Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me võtsime endale natukene uue teema ja püüdsime vaadata, kuidas nõukogude võim suhtub perekonda, moraali, intiimellu ja nägime, et ka selles vallas on nõukogude võimul päris huvitavat nägemusega, saates teooriast ja lõpetades praktikast. Ning me jõudsime väga üldistatult muidugi järelduseni, et kuskil 20.-te aastate alguses on kaks erinevat lähenemisnurka kogu sellele keerulisele probleemide küsimuste kompleksile. Ja üks oli meil tinglikult võetud kokku nime Al kallantai ja kui neid kuidagi püüda tema lähenemist formuleerida, siis võiks olla kokku võetud ühte lausesse, elagu armastus, see on muidugi suur liialdus. Aga põhimõtteliselt jah. Tähendab, me oleme jõudnud ju vaba ühiskonda, Köik, vanad kammitsad on maha jäetud kõik need ketid, mis inimestevahelisi suhteid kuidagi piirasid, kõik see on jäädavalt kadunud. Ei ole enam neid piiranguid, mis olid tsaariajal ja praegu mul järsku ootamatult, mõnikord tulevad mingid asjad meelde, aga üks kunagine elamus, mida võiksin, ei mäleta, kas mõlemas sellest kunagi rääkinud või mitte, aga kui, siis väga ammu soovitada, need on grafignatsioni mälestused, päris põnev raamat, eriti see osa, mis puudutab perioodi enne aastat 1917. Imelise saatusega mees. Kuid me tavaliselt teame, et uus võim reeglina kõrvaldab need, kes on seotud selle eelmise võimuga, siisignatsia fon, vastupidine näide. Ta jõuab tsaariarmees kuni polkovnik kuni ajutine valitsus, siis ta parajasti sõjaatašee Pariisist saatkonnas annab talle ühe tärni juurde. Ja nõukogude valitsus imekombel lisab sinna veel ühe, nii et nõukogude ajal on ta kindralleitnant. Aga see ei ole praegu põnev, ta kirjeldab kuskil oma mälestuste suhteliselt esiotsas oma õnnetut armastust ja meile paistab, et krahv, see kõlab nii uhkelt seal, nii väga tähtis ja oluline tegelane, aga ta oli armunud Ühte suurvürst hinnasse. Ja praegu lihtsalt veel kord tuleb meelde see lood, tusetus, sotsiaalne positsioon on niivõrd teine see suurvürstinna nii kaugel ja nii kõrgel, et see on ette määratud õnnetu armastus, ta ei teegi mingisuguseid katseid lähenemiseks, ta nagu aktsepteerib seda lootusetust. Ja need vahed on ju kõik minema pühitud. Seega elagu armastus, igaüks armastab, keda ta tahab, kõik Me oleme vabad. Sokolov teine suund, meil oli ju ka sellest natukene, jutus on salk kind, võtsime siis tema näol need kõik kokku 12 käsku, kuulsat, kuidas prolataallane peab elama ja armastama. Ja need salkindi 12 käsku ilmuvad ajakirjanduses, trükkis juba pärast Lenini surma. Nii et Lenin pole neid näinud, lugenud ei teada midagi seltsimees salkindlikeniaalsetest ideedest, kuid võib oletada, et kui ta oleks neid lugenud, siis ta oleks nad välja naernud. Miks, kuidas me ka Leninit iseloomustaks, sellega oleme ju ka natukene juba tegelenud, on ta vaieldamatult erakordselt tark inimene. Ja rumalus, ta ei salli ta võib-olla, ja me teame seda suurepäraselt äärmuslikult küüniline, kuid mitte kunagi rumal. Nii et see sõnastus, mille salkinud välja pakkus tõenäoliselt Lenini, pole neid näinud, aga see oleks talle olnud vastuvõetamatu. Kuid ilmselt sisuga oleks ta jäänud rahule. Sellepärast et see idee salkindi peamine ideel kas selles intiimses vallas peab olema allutatud ühiskondlikule kontrollile, see oli Lenin, mille tõenäoliselt