Tere Tartu Ülikooli aastapäeva ürituste raames toimus läinud aasta lõpus konverents omad ja võõrad Eesti mõtteloos. Ja sellel konverentsil räägiti ka keelesaadet huvitaval praegu nii olulisel teemal keele ja meelerollist võõrast omaks saamise teel. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lektor Anu Põldsam räägib selle teemaga seoses professor Lazar Kulkovitšist. Lazar Kulkovitši peamiseks uurimisteemaks Saksamaal oli keel ja keel oli ka tema uue elu alguse aluseks Eestis 1930.-te aastate keskpaigast. Püsi on Piret Kriivan. Keelesaade. Tere tulemast saatesse Tartu Ülikooli juda istik õppejõud Anu Põldsam, tervist. Kes oli Lazar Kulkovitš. Ühesõnaga on väga raske midagi kokku võtta, kes särkult kosid, see oli lühidalt võib öelda, et oli juuditeadlane nii oma päritolu poolest juuditeadlane kui ka oma uurimisobjekti poolest juuditeadlane nende tegeles juudi teaduse ehk täistikaga. Ja kuigi Covid sündis tänapäeva Valgevene aladel, siis tegelikult olulise osa oma teaduslikust elust veetis ta tegelikult kindlamalt Tartus. Ja oli Tartu Ülikooli juuditeaduse õppetooli juhataja professor. Kuidas ta kõigepealt siis Eestisse sattus ja siis räägime sellest, kuidas Eesti ta vastu võttis. Tegelikult algselt Kulkowitz Sindis väikses kohas nimega Siriin 1898 ja sündis traditsioon meelses juudi peres ja tõenäoliselt pidigi temast saama rabi, tema hariduskäik, kui vaadata, sest ta sai sellise traditsioonilise ortodokse juudi hariduse. Sellegipoolest lõpetajastajaga gümnaasiumi ilmaliku gümnaasiumi otsustas 19. aastal minna Königsbergi ülikooli meditsiini õppima, et toimus selline pööra tema elus entsis traditsioonilise juudi usu juurest meditsiini juurde, mis tegelikult ei olnud üldse selline ebatavaline valikuma. Vaatame toonast ajalugu, et see oli väga praktiline juutide jaoks, mida üldse kõrgkoolis omandada. Oma silmaarstiks, aga ülikooli astudes tekkis tal tegelikult huvi filosoofia vastu, nii et oma doktorikraadi kaitses ta hoopis filosoofiateaduskonnas 1922. aastal juba ja tema doktoritöö rääkis Kabalast selle tekkesti olemusest. Ja pärast seda paar aastat hiljem kutsuti ta leipzigi ülikooli juba õppejõuks õpetama, siis hilist heebrea teadus, toonase nimetusega Šbeethibrees saksa keeles aramea keelt ja tolmudi teadusi ja seda siis usuteaduskonna juures, mis oli ka samamoodi tavaks, et kus juuditeadustega üldse tegeleda. Toonases Euroopas oligi kassis juudi ideoloogiliste õppeasutuste juures või siis riiklikes ülikoolides, aga usu teaduskondades sellise abiteadlasena, mis avas siis sellist vara, kristlase tausta või aitas siis kristlastel teha juuditeadust. Aga ohvitser jätkas samal ajal oma õpinguid. Ta kirjutas oma habiltatsiooni tööd, mis puudutas hoopiski Hässi dismi, see on üks selline eraldi liikumine judaismi sees, mis tekkis 18. sajandi alguses, et uuristada nende religiooni teaduslikult. Ja ta kaitses oma bilitatsioon mõni töö 27. aastal, pärast mida ta mõned aastad hiljem nimetati hilise judaismi erakorraliseks professoriks ja seda siis juba filosoofiateaduskonna juures. Nii et see oli selline väga lootustandev areng selles suunas, et juuditeadustest võib tõepoolest saada midagi iseseisva distsipliini moodi. Asja. Aga parali kogu Euroopas uus? Jah, põhimõtteliselt küll, nagu ma ütlesin, et oli võimalik õppida või rääkida sellest või tegeleda sellega siis kas puhtalt juudi religiooni enda raames religioosse distsipliini, nii kui nii võib öelda distsipliin, kuid selle teaduse looja see teaduse nimetus