Maailmapilt. Plaanime täna on neiu nimega Rein Granna. Te olete lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli, seda ma tean ja töötanud õige mitmetes ametites, mis kohtades te olete töötanud? Ma olen töötanud Iieszekis, mis on rahvusvaheline tudengiorganisatsioon saadet siin neli aastat, siis ma olen töötanud Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidus ja Harju maavalitsuses meedia ja välissuhete alal oli aasta. Nonii, need ametid on juba kogunenud, aga me tulime stuudiosse sellepärast, et te olete elanud Indias kalkuta linnas, kas seal indiviidi suurim linn? Ta kindlasti on üks India suuremaid linnu, ta kuulub nelja India metropoli linna hulka ja Ida-Indiast on ta kindlasti kõige suurem. Nii kuidas sattus blonde Eesti noor naine Indiasse? Selline seiklusjanu on tegelikult kogu aeg olnud ja eriti just sellest rahvusvahelisest Iieszeki tööst on sisse jäänud. Ja ma sõitsin üheksaks kuuks tegelikult Aiessegi välispraktikale Indiasse. Ja kindlasti sellepärast, et sealt tuli väga eriline pakkumine. Üks mittetulundusühing otsis endale meeskonda liiget, kes aitaks teha dokumentaalfilmiklippe puuetega inimestest. Nii et sellise mõttega sinna sõitsid. Nojaa, aga teie ei olnud ju dokfilmidega üldse kokku puutunud. Jah, ei olnud küll tõepoolest ei olnud, aga ma lubasin sellele mittetulundusühingule, et ma olen hästi tubli, siin Eestis valmistan ennast ette, ma võtan ühendust siin Eestis, inimestega, kes on varem filmi teinud, lasen neil ennast natuke harida. Ja kohapeal ka olen hästi tubli ja sõnaga, et olen muidu neile kasulik. Nii te läksite sinna, India on väga eriline maa, see on päris selge, eks ole. Kas esimene mulje oli jahmatamapanev? Väga jahmatamapanev oli, ma mäletan seda minu saabumist, kata lennujaama siis oli kuskil hommikul kell viis. Õnneks oli taiessegi inimesed vastas, aga oletame, et esiteks see kuumus ja niiskus, mis korraga näkku lööb, et see on selline väga tugeva saunatunne, aga teiseks tohutu paar musti inimesi, kes ümberringi kohe koguneb ja hakkab igasuguseid ettepanekuid tegema ja igale poole kutsuma. See oli teine asi ja kolmandaks, et mäletan seda autosõitu lennujaamast minu esimesse koju, kus ma mitu korda mõtlesin, et sinu teekond lõpebki Ei, no aga millal tuli esimene kortse tunne, et oi, et otsus oli vale, et tahaks koju tagasi. Vot sellist tunnet ei olnud sellistel märkidel peale. Ma olen kuskilt lugenud ja kuulnud, et inimesed jagunevad kaheks, ühedel hakkab india meeldima, teised ütlevad, et ära siit ja ruttu, kes ei võta seda riiki üldse omaks ja seda rahvast. Te olete siis sellest esimesest rühmast? Indiaga harjumine võtab aega, aga kui sellega lõpuks ära harjuda, seal kohapeal tekivad sõbrad, siis saab India väga armsaks ja sellest saadik, kui mina Eestisse tagasi olen tulnud olema tegelikult ilmselt väga taga igatsenud. Nonii te läksite sinna teed, võeti vastu inglise keeles pütidele selgeks teha ühte ja teist. Milles seisnes teie töö? Esialgu ma läksingi siis sellesse mittetulundusühingusse, kus ma töötasin, neli kuud pärast vahetasin töökohta. Mittetulundusühingus tundus, et kuigi me olime enne vahetanud emaile ja helistanud, siis tundus natuke jahmatav, et ma tõepoolest sinna kohale jõudsin ja hakkasin siis otsima minule igasuguseid ülesandeid ja lõpuks selgus, et tegelikult see esialgne plaan, et neid dokumentaalfilmiklippe teha, et see jääb üldse ära, sest see on nende plaanist maha võetud. Ja siis mul tuli endale ise seal organisatsioonis koht leida ja nendele kasulik olla. Ja siis, kuna ma olin meediasuhetega tegelenud Eestis Harjumaa valitses. Ma hakkasin just seal ka pressiga suhtlusega tegelema, aitasin leida kontakte, vahetasin pressiteateid, korraldasin ühe suure suure ürituse, kus tuli kohale mitu telekanalit ja ajalehti, kus siis väiksed lapsed, kes olid puudega ja India kolgata vaesest piirkonnast, maalisid koos kuulsate