On 25. juuni keskõhtutaevas liigub jälle pilvi, aga kõik nad annavad tülinata teed latva sihtivale päikesele. Ise päini süüdistavatele pääsukestel üleval ei vasta, metsad ainsagi sosinad. Astun endamisi soosaares selga pidi mööda põlist, söötis põldu, mida kunagi nii kivid jälle vaatama on tulnud. Enami maadlesin nendega keegi ja juba õige ammu. Nendes lugemata samblapäid suudlevad liblikad. Ühel põllu veelsel käib nimbuseks lapsemine rästik. Täna teda pole ja kogudus tukub. Rannal jäävad selja taha passale hetkede rüpes puhkab elumaja ja laut mille Mart oli lasknud ehitada oma elu kõige õnnelikemate päevil, siis, kui ta polnud veel vana ja kui see tükk maad siin laante keskel sai päris tema omaks siis ei olnud tütreke heli veel tagasipöördumatult ameeriklanna. Siis ei tuldud kujutlusele, et väike Ülo kaheksa päeva pärast inimkonna suurimat rõõmu aega võidupüha sureb haavadesse, mille hitlerlased tale lüüa, lasevad ise pool sekundit kauem elada. Selleni kulus kõigest 10 aastat, sisekolid, kõik südamed siin Hüpassaris koos ja see oli heade inimeste kodu. Kodukass ane, meie linnalapsed oma austenikel linkidele vajutades kunagi ka tundma seda tõst mis sai osaks Mart Saarele iga kord võõrsilt saabudes. Vaat sellele viimasele teegianakule jõudes suutis tema sea seisatamate või jooksma pistmata väärikas, mõõdukalt sammu, seada pilku taevasse või tee rööbastesse suruda ja mitte vaadata kodu. Jah, ja ka sammaldunud säng on see kodu, nüüd meil vee tütrehilda Toomsalu ja tütre Tuuli, kõik teised mardi kodused nagu mart isegi on pidanud tagasi vaatamata ära minema. Sest nagu saar poisipõlves otsis üles Leole linnuse selle muistsete asukate pärast. Nii on tsaari eestlastele Hüpassaarest teinud enda läbi uue Leola ainult 1000 kord haprama ja võimsama. Nõnda lähen ja mõtlen, kuid nüüd pean oksad lahti, lükmet metsa siseneda. Talve kevad andsid tänavu ohtralt päeva märga kuresoo raba hiigelkestnud, pilgeni vett täis imendunud ega suuda seda enam endale pidada. Sellest siis säärekõrgune vesi otse Hüpassard piirnevas metsaaluses. Astun solinaljakummikute kobisedes raba poole. Hea veel, et rada vanast tuttav, et tean jalga tuge leidvat tumeda mullusid lehti Petri kuuse ja männioksi ujutava mustjaspruuni e pinna all. Vaid parajalt niiskete talvedega on siit Mart Saare jälgedes Rabale käidud mitukümmend suve. Siis ei tulnud kunagi, sest aeg retkeks peeti. Kunagi täna lausa torma, aga viibida ka ei tohi, kuna teised Kuresoo vastaskaldalt kaansult jõudmas ja siinpoolset raja otsa sugugi lihtne leida pole. Ümber raba laiub mõlemat kätt, ühedasanet sügavlaas. Aegamisi vesi alaneb, mets hõreneb ja otse ees tõuseb puute kaugusel rohekas kolla ja pruunilaiguline vanade momendid rips meis, vesi silmas, maa. See suur lage, mis Mart Saart Miinaga tõmbas. Seisan viivu, ootan kuni tasapind unustab ja kuulatan meeled matkelisi püüdmas. Aga neid pole ümberringi ainult iseäralik kusagilt kaugelt tulnud ja üksnes siia kuuluv rahu ja Ernst Enno elik hingeseisund. Üks Kadak siin ja teine seal. Nõmme pääl. Ainult et siin puhkavad mu jalad puhtas vees ja suur sammalga isutab rumalat kummi. Võta need kähku paljajalu ja neid on hoopis parem. Nüüd on korraga nõnda hea nagu ei kunagi varem. Jätkan Rabale tõusmist silmapilk taandub, aga mitte kaugemale kui paar kilomeetrit. Quican mitu korda ja omast arust vägevast Hildade diateised Hüpassaares olla pisendamist kuulnud. Siin aga ei kippu ega kõppu. Puu ja vaikus on v laborani sügavam, kui puude all. Seda kuulamast segavad üksnes mu enda