Äsja lõppes Estonia kontserdisaalis pidulik kontsert, sellega tähistati professor Artur Vahteri seitsmekümnendat sünnipäeva. Meie jutuajamine siin stuudios on tehtud mõni päev varem kuid teema on seesama. Räägime juubinarist. Artur Vahter on meile tuntud pedagoogina dirigendina. Muusikateadlasena ja meie tänases vestlusringis on tema endine õpilane, üks esimesi õpilasi. Koorijuht ja muusikapedagoog Elsa rikandi. Koorijuht ja muusikapedagoog, lei Sarapuu, kes on kaua aega töötanud Arthur Walteriga nii dirigendina kui ka pedagoogina, nii pedagoogilises instituudis kui Tallinna riiklikus konservatooriumis. Professor Lembit Verlin, samuti kauaaegne kolleeg. Varasematest aastatest ja käesoleval ajal juhatab Tallinna sõjaveteranide meeskoori koos Artur Vahteriga. Ma arvan, et me ei hakka andma pika üle vaadeti juubilari elust ja tegevusest. Ja mõne sõnaga ta räägib ise sellest, kuidas ta muusika juurde üldse tuli. Aga kõige rohkem tahaks rääkida sellest, milline ta on inimesena, milline ta on dirigendina, milline ta pedagoogina kolleegina. Nii et võib-olla alustame sellest, et Elsa rikandi meenutab oma esimesi kokkupuuteid professor Vahtrega. Esimene kokkupuude äärtel Vahteniga oli mul väga ammu ja see oli Narvas, kui ta tuli sinna matemaatikaõpetajaks, see oli kusagil 33. ja 24. aastal. Ja loomulikult, et kui tuleb uus õpetaja, noor kena mees, väga ilusa häälega siis matemaatika muutus eriti tütarlastele. Lemmikaineks võib öelda. Ja siis läks väga palju aastaid mööda, kui ma kohtusin 156. aastal. Ja siis ma astusin konservatooriumisse ja ta võttis mu enda koorijuhtimise klassi. Võib-olla räägime kohe natuke sellest, kuidas siis need tunnid toimusid? Tunnid olid väga toredad ja ma olen ääretult tänulik Artur Vahter, et ta mind üldse enda klassi võttis. Sest ma oleksin võinud ka üldse mitte sisse saada, mul ei ole vastavat eelharidust koorijuhtimise alal. Aga Artur Vahter on juba ükskord niisugune inimene, kellel on usku teistesse ja tal oli ka uskujaid, ma jõuan järele võtta. Ja need tunnid tema juures olid tõesti tunnid vist teinud mulle palju rõõmu. Ja minu meelest oli tore see, et ma alati võisin tundimine rõõmuga sest oma kursuse kaasastilt ma tihti kuulsin, kuidas nad närveerisin, teine tunde seal oli nuttu ja pisaraid vahel enne Tõndy vahel pärast Tõndivi. Aga mind võttis alati vastu naeratav Artur Vahter. Ega ma nüüd tagantjärgi mõtlen siis majoidjad õieti kunagi näinudki tigeda navi vihasena, pahasena ja tundides, millest ma õieti aru saan, oli nii, et ta mitte niivõrd palju ei õpetanud kui ta juhendas. Ja vist oligi tema mõte, et üliõpilane ise leiaks ja ise otsiks. Ta ei surunud mulle kunagi peale täpselt enda juhatamis maneeri. Ja üks tema laulsid, oli see käinud, käige väga palju kontsertidel, kuulake ja vaadake teisi dirigente. Ja siis te näete ise, mis teile sobib. Ja mis just teile omal on ja mida te tahaksite sealt üle võtta? Aga kuidas ta töötas kooriga, Leili Sarapuu teab neid momente. Kui ta tuli raadiokoori juurde kas seal siis vahest tuli niisugune ägedus või, või kuri veel peale? Koorijuhina oli ta alati väga täpne, enda vastu nõudlik ja korjete, ta tuli alati väga põhjalikult ette valmistatud ja ma mäletan, et tookord oli meil üsna palju stuudio, kontserte, neid, mis läksid otse-eetrisse ja nende ettevalmistamiseks oli küllaltki vähe aega, mõnikord aga tema õppis kõik need laulud pähe, nii et meie laulsime noodist, aga tema juhatas lauluta käest ja isegi üksikud partiid oli pähe õpitud. Ja mäletan veel ka, et kooriproovid möödusid väga vabas ja sõbralikus üksteisemõistmise õhkkonnas. Ta kunagi kedagi ei solvanud, ei äratanud kellelegi peale ja see lõi kuidagi niisuguse väga sundimatu ja rõõmsaproovimeeleolu. Professor Verlin sellest ajast on hulk aega möödas, kui Artur Vahter töötas peitliku meeskooriga ja raadiokooriga. Nüüd te töötate koos uue meeskooriga, kas tema tööstiil on viimasel ajal muutunud? Ta on ju alles noormees, 70 aastane, töötasime Artur Vahteri koos juba 1943. aastal. Nimelt pärast Leningradi blokaadi purustamist olime Kingissepa lähistelt ja siis meil toimus seal diviisi orkestrijuhi vahetus. Vanemleitnant kulp läks ära ja tema asemele tuli üks väga kena noormees. Energiline. Aga niisuguse hea ladusa käitumise ja seltskondliku olekuga Artur Vahter. Ma teadsin Artur Vahtreid juba 41.