Loodusest, millest maestro kogu aeg on lähtunud, see on tõesti üks väga tähtis probleem, sellepärast ilma lootuseta ei ole elu ilma päikeseta ei kasvamiski. Ja päike ongi see, mis on meie meid oma kiirgusega soojendanud ja sedasama kiirgust tahaksime meie, tema, professor, arteri õpilased ka tagasi anda loodusele, inimestele, kes selle saba päikse all hingavad ja elavad seal loodus, mida ilusamast loodusest üks teine inimolevus on pärit, seda rikkam eetlik, siin on inimene oma ilu arsenali poolest ja ilma iluta. Ta on nagu vanasõnagi ütleb, et ilu ei panda Padaie ilma iluta ei tee muusikat. Erakunsti. Ilu on see kõige tähtsam. Mida peab oskama loodusest ammutada. Igalühel ei ole antud ei silma ega kõrva, aga see on noh, kas see on vaist või kutsumus või vajadus, mis asi see on, mis inimeses on selle järele ja eriti ma mõtlen loovatele inimestele. Me teame tänapäeval väga hästi, et loovatele liitudele on need kirjanikud või heliloojad, nendel on just kõige ilusamates looduse kohtadesse määratud loomingulised puhkused ja tuusikud, kus nemad täiesti sõltumatult. Vabandage, kui ma ütlen tehnika mürast, saaksid oma mõtetega olla ilukütkeis, et seda, et tõepoolest kõige ilusamates intonatsioonides uuesti edasi anda. Ja kui ma tuletan meelde lapsepõlve nii nagu meil oli Estonias viimastel aastatel lektor särapiga esteetika tundides palju juttu, kus tema rääkis slaiditeooriast, et põhjapanev on inimese tulevikku nii-öelda kutsevalikule aastat ütel, et ütleks vist niimoodi imiku aastast kuni 13. eluaastani. Need unistused, mis siis tekivad, need jäävad lõpuks elukutse aluseks. Ja ma ütlen, et vist kõige õnnelikum on lapsepõlve peerivad nendele lastele, kes on maalt päritud ja eriti veel õhk, kui ma iseennast antud momendil Maynan Haanja ahelikust pärit olev inimene, kus on nii võrratud panoraamid ja perspektiivid 25 30 kilomeetrit, nähtavus, igasuguse. Päiksevarjundiga nii hommikul väiksed tõusukest Päevase linnulaulu ja putukate sumin, loeneva päikse miljon variante lehtedes ja, ja puude Silvettidest nii edasi. Ja värvide vikerkaarevärvides, see on nii tohutult suur pagas. Ja sinna juurde muidugi see karjapõll. See loomulik dekoratsioon, loodus ise, need loomad, need puud-põõsad, korrud, arukad. Meie Võrumaa on eriti küngaste poolest rikas, seal ei olegi lausmaad, võiks öelda kogu aeg on mingisugune niitja yhe perv nagu kullake, ütleb need täiesti, see minut või need tunnid, mis karjapõlves looduses rüpes said hommikul vara juba oldud kuni lõunani ja hilistonni õhtul. Need olid niisugused aidaks. Lapsepõlvest ütelda, et just see märg veerivad, ma lähen natukene liiga isiklikuks, kaugele maestro aga see on väga seoses. See märgperiood oli mulle siis, kui ma veel ei käinudki mingisuguseid tunde saamas, aga mul ei olnud aimama. Jomaal olles raadio veel ei töötanud, meil ei olnud võimalusi kehvik perekonna liikmena raadiot niipea muretseda. Ma ei teadnud hääle sünnistega häälekoolist midagi muud, kui ainult minu paist mulle dikteeris. Ja seal vihmase ilmaga teatavasti helini ei kanna, hästi edasi, siis oli kõige põnevam silmapilk metsas loomad haruldaselt hästi sõid. Ei olnud kuskilt kiiljega kurja tegemise jooksu, hirmu ja massis midagi, improviseerin oma vaistuga mingisuguseid harjutusi, katsetades oma neid hääli, võimeid, mida loodus oli tookord juba andnud. Ja kui nüüd tagasi tulla või edasi minna professor Arderi kooli juures, siis oli see sealt lapsepõlvest ammutatud pagas loodusest. Nii nagu üks reservreservuaar, kust oli tõepoolest tema tundides kolossaalne abi, seda nii-öelda võtta, sest ta meenutas igas tunnis ja mis professor Herderi õppesüsteemis minu meelest kõige suurema väärtusena on see tema väga individualiseerunud süsteem ja palju vabadusi andev igale õpilasele tungida tema väga tarkade näidete varal just oma teadmiste