Häda teile ausad mehed, kes teie rikkuses ja austuses elate. Intresside summa kasvab ikka suuremaks ja rahvale jääb ikka vähem ruumi. Need on esimesed sõnad algaja kirjaniku esimesest raamatust töölisaguli viletsuse ja ülekohtumaailmast tulnud nooruki tõde ja hoiatus. Kui tähendusrikkalt kõlavad need sõnad nüüd, mil teame ajaloo käiku ja kirjamehe enda elu kulgu. Intressidest elanud ausate meeste aeg sai täis. Töölispoisist sai riigimees. August Jakobson, kirjanik ja ühiskonnategelane oleks täna saanud 60 aastaseks. Aasta tagasi seisatas surm tema sule. Meile on jäänud tema mahukas looming puudutavat August Jakobsoni ühiskondlikku tegevust. Püüaksime tänases mälestussaates vaadelda viljakat kirjanikku, teed ühe suure tüürimehe päeva. Kuidas see algas? Kirjanik Rudolf Sirge meenutab aega, mil August Jakobsoni nimi ilmus esikteosega lugejate ette. Näib, et Jakobson algas oma kirjanduslikku tegevust algusest peale väga töökana ja nii sihiteadliku kirjanikuna nagu ta ise on jutustanud oma vaeste, patuste alevi, kirjutas ta tol ajal, kui ta põdes tuberkuloosi ja otse füüsilist tööd teha ei saanud. Ma ei tea öelda, kui kiiresti ta tehniliselt kirjutas aga tema koguda toodangus teoste hulk ise näitab, et jugo vaeste, patuste alev pidi sündima küllalt kiiresti Jani impulsiivselt. Sest tegelikult tema oma jutu järgi 26. aastal oli teos valmis ja 25. kuueldatud põdes ta tuberkuloosi, nii et siis umbes võib-olla aastaga või kuidas nüüd ühe tööka kirjandusala Willile ja tööpäev võiks öelda, algas väga intensiivne. Kas teie, seltsimees sirge tutvusite esmalt August Jakobsoni teostega või August Jakobsoni ka isiklikult ja siis alles tema kaudu tema teostele? Kujunes nii et ma tutvusin siiski teostega õieti teosega mõni aeg ennem kui autoriga. 1927. aasta aastal korraldas kirjastusühisus moodus oma esimese romaanivõistluse. Ja seda võistlusele satavate käsitöö tähtaeg lükati kaks korda edasi, kui ma õieti mäletan. Igatahes, aga osa käsikiri oli ka juba varakult. Nii kuskil juunis-juulis olid Tartus kirjastuse büroos olemas. Ja tol aastal, nagu ma kindlasti mäletan kuulus žüriisse. Meie vana ja armas keelemees Johann Voldemar Veski. Veski taga olid neil noortel kirjeldus harrastajatel üsna niisugused omapärased isalikult suhted, peaaegu võiks öelda, tema palus meid kaastööd teha eesti kirjandusele Taali tol ajal, ütles ülikooli lektor ja eestikindluse toimetajat. Ja ise omalt poolt juhtis tähelepanu selle peale, mida võiks lugeda noored mehed nii edasi ja millega tutvuda, ja jutuajamised vahest läksid isoni pikaks ja koduseks. Ühel korral, kui roose tol suvel läks, selle veskihoone roose kooli samasugune noorkirjanduse jünger, kuni ütleme nagu minagi, tolle. Jaa oli juba kirjutanud mõningaid artikleid, mõningaid jutte parajasti avaldas Togottes sädemest katkeid romaanist võru pesanuia ja siis roose läks jälle Veski, Juri ühel heal päeval ja veski peale. Kõige muu oli, täidan tema käsikirja võistlus käsikirja. Ja ütelnud ise, et vaadake, teie praegu haavaldatega nihukest aguliromaani ja siin on üks määratu suur ja üsna tõsine aguliromaan kasid aine lugeda rose muidugi ahmisele käsikirjaliselt kaasa. Jalu käies kiires korras. Ma ei tea, kas päev või kaks vahetega tuli tema veel hommikul minu poole. Ja viskas selle käsikirja pataka laua peal ja ütles, et noh, sirget, meie võime oma romaanid ahju visata, et siin on üks agulieluromaan niisugune, mida paremad olla saab. Vot nii siis mina tutvusingi ka selle vaeste patuste käsikirjaga