Mikrofonide ees esinemine on teistsuguse psüühilise protsessiga kui, kui teatrilaval ja kontserdilaval esinemine. No seda kindlasti selle pärast esiteks rolli sisseelamine, see on omaette protseduur ja sellesse oled juba ajapikku proovide käigus mingisuguseid noh, emotsioonid on juba kindlaks kujunenud ja kuigi sa seda iga kord laval uuesti nagu läbi elada ka mingisugune suund on juba omale ette näidatud varem proovide käigus. Ja samuti ütleme kontsertlaval, sest et see pala õppimine ja valmistamine sa ju tahad ühte kindlat eesmärki, antud muusika läbitunnetamist ja teksti mõistmist ja seda kõike enda kaudu nagu publikule tahaks ju edasi anda ja suhe publiku suhe publikuga ka täpselt samuti kontsertlaval esimene või teine, ütleme paar lugu läheb ikka natuke kohanemiseks. Kui oled saanud kergemini kontakti publikuga, siis tunned ennast täiesti vabalt ja ja suudad nagu musitseerida ja seda oma laulu mõtet kergemini edasi anda. Aga kui see kontakt publikuga venib või noh, et ei saa nagu kätte või või isegi ütleme näiteks sind publiku seas, keegi häirib kasvõi oma jutuajamisega või kisub nagu tähelepanu mujale? Vot sisse kontakti saamine on raskem ja siis tekib ka enda niisugune kontsentratsioon või niisugune vabaduse kättesaamine. Aga kui mikrofoni ees, nüüd ma olen paaril korral siin lindistanud, lindistasime Vaike vahiga koos ennescu tsikli seitse laulugema maro tekstile ja oli ka Schumanni tsükkel lauluring. Ja siis on esimene kontakt niiviisi. Et tahad kangeks testi teha, tähendab nihet saada emotsionaalset niiskust maksimumi samuti, et et see mõtteväljendus oleks väga konkreetne, täpne siis tekivad ju lindistamise juures intonatsiooniprobleemid kohe, et ja et kõik, ütleme iga sõna oleks selgelt välja öeldud, iga on rõhk oleks täpselt paika pandud ja et seda saavutada kahtlemata esimese korraga võib, mitte, saab ülejäänud esimese esimese lauluga eriti ütleme mitu laulu lindistada siis juba hiljem kuidagi kohane ei tea, närv muutub rahulikumaks ja ja nagu eneseteostamine on kergem. Aga esimene lugu on küll niiviisi, et siis tunnete, et oi, et küll on ikka paha, et seal mikrofon häirib, et ei ole nagu mingit hindamiskriteerium enda jaoks, et muidu on publik, sa tajud juba esimese looga, tähendab enne kui sa endasse lähed tajuvad seda publiku suhet, eks ole. Aga siin ei ole lihtsalt üks mingisugune külm, metatall on sulle vastas ja ja sellega peab maadlema. Just lindistaja abi on siin väga tähtis, paar head näpunäidet, konkreetset niisugust lauset ütleme kas võtet, et enam rohkem sellesse sisse või, või ütleme, et vaata, seal, sul oli niisugune ebatäpsus, väikene, väga konkreetsed märkused, tekib selline moment veel, et ta ise ju püüad anda seda maksimumi, ütleme niisugust. Ja tahad ju ikkagi head kvaliteeti sust midagi head ikka järele jääb, aga orkestri puhul tekib see teenima näidet, kas iga pillimängija suudab sel momendil anda endast maksimumi, tähendab, suudab kontsentreeruda selliselt tekiks seal, kas ütleme, mingid maksatust kuskil põrandal või, või seal intonatsiooni probleeme või on tihti puhkpillidel tekivad need momendid, Etvat pill, mitte mingisugust. Sahiseb vot, ja siis need koos mängimised, et need oleksid ille täpsid ja vot siis hakkavad niisuguseid tagasivõtmised kahtlematult, kui ei ole enda vea pärast nagu tagasi, see ei ole isegi vigaga. Iga niisugune väike eksimine on inimlik, aga mikrofoni eest tuleb ta kohe välja. Publiku puhul lihtsalt ütleme, kui kui ma suudan emotsionaalselt publiku niiviisi üles kütta, siis publik ei märka. Hiljuti esines saksa laulja Loorents. Mulle omale väga meeldis kontsert ja ta oli niivõrd täpne laule esiteks niivõrd emotsionaalne, tähendab, mina olin, elasin temaga väga kaasavaheajal, avaldasin oma muljeid ja olime vaimustuses temast ja siis isegi intonatsioonist, probleeme meil ei tekkinud, aga pärast keegi ütles, et tihti lülitasin enda otsese kontakti välja, et ma püüdsin teda