Toredat pühapäeva enne lõunat neile, kes kuulavad vikerraadiot, mina olen Sten Teppan ja mul on hea meel tervitada teid taas jutusaate alguses, kus minu külaliseks on Kaja Kallas, tere tulemast, tere. Poliitik eksadvokaat või, või advokaadi tiitel on midagi niisugust, mis käib ikkagi elu lõpuni kaasas olenemata sellest, millega vahepeal tegeleda. Advokaaditiitel on tõepoolest sellelt advokatuuri liige edasi, kuigi su advokatuuri liikmelisus on peatatud, aga et sa oled ikkagi ametit. Nädalaga, et kui sa parasjagu pühapäeva hommikuid raadios ei veeda, siis need mööduvad, mis oludes. Oleneb, kas ma olen Eestis või ma olen Brüsselis, et see on oluline vahe Eestis tavaliselt, et pühapäeva hommikud. Ma jooksen kohtumiselt esinemiselt, saate salvestusel järgmisele saate salvestusele. Aga Brüsselis hommikud kulgevad nii, pühapäeva hommikut, pühapäeva hommikuti ma teen pannkooke. Siis me sööme neid pannkooke, siis me lähme kuhugi muuseumisse või kuhugi parki või, või midagi toredat tegema, nii et seal on rohkem aega. Kes need meie on, ma kujutan ette, et need ei ole kolleegid europarlamendis. Ei, need ei ole, kolleegid, europarlamendis on mina ja minu neljaaastane poeg. Kas sa suudad, peab olema jõudnud, sel talvel? Ei ole veel, ühesõnaga, mul on seekord, et lootus, et ma sellel viibimise ajal siiski saan käia. Väga suusatamas, nii et varustus on olemas, suusad, kepid, saapad, kusagil seisavad absoluutselt kas kehalise kasvatuse tundide samal ajal koolis tuli ka seda, et ma mäletan oma aegadest, et ega see tüdrukutele väga meeltmööda asi ei olnud. Ma ei mäleta ka, et ma oleksin seda nüüd väga koolis nautinud, kuigi ma mäletan seda, et me käisime perega alati nädalavahetused, eriti kui oli lumi maas, siis sõitsime kuhugi metsa suusatama ja siis ma mäletan neid karupükse, millel olid need tekid küljes igal juhul, aga aga vahepeal tõepoolest ma ei suusata Tänud nii aga siis mingil hetkel ma hakkasin ikka kõvasti suusatama, nii et mul on niisiis klassikavarustus kui ka siis vabatehnikavarustus ja, ja ma olen käinud isegi suusavõistlustel erinevaid maratone sõitnud. Ja, ja see mulle väga meeldib, sellepärast, et, et noh, ilus loodus, värske õhk, liigutamine ja see on minu meelest suurepärane. Ütle kaja mulle tundub ja võib-olla on asi natukene minus kinni. Võib-olla paljuski eelarvamuslik ja stereotüüpne nägemus, et poliitikas hakkama saavad naised on või peavad olema kalkuleerivad külmad, võib-olla isegi kalgid. Mis sa sellest arvad? Tõsi on see, et poliitika on hästi sellise meheliku energiaga ala isenesest, mis ei tähenda seda, et sa pead selle meheliku energiaga kaasa minema. Pigem ma ütleks, et kõikides sellistes valdkondades on ju ka eristu või sure, on see, on see printsiip, et, et neid asju nagu teistmoodi vaadates ma arvan, suudab ka päris palju nagu muuta. Kui on naised, kes käituvad nagu mehed, siis tulemus on ikkagi ta ei ole tasakaalus. Ta on selline väga, võib-olla võib-olla mehelik, aga, aga kui on siis naised võib-olla, kes on rohkem sellise naiseliku energiaga, siis võib olla ka see tulemus on parem sellepärast et ta rohkem tasakaalus maati, nagu öeldud seda, et see ei ole kuidagi sellepärast, et justkui naised oleksid paremad poliitikud kui mehed