Spencer Williamsi 1928. aastal kirjutatud pees instreid bluus on üks muusikuid kõige rohkem inspireerinud lugusid läbi aegade. Kuulus New Orleansi punaste laternate tänav oli loo kirjutamise ajaks veel vaid nostalgiline mälestus sellest patupesast, mida Beysinstreid kujutas endast aastatel 1897 kuni 1917 Mississippi suudmes asuv New Orleans ehk New Orleans, nagu kohalikud seda hääldavad, on alati peibutanud ühtemoodi nii muusikuid kui meremehi ja USA mereväe kõrgetel ametnikel võttis aastaid, et pees instreidi laastavast mõjust noortele meremeestele lahti saada. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal see lõpuks õnnestuski. Öine ini märi keelati ametlikult ära ja alles jäi ainult muusika. Täna me jätkame Ameerika nende heliloojate tutvustamist, kelle nimede ja muusikat oleks poplaulu ja džässistandarditest rääkimine võimatu. Choost ähvardja Frankileini alustasid meie saadet. Mina olen Maire Aunaste ja te kuulate suvesarja pealkirjaga minu muusika. Steve Thai Real laulis andi Rasofi toomas thats Voleri ja Harri pruuksi 1929. aastal kirjutatud laulu, mis on läbi ja neelanud sadu arranžeeringuid, pillimehi ja lauljaid. New Orleansist pärit sats Moller oli ise üks hiilgavamaid džässpianistide ja šõumehi 20.-te 30.-te aastate Ameerikas. 15-lt palgati New Yorgis Lincoln teatrisse, klaveril või täpsemalt küll orelil tummfilme saatma. Tema oli ka esimene, kes sellel piano taolisel pillil džässi hakkas tegema, andes muuhulgas orelitundjaga noorele counteisile sats volle tohutu intensiivsusega. Alates 1930.-test hakkas ta lisaks lauludele kirjutamisele ja pillimängule ka laulma ja oma lugusid lindistama. Tema kohta on kirjutatud, et ta pidutses lakkamatult, kuigi kunagi ei seganud sedel muusika tegemist. Toomas saatis mulle ainult 39 aastaseks ja siinkohal pakun kuulata, kuidas ta enda laulja klaverimäng välja nägid. Neid muusikuid, kes oleksid ühtmoodi andekad nii laulukirjutamises kui laulude esitamises võib ka Ameerika show business siis vaid kahe käe sõrmedel üles lugeda. Thomas thats Mulleri kõrval. Järgmisena võib nimetada ioni mösserid, kellele saatus oli andnud nii lüüriku, helilooja, näitleja kui ka Bregi ande. Ühtekokku kirjutas ta tekste või viise või tekste ja viise 1500-le laulule. Tegi koostööd oma aja tippheliloojatega ja võitis neli Oscarit. Kui ta üheksateistkümnesena Savannah Georgia osariigis New Yorki tuli, teadis ta peast sadade poplaulude sõnu ja viise ning ta palgati varsti tööle pool vaidlema orkestri juurde koosseisuliseks laulukirjutajaks. Kuna Vaidmanil oli raadios iganädalane show, siis tulime öösel kirjutada üks uus laul igas nädalas ja sellega ta sai hiilgavalt hakkama, nii nagu ta sai hakkama ka filmimuusika kirjutamise näitlemise ja laulmisega. Üks mössori laul kandis pealkirja. Sa lähed aastatega üha paremaks ja täpselt samamoodi arvatakse olevat juhtunud nõrgheri muusikaga üldiselt. Tema laule kasutatakse filmides tänaseni ja mösseri muusikat teevad nii klassikalised džässmuusikud, räpparid kui ka hevi metali mehed ja muidugi tänu salvestustele jooni mösser ise. Nõnda laulis Joni Mössbauer ise muide tema partner, oma sõnul juhuslikult laule kirjutama sattunud Harold Berlin on üks mu lemmikuid ja 1933.-st aastast pärit toomi. Juba see on minu arvates üks ilusamaid laule, mis üldse kunagi kirjutatud on. Kui laulu 10 aastat hiljem kasutati samanimelises filmis sai maailma kuulsaks. Üldse on härral Darling kirjutanud muusikat paarile tosinale, filmile ja paljudest tema lauludest on saanud džässistandardid. Niisama ilu ja elegants viga on olnud väljakutseks mitme põlvkonna muusikutele. Kammer reinu orgamshing rei Charlesi esituses on üks neist lugudest, mida on raske, kui mitte võimatu paremini kirjutada ja paremini laulda. Nii filmile kui teatrile kirjutas muusikat ka New Yorklane Frank Loisser. Mingid sahtlisse või igaks juhuks laulu kirjutamist iseenda jaoks sel ajal ei praktiseeritud või sellest vähemalt ei räägitud. Niinimetatud ameerika laulu kuldajal, kus muusikalavastusi ja filme toodeti sadade kaupa, oli laule vaja vähemalt kümneid kordi rohkem. Pärast polnud ime, et neile, keda peeti professionaalseteks lauluseppadeks, oli järjekord. Eriti hinnatud olid need, kes olid võimelised kirjutama nii muusikat kui sõnu ja viimaste hulka kuuluski. Frank Loisser. Kuulake, kuidas kõlas tüüpiline miljon plaati müünud Ameerika hitt 1947. aastal laulja Henriksson koos peni kuudmine orkestriga ja Benny Goodmani endaga klarnetit mängimas. 