Te kuulate raadio kahte märki. Häid jõule sa kuuled raadio kahte MINA OLEN Maarja Merivoo-Parro ja minuga koos stuudios. Vaiko Eplik, tervitused ka minu poolt. Me tahaksime soovida teile kõigile häid jõule, meeldivaid pühi. Et teil kõigil oleks jõulupuu jõulutunne südames, jõulu jõulusussid jalas, jõulumüts peas ja jõulusära nii-öelda kõikjal ümberringi. Ja veel tahaksime järgmised kaks tundi jagada teiega siis oma aja siukest jõulutunnet. Meil on siin terve virn väliseesti raamatuid luulekogusid ja me hakkame sealt jupikaupa teile ette lugema. Ja meil on ka igavene virn päris eesti jõuluplaate ja nii me siis kuulame. Ja siis loeme ja laulame siin vaheldumisi ja loodame, et see teile meeldib ja ega's muudkui aga ma vaikselt pihta. Üks kaks. Ole nüüd hea ja jäta käinud. Milline on jõudude, rõõmustab jutt. Ja ka linna on. All kingikotti peab ikkagi võiduliselge ta kallutele. Vanalinna. Nullinud voodi või nurga Botnica radiaator. Ikka meelespea. Ta pole nüüd ja ja jätab läinud meile jõudu tükk rõõmsad ja jõuluvana. Ja kui ta lõbuslaku ja laatadel kingi ajab, nende jõulu. On nüüd maas. No. Nii aga. Okstel pudeneb valge lumelammaste vill. Puuridas häälestab halge kui klaverit, tuulepill. Kuu vajub valgesse lumme, ümaria hiilgav, kui prees rajad on tuisanud umbe, jälle me tagaja ees. Kuuskede tuhandepäine vahisalk seisab mäel. Kaua meelus veel käime päikesekura käel. Tähtede tuli pähkleid, harveneb taevapuus. Keset hangede mähkmeid. Rabeleb hommik, uus. Ma kõnnin nagu. Lühend. Ma loen end ära. Ela loob taevas. Kostab sääsk. Seal. Koos toome, et saade ka heinad o muinasjutu ostatu teening Boonareenitseeri. Kaaluakla algas. No kadu toode. Ajukiri läbi luha ülegi hindu mööda männiku läbi luha ülesingu mööda männiku. Kodus pannil jõuluvorstid särisevad kodu, Sootbathingituse ootab jõulupuu. Kodus ootavad kingitused ootab jõulu. Täititaanid sõitmine mööda pikka talveteed helisesid aisakellad aisakelladele. Ootad ja ootad, otsid kaua akna all, aga jõulude ajal ei tule külon, sale külon, hale. Küll on ootamine pikk, kätte jõudnud, videvik ära oodata ei jõua, kus on, ju saad nii kaua. Õues sõitsid mööda pikka talveteed, helisesid aisakellad aisakelladega. Äkki õued sõitsid mööda? Meie jõululavastusmängutoas tuli ja läks, keegi ei saa sellest rääkida, ilmaid kõrvuni punaseks kutsutud olid kõik komitee daamid, riigi lastekodude juhatajad, pastorid ja inimesed, kes olid meile saatnud rohkesti riideid ja kingi. Kavali ja keeruline ja põimus ümber saksa muinasjutuudu Liiber. Augustin. Püüdsin seletada, et see saksa muinasjutt, keegi ei uskunud, ei hakanud numbreid tegema, sest sain peaosa. Mul on kõige pikemad juuksed ja printsesside peavad alati pikad juuksed olema. Mul ei olnud vaja palju rääkida, ainult paar korda kirjetada ja lüüa käed vastu rinda. Ja kui meie juhataja ei anna, kui pastor räägib temale naljajutte printsi osa, mängis Richard sama poiss poiste majast, kellele ma meeldin. Aga kes minuga kunagi ei räägi. Teda võlus uhke, millega ta pidi vehklema, mitte see, et ta pidi minule lõpus musi, anna mõõk võitis musi. Olime kõik närvilised, kostüümid enamasti paberist, mina ja õuedaamid kandsid komitee naiste vanu kleit. Kaksikud pidid tantsima mingeid lõunamere luua. Huuled. Mul pole aimugi, mis tähendab pead bussi, ütles, et tema ja kätega vehklema luua tantsuks oli neile määratud paberist seelikut, paberist, rinna haiget paberlilledest kaelakeed ja mõlemal suurt paberist lill kõrva taga. Juuni ja juuli valmistasid kostüümid ise muusikali minule samuti võõras Frank Chang, Wow wow ongi heliline, igatahes Alice laulis Vaidgsipsoftuv ja poi alati samad lood, kui teda esinema kutsutakse. Pisikesed tantsisid balletti. Kuuleni läks kõik enam-vähem hästi peale ühe piinliku momendi näitemängu lõpul, kui ma üksi laval ootasin, ütlesin seal, et tuleb, aga kedagi ei tulnud. Ootasin ja