Saate avamuusikaks valisime nimme väikese kaleidoskoobis hopenjetüüdidest. Oled ju Eesti esimene pianist, kes on ühel kontserdil ära mänginud kõik soppenietüüdid. Millal sa alustasid tööd nende dieetidega? Shop tüüdidega alustasin ma tööd juba tegelikult laste muusikakoolis Pärnus. Sest tegelikult ju soppenietüüdid kuuluvad pianistliku raudvara hulka, millega üks tegevpianist peab tegelema kogu oma eluaja. See töö ei saa kunagi otsa ja sellest ma aimasin midagi juba tol ajal ja püüdsin alustada nendega tööd võrdlemisi varakult, kuigi ma siis olin alles tegelikult laste muusikakoolis, viiuli eriala õpilane. Kui ma õppisin Tallinna muusikakoolis edaspidi, siis ma püüdsin, et tüüde rohkem omandada võimalikult rohkem, et saavutada tehniline baasmängus. Ja ma mäletan, kuskil muusikakooli, teisel kursusel sai kord Pärnus kuurordi klubis ette kantud juba esimene oopus terviklikult, Opus 10 12 etüüdi. Muidugi see oli kõik veel alles, nisukene poolik ja ja muidugi õpilaslik. Aga teatavate vaheaegadega ma pöördusin töödide juurde tagasi ikka ja jälle. Ja oli juba ammu-ammu niisugune mõte, et tuleks kord jõuda nii kaugele, et üritaks ära mängida kõik soppenietüüdid. Ja see mõte saigi teoks alles möödunud aastal konservatooriumi kontserditel seerias Kadrioru lossis. Ennem seda ma esitasin selle tsükli veel ka Tartu Ülikooli aulas kus ma pühendasin selle tol ajal äsja lahkunud Eugen keldri mälestuseks. Ja siis kuuendal mail oli mul võimalus sellega esineda ka Tallinnas. Sinu loomingulist teed jälgides võib üldse märgata erilist süüvimist ühe või teise helilooja loomingusse püüdu teoseid ette kanda suurte tsüklitena. Kas selline suund sai alguse juba muusikakoolipäevil? Ma ei ütleks, et nüüd just muusikakoolis oleks õnnestunud ennast pühendada ühe õppeaasta või poole õppeaasta vältel jäägitult mingisuguse stiili või kasvõi helilooja loomingule, seda ei saanud muidugi ka teha hiljem konservatooriumis, sellepärast meil on omad õppeprogrammid olemas, mille järgi määratakse ära iga õpilase repertuaar paar aga siiski hiljem konservatooriumis. Ma pühendasin ennast tol ajal seoses Beethoveni juubeliga terve aasta vältel, mäletan Beethoveni loomingule võttes eriti läbi tema klaverikontserdid kõik. Neid õnnestus tol korral ka professor Bruno Luki ka koos ette kanda kahel klaveril. Muidugi selline pikemaajaline süvenemine ühe või teise helilooja stiili. See ei tähenda alati võib-olla seda, et see kõik kas omandab edaspidises tegevuses mingisuguse, jäägu või püsiva väärtuse. Aga siiski peaks selline lähenemine aitama kaasa üldse loomingulise isiksuse eneseteostus püüdele. Ma mõtlen siin all eelkõige võib-olla just seda, et meie muusikalisest tegevusest teinekord laiemas plaanis väga palju ja suurt osa mängib juhuslikkus. Ja see juhuslikkus omakorda põhjustab teatavat laadi pealiskaudsust. Teinekord ei ole ju võimalik endale aru anda kõigest sellest, mis juhuslike üritustega saab nagu ära tehtud. Milline on selle asja nagu laiem tähendus, sügavam põhimõte ja siinkohal jah, justkui sa nagu rääkisid nendest laiematest tsüklitest, nende ettevõtmistest siis võib-olla selles ma näeksimegi kõige olulisemat niisukest põhjendust asjale et haarata mingisugust muusikalist nähtust veidi laiemalt, sügavamalt põhjalikumalt. Selline nõrkus on minul nagu algusest peale olnud võitlus