Sõja ajal toimuvat lood on harva õnneliku lõpuga. Täna me räägime aga kahest loost, mille lõpp ei ole kurb ja üks võib-olla võib öelda, et isegi õnnelik saatekülaline on Enn Sarv ja kõigepealt räägib Talvest noorest edukast sportlasest, keda oma lähikonnas tunti ja austati. See mees oli Uno Andrusson. Tema isa oli endale võtnud linnatänavate puhastamise, tol ajal jobu transport võrdlemisi levinud ja linnatänavatel oli palju hobusesõnnikut ja Andrus sai sellega hakkama. Laskis oma töötajatel selle hobusesõnniku kokku korjata Tallinna tänavatelt ja müüs seda hea raha eest nõmme aiapidajatele. Oli moodne mees käis hästi riides ja torkas silma ja. Ja nähtavasti oli ta suur tüdrukute lemmik, tantsis väga hästi. Käis pidudel, tal oli siis juba oma sissetulekuna ta selle sõnnikumajandusega tegeles. Nõukogude okupatsiooni ajal toimus üks spordivõistlus ja seal tema elu tegi käände noore mehe elu. Juunis 41 tekkis tal konflikt ühe Nõukogude tegelasega, asi lõppes sellega, et sealtsamast spordiväljakult tuli must auto järele ja vii suuna ankrusse ning pagari tänaval. Mingil puhul hakati teda sealt kuskile viima, jalgsi, kasutas ta hetke, pani sealt jooksu. Hea jooksjana kadus ta ennem silma Pirita tänava nurga taha, kui tema pihta saati tuli avada. Kalamajas tundis ta igat urgast peitis enda seal äratada, kätte saadud ja ta varjas ennast niikaua kui sakslaste tulekuni ta varjas ennast põhiliselt meriväljal ja Pirital, seal olid tol ajal rikka rahva suvilad, kellest paljud olid küüditatud juunikuus ja need seisid tühjalt. Ja seal ta elas. Siis tuli ta välja, astus Eesti poliitilisse politseisse, tol ajal tehti Eesti poliitiline politsei. Selle eesotsas oli ka, miks on, miks on, oli tuntud jalgpallur peale kõige muu Eesti ajal. Ja hüüti 100 käega meheks, sellepärast et ta oli väravavaht ja püüdis väga edukalt palle, seal oli veel teisi inimesi, tegid nad siis Eesti poliitilist politsei, neil õnnestus seda Eesti poliitilist politseid jätkata Saksa ajal. Nii kaua. No minu arust vist 42. aastani ja siis alles sakslased võtsid selle poliitilise politsei üle ja panid oma SD koosseisu. Eks unal olid muidugi isiklikud arved õiendada, teda arreteerida ei õnnestunud, selle asemel pandi vangi ta isa, kes kadus jäljetult 41. aasta kevadel. Ja eks ta siis seal poliitilises politseis püüdis Ko isiklikke arveid arvatavasti ohjeldada. Ta on ise oma mälestustes öelnud, et tal õnnestus laveerida Saksa ja Eesti poliitilise politsei vahel. Kuidas sa niisugust asja ette Mul oli temaga võrdlemisi piiratud kontaktid saksa okupatsiooni ajal ja õieti me hakkasime kokku puutuma alles siis, kui ma olin juba vangis. Ja seal olid mingisugused salakorterite jälgimised. Saksa osakonna käest, nii palju kui ta oma mälestustes kirjutab, sai ta ülesande organiseerida vene-vastast või nõukogudevastast muret. Et Eesti asutustes tegeles sellega, see oli ta ülesanne sakslaste juures eesti osakonnas tal mingit tema elu jälle tema mälestuse järgi mingit otsest ülesannet ei olnudki. Ja eestlaste teada seal siis Esstees teenivate eestlaste teadmisel töötas ta sakslaste juures sakslaste juures tal see töö lõppes ära ja tal õnnestus jätta sakslastele niisugune mulje, et nüüd ta töötab juba