Aino Külvand kas lapsepõlves sai kunagi ooperit tehtud või ei olnud tookord sellised mängud üldse moes? Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma olin ju lihtne maalaps ja palju sellest pärast üldse veel teadsingi ooperimuusikast, aga tegelikult muidugi ooperit kui niisugust nagu jah, tõesti ei saanud kodus tehtud, aga siis ma oma isa ja emaga. Me musitseerisime nii vaikselt kodus. Mina laulsin siis esimest, et ja ema siis kombineerida sinna juurde kohe hääle ja, ja isa mängis kannelt, need, siis olid niisugused esimesed just musitseerimised meil kodus. Isa, nagu ma nüüd pärast, kui ma juba ise laulu õppisin, siis sai nagu rohkem aru sellest, et see oli üks väga Tenor kaduma läinud tenor ja ema oli muidugi ka väga musikaalne ja ta otsekohe, no võib-olla mitte ainult delfis isegi ei laulnud kaasa. Nii et saimegi, pääsed niimoodi laulda, lihtsad laulukesed ja isa isa siis saatis kandlel, aga ma ise natuke seda kannelt käega õppisin, aga see jäi nagu sinnapaika, nii kodus vaikselt, ikka vahel nii omale saatsin selle kandlega. Kas koolis laulmisõpetaja ka andis mingi tõuke hilisemaks? Volikuks jah, seda muidugi ma juba algkoolis ikka üritasin ollut lauda. Ma mäletan, esimest korda esinesin laulu, ma enam ei mäleta, nii meelde jäänud mäleta, mul tehti veel ilus punane kleit, valge, mingisuguse satside ja nööpide. Ja muidugi jah, juba algkoolis ma nagu öeldakse, et jah, et juba lapsepõlves peale oli ta nii armastas muusikat, eks mulle paraku ta oli niimoodi ka lapsepõlvest ja ja teiseks oli niimoodi, et vaja algkoolis nagu näidendites mängisin ka kaasa. Mis mul on nagu meelde rohkem jäänud, ma tegin nukitsamehes, mängisin Itit, see on ju päris suur roll. Jooma sellega siis nüüd kuidagi hakkama sain endid koolipeol, esinesime sisele näidendiga, kui ma gümnaasiumisse läksin, Rakveresse, eks ma siis laula, häälekene oligi juba olemas ja meil oli üks tore muusika, õpetas seal üks Jaan Pakk, keda me praegused muusikud kõik, nii väga südamliku ja toredat inimest mäletame ja tema Leaks lasuur muusikaentusiast Rakveres ja eks tema siis kuulis, et mina, Higgins, võrdlemisi musikaalne inimene, olen. Alguses ta ütles, et kuule, et meil ei ole orkestri tšellomängijad, kuule tuled, ma hakkan sulle tšellot õpetama. Maike natukene õppisin peaaegu nüüd nii, et oleks võinud juba natuke seal midagi midagi mängida, aga siis siis ma sellest loobusin. Et kole suur pillike nüüd tütarlapse jaoks teistakis klassis juba narrima käike misse, tšellolist sul niimoodi. Ja, ja siis siis ta soovitaski mind, lauluõpetaja jõude meile üks Helmi aus oli Rakverest ta tol ajal veel õppis Tallinna konservatooriumis Hellat-Lemba juures ja siis ma tema juures niimoodi vaikselt hakkasingi käima nendes laulutundides. Aga kuidas juhtus, et kõrge häälega lauljatari soprani koolitasid teist välja just mees, pedagoogid meist pealegi? Boss Fateks noorel inimesel vahelist tekkivatest mõtted ja just uudsed ideed ja mul oli millegipärast niisugune tahtmine, et, et just meeshäälte juures, kui ütleme, naise või soprani juures või, või kasvõi metsosopran üldse naishääl ei lase õppida, et ma hakanud tahes-tahtmata seda häält nagu järele tegema, aga mõtlesin, et kui ma ikka meie juures õppinud, et ega ma siis lausa seda häält järele teha ei saa, et võib-olla ma saan siis selle laulukunsti nagu kindlamini omale kuidagi kätte, nii tunnetan omal nahal, aga mitte ei hakka järele tegema häält. Kes olid siis need mees? Mul oli kolm, esimene õpetaja, mul oli Ott Raukas, siis oli Aleksander Arder ja Tiit Kuusiku juures massis, lõpus lõpetasin. Millised tööd olid konservatooriumi ajal? Ma tean, et siis juba olite Estonias. Jah, ma juba 44.