ootasin, kuni lõpuks peitsin näo käte vahele ja põrutasin jalaga mitu korda põrandale. Prints kargas lavale, aga mõõk jäi kardina. No tegelikult kokku õmmeldud kolm lina taha kinni ja tõi pool kardinat endaga kaasa. Kardinat ei saanud lahti raputada, jäi mõõgapära külge ja liikus mõõgaga kaasa. Rikkusele tähtsa vehklemise stseeni saime siiski kuidagi lõpule, andsime isegi musi. Richard sosistas mulle musi ajal vihaselt, et tapab mu ära, kui ta mind järgmine kord väljaspoolpark maja piire näeb. Aga siis unustasime sellelegi, kuula või luua tants tõi kardina alla sõna tõsises mõttes perest, seda ei olnud keelelgi närvi ega tahtmist jätkata. Tants algas normaalselt, keegi ei julgenud kardinat puudutada pärast mõõga lugu. Enid oli kinnitanud kardinaservad nõeltega mängutoa aknakardinate külge pinguv muusikakeris grammofonid läbikaardina koos paberist seelikute krabisemisega. Paberist rinnahoidjad olid proovi ajal kippunud rebenenud, aga liimiki alati kokku. Kuulsime Karebenemistega ei teadnud rohkem, kuni saalis pühkis hirmus keha. Kostis, nagu oleks kopsupõletik haaranud kõiki kõrisest. Siis karjatas kardinasse, ilmnesid muhud, kus kaksikud otsisid meeleheitlikult avaust lavalt pääseda. Pugesidki lõpuks kardinat läbi, tõmbasid kardin endale kaela. Muusika vingus edasi, kõht oli rikutud. Saime alles aru, mis oli juhtunud, kui Juulia ronis aluspükstes linade alt välja. Ka huula luuseelik oli lahti pudenenud. Meetron pahandas, et oleme liiga noored, et rinnahoidjate pärast häbeneda. Ta leidis, et kõik oli hästi läinud külalistele meeldinud. Blabla. Ma mäletan laagrietenduste kitse tantsu. Mindrietati kitsaks. Nägin välja nagu vanakurat, aga õeldi seegi pärast kena ja armas. Konku ütlesid, kui inimene räägiks üksainus päev tõtt, ei oleks tal ühtegi sõpra alles. Tahtsin näitlejaks saada, aga kavatsen jääda maailmauurijaks. Konku seletas veel džunglis juhtuvat vahelik, riided mädanevad seljast, parem elada seal, kus sa oled ahvidest ümbritsetud. Parem ahvid kui juhatajad ja pastorid. 28. detsember 40 nelipühad on selleks korraks jälle möödas. Jõululaupäeva õhtul oli mällu hade juures kohtu-uurija Eestist väga kenad vanad inimesed. Esimene püha kodus, hammas nöögib natuke teisel pühal kinos film kala, muusik in Salzburg. Willi Birgel. Usutavasti päris hea, üle hulga aja inimlik kinoõhtul kodus Seebergid ja Pajurit külas. Pärast Pajurite pool, kolmandal pühal kino Glück, Beethoven, Johannes Huster, Victoria pääles. Täna sain kirja skoolt. Tema meeleolu paistab olevat nulli lähedal, pean teda vaatama sõitma nii pea kui võimalik. Kõigepealt pean vastama kirjale üksildustunne ja igatsus, kodu järgi on ka siin kaunis suur pühad aitavad sellele muidugi kaasa. Puudub siin ju verivorst ja searibi. Ka kodumaa valge vodka ei teeks halba sellises olukorras. Küllap kunagi tuleb ka meie päev. Kõht on rikkis. Peavaluta püha. Suus veel praegugi maitse. Iial meelest kallid rahupühad Mul nutune. Kasukanööbi kirikusaali lapsed kadusid rahvamurrus. Kuigi tahtsin, polnud võimalik laulda koraali. Rinnakorvi võõras küünarnukk surus ma litsutud nurka, kui karbis Ardiin mu ümber vaes hardunud massi. Ent kuigi riik, kus välja trügis rahvalaviin mul kadused jalast kalossi. Kui autosse istusin, kingad täis lund, mootor, turtsus, siis lõplikult suri. Mattoodraki, tasin terve tund, lapsed nutsid ja naine oli kurikodus sülti süües. Ma tõstsin mäss, naine sinepi, unustanud poodi. Vorstid kõrbenud toad külmad keldris, ahi läks nässu. Nõnda jõulud meil mai. Ja kuusk, mille eest maksin ränka raha. Selle ostis mu naine, nii tark. Jõuluõhtuks tal OK, kaadel langesid maha, seisis nurgas, kui kitkutud bar lastel, otsides kinke, nägin muret ja laeva nad mu kingid lihtsalt lükkasin nurka. Õhtu läbi pappkastis. Nad mängisid laeva. Seda nähes tõusis, ei saa. Kui siis lapsed lõpuks voodis naine köögis pakkus, kohvi, mõttearveid