eesti osakonnas SD Eesti osakonnas ja niimoodi ta jäigi kahe vahele hõljuma ja nii tal mingit konkreetset ülesannet kummaltki poolt enam ei olnud ja ta võttis kontakti Soome hauka luuremeestega Talgrega ja Hellatiga, kes organiseerisid haukal sel kohtunud film ilmunud isegi Eestis. Ja kes organiseerisid soome luurete Eestis, et jälgida sakslaste tegevust, kas sakslased hakkavad Eestist lahkuma või mitte, sellest oleneb kogu Soome poliitika. Ja ta võttis kontakti nende meestega. Kui sina olid vahistatud ja olid Tõnismäel, kas sa temaga kokku puutusid? Kui mina olin Tõnismäel ja istusin juba SD Eesti osakonna vangina seal siis ühel hetkel, kui mind vii tööle ülekuulamisele, ligines ta mulle koridoris ja teatas mulle, et ta on hankinud ühe pika köie joon selle ära peitnud, näitas mulle ukse, kus ruumissioon alati ukse taga, et kui kunagi vaja läheb, siis sealt ta saab. Sellest ma tegin ühtlasi järeldused, mees, kes meid ülekuulamisele viis, oli tema sõber, oli tema usaldusalune, sellepärast ta rääkis selle mehe juuresolekul. Siis ma sain aru, et ta töötab Eesti vastupanuliikumise liinis ja et ta on saanud ülesande meid abistada. Nonii see on seesama kuulus lugu, kui 44. aasta kevadel. Mitusada eestlast vahistati sakslaste poolt, aga Tõnismäel sind järsust kulli pandi kolmandale korrusele, omaette ruumi. Üldiselt see rahvas oli vist suures saalis nii palju, kui ma tean. Teid pandi eraldi ja teil oli kummalgi kaks valvurit, oli niimoodi. Täpselt nii see oligi, miskipärast loete meid mõlemat olulisteks vangideks, meil oli kummalgi omaette tuppa, kus me asusime ja seal me elasime ööd kui päevad magasime seal põrandal ja sealt meid viidi pidevalt ülekuulamistel. Avariid olid ka siis sealt, Azkabani valvurid kuulusid niinimetatud SD jahikomandos. Jahikomando oli grupp, kelle ülesanne oli käia kõikvõimalikel haarangutel püüda rannast Soome põgeneda ja nii edasi, nii edasi. Põhiliselt allusid nad Esstee. Referentuurile juhtis härra Frey Vabaoja pooleldi sakslane, pooleldi eestlane ja kelle põhiülesanne oli Soome põgenejate ja Saksa sõjaväest deserteerunud püüdmine ja selle osakonna tegevust Andrusson oma paari-kolme abilisega Esstees tegelikult jälgi nende hea kontakt sellesama jahikomandona jahikomandos oli nendel oma mees Johannes Herna kelle põhiline ülesanne oli neid kohe informeerida, kui minnakse haarangule ja sellest haarangus informeeris Andrus omakorda telefoni teel Haukamehi, kes siis teadsid, et nüüd ei sobi rannas liikuda. See rannas liikumine ja üle mereviimine oli väga ohtlik tegevusmehed, kes sellega vahele jäid, kes olid seda organiseerinud, mõisteti sakslaste poolt surma ja ka tapeti. Jah, tegelikult see Soome vedamine oli äritegevus mingil määral seal kaks meest olid, üks oli nikkar ja teine oli reispass. Need mõlemad arreteeriti 43. aasta lõpupoole kunagi tõesti, mõlemad mõisteti surma. Sellepärast nemad olid nende üle mere põgenemise firmade eesotsas. Nad teenisid selle pealt raha, aga küllaltki mõõdukalt ja ühtlasi oli kokkulepe mõlemal mehel. Minu teada oli kokkulepe Eesti. Hauta meestega, et kui mehel tõesti raha ei ole, siis nad viivad ta kasvõi poole hinnaga või veerand hinnaga, peaasi et oleks võimalik meestel minna