Tänase maailmapildi saatekülaline on kirjanik ja tõlkija Tõnu Õnnepalu ja põhjus on väga kaalukas mitmes mõttes meie ees on raamat prantsuse kirjanikult marsselt prustilt pealkirjaga taasleitud aeg. See on Tõnu Õnnepalu kolme aasta töö tulemus, tema on selle raamatu tõlkija. Aga marsselbrust jõudis eesti lugejani juba oma 30 aastat tagasi ühe raamatuga, mis kuulub sellesse suurde pikka sarja, millest me ka kohe räägime. Mis raamatust? See oli siis Swanni armastus, mida kindlasti on paljud lugenud ja see on tegelikult osakene sellest samast suurest elutööromaanist. Millest mina siis tõlkisin viimase köite, aga see Swanni armastus ei ole isegi mitte üks köide, see on üks, üks, üks, võib-olla neljandik esimesest köitest. No see on niisugune romaan, mida on suuresti nagu jõega võrreldud ja ongi nüüd kujunenud niimoodi välja, et, et on tõlgitud siis nagu juppe siit jupp teisest kohast. Aga ma kujutan ette, et autor ise ei oleks selle vastu vist protesteerinud, kuna ta enda töömeetod oli ka niisugune. Jah, ja just selles samas taasleitud ajas ta rõhutab ja kogu aeg, et et iga lugeja loeb Enda raamatut ja läheb iseennast raamatust. Näiteks valmis kirjutatud raamatus ei kuulu enam autorile. Nii et kust otsast me seda loeme, kas me hakkame algusest ja lõpust ja muide teatud mõttes on see viimasest köitest alustamine loogiline, sellepärast et teatud mõttesse romaan algab lõpust. Et siin selles sellest taasleitud ajast tegelikult Varasemast selges seda kõike jutustab, jõuab äratundmisele, mismoodi ta üldse saab jutustada. Ta jõuabki selle kadunud aja lõpetele teatud sellise valgustuseni, mis viib ta tegelikult selle romaani kirjutamisele. Nii tegemist on siis mammutteosega 2400 lehekülge seitse romaani ja üldpealkiri on kadunud aega otsimas ja, ja see on siis selle viimane osa. Raamatus on väga paljud tegelasi, ma kujutan ette, et lugejal võib tekkida raskusi nende meelespidamise helistamisega aga seal on ka teatud niisugused inimeste rühmad, kes selles raamatus tegutsevad. Need on kodanike noh, niisugused sotsiaalsed grupid. Jah, see on selleks üks huvitavamaid asju selles just selles viimases köites, sest selle see vahetud tegevus toimub ju põhiliselt siis esimese maailmasõja ajal ja järel ikkagi ajal. Ja see on, see on selline suur murrang noh üldse Euroopa ajaloos ja, ja Prantsusmaal, eriti meie jaoks on see teine maailmasõda oma traumaatilisuses nagu varjutanud esimese mingil määral, aga Prantsusmaal tegelikult on siiamaani esimene on isegi nagu tähtsam, see nende jaoks oli suurem trauma ja ja see, see oli aeg, kus toimus tegelikult selle, mida nimetatakse vanaks korraks, selle sõnaga midagi aastas aadel ja kunagine kuningriik. Krahvid vürstid grafinnadega, linnad selle niisugune noh, mitte lõplik, aga niisugune üsna otsustav kadu, murenemine, lähenemine, lagunemine ja siis selle uue kihi, madam Verdürääni salongi, ühesõnaga kodanlusesugune esiletõus, kusjuures kodanlus muidugi võtab üle teatud sellised aadliatribuudid ja ühesõnaga selline ülemineku aeg, mis mõttes raamat, kui ma seda lugesin esimest korda, see tundub mulle kohutavalt tänapäevane Eestis just nimelt, sest et see meie murrang, mis on siin 10 aastat tagasi ja edasi toimunud, see on vähemalt sama järsk ja need fenomeni, mis ühiskonnas aset leiavad, siis kuidas ja mis, mis esimene unustamise fenomen? Need on ikkagi äärmiselt sarnased, kuidas need vanad ierarhiat väga kiiresti imekiiresti unustatakse, aga inimesed paiknevad lihtsalt ümber, needsamad inimesed üldiselt leiavad uue kohakese ja siis oleks nagu alati nii olnud. Ühesõnaga, võitjad on ikka needsamad näod. Väikeste eranditega, alati on kaotajaid ka endiste võitjate hulgas alati pidevalt just seega seltskonna uuenemine, see iga