selle piirkonna kunstnikega ja siis seeläbi edastasid oma sõnumeid. Kas ei olnud ootamatu ja imelik, et hindusid lahendas teiste hindudega valge eurooplane? See vahelüli ei tundunud neile ootama. Nad nagu ootasidki, et tuleb selline ärgas ärgas valge tudeng seal organisatsiooni poolt, siis oli selline suhtumine. Aga nüüd nende meediainimeste poolt ja kunstnike poolt ja sponsorite poolt, kellega ma suhtlesin, nende jaoks oli see väga positiivne üllatus. India inimesed on tegelikult väga au, paklik suhtumine valgetesse inimestesse ja ma arvan, et see tuleb sellest koloniaalajast. On väga rikkad, nende arvates. Ja ikka on hästi rikad lind arutluse. Nonii te tegite nüüd neid üritusi seal ja siis te sattusite vist mingisse filmiorganisatsioon ja, või mis oli järgmine samm. Pärast seda, kui ma olin neli kuud töötavad selles mitteühingus siis ma leidsin endale kontakti India rahvuslikus filmiinstituudis mille nimi on siis sakestrei film, televisioon, instituut, minu õnneks India kahest rahvuslikust filmiinstituudist üks asuski katas. Peamine pealinn jah siis Pollivud on nii-öelda seal tegelikult Indias on kolm filmikeskust, kolgata on hüüdnimega tollivud ja seal tehakse selliseid kultuurilisi filme septembris kommertsfilme, jah, pidine. Ja lõunas on madalas dženne haigus tehakse lõunapiirkonnale oma film. Nonii, milles seisnes ette ja esimesed ülesanded seal. Mul oli kolm peamist ülesannet. Esiteks oli mul ülesanne arendada koostööd Eesti filmitegijatega ja eelkõige Eesti televisiooniga võimalusel. Teiseks oli koguda audiovisuaalmaterjali kahe dokumentaalfilmi tarvis ja üksnes dokumentaalfilmides käis ka lõpuni viia vedanud Indias ning teine siis niimoodi teisti jätkata. Eestis. Te õppisite kaamera taga tegutsemist, siis nii praktilise tööga. Just ja koos india filmi tudengitega. No tudengitega võib-olla on lihtsam suhelda, aga mees tänavalt, inimene tänavalt, tuleb ta teie nahka katsuma või, või kuidas sellega? Ja igasuguseid asju on olnud positiivsed ja negatiivsed. Aga noh, selline uudishimu enamasti on positiivne. Aga mis on olnud rasked hetked kriisisituatsioonides? Rasked hetked, mõned sellised välised, aga mõned on pikaajalised. Sellised sügavamad välised on see, et kui tänaval tõesti mõni meesterahvas üritab nagu läheda liiga otse ja liiga liiga palju käsi kasutades näiteks midagi sellist on nagu ma kuulsin, siis see ei ole ainult valgete tüdrukute probleem, vaid kohalikega, nagu selliseid lähenemiskatseid tehakse. Aga see pikaajalisem sügavam, raske, eks oli mul kuskil mängus pool aastat olnud Indias siis sügav sügav, võib-olla koduigatsus, kui tuleb peale ja tundub, et selle, India kultuuri ja selle ühiskonna ülesehitusega on, on raske harjuda. Kas te otsisite sõpru eurooplaste hulgas, kes seal ka tegutsevate töötavad või õppivad? Alguses ma elasingi koos teiste välismaalastega, kes tulid üle maailma sinna kokku tulnud meid oli kuskil 20 inimest, kõik olid tulnud eri aegade eri perioodideks ja töötasid erinevates emotsioonides. Nii mittetulundusühingutes kui firmades. Kas nendega oli nagu kodusem, tunne? Ja nendega oli lihtsam, sai õhtuti kurta, eks teisele jagada ja toetada 11. Ja siis hiljem, kui pärismaalased sõitsid ära, mina jäin pikemaks ajaks teistest siis tuli leida kohalike hulgast sõpru. Alguses oli see raske, aga kui need kohalikud sõbrad tekivad, siis tegelikult olid need väga heaks toeks. Kas te tundsite, et nad mõistavad teid või kuidas nendepoolne suhe oli? Mulle tundub, et inimesed on sellised, et tegelikult nagu alguses ei usalda ja võib-olla nagu näitavad seda usaldust teistmoodi välja, kui meie näitame neile tundub, et nad kohe usaldavad ja kohe avavad ennast, aga tegelikult nad on päris kavalad pikapeale, kui nad õpivad sind tundma, näevad, et sul on tõesti väga head kavatsed, siis nad võtavad sind väga sügavalt oma südamesse. Ja siis on nendega suhtluse küll