hingamine ja äkiga tasa nuhe jalal. Rumal liigutus, mida tegemata ei osanud jätta. Kuid on veel kui majakas ja siis jään ootama. Asetan end kuivale mätta paarile õilsa männi ja kanarbiku seltsi ümberringi kõik need toredad, uute nägude ja vana moega laukad. Aastate jooksul küll üksi, küll hulgakesi läbimeratud. Aga praegu ei läheneysse, istun hoopis ka suitsupakk jääb taskupõhja. Aegamisi hingamine tasaneb ja nii jõuavad ja kaugemale minus vaikus ja rahu. Sulen korraks silmad ja kui need jälle avan, on muu maailm otsekui kustutatud. Taandunuks saab objektiivne piir inimese ja kõigile tiksuvad Dmitri ruumi vahel. Möödunud päevad kogunevad omatahtsi tänasesse ja Tammsaare laotab üle soo oma 70 aastase mõtte, et mälestis on lüli meie ja igaviku vahel, sellepärast käib temaga kaasas ikka nukrus. Nii vähe tundub neis igaviku. See on küll tõsi, ainult et mitte praegu, sest praegu on just see harv, see olematu hetk, mil kõik, mida ja keda eales tundnud, on just siin. Ja samuti siin oma pärusmaal kõnnib nüüd Mart Saar peatub matsakas peos, mu kõrval krabi ühte oma ammust juttu. Toona kõigest 20 aastat tagasi tahtis temalt vanalt märgilt, eks noor sile meest teada, kust ta võttis need laulud, kes need temale kõigist ilmas laudist kõige suuremale esimesena laulis. Jah, aga kust need emale-isale kõigile olnuteli olevatele said, kas tõesti metsast ost? Retkedel Hüpassaadion mitmeid võlu seisneb. Üks aga on säärane mitte ainult kõigile aastatele, vaid isegi kõigile õhtutele, öödele. Need on lõkked oma sädemete tukkide podiseb pangede sääselakasodeeritud võitudega. Ühel taolisel istusid ringi salatiga Saarele Magda ja hiilida tädi nüüd aga juba aastaid omastest vaid Hilda. Ja siis muidugi Johannes Jürisson ja Vardo Rumessen, irida teisi, kes siia ikka ja jälle tagasi tulevad. Nii ka täna, 26. juuni hilisõhtul, mil fookus on taas peamiselt Jürisson, Hilda tädi. Ja kui me nüüd hakkame sealt Vändra poolt siiapoole tulema siis seal on niisugused nimed, aga Johann Voldemar Jannsen siis Mihkel Lüdig, suu burg, kui me tuleme sureani poolt, siis kõigepealt kappide suguvõsa. Siis, kui tuleme edasi sealt Lahmused Lahmusel neljakümnendatel aastate evakueeris konservatoorium veel paar kilomeetrit paremat kätt pöörab tee Põhjaka Põhjaka külla, sealt on pärit meie kirjaniku Tammsaare isapoolsed esivanemad. Nüüd pöörame Hüpassaare hüppas saarest. Noh, kui sealt suure tee pealt tulla üks kilumeetrit, kolm pöörab hele tee paremasse metsa seast metsata on pärit Tammsaare emapoolsed esivanemad. Huvitav lugu on ka see, et saare ja Tammsaare suguvõsad olid omavahel ka sugulased. Sest saare üks esivanematest mõtlesin, abiellus Tammsaare emapoolsete vanemate suguvõsast neiuga ja isapoolsest suguvõsast. Üks Tammsaare esindaja abiellus Hüpassare päri pärineva neiuga. Need tsaar ja Tammsaar on omavahel ka väga lähedased. Ekssaare ja Tammsaare loomingu vahel ongi palju ühist. Võib olla Tammsaare talupoeg saarel loodus ja nii edasi ja ekssaare loomingus polegi palju talupojaelemente. Kõik need rahvalaulud ja rahvamuiste kliendid ja rahva keel ja eks see on kõik sealtpoolt pärit. Niimoodi, see on nüüd kahe sõnaga öeldud sele Suure-Jaani ümbruse kohta. Nüüd hüppas saar ise, eks seegi on hästi suur minevik, suur ajalugu. Nii nagu Hilda teab, rääkida, on siin juba 19 sajandi alguses. Saare suguvõsa, tulnud siia metsa, raiunud siin võsa maha, metsa maha, teinud seal lagendiku ja teinud siia talu. No kui ma ei eksi, kas see on õigused istumegi praegu vist selle talu varemete peal või kas