ajasid kokku siis aastuses lauale armsas Smirnovi õige pea oli, see oli kohatu. Teisel päeval pea lõhkus suulagi tolmas naised arvusenserva passi. Möödus esimene püha, möödus teine, möödus kolmas kogu aega maata. Siin kassi. Möödus, esimene püha möödus, teine möödus kolm aastat, kogu aeg vaataksin, kas. Täna on jõuluõhtu. Istun Ratval vankril sepiku onu kõrval ikka kuten jalga. Katsun neid hobuse jalgade taki said, kuid see pole kerge. Mul on ainult kaks jalga hobusel neli kahju. Seppiku vanu istub vaikselt, ohjad peos ja silmad tee peal. Ma olen sellega harjunud, et me palju ei räägi. Vasak, parem, vasak, parem, vasak, parem ilm on külm ja õhk jäätanud paksuks nagu marlist. Kardin hakkab juba pimenema. Vankril kõlisevad murdswassari pudelid. Võrdsasser on toredam sena kui harilik limonaad. Kohe kuuled, kuidas murdsvasserite Purtsti istme all on suured pakib soojagi sepikutega. Jõuluõhtu puhul on koorem hulga suurem kui tavaliselt. Meil on ka veel piparkooke ja pappkarp hõbepaberist ehetega. Neile olen ma juba silma heitnud ja sõrmed kihelevad neid hõbetähti käes hoida ja lõnga otses keerelda lasta, kuid onu ei luba. Kõik see jõulumoon on laagrirahvale müümiseks. Tean, et memme ootab mind koju, aga ma pean talle ka aega puu ehtimiseks. Nagu sünnipäeva, küünalde süüte minegi, peab siin kõik juhtuma salapäraselt. Oh kui ilusad olid jõulud Eestis, kui isa ja ema tulid külla, kui maja oli täis valgust, muusikat ja külalisi, kes naersite klaase, Kokleid, hiilisin hiljem Ellimpsising klaasi põhja. Need laagrid kõik hoopis teisiti. Emaga enam ei ole siin. Aga männe ja onko on veel alles. Anneki ootab, käib mõte uuesti peast läbi? Ei, mitte veel mitte veel. Teest Atagenist laagrisse on paksult lume all palju pikem teed ja põllud on ühtlaselt valged, üksainus lõpmatu valgeväljak. Aga varsti hakkavadki laagri esimese maja tuled paistma. Viskan kiire pilgu paremale teeharule 15 maja soones, aga udukardin on liiga paksud. Üks esimeses majas pole tellijaid, nimestikus ega ostjaid uksel õllepruulijate majast südamega mööda. Sealt kostab veel häälekam hõiskamine kui muidu. Kes teab, ehk on Onkuga jälle seal? Kolmandast majast möödaminekut ei ole, rahvas on juba väravale vastu tulnud, uksed on lahti ja tuled põlevad igal pool akendes. Elanikud ja hulgas seisab ka proua Kuimets oioi. Katsun end hästi madalaks teha ja hobusevarju peita, kuid on liiga hilja. Proua vaatab mind imestusega, hakkab riidlema, mis ma nii hilja õhtul mööda laagrit kolan ja kuidas mulle hädasti oleks kõva kätt vaja. Ikka sama lugu. Rahvas ostab jõulumaiustusi rohkesti, tunnen inimeste rõõmsat tuju ja mõtlen uuesti memme peale. Banker peab aga edasi sõitma. Järgmiseks peatume Veski maja ees. Katariina ema tuleb üksi välja, astab sepikut ja kolm hõbetähte, need on vaid kuus järel. Igal pool on maja aknad, heledad kuistest paitab soojust, elamist, rõõmu ja jõulutunnet. Mul hakkab kahju, et memme üksi ootab üksi. Nagu minagi end vahel tunnen. Äkki polegi teda kodus? Võib-olla on puu juba ehitud, jäme väljas mind otsimas. Sooja sepikule polegi enam nii magus ega pudelite klirini rõõmus muusika. Viienda maja alumise korruse aknast paistab kaunis küünlavalgus ilmatu suur kuusk rahvastele põue, vankri enberi ostab rohkesti proua roog. Eks memme sõbrannasid saadad talle palju tervisi, häid jõulupühi. Ise vaatab mind kogu aeg püsivalt, et mida ma seal vankri peal küll teen. Jõuluõhtul. Seppik onu loeb kuus pudelit vurtsu kassarit, üks Seppikaks tähte, neli on veel alles. Sõrmitasin karbi kaant ainult neli, veel oleks mul ainult raha. Kuues, seitsmes, kaheksas pean vist koju tagasi minema, memme ootab hüppangi vankrist maha, enne kui jõuaks meelt muuta. Sepikonnaga võtab mul varrukast kinni häid jõulupühi. Ütelge mulle kõrva sisse kumu, viisakad kombed jäid. Nüüd tuleb meelde. Soovin oma sõbrale ka häid pühi