Soome, astuda soomeväkke. Eesti põrandaaluste rahvuslaste eesmärk oli Soomes luua Eesti sõjaväe nuumik. Mida siis tehti ja see oligi see soomepoiste rügement. Nüüd see Andrusson võttis osa ka päris julgetest operatsioonidest, üks oli relvalao röövimine Viru tänaval, mis toimus. See polnud mitte röövimine, see oli, lihtsalt oli teada, see oli sakslaste välipostirühm, välipoiss tuli siis sõjaväepostpoistel, oli teada, et seal on paarkümmend käsikuulipildujat, Konet või automaatpüssi. Ja siis Nad on need sealt ära tuua. Ja tegidki selle käigu seal, Andrus võttis asjast osa, võttis osa minu teada Hellat ja vist kakt, Valgre käisid nelja-viie mehega Viru tänaval muukesid ukse lahti läksid, siis iga mees võttis nii palju Konerit, kui ta kanda jaksas vist nad lihtsalt minema, see oli teada, et seal valvet ei ole. Ja oli teada, et seal. Nii et see oli, sellest kirjutab Hellat muuseas ka oma ülestonis Hellatist, hiljem sai vene luureagent, andis venelastele allkirja, oli nende agent, haakla jutustas kõik ära, mis ta üldse teadis eesti vastupanuliikumisest saksa ajal. Ja oma niinimetatud aruandes KGB-le kirjeldatut tagasi tallu. Aga nüüd see sinu päästmise operatsiooni lugu jäi meil praegu pooleli. Mis olid järgmised sammud, mis tehti selleks, et sind järsk kulli ära päästa? Ma sellest sain äratust sellest köiest ja siis hakkasin mõtlema, kuidas seda asja organiseerida. Otsustasin, et kuna me mõlema juures on vallurd, siis peab see olema mõni valvur. Ma ei teadnud tol ajal veel, et Johannes Erna on Andrussoniga ja ühtlasi ka Tammekaga seotud, aga ma hakkasin provotseerima oma valvureid, ma hakkasin neid süüdistama koostöös saksa okupantidega Eesti vabariigivastases tegevuses. Niisuguse praagoteeside süüdistustega. Ma vaatasin, kuidas keegi reageerib. Ja kõige sümpaatsem malt reageeris Johannes Herna, kes oli minuga nõus, ütles, et eks me jah, muidugi ole üks laste kaastöötajad, aga ega siis me päriselt ka nendega koos ei ole sellest, ma tegin järelduse. Et tahan, ühesõnaga, kas ennast kõige rohkem õigustama. Ja siis ma tegingi talle konkreetse ettepaneku, noh, et kui sa oled eesti mees, siis aita meil ära põgeneda. Ta mõtles selle asja üle, oli nõus. Ja siis selgus, et ta tunnebki, ta ise nimetas mulle Andrusseni. Ja ma sain teada, et ta on Andrussoni kaastöötaja ja temaga koos. Me rääkisime augu pähe veel ühele valvurile, kes minu juures istus. Tal endal oli üks mees. Ja siis oligi kokkulepe niimoodi, et organiseeritakse valvekorrad selliselt, et üks nendest meestest on siis minu valvur, teine kellele me ka augu pähe rääkisime, see oli üks noor Saaremaa poiss, kelle nime ma ei mäleta. See läheb siis kulli juurde valvesse. Siis Erna muretses kanget unerohtu, oli plaan kummagi kambris Toas, kus me olime organiseerida väike kohvijoomine panna kohvi sisse unerohtu, millega siis teine valvur magama jääb ja siis minna välja, kasutada sedasama köit, mis seal oli. Ronida aknast alla, auto oli organiseeritud luise tänava nurga peale, selle asja oli juba oma kätte võtnud Talgre. Ja Paat ootas rannas autoga kiiresti randa paadi peale ja siis Soome. Nii oli plaan, tähendab, lepiti kokku ka kullide sealsamas asjas. Tähendab, see toimus juba ERNA kaudu. Minul