-st aastast, kohe kui ma õppima hakkasin, läksin Estonia ooperikoori, võeti mind vastu. Ja see oli üks väga raske aeg muidugi, et kahel pool õppida ja kooris olla ja see oli pealegi pärast sõda aeg, kus teatris ei olnud üldse repertuaari, kus algasime nagu otsast peale. Nii et see tööpäev oli siis küll nii pikett hommikul hakas konservatooriumis tundidega hommikul vara kella kaheksa-üheksa ajal, siis teatrisse, proovi siis jälle õppima ja siis õhtul jälle etendusest kooris meil tõesti vist iga peaaegu igaõhtune etendus. Diplomi saite 55. aastal ja juba kaks aastat pärast konservatooriumi lõpetamist tuli esimene suurem tunnustus, ma mõtlen, siint oskab. Jah, no eks asi oli nii, et eks ma olin juba konservatooriumi perioodil õppimise perioodil päris palju ikka juba päris niisugusi mahukaid osi laulnud nendest noorest Kaardi vees, ma laulsin seal juubat Klavat siis Boris Kodonofis, Ksenia muidugi oli väiksem roll siis oli Donshanis Elvira tserliina, mõlemad ikka võrdlemist suudavad osad ja mis olid nii. Nüüd on mul ka niimoodi pea ees hüpatud vette. Et ma neid nagu ei elanudki Peilse täiesti ette valmistanud, aga, aga sain nii-ütelda löögile, nagu armastatakse ütelda, et teised näitlejad jäid haigeks, jään nagu noortega ikka on vahel väga sageli. Siis ma olin veel üht-teist teinud veel isegi pajatasid laulud Nedad ja kontseptuaalne lõpetamiseks ma tegin kooris laevad Luslanud millas, siis ma olen ikka eelarvel karmilist tehtud, saima tasu leekides. Jutt Vicelastes Vanemuises ja nad oskasid juba jah, ta võib-olla selles mõttes nagu üks suureks pöördeks tuli, et esiteks ta on muidugi väga hea ooper ja väga dramaatilise ooper ja muidugi väga vokaalne. Ja eks ta sellepärast võib-olla ka nagu tõstis mind nagu kõrgemale astmele. Aga eks nii-ütelda ettevalmistus nagu selleks juba oli ka olemas, tegelikult küll. Jaa. Ma ei tea, mul on ikka niimoodi kuidagi elus natsionalismi lähen ja eesvett väga sageli just eriti noolest peas. Taustaga oli ka niimoodi, et ta oli kaks osatäitjat ja nutvat vahel juhtub niimoodi teate niisugune õnnetus, et mõlemad nagu jäid haigeks ja esietendus oli välja kuulutatud. Eks mina muidugi oleks oma hulljulge julgusega läinud seda etendust võib-olla isegi tegema ilma orkestriproovid ja kuna mul oli ta võrdlemisi käes partii aga siiski otsustati, siis oli seltsimees Aleksander viiner meil pealavastaja, et ei, et noh, noor inimene, maksta midagi niimoodi ta lasta vette hüpata, teeme taga siis üks nädal aega proove, siis ma sain ikka paar orkestri proovi ka ja nii see etendus siis välja tulija paistis jahetist tuli päris kenasti välja. Üks kriitik on kirjutanud, et teile sobivad jõuliselt dramaatilised, tugeva elamusliku konsistentsiga karakterid. Kas olete sellise formuleeringuga nõus? Jah, ma sellega tõesti olen nõus. Ja kui ma näiteks võtta soprani osad nad on üldse niisugust võrdlemisi maagilised ja kurvad vahel on nii, et