etableerunud või stabiliseerunud seltskond, mingi valitsev kiht tahab alati väita, et noh, nii on see alati olnud juba meie, meie isad olid, vanaisad olid tähtsad mehed ja noh, meil on ka ju nats niuke sugupuude esiletõstmine tulnud. Aga tegelikkus on see, et alati on seltskonda tuldud juurde ja on sealt välja langetud ja noh, need uustulnukad on uustulnukad ainult mõned vanad olijate jaoks, kes mäletavad. Aga mis on, mis on just huvitav ja mis on minu meelest siin Eestis on ikkagi väga imeliselt välja tulnud, on see, et et inimesed ei, ei mäleta, see on, see on ikkagi täiesti, kui me ei oleks sellist murrangut üle elanud, Smi teaks seda, kui, kuivõrd kes natukene ikkagi ei mäleta ja ei taha mäletada. Noh, see ongi kaks asja, et ei taha, sellepärast et eriti need, kes, kes on nagu uues seltskonnas, siis on võtmepositsioonil need loomulikult ei taha mäletada seda, kuidas nad siin on saanud, sest see ei ole mitte alati kõige sirgem tee. Ja nii on see alati olnud. Kui nüüd prosti juurde tagasi minna, kumma poole tema sümpaatia teie arvates langes, kas selle laguneva aadliseisuse või tõusva kodanluse? Poole sümpaatia loomulikult natuke kaldus selle laguneva aadlipoole, kui me räägime sümpaatiast, aga see ei tähenda, et ta seda piiritult imetleks. Ta näeb väga hästi seda, seda lagunemist, seda tühisust, sest meil on siin ju ka viimasel ajal selline mitte ainult, aga viimasel ajal, aga me oleme selles mõttes ju täiesti erandlik rahvas Euroopas, et meil ei ole aadlik siin Eestimaal, noh meie, meie aadel oli saksakeelne, see lahkus siit ja ja noh, nüüd on mingid ühesõnaga, neid ei ole. Ja siis me siis me kipume välja mõtlema endale seda, et noh, kui kui, kui tore saade oli, ikkagi oli või võiks olla või et kui meil ikkagi oleksin krohvid ja vürstid ja nii edasi. Aga no mis seal siis ikka nii väga on, tähendab sellesse aadlikihti kuuluvate inimeste tühisus on siin noh, suurepäraselt näha, see on niisugune lihvitud noh, teatud mõttes väga juurne kiht. Aga see lihvituse kultuur ei tee veel kedagi tegelikult kõrgemaks sügavamaks inimeseks inimesel need piirid, millega ta sünnib, teatud mõttes, need ei sõltu tema seisusest. Ja Matineede kultus on selles raamatus tunda, pidevalt käiakse Matineedelist. Jah, Matineedel jaa, jaa. Soredel. Jah, jah, no see on seltskondlik läbikäimine, see. Tegelikult ei ole ka sellist kodanlus enam olemas, mis seda aadli siis hakkas järele aimama, see, see mingis mõttes kadus teise maailmasõjaga. Nüüd see esimene maailmasõda. Üldiselt teame, et ta ei olnud väga aktiivne inimene ühiskondlikus mõttes. Ta jälgis maailma, aga esimest maailmasõda tajus ta vist päris teravalt. Räägime, eks lõpust. Praegu no miks ta ei tajunud, oli ju selle keskel teatud mõttes ja ja, või noh, teatud mõttes ta otseselt sõjas ei osalenud küll jah, juba oma tervise tõttu ja hea tõttu ta oli sellel ajal siiski juba küllaltki eakas. Kuigi ta oli ju ta oli sõjaväeteenistuse läbi teinud ja omal ajal teenistuse. Jah, jah, aga Ma usun, et tal oli isegi mingi ohvitseri aukraad. Aga sõda puudutas ju kõiki Prantsusmaal ikkagi väga lähedalt ja, ja noh, sellest sellest on raamatu lehekülgedel ka küllalt juttu ja samas ka seda noh, ta puudutas, aga kuidas, kuidas tühisuse pillerkaar ikkagi käib edasi? Noh, see, see on ka ülim, ülimalt naljakas, sarkastiline see, kõik, mis selle sõja ajal toimub, kuidas hommikulehtedes on selle suure auriku transatlantilise üle üle Atlandi aurit, kulusitaania hukust, kus ma ei tea, mitu 1000 inimest põhja, eks ole, kohutav tragöödia. Aga ma Tammerdurääni jaoks on palju suurem tragöödia see, et ta ei saa sarvesaia süüa oma kohvi juurde, viska kohvi juua tänu teatud piirangutele, mis aja tõttu on ja ta hangib endale arstitõendi, et tal on