on see nii või? Järgmine kivi õnniks alades. Saari esivanemad olid kõik metsamehed ja metsavahid ja ja viimane Saaremetsa sovhoos metsavaht oli Hansar Mart Saare vend, kes suri mõned aastad tagasi ära. Kuidas juba saarepäev siis välja nägi, suvine päev? Noh, eks ole, päevad ju kah igaüks isemoodi, aga nihukesed, sest päevad nagu täna, kus päike paistab ja niisugune sääsevaba päev võiks öelda, siis Mart Saar tavaliselt hommikul vara ei oleks juba metsa kõndis siin suure raadiusega, toreldasin palju, paikasid, palju kohti, kus ta käis, igal olid omad ajalood selles mõttes, et puude mõttes, kuidas puud on kasvanud, seal taga labida, metsas oli suur kivi ja need neid marsruut oli tal tohutu palju. Ja siis olid, taluvad lemmikpuud ka välja vaadatud, kus ta istus seal all, kirjutas nooti ja üks nendest puudest, homme lähme panime mälestustahvli üles sinna, kus Mart Saar on seal ikka istunud, armastanud istuda ja noodivisandeid teha. No vot niimoodi ta siis hulkus mööda metsa, üksi, aga vahest ka sõpradega, tavaliselt oli siin Vetik ikka niisugune suur hulk, kui aga Villem Kapp käis ka siin sagedasti, aga tema vist Ulku ja ei olnud. Vetik on selles mõttes sihuke Aktiivne metsas käija. Nüüd raba suhtes, vaat raba on Saarike väga kiitnud ja üks vanaonu käis siin, kui te nägite halli habemega mees, seegi rääkis, kuidas saareke raba väga armastas ja raba ülistas ja tal oli kunagi klaveripala kirjutatud lauka ääres, teine klaveripala raba üksildus, aga need on nähtavasti ära põlenud tal kunagi. See rabaromantika ja arvatavasti eila, kui te käisite rabas teil vist ei olnud aega küll niimoodi raba vaadata, kuist saar seda vaatas, sest neil oli niisugune tunne, et kõik on kadunud. Väljapääsu enam ei ole ja sellel juhul ei näe enam rabast peaaegu mitte midagi. Välja arvatud võib-olla mõned niuksed, kauged perspektiivid või kuused, millest loodetakse abi saada. Aga saare ei eksinud ära ja saarel läks Papa põhimõttel aega, küll. Ta läks pikkamööda, vaatas neid raba peeneid, kontuure istus seal ja nii edasi, suples rabas ja, ja peale selle ma ütleksin niimoodi, et egas hüppa selle looduse nihukesele raamatupidaja tüüpi fantaasiavaesed inimesed ju tegelikult midagi jutte, sest paljudki on öelnud niimoodi, et ma käisin Hüpassaaris. No mina küll aru ei saa, mille poolest hüppas seal üldse inimesi, kutsub, meelitab, et seal ei ole ju mitte midagi, seal oleks lauskmaa vesine, on ta ka midagi mäge ei ole, jõge ei ole järve ei ole. Et ma ei saa aru, mida need inimesed sellest hüppas, saarest leiavad. Aga hüppas, saare loodus tuleb vaadata, Mart Saare silmadega. Ja Mart Saarevaade loodusele on niisugune, et inimesel peab olema fantaasiat, et loodust vaadelda, aga fantaasia jaoks peab mulle muidugi aega. Ja saar oligi niimoodi, et tema mõtestas loodus ümber kõik tema teosidki, vaatate klaveripalad. Siis need on kõik niisugused omapärased nagu näiteks männid metsast Taisisklevad kasest nelja tuule tuba ja ja niuksed, omapärased pealkirjad. Ja tema tihti rääkis puuga niimoodi. Vestles puuga puu ei vastanud talle küll, aga tema kujutas ette, mida puu võiks ütelda. Ta kujutas ette nihukesed, missuguseid huvitavaid riigid võiksid olla kivi all, näiteks seal labida metsas kivi all ja nii edasi ja nii edasi, nii et selle tõttu temal oli looduslikke, elav, elav loodus ja selle tõttu oli ta ka huvitav. Aga noh, muidugi meil ei ole aega selles mõttes ja seetõttu me vaatame vastest nii palju, kuidas siit tarbepuud saaks. Ja sellega meie loodusvaatlusest piirdubki. Hetk esitab