hoopis lähedasem kui kollantaid. Ja me võime ju võtta need ideed kui jällegi, ühesõnaga vahel olen ma seda teinud. Üks on, mis on oluline kollektiiv, kollektiiv, juunid kollektiivis ja kui me mõtleme, mis on siis kollantai idee, see on individualism, mina armastan, mina valin, mina otsustan. See variant ei ole üldiselt, et selle uue võimu kogu mentaliteediga kooskõlas. Kuna meil juba tuli praegu lenin juhuslikult sisse, aga Lenin on nii oluline tol ajal, et ta tuleb ikka sisse, kas aknast või uksest siis kui kedagi meie kuulajatest peaks huvid tama, Lenini suhtumine perekonna moraali ja just nimelt võib-olla niisugustesse seksuaalintiimsuhetesse, siis vast kõige olulisem meda. Kas vaadata, kus Lenini seisukohad kõige reljeefsemalt esile tulevad, see on tema küllaltki kuulus vestlus Klara Tsetgeniga. Seal on näiteks üks väga huvitav koht kus Lenin kritiseerib tol ajal Nõukogude noort Nende seas, kes need noored on, need kõige aktiivsemad noored komnoored nende seas levinud arvamust. Ja see arvamus oli ka kokku võetav ühte lausesse. Sotsialismi ajal saab sugutungi rahuldamine olemas sama lihtne kui juua klaas vett. Ilmselt see on jällegi mingisugune tsitaat, et keegi komnoor kuskil on siis sellise arvamuse välja öelnud lausena anda nagu on, aga põhimõte on jah, selline. Ja loogika tulenebki sellest kollantailiinist. Kui ei ole enam mingisuguseid piiranguid, siis kõik on lihtne ja kõik on lahendatav, ainult suv. Levinud kritiseerib teravalt seda seisukohta siis selles vestluses klaaratset kinniga. Ja ütleb, et loomulikult. Janu rahuldamist, kuidas siis teisiti, kui inimene januneb, siis ta peab jooma. Kuid Lenin lisab, kas normaalne inimene normaalsetes tingimustes heidab tänavale pikali ja hakkab jooma, lombist? Ei hakka? Ei hakka jooma lombist ja ta jätkab. Ta ei võta klaasi, mida on puudutanud kümned huuled. Tähendab see paralleel, see palalel, et lihtsalt see janu, kustutamine toimub ükstaskõik, kus ükstaskõik, mis viisil see ei ole vastu. Ja Lenin lisab, et siin on ühiskondlik aspekt oluline ja me näemegi, et põhimõtteliselt on ta siis selle teise suuna ideede pooldaja, ühiskondlik aspekt on kõige tähtsam. Ja ta jätkab enam-vähem selliselt, et jah, et see joomine on tõesti individuaalne akt. Miks ta ei ole rahul selle võrdlusega, sest kui inimene joob, siis on tema enda asi, aga antud juhul ei jooda ju üksi? Joovad ju kaks inimest ja selle joomise tulemusel, lisab ta, sünnib, need laused ei olnud täpselt sellised, aga idee on põhimõtteliselt see sünnib veel kolmas inimene, aga kui tegemist on juba kolme inimesega, siis on kollektiiv ja see, kas see on juba vastutuskollektiivi ees ja see on juba ühiskondlikud huvid. Nii et mis toimub perekonnas, mis toimub armastuses, kes millist partnerit valib, kes keda aktsepteerinud see kõik on tegelikult ühiskondlik probleem kollektiivi probleem. Ja siit me võime juba teha vastavad järeldused, kes siis peab seda kontrollima, juhtima, korraldama ja nii edasi. Üldiselt kui vaadata isegi seda vestlus, siis ka lenin, erinevalt salkindist tuleb vist meelde eelmine pühapäev, sellest rääkisime. Küllalt palju tähelepanu, nõudmisi esitab variandis vormis asketis. Pluataalane peab olema siin vaoshoitud. Lenin sellest küll otseselt ei räägi, kuid ega ta ka mingisugust Orgjalikust seda sõna ta kasutab, heaks ei