oma migreeni tõttu vaja hommikul sarvesaia süüa. Kui ta selle saavutanud, siis see on noh, peaaegu nagu nagu pool võitu sõjas. Me oleme rääkinud sellest mammutromaanist, ta alustas tegelikult ühe teise romaaniga, selle avaldas see leidis vist ka teatud tunnustust ja siis tuli väga pikk vahe, ta kirjutas küll vist artikleid ja esseesid, aga ta ei ilmutanud ilukirjanduslikku loomingut. Kuidas teie, Tõnu Õnnepalu, seda näete? Jah, ta kirjutas aktiivselt tegelikult kogu aeg. Just artikleid, esseesid ja kunstist ja noh, selles mõttes ta ei saa öelda ka, et oleks nagu seltskonnaelust ühiskonnaelust kõrval olnud, et ta ajalehtedes kirjutas kogu aeg ja ja oli selline terane vaatleja, aga lõppude lõpuks see sedasama taasleitud aeg ongi lugu sellest, kuidas kirjanik leiab enda tõelise hääle või kuidas ta leiab oma oma kutsumuse, lätted või selle selle võtme, kuidas kirjas kirjutada, kuidas jõuda selle tõeni, mida ta väljendama peab selle teatud niisuguse paratamatuse, nii et siin ta just räägib, et et raamat või teos, kunstiteos, teatud paratamatus, mis, mis lihtsalt vajab kedagi, et sündida, hoiab siis seda trusti või kedagi teist, et et nähtavale ilmuda Ta oli 30 kaheksa-aastane, kuid hakkas oma mammutromaane kirjutama. Jah, noh, see on ju päris vähe aega. Iga see tema elu 900 kirjutas seda, ta pani sinna kogu oma energia kogu oma jõu. Ja kui ta siis oli selle raamatu valmis kirjutanud, kirjutas silmas sõna lõpp ja teatas võidukalt koduabilisele, et on jõudnud finišisse. See on ka niukene, värvikas, ilus detail. Jah, ja, ja varsti oli ka tema endaga selles mõttes, et see tõepoolest nagu on juhtunud teistegi kunstnikega kirjanikega, et nad et nad on ennast nagu lõpuni ära kulutanud oma loomingus ja noh, temaga see kindlalt juhtus, et ta pani sinna kõik ja tegelikult oli lõpetamata, ta kirjutas, aga see viimane köide jäi tal Retigeerimata ja, ja selles mõttes, see on ka nagu tagantjärgi kokku pandud. Vend oli vist tema vend oli see, kes selle niisugusel kujul välja andis. Et noh, siin esimene osa sellest võiks kuuluda veel eelmise köite juurde. Aga süüliselt ta läheb muidugi nagu õiges järjekorras edasi ja, ja noh, niisugune traditsioon, et on siis tekkinud sellest aga, aga jah, see kulutas ta nii-öelda lõpuni, ta andis nagu kõik, mis tal anda oli. Ja kui ta siis kopsupõletikku, siis tundus, et ta nagu loobus ise või andis alla veeta, nagu ei püüdnudki terveks saada. Romaani ei tohtinud saada lõpetada või see lõpetamatus on ka tema enda loogikas oleks imelik, kui ta olekski lõpetatud, prust olekski tõesti ta lõpuni tarrigeerinud ja välja andnud ja need on siis kõik ja siis edasi elanud, et et noh, kui ta on jõgi, kuigi ma teatrustada ise oleks sellist sõna kasutanud. Kui ta on jõgi, siis, siis tal ei ole ju lõppu voolab ja jääbki voolama. Ühes meie ajalehes on ära toodud ka foto tema käsikirja viimasest leheküljest, no sellest on täiesti võimatu aru saada, see on täis kritseldusi ja, ja mahatõmbamisi sellest leheküljest järele vist kaks lauset, kes niisugust hiigeltööd jõuab teha, et sellest midagi välja lugeda. Selleks on omad inimesed ja, ja noh, eriti Prantsusmaal on see see töökäsikirjade kallal ja ja nende defifreerimine ja siis noh, see prusti enda väljaanne on ju ka selline, et seal, millest ma tõlkisin, Se põhjalik keeritud plejaadi väljaanne on selline on üle poole vist on sellest mahust on kommentaarid ja põhiliselt just mustandi variandid, mis on tagasi sara toodud erinevad variandid. Nii et need, need vanad käsikirjad, klassikute käsikirjad on ikkagi väga põhjalikult läbi töötatud ja ja see on, noh, see on üks selline suure kirjanduse võlu, et seal on iga asja peale inimene ja mitu trusti peale muidugi mitmed ja mitmed inimesed, kes on oma oma