enne võistlust ja autoriga tutvumine järgnes siis alles, kui teos oli auhinnatud esimese auhinna saanud. Ja vist ka juba ilmunud. Kuidas Jakobson esikteose võttis vastu lugeja, kuidas kriitikud? Kriitika võttis teose vastu väga suure tähelepanuga, kõigepealt Jadunnustusega. Kui täpsemalt meenutada näiteks siis. Targem, parem laskem rääkida arvustajatel. Marta Sillaots eesti kirjanduses kirjutab näiteks. Vapustavalt mõjub see romaan lugejasse, kes dioosselei lähenemite kaunishinge ilujanuse nautimist sooviga vaid kirjanduse peaülesannet, näe inimesi ja inimelu kujundamises. Tammsaare tõde ja õigus ongi ainus teos Eesti kirjanduses, millega vaeste patuste alevit saab kõrvutada kompositsioonis tiheduse, stiilitasapinna ning autorite aastate vahest oleneva sisemise küpsuse erinevusest hoolimata. Igatahes ületab vaeste patuste alev tänavuse kirjandusliku toodangu samal määral kui tõde ja õigus ületas mulluse. Kriitika rõhutab, et Jakobson on püüdnud inimestele veenvad ja vapustavad näidata, et ühiskonnakord on kõikide hädade pahede peamine põhjustaja ja näitab ja teeb seda oma tähelepanekute alusel rääma. Siis muidugi Ramon tagantjärgi selgunud, aga tol ajal võeti lihtsalt, ühesõnaga, nagu ta oli kirjutatud vaest ühest ühest asu abulist, mida nimetatakse vaeste patuste alev ja laiem lugejaskond. Laiem lugejaskond võttis teose vastu suure huvi ja isegi nii-öelda ja põnevusega. Sest et kirjastus oskas teha küllalt palju niisuguste erakordade reklaami mida tolle ajani Eesti avalikkus peaaegu ei tundnud. Nagu näiteks erilised suured pompöösset kirjandusõhtut, kus žüriiliikmed sõna võtsid siis ajalehes artikleid, filmireklaamid ja ühesõnaga kõiksugused eriplakatid edasi. Lugejad nii isiklikult tähelepanekute põhjal mitte ainult tol aastal, vaid ka hiljem üsna sagedasti rääkisid vaeste patuste alev vist väga hästi ja ütlesid umbes nii et, et see on ilustamata tõde ja elus tihtipeale nii juhtub meie oludes nii edasi. Noh, muidugi ei tarvitse võtta asja nii, et igal pool juhtub, aga et elus ka nihukesi nähteid tuleb ette ja lugejatel oli see kuidagi väga omane ja tuttav. Mida me üldse veel nii fooniks vaeste patuste ilmumise puhul märkida on see, et tol perioodil kippus nii peale uus remontiklise kirjandusvoolu mõjustsemise tekkima mingisugune külaelu idülli, Stav kujutamine kas või võtame mõned kivika romaanid, nagu jüripäev, jaanipäev, nimetatu, asuniku romaanid, kus siis püüti näidata, nagu oleks kõik sotsiaalsed küsimused kodamisema reformiga lahendatud ja nagu oleks elu külas nii õnnelik ja hea. Ja meie tookordsed noored kirjanduse jüngrid, õige mitmed Tartus ka tundsin, et see ei ole põrmugi õige, et vaja on tuua kirjandusse ka lihtne töötav inimene, tööline, ühesõnaga jaaguari rahvas siis külarahva ja intelligentsi kõrvale. No meiega vaatasime, katsetasime, aga Jakobson samal ajal jõudis juba teose valmis kirjutada, olidki ka meile siis suureks üllatuseks, kui ta oma käsikirjaga võistlusel tuli. Raamatusõber ulata riiulilt Jakobsoni valitud teoste köide. Kui pikk rida neid on. Kas leiadki eesti kirjanike hulgast teist, kelle teosed nõuavad sama palju ruumi raamaturiiulil? Et mõista August Jakobsoni kirjandusliku tegevuse ulatust, külastame Tartus Teaduste Akadeemia kirjandusmuuseumi, kus asuvad tema käsikirjad. Rida on mõtte mõtest kasvad mõttereale liidetud reast kasvab lehekülg ja lehti arvestab Jakobsoni käsikirju korraldav kirjandusteadlane Aarne Vinkel tuhandetega. Tohutu mõttetöö. August Jakobson kirjandusmuuseumis suur hulk materjale. Kõigepealt tema enda fond, mille 32 mappi sisaldavad kogusummas ligi 13000 lehte käsikirju ülikoolist kuulatud loengute konspekt, dokumente, märkmikku ja muud. Selle fondi esimesed materjalid jõudsid muuseumi juba 1940.