pealiskaudsuse vastu ja ilmselt siin midagi võib-olla lööb lihtsalt välja. Teine moment, mis ma tahaksin siin veel ka esile tuua selle juures. Et üldse kontsert, et kui selline üks soolokontsert, see ei tohiks olla mitte ainult üks interpreedi enda näitamine, oma võimete demonstreerimine? Muidugi loomulikult on ta osaliselt seda taan, musitseerimine, protsess ja kõike seda, aga ka seda tahaksin mina näha natukene laiemalt ja käsitleda ühte esinemist kui sellist teosena. See ei ole mitte juhuslik ülesastumine mitte juhuslikult kokku klopsitud teoste järgnevus. Aga sellel oleks ka nagu oma vorm. See moodustaks ka nagu omaette interpreedi teose. Kui nüüd minna konkreetsemaks ja meenutada sinu konservatooriumi aastaid ja konservatooriumi järgseid aastaid, kes olid need heliloojad, kellele sa pöörasid erilist tähelepanu? No nagu ma nimetasin, konservatooriumi ajal oli see seoses tookordse Beethoveni juubeliga. 70. aastal oli mul suuremalt jaolt kavas Beethoveni looming, terve rida sonaate ja klaverikontserdid fantaasia koorile, klaverile, orkestrile, mis ma ette kandsin Pärnus, aga hiljem. Nii imelik kui see ka ei ole, seostusse järgmise juubeliga. Ja selleks oli Aleksander Screabini taassünniaasta tähtsajas sünniaastapäev. Ja selleks puhuks koos Helju Taugi sõnalisi osaga. Eesti raadios oli meil kavas sarisaateid kus mängisin ära 10 Screabynisonaati, andes sellega nagu läbilõike Screadini sonaadivormi arengust ja üldse Screabini pianismi arengust, kehabinist, stiili, arengust, stiili, evolutsioonist. Pärast seda ma mäletan, ühel kontserdil olid mul kavas Tartus see raadide õhtu sinna ma palusin vestlema helilooja ja muusikateadlase Leo Normeti kes rääkis üldse ballaadide žanrist, ballaadi vormist kui sellisest ja siis oli meil kavas Brahmsi neli ballaadi ja sultani neli ballaadi ja sellele juba järgneski Bachi tsükkel. Hästi tempereeritud klaver, milleks ma ka valmistusin juba pikemat pikemat aega võiks ka ütelda, et juba laste muusikakoolist alates hiljem juba pärast konservatooriumi lõpetamist nagu unistasin sellest, et leiaksin võimaluse üles astuda Bachi hästi tempereeritud klaveri mängimisega. Ja tänu meie vabariikliku rahufondi kaastöökomisjonile. See õnnestus. Ja nii selle kui ka mitmete teiste kontserdil sissetulek läks rahufondi heaks. Need kontserdid toimusid nii Tallinnas kui Tartus. Ja muidugi see oli suur ja vastutusrikas ülesanne. Ja selle teostamine kahtlemata pianistile annab endale juba väga palju. Edaspidi nüüd kui rääkida veel tsüklitest, siis ma olen püüdnud nagu seda põhimõtet võib-olla veelgi laiendada. Kui seni ütleme, aluseks oli siin helilooja enda tsükli määratlus, siis seda võiks veelgi laiemalt, nagu käsitleda ühe helilooja loomingu täielikuma esitamisega, nii nagu on seda muide ka tehtud palju välismaal. Me teame näiteks raviheliloomingule on väga pühendunud kuulus prantsuse pianist Robert Kasade, siis kes on ette kandnud terve Ravelli loomingu ja nii mul tekkiski mõte pärast Eduard Tubina külaskäiku Eestisse 1076. aastal pühendada suuremat tähelepanu Eduard Tubina klaveriloomingule. Ja 1977. aastal. Mul õnnestuski tänu vabariikliku Rahufondi kaastöökomisjonile ette kanda kogu kättesaadav Tubina klaverilooming. Rääkisime siin Tubina loomingust, aga väitsid kord, et kuni 71. aastani ei olnud sa mänginud ühtegi eesti helilooja