elu, töö, sellest ei, ma arvan, et kümned ja kümned kindlasti üle maailma lisaks sellele Nojah, suur, rikas rahvas saab endale lubada niisugust asja, see väljaanne on muidugi mõeldud eriala inimestele, tõlkijatele, toimetajatele, kes nihukesest abi saavad, ikka tavaline lugeja, ei süvene. Ei ole, ei, ei, see on ikka lugejatele tegelikult ega sa ei pea ju kõiki neid viiteid sealt tagant vaatama, vaatad seda, mis huvi pakub? Muidugi peab ütlema, ütleme purusti, sõber, et ostasiteks plejaadi. Väljaanne, mis on nahkköites ja tõelise kullaga seljal, on seal suur seeria klassikud on, selles oli antud Dostojevski ja prantslased ja kõik nii edasi Tolstoi. Et see on kallis ja siis sa pead tõesti prusti armastama, et see endale osta. Kui on 2400 lehekülge, seda on ühe korra antud väljaga ühiste kaante vahel, nagu vist autor olevat kunagi soovinud. Kuidas see välja näeb, kas ta laiali lagunev olete näinud seda? Ja mul on see paks väljaanne ka olemas, tänapäeval on. Kas sa tead, köited, õhuke paber nii-öelda suitsupaberi peal, jah, Aidan, täitsa raske on, voodis on võib-olla raske lugeda jah, aga, aga mitte midagi üle mõistuse ja seal on ka küllalt ülalt peem kiri ja peaaegu mitte leheküljeääri ühesõnaga väga ökonoomselt tehtud. Nüüd kerkib kohe küsimus autori ja teose vahekorrast. Tegelane on minajutustaja, tema nimi on marssell, kuigi seda vist ainult paaris kohas öeldakse, kogu aeg käib mina ja mina. Isegi kui tõlkija asjasse süvenenud inimene, selgitage nüüd seda natukene, seda autori ja minategelase vahekorda. Jah see on muidugi üks peenlugu olles selles viimases köites ei ole seda Marshalli mitte kordagi. Nii et siin siit võib jääda mulje, et tal ühesõnaga siit nimi ilmnegi aga ka ise olles autor, ma võin öelda, või ma tunnen, et, et loomulikult see seminar on, on äärmiselt lähedane Marsel prustile kui marstel prostienda minale, aga tähendab ükskõik kui lähedane ta ka ei oleks või isegi kui see oleks eesmärk, et kirjutadagi endast sellest minu minast siis igal juhul, kui see meil õnnestub, siis ei ole enam meie mina sellepärast, et ta peab muutuma lugeja Minaks kõigi Minaks. Te olete vihjanud ka sellele, et, et niisugune teos hakkab lõpuks ka juba autorit ennast mõjutama, siis suhe ja siis idee on kahepoolne. Jah, loomulikult no ja minul muidugi endal sellist kogemust ei ole, aga ei tule kunagi ma sellist romaane kirjutaksin ja ma arvan, et sellist romaaniga ei kirjutata enam kunagi ja ei olegi vaja kirjutada, sellepärast et see on kindlasti romaanis Henry tegelikult üks teatud niisugune lõppsaavutus ja tupiktee, sealt ei ole kuskile edasi minna. Pärast seda loomulikult on ju tehtud lõpmatult romaane, aga mis juhtus, romaan muutus lühikeseks pärast seda head romaanid pärast esimest maailmasõda ütleme Prantsusmaal näiteks morjak, keda ma väga hindan ja kes endas prusti seda luges, aga, aga kelle romaanid on just imelühikesed ja ütleme Tammsaare veel kirjutas sellel ajal pikki romaane, aga tema, kus lõpuks jälle lühikeseks, nii et jaga, alustas tegelikult lühikest romaanidega. See on, see on üks omamoodi niisugune noh teatud mõttes ütleme muusikas on Johann Sebastian Bachi looming, mis, mis lõpetas ühe suure arengu. Ja noh, oli selle selline tohutu kokkuvõte ja midagi enneolematut ja pärast tulematut noh, millest on kõik õppinud, aga, aga millel ei ole nagu otseseid järglasi, niisamuti ümbrust. Ta on just ka kindlasti väga kirjanike kirjanik, millest, millest kirjanikud peaksid õppima, see oli ka muide üks, üks üks minu niisugune põhjus, miks ma seda tõlkida võtsin, et ma kui ma seda lugesin kus seda taasleitud aega, seda viimast osa. Sest ma sain aru, et, et noh, kuidas meil saab üldse olla kirjandus, vabandage väljendust. Meie keeles ei ole sellist