Nüüd täna on jaanuari keskpaik, siis võib veel julgest rääkida möödunud aastast. Täna kõnelejaks krüptist, janune? Miks just tema sellepärast, et tema oli väga pidulik. Ma ei tea, kas pidulik on õige sõna võtta, sai suure tööga ühele poole. Esimesel detsembril lõpetas Leningradis aspirantuuri. Kui kõneleks nüüd sellest. Möödunud aastast aspirantuurist Leningradi aastatest ja üldse kõigest sellest, mis muutus möödunud aastal. Ei oskagi Võduriseni äkki öelda, juhtus, aga midagi kindlasti muutus, me kõik muutume ja. Ja mõtleme iga päev teistmoodi või eile. Aspirantuur vaatamata nagu. Need kolm aastat Leningradis õpetasid võibolla mind. Ümber hindama mõndagi asja, millest ma varem ei osanud lugu pidada või ka vastupidi, millest me varem lugu pidasin ja meile nüüd olen lükanud pisut teisele plaanile. Eelkõige võib-olla on muutunud, kui nii-öelda muusikaline mõtlemine varem oskasin Ma lugu pidada sellest, kuivõrd intensiivselt tuli muusikaline mõtlemine saali kuivõrd-kuivõrd noh, nagu meil öeldakse, kui musikaalselt keegi mängis, kui. Nii palju, kui ma käisin kontsertitel ja kuulasin häid orkestreid, häid soliste. Nii palju huma, liikusin konservatooriumisse ja kuulasin reaalseid töid ja tegemisi. Ka kõik teised, pane need kokku, ma mõtlen siin kokkusaamised, jutuajamised, säärst, huvitavate inimestega. Terve Leningradi õhkkond, mõtlen kontserte, õhkkond ja üldse kogu selle linna vaimsus. Muutis võib-olla kõige rohkem selles mõttes, et. Nüüd ma panen esiplaanile siiski mitte sellele pressiooni, mis ma saan selle mulje muusikast vaid selle tähestikus ABC, ma mõtlen puhttehnilise külje, puht tekstilise täpsuse. Ühesõnaga, primaarseks tõi just selle ahata lugu pidada kõigest sellest kõigepealt, mis on igal heliloojal paberile pandud kuni viimase punktikesi kuni viimase strisikeseni. Ja kui see on kõik, on siis sealt edasi juba juba kogu muu tunnetus. Lõpetamise puhul oli vaja teha ka paar teoreetilist tööd. Üks nendest puudutas pedagoogikat. Teine flöödimuusika ajalugu. Sellist tehnilist kirjandust, naljakas kuulda küll, tehnilist aga ma mõtlen 16 seitsmeteistkümnenda sajandi melismide mängimist, mitmesuguseid stressi probleeme, siis oli väga põnev uurida mis meil on avaldatud, teha omale sellest järeldused ümber, hinnata võib-olla isegi mingisuguseid enda tõekspidamisi mis kipuvad kõige tulema kole ruttu egole kärmest. Pole egole kindlalt. Muusikaline mõtlemine muutus, ütlesid sa. Kas muutusid ka eelis heliloojad, vahel mängitakse üht heliloojat rohkem, teinekord teist, kumb tundub lähema olevat? 77. aastani Mozarti aastasesse mängisite kabli Mozartit kes nüüd? Ja ma mõtlesin, et mängiksin ka täna kuna ta on ikkagi mu üks lemmikutest. Aga leidsin enda jaoks. See oli ka mu viimase kava üheks Kano nihukest puut, sportlikku huvi, et kas ma temaga hakkama saan, tehniliselt. Nüüd leidsin selles muusikas hoopis sügavamaid nüansse. Kui ma siis oleks osanud otsida huvitaval mõelda kõigele sellele, mida, millest ma olen varem lugu pidanud ja kuidas on muutunud. Seoses oma tööga teinud üpris imeliku avastuse võib-olla pole, pole see nüüd mingi avastus, aga aga minu jaoks siiski nimelt oli aeg üsna ammu juba hakkama väga armastasin Pedalisem foneid. Geenius geeniuse muusika mille mõistmiseks ilmselt peab veel kaua-kaua eramaja ja palju-palju mängima. Ja nüüd Ramsi mõtlen siin prognerit, aga minu meelest kõige eredam niisugune üks liin just läheb Beethoveni kaudu. Läbi Mahleri. Ega vist nii ei saagi küsida, mina küsisin, sest sa mängid. Armastad väga romantikuid. Samal ajal oled sa tänava mänginud paljuga intressionisti. Ja kui on head muusikat, et ega vist kahte-kolme nime rangelt välja öelda ei saagi? Ja ma võib-olla mõtlesingi siin selles suunas mis mulle uut on tulnud, mis mul on äkki väga lähedale tulnud. Mahleri kolmas sümfooniapidamine, mängisime. Ilus muusika, et ma elu seeski ei oleks uskunud, et see muusika ilusam kuigi maalide maalitud varem kuulanud, aga, aga ju ma siis ei osanud seda ilusalt leida. Aga mis puutub ilusasse, siis, siis ma mõtlen sellele, et kõige ilusam on ikka kõige lihtsam loodus meie ümber. Kuulan, vahel neid muusikalisi tunde, mis siin raadiost tulevad ja mõtlen tegelikult austusega selle peale, millist vaeva peavad nägema toimetajad, kes panevad muusikasse tunni kokku, kuidas sobitada, kuidas minna klassika juurest. Mingil