tahaks mingist soprani aariad midagi lõbusamat laulda, siis hakkad otsima kõikkonnad ja no muidugi jah, eks ma ikka sellega olen päris päri, et ike dramaatilised osad mulle ikka nagu rohkem sobisid. Aga näiteks mul oli bussini tütarlaps kuldsest läänest, oli see Minni osa tema nüüd lavsans dramaatiline olnud, aga ta oli muidu huvitav ostaiani mänguline osa ja ma ütlen, et see mulle ka väga meeldis. Aga muidugi dramaatiliselt osa, need on ikka niisugune. Rohkem sisust ja sügavast sisust lähtuvad. Laulja on laval väga harva üksinda, enamasti on ta seal koos kolleegidega, keda lavapartneritest tahaksite? Eks neid partnereid olen mul väga palju olnud. Ja kõik nad on toredad olnud. Üksteistmoodi teine teistmoodi, ma olen isegi Martin Tarasega laulnud oskaja etenduse, kes mu partneriteks on olnud siis Tiit Kuusik, Viktor Gurjev, Ott Raukas, Voldemar veikat, Aleksandri piiri, need on juba nooremat Kalju karask. Ja muidugi Georg Ots, kellega ma ka väga palju muidugi koos mängisin. Eks oma õpetajaga nagu Tiit lusikaga oli, algul imelik küll, kui ma niin veel noorem olin, õppisin ja muidugi ma olen väga palju ka külalistega koos laulnud ja vahel on tõesti niimoodi olnud, et etendus läheb kolmes keeles. Ma mäletan, maskiball, kunagi läks, mina laulsin eesti keeles, üks partner laulis vene keeles ja kolmas laulis ist rumeenia keeles. Kuidas suhtute kaasaegsesse ooperisse? Ja ma ütleksin hästi, miks meie lauljad väga sageli muidugi kirume seda kaasaegset ooperit, et see helikeel on nii no võib-olla võõras ja selles mõttes, et ka mitte väga vokaalne alati. Aga minul oli näiteks niisugune õnn laulda üht toredat osas oli shokule ooperg verine pulm. Ma laulsin seal ema osa, see oli täiesti nihuke kontraldi osa, Bourbon, Lando, Need ütlemised seal vahel. Ja mulle see väga meeldis see osa ja sellega oli veel isegi nii, et ega seda osa mulle nagu ei olnud, teatas määratudki sellepärast et ma ikke oluline sopran ja ja niisugust madalat osa nagu öeldudki mõtled, et ma ise teen, millegipärast hakkas õudsalt meeldib ja ja Tekla kohaga ma õppisin selle partii ära ja laulsime, kellel Raudsepal ette ja see teema, et sa jättis selle osa peale. Ja piss tuli päris toredasti välja, sest ma sain veel teatriühingu preemia selle osa eest. Kas te olete üldse arvet pidanud, mitu osa on tehtud, mitu korda laval käidud ja nii edasi ja nii edasi. Kahjuks ei ole, tähendab osade loetelu mul on nüüd enam-vähem olemas, kas 50 ringis vist on või natukene rohkem. Aga kahju jäävad noor inimene väga sageli, algul ei mõt, oleks keegi mind nagu juhtinud, hakanud kõiki üles kirjutama. Eks neid esinemisi on ikka tohutult palju olnud. Ega seda vabadust või kui ei ole olnud, kui teatris ei olnud etendus vabal päeval, siis sa jälle kontsert loengutega käidud ja neid esinemisi on ikka ikka vahel. Kohe. Mõni päev on kolm tükki olnud. Kui nüüd jutt juba läks kammermuusika peale tundub, et teie kammerrepertuaaris on üsna suur osakaal just eesti autoritel. Jah, aga lõbus, kes siis neid eesti laule peaks veel laulma kui meie ise. Ja väga sageli muidugi. Nii isegi ei armastata laulda, ütleme kontsertidel ja ma saan sellest täiesti aru, ega muidugi, kui ma lähen Putšiini Verdi aariga välja ja võõrama publiku ees, kindlasti on suurem menu ja väga sageli minnakse selle