teost. Nüüd tunne väsinud aga ühe agarama eesti muusika propageerija ala. Kuidas seletada, kuidas mõista sellist meelemuutust? Inimene areneb ju kogu aeg ja oskad nagu laiemalt ja sügavamalt näha neid probleeme, mis teda ümbritsevad ja leida nagu endale elus see õige koht. Vot niimoodi ma võib-olla iseloomustaks singi just seda, miks ma pöördusin niivõrd suures ulatuses just eesti klaverimuusika ja kui täpsustada, siis eesti klassikalise klaverimuusika poole. Selleks väline põhjus oli küllaltki nii lihtne, meie literatuuri õpetaja kontserdid, tooriumis ja suur eesti muusika propageerija Johannes Jürisson kutsus mind kord mängima Hüpassaarde Mart Saaremuuseumisse. Aga siis äkki selgus nooti otsides, et saarest ei ole praktiliselt mitte midagi kätte saada, see teoste hulk oli väga väike. Mina kujutasin umbes niimoodi ette, et ma lähen võtan raamatukogust samuti nagu soprani pre-lüüdid. Lähen võtan ka saare prelüüdi. Saarel pidavat olema ilusat prelüüdid, nagu rääkis Jürisson. Ja kuna ma neid ei leidnud, siis läksin helilooja lese juurde. Ja kui tema nendest ohvritest hakkas siis ükshaaval käsikirju välja tooma siis minu imestus ja üllatus oli sedavõrd suur, et minu südametunnistus lihtsalt ütles ülesse. Ja oma esimeseks ülesandeks seadsin mart saareprelüüdid panna samasuguste kaante vahele, nagu on Sotayni, Screabini, TPS-i ja teiste pre-lüüdid. No ja sellest kujuneski välja minu konservatooriumi diplomitöö, see oli kolmeköiteline Mart Saare klaveriloomingu täielik kogu koos kommentaaridega. Loogiline on küsida, kas mängisid äraga kogu saare klaveriloominguga. Nojah, muidugi seda teistmoodi redigeerimistööd ei ole võimalik teha, kui ise seda kõike läbi mingi teine asi on ettekandmine. Konservatooriumi viimasel kursusel ma töötasin juba saarega saareprelüütidega üksikutega, küll aga kõik saare peale lüüdid, ma mängisin ära alles 74. aastal, see oli üks teatri- ja muusikamuuseumi Mart Saareõhtu ja nii siin kui seal olen mänginud ka teisi Mart Saare klaveripalu. Üsna kaua ning väga tihedalt oled sa seotud olnud Rudolf Tobiase loominguga. Kord rääkis mulle tookordne heliloojate liidu juhatuse esimees Boris Kõrver, et kas ma ei tea midagi Tobiase klaverikontserdist. Ütlesin, et ega ma eriti midagi ei tea. Et no et, aga et ma võin, vaata leidsin ta muuseumist ülesse ja ta oli nimelt hulk aega kadunud olnud. Ja üldse üks segane lugu selle kontserdi ajaloos oli sellele eelnenud. Ja ma vaatasin selle materjali nagu läbi ja ma mäletan veel seda, et nii mõne aja pärast mõtlesin kõrberile, et jah, et kahjuks ilmselt sellest asjast asja ei saa. Aga juhtus kuidagi niimoodi, et hakkasin ikka nagu rohkem asja vastu huvi tundma ja et mis see siis ikka lõpuks nagu on ja. Mul õnnestus kontserdi partituur nagu suveks enda kätte taotleda. Ja suvepuhkuse ajal Toilas viibides ma hakkasin seda nagu siiski põhjalikumalt vaatama ja püüdsin aru saada eelkõige temast segasest vormi struktuurist, mis on võrdlemisi palju vaidlusi tekitanud. Ja sügiseks ma sain siiski selle materjali nii kaugele, et Ta kannatas mingil määral tutvustamist heliloojate liidus ja 72. aasta sügisel ma mäletan kahel klaveril sai sedakorda heliloojate liidus ka tutvustatud. Ja pärast seda tekkis juba situatsioon niisugune, et Tobiase juubeliks, mis pidi olema järgmisel aastal oli siiski reaalne võimalus