tenniksu ja kinnitan, et pean tõesti nüüd koju minema ja ruttu. Onko haarab pingi alt sooja sepiku, paneb selle mulle kaenlasse. Vanaemale pühadeks ja nüüd süda teeb kiire hilpe. Sepik onu haarab karbi ja ulatab mulle selle seest ühe hõbepaberis tähe. Kyll see on ilus. Mu soov läks täide. Teen veel teise Niksu, annan onule musi, keerutan tähti veel kõrre lõnga otsas, enne kui ta püksisäärde pistan. Mul pole sobiv taskute püksisäär on kõige kindlam panipaik. Sepiku surun kindlalt kaenla alla, viibane onule järele ja astun tee pealt kõrvale põlluvahelisele rajale, kustkaudu loodan kiiremini koju jõuda. Vanker sõidab pudelite klirinat edasi. Hüppanile kraavi hakanud kõigest väest jooksma. Olengi pea põldude keskel ristteel vanapagana võimu piirides. Aga tean ka, et jõuluõhtul vanapagan mind vaevalt püüdma tuleb. Kuulsin kuskil, et ta veetvaid jõuluõhtul kõrtsis püüdvat joob, nuid, kui nad välja vanguvad. Isegi onko meenub mul, lubasin täna õllepruulijate majast eemal hoida. Kuulsin ise, kui ta mämmele lubasid. Kurat, ka mind seal ei leia. Ma pole juba mitu nädalat seda teed tulnud. Kool oli kinni. Ma ei teadnudki, et lumi siin nii paks on. Ööni pime. Tahes-tahtmata hakkab pisut kõhesest, kes tont teab, vanapaganat? Mõningate põllud ja teed, aga kraavid ei näe, sõstrad, tee peale või kraavi. Ja näe, äkki olengi rinnuni hanges, mul hakkab hirmtõsine, hirm, kui veel pääseks. Ei enam nii kauaks välja, jää. Sibin elu eest ja saangi viimaks kraavist välja. Kuid sepik maha jäänud. Ei midagi muud kui tagasi lumme. Pisarad külmuvad põsenahale ja riided on läbimärjad. Vaene sepik, milleni põue pistan, kipub tükkideks pudenema. Jooksen, jooksen, kukun, kukun ja jooksen jälle, kuni Seppikast on vaid kaks märga tüki järel. Äkki tuleb mul kohutav mõte pähe, tõmban ruttu püksisääri, ülestähte on alles. Nüüd pole midagi viga, muudkui koju. Elas kord hirve. Rudolf oli nimeks, tal ei, sellist nina leidub terve taeva all. Kõik teised hirved jookseid, naerdes mascaudele. Rudolf üksi elada ainult endale. Kui, siis ühe jõulupudruga, mis ma ju vana tiineduses kõik taas sõidu teedi ära. Rudolf, nüüd tulen näita alguses virudel kuule. Et võitsin klinkerviija rodu ilmalas tööle. Jooks Ruda. Ja vana ei läheduses kõik taas do teed, Jara, Rudolf nüdulenn, näita valdus virudel tuule võiksingi viia. Kodu Ilvalas. Roda. Uhkelt tüdruk jooke. Hirved ja ka jõuluvana ta oli. Uhkelt tüdrudolfioote Lil haavalgus, näitaare terved ja ka jõuluvana ta nii. Too imeilus täheke on mõeldud memmele jõulukingiks. Valmistasin talle küll koolis käsu järgi nõelapadja, aga see pole suurem asi. Täisvereplekke ja märg tinud lõnga. Õmblemine pole just kõige parem maine, kuigi mu nukuriided väga kenasti õmmeldud. Siin on sama asi kui muusikagagi. Kuulan muusikat hea meelega isegi vaimustusega. Nutan vahel isegi kaasa, aga saan kolm ja pool rahuldava. Peatun veel mitu korda. Imetlen uuesti tähte, puhun talle peale ja hõõrun varrukaga läikima. Kodu juba paistab. 16 maja tuled vilguvad ka nagu tähed, aga kollased kuldtähed. Nüüd võin natuke hinge tagasi tõmmata ja enda korda panna. Ülikond on küll läbimärg, aga see on mul talvel tavaline asi. Astun vaid ahju ette ja sul on nii kaua, kuni memme saab jääkorra noaga maha kraapida. Juuksed on patsist välja tulnud, Sarakile sassis, need topin luttu alla. Uut lund hakkab sadama. Õhk on varsti täis valgeid keksivaid, helbeid keerlevad ümber pea ja poevad krae vahelt sisse nagu sooja, otsides kärbsed ja liblikad põleva elektripirni ümber. Ega peakski nad seal surma, leiavad võitjavad otsivadki surma. Nõmme ütleb, et elu ja surm käivad käsikäes nagu nutinaer. Ja kes teab, parem kiirustan sammu. Viimaks võtabki miski mu käest kinni. Samas näen, et tuli, mis paistab, polegi 16. maja akende valgus, vaid hoopis tundmatust majast Sumal lähemale ja märkan nüüd, et olen sakslaste küla piiril võõre