Mida kõike võib muuta üks päev, üks inimene, üks huvi või näiteks muusika, mis tuleb ühel päeval me ellu ja jääb. Äsjakuuldud laul tegid ainuWashingtoni üle Ameerika kuulsaks 1959. aastal kuigi selleks hetkeks oli ta Chicagos laulnud juba 16 aastat. Nii et ka üksainuke laul võib muuta kogu elu. Kuna tänane minu muusikasaade on viimane, siis pakun teile kuulamiseks ainult neid lauljaid ja neid heliloojaid, kellel on võime mind õnnelikuks teha igas olukorras. Mina olen Maire Aunaste ja ma loodan, et mu muusikalised lemmikud on selja taha jääval suvel pakkunud kauneid hetki ka teile. Ma ei väsi imestamast, kui värskelt mõjub kas Khani 81 aastat tagasi kirjutatud lugu, mida äsja kuulsite. Muusikaprodutsent Steve Tairel, kes viiekümneselt otsustas laulma hakata, teadis muidugi, mida vajab üks vana hea lugu selleks, et värske välja näha. See on üks andekas arranžeerija. Steve Tyrell leidis sellise arranžeerija kitarrist Bob manis. Kuulake, mida kõike võib teha üks väike kuuvalgus, kui seda naudivad sellised muusikud nagu Steve ta poob man, pianist Joe Sampo ja trompetimängija Klaak Thierry. Dramaatilise saatusega lauljannat Ruus Jones ehk taine Washington ning Eleonora Harris pilis Holiday, keda tänu saksofonist Lester yangile hakati kutsuma leid. Ideeks surid mõlemad liiga noorelt taina Washington 39. diabili Holiday 40 neljaselt. Õnneks jätsid nad mõlemad peale loendamatute legendide oma elust maha sadu ja sadu lindistusi, millede hulgast järgmine rei nõubli väga populaarne standard on Billy Holiday poolt sisse lauldud 1938. aastal. Michael Bolton on üks neist Ameerika lauljaid, kes kord juba kuulsaks rikkaks saanuna väldib avaliku elu ja esineb haruharva. Ta oli väga populaarne 1900 kaheksakümnendatel ja 90.-te alguses. Siis aga kaotas oma abikaasa ning jäi üksi kasvatama kolme tütar. Viimase 10 aasta jooksul on ta välja andnud ainult paar plaati väga hoolsalt validest, mida ta laulab. Tema viimane kaks aastat tagasi valminud plaat sisaldab üht-teist standardi mille laul, mis on Michael Bolton pannud rohkem hinge kui paljudel teistel lauljatel. Seda üldse on aga kuulakise Sämi Khani kirjutatud laul pealkirjaga koosluway mille autor kirjutas 1900 viiekümnendatel Frank Sinatra jaoks. Vähemalt mingisugused põhimõtted peaksid igal inimesel olema Meil näiteks pinginaaber Üllega uni umbes kuuenda klassi paiku sõprade eraldamiseks ülejäänud inimestest. See põhimõte, et kõik need, kes meie naljadest aru said, olid normaalsed ja need, kes meie naljadest aru ei saanud, nendega ei olnud meil üldse mitte millestki rääkida. Asi lõppes sellega, et eks me üsna üksi olime. Nüüd, kus aeg on sealmaal, et nalja jääb elus järjest vähemaks, on mul ka inimeste hindamiseks teised mõõdupuud. Kui minu käest näiteks täna küsitakse, et noh, ikka üksi siis ma vastan, et ja ma ei ole ikka veel leidnud meest, kes tahaks hommikul omletti süüa kösswini muusika saatel. Ameerikas lõpetasid normaalsed eestlased minu pool külaskäimise tavaliselt ära pärast esimest korda, sest nad ei kannatanud seda 30.-te aastate muusikat lihtsalt välja. Nii et minu sellesuvine saade on täitnud oma eesmärgi juba siis, kui vähemalt keegi kuulajatest on avastanud vana hea ameerika muusika võlu ning kui ta näiteks järgmise kökhindide loo ajal raadiot kinni ei keera. Kösswini kõrval kuulub mu süda kahtlemata Katjuša Elingtonilejaka poorterile Border nagu ta suur eeskuju ööbin, Berlingi kirjutas oma muusikale ise ka tekstid ja neist arusaamiseks ei piisanud tihti vaid kirjaoskusest. Raske on leida Bootori laulu, kus alltekst ei mängiks suuremat rolli kui tekst ise. Bootorid kuulates on tihti tunne, et nüüd kohe läheb autor üle lubatud piiri, aga ta ei lähe. Seegi, jätab Booter võimaluse kuulajale mõelda, mida tema mõelda tahab. Nagu näiteks järgmises juuli Londoni esitatavas laulus, kus lauljanna tunnistab, et ta süda kuulub issile. Nad. Iid reetmist. Ka järgmine laul on tüüpiline kõlbaater. Tekst räägib sellest, et teate, teeme õige seda, mida teevad kõik isegi haritud, isegi harimatud, isegi Boston lased isegi linnud ja mesilased. Mida teie mõtlete, mida nad teevad? Loomulikult arvavad, kirjutab kõhul porter ja naudib