run olu. On nüüd ilmunud raamat, kahjuks pole saada teda küll, aga seal raamatus on nüüd kõik need asjad ära öeldud, mis oleks vaja ütelda, siin aga ma niipalju siiski juhiksin tähelepanu vast et tavaliselt meie ettekujutuses oli saar nisuke poeetiline kuju kes hulgub siin metsas ringi ja nisuke pitser on tal jäänud peale nii algusest lõpuni ja arvati, et tema elu ei ole või see ongi niisugune olnud. Nüüd nendest dokumentidest ja kirjadest, mis seal raamatus on avaldatud, tuleb välja. Et saar on siiski olnud väga saare elu on küllaltki pingeline olnud, on hirmus dramaatiline olnud ja, ja võib-olla isegi traagiline ja kohati ahastuste äärel olev ja näiteks mitmesuguseid põhjuseid olnud ja paistab niimoodi nagu tänase sõnagagi, et kõik nagu, nagu eeldagi ütles, et kõik veab viltu ja saab nii veel nähe, mis asi veel, kui viltu veel üks asi võib minna? Vot seoses selle elektri äraminekuga ja nii oli saarel kah kipuks ikka viltu pidama. Ei läinud need asjad mitte selle koha peal, kus nad olid mõeldud alates tema abielust ja tema noorepõlve armastusest ja samuti suur võitlus oli seal hüppas saare talu pärast aastaid kestev võitlus. No see küll lõppes õnnelikult, aga eks see talupidamine võib-olla kokkuvõttes nii absoluutnunn ehk ei olnudki selles mõttes, et ta vajas palju uut, palju vaeva raha vajas. Et see talu ikka püsima on jäänud, kuni tänapäevani, selles mõttes ma tahaks ütelda, et siin on ka yldal kindlasti oma teene, sest Hilda ja tema õde ja tema vend ja tema isa ja tema ema kogu suguvõsa olid ikka see, kes selle praktilise töö tegid siin talus ära, nüüd põllud niitsid ja ja lehmad lüpsid ja nii edasi, nii et selles mõttes ma ütleksin niimoodi, et aplaus lausa Seal raamatus on üks lugu ka sees, kuidas saar lauta ehitas, muidugi ta seal kah oma osa muidugi tegija muretses ja raha muretses. Nii et selles mõttes saar oli kunstnik ja rohkem noodikirjutaja kunstnike, me kujutame ette ka niuksed. Võib-olla vaatame kunstnikku tihti. Ühe külgsena saart me kujutame ette suuri kunstnikke, me tavaliselt idealiseerida natuke ka räägime temast ainult niisuguseid väga suuri üllaid eesmärke ja eks me saarest olla ka rääkinud kõik sellest, kuidas ta õppis ja kuidas ta sihtis ja püüdis kõrgema sihi poole. Tegelikult saar kui isik ja tema elu on olnud kaika niisuke küllaltki. Ma võiks ütelda, niisugune siiruviiruline ja saare isiku ei olnud ka nisuke küllaltki vastuoluline ja ja mitmekülgne, ma ütleksin, võib-olla vastuoluline, ei ole hea sõna. Mitmekülgne Devoli kunstnik, ta oli tõsine, kunstlik, suur filosoofia, kõik mis tahate. Aga teisest küljest ta oli ka üks suur krimka mees, üks suur vigurimees, üks näiteks, kui ta sealt raamatust jälle loete. Ja kui te natuke tunnete omaaegset elu siis saab sealt kohe selgeks, et saar oli omamoodi ka nisuke võiks ütelda küla nooruse või tänava nooruse niisuke paras kambajõmm ja selle tänava nooruse üheks niukseks tunnusmärgiks oli ka lööksõna. Igal oli oma lööksõna. Vaat minu koolivend Ants naljatab väga hästi, kui me suurealis õppisime, eks meil olid ka omad lööksõnad, kes popp poiss oli seal ikka oma lööksõna. Sellega esinesid igal pool ja niimoodi. Ja lugege Saaria kirju. Saarel on oma lööksõnad, käivad igalt poolt läbi. Näiteks tulen. Igal pool käis, merelained on niimoodi ette ja taha ja noh, vähe sellest. Aga vot kui nüüd keelepaelad lahti saame kuidagi kangutada eks-il, ta ju räägib ka misuke viguri, meeste saar, kõik see oli, mis ta siin kõik tempe tegi ja noh, ta ei saaks ütelda, et saar oleks viinamees