ohvriks. Ma olen väga palju eesti romance ja nii palju aariad, kui need üldse on meil olemas, ooperit, son, kõiki laulnud ja muidugi tänu minu kadunud abikaasale, kes oli muusikateadlane ja kes see üldse nonii, nagu eesti muusikale oli nagu rohkem ennast pühendanud ja selle tõttu nagu mõndagi asja võib-olla mida ma ei oleks osanud nagu nagu oma repertuaari võtta, siis nagu tema juhtis mind sellele. Kui nüüd natuke autoritest konkreetselt rääkida, kes on nagu rohkem repertuaaris Evaltav vedro muidugi kapid kõik kolm kapi Tubinat, ma olin ka üks nii esimestest, kes hakkas neitsi nagu laulma, nüüd on paljud juba hakanud neid laulma. Eesti raadio fonoteeki olete lindistanud, et põhiliselt kolme kontsertmeistriga. Eugen Kelder, Thekla koha ja Eevi Ross, kes on veel olnud teie saatjateks. Saatjad on päris palju olnud, sellepärast et teatris tuli ju kontserdil esineda ka teiste saatidega peale dekla koha. Mul oli pikemat aega nagu üks Valleerija Kulikova üks kena sümpaatne kontsertmeister viiva Väinlaga, olen laulnud isegi Valdur Rootsiga, sest Ram kolmega ma omal ajal käisin ikka suveti palju ring reisudel, Reet, Lauluga ja, ja nõnda edasi muidugi Thekla koha ja võib-olla keldriga ma nagu kõik Rocket teinud. Sellepärast et Thekla kohali meil Estonias kontsertmeister ja temaga nagu iga päev otseselt puutusin kokku. Väsimatu hinge, kes oli alati nõus, ütles, et kuule, Thekla, võtame kohal Abja, jah, jah, jah, jah. Haruldane inimene. Kasko televisioonimajas on midagi tehtud. Kahju küll, ei minagi. Imelik, et televisioon ei ole nagu leidnud võimalust, et minust midagi jäädvustada. Minu 50 aasta sünnipäeva puhul isegi mainiti ajalehes, et kas, kas on mõeldud ka sellele midagi teha, et võib olla. Võib-olla on jälle aeg käes, kus on juba hilja midagi teha ja mul on nüüd niisugune tunne, et nüüd vist juba ongi see aeg käes, kus on juba hilja, et võib-olla saab midagi loori taga teha. Kas peate end üldiselt inimeseks, kellel kutsumus ja kutsetöö on kokku langenud? Olgugi, et kui ma konsulteerin astusin, siis andsin avaldusega kunstiinstituuti. Kuna konservatooriumi eksamid olid varesed, ma sinna sisse sain, siis ma enam ei läinud. Eks sinnapoole selle ala poole mulike natukene ikese Ing tsipakene ka veel jäänud. Ma muidugi mikse maalimisega nad ei tegele, aga, aga üht-teistmoodi niisugune imo on seda kunsti ikka nautida ja vahel midagi kasvõi kodus midagi teise koha peale tõsta. Juba. Üsna kaua aega andeid näha olnud liikumas konservatooriumi seinte vahel. Kas reipuse ja elurõõmu üks allikaid peitubki suhtlemises, noorte inimestega, üliõpilastega? Eks ma olen eluajakirjanikuna särtsakas inimene olnud, väga sageli küsitakse küll, on sul head Uivad küll sul vist on hea elu ja kunagi on isegi üks muusikaarvustaja kunagi kirjutanud, et, et alati ta küll tema alati tõttab kuskile, ta alati alati on tal kuhugile kiire ja, ja tuju on, Tanja energiat on ja, ja kogu aeg ta tahab nagu midagi teha, et ta ei taha mitte tegemata olla, et mitte tühjalt olla elus. Ma ei tea, eks ta muidugi üliõpilased on ikka ma, mul on siiamaani nagu seda andke, mulle on nii toredad need üliõpilastel on, mul on sihuke tunne, et ma olen nendega toreda kontaktiga saanud. Ma tänan jutuajamise eest, soovin, et jätkuks tervist ja seda ruttu lusti ka edaspidiseks.