niivõrd olulistest kirjanikule autorile niivõrd olulist teost, loomulikult on inimesi siin Eestis, kes on seda lugenud ja noh, selles mõttes ta on kindlasti olemas. Ei saa öelda, et teda ei ole kultuuris, aga no siiski, et kuidas me teeme siin 21. sajandi alguses ikka veel kirjutama romaane, kui meil ei ole sellist romaani, kunsti ja kirjanduse selle traditsiooni, mille, mille osa me oleme täiesti vältimatult selle traditsiooni, sellist põhjapanevat teost just just nagu autorile noh, mingi õpik, aga, aga ta on ikkagi väga valgustav teos. Kas siia kõrvale sobiks nimetada iirlase Charls Jossi nime? Jah, kindlasti nad on ju paralleelsed nad noh, mingis mõttes muidugi väga erinevad, aga, aga mahult punased ja, ja samamoodi noh, loss oli võib-olla natukene ühe teise traditsiooni, aga ikkagi väga samaaegne ja väga sarnane niuke lõpule viimine ja nad nad ju ka kunagi kohtusid, aga sellest ei tulnud mingit midagi nahka. Tähendab tekkinud kontaktid ei tekkinud ja, ja mis on, mis on ka loomulik, see on just selliste madam Verdüräänide idee, et et oi, et kaks kirjanikud, kui tore neil on, huvitav, kui nad kohtuvad ja ka miks neil peaks, nimi on väga huvitav olema, ma arvan, trustil oli palju huvitavam rääkida. Ma ei tea Noorte lendurite või noorte tütarlastega kui mingisuguse vana kirjanikuga ei ole üksteisele midagi öelda. Nüüd tagasi tulles veel selle marssellija marsselli suhte juurde ja selle probleemi juurde. Kas see kirjanduslik tegelane kepsanatooriumides korduvalt tal on terviseprobleeme? Ta tahab saada kirjanikuks, tal tekib mingisugune kõhklus, ta nagu lõpetab selle selle idee ja selle lootusega. Ja siis toimub mingisugune muutusi. Murrang. Jah, aga see on ju väga eluline see noh, nii nagu nagu kirjandusteos on mingisugune paratamatus, mis, mis ootab, et keegi ta kirja paneksin, samuti on elus tihtipeale nende murrangutega, et et kui, siis, kui me oleme lõpetanud ootamast ja jätnud nii-öelda lootus või noh, et siit ei tule midagi, et läheme lihtsalt jätame selle asja ja läheme edasi, nagu see tegelane siin otsustab, et mis ma ikka punnitan, kui minust kirjaniku ei saa, et ma parem andunud sellele tühisele seltskonnaelule, et on vähemalt lõbus ja, ja sõbrad on rahul ja aga vahest on just nii, et sel hetkel See murrang, mis on tegelikult küpsenud aastakümneid, sest noh, loomulikult see ei tule iseenesest on kõigest hoolimata ta siin ka sellest juttu, et ta on selle nimel töötanud tegelikult noh, teadmata isegi täpselt, mille nimel ja kas ta kunagi tulemuseni jõuab või, või sureb enne. Aga ta on lapsest peale tegelikult selle nimel töötanud, et see juhtuks, aga aga, aga no vot, see juhtub niimoodi täiesti ootamatul moel. Ja siis siis alles saab alates tõeline kirjutamine ja see, see on ka väga-väga noh, minu arvates väga köitvalt ja ja rääkinud sellest, et kaunilt siin siin edasi antud see just selle selle murrangu, selle valgustus, hetke toimumine ja kõik need mõtted seal seal ümber. Meil oli juttu põgusalt esimesest maailmasõjast, aga ta on ise öelnud, et sotsiaalsed küsimused ühiskonnaelu nendega tegelemine on ummiktee selles mõttes, et see niisugune siseelu jääb selle tõttu tagaplaanile ja kannatab. Olen ma õigesti aru saanud? Ja hea siin just mul on ees lahti, see on selline kohakene ja selles mõttes tegelemine, et kirjaniku ülesanne ei ole, ei ole võtta seisukohti nüüd siin rahuküsimustes ta võib seda teha, see ei ole loomulikult keelatud, aga see ei ole tema esmane ülesanne võtta seisukohti ja, ja esindada mingisuguseid valmis ideid mingisuguseid pooli, mis noh, eriti sõjas on ju väga ilmsed, eks ole, pooled ja ka poliitikas on, on poole poliitika ei ole ju võitlus mitte tõe nimel, vaid võimu nimel. Aga kirjandus, kui ta on võitlus, siis ta