saksa talu ees. 15. maja on siit veel kaugemal kui ristteest, kus tulema hakkasin. Jalad on väsinud, mõtlen minutiks maha, istuda ja puhata. Aga siis tuleb meelde jutt tüdrukust, kes nii lumme magama jäi ja ära suri. Ta läkski otse taevasse, aga mina tahaksin veel korra oma manna penni näha. Nüüd juba surmahirmus, sammun edasi, põlvedeni lumes, vahel kukkun küljele kraaviaga, hirm annab jalgadele uut jõudu. Igasugu teisi muinasjutte tuleb meelde üks kurvem kui teine, sest kõik surid alati ära. Enam tagasi ei tulnud, väike poiss, kes kuuske otsima läks. Vaene laps tikkudega ja päriselust on kui sõber, kes purjus peaga lumehange olevat ära külmunud. Jumal tänatud, nutul teemal põllu ääres ei tee ääres 16. maja või jälle mingi muu või veel hullem silmamoonutus ka nendest olen kuulnud, kuidas terved linnad ja mered ilmuvad äkki liivaluidete tagant kõrbes eksivale sõdurile, kes aga kunagi nendeni ei jõua, vaid sureb n janusse. Tõepoolest, 16. maja Leenu toa aknad on heledad, arvene, käen isegi nende jõulupuud, miski särab toas veel heledamalt, kui valgus peaaegu niisama heledalt kui minu hõbetäht. Ronin üle aia ja jooksin Viieteistkümnenda maja väravast sisse, läbi esiku trepist üles, prauhti tuppa. Tuba on pimenõmme, istub vaikselt aknale, vaatab üksisilmi välja, ta ootas. Jooksin ta juurde ja peidan peade sülle. Olen kodus, näeme, põlved on soojad, ta rinde pehme hääl, õrn. Memme ohkab. Ega sonkud pole näinud, küsib ta viimaks silitades mu märga pead. Aga sealsamas läheb uks uuesti lahti ja onko astub sisse. Pomiseb, et on natuke käest saanud, aga mitte palju. Paneb tule põlema ja nüüd näen, et tal on jõulupuujalg kaelas. Olenemata Rõõmus unustanud Honkuja memme kingitused sootuks. Rämmel perisi, nõelapadja ja Onkule kudusin salli sälligali küllalt häda, sest õpetaja leidis, et on liiga kitsas ja liiga lühike. Kobane oma ülekoti avases ringi kuni leiangi ja mässin sälljonkul ümber kaela onkojärve sugugi, et sall oleks liiga lühike või liiga kitsas, ütleb oh kui ilus, imetleb peeneid silmi ja jätabki salli endale kaela terveks õhtuks. Nõmme on oma nõelapadjaga ka rahul. Paneb isegi mõned oma haaknõelad kohe sisse kindlal kohal tamme paneb ikka asjad kindlale kohale vahele ka nii hästi tunnuste pisara kusse, kindel koht, eli nõelapadi tehtele palju rõõmu maiustuste kallale asuda. Küüned hakkavad maha põlema, tuba muutub järjest pimedamaks ja pimedamaks. Istume voodile tagasi ja ootame viimast küünalt. Hingekellal ei ole numbreid, ei numbrilauda. Vaimude tunnil tulevad hinged siiski mu söögilauda. Vaimu sära ja vaimuvara ei vaagita vihi vaega. Armastus aga iial ei väsi, tal pole aega. Vaimusilmad ei seleta aja ja ruumi kaugust. Nende kalendris on jaanuar sama, mis august. Aitäh minu väikaga koos väliseesti muusika ja kirjanduse mälestuste maailmas. Kulgemast. Jätkame oma ringkäiku juba õige pea uues tunnis, enne veel, aga mainin ära, mis luuletasime siin, lugesime. Meil kõlasid Jüri Korgi pööriöökatkendid Elin toona romaanidest kolm valget tuvi ning Lutugaita Juhan kohvi mälestused mis on ilmunud koguteoses rändlindude pesad ning annus lävele. Nime all avaldatud luuletus hingedeajal. Püsigi raadio kahelainel, õige pea jätkub ringkäik nii väliseesti jõulumuusikarindel kui ka tekstide padrikas. Eetris olen mina, Maarja Merivoo-Parro ning Vaiko Eplik. Kallid raadiokuulajad, häid jõulupühi teile sobivad, Vaiko Eplik. Ja Maarja Merivoo-Parro. Ja täna me oleme siin, et kuulata väliseesti muusikat, jah. Lugeda teile väliseesti luuletusi, raamatukatkeid ja mälestusi. Ja põhjus on väga lihtne. On jõulud. Häid pühi ja head kuulamist teile. Kuusepuu oh kuusepuu, kui haljad on su oksad. Tulge lapsed ja laulame jõulukuule tervituseks. Siis. Säära. Kaaba. Veel. Paati. Armsasti sa ma su küljes särama ja jõulutee EKS. Juba jõuluehtes on nukrad metsateed Kuljustiga sõitvad kirikusse reed