kuulata kinnisilmi ja siis ta ütles mulle selliseid laule, aga siis oli, tähendab integratsiooni probleem, aga selliselt, kui sa avalinud püüad ahmida teisi emotsioone, teiseks elamusi ja terve laulumeeleolu muusikat tahad endasse võtta kõik vastu, siis seda momenti ei teki, et ma suudan nii kriitiliselt jälgida, sellepärast et ütleme, kui ma plaati kuulan, siis mul on kõik ja et mis näiteks laulja, ütleme, eksib seal intonatsiooni suhtes või või näiteks laulmismaneer, et kas mulle meeldib või ei meeldi, et vaat vaat siin ta võib-olla ei kasutanud otseses mõttes maske kasutanud või et näed, siin ta patustab siin millegi muuga natukene ja vot seda probleemi üldse ei teki. Kontsertsaali puhul. Kui sa kuulad hinnast näiteks raadiost, esiteks kui ma esimest korda ennast kõrvalt kuulasin, mul oli enda hääl, oli lihtsalt võõrad, kujutlesin enda häält teistsugusena, väga raske on öelda ja siis esimene kord oli isegi niiviisi, et ma ei tahtnud ennast kuulata seda, mis ma teiste juures nii kohutavalt kritiseerin, ütleme seal, et noh, näiteks just tehnilisest küljest enda peal, kui ma niiviisi otse laulan, palju jääb märkamata siiski ei saa öelda, et enda kõrval kuningas enda suhtes alati kuni otse laulda, aga kui on läbi mikrofoni, siis tulevad need vead lihtsalt kõik välja. Millised vead, kasvõi see sõna probleem, et ma ei häälda teksti nii selgelt, see on üks probleem, siis muidugi tekivad intonatsioonis probleemid, kui ütleme, seal mingisugune nüanssi probleem, ma tean, et ma võtan siin, ütleme, pea tähendab, mitte just otseselt peanud seda fortepiano vahet, ma tajun ise. Aga ütleme, seal metso, forte, metsad, peana, seal üleminekud. Ma tean, et ma tegin seda ja ometi ei ole. On ka selliselt, et sa võid laulda, ütleme noh, ma tean, olin ju kindlalt ära õppinud kõik need voodikeseid täpselt tean, kus fraas läheb ja see on ju, eks ole, mitmete proovide käigus kõik välja kujundatud ja ma võin jääda passiivseks või ükskõikseks muusika edasiandjaks natukene Ennast väliselt vaatlejaks mitu otseselt selle muusika läbi tunnetajaks. Räägitakse niisugust asja, et laulmine on väga kerge tööd, teed, suu lahti, laulad ja samas inimesed näiteks näitlejad juba imetlevad seda tööd, laul, mis tähendab ütlevad, et kui ma suudan veel laulda ja läbi selle laulmislaval olla ka keegi, et see on kohutavalt raske ja see on see, millest nemad isegi mõningad unistanud veel lauljaks saada, laulja olla. Ühesõnaga mina tean, et see on kohutavalt raske, aga ütle, kes on sind näiteks selleks tööks ette valmistanud, kes on suunanud. Ühesõnaga, kes on olnud sinu õpetajad, mina hakkasin lauluga tegelema õdede Pärnus, sa ise oled pärnakas ja, ja meil oli esimene suunaja, lauluõpetaja oli meid Klaudia Taev ja, ja sinna mani juhuslikult tegelikult sattusin, sest et minul oli niiviisi kunagi, et ma ei tea, mul on nagu loomu poolest olnud alati madal hääl. Ja kas see häälemurret ma endale nagu ei mäleta. Aga ma tean, et ma olen laulnud nii soprani rühmas kui aldirühmas kuuendas klassis selliselt, et et oli üks, ma ei mäleta ise, missugune laul, aga aga ta oli kaunis ebamugavas helistikus minu jaoks. Õpetaja andis meile hääle käte ja hindamiseks igaüks üksikult käseisklassi laulmas ja siis ma läksin kajaga, mulle see helistik ei sobinud ja siis ma võtsin ta lihtsalt oktevisse ja siis poisid hakkasid naerma ja minul oli selleks korraks kõik need laulud lauldud, rohkem mari igatsenud laulda, aga siis hiljem oli niiviisi, et keskkoolis ka vanni mind teise soprani rühma kui kõige vajalikum rühm on alati olnud kõige rohkem puudust, on seal tuntud lauljate järele ja sinna ma siis klappisin nagu, ja siis oli teoksil. Kultuurimaja juures oli naisansambel noorteansambel ema, isa, mõlemad laulavad. Ja siis Klaudia Taev ütles, et kuulge, et kas teie tütar järsku ei laula, las ta näitab, et missugune hääl tal on, et meil justan sinna vaja laulja ja siis ma läksin proovima ja siis tuli