kiida. Ja ütleb tõesti, see on tema sõnad, et seksuaalse energia raiskamine viib noored eemale revolutsioonilisest võitlusest. Need põhimõtteliselt lause on peaaegu samasugune nagu salkindist. Siin ei ole küll otsest üleskutset, olge vaoshoitud, kuid põhimõtteliselt jah, ja ta lisab, et mida siis see tähendab selle vaoshoitus puudumine, intiimelus, kus tule. Ja ta ütleb, et see on kodanlik. Ja see ongi allakäigu tunnus. Tüüpiline, me teame, et kapitalistlik ühiskond Lenini formuleeringu järgi onju jõudnud sellesse oma viimasesse Oroiskuvasse alla, käinud varianti imperialismi ja seal on ka inimeste suhted vastavad proletariaadi taga, Lenini-variandis on tõusev klass uut ühiskonda ehitav klass. Ja vot nisukest ja see on päris huvitav sõna, mis tal oli, kunstlikku joovastust pole vaja. Nõukogude inimene joovastub reaalsetest asjadest, aga mitte kunstlikust. Ja muuseas, Lenin on ka väga skeptiline kõikide nende teooriate suhtes mis käsitlevad üldse seksuaalsust kui mingisugust olulist mootorit. No ta peab silmas ka konkreetselt Freudist seisukohti ja ütleb, et kust need seisukohad on tulnud, ta ei leia, et siin on mingisuguste reaalsete olukordade peegeldustega kirjeldatakse midagi reaalset. Lenini arvates sellised ideed tulevad uurijate pähe vaid sellepärast, et nad peavad vajalikuks õigustada kodanliku moraali ees oma isiklikku ebanormaalset käitumist. Vot selleks on neid teooriaid vaja oma ebama oma ebanormaalsete tegude õigustamiseks, aga mitte nad ei kirjelda reaalset olukorda. Ja nüüd me jõuamegi võib-olla kõige olulisema probleemi ja vastuolu juurde. Ühest küljest nõukogude võim esitab inimestele kõrgemaid nõudmisi, see on ju kõrgem arenguaste. Tähendab, need kõrgemad nõudmised peavad puudutama ka perekonda, moraali, inimestevahelisi suhteid ja ka selles intiimses vallas. Sest vanadest kammitsatest oleme me ju vabastatud veel kord. Kuid teisest küljest, kui me hakkame ju analüüsima selle võimukäitumist eelmine kord, Me nägime, kuidas suhtutakse kirikusse siis köik need sajandite jooksul kujunenud eetilised väärtused jo hävitataks. Tähendab, kõik see ei baseeruv, see uue nõudmine ei baseerunud millelgi. Ja seda peataolekut on tunda ka näiteks tolleaegses ajakirjanduses kus mõned autorid ju otseselt väljendavad seda, seda kohtumist, mis siis nüüd edasi saab? No näiteks ei tule meelde, ei saa, autor ei, kus oli aga põhimõttelised seisukohad? Neid saab kokku võtta enam-vähem järgmistesse lõikudesse, kõik vanad, mädanenud, nad olid mädanenud perekonna ja abielu, alustoed on nüüd purustatud, vaat koguse valehoone tuleb välja, et ehitati täiesti vale maja, see on hävitatud. Aga kurdetakse, et ei ole meile antud veel mingeid uusi aluseid, vot selle uue perekonna ehitamiseks. Milline peab see uus maja olemas? Seda nagu keegi ei tea, vana ei kõlba kuskile. Jakolon taivariandis ongi väga hea, elame nüüd põllul, elame telkides, naudime, nuusutame lilli ja elame seal, aga mõistlikud seltsimehed saavad ju aru, et nii ei tohi. Ja vale see viib meid ju kuskile mujale. Tähendab, on vaja ehitada see Huus hoone uutele alust, aga millised need on, nagu ei saa aru. Muuseas veel üks päris põnev aspekt, mida üldiselt suhteliselt vähe teatakse. See on üldtuntud fakt, et 1920.