väga meeldiv. Nad on kavalad. Kuidas nad on kavalad. Indias on väga palju inimesi ja see tähendab seda, et konkurents on väga tihe. Väiksed lapsed harjutatakse väiksest peast juba võitlemise enda eest. Seetõttu neile muud ülekoole lihtsalt kogu aeg. Kaalud. No me oleme harjunud sellega, et nad on väga malbe, dial leebed ja budism on väga niisugune sisse por lõpetus ja no budism ei ole praegu anname seal valitsev usund, aga, aga kas see ettekujutus on siis vale või? Kui ma tagasi tulin, siis tulid mulle siin vastu kaks põhjust ettekujutust Indiast. Üks oli selline ettekujutus, et hindan väga hingestatud ja väga, väga selline vaimne paik. Teine ettekujutus oli, et India on selline hullumeelne koht, kus rabelemine tohutu segasumma suvila, et sinna nagu Euroopa inimesele nagu eriti asja ei ole. Tähendab, need olid suhtumised, EKP-le pakuti. Jah, et kui ma tagasi tulin Eestisse, siis jah, siis mult küsiti, et kuidas võimalik, et ma igatsen Indiat, et kumba Indiat vas nagu igatsen tegelikult minu, India siis? Ei otseselt ei ole ei, seega teine, vaid seal mingi kolmas, kus ma siis iga päev töötasin, elasin, oli oma oma meeldi töörutiini omad sõbrad ja selles mõttes, et ta on nagu hoopis teistsugune, kui need kaks visiooni. Aga need Kaczysiooni, kumb siis rohkem vastab tegelikkusele? Nad, mõlemad on seal olemas aga ma arvan, et nad on väga osavalt sealt esile toodud ja nalja poole Indiat. Kas mulle mulle tundub, et see on pigem selline marketingistrateegia? Ringranna tähendab, see esimene on siis see, mida pakutakse välja. Kindlasti ja teine on see, mida turistid kogevad, kui nad lähevad näiteks kaheks nädalaks Indiasse. Pealetükkivad on siis need teenindajad või kogu see rahvastik on niimoodi. No selles mõttes, et rahvastik on ka hästi mitmekesine India no India need osariike keeli, kultuure, usundeid on nii palju sellist ühist läbivat joont väga raske tõmmata. Ja india inimesed omavahel ka alati eristavad seda, millisest keskkonnast tegelikult pärit on. See piirkond, kus mina elasin ja töötasin kul, kata noh, seal on põhiselt teenindajad on sellised hästi aktiivsed. Sikutad igale poole, aga sellega tegelikult harjub ära ja sellest tundsin puudust, kui ma tagasi Rumalaid ettepanekuid tegema ma saabusin Eestisse märtsi alguses. Eestis oli väga külm talv ja Tallinna tänavad tundusid väga tühjad ja kõledad ja inimesed väga vaiksed. Igavad ja iga asi ja nüüd ma hakkan äraveo ja kaua te olite seal? Indias, ma olin üheksa kuud üheksa kuud. Tahan ma ikka tagasi tollasele töö juurde, aga räägime võib-olla ikka natukene ka veel sellest eluolust. Kastisüsteem, kuidas teie tajusid? Jällegi tuleb eristada, mis piirkonnast. Me räägime Indias, kolgata on kommunistlik osariik, nendes on kaks kommunistlik osariiki. Vestlen ka, mille peal hinnangul kata ja keraala, mis asub lõunas. Kada on väga kaua, nagu mõistliku sarik sealse kastisüsteem tegelikult niimoodi noh, esile kerkib. Seal pigem on tunnetatav see majanduslik kihistumine ja võib-olla usundite järgi inimeste selline. Ma ei tea, siis eristamine. Aga kas osariigi valitsus saab kastisüsteemi siis nii ära nullida või olematuks teha? Kommunism sündiski sealsele kastisüsteemile nagu vastukaaluks. Ja seal põhimõtteliselt ongi ta võimul olnud. Tähendab, ma järeldan, et enamus inimesi on kastisüsteemi vastu. Katas kastisüsteemile ei viidata ja kui selle kohta küsida, siis öeldakse, et seda Kolgatas eksisteerida minule kadundus ma ei kohanud sellist asja, et ma läksin eeldatavasti kastisüsteem, kol katas, kuidagi toimib. Põhikommunistid on võimurdas, siis saunad on tasuta, milles avaldub? No see avaldub selles, et tööliste käes on võim et tööliste liikumised hästi tugevad, mis mujal Indias ei ole nii. Sest et mujal ikkagi Indias on nii, et nendele rikaste ettevõtete juhtide kätte on koondunud kogu võim Omanike ja siis nende juhtivad tegelased tegelikult on ja