välja, et mul on hoopis teine alt ja siis vahetasime aga koolis häälerühma kooris kohe, eks ma ikka lähen mugavam särdimis mugavam laulda ja ja õpetaja küll imestas, aga siis Claudia, David, mul lihtsalt õed hääle määramini ikka käib selle järgi, kus on ikka mugavam register häälest ja nii ma olengi jäänud ikka metsosoprani Smitte suplaniks. Ja hiljem oli mul muusikakoolipäevil lõpetakse kova. Jaa, konstratuuris ma olin nii õpetaja kui professor Tiit Kuusiku käsi. Aga kes on sinu jaoks olnud see õige ja vajalik õpetaja, siis ta on kunagi seal, Jaapan on öelnud, et, et ega see õpetaja ei ole halb ega hea, vaid ta on lihtsalt minu jaoks halb või minu jaoks hea õpetaja, mina niisugust probleemi päris ei saa üles panna, sest eks ma mõlema õpetaja käest olen Endale vajaliku saanud, sinu jaoks siiski kõige vajalikum õpetaja ja kõige nii suunamia kõige rohkem ajaliselt koos olete ununema teise kohaga ja, ja mul on see kontakt nagu jäänud pärast konservatooriumi, kui ma tunnen, et mul ikka nõusti abistan puudus, siis ma ikka lähen tema juurde, alati on nõus abistama ja siiamaani tähendab, on abistanud ja ma loodan, et aga seda edasi ei tee, ütleme, kui sa oled oma käe peal ka oma nii tõekspidamiste ja arusaamade järgi püüad harjutusi teha ja laule ette valmistada ka tihti ikka need veakeseid jäävad märkamata ja siis, kui sa lähed uuesti pedagoogi terava kõrvale siit näedki, et palju asju on tegemata, ta ütleb sulle kaunis, konkreetselt ja kaunis. Nonii, objektiivselt see objektiivne ütlemine on kõige vajalikum. Kui räägitakse lihtsalt umbes, siis, siis sellest ei ole abi on just kõige niisugune? Hästi terav kriitika sõna otseses mõttes, sest et kui on mul ikka pikaajaline paus olnud, olen sealt ära tulnud, see on niisugune tunne, et mind tehti maatasa, lihtsalt. Aga kas sa oled ise unistanud või mõelnud ka pedagoogiamet, sest see on niisugune ala, mis muidugi huvitab, sellepärast et kui nüüd natukene need arusaamad on kinnistunud ja meil on ju konservatooriumis katse võimalus kõikidel konservatooriumi õpilastel, sest et neljandal-viiendal kursusel peab meil olema üks praktika õpilane ja seda tööd me oleme nüüd kõik teinud pärast kontserttuuri mul siiski oli ka üks õpilane, kellega ma sain tööd teha, aga nyyd hiljem mul ei ole olnud. Ja siiski tahaks proovida, sellepärast et arusaamad muusikast ja seda pagasit tahaks teisipäeval katsetada. Räägi, millisesse klaviirise vaikselt piilud, mida sul on pärast Izmailova ette näha pärast siis Mailavat andmeil Stravinski ooper elupõletaja. Ka see on väga huvitav, kaasaegse helikeelega, need on muidugi täiesti omamoodi vastandlikud ooperit, tähendab üks on niisugune konkreetselt karakterite psühholoogis liine jälgiv ja ja siis keelu jälgiv nagu Katerina Izmailova, aga teine ka, aga mingisuguse nagu läbi iroonilise prisma Baba Türki ja Paavo Türk seda enam veel niisugune karakterroll, aga, aga vaevalt neid elus päris päris seda tüüpi naist nii leiad. Kellel on pikk habe ette, kas on ja see on juba isegi üks niisugune eluväärne, tõsi, kui karakter ta muidugi ei ole ka selliseid karakteriga naisi võib leida elus, aga, aga ta on ikkagi niisugune omamoodi grotesk ja siin puuduse foku päris noore lavastaja Gaboritenis mäega. Jah, Tõnis Mäega, ma olen ühe lavastuse koos teinud Mabra. Ja see oli niisugune päris huvitav töö ja tal on huvitavaid mõtteid ja tal on niisugune omamoodi tööstiil tähendab töötada mitte tervet pilti terve niiskuse grupiga koos, vaid iga üksikut karakterit eraldi, kõige suurem hinna ja siiski on jällegi publik sest et on ju tihti niiviisi, et, et isegi viimased peaproovid ei anna seda täit ettekujutust etendusest. Tihti lapitakse veel seda ja tükki veel kuni viimaste pea proovideni ja siis järsku avastad, et vot esietendusel need ongi tükk nagu valmis, mitte valmis saanud, aga noh, niisuguses staadiumis, kus peab veel edasi minema. Käib ju, kus? Ma näen aga. Ma. Tooma. Appus