Seekordse saatekülaline on kirjanik Ülo Tuulik ja ta on oma esinemise pealkirjaks pannud ungarlaste süüme ja venelase hingevalu. Need on väga lähedased mõisted peaaegu adekvaatsed ja kattuvad. Aga ma olen kasutanud kahte erinevat sõnana. Jah, sest tegemist on kahe eri rahvuse esindajaga kahe silmapaistva kirjanikuga, kes üht ja sama küsimust lahendades on jõudnud veidigi erinevate tulemusteni. Ungarlaselt venelase patud siis Ungari parima kaasaja Plaza, Eesti Peter eestianhaasi harmooniat seal Eestis? Jaa, Moskvalase Viktor Yadoffejevi Hea Stalin ilmusid hiljaaegu aastase vahega ja on mõlemad oma maal leidnud suurt, laia ja põhjaliku tähelepanu. Kahte raamatut saab ühendada üks ajaloolis sotsiaalne motiiv, nimelt totalitaarne sotsialism äsja Thaaside perekonnalt, kes on tuntumaid aristokraatide suguvõsasid ja perekondi Ungaris. See totalitaarne sotsialism võttis praktiliselt kõik, mis aastasadadega oli kogunenud teginad nii-öelda vaesteks paljasjalgset, eks, mitte midagi omavateks. Ja teisest küljest seesama totalitaarne sotsialism Nõukogude Venemaal Nõukogude liidus andis Jedoffejevite perekonnale praktiliselt kõik mida üks sotsialism inimesele anda saab. Ungarlane ja venelane on meeldejäävalt analüüsinud, mida inimesele võib anda, mida inimeselt võib ära võtta, kas kõik on äravõetav ja kas kõik on inimesele antav. Äsja Thaasi suguvõsa elas Budapestis ja viiekümnendatel aastatel, kui sotsialism selles riigis hakkas kinnistuma, ei toimunud meie mõistes lausküüditamist Siberisse või kuskile kaugemale. Aga Ungari rikkad aristokraadid, teisitimõtlejad, inimesed saadeti lihtsalt välja suurtest linnadest maale, kõige lihtsamatest, vähe nõudlikese tingimustesse. See juhtus siis ka äsja tahaasi perekonnaga aristokraati veetud kirjanik, kes jõudis Ungari kirjanduse tippu erakordselt Nadke meeldejääva ja liigendatud proosaga mille kohta meie Padim, ungari keelest tõlkija Epini hiidel ütleb professionaali pädevusega ja professionaali pieteedi ka, et see keel on tavaliselt rikas, et näiteks tema isiklikult ei ole julgenud hästi rahasid just seetõttu eesti keelde tõlkima hakata. Et sellest tekstist võib seda pealt palju kaduma minna. Äsja taaži kirjutas ennast juba euroopa kirjandusse, teda jälgiti paljudesse keeltesse, aga ometi tänasel päeval väsivad kõik need alles perekonnaromaan. Harmooniat seal Eestis fikseeris ja kinnitas petted äsja Thaasi kui kaasaja ühe suurima eurooplasest. Kirjaniku hästi asi on kirjutanud ala oma perekonna loo, mis juhtub? Ühe hea kasvatusega ja koolitusega jõukuses elava perekond, aga kui nad asetatakse situatsiooni, kus nad kõigest, mis neil olnud, on ilma jäänud. Hästi lahe asi on andnud erakordselt täpseid põhjalikke liigutavaid kirjeldusi oma vanaisast, vana kaemas tädist oma emast ja isast ja kõige meeldejäävam kahtlemata on tema isa Mattias ästiarhaasi portree. Kuidas see aristokraat endiselt hoolitseb oma perekonna eest, kuidas ta teeb kõige lihtsamat tööd talul väljasaadetuna ja kuidas ta seejärel hakkab perekonda elavdama. Tõlketöödega Kesk-Euroopa intelligendina tõlgib ta ungari keelde inglise, saksa ja prantsuskeelseid tekste, kui tema keeleoskus on sedavõrd kapitaalne, et ta hakkab aegamisi tegema ka vastupidiseid