muidugi loomulikult kulliga mingeid kokkupuuteid ei olnud. Ja määrati kindlaks päev, mida lootas auto, millal ootas paat rannas ja pidime siis hakkama minema, aga sellel ööl üldkorra vedajaks SD ruumidesse oli määratud üks väga usin ja kohusetruu. Endine Eesti sõjaväelane major, valge oli ta nimi ja ta oli andnud truudusvande sakslastele, olles ise eestiaegne sõjamees ja käis tavaliselt iga poole tunni tagant kontrollimas, kas ma veel alles olen samuti kontrollist on muidugi ka kulli ja kullil tekkis õigustatud kartus, et enne, kui teine valvur magama jõuab, jääda või siis vähemalt koridoris äramineku ajal satub valvemeeskonna ülem meile peale. Selle võimalusega oli arvestanud ka Erna nadolid hankinud kummihaamri oli otsustatud kummihaamriga ohvitseridel pähe kopsata, nii et ta meelemärkuseta maha jääks, siis ikkagi ka minna, kui midagi niisugust juhtub. Akull kartis et valge võib sealjuures raskelt vigastada või surma jääda ja andis korralduse lükata põgenemine edasi ja lükategi põgenemine edasi järgmiseks õhtuks. Aga siis juhtus niisugune lugu samal ajal mikspärast üldse see aeg oli valitud, sellepärast samal ajal olid ühe jahikomando mehe pulmad. Ja Erna oli ette valmistanud meeste purju jootmise Talgroni muretsenud ämbritäie puskarit ja see ämbritäis puskarit oli pulmakingiks üle antud hoolitseti selle eest, et mehed kõik purju jäävad, et ei oleks tagaajajaid, kes meie autot ja paati võiksid jälitama rutata ja ilmselt selle puskari asjast oligi ette kantud sakslastele. Ja järgmisel hommikul viidi meid mõlemaid eraldi autodega Patarei vanglasse, nii hästi hull kui ka minu. Erna oli jõudnud juba valve ümber organiseerida, et tema ja see Saaremaa poiss pidid uuesti valves olema, aga juba pärastlõunasel ajal olime meie kool kulliga mõlemad patareisse viidud Patarei vanglasse. Ja kogu põgenemisplaan oli sellega nurja läinud. Mis edasi sai, see on omaette lugu, aga tuleb nüüd tagasi Uno Androssoni juurde. Ta töötas siis selles SD-s ja tema juurde tuli üks mees nimega pehme kellel oli tal üks konkreetne julge ja ohtlik ettepanek, mis ettepanek see oli? Pehme oli juba Soome põgenenud soomepoiss. Tal oli pruut Tallinnas ja ta oli soomeväest mitte ära hüpanud, vaid lihtsalt jalga lasknud mõneks päevaks. Et püüda kontakti saada oma pruudiga Tallinnas. Ja ta võttiski kontakti Meikari naisega. Nikkar oli siis juba vangis. Räägime, kes seal nikkar. Johannes nikkar oli ühe Soome vedajate suure firma juht, kes oli sakslaste poolt vangistatud ja sakslased olid jõudnud juba surma mõista. Ja naine elas Helsingis ja otsustas oma mehe ära päästa. Selle asjaga olid seotud ka spordiseltsi Kalevi mehed, kellest suur osa oli Soome põgenenud. Andrus oli samuti spordiseltsi Kalevi liige vist isegi juhtkonnas. Tallinna spordiselts spordiseltsi oli kaks, teine oli teine, Kalev oli Tartusse, nendel oli Tallinna Kalev. Ja pehme oli siis saanud Nikory naiselt ülesande. Et ta viiakse Tallinnasse jätta, püüab seal organiseerida Nikari vabastamist Patarei vanglast. Ühtlasi oli ta Kalevi spordiseltsimeestelt, kes Helsingis olid saanud Andrus inime ised Andresson ei tundnud pöördugu Andrussoni poole Tallinnas ja palub, et Andrus organiseeriksnekkari põgenemise pehme