99 protsenti Ameerika omaaegsetest poplauludest valmisid tellimustööna kas lavashowdele filmidele, saadetele, raadios või televisioonis kui revüü tarbeks. Autori isikliku eluga, tema armastuse või valuga oli neis lauludes väga vähe ühist. Teise maailmasõjaga piirneva ajajärgul kirjutasid need niinimetatud ameerika kuldaja laulu autorid rahvale ja rahvast mitte iseendale ja iseendast. Nagu mulle tundub, et just paljud tänase muusikakirjutajad toimivad. Aga primitiivsete le sõnadele on ju väga raske pika kestvusega menulugu üles ehitada. Kes viitsiks teha üha uusi orgestreeringuid loole, mis juba oma sünnimomendil kuulaja südameid ei puudutanud? Frank Loisseri looming viimaste hulka ei kuulu. Kuulake kasvõi laulu, mille pool sajandit tagasi laulis korraliku koolitüdruku häälega linti Pegi lee ja mis 1996. aastal muutus Karmen Mcrii laulduna kehtsaks. Chief eks. Cassie Music on loo pealkiri. 20. sajandi muusika suurkuju juugeeling tan sündis aasta enne sajandivahetust tollal Ameerika suurima närvilise elanikkonnaga linnas Washington tissis. Väike Eduard oli hellitatud, aga hästi kasvatatud laps, kellel tema enda sõnul lubati jalad maha panna alles kaheksa aastaselt. 15 aastaselt avastas ta rääk, taim piano ning sellegi, et alati seisis seal, kus klaviatuur lõppes. Mõni ilus tüdruk. Naiste südamete võitmiseks ei ole mina pidanud kunagi sportlane olema, on öelnud Ellington, kes 19 aastaselt pani kokku oma esimese väikese bändi ja kord juba New Yorgis hakkas avama uksi üksteise järel ikka oma bändi, virtuoosliku, klaverimängu ja oma kirjutatud muusikaga. Aasta oli 1927, New York oli Ameerika kuumim koht ja Harlemi katma kaabi kuuellington oma bändiga määramata ajaks töölepingu sai oli väga raske sisse pääseda. Inglise keelde ilmus sõna Sung ja seda suuresti tänu Ellingtoni 1932. aastal kirjutatud loole, mida nüüd kuulete tormi esituses. Clinton alustas oma muusika lindistamise 1923. aastal. Neli aastat hiljem oli ta salvestisi 67 aastat hiljem 260. Tal oli oma 12 meheline orkester ja isiklik muusikaline kreedo. Ära püüa kunagi olla keegi teine kui sina ise. 1933. aastal läks Elington oma siis juba 14 liikmelise orkestri eesotsas esimesele Euroopa reisile ja see reis kujunes triumfiks. Harlemi kattun klubisse nagu igasse teisegi niinimetatud korralikku kohta ei tohtinud mustanahalised sel ajal siseneda mujalt, kui ta Kauksest lauas istumisest rääkimata. Ameerikas suhtuti Ellingtoni orkestrisse nagu tavalistesse meelelahutajate esse, see tähendab tantsubändi. Euroopas seevastu suhtuti neisse nagu suurtesse artistidesse, kes nad kahtlemata Ta ka olid. 1936.-st aastast on pärit juugeelingtoni lugu pealkirjaga karavan mis oli esimene ja väga õnnestunud katse põimida Ameerika muusikasse mõjutusi teistest kultuuridest. Te kuulete seda laule laulmas taina Washingtoni. Pärast teist maailmast. Ta saabus raske aeg kõikidele Big bändidele Elingtoni omale kaasa arvatud, aga 1950 kuuendat aastat võib pidada Clintoni kambakiks või nagu ta ise on öelnud. Ma olen sündinud New pordi džässifestivalil. Clinton oli selle festivali ajal juba 57 aastane, aga tema eriline džässitunnetus, eksperimenteerimisjulgus ja teemanttina välja lihvitud muusikuoskused olid need, mis ka uue põlvkonna publiku ära võlus. Clinton on kirjutanud ühtekokku mitu 1000 muusikalist kompositsiooni. Tema orkester on mänginud üle kogu maailma vähemalt 65-le rahvusele ja kontserte on jõutud kokku