepealt sõida kodus ja siis sai natukene ja, ja ma sellepärast pärast ostsin, et mul tuli meelde, et ta oli kodust oskagoogi söönud kliinikus ka pool ära, hakkas paranema ja järgmine päev ainus patsient, siis me juba kolisime millelgi puuridel uksed eest ära võetud, asjad pakitud, aga no me ei saanud teda jätta kuskile ripakile. Nii et tema nii-öelda kolis koos meiega. Ja oli siis esmaspäeval esimene patsient, kes astus üle meie uue kliiniku läve ja esimest korda omal jalal neljapäeval või reedel ta toodi veel süles, nii et mina arvan, et Tsetterid minu kliiniku heaks väga palju teinud. Kuulge, Kased Osco on nüüd küll hämmastav märksõna, see nagu öeldakse, kõigi reeglite pea peale pööraja, sest et pähklid sees mis kõik iganes sellised kahjulikud asjad, eriti haigele. No ma arvan, et lihtsalt see ta üldse sööma hakkas ega oska kohtade terrassi teinud, aga et tal olid juba paranemise märgid ja ta ilmselt oleks öelnud mida iganes, aga see oli nii-öelda oskagooksis see, mis meile meelde ja niimoodi kaudselt tega loomade abiga, eks ole. Nojah, mis siin muud öelda saite te hakkama ja ületatud need väikesed karid, mis vahepeal teie loomakliiniku ajalukku tekkisid, aga, aga mida te Tiina, kogu oma energilise ja rõõmsameelsuse juures siis meie kuulajatele näiteks soovitaksite, kellel noh, teistsugused mured, mis murede ja probleemide lahendus niisugune kuldvõtmeke teie jaoks üldiselt on, mul on kaks seda motot elus, ühe nimi on, kui tahad õnnelik olla, siis ole. Ei näegi nagu mingit muud võimalust. Teine on võib-olla natuke rohkem teiste inimestega seotud, on see, et ära keela teisele seda, mida ise teha tahaksid. Ja sellega ju ka paljud probleemid lahenevad. Et ega me keegi pole ideaalsed. Ja kui seal on, kui vaatad, miks ta nii teeb, noh, tema on selline, nii, mina teen mingeid teisi asju veidralt, palun kõik viires õilsalt ja seega tuleb kuidagi hakkama saada. Aga see, kui tahad olla õnnelik, kui ei ole, siis noh, ega ju mingit võtit ei ole, keegi teine ei saa neid ju aidata, eks saab, muidugi mul jalaluu katki on, loomulikult ma pean arsti juurde minema ja kui pea valutab, aga ma võtan peavalutabletti, et ma ei ole niisugune, kes arvab, et ma suudan ennast nagu mõni suudab mõelda endast kõik probleemid välja. Aga, aga ma arvan, et, et olla rahul sellega, mis on ja püüda seda muuta, mida me saame muuta, siis niimoodi ongi võimalik ilmselt ilmselt elada. No see tahad õnnelik olla, siis ole, ja see on ka ütlemine, mida minu kadunud vanaisa väga armastas korrata, kui vähegi nägijat mul miskil põhjusel nina norgus oli, aga aga võib-olla võib-olla see on ikkagi selline ütlemine, mida peaks veel natukene mõne sõnaga lahti mõtestama, et siin ma kuulen juba hääli, mis hõikavad, et aga kui mul ei ole seda, seda, seda ja seda ja läks veel nii ka, kuidas selles hetkes ei ole siis õnnelik, aga see ei ole nagu see laias laastus. No ma ei oska, mina võtan oma vanaema peale, vaata issand, kuidas ta üldse kuidas ta üldse tuli elust läbi, sest ta oli noores põlves suhteliselt ässi elanud küll mitterikkast, perest, aga ikkagi talle või haridus ja ta läks noore neiuna enne revolutsiooni Moskvasse kuvernandiks, sai seal nagu ilma näha kõike ja ohvitseri proua Anna ilmselt ka väga hirmus keeruline elu ei olnud, kuni 40. aastani kuni 41. siis mees saadeti siis no tööpataljoni ja, ja siis neljal teisel aastal vanem tütar suri kütusel ja 44. väimees kadus ära ajada üksinda, eks ole, 14 aastase tütre ja kaheaastase lapselapsega, ega seal tööd õieti polnud, polnudki olnud ja tegelikult ma üldse ei mäleta, et kunagi oleks mingi nina norgus või või õllet või kuidagi selline, et oh issand, miks küll mul on selline saatus määratud või midagi taolist ja selliseid juhtumeid ja selliseid tublisid vapraid inimesi on küll veenev, kõike kuidagi saavad hakkama läbi selle elu. No ma arvan, see, mis vanasti oli selle kõrval meie elu ikkagi praegu puhas meelakkumine. Ma lugesin hiljuti raamatut Peterburi eestlastest, no lihtsalt loen oma lastele, te peate seda lugema. Arvati, et elu ongi kogu aeg olnud selline, et noh, ja telefon läks katki, jõle jamad homme isa juut või midagi taolist, et noh, probleemid on teised tänapäeva.