hele täht on süttinud taevas põlema. Vaikne jõulurahu hõljub üle maa. Inglihääli kuulda. Süda kargia hell kaugest minevikust räägib jõulukell lapsepõlvekodust, isast, emast, õest, helisevast, õnnest, palurikast, tõest. Elustamisriis on saates karm, nii karm. Hinge tungib salaõnnis jõuluvar. Taevasilmas naeratus hangus ei ole vaiksemat ilmas, kui lumelangus ripub, kui ohatus pirnipuul põõsas on villaseid marju. Liugleb, kui limukaid väravasuul Sõõrutab sünkijat varju. Veab üle olnud aiatee salasõnause. Valge sõrmi kägistab v sosistab Rõugutuse. Ei ole vaiksemat ilmas kui lumekoputus ruutel. Kui lumeohked künnisel, külmas uustulnuka huultel uutel nagu varblane räästa all, külmetab rinnal süda pahtucta ümber valu, kristall kerkib hangede rida. Viiks? Jaa. Ju. Ma jooksin oma Astun vaikset jõululumist, rada üle kannatanud kodumaa igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata. Vihasede hõõgub mure, tuhas nördimusest kalk, hell alust meel ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel. Ah et nii kivi, ränki hetki kande südamel, kuid kirstu kaant enam pole anda silmadeta seegi armu, end on otsa saanud. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikka minevikku säält tagurpidi tagurpidi siiski kojujõudja. Ent mu hõimud kodutuks on jääd. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi taeva poole, karjub nende äng, nagu oleksime kõik selles süüdi, et neil puudub, meil on söök ja säng. Aralt ohkan nagu mõistukeeli uskumata, et see täide läheks. Kas me kunagi veel oma meeli saame tarvitada, rõõmu hääks? Ühineb nyyd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb Gustav tund. Loojumisse pandud puhte algus. Öö on äkki nagu avardunud, kõik on harras tõsine ja püha rips, meil sulab lumehõbeleht tõuseksinguid kõrgemale ja kutsub nimepidi mind täht. Äkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet, kust kuulen vangipõlves õdede vende alus igatsevad tervitust. See on neile ainus kahekõne, särav märguand, oh loe ja loe. 1000 suvine. Ja kui oleks mõne tähe veel hingeõhust soe kahaneb meie vahelt lumeväli tähtedest saanud meile ühiskeel. Nüüd, kui oleksime üksi, jäli sammumas üksteise poole teel. Viivuks tummub ehk see, millal, millal, mis teis üha tuikab sunnitööl. Ning Me kohtume seal taevasillal palest palgesse. Sel jõuluajal. Nääki. Et Kristus Rand hamba. Siis oma Ta. Ma ju läksin. Ei ole ma ta lamba, ta. Paigingi rõmmi. Ramp hamba. Ja ma oma ja ta on ta. Mängu kuulata seda. Jaa. Ja ta ja ta elab. Taevas särasid tähed, polnud kuud, lumi, härmatise solid, puud oli külm, oli vaikne, oli õhtu, sõitsid kiriku vaikides, reed, tõusin kõrvalist tähtesse teed, olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu. Tõustes mäkke, nägin paistmas tuld, sulanud lumest mustas hauana, muld oli külm. Oli tuli oli õhtu. Tuli praksudes põles, olin mäel, magas sündinu näitsiku käel, oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu, oli nimestet tulbastin, olin tumm. Mis näen, mõtlin olevat, lumm. Oli õudne, oli külm, oli õhtu. Ütles kurblikul häälel ema, suu magab, poeg pole paika. Puudub muu säärast täht üle, pää oli õhtu. Ja ma kummardin käele andsin suud. Hõbe härmatise solid, puud oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu. Ave Maria lahkudes lühikese kevade hukkuva laeva pardalt ja laskudes halli tööpäeva hommiku päästepaati, õnnistan sind südamel, suur kapten tulises usus ja ülihardalt. Teine diktatuur, muleeribus, kes tohiks naerda narri piraati, kui te vaid pooled purjed pesi, kusjuures vesi voolas ta enesevaenlaste veskile. Kuidas süüdvestrile jäid sinu tuliste huulte jäljed ja tuulte jäljed, mis ei pöördu tagasi Orepronoomis. Sina oled maailmas paik, kus valitseb südame sadama vaikus, kõikide merede. Jõulud Murnous. Novembri lõpuks kattis maad paks ilus lumevaip. Meie arvukaks paisunud eestlaste pere kavatses esimesed ja