tegelikult oli siis Vision schaftes tools, mis tekkis 19. kandilise arusaam sellisest teaduse vormist üldse. Ja selle siis eelkäijad leidsid, et see võiks olla siis tõeline iseseisev distsipliin, kus judaismi tegeletakse siis sellise moodsa teaduse meetodite raames, et selline tekst ja analüüs, ajalooliskriitiline meetod ja muu selline, millega tegeles siis selline nii-öelda saksa teadus. Läks nähti selle võimalusena, et Judy teadvus võiks olla distsipliinina eraldi riiklikes ülikoolides filosoofia teaduskondade juures vaba igasugustest rahvuslikest religioossetest taotlustest teadusena enda enda pärast, aga tõepoolest see areng võttis väga pikalt aega, nii et tegelikult võiks olla, et meil siin pisikeses elus esimest korda Mandri-Euroopas sai üldse võimalikuks, et judaismi oli võimalik tõepoolest juudi teaduse raames uurida eraldi distsipliini nii-öelda valguses. Ja selleks esimeseks professoriks sai siis Kulkowitzi ise, kes 33. aastal vahetult pärast Ta erakorraliseks professoriks saamist Saksamaal võttes õiguse ülikoolis töötada seoses sealse võimuvahetusega ning tal tuli hakata otsima siis uut positsiooni, kas Saksamaal, aga tõenäoliselt väljapool ja üheks võimaluseks saigi siis just nimelt Tartu ja Eesti. Kuidas see niimoodi juhtus? See juhtus juhuslik. Võib olla, et kindlasti on siin oma osa juhusele, et et samal ajal tegelikult juba aastaid varem pärast kui juudi kultuurautonoomia loomist Eestis tekkis siinses kogukonnas selline vajadus õpetatud juudi inimeste järele ja veel rohkem õpetajate järele. Sest rohkem ajavatiga. Juudi Mul oli Tallinnas juudi gümnaasium, Tartus keskkool, Valgas algkool, aga ei olnud piisavalt kvalifitseeritud õppejõude, õpetajaid, et paljud neist tulid väljastpoolt Eestisse. Ja tekkis mõte, et võiks avada sellise õppetooli, kus võiks anda kõrgekvaliteedilist õpetust judaismi kohta kirjanduse, keelte ajaloo kõige kõige kõige kohta. Ja see võttis hästi pikalt selle mõtte realiseerimine, loodi selleks eraldi ühing juudi teaduse toetamiseks Tartu ülikooli juures. Ülikooli poole pöördus selle seltsi siis esindus. Jakob bluumenselt oli selline kõige tuntum nimi nende seast kohalik proviisor, kes võttis selle oma südameasjaks seda asja vedada. Kindlasti oli sellega seotud ka kohaliku keskkooli direktori hankijal noodel. Ülikool Omalt poolt ütles, et selline asi on võimalik, õppetool on võimalik luua, ülikool ei ole sellele vastu, aga selle rahastamine peab tulema juudi juudi kogukonna poolt. Ja põhimõtteliselt päris mitu aastat läks selleks, et sellist rahastust leida, selleks juudid tegid teavitustööd välismaal juudi kogukondade hulgas, et leida neid toetajaid, sest eesti oma kogukond lihtsalt oli liiga väike, et sellist õppetooli üleval pidada. Ja 33.-ks aastaks siis tegelikult jõuti nii kaugele, et see rahastus oli olemas, pangalt oli olemas, garantiikirjad, on võimalik üleval pidada ühte professorit ja avada see õppetool siis Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonna juures. Ja ei ole palju teada paraku, et palju oli kandidaate. Ma loodan, et on tehtud kuulutusi, on teada antud, et selline õppetool avatakse ka välisajakirjanduses, näiteks Leipzigis on ajalehe väljavõtteid selle kohta. Ja on teada, et Kulkovitš käis 33. aasta lõpus siin esines ettekannetega 34. aastal, siis määrati ametlikult selle õppetooli juhatajaks. Et kas tal oli konkurente? Ei tea, kuidas see info täpselt temani jõudis, on ka natukene hägus. Lähed Laidsidki, kohalik rabi kirjutas talle