olnud, see on palju öeldud. Aga kui ta ikka napsu kätte võttis, siis ta võttis ka korralikult, tegi selle asjaga põhjalikult. Saar oli tuntud kidakeelsena, üldiselt ei saanud sõna suust välja. Aga teatud seltskonnas ja teatud situatsioonis oli tal juttu, kui palju. Tema kui ta tuli, keegi võõras inimene, taidunud teda hästi ega tema ei olnud algatajaks, vaata nüüd läheb tutvust sobitama kaela kohe. Aga kui ta juba sai teada, kes ta on ja nagu sõbraks ja siis ja temal oli juttu küll ühtegi nalja, just huumorit oli temal ju nii palju. Näiteks tarvitses ainult tööd, nagu mul venna dist. Hätebee tuli siia küna juurde magama jäänud, vaat rohkem tarviski, siis läks sealt edasi kinkima. Meil oli siin külas üks naabrimees, hüüdnimeks võida läädeebeed. Hiigla, naljamees, niisugune ainult jaagu. Jääte siia, küll ta siis hakkas seal igasugust variatsioonid, räägiti selle juurde, kuidas ta oli jäänud ja ja oi jumal ja siis oligi algus käes ja läkski. Näiteks anekdoot on ja kui tal oli juubelisünnipäev, siis oli seal palju juba räägitud saarest ja siis lõpuks keegi hüüab niimoodi. Kõlistab vastu klaasi, ütleb, et, et juubilari lon sõna. Et siis räägib ka midagi. Lõpuks aga saar tõusis püsti ja tükk aega säädis suud ja siis ütles niimoodi. Seltsimehed. Ma hakkan nüüd kodu minema. Saar oli selles mõttes ka nisuke igavesti kahtlev kuju, ta ei suutnud kunagi kahest variandist valida õiget varianti. Tal oli alati probleem, kas ei või ja nii oli, ja teistpidi oli ka aia, kas toob, anna või toodi panna. Mõlemad olid head ja seetõttu tema heliteosed on ka niimoodi, et ta ei saanudki iialgi valmis, sest et täna pani too paika, aga natukese aja pärast vaatsed ei, toodis on parem. Ja tema käsikirjad on praegugi muuseumis, seal mõnes kohas koorijuhid ei tea, mis tal on pandud sulgudesse, teise variandi ka need on nii ja naa, ei tea, kuidas laulda ja temal oli igal pool see tema pruutidega oli ka niimoodi kaks õde olid tal pruudid või niuksed, kuidas ütelda, armastatud ei teadnud, kumb on parem, kas noorem või vanem õde abiellus vanemaga, armastas nooremat ja nii. Aga. Tal oli see ka, et ta ei saanud kunagi ära ütelda, niimoodi ta liha süda oli ja ja anekdoot tegelikult käibki niimoodi, et vetikuga nad olid siin jälle. Suvita nüüd läinud metsa jalutama, seal kusagil metsa vahel tundub, need võileivad jäid kodu. Saar ütleb niimoodi, et ootasin metsa vaid, et ma lähen, kodud on võileivad ära. 10 minutit. Vetikki jääb ootama, saar läheb, kodu ei tule, ei tule, ei tule. Aeg läheb juba tund-poolteist, saar ikka ei tule ja lõpuks paari tunni pärast saar tuleb. Vettik järsk, nagu ta oli ja ütleb saare niimoodi. No lubasid tulla tagasi tulnud, kus olid nii kaua Saari hädise häälega ütleb niimoodi, et Tuuli tuli sülle ja ei läinud enam maha. Paljud metsas üks endal süles, see ongi laami haldjate laul. Hüppas säärest kilomeetrit viis, kuus subtalu, mille peremees on suur muusikasõber. Vähe sellest ka ise viisi meister selle mehe juurde, Jüri Vain, ora on tema nimi. Käis saar sageli, sellest sündis koostöös koguneks oma aja populaarsemaid unustamatu laul JÜRI vaenule sõnad ja meloodia saarelt seade ja harmoonia. Kas seal nii oma jalutuskäikudele ikka alalõpmata põikas siia teie poole sisse? Ta käisime ikka, ma siis ei olnud siin, vaid elasin seal venna pool, käisime jõe ääres mööda vahest ja lepakose poole sinna jalutasime ja. Millest siis need peamised jutud olid? Ma nagu Marttiga ütles vaest, et elame ilule tema peas seanises looduse ilus lugu ja mis ta asjast ja. Ja mul oli kah