-te aastate alguses ilmuv Venemaal arvukalt väga palju väljapaistvaid kirjandusteoseid pole vist praegu mõtet peatuda, autoritel aga tasub kasvõi lehitseda isegi nõukogude aja loomingu raamatukogu, kui võib leida suurepäraseid autoreid eesti keeles ja neid nautida. Üsna vähetuntud on samas aga see, et kõrvuti taolise kirjandusega on täielik buum buum erootikakirjanduse vallas. Kas siin nauditakse seda vabadust? 20.-te alguses ilmub massiliselt kirjandusteoseid, mida meie tänapäeval nimetame lihtsalt rootilisteks võib-olla äärmuslikus variandis pornograafilist. No ma toon ühe näite jällegi tol ajal väga populaarsest teosest näite ainuüksi sellepärast, et autor on meile juba vana tuttav, ikka sedasama kollantai. Tema kõmuline jutustus ilmus 1923. aastal. Pealkirjaga töölismesilaste armastus, niisugune väga romantiline pealkiri. Ja seal on enam-vähem sellised laused, kohad. Ta kirjutab oma nimel, pöördub nagu lugejate poole niisuguste lausetega. Teid vist üllatab, et ma heidan ühte meestega kui nad mulle lihtsalt meeldivat. Vaadake nüüd ta seletab, miks ta siis seda teeb. Selle jutustuse kangelanna jutt ei ole Yokollantest, kuid ega ta eriti oma kangelanna steerin. Ja seletab meile, miks ta seda teeb, sellepärast et armumiseks on vaja aega. Armumine nõuab aega. Aga antud ajajärk, antud hetk, vot see hetk, kus me praegu viibime, suur ajalooline hetk, revolutsiooniline hetk, sellist hetke pole ju olnud, võib-olla kunagi prantsuse revolutsiooni kuudel sellel ajajärgul, meil ei ole aega, ütleb ta. Meie mõtted on hoopis mujal ja sellepärast me käitume nii. Vot see on selle jutu lühikest sisu ja taolist ideoloogiat. Põhimõtteliselt võtame praegu kõik, meil ei ole aega millekski sügavamaks ja nii edasi, seda kõike pole vaja, son kõik igand. Sellist kirjandust on erakordselt palju. Kuidas nõukogude võim sellele rootilisele puunile reageerib? Kõigepealt et ega ei osata midagi õelda. Sellepärast et see idee, et kõik vana on halb, peaks olema nagu ju üldiselt aktsepteeritav. Kuid väga paljud juhtivad bolševikud on sellest šokeeritud. Aga samas nagu ei osata ka midagi välja pakkuda. Ja see peata olek lõppeb ju sellega, millega ju tavaliselt kõik on nõukogude võimu variandis lõppenud. Ikkagi otsus on, kuigi ei ole nagu ideoloogilist põhjendust, otseselt on see õige. On see vale, mis see on. Aga otsus on kruvid kinni keerata, sellele kõigele tuleb teha lõpp peal. Ja siin on jällegi üks küllaltki huvitav. Huvitav moment, me oleme nii harjunud millegipärast, et see üleüldine kruvide kinnikeeramine algab kuskil kolmekümnendates aastates ja see puudutab peaaegu kõiki eluvaldkondi. Ja täpselt samuti ka siin. Kuid kui me hakkame vaatama, siis näiteks esimesed seadused, mis hakkavad piirama mingisugust vabameelsust need ilmuvad juba kuskil kahekümnendates aastates ja mida see tähendab, see tähendab ja mis on ju väga oluline. Põhimõtteliselt see puudutab ju kogu kunstisfääri, kogu kultuurisfäär, vot need vabadused, mis seal on, mida seal nauditakse kahekümnendates aastates, ega see ei ole ju ainult see erootiline liin, see oli praegu meie teemas näide, aga üldiselt see ei tulene mitte nõukogude võimu soovist seda arendada soovist lubada neid vabadusi, vaid pigem teoreetilisest peataolekust ja muude probleemide primaarsusest. Tol ajal on nii palju keerulisi asju, millega tegeleda, et lihtsalt käed ei ulatu. Vot see on võib-olla see oluline seletus. Kui me aga hakkame vaatama nisukesi pisikesi märgikes esimesi märgikesi, mis meile viitavad tegelikele soovidele, siis me leiame neid juba kahekümnendates aastates. Näiteks ma vaatasin, et 20.