-st aastast. Siis Artur Vahter lõpetas konservatooriumi ja esimest korda ma nägin teda juhatamas, kui ta oma lõpueksamil juhatas siis oma ettenähtud laule ja seal kingituse pääl, siis uuesti nägin, kuidas ta juhatas orkestrit. No ma ei tea, siin oli küsimus, et milline ta just on ja milline ta oma isalt kavalalt on. Siis ma pean ütlema, et see on väga tore iseloom selles suhtes, et otsekohe leiab see hea kontakti kollektiiviga. Väga hea kontakt tiga sinna meie juurde tulles oli ainult ainult mõni päev ja siis me olime kõik selle inimesega rahul. Me olime seal inimesega kuidagiviisi juba nagu kokku sobinud. Orkestri proovid läksid väga ladusalt, väga toredalt nõudlikkus ja samal ajal ka niisugune hea muusikaline viimistlus, kõik meeldis meestele senisega, tore kokkusaamine ja toredad mälestused, aga siis mis puutub nüüd pedagoogina, ehk siis minul jälko jätkus peale sõda ju õppimine konservatooriumis. Artur Vahter on isegi õppejõud olnud, seal. Ta andis mulle muusika ajalugu, muusikatunnid olid ka niisugused sisukad. Väga hästi ettevalmistatud loengud, kõik konspekteeridada, kunagi tuttav. Jutt oli mul meeldiv, meeldiv olemine. Terve meie rühmal ei kiirustanud ja, ja kõik senise läbi võtsime seda määratega, kordasime nii, et senine hea koostöö jäliga oma õpilastega aga eksamil eksamil ei, ta ei olnud eksamil ka kurimees ta, kui sa ikka teadsid, siis ta oli väga objektiivne ja väga-väga esindas väga objektiivselt. Tal ei olnud niisugust tunnet, et ma pressindid kuidagi inimese teadmise alla. Ühesõnaga siukest surveta kunagi ei avaldanud. Ja me oleme kolleegid, töötame ühes kateedris. Artur Vahter on meie kateedri juhataja ja varem töötlesitega pedagoogilises Instituudis. Ta oli kaua aastaid kateedri juhataja. Kuidas ta sellel ametipostil oma ülesannetega toime tuleb? No ma ütleksin, et ta on eelkõige väga hea iseloomuga inimene, ta on väga sõbralik, väga taktitundeline ja oma kolleegidest suhtub ta väga suure tähelepanuga, kuid tekibki mõni konfliktsituatsioon, siis ta väga oskuslikult oskab seda lahendada ja kõik pinget maandada. Nii et, et mitte kedagi solvamata ja kõik väga rahulikul tasandil. Leili ütles ära, et ta on väga hea inimene võib-olla isegi ligi ja sellepärast vahest oleks vaja isegi natuke kõvemat kätt. Aga selle juures see, mis ta teeb ja mis ta ettevõtetele sihikindlus, ta viib selle kindlalt selle asja lõpuni ilma ilma vastuvaidlemata, ilma suure hääle tõstmata. Ilma kedagi teisi raamatu The teeb, see levib selle asja läbi. Sidurson tõesti dünaamiliselt ja oskab inimestega läbi saada, oskab oma oma alluvate õpetajatega käituda, kateedri töö jookseb Mei märkagi seda, kõik on tehtud, kõik on hästi. Ma tahtsingi just lisada poolt, et et ta on siiski äärmiselt töökas ja ta valmistab kõik kateedri töö põhjalikult ette, kateedri koosolekud on punkt-punktilt kõik ette teada. Kuskil ei teki mingeid asjatuid vaidlusi ega pika aja viitmist. Kõik läheb nagu Adolf selle taga on, suur töö on muidugi, selle taga on suur ja väga suur töö. Ja muidugi ka ettenägelikult selle mehe juures on väga tore ta. Ei, ainult tänasele, ta vaatab alati kaugemale ette, mitte kaua tagasi, oligi mõtted seal plaanide suhtes ja midagi, mis abi läheb paremini ja mis on senine õppetöö andnud niukseid noh, mitte häid tagajärgi või Lintliku tagajärgi, et vot see tuleb seal muuta või see tuleb seal teha, tal on juba kaugele ettekannet, on niisugused asjad, nii et ta on, ta ei ole, mitte et ta ei oleks ainult täna oma oma oma kirjutuslauale, aga ta näeb kaugele ette seda kõike, mis tuleb, mis, mille üle. Me peame muret tundma meile, mida me peame tuleku seal. Siin ma lisaksin veel nii palju, et, et väga suure töökoormuse ja pinge juures on ju inimesele väga vaja, kui keegi teda rahulikult ära