ka teost laiemalt tutvustada. Ja nii siis juhtuski, et mul õnnestus kontsert esitada heliplaadil ja kontsert Saiga trükitud sai trükitud klaviiris, mille ma koostasin ja sai trükitud ka kontserdipartituur. Kahju muidugi, et see plaadistamine nagu jäigi kontserdi ainsaks ja viimaseks seni teadaolevaks ettekandeks. Aga tänu sellele, et kontsert on siiski trükitud ja ta on ka heliplaadistatud, see muusika on levinud praegu kaugemale meie vabariigi piiridest ja on äratanud ka teatavat huvi. Trükkis ta ilmus Tobiase klaveriteoste esimese köitena millest me nagu väga huvitatud oli, need saaks välja anda ka Tobiase teised köited siis sai nimetatud see klaverikontserdi välja nagu tema esimeseks köiteks. No ja nüüd oleme jõudnud jah nii kaugele, et Tobiase klaverilooming on jõudnud kõik trüki ja on ilmunud kolm köidet Tobiase klaveriloomingut sellele lisaks muidugi ma olen ka Tobiase teisi teoseid püüdnud igal võimalikul juhul mängida ja tutvustada. Sest nii tobias kui ka väga paljud teised meie heliloojatest on väga suures osas jäänud meie muusikaavalikkusele siiski võrdlemisi tundmatuks. Ja siin on muidugi mitmesugused põhjused, aga üks olulisem põhjus on ikkagi kahtlemata see, et nende teosed on raskesti kättesaadavad, kuna need ei ole trükitud. Kuna meil trükkimisega on aga küllaltki suuri probleeme, tiraažid on väikesed ja suurendada neid ei ole võimalik, kuna ostjate hulk on ju suhteliselt väike siis nende ulatuslikum trükkimine on võimalik ainult seoses suuremat tähtsamate juubelitega. Ja muidugi siis tuleks seda ka maksimaalselt ära kasutada, et meie klassikalise heliloomingu väärtused saaksid kõigile kättesaadavaks tehtud. Ja selles ma võib-olla praegu näengi oma käesoleva momendi kõige olulisemat töölõiku võimalikult palju välja tuua seda, mis on meil klassikalisest muusikast väärtuslikku ja mis on jäänud seisma. Sest see on ju tegelikult see aluspõhi, mille peal seisab ülevel kogu meie muusika tuur. Ilma selleta puudub ka meie heliloomingus see järjepidevus, mis on iga muusikakultuuri arengus üks kõige olulisemaid momente üldse. Ja alles siis, kui meil on muusikaklassika ja tänapäeva muusika jõudnud võrdsele tasandile ka interpreetide kavades ja avalikes kontsertidest, alles siis võime me rääkida arenenud ja kõrgest ja täielikust muusikakultuurist ja selle saavutustest. Tobiase kõrval on kahtlematult Eller ning oja sinu suurteks lemmikuteks eesti muusikas. Pojast rääkida praegu siis momendil ma olen just nagu oja soololauludest väga vaimustatud. Ja siin ka muidugi jällegi see põnev moment asja juures, et praktiliselt suurem osa vaja lauludest ei ole üldse jõudnud meie vokalistideni. Nad ei teagi neid eriti ja selleks otsene ülesanne kohe nad kõik kokku korjata igast maailma nurgast, kus neid ka on veel järgi jäänud ja nad trükis ära avaldada ja Leida solist, kellega nad ette kanda. Ja momendil nagu praegu Oja romansid, ongi trükivalmis juba ja peaksid kirjastuses Eesti raamat võib-olla veel sel aastal isegi ilmuma. No helleri klaverimuusikast on muidugi varem küllaltki palju juttu olnud, teda on ka mängitud. Aga Elleri klaverimuusikast on rohkem tähelepanu pööratud just tema hilisele loomingule. Seejuures tema väga huvitav ja ma ütleksin, originaalne varasem periood on jäänud suhteliselt tahaplaanile. Ja enda jaoks leidsin ma väga huvitava