soovituskirja või palvekirja tegelikult välismaa juutidele leida Kulkovitšile selline koht ja selline kiri jõudis ka Tartusse, nii et ma arvan, et mõnes mõttes juhuste kokkusattumine, aga meie jaoks oli see väga hea ja õnnelik juhus ja ma arvan, et Kulkovitši jaoks oli see selline päris hea võimalus, kuidas oma tööd jätkata võimalikult rohulikes oludes. Ohvitš tuli siia siis tegelikult juudi asja ajama, juudi teadust edendama, aga samas sai ta Eestis ikkagi väga omaseks. Ja et esimene pool tõepoolest, et ta tuli siia juudi asja ajama võib-olla isegi juudi asja, vaid juuditeadust ja ma, et ta nägi ennast pidevalt teadlasena ja kuigi algselt oli see mõte, et et õppetoolist võiks saada vaata selline pedagoogiline haridusasutus siis tegelikult tänukulkowitzile sai sellest ikkagi teadusasutused, rõhutas kogu aeg, et tema peamine eesmärk on teha teadust õpetada õpilasi teadust tegema, innustada neid nägi ennast siis ka mitte lihtsalt juda istina või juuditeadlasena, vaid pigem keeleteadlasena lihtsalt et ta tegi seda keeleteadust judaismi kontekstis, võtta siis heebrea keele selleks aluseks pluss juudi religiooni laiema sellise kontekstile sinna juurde. Tal oli vähe õpilasi isenesest kõigi nende aastate jooksul 34 kuni 40, mil õppetool suleti, oli siin 21 üliõpilaste. Suurem osa neist olid juudi päritolu, pärit väljastpoolt Eestit, tegelikult kassis Lätist Poolast, Saksamaalt tuli paar õpilast Kulkovitšiga kaasa. Et selles mõttes õppetöö õppetoolist tegelikult toimus ülikooli eriloaga saksa keeles. Heebrea keeles, et selline, kui meil Eestis juba rahvusülikoolina tegutsevaid Tartu Ülikoolis oli õppekeeleks eesti keel, siis tehti selline erand. Ja omavahel siis samamoodi tudengid rääkisid kas saksa või siis heebrea keeles, et veel ainukene tänini elus olev Zarqulkovitši õpilane isi Dorleviin on maininud seda, et et kuigi kõik juudid rääkisid toona jiddishit siin Ida-Euroopas, siis soovits tudengitega jidišit ei rääkinud, üritas seda vältida. Et see on selline ka omapärane tähelepanek, võib-olla näitab ka sellist kajastab vaikselt sellist meelsust, mis tegelikult kogu toonast Euroopa juhtkonda teatud mõttes võib öelda, isegi et lõhestas sellist, nimelt see küsimus keele üle, et mis on siis juutide oma keel, sest tegelikult läbi palju ei ole olnud, ühte on alati räägitakse juudikeeltest, et on olemas erinevad väiksemad kohalikud keeled, mis tekivad juutidel vastavalt sellele, kus nad elavad, aga tolleks ajaks siis kaks suurt keeltalise jidiši rääkisid Kesk- ja Ida-Euroopa juudid ja teiselt poolt siis taas ellu kraatatud või ärganud või uuele elule ärganud heebrea keel. Ja siis oligi kaks sellist suurt leeri, et kes mida pooldasid jäädkulkovitš võib-olla siis tõepoolest eikuskilt ei ole võimalik paraku lugeda tema isiklike vaadete kohta, et suurem osa kirjavahetusest arhiiviallikatest on hävinud pärast 40 40 esimest, et peab lähtuma siis teiste meenutustest ja mälestustest, et kui ütleme eestlased, siis ma arvan, et noh, niivõrd-kuivõrd ta Eestis ka omaks sai, eriti haritlaste ringkondades, kuigi tema kirjavahetusest näiteks Martin Puuberiga või siis Franz puhasega Ameerikast vajab siiski läbi selline teatud mõttes isolatsioon, aga ma arvan, et see oli siiski teaduslikus mõttes, sest tal ei olnud väärseid siin või selles mõttes inimesi, kes oleks huvitunud samadest asjadest samasuguse motivatsiooni innuga, nagu tema seda tegi. Aga samas Paul Ariste mainib teda oma mälestustes hea sõnaga, käisid kindlasti läbi Uku