tuligi. Nad olid juba Helsingist saanud endale originaal saksa plangi, millega vange ülekuulamisele toodi. Patareist. Seal oli puudu allkiri, aga tempel oli juba peal. Keegi eestlane oli need siis varastanud. Tallinn ja üks Soome põgenenud ja SD-s töötanud eestlane oli need langid kaasa võtnud. Et neid võib ehk kuskil tarvis olla. Ja ühesõnaga asi oli juba mingil määral plaan oli juba valmis tehtud, et kasutad seda planki tuua nikkar patareist otsekui sakslaste juurde kuulamisele ja siis selle asemel et ülekuulsuse viie vieda minema pehme, lubas seda asja kõike organiseerida. Andrusson võttis oma paar-kolm abilist, kes tal olid SD töötajate hulgas kampa ja otsustasid Newsi plaani organiseerida sinna plangi peale tuli võltsida saksa SD poliitilise osakonna ülema valgeri. Selle mehe nimi oli Berkman. Kui ma õieti mäletan, tuli võltsida põrkmanni allkiri. Siis tempel oli juba tean pehmele tuli muretseda saksa munder, saksa SD munder. See oli Andrus võrdlemisi lihtne muretseda. Ja oligi plaan selline pehme läheb otsekui olles Saksa SD töötaja, Saksa mundris läheb patareisse Gazasse, võltsitud paber toob sealt Nekkari välja. Auto organiseeris ka pehme veoauto koos Nikari kahe vennaga. Ootasid Patarei tänava nurga peal kalamaja linnajaos ja pehme tuleb siis vanglast ülekuulamisele viidava meikariga, istuvad autosse, sõidavad randa, istuvad paadi peale ja lahkuvad tagasi Soome. Üks nüanss oli veel, et kui poole tunni jooksul nad välja ei tule, siis läheb Andrusson ise sisse ja püüab olukorda kuidagi lahendada. Väga ohtlik variant muidugi. Jah, selle lubatakse, oli, oli Andrusson andnud pehmele, sest, et no pehmeta treenis tükk aega pehmete õpetas, kuidas tuleb minna joonistusi, vanglaplaani, kuidas seletas, kuidas käib arreteeritute väljatoomine treenisid seda tükk aega ja siis ühe teise oma kaaslasega, kas see mitte ei olnud Elmar valdava? Ootasid nad siis üleval mäekünka serva pääl, jälgides Patarei vangla ust, et kas pehme tuleb tagasi? Ei tule, kokkulepe oli nii, et kui ta poole tunni jooksul tagasi ei tule, siis lähevad nemad oma SD tunnistustega samuti vanglasse ja püüavad seal olukorda mingit vähendada, mismoodi nad seda oleks lahendanud? Vaevalt ütles ta isegi teadsid. Nonii ja lõpuks siiski need kaks meest olid patarei väravast välja ja sündmused hakkasid edasi arenema. Edasi läks lugu niimoodi, nemad ootasid seal, no teatavasti läheb Patarei vanglasse. Kalamaja tänavatel Patarei tänavalt läheb mäest alla, tootsid seal maja nurga peal nägidki, 25 minut möödus ja siis värava läks kolinal lahti ja pehme koos talveriietes ja läkiläkis Nikariga tulid sealt välja. Andrus kirjutab oma mälestustes, et ta pilgutas silma. Pehmele, kui tahad endast möödus koos Nikariga ja nikkar selle pääle olevat tigeda pilgu talle heitnud olevat ilmselt siis aru saanud, et et need mehed on ka kuidagiviisi tema ülekuulamisele viimisega seotud. Ja viiski vehme, pani ta istuma kabiini istus ise sinna kõrvale, lahkusid autoga Nikari märganudki. Ta kastis istusid tema kaks venda. 