Me lootustes ka kindlasti viimased jõulud võõrsil pidada ühiselt ilusas ja meile suurt vastutulelikkust osutanud varbaracelleri restoranis. Nende peretütar oli vahel mõne muna meile taskusse poetanud. Restoran asus kaunil mäekünkal vaatega linnale. Omanikud ja sõbralik ja kaastundlik suhtumine meisse muutis meie õhtu eriliselt südamlikuks. Saal oli jõuluehtes ja küünlasära mahe valgus soojendas Me meeli. Meie ühiseks menüüks oli tellitud niinimetatud Schwedenud plate, mis koosnes väikestest, maitsekalt dekoreeritud võileibadest, millest igale oli ette nähtud seitse. Oli ju sõda ja toidukraam saadavalt ainult markidega. Eriti pidulikku tooni andsid õhtule mõne proua kaunid rahvarõivad. Nende hulgas oli ka meie ema. Meie seas oli ka haavatuid ja puhkusele tulnud eesti sõdurpoisse. Viimaste uudistega rindelt olid nad jõudnud oma perede juurde Murnausse. Vaimuliku osa täitis mäletatavasti noor pastor koperman meeldejäävaim osa sellest helgest õhtust kuulusega meie jõulu ja isamaalastele lauludele. Sügavas andumuses tõusid me palved ja igatsesid väikesest Murnaust koduma kaugustesse tähekenemiks, pilgud. Miks sa nõnda virvendad? Sinu püsimata pilgud hingesse mul tungivad, laulsime tasakesi koduteel läbi jõululumise linna pühaliku tähistaeva all. Kellad helisesid katedraal säras, kroonlühtrit kumas, kesköömissa oli lõppemas. Lume krudisedes möödusid kirikulised oma mustades kõrgetes Baieri taludes, muhvides meid tervitades Jefros. Marsten soovides. Siinsel rahval oli alati kombeks 11 tervitada. Seal seisis Me kallis, pererahvas käes, suur kandik, täis parimaid proua möll, poweri poolt meisterdatud jõuluküpsiseid meie perele. Milline kingitus tühjale lauale. Jõuluöö oma imelise ministeeriumiga polnud kunagi nii vapustavalt meid liigutanud oma reaalsusega kui siin võõrsil Me toakeses olime kui inglite seltsis ja sõna oli liha saanud. Süvenev sõprus ja vastastikune lugupidamine pererahvaga avas meile Murnaulaste südamed ja tagasi nende poolehoiu. Head suhted avasid meile poodide uksed letitagustest toiduvarudest kuni riidematerjali. Nii. Meie hakkaja ja leidlik ema õmbles meile voodipesu kõrval ka kleite ja muud vajalikku meisterdada isegi ujumistrikood pere rannamõnude tarvis. Seda kõike tegi ta proua Mössbaueri lahkel loal ja tema masinal. Isa tõi koju lennuki istme, balti juppe, mis ettevaatlikult lahti harutada sobisid oivaliselt lõngaks põlv sokkide kudumisel, mida ma proua Mössbaueri abiga üritasin teha. Õlletäkud allito ärakirja, Taani tekki, rõõmu, lõngad. Ilma õhtu rõõmsalt sulalumehelbeid töödes jõululaulu loon helise kelluke kõla. Vabu valgel Lunese traadid, meie helikelluke kõlaga. Läbi üle mäe ei, ei näe ümber läinud taani kõrvale Johanna käe ja armastus peale kõige ja neiul metsas toovatena jõuluhelise. Kellud. Hobuvalge ellu estraadi, teie. Ma söön mammes Chapelle ja magusroaks kaldamsi. Ma räägin rootslasega rootsi keelt ja ta ütleb, kallis kaasmaalane, sul on ainult väike aktsent, ma ütlen siis, et need Shet üllaid olid ka üsna väiksed. Kaldal ei olnud see suur ja kuigi mu aktsent on väike Björn näevad Tallinna poole Pind rebiti jalge alt, sestsaadik hõljusid õhus hõljusid mööda ühest piparkoogist. Siis sain aru, et olid jõulud. Tundsin kase uimastavat lõhna ja teadsin, et oli kevad. Aga seda pagana pinda ei näinud kusagil. Kui ma sinust hõljusin mööda, tundsin koduigatsust maist tõelist pinna igatsust, ma hüüdsin. Oled ka eestlane, sa naeratasid. Sel kombel sain teada, et naeratus võib-olla kodubinnaks. Kui. Roomas. Jaa. Ja. Ma ei saa. Peasõjaväega on. See no ju noore Soosaar Roosma. Kuna. Ma soosi. Vill. Oi, ta ei kanna. Seepeale ja on. Seejuures. Kasteni heitel sarnanevad tule kuvariates puud, jõulutähed sädelevad tänavaile vanikuid. Mulle avab jõuluvalguses minevikku ühe tee uks, kus kumas soojus, helgus armsa isakodusse. Süüdatud seal jõuluküünlad