Masingu pühendanud Kulkovitšile ühe oma hilisematest luuletustest. Tudengid armastasid väga teda, vähemalt need, kes siin Eestis elasid, kohapealse sama esiTerleviin on, on öelnud, et tudengid nimetasid teda Kulkiks või siis kuldKeinuks hellitavalt ehk meie kuliskiks. Ma arvan, et ta siiski oli, oli oma, aga mitte lõpuni oma. Aga kas ta tahtis olla oma, mis ta selleks ette võttis? Siis peab selleks üldse ette võtma, kui sa lähed teise riiki selleks omaks saada. Jällegi see on, kui vaid teaks seda vastust, kas ta tahtis olla, ma arvan, et ta kindlasti soovis kohanduda siin, sest see oli, see oli tema kodu siin, kus ta oli. Mõtleme selle peale, mis toimus 41. aastal, siis samuti jällegi Paul Ariste mälestustest. Kui ma ei eksi, on see lõik selle kohta, kuidas Kulkovitš juba oli oma perega, tal oli abikaasa ja kaks tütart, noorem tütar sündis siinsamas Tartus tuli juba raudteejaamas peaaegu Ongi astumas, aga otsustas viimasel hetkel, et ei, et tal ei ole põhjust siit kutti kuskile ära minna. Miks ta peaksid põgenema? Ma arvan, tal kindlasti seos Tartuga oli, aga see on siis selline üksnes isiklik side soovis ennast siiski siduda Eesti riigiga ametlikult, et ta oli väga lojaalne nii 37. aastal ehk siis kolm aastat pärast seda, kui ta oli Eestisse saabunud, esitasite taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks ja ka siis, nagu ka täna ekstingimusi kodakondsuse saamisel on siis keeleeksami sooritamine, eesti keele tundmine vajalikul määral järel ning kindel aeg, mille inimene on siin eelnevalt siis elanud. Kulkovitš palus kodakondsust endale ja oma perele kiirendatud korras jätta ja ettenähtud nõudmised ajamääruse osas, et tegelikult oleks pidanud vist veel kaks aastat ootama, sest tavaliselt see protsess lolliga õliga päris pikett pärast avalduse andmist vähemalt võis riik võtta endale aasta ennem kui siis kodakondsus inimesele anti. Kui ma jällegi, kui ma ei eksi, et ma ei ole, ei ole nii tugev riigiteadustes Covid siis ei nõudnud seda, et oleks välja jäetud see keelenõue tema jaoks kuidagi, ma arvan, see tundus iseenesestmõistetav, et kui ta on siin Eestis, et aga eesti keelt räägib ja on näha, et ta tõepoolest sellega ära õppis, sest tema avaldus on eesti keeles kirjutatud käekirjaliselt ja lisaks sellele on sellele lisatud siis ka soovituskirjad ja kinnituskirjad tema eesti keele oskuse kohta. Kinnituskirja ametliku kinnituskirja on kirjutanud Tartu Ülikooli valitsus rektori allkirjaga rektor oli toona Kõpp ET Kulkovitš valdab eesti keelt piisaval määral. Lisaks sellele siis seda kinnitas ka Johann Voldemar Veski, Gustav suits ja Peeter Tarvel, kes on maininud siis lisaks tema keeleoskusele ka siis tema sellist lojaalsust ja, ja huvi Eesti kultuuri vastu ja tema olulist panust siis ka Eesti haridusmaastikule, et temas nähakse olulist teadlast, kellel on kindlasti palju anda ja kelle vastuvõtmine Eesti kodakondsusesse oleks väga tervitatav samm. Ja kas siis tänu nendele soovitustele või Eesti riigi hea soovikkusele. Igatahes antigi skulkowitzitele kodakondsus kiirendatud korras taotlus esitati kevadel ja juba augustikuus 37. aastal, Tal olid need siis Eesti kodakondsed. Ja Kulkowitz ei võta seda muidugi iseenesestmõistetavana, vaid ta kirjutas Eesti vabariigi siseministrile tänukirja selle eest. Ja eesti keeles jällegi oma käekirjaga, kus ta väga pikalt ja põhjalikult ka seletab, selgitab, mis on tema siis eesmärgid, mida ta tahaks riigile anda ja kui teadlik ta sellest on. Et milline võimalustele