-te alguses muutub ju nõukogude noorte seas väga populaarseks, noored on ikka noored, üks tants, tants, mida tänapäeval kõik teavad, San Foxtrot. Sündis ta ju enne esimest maailmasõda Ameerika ühendriikides, ma loodan, et ma ei eksi, pole selles vallas suur asjatundja. Pärast sõda levib Euroopasse ka Venemaale ja selle tantsu suhtes. Nõukogude võim siis määrab oma seisukoha otsusega, see ei ole poliitbüroo otsus. Hiljem hakatakse võtma ka isegi nii kitsas vallas otsuseid vastu poliitbüroo tasemel. Praegu on see natukene madalam tasand, selle otsuse võtab vastu Glavlit, et peaks olema kõigile tuntud institutsioon, kontrollib kirjandust, aga selle kõrval on veel üks institutsioon, natukene vähem tuntud. See on repertuaari, etenduse kontrolli peakomitee. Nende ühine otsus kolmandast juulist 1924 paistab olevat veel suhteliselt vaba aeg. Ja sealt siis seletatakse, mis tantsuga on tegemist. Öeldakse ära, kuidas ta sündis. Ja tema sünnikoht on Lääne-Euroopa restoranid, seal tan sündinud ja miks ta on sündinud. Milliseid tantse lääs vajab tantse, mis rahuldavad Köige madalamaid instinkte, tähendab, see tants on sündinud restoranides inimeste kõige madalamate instinktide rahuldamiseks ja mida ta siis kujutab, öeldakse selles otsuses. Oma olemuselt ei kujutada mitte midagi muud kui suguakti imitatsiooni, vot millega on tegemist selle tantsu puhul. Ja siis seletatakse, et nõukogude inimestel pole vaja selliseid tantse. Meie ei ela mitte restorani atmosfääris, seal ei ole muidugi nii kirjas, aga on öeldud. Me elame töises atmosfääris, seal hoopis teine maailm, kus nõukogude inimesed, Nõukogude noored elavad ja meie tantsud, millised peavad siis olema Nõukogude tantsud, et seda teaks? Otseselt küll ei kirjeldata, baasid tuleb sooritada ka öeldakse väga üldiselt. Nad peavad olema teistsugused. Ja mis siis on, teistsugusus seletatakse kala. Nad peavad olema lõbusad, rõõmsameelsed ja helged. No näed, on nõukogudetantsud. Nii et taolised otsused ei ole mitte sündinud esmakordselt kolmekümnendatel ja peame neid hilisematest aegadest, vaid see otsus on veel kord, tuletan meelde, 24.-st aastast. Kui hakata Ta analüüsima nõukogude aegseid keeltel mis puudutavad inimeste intiimelu siis vast esimissennaa kuulutatakse kuriteoks homoseksuaalsus. Kui vaadata nõukogude aegset kriminaalkoodeksit, siis need ilmusid aastatel 1922 ja 26, seal ei ole mingisugust juttu. Homoseksuaalsusest sellist problemaatikat ei ole. Ja ametlikult tol ajal on positsioon Nõukogude kirjanduses, et tegemist on raske haigusega, mis onson haigus. Mõnes variandis on ta ravitav, mõne autori arvates on tegemist niivõrd raske haigusega, enamus juhtudel ta pole ravitav ja nii siis tuleb suhtuda. Kuritegu see ei ole, kuigi mõned autorid on juhtinud tähelepanu, et ka juba tol ajal selle kaassüüdistusega on inimesi hukka mõistetud, aga ametlikult see ei ole kuritegu. Kuriteoks saab Ta seadusega kriminaalkuriteoks 34.