-te aastate algul. Põhiline osa on saadud aga kirjanikul tegemata perekonnalt pärast sõda. Sealhulgas pole viimati saabunud käsikirjad veel korraldatud ega ülalmainitud 13000 lehe hulka arvatud. Teiseks on Jakobsoni käsikirju ka teistes fondides, see tähendab mujalt saadud terrick arhiivides eriti just Kirjastuste Noor-Eesti, Eesti Kirjastuste, kooperatiivi ja Eesti Kirjanike Liidu ning Kirjastuste üldfondis. Seal leiame ka varasema olemasoleva teose käsikirja romaani tuhkur hobune 1928.-st aastast. Kui arvestada teiste fondide ja korraldamata käsikirjade mahtu seitsmele kuni kaheksale 1000-le lehele, siis on Jakobsoni materjali umbes 20000 lehte. Selle hulgani küüni ühegi teise nõukogude autoriarhiiv kirjandusmuuseumis. Kas August Jakobsoni käsikirjade hulgas on ka avaldamata teoseid? Jah, seal leiame rea avaldamata käsikirju. Nii on ta 1936. aasta suvel Pärnus kirjutanud näidendi ema mis käsitleb perekonnaelu probleeme laste väärale teele sattumist seetõttu, et tema ei tegele kasvatusküsimustega. See on siis esimene August Jakobsoni näidend, kuigi tema märkmikust selgub, et ta on draamateost plaanitseme juba 1932. aasta paiku. Kas te olete lugenud tema avaldamata käsikirju? Jah, olen lugenud. On teie arvates väljavaateid, et need või või osa neist kunagi lugeja kätte jõuavad. Võib-olla tuleb kõne alla ka selle näidendi ema väljaandmine, näiteks tema kogutud teostes. Veel rohkem õigustab ennast jutustus vabanemine, teine millel on oma seos tolleaegse kirjandusliku võitlusega. Teatavasti avaldas Jakobson koguteoses põhjakaar 1930.-te aastate algul. Jutustuse vabanemine põhjakaar oli omakorda tollal nooremate kirjanike hulgas levinud nõndanimetatud eluläheduse nõude. Üks avaldusi, realistlikku meetodit kaitsvat põhjakaare autorid ründasid Noor-Eesti elu kaugetesse distliku suunda. Sellisena kujutab vabanemine teine endast paroodiat. Jakobsoni Jänese põhjakaare silmud realistlikule jutustusele ning see on pühendatud Noor-Eesti omaaegsele juhile Gustav suitsule, keda Jakobson nimetab irooniliselt sõbralikuks suunanäitajaks kirjandusteel. Kõige varasemaks dokumendiks. Jakobsoni fondis on tema kirjad, õigemini kirjade koopiad, 1924.-st 25.-st aastast. Nendest selguvad olud, millistes Jakobson keskkoolipõlves elas, aga ka tema lugemishuvid ning kirjanduslikud vaated ning otsingut. Keskkoolis on talle vastuvõtmatu olnud natsionalistide vaim, mida tollal õpilastesse tuubiti. Sellepärast on Jakobson saanud kommunisti kuulsuse. Kas Jakobsoni-kirjade lugemisel olete leidnud mõtteavaldusi kirjanduse ja kirjanike kohta? Seda küll, nendes kirjades on väga palju juttu autori lugemisest ja hinnangutest kirjanduse kohta, kuna nad on käepärast, me võiksime ehk katkendite lugeda. Tõepoolest, 19. jaanuaril 1925. aastal ta kirjutab. Võisin kunagi lugeda otse hullumeelse seisuga kõikides kõik, mis näinud kunagi trükimusta kuid nüüd ei suuda enam mõista tookordset maitset. Otse rumalusena paistab teinekord võtta kätte mõni psühholoogiline magemagusromaan või kurvameelne novellikogu ja rikkuda selle kallal oma juba niigi haigeid närve. Kes valitseb meie nõndanimetatud eesti kirjanduses küla linna Hamlet, Taavet soover, mistarvis nii. Kas on siis elus tõesti valitsevat raamatu maapoiss