on antud, et kui ma ei tea, kui ma tohin tsiteerida väikese lõigu sellest kirjast, võib-olla kuulajatel ka huvitav seda kuulda, et siis selline tsitaat sellest tänukirjast. Eesti riik kindlustab meile sellise uurimise vabaduse, mis meid kõiki teeb võimeliseks ühiskonna teenistusele. Olen teadlik suurest kasust, mida mulle on osutanud Eesti vabariigis valitsev mõttevabadus, kuna mulle on antud sõltumatult kõigist mate realistlikest aja tendentsidest võimalus vaimseks loominguks. Et midagi ilusamat on end raske mõelda sellises kontekstis. Ja see on kuidagi paneb ka ennast meie oma Eestit ja Tartu ülikool ja seda kliimat, mis toona valitses teise pilguga vaatama. Kui me mõtleme samal ajal, mis toimus Euroopas Saksamaal ja kui vaadata juutide olukorda laiemalt, sellel hetkel. Need kaks dokumenti on, on ainukesed, mis on säilinud, mis ta on eesti keeles kirjutanud. Need, mida minul on õnnestunud arhiivides näha jah, et tema käsikirjalised materjalid, mis on näiteks olemas Tartu Ülikooli raamatukogu arhiivis on kas saksa keeles on üks kirjateos vene keeles, milles ta võtab kokku oma arusaamise, siis keelefilosoofiast ja filoloogiast, mis oli mõeldud tõenäoliselt Leningradi ülikooli jaoks. Ta hakkas ka 40. aastal töökaotus, õppetool suleti. Pidite taas paraku hakkama otsima endale kohta uut tööd. Ja üks väljavaade oli minna Venemaale. Aga paraku seda talle ei võimaldatud. Ja selle hulgas siis on heebreakeelseid käsikirju, märkmeid heebrea keeles. Aga eesti keeles paraku ja ei ole rohkem midagi kohanud ja tema kirjavahetus, mis on säilinud, on olnud saksakeelne, ehk siis just nimelt Saksamaalt pärit juutidega. Kui tihedama suhtlemine eesti teadlastega võis olla siin nimetasid küll hulganisti nimesid juba, aga kui aktiivne või tihese võis olla? Ma arvan, et kõige tihedam võis olla usuteadlaste ka eelkõige, sest kuigi see õppetool juuditeaduste õpetajal tegutses ametlikult filosoofiateaduskonna juures oma ruume väga sellel väikesel õppetoolil ei olnud, nad kasutasid usuteaduskonna ruume usuteaduskonna nõusolekul ja õppetooli raamatukogu asus ka usuteaduskonna ruumides. Teaduskonnas oli tol hetkel kui palju inimesi, aga võimekaid inimesi, kes tegelesid vana testamendi statistikaga, ehk siis vanade see mingi keeltega. Et kõigepealt kindlasti Alexander von pulme ring, kes oli ja siis edasi Uku Masing. Ma arvan, et nendega oli kindlasti Kulkowitzil läbikäimist kokkupuuteid. Kuuldavasti võis teda leida kõvernerist, kus kõiki teisi Tartu Ülikooli õppejõud istumas, et oli võimalik temaga suhelda, et ta oli väga avatud inimene, nii palju, kui on võimalik tema õpilaste mälestustest lugeda. Väga abivalmis. Hea kolleeg, seda näitavad ka tema soovituskirjad laipzigist, et kui ta Tartusse tuli, siis tal oli kaasas ka mitul soovituskirja sealsetelt kolleegidelt ja just sealt rõhutatakse samamoodi tema sellist kvaliteeti inimesena just lisaks teaduslikule panusele tema pere abikaasa ja kaks tütart. Nemad kõik õppisid ristikeelena, üks tütar sündiski siin. Miks tütar sündiski siin jällegi perekonna kohta, meil on vähe vähe informatsiooni, et tema abikaasa Friida oli hariduselt hambaarst, et on mõned üksikud arhiivimaterjali, mis näitavad, et ta ka 30.