seda kalduvust sarnased, samasugune pisik veres, et ma ka selle looduse järgi kinnisamaks metsakohinat, asjade, puude kohinat, rosinate, kuulajaja, niisuke. Ja nii kuidas muidugi oli, vahest, kui ma olen nii melankaalsemas töös või ma siis midagi tegin, siis kukusse nii kolvana Mäkaalsena välja ja kui jälle oli meeleolu hea, eks siis tuli midagi lõbusamate valt humoristliku laadi. Aga kui te nii saarega siin koos jalutasite ja see käis ikka muidugi tundide kaupa jäite, vahest isegi pimeda peale. On olnud tunni kõike ette vaest, ta ööbis minu poole jälle ja heinaküünis magasime seal astumas venna val. Elasin. Mis keelde siis magama jäite, kudeni kõrvuti, olite ühes meeles? Rohkem on juttu. Ja siis kunagi oli seal, ma ei tea, kust me siis natukene nii sarved pisut leigeks soojaks saime. Ta ütles, et tema magada ei saa siis, kui tema natuke on võtnud, et siis tingimata veel juures jääma ka, et muidu triga mina magada ei saa muidu, et kas ma siin olen või ei ole ja siis ta plaanid kuhu minna, vaatama sinna või teisele ja linnuväitsin, et ei ole ikka loota õlut kuskil seal lähedal, aga lõpuks ikka magama. Kas ta armastas ka nii oma tegemistest ja, ja elust ja minevikust rääkida? Ta ei ta palju ei rääkinud sellest. Unustamatu laul. Millal te ise kuulsite seda esimest korda. Koorid laulsid. Milline tunne oli? Ma ei mäleta seda küll. Muide, Vetik ütles omal ajal, et kui tema tuli tagasi siia Eestis, et tema on kohe ära tunded. Saarel, ei ole mitte. Sõnul kirjutasin seal kivi peal hüppasin mitu kirjesi, alaline. Kui muusika ja alguses meditatsioonid kõrvale jätta, olime juba kenakese saataja ja heade avalike pajatuste ja objektiivsete mälestuste lainel. Läheme nüüd väheke kaugemale ja saarele lähemale, sest teksti järgnev lühivalik on tehtud ainult kahe inimese kõnelustest. Asjaosalistele. Need on Tallinnfilmi režissöör Peep Puks ja naine, keda need kõik oma emaks võiksime tahta ikka Hilda tädi. Nende loal avame veel kord selle suve ühe lihtsalt seiskamata jäetud magnetofoni. Nii nagu tema vintsi midagi tahtis teha, siis tema tegi hästi põhjalikult ühte asja, see kõige lihtsam asi olla. Et eks ta mitu korda niisugused juhised näiteks, mina isiklikult kannatan praegugi veel ühe põhjuse, alles siis, kui mina olin leetrid, põdesin kunagi, siis arst käseb keele pealt selle halli kate ära kraapida puu niisuguse väikse labidakene. Vot siis onu kraapis mul seda nii põhjalikult, et mu keeldatel tänapäevani niivõrd õrn nagu natuke uuemaid asju võtad, kohe suusatad, läheb laiali. Tema oli igas asja juhtsaid oma tööde suhtes, ehk näiteks hakkas ühe väikse sõnumi, tahtis kirjutada, vot miks meil läks alati pool päeva, enne kui minema saime kirja posti panna. Hiljem oli teha neid mustandit kõik kohad täis, tähendab iga sõna iga lause oli nii peensusteni läbi mõeldud, et vot, kassikad on nüüd täpselt öeldud paari sõnaga midagi ära väsib. Täitsa põhjendatud. Äärmiselt põhjalik või selles mõttes, kui ta mängis, olenes jälle, ma ei tea, mitu põhjust näiteks teinekord oli, noh, kas ta töötas omal mingisuguse asja kallal, noh ta mängis seda, aga kui ta teinekord jälle kas, kas tal oli endal tarvidus midagi niisugust suurimale, seda võis ka vahepeal midagi mängida, hoopis hoopis erinevat asja. Kas see tal andis mingisugustest inspiratsiooni selle moodustise välja nägi sellel ajal, kui ta mängis võistlusega? Ei no see oli jälle, kui temagi päris nüüd süvenes mängusse, siis ta nagu üldse ei teadnud, annavad teised inimesed ka seal kusagil. Aga siis, kui ta nii natukene