naaskel. Ranna. Karmid. Ma. Sinu töökonkurssidest osavõtmisega Sa oled ka seal käinud kombroovidel jah, olen proovimas käinud ja on läinud hästi, on läinud ka nii kehvasti ja nii mõlemat pidi. See ei ole nagu teistmoodi, hoopis see on jah, on niisugune omamoodi. Kuidas närv vastu peab ja kuidas parajasti niisugune isegi ütleme, mitte ainult vokaalvorm, aga lihtsalt ütleme kasvõi tervise lik seisund on, sest et see Mil lauljatel tihti sõltub sellest väga palju. Sest et sa võid olla just enne vahetult seda heas vormis, aga vot lihtsalt ei ole, hääl ei ole korras ja ja ei saa kõige paremini esineda, meil oli vabariikliku konkursi teatringu korraldatud esimene ja seal ma sain kolmanda preemia sili. Minskis oli seal vabariikidevaheline, seal ma sain teise preemia. Aga muidugi, Glinka konkursist võtsin kaasa ja ja Selma ja pirtsant Eesti esimese vooruga. Kas konkus on mingil moel juhus ka, eks kindlasti, sellepärast et see konkursil mõtlen, et siin kuuled, kuidas räägivad sportlased psüühilisest ettevalmistusest ja sportlikkust vormist ja täpselt sama on ka lauljatele, ütleme, sportlasel on mõõtjaks ütleme, kas seal stopper või mõõdulint või aga lauljal tihti sõltub ka sellest, milliste esinejate vahele sa satud, sest et kava ülesehitus on ju meil mitmesugune. Üks on muidugi see, et kuidas ise suudad realiseerida Maximumina kava teiselt poolt ja sõltub ka sellest, kui sul on ees on ikkagi feimi esineja sat tunduvalt tõuseb välja, kui sul on, ütleme, võrd võimeline või teine on sust lihtsalt tugevam, ise nõrgemana. Aga seal oligi näiteks kinkekonkursile niiviisi, et see päev, kus ma sinna loosiga sattusin, tuli välja pärast olid konkursi võitjad olid ümber. Aga seal oli ka üks niisugune võrdlemisi kesine päev ja kuna tehakse kokkuvõtteid osade kaupa, paratamatult jääd kuidagi sinna varju, aga siin peab psühholoogiliselt kuidagi oskama seda saar ja ütleme, žüriid mõjutada. Kui sinu käest küsitakse, mille sa jätaksid, on sul peale kõige muu veel mingeid muid huvialasid, millega sa tegeled? Vot niiviisi, et eks ole, laulmist ei saa jätta, lõpuks olid ju sinna nagu päikesel kuradid ikka selle sõrme andnud ja kui oled sõrmed, nüüd sa oled, kui hakkad ainult nagu käe andnud ja muusikaga tegelemine me on niiviisi, et sellega peab iga päev tegelema. Selle ei saa jätta niiviisi, et ma täna ei harjuta või, ja küll, et ah, ma täna ei viitsi, et ma võib-olla ärritan homme ja homme on mul jälle midagi muud vahele, aga et sa pead temaga ikka iga päev natukene tegelema. Ja, ja sõltub sellest ka, missuguseid muidugi ülesanded ühel perioodil on seal suuremad ülesanded ja, ja kahtlematult kulub rohkem aega selle peale. Aga nüüd on mul jah, ühiskondlikke ülesandeid tekkinud vahepeal ja nii palju hüpet siiski endale aega säästma, seda pusimist ikka teed ja, ja mitte ainult niiviisi, muuseas, teedega ikka tõsiselt oma tähendab enda vastale taust, kõige tähtsam on see, kui sa ennast petad publikut, sa petad teisi selle. Aga kuidas see oligi, et kõigepealt, kui ei ole harjutanud päev, siis, siis ei tähendab harjutanud päev? Võib-olla õpetaja ei märka seda pärast teist, ta märkab küll juba kaks päeva kui publik juba märkama, aga kui publik märkab, siis on juba natukene aega tegemata jäetud midagi, laulja peab siiski pindavast jube aus olema. Siis on tagajärgi loota. Aga kui see enda vastu ei suuda olla nii haused, võtmatena jätan ärritama ette ja küllap keegi aru ei saa, et ma nüüd natuke seal kehvemini midagi teen või siis on ju selge, et näiteks teatud perioodide igal kunstnikul või on kriisiperioodi, ei ole kogu aeg, et sa lähed, tõusuteed, päris seda ei ole, mitte kellelgi. On inimesed, tagasiminekuid on ja, ja võib-olla tekivad niisugused üht kas muusikalis muusikast probleemid või tehnilisest küljest mingisugust probleemi, sest muidu ei oleks arengut. Kui me jääme kindlaks, oi, ma olen väga hea. Ja selle selle liini pealt lähme edasi. Ei arene kuskile. Kiiks.