laual, piibel avatud uksel pöördud isa silmad. Mind ta oli oodanud. Minu. A ja? O. Ma ka Aga? Ja. Ma ka. Kodu. Ja. Nii. Et härra jaa. Jaa. Sain oma bakalaureusekraadi 1963. aastal. Otsustasin, et töötan natuke aega pangas ja teenin raha, et sügisel Euroopasse reisima minna. Vanemad viisid mu suure Itaalia laeva peale. Mõtlesin, et lähen Itaaliasse, ärritan itaalia keelt ja suundun sealt edasi Euroopa ringreisile. Vanemad kinkisid mulle rongipileti, millega sai igalt pool 23 kuud ringi sõita. Laev peatus Portugalis, Marokos Gibraltari, Sitsiilias, lõppsadamani Trieste põhja Itaalias. Seal laevasõidul kohtasin üht noortekampa. Käisime Portugalis öö läbi ühest kohast teise, kuulasime flamenco muusikat ja vaatasime kõrgelt katedraali treppidel päikesetõus ja see oli väga vahva. Nii ka Marokos, kus laev teatas vist isegi kaks ööd. Napolis pakkisid kõikama kompse, et minna ühe türgi laevaga Egiptusesse. Mina olin just lugenud raamatut Aleksandria kvartett, mida ilmus kokku neli raamatut, aga tolleks ajaks oli ainult kolm ilmunud. Ootasime õega väga neljanda raamatu ilmumist ja otsustasin, siis lähen laevalt maha. Olin ikka korralik eesti tütarlaps, mul oli kohver kaasas. Aga üks Ameerika noormees ütles, et Egiptusesse ei maksa kohvriga minna. Tema läks Hispaaniasse oma tädi juurde ja lubas mulle oma seljakoti anda. Soovitus paar asja kaasa võtta ja ütles, et Egiptuses on väga vahva püramiidid. Kaamelid tegingi tema soovituse järgi. Laeval olin kohanud itaalia prouat, kes elas Triestes ja tema oli nõus võtma minu kohvri, mille paari kuu pärast sealt kätte pidin saama. Pidin veel Egiptusesse viisa ja pileti saama ning Türgi laevale minema. Kirjutasin vanematele, et olen plaane mõõtnud. Kirjutan neile järgmine kord püramiidide juurest. Ema pärast seletas, et neil oli suur šokk, et tütar läks araabia maadesse. Nii ei olnud plaanis. Egiptuses oli aga kamp noori, kes pidid kohtuma Jeruusalemmas, et minna jõuludeks Petlemma. Mina ka sama türgi laevaga, sest need piletid olid õpilastele väga soodsad. Paar tükki meie hulgast läksid Liibanoni kaudu Süüriasse. Süürias läksime mägedesse mungakloostrites, kust sai toitu ja öömaja. Olime kaheksakesi. Öösiti oli väga külm. Meie kõik värisesime, magasime kaheksakesi koos üksteise kõrval suures voodis. Süüriast, siirdusime Jordaaniasse, Jeruusalemmas aga leidsime tillukese korteri ja elasime kolm nädalat Üheksakümnekesi väikeses kahetoalises korteris. Jõuluõhtul olin Petlemmas koos ühe Taani noorpaariga, kellel oli väike prantsuse auto. Kuna rääkisin natuke rootsi keelt ja neil oli ühine maailmavaade, saime headeks sõpradeks. Koos nendega siirdusin veel lõuna poole. Koos kõlgemast nendel väliseesti jõululugude jõululuuletuste jõulumuusika radadel. Selles saatetunnis kõlasid Arnold Mändla luuletus jõuluõhtul Marie Underi lumi, Marie Underi jõulutervitus, 1941 Henrik Visnapuu jõuluöö Kirjanike nime annus, Ravele taha varjunud isiku kirjutatud Ave Maria Maire Polazzeki mälestused jõuludest, Murnäos Ilonen Laamani patriad ning Jaan maata Agnes Tiituse jõuluõhtu unistused ja Liivi Kasak. Chanci mälestused. Tekstid pärinevad erinevatest luulekogudest ja koguteosest rändlindude pesad mis kõik on kenasti saadaval. Maailma kõige suuremas väliseesti trükisena kogus väliseesti kirjanduse keskuses Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Saatemuusika pärines Jiri lipu Naan Põllu Heints riivaldi. Ansambli taan mu laul, Toronto Eesti täienduskooli kolmanda klassi ning Harri Liivi orkestri salvestustest ja tervik preilist ilmub juba õige pea raadio kahe kodulehel L2. Meie ühist kulgemist jääb aga lõpetama, eks vägagi värske väliseesti pala avaldatud selle aasta 14. oktoobril. No üks autoritest on Minnesota härrasmees, atlik äike, häid pühi. Ja ma loodan, et me kohtume homses saates ka mille linna peale otsima inimesi kes aitavad teistel jõule pidada.