-st aastast seitsmendast märtsist vaatasin, see on see kuulus 121. paragrahv. Ja karistusmäär võib ulatuda kuni viie aastani vangistust ja seal on veel ka erandjuhtumid, mis võimaldavad kaheksa aastat. See on esimene võib-olla järgmine lisandus siia, mis on jällegi tüüpiline nõukogude võimule, see oleks nagu juhis, kuidas seadust rakendada. Üks asi on seadus, teine asi on mingisugune emotsionaalne taust siia juurde. Ja see küllaltki oluline nisukene murrang, kui hakatakse seda seadust rakendama kuidagi teise nurga all või lähtuvalt teisest ideest, sest see on 36.-st aastast, kui tolleaegne justiitsrahvakomissar Nikolai grillenko esineb, jää tab, siis seletab meile lahtimisse, homoseksuaalsus on ja ta ütleb, et see on. Eks pluatatarlikke klasside laustus produkt. Ta pikalt seletab, millega on tegemist. Jõuab järelduseni, et nõukogude ühiskonnas pole sellistel inimestel kohta ja jätkab neid Tõid, ärme hakka nendel peatuma, need ei ole seda väärt, aga mis on idee? See kuritegu, kasutame Nõukogude terminoloogiat, kuhu patada pannakse. Kas on tegemist selliste kuriteoliikidega nagu vargus või nii edasi ei ole, jurist, ei oska seda täpselt defineerida. Aga põhimõtteliselt see kuritegu pannakse sinna patta, millele on peale kirjutatud nõukogudevastased ehk kontrrevolutsioonilised kuriteod, tähendab, see on kõige rängem, sa ei ole enam mitte vot need sõnad, et see on selle ühiskonna produkt ja nii edasi, see on suunatud nõukogude võimu olemuse vastu, nõukogude võimu ja nõukogude tingimustes midagi sellist ei saa olla, ei ole olemas. Seda imporditakse kuskilt mujalt ja nii edasi ja sellepärast on tegemist erakordselt ränga kuriteoga. Ei olnud väga palju aega vaadata neid asju ja ilmselt kuskilt saab kätte, kuigi väga raske on. Vahetevahel, mis puudutab nõukogude aegset karistust, statistikat leida vastuseid küsimusele, palju siis ühe või teise paragrahvi järgi on inimesi hukka mõistetud ja ka selle 121. paragrahvi puhul on seda keeruline öelda, kuid Ükssarv jäi silma. See oli veel perestroika ajal päris huvitav aasta on 1987, ma arvan, et sa, arv peaks olema õige. Sellesama paragrahvi alusel mõisteti veel vangi 831 inimest. Nii et palju nõukogude ajal, kui on raske öelda. Aga mis on meie jaoks oluline, me ei tegele ju kriminaalsete asjadega. Meid huvitab see poliitiline taust siia juurde ja sellepärast peaks lihtsalt praegu nimetama, et väga sageli poliitiliste vastu hakkude eest määrati just nimelt seesama 121. paragrahv. Jällegi tüüpiline nõu, kuidas midagi intiimset, midagi inimeste eest varjatud. Kui me loeme lehtedes, võtame seda Mass, Nõukogude lugeja, inimene on hukka mõista. Vot kui on mingisugune kuritegu, mida kuskil ühiskond saab kontrollida või kuidagi reageerida, aga me ju ei tea, mis seal kellelegi tinglikus magamistoas toimub ja neid mäele või mõtleb. Ta on selle kuriteo eest hukka mõistetud ja on loodud vastav foon. Meil on näidatud kirjeldatud kui jube ja kole tegutsevat. Seda paragrahvi sageli kasutati teisitimõtlejate represseerimiseks, nagu nõukogude ajal ikka, kui ilmusid uued seadused, siis nõukogude inimesed ju neid tervitasid palavalt, sellepärast et jällegi Nõukogude võim oli astunud ühe sammu mida sellelt võimult inimesed ootasid. Ja vaatasin, kes see siis on üks neist, kes siis leiab, et tegemist on aga õige otsusega. Nimelt 23. mail 34. aastal ilmus üheaegselt nii Pravdas kui investjas artikkel huvitavat pealkirjaga ilmub uus paragrahv, mille alusel inimesi saab trellide taha saata, kuidas siis võiks selle artikli