juba ette võimalusi, mida pakub ta muusika väljendusrikkale lauljale, noh nagu seda on kahtlemata Ella Michara. Lubasin teile täna mängida muusikat, mis on minu jaoks ainus ravim kõikide hädade vastu halva ilma üksinduse ja liigsöömise vastu. Väikegi annus näiteks New Orleansi muusikat toob teile tagasi usu nii iseendasse kui kogu maailma. Doktor John, kodanikunimega Mcrebenna kiun ja kehastab minu jaoks kogu seda Louisiana muusikat mis on täis rõõmu elamise ja muusika tegemise vastu. Ja selleks, et sellest muusikast osa saada, ei ole ilmtingimata vaja New Orleansi sõita. Piisab ka ühest heast plaadipoest. Kui doktor John, keda võib pidada New Orleansi muusika sünonüümiks, elab ise juba ammu New Yorgis siis temast paar aastakümmet noorem köömitrafins elab New Orleansis ning hoiab elus Louis Armstrongi noorusaegset brass, bändi muusikat. Saad sa mind ära visata, New Orleansi küsib järgmises laulus. Köömitrafins kes na kuulu jaamstronki mängib ise ka trompetit ning kellel pärast seitset sooloplaati pole arvatavasti enam pöidlaküüti ühest linnast teise sõitmiseks tarvis kasutada. Aga aimduse, missugust elu elatakse New Orleansis vähemalt sealsete kuulsate mardi kra festivalide ajal kannab see laul küll. Minu suurt lemmikut New Orleansi muusikat peetakse üldiselt bluusiks ja bluus, nagu väidab näiteks ka Tanel Padar, on ainus muusika, mis ei tüüta iial ära. Henri säänklejaföderiks, kes 20 aastaselt võttis endale esinejanimeks Stahhaal ning kes tänaseks on 63 aastane ei lasknud ennast häirida moevooludest, mis ähvardasid seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel alla neelata kogu folkmuusika. Rege Räkk taimi Kariibi mere saarte, Havai, Aafrika ja Indiaani muusikast enda muusika teinud tahhaal on ehe näide muusikust, kes alati iseendaks jäädes jõuab ühel päeval ka suure tunnustuseni. Tahhaalile tuli see Grammy auhinna näol 55 aastaselt. Neid muusikuid, kes suudavad oma loominguga toita miljonite inimeste hingi, on maailmas mitusada korda rohkem kui auhindu, mida jätkub vaid üksikutele. Õnneks ei tee muusikud muusikat sellepärast, et midagi saada. Endast andmine on see, mis looja elus hoiab ja tihtilugu kuulaja ka tahhaalija eta. Chamsi toit, linnus nimega pöialpoiss on näiteks minu jaoks üks neist lugudest, mis äratab mind ellu tujust, ilmast ja kellaajast hoolimata. Aeg pressib peale, öeldakse järgmises laulus ja ütlejateks on kolm elavat muusikalegendi. Guilin Janson, piibi king ja täna juba kuuldud doktor Jon. Aeg on ainus, mida kõik inimesed saavad võrdselt ja pole mõtet aja vastu sõdida ega arvata, et keegi teine kaja hammastest vähem. Pureda saaks, tahame me või mitte, selleks korraks on suvi läbi ja minu muusikasaade samuti. Meil jääb üle vaid kaunid hetked sellest suvest meelde jätta ja endaga läbi talve kaasas kanda. Sest kui muusika enam ka meid ei soojenda, siis on meie hinged lootusetult jääs. Kuulake, missuguse eneseiroonia ja soojusega räägivad ajast piibi king, vilinansson ja mac rebennak juunior ehk doktor John. Kogu mu kaheksa saate jooksul mängitud muusika on pärit Ameerikast laulduna inimeste poolt, kes seda maad uhkuse ja armastusega oma koduks peavad. 100 aastane ist saidi restoran Manhattanil nimega fraas on tüüpiline väikene New Yorgi söögikoht, mille teeb eriliseks tema omaniku John Pellegrino muusikaarmastus. Täiesti juhuslikult leidsin taimsk vääri hiigelsuurest plaadipoest selle restorani omaniku välja antud plaadi lemmiklugudest, mida selles nelja lauaga Itaalia söögikohas aegade jooksul plaadimängijast kuulatud ja kaasa lauldud on. Seltskond, hea köök ja muusika on need kolm komponenti, mis inimesed ühte paika kokku toob ning teadmise annab, et kusagil sind oodatakse. Kui teil sellist kohta veel ei ole, siis alustage oma südamest. Leidke enda jaoks muusika, mis toidab teid ära nii headel kui halbadel aegadel. Mina olen Maire Aunaste ja saadet jääb lõpetama ammune armastus Itaalia muusika. Siinkohal pärit raas restorani välja antud plaadilt, mida ma kurbadel päevadel olen võimeline kuulama. Tundide kaupa ilusat suve lõppu teile kõigile ja ärge siis unustage, nagu öeldi viimases laulus, et elu on meile antud ainult üks kord.