tõlkeid. Ta tõlgib Ungari tekste inglise, saksa ja prantsuse keelde. Kui romaan ilmub, saab petel ästiarhaasi kõikide oma sõprade-tuttavate, kolleegide ja ka sõna otseses mõttes sadade tuhandete Ungari lugejate poolt. Kõigel liigutav oma tunnustuse sellise sajandi perekonnakroonika kirjapaneku eest. Mõnedki ütlevad, et me oleme kadedad sulle petele, et sinul on olnud selline perekond ja sinul on olnud selline isa. Möödub aasta selle superteose ilmumisest, kui petel äsja taha sile helistatakse. Pungad ei julgeolekuteenistusest ja kutsutakse teda kohtuma, et talle näidata mõningaid pabereid. See, mida Essedasi näeb võtab teda sõna otseses mõttes tummaks. Need paberid usaldatakse ainult temale. Selgub, et kogu selle aja jooksul, mil see laitmatu aadlimees laitmatu perekonnapea, Kesk-Euroopa, intelligent, aristokraat On hoolitsenud oma perekonna eest teinud päevast päeva tööd, on ta olnud abiline Ungari julgeolekuteenistusele ja kirjutanud sadu sadu ja sadu ettekandeid kõigi nende kohta kelle kohta temalt on päritud ja Peter hästi. Thaasi saab hakkama äärmiselt julge teoga mis nõudis nii kodanikukirjaniku kui ka perekondlikku julgust. Bethesda tahaasi kirjutab ära oma isa loo uuesti. Ja perekonnad romaanist aasta hiljem ilmunud teos on praktiliselt tema isa esitatud julgeolekuettekannete analüüs koos sinna juurde kuuluva poja kommentaaridega, milliseid emotsioone see lugemine temas esile kutsub. Eestiathaasi vihkab seda, mida tema isa on teinud. Aga Hestothaasi samal ajal ei ütle ühekski hetkeks lahti armastusest oma isa vastu. Ja see on selle teise raamatu üks suuremaid kirjanduslikke eetilisi, esteetilisi, sotsiaalseid ja poliitilisi kordaminekuid. Nüüdsamaaegselt on kirjutanud Venemaal Victoria tapeedjev raamatu ja Stalin Nõukogude aristokraatia Ast adista kraatiast, mis on sündinud tänu totalitaarse sotsialismile ja ennekõike tänu sellele jutumärkides kambale mida juhtis Jossif Stalin, Vjatšeslav Mihhail, lavitš Molotov, Lavrenti Beria ja teised. Jõloffejevi isa on väga tuntud, kuulus äärmiselt edukas Nõukogude diplomaat Vladimiri v ja siis isa veel on elus ka tänasel päeval. Ta on 84 aastane ja poeg ütleb tema kohta Stahli hiilgav diplomaat, kellel oli kiire operatiivne mõistus erakonda, töövõimetagasihoidlikkus sarmikus, väga hea naljasoon, iseseisev mõtlemine. Ta oli inimene, kellega sõprustasid peatud Kapitsa vastab poobitš kiilels juhtušenko. Möödunud aastal, kui toimus Moskvas mitut refejevi raamatu hea Stalini esitus tuli sinna ka isa jalafeeb endine nõukogude diplomaat ja võttis osa raamatuesitlusest, mis oli tehtud loomulikult suudepampööstusega. Alles pärast seda läks vana Yedopeedjev koju raamatu läbi ja helistas pojale, öeldes, kui ma oleksin teadnud, mida ja kuidas sa kirjutad. Ma ei oleks mingil juhul sellele esitlusele tulnud. Pikali ja ta ise ütleb, et on kõige delikaatse asi kirjutada oma perekonnast oma perekonnakroonikast ja vabadus, millega seda teha, on igal põlvkonnal uus isesugune ja erinev. Ja ta tunnistab ka, et tema lugu on sellest, kuidas nõukogude diplomaadi perekonnas kasvab keegi monstrum, see tähendab tema ise, kes tegelikkuses osutub kõige selle lõhkujaks, mida tema isa ja ema on oma elu ja tööga pikkade