või mehed, paremad poliitikud kui naised, aga lihtsalt meil on erinev elukogemus ja, ja kui me nagu esindame seda, siis kokkuvõttes see tulemus on nagu terviklikum. Kui sa poliitikasse tulid, siis kirjutati muuhulgas ajakirjanduses vist tsiteerides täitsa tavalisi inimesi sotsiaalmeediast, et Eesti poliitika vajabki Ingel liku puudutust. Mulle tundub, et seda siiski ei ole väga lihtne anda. Aga sa väidad siiski, et sa ei ulu huntidega koos. Ei, ei ulu, see on, see on hästi huvitav teema ja mind on see väga nagu paelunud ka, et kust kus siis lähevad need piirid, kuidas asju tehakse ja nii edasi, et noh, ma lihtsalt toon sellise näite, et et on selline raamat, mis räägib siis metafooridest, mille järgi me elame ja, ja see nagu räägib ka sellest, et kuidas, kuidas nagu need metafoorid, mida me kasutab, võtame muudavad tegelikult seda protsessi, et kui me nagu muudame seda keel, siis me mõnes mõttes mõjutame seda protsessiga, miks ma seda nagu räägin, on just seesama kui nagu poliitika on selline võitlus ja sõnasõda ja noh, üks võidab, teine kaotab, et siis see tulemus ongi täpselt see, et üks võidab ja teine kaotab. Aga kui, kui vaadata seda mõnda tegevust, mis on ka kahepoolne, kus näiteks tants, eks ole, mis on nagu üks astub sammu tagasi, teine astub sammu sammu edasi, et see on nagu koostööd, see ei ole nii, et üks võidab ja teine kaotab. Kui ma mõtlen seda ka, et öeldakse, et poliitika on kompromisside tegemise kunst, siis Euroopa Parlamendis seda kompromisside tegemise kunsti nagu õpib nagu väga kõrgel tasemel, miks? Sellepärast et seal ei ole klassikalist opositsiooni ja koalitsiooni selleks, et oma ideid läbi saada, sa pead kõigiga arvestama, sa pead formuleerima need asjad niimoodi, et nad oleksid kompromissid ja kogu aeg püüeldakse selle kompromissi poole, ei ole ühtegi hetke, kus on see aga meil on hääled koos, et mis me siin pingutama isegi isegi nii-öelda need paremäärmuslikud, rühma rühmitused või vasakäärmus, kes ei ole nii-öelda see põhivoolupoliitika, nendega püütakse ikkagi arvestada ja ma arvan, et, et seal on nagu see on nagu see erinevus ka tõesti, et ma ei saa kõike, mis ma tahan. Aga ma olen selle tulemusega nagu rahul, ma saan aru, miks ma tegin kompromissi selleks, et saada tegelikult teistega nagu teised oleksid ka rahul. Kõrvalseisjana mul on natukene kahju kaja, et sa läksid Eesti poliitikast eemale, et sa liikusid Euroopasse, mõnedki inimesed on märganud, et kunagi, kui sa tulid ja hakkasid asjadest arvama sa oled teinud katseid tuua poliitikasse, kaasa arvatud su oma koduerakond siin Eestis juurde läbipaistvust, aga kõige selle juures jäi ikkagi mulje justkui vastu seina jooksmisest. Võib-olla tänu reljeefselt väljenduslaadile mõnede inimeste poolt. Ja nüüd, kui sa liikusid ära Euroopasse, siis jäigi see asi kuhugi sinna katki, et oleks olnud jube äge näha, kuidas sinu enesekehtestamine edasi kulgema hakkab, et kas asi on kusagil poole peal, praegu. Ma olen palju asju nägema hakanud teistmoodi. Ma olen kindlasti inimesena väga palju arenenud, kui Marju Lauristin ütles mingis saates, et tema tunneb, et Euroopa Parlamendi minek on justkui sa sattusid nagu maakoolist eliitkooli, et maakoolis olid sa hea õpilane ja ja kogu aeg