ja oma mitte teadmiste, vaid oma nii-ütelda loodusallikate arsenali. Et neid tagavarana kasutada just tunnis, nagu näiteks meie tegime tihtipeale. Hingamine on laulmise juures üks tähtsamaid tegureid ja nii nagu teada on, et laulmine, laulu õppimine, laulmine ei ole mitte nagu sport, kus võib sentimeetriga määratel ja minutiga. Siin ei ole näpuga võimalik kusagile näidata, siin võib ainult ütelda, juhendada maestro, kes on seda ise läbi tundnud mitmeid-mitmeid moodi ja mitmeid kordi tema oma rikkalikust kogemuste varaaidast oskas seda õigel silmapilgul alati õpilasele meelde tuletada ja iga tund eranditult jälle ära unusta seda ja seda, vaat vaata lahtiste silmadega loodusesse, kui sul on see antud tunnetus, kuidas hingab näiteks ütleme, koer, kuidas temal lõõtsutab ja see on ju puhas, diafragma töö niisamuti, meil on väga tähtis, et suu oleks hästi viimase võimaluseni avatud. See on ainukene resonaator lauljale ja mitte üksinda, see rinnakorvi ja nii edasi alumised roided. Ent nende looduslike näidete varal oli väga tore, sest et maalaps ju tundis loomi suurepäraselt, oli nendega kogu aeg päevad läbi kokkupuutes ja loodust ennast siinjuures, mida ma jätsin just mine backkordsel pääsele endale kõrva taha. Nüüd oli ta juba omamoodi ununenud, mida maestro ütles, et jõu tasakaalustamine, õhujuhtimise oskus, tähendab mina nimetan seda kiirgamiseks, kui me rääkisime päikesest, et see ei ole üksinda, ainult. Teoreetiliselt oleks muidugi õigem ütelda, et see on just õhutagavaradega opereerimine. Aga sinna juurde veel paneksime, millest me kah alati rääkisime, tema ütleb seda. See on nagu hingeaur, sa pead kuulama nii kui oma hinge aurumis sinust tuleb, tähendab, see on kooplex, kõikide sünteeside kompliks, seal on emotsioonid, seal on õhutagavara, et seal on imeilusad pildid loodusest. No ühesõnaga, kõikide asjade kompleks, mis tuleb sinust välja küpsena, kui sinu hingeaur tähendab iga pillase oma indiviidi prisma läbi hiljem juba. Ent kõik need hingamiselundite probleem, mis on meil viimasel ajal kohutavalt raske küsimus ja ma paraku pean tunnistama. Nüüd ei ole ma küll tükil ajal enam puutunud kokku konservatooriumi muusikakooli õppejõududega aga aastaid tagasi oli kunagi Kultuuriministeeriumist, minul ka üks niisugune. Aktiiv koos Moskva komisjoni liikmega kontrollida konservatooriumi tööd ja siis mul tuleb meelde, et ei sattunud kokku kahjuks millegi niisugusega, nagu on lauluhingamine, millest tunnis pedagoogid läksid mööda ei rääkinud. Ja ometi see on üks väga tähtis probleem, see on lõõts, see on allikas, ilma milleta isa ilma milleni tugimat ei saa, kui ei ole vastavat annust õhku meie kehas, mille varal, millele meie pettuma ei saa ühtegi tooni sünnitada. Pluss muidugi need resonaatorit, mis on ühenduses suu, kõva suu, hammaste kurku, neelu lõuapartii ja kõikide nende ja peatoonidega need probleemid sinna juurde veel. Nii et neid küsimusi. Me arutasime professor Arturiga tol korral väga põhjalikult ja mul oli liigutav kuulata, kui tema meenutab neid päevi, kus meie nii kohutavalt palju rääkisime, sest tõepoolest ma ei väsinud küsimast tema käest, kuna ma olin juba ilma et ma oleks ühtegi tundi võtnud, mõtelnud selle peale instinktiivselt mingisugusel kujul. Ja nüüd, kus tema andis mulle nii palju juhtnööre. Muidugi, minu mõtted hakkasid võtma nüüd teadlikku kuju. Ja Ma katsetasin nende varal kodus ilmtingimata me kunagi ei kordan eelmist tundi, vaid me läksime järgmise tunni ikka päev edasi. Meil kunagi olnud Arvist täna olla eilses eeldused oli meil tarvis ainult selleks, et edasi minna homsesse ja nii, meie tunnid läksid tõesti väga suure diskussiooni all mõnikord läbi pisarate, mõnikord läbiv naeru igatpidi, sest et uurida oli palju ja lõpmatuseni, ei väsinud professor Arder lälli taas midagi uut meelde tuletamast.