aegade jooksul saavutanud. Noodi Alafeeeff siis Vladimir Kedafejev diplomaat satub hästi noore mehena väga kõrgesse seltskonda. Ta ei ole 20 viienegi, kui ta hea keeleoskaja võetakse, Vjatšeslav Michallovitš, Molotovi Sis toonase Ministrite nõukogu esimehe ja välisministri abiks ja nõunikuks. Ja väga hea prantsuskeele oskaja na saab temast Jossif Stalini isiklik prantsuse keeles tõlkija. Nendel juhtudel, kui genedalissimus võttis vastu prantsuse kommuniste, prantsuse intelligentne või teisi tantsu keelse silmatoomist. Moskva tulnud inimesi. Vitsad ja ta ema on inglise ja jaapani keele valdaja. Vitsur Jeffrey ema töötas Moskvas samuti, nagu öeldakse, kinnises süsteemis, kusjuures tema ülesandeks oli lugeda Erika tuntud väljaandeid, sealt välja kirjutada niinimetatud nõukogudevastast laimu ja selle kokkuvõttet esitada kõrgetele Nõukogude riigiametnikele ja poliitikutele. Sõja ajal siis teise maailmasõja ajal. Ove jalafeeva töötas Nõukogude saatkonna juures Jaapanis Tokios ja kirjutas jaapani pressist välja. Jooksed materjale, mida ta esitas siis vastavalt Nõukogude organitele. See perekond elas kõige kindlustatumad aristokraatlik elu Moskva linnas. Vitali Heeeff kirjutab oma raamatus milliseid produkte näiteks neile koodi igaks päevaks Kremli vastavast sööklast või toiduainete jaotuspunktist. Milliseid delikatesse pruukesid nad kõige vaesematele aegadel. Milliseid rõivaid said nad lasta endale õmmelda ja milliseid varje võisid nad endale osta? Hiljem papaia toffeia saab lähetuse Pariisi. Ta töötab pikka aega Nõukogude saatkonna nõunikuna Pariisis Nõukogude saatkonnas. Hiljem töötab ta Viinis, töötab Nõukogude suursaadikuna Senegalis, töötab Unesco peadirektori asetäitjana ja ootab 78. aastal kinnitamist väga kõrgele ametikohale. Nõukogude Liidu välisministrile leian täievičgrammaco esimeseks asetäitjaks. Siis juhtub ometigi imelik asi. Noormees kirjandusega ja kirjandusteadusega tegelenud Viktor Jelopeedjev, selle perekonna vanem poeg, kes on saanud ja kasvatuse, kes valdab suurepäraselt inglise ja prantsuse keelt, kes tänu oma papale on reisinud läbi pool maailma. Ja koos viie mehega, kes ka meile on nimepidi tuntud. Kuulsate kirjanikega Vassili aktsionovi, Andrei biitovi, Vassili skandeeri ja kirjanduskriitiku Jevgeni Popoviga annavad Moskvas välja ajakirja metropol mis tekitab suure nõukogude liidusisese skandaali. Kõige väiksemad vennad siis jalaväe Popov heidetakse Kirjanike Liidust välja. Aksjonov biitov ja eskandev muutuvad väljasõiduõiguseta Nõukogude Liidu kirjanikeks ja loomulikult papaia DAF kes on teinud hiilgava karjääri Nõukogude diplomaadina saab ühel päeval lihtsalt teate, et ta on oma tegevusest tagasi kutsutud, tuleb tagasi Moskvasse, ta jääb tööle Nõukogude Liidu välisministeeriumi süsteemi, kuid tema karjäär on sellega lõppenud. Kuidas hinnata nende kahe mehe käitumisi? On imelik lugu, et mõlemad mehed kirjutavad ühest ja samast lõpptulemusest. BTW ästev Haasi kirjutab sellest, kuidas tema isa Totalitaarse sotsialismi tingimustes sattub Ungari vastuolude võrku ja hakkab sellega tegema kaastööd. Wikipedia view tunnistab, et prantsuse vastuluure avaldab ühel ilusal päeval oma uurimuste dokumendid, milles ta väidab, et ka tema