võitlus tõe nimel, nii et nad on kaks täiesti erinevat eesmärki selles mõttes neid ei saa segada, aga mis ei tähenda, et kirjanik ei saa kirjutada poliitika meestest või noh, siin see kogu see seltskonnaelu ka poliitiku ümber sinna paljugi sellist. Aga mis on sümpaatne, on just see, et kippusin valima sellist poolt ja esindama mingisugust mingisugust seisukohta, mis sellel ajal oleks olnud võib-olla väga jõuline ja nagu oleks leidnud palju lugejaid ja nagu kaasamõtlejaid, aga mis praegu oleks muidugi absoluutselt tar võiks tunduda ja äärmiselt kitsarinnaline ja ajad on muutunud ja kaotanud oma tähtsuse paljudes paljud asjad ja noh, paljud asjad on selgunud tagantjärgi või, või noh, nendel nendel, kes kaitsesid siin väga tuliselt ühte või teist ideed, on tulnud välja, et et tegelikult ei ühel ega teisel jõudnud päriselt, õigus. Selles mõttes purustasin, rõhutades seda, et kirjanik peab järgima oma oma sisemist vaistu ja oma elamusi oma tajusid, mitte mitte mingisugust joont. Kus sai tema oma impulsid elust, no meil oli juttu nendest seltskonnaüritustest ja suhtlemisest ja mis mulje teil on, mis, mis see oligi, kuidas ta suhtles teistega ja nii edasi. Tead ausalt öelda mitte eriti ei huvita kirjanikud kui inimesed huvitaval kombel seda nagu raske kirjeldada, ma loomulikult elulugu küll ma loen läbi ja noh, seal seal on huvitavat, aga nagu väga ei püüa ette kujutada, kuidas ta siis tegelikult elasime, minu meelest see ei ole tähtis selles mõttes, et raamatust otsin tõde enda jaoks, mitte mitte seda tõde, mis oli tähtis trusti jaoks või mis inimene ta kunagi oli, oli, oli, oli üks inimene selles mõttes ju kirjanik ei ole kuidagi nagu eriline inimene või huvitavam inimene kui teised inimesed, ma ei tunne vajadusteks prustiga tuttavaks saada, kui ta, kui ta elaks või või ütleme või näiteks Soomorjakiga, kelle majamuuseumis mul oli võimalus käia nad kevadel olen küll alati unistus käia seal tema maadel seal nõmmedel sele, morjaki maadel, vedela Edela-Prantsusmaal, aga aga noh, see oli just selles mõttes hea, et sellel ei ole mitte mingit seost tegelikult selle loominguga või sellega, mis on seal tähtis. Ja, ja ka prosson kirjutab ju sellest, et et meie elamustele, selles, mis meil on kunagi tähtis olnud, ei ole mingit pistmist ei nende kohtadega, kus siin on toimunud. Ega ka jumal paraku nende inimestega, kes selle juures on olnud, et see, mis on meist toimunud areng, see on noh see on, see on seal, see oli siis teatud mõttes see, kõik on alles, aga minna seda otsima ei sealt paikadest nostalgitseda ega, ega ka nende kunagiste inimeste juures Aga te peate tunnistama, et keskmine lugeja paratamatult hakkab neid seoseid otsima, ta tahab endale mingit pilti autorist. Et luua ja mitte ainult keskmine, aga ma ei eita seda, keskmine lugeja. Ma olen ka keskmine lugeja, selles mõttes, et mind ikkagi huvitavad eluloolised seigad ja muidugi kõik see tema siis astma, mis ka sundis teda siis, eks ole mis õietolmuallergia ja nii edasi, et ta pidi olema palju palju seal kinnises ruumis ja sundis sellisel eraldatusele ja sellest ka teatud mõttes selle, selle romaani pikkus, palun väga, eks ole, kui inimene on nii-öelda vangi pandud, siis ta seal muudkui kirjutada, kirjutada, kirjutada ja nii positiivses kui negatiivses mõttes, sest see on ka selline tohutu kontsentreerumise süvenemise kool. Selline Angla, eks ole. Et kui sa lehvit seltskonnas ringi ühelt ürituselt teisele, siis sellist võimalust nagu võimalust ei jää ja ei ole ka sellist noh, sellist kooli ei saa. Nii et noh, sellel on nagu igal asjal oma hea ja halb külg. Ja siis noh, nagu ma tema peabrahvetest arusaamast muidugi prograafiad ei, need ei maksa ka latt väga nii tõepähe võtta, aga noh siiski et üldiselt