pealkirjastada? Selle peale isegi ei tule, aga see artikkel kannab pealkirja proletaarne humanism. Aga loomulikult, kui inimesi kaitstakse jubedate kurjategijate eest, siis on ju humaanne. Ja selle artikli autor tore artikkel on kirjutatud suurepäraselt, sellepärast et autor valdab seda kunsti perfektselt, on korki korki, reageerib siis sellise tellimustööna. Kusjuures selles artiklis on isegi taoline absurdne väide. Me teame ju, kuidas Hitler fašism suhtus homoseksuaalsusest. Siin on need võimud nagu väga paljudes küsimuses astunud ju ühte sammu. Aga selles artiklis isegi taoline väide. Homoseksuaalsuse legaliseerimine viis fašismi võidule Saksamaa. Nii et korki jõuab ka niisukese mõtte järgmiseks korda loovaks. Nõukogude sammuks sai seadus seitsmeteistkümnendast oktoobrist 1935. Selle seadusega keelati 35.-st aastast igasuguste pornograafiliste piltide, esemete ja mis seal kõik oli, see oli pikk loetelu valmistamine, levitamine, hoidmine ja jällegi me ju võime mõelda nende seaduste puhul, mis siin siis halba on. Aga nad on ju kõik, kui vaadata sõna nõukogude aegset lähenemist, Nad on ju kõik väga ähmased, formuleeringuid väga laialivalguvat tõlgendamisvõimalused väga laiad. Ja seega, kas seda seadust on sageli kasutatud nende inimeste vastu, kellel ei ole selle kuriteoga ka nõukogudevariandis mitte mingisugust pistmist? Üsna pea ilmub veel üks seadus, seadus, mida üldiselt tuntakse. Paljud meie kuulajad on sellest seadusest ilmselt kuskilt kuulnud midagi. Ta ilmub 27. juunil 1936. aastal. Ja selle seadusega keelatakse abordid. Seal on muidugi meditsiiniline erand, aga põhimõtteliselt annat keelatud seda sammu valmistati ette päris pikalt. Omal ajal ju eelmine kord sellest rääkisime, lubatakse meditsiinilised abordid. Mitte sellepärast, et nõukogude võim leiab, et see on väga hea ja inimene on vaba otsustama, mida ta teeb vaid lihtsalt keelu tingimustes. Nende läbiviimine tõi niivõrd ränki tagasilööke surmajuhtumite näol, kasvõi sandistamise näol, et võim leidis, pigem on see variant legaliseerida, mugavam, nüüd on, vajas lõpetada. Mis on selle taga ikka seesama, töökäsi on vaja. Kui me mõtleme, mida nõukogude võimul on vaja ja mitte ainult ka tol ajal ju põhjendati seda töökätega. Aga käed ei hoia ja mitte ainult labidat, käed hoiavad ka relvi. Nii et kas sõdureid mõeldi? Sulgudes on vaja. Siidse seadus? Muuseas, tulemused on üsna lühi ajalised paar aastat on efekt, siis see kaob jälle abordid põrandal. Ja väga paljud probleemid, mis siin tekivad, ärme praegu hakka nendel pikemalt peatuma. See seadus kaotab oma kehtivuse, vaatasin, täpsustasin 23. novembril 1955. Me rääkisime ka eelmine kord sellest, et 20.-te alguses ilmub väga palju huvitavaid uuringuid mitmed uurimuskeskused, need on erakordselt palju. Küsitlused kes selle temaatikaga tegeleb, võib leida väga palju võrdlusmaterjali, muidugi keskkond ja aeg on hoopis teine, aga inimeste käitumine on ju ikkagi huvitav. Väga palju on uurimisasutusi, mis tegelevad psühhoanalüüsiga. Kusjuures üheks bolševike liidritest, kes sellesuunalise uurimisi toetas, oli Trotski. See oli tema üks meelisvaldkondi kuid juba kuskil 20.