40 aastat hiljem leidis Andrusson pehme Kanadast üles, kohtusid ja meenutasid vana asja. Ja siis pehme, jutustage talle, kuidas see asi käis. Tee peal oli nikkar siiski aru saanud, et vennad on autokastis ja oli aru saanud, et ta enam ei olegi arret keeritu, vaid minnakse randa rannas. Asi läks ka väga hästi. Eestlased, kõik kolm venda ja pehme paati varjasid ennast kuni pimeduse saabumiseni kuskil Eesti ranniku lähedal. Kõrkijates juba mujal. Ja siis läkski sõit Soome. Soomes oli suur pidu korraldatud Soome kõige paremas hotelli restoranis. Pehme jutu järgi väga kõva pidu. Kogu selle asja eest oli lubanud Meikari naine Andrus sonile ja pehmele vene kuldrublasid tsaariaegseid. Andresson kirjutab oma mälestustes, et tollal oldi veel idealistid, et ma keeldusin sellest rahast. Kas pehme keeldus või mitte, seda ma ei tea. Igatahes hiljem pehme põgenes Soomest Rootsi kaudu Ameerikasse elas Torontos. Sama tee võttis ette ka Andrusson. 21. septembril vahetult enne Vene tankid Tallinnasse saabumist olid tohutu segadus Tallinna linnas. Andersson oli sakslastelt üle löönud ühe auto. Selle autoga ta käiski vahetult veel enne venelaste tulekut Aegviidu punkrisse viimas. Raadioaparaati tuli sealt tagasi. Jõudis oma abikaasa minu noorpõlve sõbranna liiaga kaasavad Ta ja otsisid rannas paadile mineku võimalust. Leidsid ühe väikese purjepaadi, kes oli hädas parajasti tal oli tarvis oma abikaasa koos kohvrite ja muu varandusega paadi peale tuua ei olnud. Omanikule tähendab see oli paadiomanik ja, ja Atrusson, kus oma teeneid sõitis oma saksa autoga kiiresti veel tõi paadiomaniku naise koos pagasi ekraamiga sinna peale, sai vastutasuks siis võimaluse koos abikaasaga samasse paati istuda ja olidki 23. septembri hommikul Rootsi saarestikus. Aga nüüd Johannes Erna, tema käsi nii hästi ei käinud, mis lood? Johannes Hernaga sai Andrusson kokku veel vahetult enne äraminekut Erna koos sõpradega. Nagu kirjutab Andrus oma mälestustes, pidas suurt pidu Saksa okupatsiooni lõppemise puhul. Jaan Tõnisson kutsus teda samasse paati. Hernes, oh, selle kõigega on aega, meil on praegu pidu pooleli, küll me veel põgeneda jõuame arga. Nõukogude valitsuse ajal ei olnud need põgenemise tänav sugugi nii lihtsad, kui saksa ajal Erna oli aasta või poolteist metsavend, siis saadi ta kätte, arreteeriti, mõisteti surma ja lasti maha. Andrus soni lõpp oli meeldivam, ta lõpetas oma elu Californias. Ehitas endale maja, on teada, et ta nautis seda pensionipõlve. Mõnusat elu soojas kliimas oli 25 aastat pärast veel pensionil, enne kui ta suri. Nii et tema käsi võib öelda, et käis hästi. Jah, ta võib ütelda, et oli elu soosik ja ta oskas muidugi ise ka asju ajada juba see, et ta otsustaval hetkel sakslastelt selle auto ära virutas, millega ta nii palju kasu tõi ühelt poolt täiesti põrandaalustel ja teiselt poolt iseendale juba see näitab, et ta oli organiseerimisvõimeline ja taiplik inimene. Ja Ameerikas kasutas ta ära kama, riietuse oskused, riietus, kogemused, riietamise noh, niisugused teadmised ja lõi ka läbi seal valmisriiete äris. Ja alguses olid nad natukene aega Rootsis aga kui rootslased hakkasid baltlasi venelastel välja andma, siis ma saan aru niimoodi, et Andrusson jällegi organiseeris. Kas ta oli organiseerija, osa võtta, seda ma ei tea. Igatahes niisuguses pool illegaalse laevaga sõitis, põgenes Rootsist Kanadasse sai seal oma kui riietuse meeste riietuse