kuidas katus. Kui katus on ikkagi see parteisse kuulumine hästi tähtis, ongi nii, et kui sa ikka oled partei liiges, sul on teatud eelised. Nii et rahvuskongressi ei tasu minna Ei seadistada. Kuidas TTL seda parteisse kuulumist ajusid teie tundsite kuidas see seal välja paistis? Esimeses töökohas mittetulundusühingus paistis see selle järgi, et käidi uurimas, et kes valge neiu siia saabus, miline enda taust. Ega tal mingeid huvitavaid kavatsusi ei ole või midagi sellist, aga käidi kontrollimas parteiliikmete poolt. Endas vähemasti minu teada mitte ei olnud ühtegi partei liiget. Aga teine organisatsioon, mis kuulus siis valitsuse alla, see filmi instituut, no seal oli küll parteiliikmeid ja ja noh, seal aeg-ajalt, kui läks diskussiooniks selle kommunismi üle, siis kui mina ka mõnikord sõna võtsin, siis mul polnud, et sõbrad soovitasid natuke rohkem vait olla. Sina esindasid Eesti uus kapitalism. Jah, et et tegelikult ma kohtasin kol, katas hästi palju sellist suhtumist, et mis on juhtunud vaese vana hea Venemaaga, mis on nüüd ära lõhutud ja Eesti on üks, üks väike patuoinas, seal süüdlane. Ja seda just koht siin eelkõige haritlaste, kirjanike, kunstnike hulgas vist hämmastus natuke või hea küll, šokeeris mind ma tõesti sellist, kuidas te seda võtsite? Püüdsin seletada, et tegemist on olnud okupatsiooniga, ei olnud meie vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduga, meil on erinev keelminaliline kultuur. Kas jõudis pärale? Ma ei oska öelda, see võttis aega, aga ma nägin tohutuid hämmastusi tõsti nendes näo ilmetes reageeringutes seal jaga šokeeriminud jaoks. Nõukogude liit oli ikka veel hea riik. Jah, et siiski Indias kehtib tsensuur ja noh, kuigi see ei ole nüüd nii tugev, aga aastate jooksul on saanud päris tugev ja see milliseid sõnumeid sinna meediasse on paisatud, see on ikkagi olnud ka tähtsamates valikuline. Seda võib ka täheldada praegu. Nii et ei saa nagu ette heita nendele inimestele ja see ajaloo ajaloo õpetus koolis, eriti kommunistlikus riigis, milline see on, noh, sealt tulevad kõik arusaamad, et noh, ei saa nagu inimestele ette heita selliseid arvamusi, kui nad lihtsalt ei ole teadlikud teisest poolest. No ja ütleme siis, liidu lagunemine, mis olid veel niisugused huvitavad vestlusteemad teie jaoks, mis olid tähtsad ja põnevat, mis noh, nagu mõnid mõtlema. Kindlasti üks põhilisemaid vestlusteemasid meeste naiste soorollid, perekonna struktuur, mis nendega jahmatavad, et mismoodi meil siin perekonnad on vabaabielud ja nii edasi. Täiesti tavaline, hästi tavaline küsimus minu jaoks, miks mulle esitati, oli, et kas Eestis on kuidas siis otse tõlkida friiseks nagu et abieluväline seks, aga see tähendab kõik selline nii vabaabielud kui noh, ma ei kujuta ette, et endale selle mulje eriti Euroopa filmidest ja Ameerika filmidest, et meil on seksuaalsus, hästi-hästi vaba ja reglementeerimata nagu ühiskonna poolt. Ja lõpp ja, ja need arusaamad tomati siis kohe automaatselt ka selle inimese peale, kes kohapeal nagu esindab Euroopat. Ma arvan, et teil oli mõnikord raskusi, siis, Jah, oli küll jah, teha neile selgeks, et te olete erand. Selles mõttes, et neil on see perekond, jälgib väga palju, kus sa käid noore inimese seisukohast saates, kus sa käid, kellega sa käid, kellega suhtled, mis kell sa koju tuled? Proovisin selgeks teha, et kui meil on vabadust rohkem, siis selline vastutustunne kasvab sellega ka kaasa. Et iseendal tekivad mingid valikukriteeriumid, aga noh, see on kõik selline rusika. No kas siis selles perekonnas, eks ole, mitu generatsiooni koos ja kas siis ema homsematroom, kes vägesid juhib seal või kes kamandab seal? Jaa, on küll, jah, kodus on ema, see, kes juhib vägesid. Nende perekonnastruktuur on hästi huvitav, neil tegelikult noh, mitu põlve siis võivad olla tädide tädide-onude pered elavad kõik ühes majas, siis lisaks kõik teenijad, autojuhid, loetakse