või kohmetu pool intelligent, kes ei saa kunagi edasi ainult sel lihtsal põhjusel, et tal pole tarvilikku energiat? Ainuke kirjanik, keda võin veel mõnuga lugeda, on isake valt. Üldse olen muutunud ükskõikseks nende kirjanduslike kannatajate vastu, teinekord võin isegi naerda seal, kus on püüdnud kirjanik pakkuda äärmist praadilikust. August Jakobsoni arhiivi tahtis ainult senitundmata materjalide tõttu. Ka tema ilmunud teoste, eriti sõjajärgsete näidendite mõistmiseks annab see palju juurde. Nimelt Janek hoolikalt säilitanud oma näidendite eeltööd, mis võimaldab üksikasjades jälgida nende teoste saamislugu alates idee tekkimisest kuni lõpliku meile tuntud teksti kujunemiseni. Näiteks on näidendist kaotatud paradiis ehk suremine säilunud 14 eri redaktsiooni ümbertöötamisel on algne kavatsus sageli tunduvalt muutunud. Nii on juba 1946. aastal alustatud näidendi kaotatud paradiis tegevuskohaks olnud esialgu Eesti. Alles üheksandas redaktsioonis on see viidud ühte rahvademokraatlikku vabariiki. Samuti on autoril olnud mitmed kavatsusi pealkirjade suhtes. Kaotatud paradiisi pealkirjaks on olnud järjekorras hallid hundid, suremine, rotid, lõksus libahundid, surmaheitlus, kiskja surm, suremine, kaotatud paradiis, alapealkirjaga suremine. Tunduvalt on kirjanikud tööprotsessis süvenenud käsitletava probleemi aardeulatus ning intriigi usutavuse tihedus. Nii kuuluvat rabaöö ja päeva piiril tegelased esialgu õieti ühte töölisperekonda, kuna riigiarendajaks on ülemaailmse rahupooldajate komitee liikmete saabumine Väikelinnamiitingutel läbiviimiseks. Draama esimeses pealkirjas ongi olnud ema. See on üpris kaugel teose lõplikust reaktsioonist, kus pearõhk on kandunud tööliste klassivõitlusele ja väliskapitali ekspansiooni paljastamisele. Jakobsoni näidendi eri redaktsioonide kõrvutamine näitab ilmekalt kirjaniku loominguprotsessi. Selle töö jooksul võtab ta sisse uusi kujusid, teised jätab välja või süvendab nende käitumise, klassilist ning psüühilist põhjendatust. Ta muudab sündmustikku heites välja ebaolulise, asendab vähe ilmekad stseenid näidendi ideeliselt eesmärgile vastavatega. Nii on näidenditele antud lõpuks võitlev ideeline sisu tüüpilised tegelased, terav, põhjendatud intriig. Kuid see pole veel kõik eriti näidendi läbitöötamise lõpuperioodil. Pärast sündmustikku ja tegelaste koosseisu kindlaks kujunemist kaldub dramaturgi tähelepanu oma teoste sõnastusele tegelaste keelelise karakteristik ka valju joonistamisele. Selle töö tagajärjel omandavad autori remargid ja tegelaste dialoog järjest suurema ilmekuse ja tiheduse vastavuse ühe või teise karakteri ühiskondlikule asendile, maailmavaatele, kultuuritasemele ja psüühilisele laadile. Alles pärast kõike seda väsimatult tööd leiab kirjanik võimalikuks oma näidendi trükkida lasta. Oleme kuulnud põhjaliku seletuse kirjandusteadlase Vinkel suust. Kuid lisaks sellele on loomulik soov näha ka käsikirju, on mõistetav puhtinimlik huvi silmitseda paberi poogneid, millele tunnustatud kirjanik on oma käega kandnud omi mõtteid. Oleme ju hoones, kus säilub ulatuslik osa kirjaniku loomingust algkujul. Suurim kirjaniku enda käega kirjutatud teoste kogu. Muuseumitöötaja toob sületäie ühemõõdulisi mappe. See on harilik hallikaaneline kaustik. See vana tuttav koolipoisi portfellist mille teisikud väga sageli kannavad oma lehekülgedel, kas aritmeetika Sandeid lõi algebra valemid sellega, Tanel, siin on teose nimi. See on ema ehk siis draamaöö ja päeva piiril esimene redaktsioon, esimene