lugeda, elling tuli rohkem kui viiekümneaastase karjääri jooksul 20000. Pakun teile kuulata veel ühe Elingtoni džässistandardi siinkohal Karmen Mcrii esituses. Kuigi tuleb tunnistada, et ega Edward Kennedyt Eling ta on ise oma väikestele niinimetatud poplugudele omalajal erilist tähtsust ei omistanud, seda tegid hiljem tiised muusikud tema eest. Ära tee midagi nii kaua, kuni sa minust kuuled, on loo pealkiri. Kuigi do keelingtoni orkester tegutseb Manhattani 42. tänaval tänaseni, tema veel mitte kolmekümneseks saanud pojapoja pool möldri käe all on Edward Kennedy Elingtoni kohta häbenemata välja öeldud, et ta on asendamatu. Wellington suri 75 aastasena 1974. aastal. Kui Elington oli ja jäi puhtalt New Yorgi ja maailmamuusikuks, siis üldiselt proovivad iga sihuksed loomeinimesed ennast Ameerikas mõistlikult ida ja läänekalda vahel, see tähendab Broadway ja Hollywoodi vahel ära jagada. Film on teadagi väga suurte rahade liikumise koht ja Harri Voren oli see laululooja, kel õnnestus ennast Hollywoodile kaastateks vajalikuks teha. Tema paljustandardid on tarid nimelt filmidest. Kuulake Harri Voreni laulu pealkirjaga saksa moor teen maatini esituses. Harri Voren tegelikult Salvatore koloonia oli ambitsioonikas Brooklyni poiss, kes luusis teismelisena New Yorgi teatrite ja klubide ümber muutis ühel päeval oma nime Harriks ning proovis tööd leida pianisti ja trummari ja näitlejana, seda veel enne esimest maailmasõda. Seejärel teenis mereväes ning jõudis Hollywoodi just selleks ajaks, kui filmides hakati rääkima ja see tähendas, et ka laulma. Harri Oren leidis endale filmimaailmast ideaalse töö ja kodu kirjutades rohkem kui 300 laulu rohkem kui 50-le filmile. Tema tuntuim filmiprojekt oli ehk 42. tänav Warner Brothers ite suur hitt 1932.-st aastast mille Broadway varianti oli viimati laval 2001. aastal. Muide, üks Harju ordeni kuulu standard kannab pealkirja viimaks ja pakun teile seda kuulata Michael Boltoni kahe aasta taguses suurepärases arranžeeringus ja esituses. Kuulsate heliloojatega ühest reast olen avastanud vaid ühe tekstide autori, kes hoolimata sellest, et ta pole kirjutanud viise, on teeninud Oscareid, palju sõpru ning palju raha. Sämi-khaan suri alles 12 aastat tagasi ja tegi koostööd selliste laululoojate nagu sool. Chaplini Chimmi, Planspordi staynija, Chimmivan Huuseniga, Esimestena laulsid Khani sõnad 30.-te aastate keskpaigas kuulsaks Andrius jõed. Paimir pistusheiniga. Viimaseid lauljaid ei saa veel nimetada, sest Sämi Khani peene koolis ja tarku tekste avastavad eneste jaoks nii tänased kui loodetavasti homsed muusikud. Näiteks New Yorgi muusikaprodutsent ja pillimees Steve Tyrell hakkas laulma alles viiekümneselt ja nagu te kuulete, teeb ta seda suurepäraselt. Juugeelingtoniga samal aastal sündis Hogi karmaiko helilooja, pianist, näitleja ning standardid ja standardi, see tähendab tähetolmu autor. 1929. aastal kirjutatud stardast oli ajastu või on õigem öelda ajatu muusika ja muusikalise maitseproovikivi Need, kes seda džässistandardid omaks ei võtnud, lihtsalt ei mahtunud moodsa muusika ja muusikute nimekirja. Juristiharidusega Kaarma ikka mängis klaverit sama hästi kui Elington Voller või George köshin. Tema hääl oli küll ainult keskmine, aga tema artistlikus oli nii värvikas, et ka oma lauluga võis ta ennast ära elatada. Kaar mantleid peetakse džässi pioneeriks, kes liikus edasi ühelt muusika ja meediaärialalt teisele kes mängis 14. filmis oli raadio ja televisiooni persoon ning kui ta 80 kaheaastaselt suri, siis iseloomustati teda kui meest, kel on selja taga lähemalt tosin elu. Hogi kaarmaid kli pikast nimekirjast igihaljast laulu standartidest valisin tänase saate lõpetuseks loo pealkirjaga leidja rive Bing Crosby ja Luyamstrongi toitina. Kahjuks ei kohtume nädala pärast ka raadiot valutava suure spordi tõttu. Aga täna, kahe nädala pärast ootan teid taas kuulama minu muusikat. Mina näen. Maire Aunaste. Ma tänan teid kuulamast ja kohtumiseni.