minu meelest alati on kirjanikel ja, või noh, ütleme loomingus. Et noh, peale selle, et me kogu aeg terve elu seda asja õpime ja kogume ja kuhugi poole liigume, ilma seda eesmärki täpselt teadmata teleselle ikkagi peavad olema sellised vallandajad, niisugused päästikud või sellised sündmused või inimesed üldiselt ikkagi inimesed, kes kelle ilmuvad meie ellu ja päästavad selle noh, selle jõe siis valla ja ilmselt trusti jaoks oli see lendur, mis ta nimi oligi. Ta nimi oli ta nimi, ori, otsime kohe üles, selle ymber pandud ei olnud, aga Garfree tagalfree Alfredo jah, no vot, seesama noor Alfredo või ta oli autojuht õieti, kelles see parasjagu keskealine prust, kellega ta kohtus ja kehtestada siis ilmselt armuse kiindus ja, ja mis seal kõik siis toimus, see lõplik vallandaja oli tegelikult Kööde ja läinud sellepärast, et see akostinelli läks lenduriks õppima ja selle kokkuvõttes selle tulemusena ta tema kukkus lennukiga Vahemerre. Kus, ja noh, võib öelda, et raamatus on sellest kujust saanud siis Albertin siis noor neiu, kes, kes on surnud just enne selle viimase köite lõpuni, et ta on siin nagu mingite mälestuste ainult meestegelasest on saanud mõist tegelenud. Jah, noh, sellised transpositsioonid on kirjanduses, selles ei ole midagi erilistest. Raamatute puhul on vot see asi, et ega põhilise tööde lugeja kujutlusvõime ainult et sellele peab jääma ruumi, see on nagu kirjaniku amet on, on see, et ta oskab jätta kujutlusvõimele ruumi üks saab seal ennast ära tunda enne seal noh, selles idees tegelaseks või, või nii edasi. See armastus oli ühepoolne prustaris see, kes kannatas piinles, aga nende tutvus suhe algas ka väga huvitavalt. Autojuht viis kuulsa tuntud kirjaniku öisesse maastikku, et vaadatakse vanu kirikuid ja losse. Prožektorite valgel. Nende autotulede valgel, jah, jah. Nojah, kuna prust oli ka selline ühiseluviisiga ja, ja ta oli tohutu tuju, selline muinsuste armastaja, noh kõik see vana, mitte ainult, mitte ainult see vana kattuv ühiskonnakiht, see, see aadel, keda ta eales oma ta oli juudi päritolu, eks ole, ja tema oli juut, noh jah. Aga noh, siis järelikult see täna juutidel. Et noh, tema puhul oli välistatud igasugune aadellus ja siin seda juudiküsimust on ka laata kusjuures ta ju küllaltki orgiselt räägib oma noh, kes siis teistest vennasnaga, sellest juudi seltskonnast ja sellest tõusiklikkuses seal aga et jah, tema huvi kõige selle niukse vana vastu ja ja olnu vastu Prantsusmaa kadedad olid ja mis muide ka ju tohutult läbisite esimeses maailmasõjas, nii et noh, mitte ainult see seltskond ei hävinud, vaid ka palju seda vana materiaalset kultuuri ühe korraga noh, nagu ikka toimub nagu, nagu Eestiski ütleme toimub, et mitte ainult ainult ühiskonnakihid hävitatud, vaid ka ka kõik, mis nendega kaasas käis. Kui mõisad või talud. Aga siiski, kui nüüd sellesama autojuhi juurde tagasi tulla prust võttis ta endale sekretäriks, teda enda juures hoida koos tema tüdruksõbraga. Sellest tekkisid muidugi pinged, mis on paratamatu ja arusaadav. Ja siis, kui noormees tahtis minna lenduriks õppima siseni muidugi prust rangelt selle vastu, ostis talle isegi lennukite, peab olema ka sees olnud. Noh, tuleb välja. Vanaisa riist, labürint. Jah, jah, tal oli seda perekonna pärandust kõvast mingil määral jah, kuigi ta siiski oli sunnitud ka oma vanavana korteri maha müüma, millest talle kohutavalt kahju, noh selles mõttes selline selline minevikus elaja ja nagu ma ütlen, et ka tema loomingus oli nagu sellise pika teekonna lõpetust, noh, nii ka tema elu mingis mõttes kajastas just kõike seda minevikku ikka, seda kaunist, mis, mis Prantsusmaa ja noh, mingil määral Euroopa minevikus on olnud ja ja selle lõppu Fakt on see, et noore mehe surm mõjutas teda