ainult siis ta see moment oli tähelepanelik ja siis ta jälle pöördus lihtsalt kohe kõrval, et vaat et kuidas neid oli. Aga see oli koera silmad olid kiindunud kuidagi. Vaatasin nende tähelepanu. Ühte punkti koondub, aga kui ta mängi suguliselt gruppa minema, oi, ei tohtinud teha sedaviisi hüpata lihtsalt koos tooliga, ta ehmatas kohe nii hääleliselt koha võtnud. Aga mida teha? No ei tohtinud minna, sest ta juba oli meid noomi või üldse mitte nuhelda noominud, aga ta palus juba niiviisi, et enne toas ringi käia, Ta nagu selja tagant või sealt mööda, et ta näeb, et miski vari liigub, et seda juba tuleb, taipab, et teised inimesed, liiv. Muidu ta jah. Aga milline saar? No üldmulje temast oli, ta oli üks haruldaselt läbi-lõhki hea inimene, südamlik ja kõik niisugune asi. Aga seejuures tema võiski olla küllaltki niisugune range ütlema kohe. Näiteks kui tema ik ütles, vot see peab olema, niisiis ta peab olema nii ja sellega tuli arvestada. Stardi. Ta võis ka teinekord olla, prahvatab äkitselt rõõmsalt ja muidugi seda kesidega naerma jälle pärast plahvatas ära teinud, aga aga midagi jah, oli seal selles väljenduses teist. Aga mis te arvate? Ei sureks ära selliseid juurde? No ei tea, ta ei, tema ei pooldanud tegelikult näiteks ta ise ütles alati, kui need juubelid olid juba, et ma ei pääse kusagile nende käest, sest ta oli ju polegi haige isi. Ja ta viidi lihtsalt sinna. Ta ütles, et ma ei pääse lihtsalt, sest ega tema ju näiteks kui ta oli terve ja noorem üldse, kui oli mingisugune kontsert või ta läks ju, ega ta ei istunud iialgi oma koha peale, mis tal oli antud, see tema aukoht, et ta oli kusagil kolmandal rõdu peal või teiste selja taga ja kui veel keegi hüüdis nüüd autor juba siis oli saar vaikselt kadunud teiste selja taha, ega tema, see oli imejuhus, kui keegi tahab arst kinni, sai siis välja viidis Temai. Ta ei olnud tema iseloomus ei olnud, ütles minust esile tükkivustega asja. Näiteks nüüd see üks laulja, kes rääkis, kui ilus see oli, kui nad läksid terve seda tee pikkuselt laulsid kõik, et oleks saar, seda nüüd jah, võib-olla tuleks hea meelega kusagil seal võsa vahelt vaadanud, siis kuulanud seda, aga muidu niiviisi avalikult nüüd ette innovat, seda ta ei. See oli ta sisaati raske, sa näed, kohe ta närveerib, niiet. Loodus oli temale lihtsalt kõik, terve see elu ja seal ei olnud enam midagi muud. Näiteks tema oli niivõrd trippusele. No meil oli ju siin külmutiseerimised, õunapuu täna veel ei olnud õunapuid ja siis mina lihtsalt istutasin nüüd noored õunapuud, need on mul siia nii-öelda kartulipõllu sisse, istud ruttu, läksid kasvama ja siis ta ei satu. Nad olid nii nagu äkitselt läinud suureks ütles, et see on lihtsalt muinasjutt, mis sa oled teinud siin iga puu teda rõõmustasiteks, esimene sõna riaatiat oled istutanud mõne puu jälle. Siis näiteks ära minna selle kask, mis seal, kus pink on. Ta ise oli haige, ei saanud maha minna, vankri pealt aga saatis Matadavat lähedasi suudled seda kaske Chrisi, vähemalt tema, näe seda käskige jumage loodusvalvega iga kuu ja iga asi. Kas need puud juba selle peale nagu ei ole. Teinekord tundus nii, et ta pidas puust rohkem kui tähendab elavast inimesest veel, sest ta leinas täiesti tõsiselt. Ta pisarateni oli liigutades ka mõni niisugune näiteks kui need suured kased, mis tal oli seal lemmik aset olid ära võetud ja ta oli ta ütles, et ta oleks raha andnud, ükskõik kui palju sel mehel tarvis oleks raha olnud, et ainult puud oleks alles ja nii et tema oli. Ja siis kunagi siin labida metsis, üks hiiglane