olid viieline ja kõike nii-naa ja siis sa lähed eliitkooli ja saad aru, et õpilased on sinust targemad või noh, samal tasemel säki pead nagu pingutama hakkama, et tema ütles siis, et see on sama tunne on nagu siis kohalikust poliitikast siis Euroopasse minekuks ja ma tunnen ka seda, et tõepoolest, et kolleegidelt on tohutult palju õppida. Nii et, et ma tahaksin siiski ikkagi millalgi lähitulevikus tulla Eestisse tagasi selle kogemuste ja suhete võrgustikuga, mis mul sealt on, et seda panna kõik Eesti kasuks tööle? Muidugi, mulle on ka öeldud, erinevad inimesed, kes on tulnud siis väljastpoolt tagasi Eestisse, et ära arva, et sind siin käsi tagasi ootav. Mõnes mõttes ma tundsin sedasama, tulles advokaadi advokatuuris riigiga, et noh, täpselt, et sul on nagu ideed, asjad, mõtted, kuidas võiksid asjad olla ja siis sa kohtad seda vastupanu, et sa tuled nüüd väljast, tuled meile ütlema, kuidas asjad peaksid olema teadet, noh, õppi, sa ei tea, midagi. Seda ei tohigi nii jätta ja ei peagi nii jätma, et, et sellepärast ma ütleks, et see ei ole kuidagi lõpetatud. Jaa. Sinu tee kaja poliitikasse kulges tegelikult ju pisikese ringiga, on ju, sa tegelesid vahepeal hoopis teise valdkonnaga, aga tähtsate riigiasjade juures mõnes mõttes oled sa olnud ninapidi ju lapsest saadik. Sinu kodus? Köögilaua taga on arutatud asju, seal on käinud meie riigi kõige tähtsamad inimesed, istunud koos mõned jutud ametlikult, mõned kindlasti mitte nii ametlikud. Kes nendest inimestest ja miks on sulle kõige eredamalt meelde jäänud just sealt köögilauajuttude juures nii-öelda? No kindlasti Lennart Meri, et see ei ole, selles ei ole kahtlust just sellepärast, et Ma vaimustasin tema sellist erudeeritusest lugemusest ja, ja, ja noh, muidugi ka minu peres on ka alati raamatud olnud aukohal ja ja noh, need vestlused, mida mida peeti või noh, need seosed, mis on nagu loodud, et see, see on nagu tohutult hea selline eeskuju ja noh, muidugi ta oli selline värvikas kuju, tema, need jutud olid alati hakkasid tohutu suure ringiga, et kuhu need siis lõpuks nagu välja jõudsid, et sealt saada see iva, et seal oli ka alati selline nagu huumori huumori aspekt juures. Aga sa olid juba piisavalt vana, et aru saada, millest räägitakse ja oskasid seda hinnata. Sedasama erudeeritud. No sellepärast, et mind need teemad on kogu aeg huvitanud ja, ja noh, ma nagu selles mõttes seda tunnet, ma mäletan, et ma istun ja kuulan ja mõtlen, et et vahu, kui paljud inimesed teavad või milliseid seoseid oskad, ma tahaks ka selline kunagi olla, kas ma kunagi kunagi sellisele tasemele nagu jõuan? Et noh, see meeletu imetlus tegelikult ja, ja, ja, ja see tunne tähendab silmade põledes mida, mida peaks tegema nagu Eesti heaks ja see selline ma olen nagu huvitunud nendest asjadest, aga ma arvasin, et ma ei lähe kunagi poliitikasse isegi kunagi, kui ma läksin ülikooli, siis mult küsiti ja ma ütlesin, et ma ei vali kunagi sama ala mis mu vanematel, sellepärast et ma tahan olla ise keegi, ma ei taha, et mind kogu aeg võrreldakse või ma ei taha nagu oma vanemate varjus olla. Ilmselt ma ei tea, kas see on geenides või on see mingi kutse, et ma lõpuks ikkagi ringiga olles ennast ikkagi advokaadina üles töötanud advokaadibüroo