rängalt ja, ja avaldus ilmselt see fakt ka selles mammutromaanis. Noh, selle järel selle, selles leinas tegelikult see lein oligi seal see valgustaja temal teatud mõttes, kui ta sai aru, kuidas ta tegelikult peab kirjutamata, oli juba enne seda kirjutanud, aga aga kuidas seda tegelikult tuleb teha? Et, et noh, selles mõttes see oli, meie jaoks oli see oli viljakas valu ainult et noh, sellist valu loomulikult ei saa ju kellelegi tahta, aga noh, kunstis paraku nii on, et ega ega vist ilma ilmaga sellise valuta midagi väga ei sünni ega kasva. Kui nüüd kuulaja võtab selle raamatu kätte ja avastab, et siin on väga pikad laused ühel leheküljel kaks lauset, ühel leheküljel kolm lauset ja nii edasi ja nii edasi. Ta kohkub ära, võib-olla ta ei ole võib-olla selleks valmis, ta pole niisuguseid tekste enne näinud. Tõnu Õnnepalu, te olete selle raamatu tõlkinud, mis te ütlete? Teen uuele lugejale ma ütlen seda, et igal juhul tasub proovida, tasub natu-natukene vaeva näha, ega ega see lause pikkus, nad iseenesest ei ole mingi väga suur takistus, sest prosti mõtlemine ja samas on äärmiselt täpne kaineks akna mõttes stan, tõeline prantsuse vaimu kehastus. Kuigi Eestis peetakse prantslasi romantik, peaks tegelikult ana suured natsionalistid. Et ta on, noh, väga, see mõttekäik, vähemalt ma loodan, et aga tõlkes on, on väga hästi jälgitav. Jaa, jaa, ja see lause pikkus tuleneb tegelikult noh, see ei ole mitte lihtsalt niisama pikad laused, et oi kui huvitav või omapärane või originaalne. Vaid see peegeldab tema mõtlemise niisugust Haralisuste mitmelt poolt, vaatame seda kõike, kõike vaatab nagu siit poolt siit poolt ja siis veel siitpoolt ja siis veel siis veel siitpoolt minu meelest. Ühtepidi on ta väga lihtne, ühtepidi on ka see siin kõik väga lihtne, ega siin ei ole mingit imet. Kõik üks lihtne lugu. Aga, aga selles on tohutult elutarkust ja, ja lihtsalt tarkust ja lihtsalt ka sellist lõbu ja nalja. Mis selles raamatus peab olema. Et selles mõttes lausete lugemine, minu meelest tasub ära, et häid asju ei saa kunagi liiga lihtsalt kätte, mingisugune takistus on, on alati ees. Aga te olete tunnistanud, et ega ise olite alguses hädast, ei leidnud autoriga kontakti kohe. Kui nüüd päris algusest rääkida, noh, võttis ikkagi esiteks väga kaua aega, kuni Ma sain, ütleme nii kaugele prantsuse keele tundmises ja mitte küsimus pole keeles, vaid vaid nagu selles kultuuris kirjanduses nagu Harjumaa harjumusest sellesse et ma sain seda vabalt lugema hakata. Sest noh, võib lugeda ja saad nagu enam-vähem aru, aga, aga see ei ole see Noh, ta ei lähe niiviisi tööle, jah, ta ikkagi jäi mul pooleli alati. Ja selles mõttes noh, mulle tundus ühel hetkel, et see siiski võiks olla tähtis tõlkida sellepärast et inimesi, kes seda paraku prantsuse keeles saaksid lugeda neid ikkagi noh, sama hästi, kui ei ole või noh, need on imevähe. See ei tähenda, et noh, inimene oskab prantsuse keelt rääkida ja lugeda, et ta veel oskab trusti lugeda vanas keeles. Aga see oli tohutu väljakutse muidugi, ja, ja sellepärast ma ka selle ette võtsin. Minu jaoks on tõlked ikkagi tavaliselt selleks, et nad oleksid mingisugune õppetund, et nad ka mind edasi viiksid. Ja nagu väga lihtsaid raamatuid ei ole, ei ole huvitav tõlkida. Mulle tundub, et ma lõpuks kuidagi sain sellesse sellesse voolu sisse nendesse lausetesse, et need hakkasid tulema üsnagi niimoodi, loomulikult kuigi muidugi seal on sellist nikerdamist, käsitööd, millestki prussin palju, räägib, et see on nagu üks lõputu niukene kleidi õmblemine või, või noh, mis tahes mistahes tööd, mis nõuab püsivust ja ja lihtsalt tegemist aega. Aitäh selle töö eest, Tõnu Õnnepalu ja aitäh ka stuudiosse tulemast. See oli maailmapildisaade. Mina olen Martin vihranud.