-te aastate lõpus hakkas taotlema luba hambaarstina tegutseda ka Eestis ja mis tähendab, et tal pidi olema siis ka eesti keele oskus piisav selleks, et seda siin teha. Aga mingisuguseid muid andmeid paraku jah, selle, et selle kohta ei ole, et me teame väga vähe Kulkowitzi perekonnast, et on säilinud eelkõige tema teadustöö. Ta pidas ennast ise keeleteadlaseks. Leidis et kõik saab alguse keelest või ma arvan, et tema sellise teaduste aluseks oli tema nii-öelda filosoofiline arusaam üldse maailmast, mõtlemisest ja keelest, et mida üldse uurida või kuidas me mõtleme, kuidas me räägime. Et jällegi oma ajalehe suhteliselt tüüpiline selline, et tema jaoks keel ja mõtlemine olid omavahel lahutamatult seotud ja seetõttu ka keel on võti mõtlemise juurde või aitab meil aru saada vaata inimese mõtlemisest, selle muutumisest, samamoodi mõtlemise muutumine avaldab mõju keelele, keele muutustele, siis ta leidiski kõige parem viis, kuidas üldse uurida maailma, uurida inimeste sele mõtlemist, ajalugu, eelkõige läbi keele ehk siis keele ajalugu tema jaoks üldse inimese ajalugu, ajalugu või siis ka mõistete ajalugu. Saksa keeles kasutatakse sellist väljendit kopingrits, kes sihte, mida ta ise nimetab tegelikult selle definitsiooni. Mis asi on Pegriskes sihte väidetavalt esimest korda sõnastas samuti siin Tartus tegutsenud teadlane Gustav Tais Müller aastaid varem ennem kui Kulkovitšiia saabusin. Ta on mõnes mõttes seotud sellise mõisteloolise uuringuga. Covidi lihtsalt leidis, et on, eks ole, ideed, mõtted, mis siis keele kaudu sõnade kaudu astuvad olemasolust või siis olemisest olemas olemisse saksa keeles ta kasutas just nimelt sellist saksa keelt, eks ole, saksa filosoofilist keelte, et oli kaks mõistet soosaine taasained. Et kuidas seal see mõte liigub ja nii edasi, aga põhimõtteliselt, mida ta ütles, oli see läbi keele uurimison võimalik siis uurida kultuuriajalugu Ühe siis kultuuri või rahva arengut leida need mõisted, mis on ühe rahvajooks ühe kultuuri jaoks kõige olulisemad. Kuna ta ise oli pärit juudi kultuurist, siis loomulikult ta võttis uurimiseks konkreetselt juudi kultuuri juudi, religiooni, heebrea keele. Ta leidis võrdlevat keeleteadust ei ole väga mõtet teha, sellepärast et keel on väga spetsiifiline kultuurispetsiifiline vaadata eelkõige alguses oma kultuuri raames ja neid arenguid, mis seal on toimunud ja tema ise siis üritas heebrea keele grammatikat lähtuvalt oma keelefilosoofiast arusaamisest, keelest ümber sõnastada või seda ümber struktureerida. Ta leidis, et selline vormiline lähenemine ei ole õige, kus me võtame lihtsalt sellised vormiliselt morfoloogilised tunnused ja jagame siis erinevad sõnad kategooriat käändkondadesse, pöörkondadesse. Ta leidis, et kellele tuleb läheneda selle sisu kaudu, et tegelikult ühe grupi sarnase grammatikalise grupi moodustavad sarnase sisuga tähendusega sõna, et on olemas nii-öelda sinnesklassin või mõtteklassid mille järgi peaks tegelikult asju konstrueerima selle kohta ta kirjutas siis heebrea keele abstrakt mõistete kohta sellise töö, mis üritas luua taolise uue uue grammatika jaoks ja, ja laiemalt siis kirjutaski oma meetodist ja ta ei andnud seda ainult teoreetilisele tasandile, vaid ta üritas seda võimalikult näidata, et mida te mõista, mida see tähendab, kuidas mõiste muutub, kuidas keel muutub ja nii edasi. Ja ta valis selleks siis üritas leida judaismis juudi kultuuris sellise mõiste, mis võiks olla keskse tähendusega, ta leidis, et loomulikult keskne on jumala mõiste kond, religioosne kultuur, siis ei pääse üle ega ümber jumalast, aga see jääb meie haardeulatusest täielikult väljapoole seda teaduslikult seda mõistet ja selle arengut analüüsida. Ja sealt edasi siis võta midagi sellele lähedal olevast. Ta leidis, et selline mõiste võiks