määral järjepidev kuidagi mitte võõrkehana tunduvaid asju sinna vahele vägisi panna, see on isegi kuritegu. Vahest tundub ka niimoodi, et näiteks hommikused kontserdid Tulevad mõlemal on mõnel hommikul puhtalt ühes helistikus pool tundi muusikat ja kõik on kuskil rööm, ažuuris. Võib-olla kedagi ei häiri, aga kummaline siiski mõelda, et miks selle peale siis meie majas ei mõelda. Et, et näiteks kolmapäev ei pea ju olema remažooris. Konnadel võiks olla ööbikulaulu. Väga lõbus loodusest ja, ja minu käest küsitakse, mis ma tahaksin saada muusikalises tunnis kuulata siis kui üks tavaline lookeani kestab umbes keskeltläbi kolm, kolme pool neli minutit, siis paluksin üks kolmepoolne neli minutit ilusat linnulaulu. Mis tore saade on siin raadios tõesti? Fred Jüssi. Samal ajal püüad sa igal vabal hetkel kala jagalas, seal kahju ei ole. Ja noh, ega ma kõiki karu ikka koju Kaido. Lasen tagasi ka. Kas sa sellepärast oledki hakanud tegema oma õhtuid väikestele saalidele, et nii palju inimesi, kui käib suures saalis, tuleks siis väikesesse saali kukkuja, seal oleks täis? Ja kes meist ei tahaks täissaalile mängida? Kõik tahavad? Aga? Kuidagi oskama. Sa püüad tihtilugu neid häälestada ka sõnaga. Homseks saaks rikkamaks sellest, mida ta kuuleb, mida ta näeb. Miks ma tõin sõna muusika juurde, no sellest varemgi räägitud. Hiljaaegu toimunud esimene Tallinna õhtu muusika oli mõeldud meie. Endale vajalikuks peaks tõesti suunama muusika juurde ja kogemusele, mis põhineb Tartus Tartu Ülikooli aulas. Just lusika täiendamine sõnaga tõi Tartu tudengid mõned aastad tagasi väga. Õppisid? Mõtlema muusikast? Ja mõnikord isegi selle muusika jaoks spetsiaalselt kirjutatud luuletused, nagu praegu ka nii need olid Ave alavainu luuletused. Ave alavainu, aga. On meil palju koostööd ja oli tõesti aeg. Mulje et kirjutada sellest muusikast tsükkel muusikale mida on siis mitmed korrad kasutatud. Seni tervikuna sündinud kavaga järgmine kava, nagu ma tean, see on juba sobitamise moment, sest lähtuda tuleb seekord sõnast Sekspersoneetilist. Ja järgmine kava konsexpyrigava. Kaua kaua otsinud juba muusikat, mis annettide juurde? Sekspirist ja jõudsin enda jõust kummalisele seisukohale. Et. Romantilise muusika sa võiksid rohkem kui see klindikõlaline kare inglise selle aja muusika. Ja siis ma leidsin toreda Reiu. Väitsin, laseb Haydni Londoni triot. Kuskilt kaudu mõtteliselt sisuliselt petaks momenti täiendavad teineteist ja, ja tahaks loota, et pakuvad koguri kuulaja. Usuhtu muusika toimub tõenäoliselt 27. veebruaril Õpetajate majas Tallinnas. Ja arvestades eelmise õhtu muusikakogemust tahaks loota, et. See on suur asi, et need õhtud, mis siiamaani said osaks saanud Tartu tudengitele jõudsid nüüd ka Tallinna. Me alustasime möödunud aasta lõpu kõige suuremast sündmusest aspirantuuri lõpetamisest. Kas ma võin öelda, et aasta alguse kõige suurem sündmus sul nüüd on sooloplaadi, siis sa mängimine, mis ees on? Ja kardan ja ja ootan ja, ja mõtlen sellele juba ammu. Ja loodan samuti. On tegelikult väga suur ja tõsine ettevõtmine. Kaasaid väga huvitav, ilus minu arust kokku, mis peaks seal plaadi peal olema. Nimelt tuleb see plaat. Ka mõtteliselt kahepoolne. Tähendab üks pool, siis klassikaline muusika. Mingil määral ka ajalooline läbilõike eesti flöödimuusikast. Nimelt. Flöödi kammermuusikas millest ma kõige rohkem viimastel aastal Kui ma alguses rääkisin sellest, et olen õppinud lugu pidama tehnilisest teostusest teksti õigsusest siis teisest küljest ei oska enam leida omale mängimise rõõmu ainult sellisest muusikast, mis, mis ei, ei anna tugevaid impulsse, jala, tugevaid tundeid. Tahaks mängida ikkagi väga dramaturgiliselt muusikat, võib-olla on see seotud tööga sümfooniaorkestris. Kuid kui seal seal nendes teostes, milles me mängime, on on tugev alltekst tugevdamaturgiline liin. Mulle tundub, et ma saan suurema elamuse. Üldse see on tegelikult kuskilt loodud oma viga. Rahanduseni selles mõttes pahanduseni, et unustan, kus olen ja mis ma pean tegema, nii et olen. Dirigentide ees tihti süüdi sellepärast, et et. Nad peavad mind nagu äratama. Unustan ennast kuulama. Hi vastu korralikult ei tee oma tööd. Aga kuskilt kaudu ma olen õnnelik sellepärast, et, et. Et kust me ikka saame iga päev selliseid ilusaid muljeid ja selliseid väärtusi Mida saab pakkuda ainult muusika? Ja ja tõesti.