prelüüdide kogu Elleri loomingust mis nagu väga seostus ka saare prelüüdidega ja üleüldse prelüütidest rääkida, siis niisugune huvitav moment eesti klaverimuusikas tundub olevat. Et prelüüd vist on tõesti eesti klaverimuusikas kirjutatud rohkem kui midagi muud selle tõttu mul oli isegi üks kontsert kunagi muusikamuuseumis, seal mis oli pühendatud ainult läbilõikel eesti klaveriprelüüdi test mis püüdis anda ka nagu teatava läbilõike klaveriprelüüdi ajaloost ja zhanri arengust eesti muusikas. Elleri klaveri prelüüd on arvuliselt umbes sama palju kui Mart Saare omasid. Ka need, ma esitasin ka möödunud aastal ühel teatri- ja muusikamuuseumi õhtul. Sinu huviorbiiti on jäänud ka mitmed meie lõunanaabrite lätlaste ning leedulaste muusika suurkujud, ma mõtlen siin eelkõige Tšurlionist ning kallinesid. No kahtlemata on huvitav näha neid ajaloolisi paralleele, mis on meid omavahel ühendanud ja need on siin kahtlemata olemas. Kuigi on ajaloolises arengus näha küllaltki palju ka erinevaid momente. On siiski huvitav näha ka seda, mis meid nagu ühendab klaverimuusikas siin on meil kokkupuutepunkte nagu eelpool nimetatud heliloojate vahel võib-olla just tänu Screabini loomingule, kes sajandi alguses oli nagu üldse balti heliloojate huviorbiidis ja kuna ka nagu ma ennem juba ütlesin, et Screabin kuuluka minu isikute hulka, siis siit loogilise järeldusena tekkis mul ka nii. Charlie oli see kui kallinsi juubelitega seoses huviga nende klaveriloomingu vastu. Ja kui nad Surlionise klaveriloomingut ka meil avalikult kõlanud nagu ei ole, siis oleks päris huvitav siin praegu kuulata ka ühte Tšurlionise klaveriprelüüdi. 82. aastal on eesti muusikas oodata ühte suurt juubelit, mida räägiksid sellest? Mart Saar on meil eesti muusikas üks suuri alussambaid. Võiks ütelda, et eesti rahvusliku muusikastiili rajaja. Ja muidugi see eelolev juubel kohustab paljukski. Selleks on ettevalmistused praegu nagu juba käimas ja muidugi tahaks, et see juubel võimaldaks praegu seda, et kõlaks Mart Saare looming võimalikult suures ja laias ulatuses. Mitte niimoodi, nagu juhtus näiteks eelmise juubilari Artur kapiga et praktiliselt kuulsime samu teoseid, mis juba varem olid ette kantud. No selleks on vaja muidugi väga ulatuslikult saare loomingu kirjastamisel asuda seda heliplaadistada ja trükistele mõelda. Saare klaverilooming on praegu plaanis välja anda Moskva kirjastuses muusika. Ja pole huvituseta märkida, et üksikutel Mare klaveripalad ilmuvad ka leipzigi kirjastuses Peters ja saare soololaulud peaksid ilmuma meil Eesti vabariikliku muusikafondi kirjastusena. Mõeldud on praegu välja anda seitse köidet kusjuures on planeeritud niimoodi, et need seitse köidet ilmuvad koos seitsme heliplaadiga. Ja nendel seitsmel heliplaadil oleks siis nagu tutvustatud ka Mart Saare peaaegu kogu vokaallooming, mis kahtlemata omab põhjapanevat tähtsust eesti muusikas üldse. Aga veelgi enam, saare soololaulud on siiski niivõrd meisterlikult niivõrd samalaadsed, et need pakuvad kahtlemata huvi kaugel väljaspool Eesti piire ja sellepärast ongi pearõhk nende nootide kirjastamisel asetatud sellele, et need oleks võimalik avaldada mitmes keeles. Et nad äratasid huvi ka teiste rahvaste interPlettidele saare juubelist. Kui rääkida veel, siis muidugi põhiline saare loomingus on koorilooming kuid selles osas praegu on