olla vaga vaga inimese mõiste või õiglane või Hilde assiid. Et jällegi väga raske on heebrea sõnu, mõisteid ühesõnaga eesti keelde ümber panna. Tegelikult seal on just nimelt, et sellel sõnal on hästi suur tähendusväli, sealt tuleks noppida see kõige kohasem kohasem tõlge võiks olla kõige lihtsam, tõlgi oleks vaga, aga ta võib olla ka õiglane, armuline, helde, väga palju tähendusi on sellel sõnal ja ta vaatas, kuidas see mõiste on siis muutunud alates vanast testamendist, kus on kõige esimene kasutus, kus näeme, et Kulkovitš lähtus ainult kirjalikes allikates, sest et sellest, mis on kirja pandud tekstidest uuris tekste, analüüsis neid. Et siis kõige vanem selline teksti baas, kus meil on see mõiste olemas, on just nimelt vana testament ehk Heebrea piibel. Ta vaatas, kuidas selle mõiste on seal kasutatud, juba selles tekstikogumikus on selle tähendus muutunud. Et kas ta on algselt tähistanud kogu Iisraeli rahvast, et kõik on vagad ja hiljem Ühtegi konkreetset inimest inimene, kes on teistest võib-olla teistmoodi, täidab rohkem kohustusi ja käske ja nii edasi ja siis läbi keskaegse kirjanduse kuni assinismi liikumiseni välja. Tegelikult ta vaatas, kuidas see mõiste on siis arenenud, muutunud ja tahtis teada, et kas, kas mõiste jõuab lõpuni, et mingi mõte ideeks plitseerub mingi sõna kaudu ja siis jõuab ta mingisuguse lõpuni, kus on kõige täiuslikum, seda ideed elatakse, ta leidis, et üheksa 18. sajandi Hässilismisse olini seda toimus langus, see mõiste täitis ennast ja siis kadus areenilt justkui nii-öelda. Et põhimõtteliselt, kui väga lihtsalt öelda kokku võtta, siis see oli see, millega ta tegeles oma teadustöös. Ja me võime ainult, et arutleda ja mõtiskleda selle üle, et kui ta oleks saanud teadlasena edasi tegutseda kui poliitika ja sõjad ja kõik need sündmused poleks vahele tulnud. Et kui, siis oleks ka kuidagi ta jõudnud eesti keelega tegelemise juurde. Me ei oska arvatagi. Jah, kui tema elutee katkes. Ma ütleksin teadlase kõige viljakam omantes eluaastates, et 41. aastal tõenäoliselt Tartus hukati koos perega, niiet jah, et tõepoolest, et see on spekulatsioon, mida ta oleks võinud edasi teha ja kuidas oleks võinud seostuda näiteks eesti keelega. Aga samas siit tema teostest on võimalik noppida siis ka selliseid lähenemisviis, et kuidas meie saame oma keelt vaadata. Ja kuidas leida see, et kui me räägime oma asjad, mis on oma keel, on meile oma, aga et mida sa siis ütled selle kohta, et kui keel on meile oma, et keel on meie peegel ja mitte ainult, et ta on ka meie nii-öelda sellise mõtlemise olemise selline viis või moodus üldse tema lühike, kuulge aeg Eestis on tegelikult õpetlik praegugi. Praeguselgi ajal? Jah, et on selline hea näide või nagu ma ei tea, et kas tohib niimoodi öelda, aga et covid siit võiks ju öelda ka tema kohta, et ta oli vaimupagulane või teadvus pagulane poolest oli selle eest tänulik, et talle oli see võimalik siin Eestis sel moel vabalt oma vaimse loominguga tegeleda. Ja et siinsed inimesed mõistsid seda, nägid, jäi võõristanud seda et selles mõttes oli see igati igati, ma ei tea, kas eeskujulik, aga, aga selline huvitav ka tänapäeval seda sellise pilguga vaadata, mis meil toimub. Lazar Kulkovitšist, Ülikooli juda istika õppetooli rajajast, keeleteadlasest, tema elust, tegevusest ja kohanemisest Eestis just keele aspektist, rääkis Tartu Ülikooli usuteaduskonna juda istika lektor Anu Põldsam. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head. Kuulmiseni nädala pärast.