partneriks ja ehitanud üles oma selle konkurentsiõiguse osakonna ja Praxise, siis ikkagi jõudsin poliitikasse tagasi. Kas sul oma tuba oli mõni kelle plakatid seal seina peal olid? Ei olnudki plakateid, kuidas nii? Kõigil teismelistel? Ja aga vot see ongi huvitav, et mina mul tõesti ei olnud mingeid selliseid iidoleid ja mulle meeldib väga see Picasso ütles, et, et inimeste hulgas on ka liig palju koopiaid, vähe originaale, nii et selles mõttes ei ole ma jah niimoodi, et ma mäletan mul sõbrannadele Tom Kruus olija ja nii, aga minul ei olnud, mulle ei meeldinud, see ei sobinud mu nagu kunstiga, aga mul ei olnud selliseid plakateid. Kõige rohkem ruumi, võttis kirjutuslaud koos raamaturiiuliga. Mida sa tegid seal toas, kui sa ei pidanud õppima koduseid töid tegema, et mis sa lemmiktegevused lugesid? Siin pea sest ma käisin, ma käisin trennis, ma käisin tantsutrennis rahvatantsutrennis ja meil oli väga palju siis trenne ja esinemisi ja alati eriti nii, kui vaba hetk oli, et siis maeti, lugesin, et mul on see just see selline diivaninurka mõnusalt ennast kerra keeramine, raamatu kätte võtmine, et see on nagu see põhiline, selline emotsioon, eriti talvisel päeval, ma ei tea, miks, aga just see mõnus soe ja raamat käes. Kas teismelise hea veidrused iseärasused, probleemid, mured on sulle tuttavad? Mul on nad tuttavad pigem selle kaudu, et mu vend põdes seda kui raskemal kujul ja tänu sellele oli minul tegelikult väga lihtne. Seepärast tema võitles kõik need võitlused ees ära ja tegelikult mina selles mõttes võttes ma arvan, et ma võin öelda, et ma olin suhteliselt lihtne. Sa ei ole kunagi kodust lahkunud ust enda selja taga kinni lüües. Ei mäleta, siis ma olin mingi niuke, mingi äkki 15 või midagi. Me käisime Soomes ühes ühel ühel perel külas ja siis seal tekkis kuidagi see jutt, keegi ütles, et näed, et lapsed peavad alati oma vanemaid nagu rumalateks ja siis mina ütlesin, et mina ei ole kunagi oma vanemaid rumalaks pidanud. Et mul oleks olnud seda tunnet, et oh, mis teiega, teate. Ma ei tea, miks see nii on, aga tõepoolest, et maailm, võib-olla see on jälle, tuleb sellest, et noh, et kui sa nagu kuulad, mõtled etapp või et kui palju nad nagu teavad ja ja näiteks ma ei räägi ainult isast, aga ma räägin emast just sellise elutarkuse poole pealt, et et ma isegi mäletan sellist ühte hetke, et meil oli alati, nagu me üritasime nagu arutelude käigus jõuda siis õige otsuseni, et noh, et et mis oleks siis õige teha ja, ja ma mäletan, et oli üks, üks vaidlus ja mõtlesin ema, et ei, et mul on vaja sinna minna mingi pidu või mingi asi ja ja ema ütleb. Noh, ja eks sa ise tead, aga et ma ütlen sulle nii ja naa, et need, et sellised sellised mõtted, et võib-olla ikkagi, et sul on homme nagu tähtis tähtis eksam, et äkki sa ikkagi ei lähe täna ja nii ja naa ja siis ma mäletan seda ühte hetke, kus ma äkki tuvastasin, et äkki ma peaks ema kuulama selles osas ausalt öeldes, et tal on alati olnud õigus. Kui tahad midagi nagu öelnud, et see on alati nii läinud nagu ema on öelnud. Minu vanemad lasid mul teha oma otsused, nad on, muidugi me oleme sellest rääkinud, nad ütlesid, et ega me noh, nüüd nii ka ei olnud, et sa nüüd vabalt kõike otsustasid, mehka üritasime sind suunata või