isa, tuntud nõukogude diplomaat Pariisi saatkonnas töötamise perioodil on olnud seotud paljude luudega, kelle residente, kelle kaastöötajad töötasid Nõukogude saatkonna katusel nagu luudajad teatavasti teevad seda kõikide maailma diplomaatiliste esinduste katuste all. Kui lugeda ungalase pihtimisi oma süüimest, õigemini siis süümees, siis ei tohiks tema südamel olla. Siis säilitame me ometigi imelikku sümpaatia selle Mattias hästi Haasi vastu, keda mingisugused olud olid sundinud sotsialistlikus Ungaris tegema sellist sammu, mis ei lähe kokku tema kui alistuge taadi arusaamisega aususest, õiglusest, kohusetundest ja nõnda edasi. Victoria Fayed kirjutab oma isast, kes praktiliselt ei pannud toime mitte mingisugust kuritegu ei teinud kellelegi kurja. Ka tema seotus Nõukogude luureorganitega on ometigi mitmeti küsitav. Kuid lugemisel. Meil ei jää sümpaatiat papaia tofeevee vastu, nagu jääb selle teise õnnetu isa suhtes. Siin on ilmsesti imelikul kombel tegemist sellega, mida me nimetame kirjaniku meestidelikkuseks või kirjaniku isiklikuks aru saamiseks sellest asjast, mida ta kirjutab. Ja ta ütleb oma isa kohta. Isa oli absoluutselt veendunud kommunist kes ütles, et meie Venemaal tegime küll ühe eksperimendi, mis meil ei õnnestunud, kuid kahtlemata oli sellel kogu maailmale positiivne tähendus. Töötades Pariisi saatkonnas läbis ta prantsuse kommunistidega ja unistas, et kogu võim Prantsusmaal läheks kommunistide kätte ja et võiks sündida prantsuse sotsialistlik vaba tiik. Ta oli kahtlemata Stalinist ja oma poja. Mitmele pärimisele Stalini kohta leiab isa ikka veel lugusid, kuidas nii Stalin, Molotov, Ždanov, käitusid inimlikult nende lähedastega, kes olid nende teenistuses. Nende otsesed alluvad, nende abilised ja selle mehe vastu, kes elas sihiteadliku elu, olles abitut inimene, meil raamatu lugemisel ei tekki sümpaatiat. Ma helistasin Moskvasse ühele oma paljudest kolleegidest ja küsisin. Ütle palun mulle, mis mees on Victor jadad kelle raamat. Hea Stalin ilmus paar nädalat tagasi ka Eesti raamatukaupluselettidele ja on huviga loetav, kui väga hästi kirjutatud raamat. Minu Moskva kolleeg ütles ja ma tean, ma olen teda lugenud ja ma tunnen teda, aga ma ei tahaks temaga sõbrustada. Ma ütlesin moskvalasele selle lause peale, mis oli sõnastatud küll ühesuunaliselt, aga ometigi delikaatses. Mul tuleb sel puhul meelde Thomas Manni üleskirjutus, mida ta ütles ja mõtles seoses Martin luteriga. Ta kirjutab, nimelt et ma ei oleks tahtnud olla luteri sõber ega külaline, sest ta on sedavõrd mitte eurooplane ja jõhker. Ja samal ajal ka Thomas Mann ei jätta tunnistamata, et Martin Lutheri puhul on meil tegu väga võimsa kujuga. Nii et sõnastaksin siis isikliku arusaama Victoria Tochejevist kui loojast peaaegu analoogsed sellele, mida ütlesmann. Et mees, kes on kirjutanud kirjandus tehniliselt analüütiliselt huviga loetavuselt väga silmapaistva teose, ei tekita minus lugeja sümpaatia. Tead, aga see ei anna mulle mingil juhul mis tahes võimalust vähendada seda saavutust, mida see raamat iseendast kujutab. Miks nendest kahest raamatust räägime ja miks ma neid kahte raamatuid kindlasti soovitaksin kõikidel lugeda, kellel selleks on maht huvi on ennekõike ikkagi sotsiaalpoliitiline tagamaa. Me oleme kõik seotud selle ühe ketiga, mis eelmise sajandi algul 1905.