ka perekonnaliikmeteks. Kui ma ütlen, et minu perekonna olenevalt sellest, kuidas ma seda nüüd arvestan, võib-olla kaks kuni neli liiget või kuus liiget, siis see on nagu väga ootamatu nende jaoks. No aga kui seal majas on kaks vanemat daami, kes siis teisele allub või kuidas see asi selgeks teha? Võimu hoidlase teema seal aiste vahel peredes on tegelikult teema. Aga kas see on selline sajanditepikkune teema, nii et nad on nagu harjunud seal jälle nende kavalus, oskused välja? Kes võimu enda kätte haarata? Jah, et seal tuleb olla ise osav. Ma olen saanud. Kui palju te käisite ringi väljaspool seda suurt linna? Mul õnnestus väga palju reisida, tõesti väga paljud õnnestus käia kõrbepiirkonnas Tšaipuris sealsetes kuldsetes ja sinistes ja valgetes linnades siis turismiseen turismipiirkond ja siis õnnestus käia kangese jõe alguse kandis Himaalajas kus on seal hariduaarialisikes siis veel Himaalajas, teisest kohast ülesse minnes Ziggy, mis, mis oli tõesti väga ilus. Ja siis ma tõesti tundsin, et india, india on erinevates paikades väga erinev. Sikim oli meeletult puhas, meeletult korralik. Kauplemist peaaegu ei toimunud ja noh, kui ma olin juba pool aastat kindlasti algatas elanud, siis sirklisse minek oli selline meeletu suur puhkus. Jah, kergendus. Tsiviliseeritud jah, intensiivsus võib-olla iseloomustab kul katad väga palju üldse neid metropol on, et seal seal sigimisintensiivsus kohe langes ja tõesti oli suur puhkus. Lõunapoolsed mulje, et kui paljude lõunast Ahah, lõunas ma käisin keraalas Chen naisendine madras. Keraalas Ma käisin, sõitsin seal mööda jõgesid ja istusin rannas viis päeva, see oli ka tore puhkus. Kas need sõidud olid saatjaga või päris üksi vä? Üksi ikkagi ei ole soovitav reisida eriti valgel tüdrukul. On küll tuttav, kes on reisinud, aga noh, neil on kasid ebameeldivaid situatsioon anud. No vähemalt kahekesi. Aga teil olid, tähendab siis need nagu tööreiside puhkusereisid kõik puhkusereisid. Teil õnnestus selleks rahaleid. Näiteks oi Indias reisinud ja väga odav ja rongiga ja rongiga, et muidugi see tuleb selle arvelt, et mõnikord tuli rongis istuda 48 tundi järjest. Aga sellegipoolest sai nagunii palju maailma näha, sest hind on meeletult suur. Olen kuulnud, et seal on nagu need kallimad rongide vagunid, kus on siis nagu välismaalased reisivate reisist siis nendega koos. Jah, on küll mingi kuus erinevat taset, on rongis kooslused ja ajab siis rongist nina, reisisin tavaliselt siis altpoolt, teises klassis. Et see esimene altpoolt esimene klass on see, kus ei ole magamislavatleid, aga ma reisisin siis sellesse altpoolt, teises klassis peamiselt, kus on nagu magav ei saa, siis ma mäletan, et kunagi ma sõitsin Krimmis, oli samasugune rong. Nii teil oli siis saatja kaasas ja või rohkem näide. Paar korda olime kahekesi saksa tüdrukuga, aga siis oli ka suuremaid gruppe kuus inimest ja hobustega. Peamiselt jah. Kastisüsteem teistes osariikides, kuidas sellega? Ma olen sellest natuke kuulnud, ma nüüd ise ei ole kogenud ainult kuulujuttude põhjal, siis tean, et seal kõrvalosariigis Orissas pidi olema hästi tugev kassisüsteem. Seal pidi kohe niimoodi olema, et teatud poodides ei tohi kõik siseneda ja toiment madalama kasti inimesed, juhid endasse politsei siseneda, kus kõrgema, kas inimesed käivad ja nii edasi. Aga ma tean, et ka sellel osariigil ei lähe nagu hästi, sest need vaesed on seal nagu madalam. Kastsin, instan seal väga-väga-väga vaeseks jäänud. Ja seal on väga suured sotsiaalsed konfliktid. Nüüd usuküsimused, hinduism domineerib ja valitseb tänapäeval vist jah, kuidas suhe ususse on igapäevases elus märgata? Minu esimesteks sellisteks kogemusteks oli see, et mittetulundusühingus, kus ma töötasin, oli seitse inimest ja seal oli nii kristlasi nii moslemeid, Kuigindusid ja hästi huvitav oli vaadata, kuidas nad omavahel töötavad, sest et neil on erinevad kombestikku erinevad