noh, teid minu vennaga siis aga, aga vähemalt mulle endale ei tunne, et see on minu otsus, tähendab ma ise ka selle otsuse vastu, mis on noh, minu meelest nagu väga oluline selline tunne, et noh, et kui öeldi, et näiteks lähed peole, mis kell sa tuled, leppisime kokku, tulen näiteks noh, mingi kellaaeg isegi väga-väga hilja, siis ma alati see Kelbyninga kodus olema, sest. Mulle on alati tundunud, et mõnedes perekondades peavad lapsed kuidagi väga nööri mööda käima näiteks õpetajate lapsed juba seetõttu, et kuidas neid koolis vaadatakse, nii kui sa midagi korda saadad, siis selle õpetaja laps, eks ma kujutan ette, et tuntud inimeste, kaasa arvatud poliitikute perekonnas võiks asjad käia suhteliselt samamoodi. Kas sa mäletad seda eriolukorda oma perekonnaga oma perekonnanimega seoses, mis pani sind käituma võib-olla nii nagu tavalised lapsed ei oleks käitunud? Ma ei oska nii öelda, aga ma mäletan küll, et ega ma selles suhtes mingeid hullusi nagu kunagi ei teinud, sest see oli ka see tunne, et küll teatakse, kes, kes mu vanemad on või noh, et ma mäletan isegi, et ükskord Me olime trollis sõbrannadega ja tegime seal lihtsalt mingit nalja, kõva häälega naersime ja siis, ja siis üks mingi kuri tädi ütles, ma tean, kes teie vanemad on, Nemad, kõik naersid, aga minul oli tõesti tunne, et mine sa tea, et võib-olla tõesti teav. Et no ühesõnaga jah, võib-olla mul ei ole ka sellist suurt tungi olnud nagu mingi tohutult teha midagi sellist, mis oleks häbiks kõigile, et võib-olla sellepärast ma selle pärast taga nagu stressi tundnud. Sa mainisid sõbrannasid, sinu mängukaaslased lapsena olid ikkagi pigem tüdrukud. Ja no venna sõbrad ka, aga, aga ikkagi jah, pigem ikka tüdrukud. Vanem vend tähendab seda, et kodus on esimesed mänguasjad, mis tuuakse ikkagi autod ja rongid ja muu taoline, et kas sa leppisid sellega ja mängisid samade leludega või sul oli oma maailm? Ei, ei maalinika, ikka tüdruk, tüdruk, et ma mängisin nukkude ja nukkudega ikka väga palju ja, ja joonistasin selliseid selliseid asju, jah, ei ma väga nendest autodest, kuigi neid meil olime, vennaga küll mängisime, igasuguseid võistlus oli, aga, aga, aga jah, see ei olnud selline kutse. Sa lõpetasid keskkooli 90.-te keskel. See oli huvitav aeg, mäletad sa, mis teemal sa kirjutasid oma kirjandi ja mis mõtteid sa seal rääkisid? Ma ei mäleta teemat, aga ma mäletan, et see oli kohutavalt halb kirjand. Ma üldiselt olin päris hea kirjutaja, aga ma mäletan seda kirjandi kirjutamist ja ma noh, sõna otseses mõttes iga lause tuli tohutu pingutusega ja noh, seda muidugi kokku lugedes nagu nägi ka, et see tuli iga sellise pingutusega ja ja kui ma õigesti mäletan, siis ma sain kolme selle lõpukirjand, mis oli täielik sokk just sellepärast, et sellel ei olnud nagu mingit sellist, pidev punkt. Aga, aga siis õnneks tol hetkel minu jaoks õnneks siis oli, et sisseastumiseksamid ülikooli oli nagu eraldi eksamid, et ei olnud sama ja sisseastumiseksameid, sealse kirjand mul väga jooksis ja ma sain nagu 10 punkti 10-st, et õnneks et see lõpukirjand ei pannud jah, mulle nagu sellist pauku, aga, aga ma mäletan seda pingutust ja ma mäletan, et see midagi head küll ei olnud, aga teevad, ma ei mäleta. Valdkonnad, millega sa oled elus