asjatundja sai seal koha ühte kohalikku kaubamajja, hiljem läksid nad sealt edasi ühendriikidesse. Ja tõesti, Andrusson oli isegi ühe meeste valmisriiete äriosakonna juhataja. Ilmselt teenis päris rahuldavalt, sai töö kõrvalt ehitada endale maja San Diegosse. Kuna elu oli olnud võrdlemisi seiklusrikas, siis kasutas ta esimest võimalust, et minna pensionile, sai võrdlemisi korralikku pensioni ja siis õieti algaski. Õieti viimases lõpus ma saingi temaga lähemalt kirja teel kokku. Mul pole meeleski, kas tema vist oli kuskilt saanud minu aadressi kätte ja kirjutas ja meil oli tihe kirjavahetus. Nüüd juba 980.-te aastate lõpust niikaua kui tema surmani. 2001. aastal, kui ma õieti mäletan. Aga nüüd see Johannes Nikari lugu sai, jätkumees ise oli põgenenud Soome edukalt. Andrusson oli ikka ohtlikkus olukorras ja, ja siis tekkis veel üks lisamoment asja juures, mis tegi asja veelgi keerulisemaks. Järsku tekkis probleem, et võidakse siiski sisse kukkuda, need paberid ja WC-s ja mis seal mäletad? Noh, ja sellest kirjutab Andrus oma mälestustes, et kui juba kõik oli õnnelikult Nikariga lõppenud ja pehmega need olid juba Soomes algas Suur salajane juurdlusest liinis. Sakslased olid väga vihased, seesama Berkmann käis patareis isegi kontrollimas. Nikari kondi käis väga intensiivne võrdlus. Mingeid konkreetseid jälgi ei avastatud, aga siis äkki Andrussoni kaastöötaja põrandaaluses tegevuses valdava oli ühe truu sakslaste jõngriga koos mingisuguses kvartalis valvel. Mis eesmärk sellel valvel oli, otsida neid, kes lähevad Soome. Sellest korterist olid arreteeritud Soome mineed või Soome minemise organiseerijad ja seal oli üles seatud lõks, et arreteerida linna saabuvaid inimesi. Ja enne valvekorra lõppu valdava vest oli seal jah, siia valdava, kes oli võltsinud allkirja ja hankinud ühtlasi ka Nikari toimiku andmed. Need tonnid konventrollide paberitüki peale kirjutanud ja enne valvekorrad lahkumist WC'sse minnes avastas ta äkki selle paberi rebissile väikesteks tükkideks, viskas tükid WC'sse ja hiljem see teine truu sakslaste jõnger avastas need paberitükid seal, ütles, et näed, et võttis veest välja ja võttis veest välja ja hakkas neid kokku panema. Ja tegi järelduse, et see on selle korteriperemeeste mingisugune salakiri, mille sinna visanud, püüdis seda kokku panna. Moldovale õnnestus talle tee peal selgeks teha, et ei ole mõtet niisuguse asjaga jamada, et võib-olla tuleb palju lisatööd ja lisategemist, et jätame selle sinnapaika, viskasin paberit maha, aga pärast ikkagi mees tunnistas ülesse vaba Freiba Vabaojale oma ülemusele jätvat, leidsime seal niisuguseid paberitükikesi, see käskis need ära tuua. Aga vahepeal oli valdava jõudnud sinna tagasi joosta, need tükid lumest üles korjata ja ära hävitada. Nii et neid tükke kätte ei saadud. Mõlemad mehed läksid otsima, üks lollitas teist. Üks lollitas teist jah, üks oli Eesti vastupanuliikumise salajane kaastööline, teine oli truu sakslaste jünger. Tänase saate külaline oli Enn Sarv ja see saade kordub järgmisel reedel öösel kell üks. Järgmisel laupäeval maailmapildi saatekülaline on aga poliitik ja poliitikauurija Jüri Adams. Ja siis me räägime juba tänapäevast maailmapildi saate toimetaja Martin Viirand.