mustand. Esimesel lehel Esimesel lehel me leiame tegelaste nimekirja, järgneb juba tegelaste üksikasjalikum iseloomustus. Järgmisi lehti täidab tihe pliiatsikiri selge püstias käekiri. Peaaegu ühegi paranduseta. Leht-lehelt muutub käekiri rahutumaks, rutaka maks. Nagu väsiks. Kuni kaheksandal või 10. leheküljel on see jälle selge ja kindel. Töö on arvatavasti jätkunud teisel päeval või pärast vaheaega. Aga on ka niisuguseid juhuseid, kus autor on terve teose uuesti pliiatsiga kirjutanud. Just seesama öö ja päeva piiril on kannabki autori enda pealkirja teine mustand. Ja on jälle käsitsi esimesest leheküljest viimase leheküljeni ümber kirjutatud ja ümber töötada. Ja kirjanik on mitmesuguseid oma loomingulise laadi poolest on niisuguseid kirjanikke, kes kirjutavad alles lõpliku redaktsiooni ja teevad selles õige vähe parandusi. Teine tüüp, kirjanik on niisugused, kes kirjutab. Terrorea reaktsioone parandab kogu seda tööd paberi peal, Jakobson kuulub nende hulka ja kahtlemata on see redaktsioonide hulk tõendiks autori suurest vastutustundest kirjaniku töö suhtes. See on siiski vaid üks pool suure töömehepäevast. Teine pool tähendas pingelist tööd vastutusrikastel ametikohtadel, hiljem riigitegelasena. August Jakobson oli aastaid kirjastuse peatoimetajaks Kirjanike Liidu esimeheks ja pikemat aega vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimees. Ometi liikus ka kirjaniku sulg endistviisi nobedalt. Imetlusväärse järjekindlusega järgnes üks uudisteos teisele alati võitlev, aktuaalne ajastu peaülesannet arvestav. Kust võttis riigitegelasest kirjanik selle aja ja energia, kuidas ta kõike suutis? Ehk jõuame tõele lähemale kui jutustust suure töömehepäevast jätkavad inimesed, kes seisid talle kõige lähemal. Meile räägivad kirjaniku lesk Irma ning tema tütred Tiina, Janne. Tööpäev algas kella kuue-seitsme ajal juba hommikul. Kella viie kega. Jälle oli nii kellelegi vaheaeg ja siis jälle kalmineerinud töötamisele, uus lõunavaheaeg oli veel kella kuuest seitsmeni õhtul, teed päris hiline tehtud, luges lihtsalt kirjandust ja, ja kõike muud niisugust. Päevakajalised, ajakirjandust ja lehti. Meile neli-viis tundi oli tema magamisaegliendi jooksul nii et pidevalt kogu ülejäänud aega kogu aeg oli, kas kirjutas veel, luges midagi, kogu aeg oli ta tegevuses. Üheks näiteks isa töötamisest puhkuse ajal, eks ole, see soveti, me olime tavaliselt Pärnus. Kogu puhkuse, ta oli seal samal ajal ta töötas ise kirjastuses peatoimetajana ja siis ta tuli pidevalt lugeda korrektuure kookonid. Õhtu tavaliselt Tallinnas pandi poognad bussi peale, läksime Pärnus vastu ju seda lugesin läbi hommikuse bussini viisime ära vahepeal päeval, siis ta pidi oma tööd kirjutaski redigeerida, räägime sellepärast, et seal nii olid kõik suvetele, sadamale. Väga-väga vähem puhkas. Ta ei osanud puhatani mitte midagi tegema tegema, vaata ikka ta midagi tegevtegija luges või midagi rohkemast sel ajal töötaski olete siis oli just sellest tööst oli vaba aeg, tal. Töötasin oma käsikirjade kallal ja kommenteerin Kassari saarel ikka seal väga töötas sealjuures vaheaegadele vabadel tundidel. Aga kodusellest sai muidugi kodus töötas. Kaarjumaski, teatas, kirjutas, masin oli sanatooriumis alati, ka seal kirjutus. Varem ta kirjutaski laua ääres ja masinaga, hiljem seal juba. Kas teil oleks kuidagi meelest, elagu sõjaaegsetest töötamistingimustest või on kuskil võimalik kirdebaigis kirjutas ta põlve peal akna ääre peal kirstus, masinal seal olemas ja ainult