hiljem ju tegelenud? Advokaadina, poliitikuna annavad justkui mõista just inimese olemuse poolest minu meelest pigem kaldumist reaalainete suunas, et kirjandiga said sa sisseastumisel korralikult hakkama, aga, aga oled sa pigem reaalainete? Ei ole, meil ongi vennaga kuidagi see ressurss väga hästi ära jaotunud, et tema on nagu väga sellise reaalainete inimene, mina olen ikkagi humanitaarütleme, keeled, kirjandus, kõik sellised asjad, juurasse ma läksin ka ikkagi sellepärast seal ei olnud matemaatika eksamit sisseastumisel, nii et. Seal oli minu meelest igasugust muud jama, mille pärast mina ei julgenud sinna minna. Seal oli ajalugu, inglise keel ja kirjand, aga ajaloo eksamit ma mäletan, seda võttis vastu minul. Tol korral oli ta siis dotsent, ta on praegu Tartu linnapea, Urmas Klaas, ta jäi mul väga selgelt meelde, sest ta oli väga-väga range. Aga noh, ajaloo puhul, eks ma tegingi, ajaloo lõpueksamiajaloo puhul on jällegi, minu jaoks on olnud see, et et ka näiteks aastaarvud jää mulle väga meelde, aga mulle jäävad need lood meelde, et näiteks kui ma tegin ajaloo lõpueksami, siis vahetult enne seda mul isa oli ostnud raamatut, mis nii paksud kaks raamatut, Williams foolov tööl, Raik, et kolmanda riigi siis tõus ja langus nagu Hitleri Saksamaast ja see oli nii huvitav, et ma ei suutnud neid nagu käest panna, ma teadsin, ma pean selleks ajaloo eksamiks õppima ja, ja siis ja noh, ma olin täiesti selline nagu tasakaalus nii väljas ja siis ma tuupisin neid, et mingeid aastaarve asju, mis ja mõtlesin, paluks oleks teine maailmasõda. Palun tuleks teine maailmasõda ja tuli teine maailmasõda ja, ja oligi siis ma ütlesin, et teine maailmasõda algas, eks ole, septembris 39 ja, ja siis rääkisin kõik seal Hitleri atendaadis ja noh, igasugustest asjadest, mis ma olin just lugenud nagu, aga väga värvikalt ja mäletan kõike, et niimoodi kuulasid käsi põsakkel, keegi katkestanud mind ka siis teine punkt oli mingi internatsionaal, mida ma ei teadnud nagu suurt mitte midagi. Siis ma seal ühe lause midagi ütlesin, aga ma olin juba niikuinii nii palju rääkinud. Ja siis ma sain nelja selle ajaloo eksami ja muuks. Klassivend, kes istus seal sees, siis sellel ajal, kui ma vastasin, ütles, et et mis mõttes sain nelja, et sa ei rääkinud üldse sellest asjast, et et et see oli täiesti ebaõiglane, sa mingist internatsionaalist ei rääkinud üldse mitte mitte midagi ja sellest teisest maailmasõjast sa rääkisid Hitleri Saksamaast ja kõigest sellest ja seal Champ lähinistamisel kõik olid nagu omavahel seotud protsessid igal juhul ja aga samas jällegi ajalooõpetaja. Ma kuulsin nagu hiljem aastaid hiljem, et et rääki oli kuskil rääkinud, et näed, et tema õpilane, eks ole, kuidas ta nagu teadis neid asju. Nii et ma olen alati nagu selles lugude rääkimises nagu tugevam, kui numbrites olnud. Teeme väikse pausi ja kuulame minu täiesti eksprompt korras tuleval ettepanekul ühe loo, ühe laulu võiks natukene anda aimu sellest, mis muusikat sa kuulad, kui sa üldse kuulad. No hetkel ma kuulan muidugi leiutajaküla Lotte plaate väga-väga suurelt, aga praegu kui ma sõitsin, sõitsin siia, siis ma kuulasin Uno Loop üle väga pika aja ja laulsin suure häälega kaasa ja mõtlesin küll on ilus muusika. Et