kuulab, mõistab ja püüab abistada, sest et eks heasoovlike südamlik suhtumine aitab rohkem kui külm rangus ja seda just ma märkan, eriti üliõpilastel puhul. Hiljuti oli meil muusikapedagoogika eriala lõpetanute kokkutulek ja väga paljud seal väga hea sõnaga meenutasid oma endist kateedri juhatajad. Ja nad väitsid just seda, et mida me kauem töötame ja seda me rohkem mõistame. Et meie kateedri juhataja isikus oli ka hea sõber, kelle juurde sa julgesid alati minna mis tahes murega. Ja see oli üks väga suur asi ja väga suur abi meile. Artur vahtrile on üks omapärane külg või iseloomujoon veel olemas, ilma milleta ei saaks üldse hästi läbi ei kollektiividega ega ei saaks läbi ka pedagoogitöös. See on tema huumor. No see on kollektiivi juhile jälle üks väga, väga tore ja meeldiv omadus, sest mõnikord on tõepoolest nõnda, et pika tööpäev päeva vältel jõuad sa vihastada ja väsitada ennast. Ja kui sa siis läheb kateedrisse ja sealt sulle ülemus vastu naeratab ja mõne toreda vaimuka anekdoodi sulle räägib, siis oled sa maandatud ja pinge on maandatud. Ja lahkud töölt väga hea meelega. Aga see on ka inimesele üks väga suur väärtus, kui sa lähed tööle hea meelega, kui sind võtab seal vastu rõõmus ja niisugune soodne. Mikrokliima. Tagantjärgi mõtlen, kuidas sa jalagi tundi mindud rõõmuga sest sa teadsid, et seal oli hea olla ja see ei olnud mitte nii, et õpetaja seal midagi rangelt ütles, vaid kõik see nagu koos läbi arutatud, kuidas teha, mismoodi teha ja mäletan juhust veel, et mul tuli tahtmine sisuliselt ühte asja natuke teisiti teha ja. Ta rahulikult kuulas ära, ütles, palun, tehke nii. Aga siis tunni või kahe pärast ma leidsin regiski vale, mis ma mõtlesin ja läksin ja ütlesin, et ma siiski ei taha enam nii teha. Ja siis ta naeratas, ütles, et ma tahtsingi ise tuleksid selle järeldusele, et mitte mina ei sunni, vaid alati tuleb ise otsida ja leida ja lihtsalt nii heatahtlikult, naeratas. Kuidas on töös sõjaveteranide meeskooriga, seal on ju ka terve rida probleeme, noh, mehed on juba eakad ja Artur Vahter on üks nooremaid. Praegu on natuke üle keskmise vanuse keskmine vanus on 67, Artur, vaatasin 70. Ja mis puutub tema töösse sinna, siis ega see tee ei ole kerge. Nad on vanad mehed, nendel on juba see meeles, pidev mälu on juba võib-olla nii, skleroos on juba seda väga palju rikkunud ja, ja selle tõttu seal tuleb vaeva näha, nendega nendega midagi meelde jätta ja ja see on raske töö. Aga Artur Vahteri seda kannatust on hästi palju. Tema nüüd viimased kuud on ta need põhilised töötanud praegu koorile, valmistades oma kontserti ette ja väga meeleolukalt, väga toredasti hakkasid laulud ikkagist kõlama ja julgesime Estonia kontserdi tulla. Nii et Artur Vahter, seal on ka näiteks sedasamast mida ta kõikjal näitab, et oskab toreda kollektiiviga läbi saada oskatoriste kollektiivilt nõuda ilma et tõesti seda häält kõrgendaks. Ja, ja samal ajal ka. Mis puutub huumori meelde, siis me teame, et ega tal sellest huumorist puudu ei ole. Viskab vahetevahel niukse toreda ütelus, mis paneb mehed otse laginal naerma. Ja see on muidugi nagu Leili Sarapuu ütles, et maandab kõik väsimuse ja pinge ja mehed laulavad rõõmsate nägudega edasi. Päeval tuli anda kolm kontserti koolides 39.-st 24.-st vist ja 16.. Siis ta tõi ka toreda näite meil seal, et läheks uksest sisse, Lähme, aga jälle tuleb uksest välja. Tulen aga jälle. Ja siis tuli meelde see, kui hiidlane oli jäänud veskitiivaga kinni. Alt tuli üles leida lähenege jälle veerelt allatuuleenergia jäänud. Huumorimeel on alati Kaarsus ja ja väga toredasti oskab seda huumorimeelt kasutades natuke raskem punkt on seal, ta paneb selle AK. Eks paljud meenutused ja mälestused sõjaajastule jäetud rasketest asjadest ongi toonud ju kokku sajevetrade meeskoori aga ma arvan, et koos hoiavad need ka niisuguseid dirigendid ja kuigi täna nüüd võib-olla ehk seda saadet. Juubilar ise ei saa mahti kuulata. Kui te arvet kõigi sõjaveteranide ja kõigi lauljate, kõigi muusikaõpilaste ja kõigi raadiokuulajate nimel soovime talle palju-palju õnne.