-st sai siin meie aladel alguse mis leidis oma lahenduse 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Venemaal, mis jätkus 39. 40. 41. ja siis veel pikkadel aastakümnetel. See on see aeg, mida me peame analüüsima, sest see aeg on möödas ja see, kuidas üks või teine inimene sellel ajal nendes tingimustes elas, käitus, oli, ta tegi, see on see niinimetatud kasulik ja tarvilik ajaloo kogemus, ainus, millest me võime õppida. Meil on ilmunud lugeda olnud kommunismi must raamat, et meie parlamendisaadikud vähemasti üks osa neist kutsuvad aeg-ajalt jälle ametlikult tunnistama kommunismi või siis totalitaarse sotsialismi kuri tegelikkuseks seda sedastama tarvilikul riiklikul tasandil. Aga tahaksin tunnistada, et meie oma Eesti väikeses skulptuuris ja Eesti väikeses kirjanduses ja eesti sotsioloogias Eesti poliitikas olles nüüdseks juba peaaegu matemaatilise täpsusega välja rehkendanud. Kõik need inimkaotused, materiaalsed kaotused ja mäletiga, modaalsed kaotused, mida see vägivaldselt pealesunnitud riiklik mõtlemine riiklikest been võõralt maalt sisse imporditud meile tõi. Siin me oleme saanud küllalt esindusliku ja usaldatava ettekujutuse kõigest sellest, kuid me ei ole suutnud Tänaseni luua meeldejäävalt võimsat kunstilist, ennekõike ilukirjanduslikku kajastust sellele, mida selline mõttemall ja süsteem teevad inimesega. Me ei ole saanud kirjandusteost, mis lugemisel meid vapusteks sedavõrd, et me hirmuga ja värinal vaataks tagasi uuesti minevikku ja küsiks endalt jumala eest, kas see siis oli võimalik. Kuidas me selle üle elasime, kuidas me sellele vastu pidasime ja kuidas me tänasel päeval peaksime riiklikult, inimlikult või Kultoloogilissotsiaalselt käituma. Et sellised asjad enam mitte iialgi korduda ei saaks. Ungarlased, äsja Haasi ja venelase Victoria tapeedjevi raamatud, selles mõttes on ennekõike äärmiselt tarvilik lugemismaterjal, et süüvida sellesse probleemi tarvilikku mitmenda. Kõikide komponentide vaagimisega ja alles siis mingisuguse tulemuseni jõudmisena. Raamatu Hea Stalin on tõlkinud Ilona Martson. Tõlge on ladus ja raamat on hästi loetav. Aga ma loodan, et kui Ilona Matson sattumise juhtub kuulama minu tänast lühikest ülesastumist Eesti raadios võiks ta ütelda oma abikaasale ja elukaaslasele Eesti armastatud ja tuntud Šatiivikule ja omadistile. Andrus Kivirähu kuule, et imelikul kombel, Andrus Kivirähu on tänasel päeval kõige suuremad saavutused kõige meeldejäävama alt ära rääkida ja paljastada kuidas nägi välja Eestisse sissetoodud ja 40. aastal vägivallaga peale surutud totalitaarne sotsialism ei ole inimlikumalt ja meeldejäävamad kuju kui vana sepivann. Odav, kes oma kõrge ja elukogemuse ja nii-öelda lihtsa arusaamaga ütleb välja selliseid arusaami, mis mitmel puhul oma naljakal või homodistlikule kallakule vaatamata lähevad hinge panevad värisema, panevad mõtlema ja vaatama tõepoolest, sellest Advilikus hirmus ja selles tarviliku analüüsivõimes minevikku, kus me teiega kõik oleme tulnud. Kuuldud saates kõneles kirjanik Ülo Tuulik. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kordame seda saadet teisel septembril.