rituaalid erinevalt puhkusepäevad muslimid pidid päeva jooksul paar korda käima, kõrvaltoas palvetamas ja nii edasi. Kuna lõunat me saime kõik koos, siis mõned võisid midagi süüa, mõnedele ei saanud teistesse süüa, et mul oli väga meeldiv vaadata, kuidas nad tegelikult koos te ütlesite, kõiki neid usundist sellest tulenevaid reeglistik austasid said hakkama? Väga hästi, aga noh, selles töökohas ei olnud, aga ma tean, et Indias on küll väga suured pinged. No kui toimuvateks pommiplahvatused öeldakse kohe ahhaa, need on jälle need moslemid, eks ole Seda küll, jah, mul oli veel siin erikogemused, need välismaalased, kellega ma koos elasin, nendest neli-viis inimest olid ka moslemid erinevatest riikidest. Oli seal Türgist, oli Pariisi härra, siis oli, oli veel mingi võime alati käinud, aga põhiliselt olid türklased ja nendega sai ka arutatud, kuidas nende usun, nagu praegu nende terrorismiasjadega kokku läheb ja nii edasi, eks nad isangasti õnnetatud nende usk nagu sellise templi peale saanud. Aga õigustati ka või ei kohanud, et lääs on oma halbade elukommete ja põhimõttelagedusega ise siis selle põhjustanud kõik. Otseselt ei, sellist asja küll ei kohanud, pigem pigem kuulsin türklastest sellist suhtumist, et nad soovivad, et nende religioon ka rohkem tänapäevaga kaasas käiks ja seetõttu vähem konflikte tekitaks. Jah, nii võib arvata tõesti, sest et ilmselt need enamus ei ole need fundamentalistid. Minule tegelikult enne kui ma Indiasse läksin, mul oli selline kerge hirm ka moslemite suhtes, tulenes just sellest, mis nagu meediast nagu meieni jõuab. Aga nüüd ma küll ei saaks öelda. Räägime nüüd teie filmitööst, te ütlesite, et te pidite tegema kaks või noh, ütleme siis poolteist filmi. See film, mis valmis sai, mida ma Pärnus nägin filmifestivalil, selle pealkiri on vaimukasvandik. Teil oli teine režissöör ka Enriko pitsolaator, itaallane jah. Tanitaanelega ta elab Šveitsis. Nii kuidas te koos töötasite, mis oli teie eesmärk? Tema oli tulnud ka Jessegi välispraktikale ja samal ajal, kui mina vahetasin oma töökohta katas, vahetas ka tema töö kohta. Mina sattusin filmiinstituuti, tema sattus ühte mittetulundusühingusse, mis tegeles India noorte homoseksuaalide probleemidega. Ja sellel videol sain küll, oli nagu vaja dokumentaalfilmi ja siis me saime kaubale. No kuidas te sattusite, nagu siis selle ühe teema juurde? Lihtsalt see teema tuli nagu meile kätte, et seal oli erinevaid teemasid. Minul peamine eesmärk oli teha seda teist filmi, mis on praegu siis käsil on. Aga see silm sai siis selliseks esimeseks koostepunktiks ja kuna oli selline eriline võimalus ka, et mittetulundusühing oli nõus vahendama meile kontakti, et nende homoseksuaalide ega siis mõtlesime, et miks mitte. Te tegite operaatori tööd? Ei teinud seda, tegi üks india filmitudeng. Nii seal oli siis, ühesõnaga nagu ma mäletan, palju noori mehi, kes rääkisid oma lugu Nad rääkisid Mida nad rääkisid, Nad rääkisid seda, et, et nad ei mõista, mida nad on nagu halba teinud või halvasti teinud, et lihtsalt seetõttu, et et nad võib-olla veidike teisiti käituvad, veidi teisiti räägivad või, või riietuvad lihtsalt seetõttu neid tänaval kodudes kiusatakse, et nad ei mõista nagu millesse tuleb. Ja nad ise on niigi sellises keerulises olukorras, et nad ei haaku nagu sellise India traditsioonilise perekonnastruktuuriga. Et see on päris suur emotsionaalne surve iga päev neile niikuinii. Ja lisaks selline tänavat, surve ja töökohas kui neil üldse õnnestub töökoht leida, et see on nende suhtes ebaõiglane. Aga siis käia kahe kaugelt äratuntav tänaval. Noh, see sõltub nende käitumisest. Aga kohalikud väidavad, et on äratuntav ja need noormehed, kes tõesti seal filmis nüüd rääkisid, nad helistasid tänabildisti. Kas teiega lesbide probleemi vastu huvi tundsite? Otseselt ei tundnud aga tänusele filmi korraldamisele, ma sattusin ühele kohalikele vide