kahjuks olukord niisugune, et kooriloomingust niisugusel hulgal väljaandeid planeerida ei ole võimalik. Seda näitab lähem tulevik, kui palju kooriloomingut on võimalik trükkida. Aga heli plaadistused kooriloomingu osas on samuti käimas. Ja saarest ilmub terve rida ka raamatuid. Meie eesti raamatukirjastuses, mis on juba plaani võetud. Ja veelgi enam Saare loomingu vastu tunnevad huvi juba Leedu ja Läti kolleegid ja loodame neid saare juubeli puhul vastavate ettekannetega ka siin kuulda, sest väga huvitav on kuulda seda, mida meie muusikast arvavad ka teiste rahvuste esindajad. Meie ise võime saarest väga palju lugu pidada ja, ja teda hinnata. Aga väga vajalik oleks seda näha siiski ka teiste silmade läbi. Ja Toosaare juubelist rääkides nagu tahaks kõige rohkem, et see jõuaks välja meie vabariigi muusikaelust. Ja seda on kahtlemata põhjust loota. Tean, et saare juubeli ettevalmistamise kõrval jätkub sul aega ka veel muuks, mida nimetaksid. Hiljuti andsin üle raamatu käsikirja seal Tobiase memoriaalmuuseumi brošüür, tegelikult aga ka sellesse ma püüdsin nagu suhtuda rohkem ajaloolisest aspektist. Ja sellega seoses sattusin võrdlemisi niisuguse huvitava tööala peale, nagu seda on ühe helilooja Geneoloogilise tabeli koostamine. See võttis väga palju aega lehinud ränka tööd ja kurja vaeva arhiivides istudes. Aga oli väga huvitav jälgida seda, kellest on tobias nagu põlvnenud, näha tema esivanemaid, tema esivanemate liine. Ja mul õnnestus selgitada välja tema esivanemad kuni seitsmenda põlveni alates 16.-st sajandist. Lähemal ajal peaks ju ilmuma veel inglisekeelne eesti muusika ajalugu, mille autoriks on Rootsis elav helilooja Harjolt mille juures maalin nagu toimetajaks ja pildimaterjali koostajaks. Ka see oli küllalt suur ja mahukas töö. Praktiliselt seal piltide najal on ära näidatud kogu Eesti muusika ajalugu, seal on üle 400 foto. Kas ei peaks lähemal ajal trükis ilmuma. Ja ilmumist ootab praegu ka üks võib-olla huvitavamaid näiteid Rudolf Tobiase loomingust. See on tema klaveripala, Valdburgi pur, lesk. Sellega mul oli niisugune oma idee, nagu ma tahtsin selle väljaandega ühendada nii muusikalise sõnalise kui ka kujutava kunsti osa. Ja selleks teos pakkus väga häid võimalusi. Esialgu oli mul mõte teha sellest üks televisiooni lavastus koos paralleeliga listi esimesest Mehhistowalcist. Kuna sellest midagi nagu välja ei tulnud, siis ma hakkasin mõtlema teose heli plaadistamise peale. Ja nüüd ongi asi niikaugel, et see asi on nagu ilmumise peal. Jaa, ta kujutaks jah, endast nagu tegelikult nisukesi paralleele, ühiseid kokkupuutepunkte erinevate kunstiliikide vahel, selle jaoks tegi väga hea kunstilise kujunduse kunstnik Alo hoidre koos meie drifti meistri Villu Tootsiga. Ja kuna see Tobiase teos on programmilist laadi ja toetub Göte Valdburgööstseenile siis selle Grethe Walpurgi öö loed plaadi peale ette Heino mandri. Ja samas on plaadiümbrisel trükitud äraga Tobiase käsikiri ja Göte Fausti katkendid. Ja seda kõike neljas keeles, mis peaks aitama kaugemal tutvustada meie klassikalise heliloomingu Ühte originaalsemat näidet sajandi algusest ja näitama seda, millisel euroopalikul tasemel nii helikeele kui väljendusvahendite poolest oli Eesti muusika juba käesoleva sajandi algul. Aitäh vestlemast ja teame pöialt, et kõik su toredad plaanid realiseerusid.