-te keskel suunamuutus järsk muutus, pole vaja mingeid taolisi uurimusi. Selleks, et võtta vastu otsuseid, ma mõtlen avalikke uurimusi, avalike tegutsemist. Selleks ei ole vaja, tegelikus nõukogude võim ise kujundab tegelikkust, aga mitte tegelikkus ei kujunda nõukogude võimu samme, see on üks väga oluline postulaat. Mitmed asutused suletakse näiteks psühhoanalüüsi instituut 25. aastal ja kogus suund üsna pea kuulutatakse vaenulikuks. Mis on veel huvitav ja praegu tuli lihtsalt meelde. 30.-te alguses, nagu ikka, kui me toome sisse mingisugused aastad, siis see ei tähenda ju alati, et eile oli nii ja homme on kohe järsult teisiti. 20.-te lõpus, 30.-te alguses on need uued tendentsid, nähtavat muutub fraseoloogiale, kui enne kirjutati sellest, et flir ja igasugused intiimsused on mõtet tud, nad kulutavad proletariaadi energiat ja sellepärast ei ole vaja selle köiega tegeleda. Ei ole sõnakestki perekonnast meile ja mitte kuskil ülistuslaulu abielule siis 20.-te lõpust 30.-te algusest on järsk pööre. Nõukogude perekond on oluline, abielu on püha. Ja vot see loosung, mis kehtis 20.-te alguses, ma isegi ei oskaks seda hästi eesti keelde tõlkida, see on ju raszemmeinivanie püüta, see on isegi raske kuidagi kuidagi aru saada, mis on, see on olme perekonnast väljajätmine või midagi rasseeemmeini ivani. Kaotame olmest, perekonna, Nõukogude olme ei vaja perekond. See idee ju mingis algelises faasis leidis realiseerimist ka elamuehituses. Väga paljud inimesed peavad seda fakti, võib-olla osa mehe kuulajatest isegi elavad nendes majades, mida kutsutakse Kružovkades. Majad, mille ideoloogiline tulevik ja nägi ette, et alates 80.-st aastast hakkame elama kommunistlikus ühiskonnas ja loomulikult ei näe me siis seda rasket vaeva ja ei keeda endale ise süüa. Me lähme ühiskondliku sööklasse tolle seal tasuta ja sellepärast pole ju vajadust. Suure köögi järel tuleb välja, et see idee ei ole ju ka põhimõtteliselt uus sedatiivne p, aga äärmuslikumas variandis maju ehitati juba 20.-te alguses, neid jõuti teha väga vähe, aga põhine suhteliselt, nad olid olemas ja seal ei olnud üldse kööki. Selle maja alla oli planeeritud söökla. Ja hiljem nende korteritega oli ju tohutu häda, inimesed tõid endale elutuppa gaasipliidid, hakkasid siis seal süüa keetma aga selliseid samme astutud. Ja muuseas lääne reaktsioon, nagu ta ikka, oli ju tüüpiline põiki leida ju kogu aeg nõukogude tegelikkuses mingisuguseid märke, et ta paratamatult keerab õigetele rööbastele tagasi. Ka selles perekonna ja abielukuulutamisest väärtuseks hakati nägema mingisuguseid märke sellest, et ikkagi Nõukogude ühiskond normaliseerub Lääne mõistes. Kuid nõukogude abielu oli hoopis midagi muud. Ilmselt järgmine kord jõuame natukene ka sellest rääkida, see on kollektiiv, lihtsalt väike kollektiiv, see on hoopis midagi muud. Ja muutub ka seadusandluse suhtumine, toon ainult kaks aastaarvu lõpetuseks. 1936. aastal mis annab meile kinnitust sellest, et on toimunud mingisugune murrang. Lahutamise protsess muudetakse keerulisemaks tunduvalt keerulisemaks ja 1944. aastal. Lahutada lubatakse ainult läbi kohtu. Kohus otsustab. Mitte mina ei otsusta. Mitte meie ei otsusta parem variant, kas me lahutame vaid nõukogude võim. Tund näol otsustab, kas te peate lahutama või ei pea. Sellepärast et perekonda ei ole mitte teie kahe looming vaid perekond, on nõukogude ühiskonna rakuke ja nõukogude ühiskond ise otsustada, mida me teeme. Ja vot selle teadmisega me võiksimegi praegu lõpetada.