paber puuduselis soos. Haiga ta segame, muideks pool pakkimise pabedawest, isa tegi sinna käsitöö vangerduse romaani käsikiri valmis seal. Ja siis muidugi jookseb see, mis sa seda raadi jaoks tegi, ta käis seal korpuses kõnelemas esinemas nendega missuguse osa tõe vastu näiteks perekonnale pühendas. Loomalõunasöögi ajal olin ju kõik siis koos pärast siis juba kõik läksid igaüks oma emaga oma kirjutuslaua taha, võin ma siin õieti ja lapsed lasid, jooksid väljas ja õppima ja siis oli see jälle T1 kõige algest. Me käisime hommiku puhul ikka koolis. Ja niikaua kui enne kooliminekut kaheksa oli viga, eks, siis oli meil juba endine kiirrong. ICE päevadel jagati ta peale koolist tulekut. Kõige rohkem ta meie jaoks aeg nagu tema ise töölt tulin siis olemas, kes varem koju. Selleks, et me saaks kõik ära rääkida. Südame peal on istunud päeva jooksul huvitavat juhtunud. Meil ei olnud kunagi keelatud, isasega mitte ja me viisime lahendage rääkidegema muidugi. Aga kuna ta ikka kogu päev oli seotud, siis sagedasti me läksime ka sellel oma jutte rääkima, kui keegi hirm, töö. Mõnikord ütles, et ta ei jõua lauset lõpuni meelde, kui juba teine tuleb jälle midagi küsima. Missuguseid eeltöid tegi kirjanik? Uue teose juurde asuks? Enne uue teose juurde asumist koostas ise alati kava ja hiljem hakkas siis kirjutama ja kasutas märkmeid, mida ta oli teinud siis kogu aeg mitte ainult selle tõhusa peale mõeldes võita. Üldse tegi igal ajal ja igasugustes olukordades märkmeid igale poole ja näitas siis hiljem kasutaski oma töödes ära parajalt paberit mu käepärast ei olnud. Ja siis tuli midagi meelde kibekiiresti üles kirjutada, kõige lähem asi Cap seale kirjutas emale pärast pahanduse kiiris maha. Ka ikka midagi kuskil ajaleheääre peale hai kuskil mingisugune kiireti käepärast midagi, mida see raamat oli kohe kirgulisime peale kaane peal tagumise kaane peal või esimesega veel ka, et et mitte ära ei andnud. No teine võimalus on tal veel kasutada. Olenes muidugi teemast, millest ta parajasti kirjutas, kasutada arhil materjale, netokogus tavaliselt ka ise säilitas oma olemist perioodikat. Ja kui omad ei olnud, ta käis arhiividest nendega tutvumas. Missugune tema töödest valimis kõige lühema aja jooksul? See oli võitlus rindejooneta kahe nädala jooksul, ta kirjutas ta valmis, aga hiljem natuke redigeerimine võttis veel aega. Nähtavasti käsituli ta siiski niivõrd südamelähedane ja niivõrd kaua muttuda juba läbi mõeldud. Selle paberile panemine on võtnud nii palju aega, et võib-olla mõne teise asja ütleme läkski peale sõda, sellepärast rohkem näidendite kirjutamisel üle. Ta ütles, et tema lihtsalt ei jätku aega niivõrd suurte teostame romaanide kirjutamisele. Et elu läheb nii kiiresti edasi ja kõigest oleks tarvis midagi öelda ja kirjutada. Saate algul jutustas Rudolf Sirge August Jakobsoni tulekust kirjandus teele tema tööpäeva algusest. Olgu ka saate viimased sõnad kirjanik sirge ütelda missugune oli suure töömehe päev. Kuidas hinnata August Jakobsoni töövõimet? Ühesõnaga, kohutav. Ma ei tea meie kirjanikest kedagi ei praegu elavast Igaka endistest, kes selles kokku suutnud niisuguse produktsiooni anda nagu jaguks. Ja ka maailmas ei ole mitte väga palju nii, nii produktiivseid mehi. Jakobson, neil oli aegu, kus Jakobsonile kaks oma aias kirjutada ei olnud. Keeruline küsimus. Ja meil tekkis isegi selle ümber mõningaid vaest mõttevahetusi kummani pritsid, kritiseeritakse, kirjutad liiga palju ja edasi. Tema leidis, et kirjanik peab kirjutama.