seminarile. Sea maatike, kuulsin nende probleeme, et mul jäi meelde just selline asi, et kõigepealt tegi selle ettekande üks Austraaliast tulnud neiu tekkis Austraalias lesbide liikumisest ja nende saavutustest ja võrdles siis USA ja Euroopa saavutustega. Ja siis pärast tema ettekannet tuli lavale, eks India naine siis tema alustas oma ettekannet selliste sõnadega, et see kõik, mis eelmine naine rääkis, on kindlasti väga hea ja tore ja kasulik. Aga kui me Indias hakkame rääkima kõikides nende saavutuste võimalikkusest, siis me peame mõistma, et Indias, erinevalt Euroopast ja USAst, Austraaliast on kõige väiksem ühiskonna lüli mitte indiviid, vaid siis perekond ja sellest tulenevad tulevad kõik siis need geide lesbide probleemid, mis erinevad tegelikult. Nii et kui Läänes austatakse ja, ja ja lähtutakse indiviidist, siis seal perekonnast Just ja see teeb tegelikult nende probleemi hoopis teistsuguseks. Selle lähtepunkti täiesti teistsuguseks. Aga kui ma olen näiteks orb või mul ei ole perekonda või ma olen tulnud maalt linna või siis mul seda seljataguste tuge ei ole või? Kuidas ma siis hakkama pean saama? No siis tuleb tõenäoliselt hakkama saada, aga paljud inimesed lihtsalt saavad tänaval hakkama. Kuidas see välja näeb? Magab ja hämmastus alguses. Hämmastas ja keeruline oli. Õhtul peab nagu jälgima, et inimestele peale ei astu, kui nad magavad seal. Aga mõne aja pärast hakkad märkama, et nii kui vaatad, lähed müüdavad tänaval inimene magab nii rahulikult ja nii sellise õndsa magab. Ta ei kurda, ei kurda, sest et sellised inimesed nagu tema on väga palju ja neil on oma kogukonnad ja see kogukonna tugi ongi kõige tähtsam nende nende jaoks alati. Nüüd gei ja lesbisuhtes, siis neid ei taheta kogukonda võtta, siis jääb selline tugi ära, teeb asja raskemaks. Järgmine küsimus. Transseksuaalid, transfestiidid. Otseselt kokku ei puutunud, aga selle kohta sai nagu hästi palju kuuldud ja loetud seal kohapeal. Nendel on oma suured ja tugevad kogukonnad. Nendel on siis nendel on jah, sest ta on, sest muidu nad nagu ei saakski eksisteerida, ta lihtsalt ei haaku selle ühiskonna struktuuriga. Tean, et lõunas pidid eriti nende kogukonnad hästi tugevad olema, seal pidi isegi olema kohalikesse valitsustesse valituid, nende esindajad. Organitesse jah, võimuorganitesse. Nendest probleemidest veel, mis te tähele panite, mida ma ei taipa küsida. Kas nad tulid meelsasti teile rääkima? See oli siiski peamiselt selle mittetulundusühenduse vahendusel ja kogu see film on koostate ikkagi nendega pidevas läbirääkimises. Sest et nende jaoks kõige tähtsam küsimus oli see, et kui see film on valmis, siis seda Indias, avalikes meediakanalites, see ei tohi näidata. Võib näidata sellisel juhul, kui nende isik ei olla äratuntav, sest et paljud varjavad tegelikult lood ikkagi kuidagi varjata ja hakkama saadud selliselt, et nad ei tunnista avalikult, et nad on homoseksuaalid. Nad võivad oma töö kaotada, neid võidakse perekonnast välja visata. Nii et noh, see oli kõige tähtsam selline asi, et garanteerida see, et nende info nagu ei jõua sinna meediakanalitesse ja koha peal, siis Indiasse, mittetulundusühing, kellega me filmi tegime, nemad hoolitsevad seal selle eest ja nemad kasutavad seda filmi just sellel eesmärgil. Et teha lobitööd seadusandja suunas, kuivõrd Indias on kehtiv tänaseni aastast 1890 kriminaalkoodeks, mille alusel homoseksuaalsus on kuritegu. Seda paragrahvi on proovitud muuta. See on läinud riigikohtuni viimaste aastate jooksul kaks korda. Riigikohus on kahel korral otsustanud, et see nii on ja seni jääb. Et siis seda filmi kasutatakse Indias ainult ainult kitsastes ringkondades lobitegemiseks. Pärnus tahtis näidata, kas ütleme Lääne-Euroopa televisioonist Ja alati, kui me seda kuskil näidata ja plaanime, siis me peame vaatama, et kas telekanal on vaadatav Indiast ka või mitte noh, näiteks kui oleks BBC