sugune vana bänd oli ära võetud. Isegi toomingale kirjutasin selle eest ja mõlemad siis leinasid vanad hiiud, maha võetud puud ja tema on igatahes väga-väga tähtis ja sellepärast ta oligi, ta pani kõigile südame peale, et tagant, mis nüüd on meil siin võsa maha võetud, et vähemalt tema elupäevadel mitte ei juhtu selliseid asju. No see läks ka nii üle noatera. Armastusega mida ta ütles kõik. Ja nüüd on juhtunud näiteks see esimene kord, kui me viisime teda siit haiglasse, tähendab Me viisime siit suureni Punase Risti masinaga teda. Ja siis või tee peal lihtsalt noh, peatus oli seal, puhkasime natukene, ta lihtsalt hakkas nutma ta, sina lähed tagasi Kassari ja mina ei saa. Ja nii kurb, nii et ja viimane nägemine, mis mulle tema ma haiglas olin, vajus ja siis ära tulin. Jälle lihtsalt hakkab nutma. Sina lähed tagasi hüppessori, mina isana. Aga kõik seepärast, et alati oli ju nüüd hiljem just sellepärast nagu mind kutsuti just linna Tottete ma tai leppinud igaühe, no Magda ju ka jõudnud kogu aasal olla, sest igaüks tahab natukene tuulutada. Aga mina läksin sinna, ta hakkas muhedalt määrat, soh nüüd mul on tunne, nagu ma oleksin, hüppas selles et kui see asinale Igatses lüpasele järgi siis leidis, et minuga on siis umbes niisugune tunne, et on nagu vastaspoole, mis mulle kõige kõige niisugune lapsendada. No ikka ikka juba sel ajal kui koolikooliga seotud üldse, kas siis siin ehk sellepärast, et ta ei olnud ju pidevalt siin siis kui juba ütleme, lapsena nüüd ta ikka käis, ajad ikka onu tuli järjest, siis olid lapsed põnevil ja ärevil, aga päris suure mälestused ikka sellest ajast. Kooliminek. Sellepärast et no sel ajal, kui meil oli see kodus, oli kooliõpetaja nabime, õppisime kodus, mis ta käis kah ainult ajutiselt siin. Aga siis, kui ma juba läksin kooli Tallinnasse ja tema juurde, vaat siis sellest ajast on juba pidevalt mälestusnõue. Aga ennelikenevaliselt onu tulesid linna. Ühesõnaga te elasite Tallinnas tema juures ja vot see oligi nii see kujunenud, kui tema läks õppima, tähendab, tal ju isa suri ja ema jäi üksipäini siia põeks. Minu isa oli ju seal Kura siin kodus ja siis aitasime majanduslikult teda, tähendab, kui tahaks sinna Peterburi konservatooriumi ja see oli nagu niisugune kogu aeg Eestis, isegi siis läksime meie kooli, siis ta võttis meid oma juurde sinna, me olime nagu tema juures kõik. Aga nüüd hiljem Ülo läks koolivenna juures oli niisugune pidev lülimis käib edasi nagu nii et üks aitab üht ja teine teist ei ole ja sellepärast meil ongi kokku kasvanud valjud, võõrad nagu imelised, noh et ikka nimeliselt oli nüüd saare kodu siin, et et aga kuidas siis nüüd õde ja õe perekond. Aga see oli niivõrd läbi kassa, see ei olnud nagu erinev, et, et üks on nüüd küll üks ja teine teine, aga selles mõttes oli ta täitsa ikka üks perekond ainult. Sest vanaema ühine ema ju nagu neil kogu aeg ja sellepärast ikka igaüks andiski oma panused. Et vaata nüüd tsi, kodu oleks nagu ühine kodu kõigil. Ja see kestab praegu ka näitan. Ma olen ikka sellepärast pean siin vastu pidama, et kui mina siit ära lähen, aga kellelgi oli kodune heituulile kodutee tuleks, kõigil on kodune. Ja neid on, kes peab lihtsalt olema niikaua kui suudab. Alates 20.-st sajandist kumab meie väikesele vanale rahvale Leole maalt korraga kaks kantsi. Ühe ehitas kunagi oma püstkodasid kaitsma malev teise Hüpassaare, Mart Saar. See teine ei langi kunagi, sest tema vastu pole vaenu mõõka olemaski. Mida hapral südamesse mineva Hüpassare on seda võimsam, see meie igavene oleviku mälestus.