küsimust, siis seal ei tohiks jääda, sest et see on noh, seda vaadatakse nagu väga palju Indias. See niisugune mõiste nagu oli araabia maadesse perekonna au haavamine, et naine loobitakse surnuks või kui ta on suhetes olnud väljaspool ja nii edasi, kas need teemad tulid ka üles kuskilt? Kuskilt nad kumasite ja ma kuulsin nende kohta ka otseselt. Otseselt küll midagi sellist sellist ei näinud ega, ega ei kuulnud, katas midagi sellist, toimuks. No see on nüüd üks film, sellega te saite ühele poole, teine film, mis on pooleli missioon. Seal on nüüd neli noormeest, kõik on minuvanused, kaks nendest on kol katast ja kaks on Tallinnast. Ja ükskord kata noormees on ratastoolis ja üks Tallinna noormees ratastoolis. Ja siis niimoodi nende igapäevaelu erinev detaile võrreldes on see film kokku pandud. Praegune monteerimine kesin tähendab. Jah, no struktuur oli käsikirja ma kohtusin lasin filmist siis filmi professoritele üle vaadata ja parandada ja ettepanekuid teha. Filmi käsikirja koostasin seisundit, enne, kui ma Indiasse läksin, siis ma alustasin selle filmi tegemist, tegelikult ma siin natuke suhtlesin puuetega inimestega tegelevate organisatsioonidega. Rääkisin nende inimestega, siis on ratastoolis ja Indias oli ka üks noormees, kes lasi nagu hästi pikalt oma igapäevaelu jälgida hommikust hilja õhtuni välja. Kas ta harjub sellega ära, ta unustab ära, et on kaamera või päris ikka unustada. Mõne koha peal harjub aga iseenesest selle filmi stiili puhul see ei ole nagu taotleda, selle peaks ära ära unustama. Ühesõnaga, siis oli film puuetega inimestest jah. See on erinevatest raskustest, sest see teine poiss Indiast, kes ei ole ratastoolis, temal on väga raske perekondlik seisukord, ta küll õpib samas filmiinstituudis, kus minagi, aga tema isa on surnud, nad elavad väga vaeses perekonnas, kol katas lummism või siis noh siis faasis pilgas väike õde on ja tema aastal ta on siis kogu sellega perekonna eest hoolitsemine ja eestisse poiskile, kes ei ole ratastoolis, temal on ülikooli lõpetamine käsil, tal on oma tüdruk ja neil on sündinud väike laps. Nii et igal tegelasel on omad omad raskused ja takistused elus. Ja ma olen, võrdlen just neid takistusi Maslow püramiidi motivatsiooni püramiidi viie astme järgi, et millised takistused erineval astmel nagu nendel neljal tegelasel välja tulevad. See on siis Eesti India ühiste just. Kas järgmine film on juba silmapiiril? No ideid on igasuguseid, aga praegu on siis käsil Kanal2 läheb Indiasse, kuhu siis 10 Eesti inimesed saavad kandideerida ja mina olen ka selle projektiga siis seotud, on heameelt sellel Indiasse minna filmi tegemisega seal seotud olla. Ma tahtsingi küsida, kui kõvasti tõmbab Indiasse või, või tahaks nüüd natukene puhata? Oi väga kõvasti tava Indiasse sellest saadik, kui ma nüüd Eestis seal on jäänud olema ikka umbes korra kuus vaadanud, et mis need piletihinnad on, atakki käiks kasvõi 10 päeva, kohtuks oma sõpradega ja suhtleks seal ja Indias on veel ideid pakutud, millest veel filme teha. Nii et ma usun, et see Indiaga suhtlus pikaks ajaks osakeseks minu arust. Anky vihje, kuidas saab kõige odavama pileti? Viimati ma tean, et see käis läbi Moskva. Mitu sõpra käisid mul külas läbi Moskva ja näiteks hind ja poiss käis ka siin läbi Moskva aga Moskva Aerofloti käest, aga ma tean, et seal Moskva Aerofloti kanalat sellised trikid, et vot et Aeroflot ja Moskvast ja eelis see, et seal on nii palju selliseid ebamääraseid ja ootamatuid lähtepunkte. Et alati on igasuguseid seiklusi tulnud lennuga, kuigi on väga odav, siis on seiklusteks tuleb selle lennuga alati valmis olla. Aitäh stuudiosse tulemast, Triin Granna, jääme ootama teie teist filmi, esimest on Pärnus nähtud ja ilmselt siis ka kolmandat, neljandat või seote ennast siis ikka juba nüüd jälle Eestiga? Jah, kindlasti. Nonii. Veelkord aitäh. Mina olen Martin Viirand sõjani maailmapildi saada.