jällegi võib-olla see on selline juba väliseestlase sündroomi, et, et noh, et, et see eesti keeles see muusika ja, ja selline seda naudib väga. Kas lugu oli, mis värvi on armastus või oskad sa muidki? Mul mul on terve lobikollektsioon, et ma oskan neid kõiki laulda, aga noh, näiteks viimane lugu, mis just lõppes, kui ma siia jõudsin, oli see ei hooli keegi oma naabritest. Et see on selline, nagu see see tol ajal olid. Sellise kerge õpetlikku noodiga on need lood, et need sõnumid on ka lahedad, osad on väga ilusad lood, teised on jällegi sellised moraalid, moraalitsevad natuke, aga noh, see on nagu naljakas seal lahe. Korter meile anti, neid sõbrad töötavad nüüd paar päeva kuid ta ei tea, et otse meie peal sai toa pianist. Sauni peeti kaalu vist. Gilsiitsidiiti mängima. Ja lõppedes, kui, Me vaevlesin kuu kui kliine ja igat muud Poest õhtul koju ma tõin selle eluka. Üks trumpi tuppa otsis ta pianistid, õelus looma pakkusel. Ta sai rooli kättemaks, kui meil päevastujaks lask kogukro. Eks näe, kes lõpuks võitjaks jääb. Te kuulate vikerraadio jutusaadet, Kaja Kallas on meil külas, jätkame jutuajamist ja ja ma sihiksin meie teema nüüd Eesti elu ja olu peale paratamatult oma töö tõttu kaja Euroopas saad sa anda meie ühiskonnas toimuvale kõrvaltvaataja pilgu, kuidas sa kirjeldaksid, mis sõnadega olukorda Eestis 2016. aasta alguses, sisekliima, inimestevahelised suhted, poliitika, mis mulje see kõik sulle jätab, et kus me oleme, kuhu me liigume? Ma mäletan, suvel oligi niimoodi, et sa saad oma informatsiooni, kui sa oled eemal, sa saad seda põhiliselt läbi interneti vaadates uudiseid ja lugedes arvamuslugusid ja kõike seda, mis, mis Eestis toimub ja suvel ma neid lugesin, ennem siis suvepuhkusele minekut lugesin ja ja kuidagi selline tunne oli, et, et Eesti on kuidagi kuri ja kõik on kuidagi üksteise peale kurjad ja tigedad ja ja, ja, ja tohutud vastuolud ja tohutu nagu selline paik, kuhu nagu väga ei tiku. Ja samas siis sa tuled Eestisse ja siis sa saad aru, et tegelikult, et inimesed on toredad sõbralikud, loodus on ilus, teenused toimivad, kõik on kuidagi väga positiivne, et see, see konflikt, mis nagu tekib selle pildi põhjal, mis sa siis loed nagu eemalt ja, ja see, kui sa siia tuled, et see on nagu tohutu, et ma arvan, sa tuled Belgias, Belgia, mis on suhteliselt just organisatoorselt ikkagi väga korrast ära. Siis siis kuidagi Eestis nagu kõik toimib või Eestis on kuidagi kõik ikkagi nagu käe või ligidal selles võtmes, et, et inimesed saavad jutule, saavad oma oma muresid kurta. Neile püütakse leida lahendusi ja, ja kuidagi see on kõik nagu lähemal, sest me oleme nii väike ühiskond ja kuidagi see pilt on üsna kena ikkagi. Võib-olla oleks meile kõigile vaja niisugust kõrvaltvaataja pilku või siis mõne teise riigiga seotud emotsiooni, mis aitaks adekvaatselt hinnata seda, mis siin sees toimub, sest kui ma mõtlen, siis. Mulle näib, et seda paksu verd on ikkagi liiga palju, et inimesed ei püüagi enam varjata üksteisele halvasti ütlemist, seda tehakse üsna otse. Loomulikult me peame vaatame edasi aga teistpidi, kui me mõtleme kõigele sellele, mis meil on, siis, siis me oleme ikkagi väga õnnelikud, alati ütlen ka seda Euroopas, kui ma räägin meie ajaloost ja nii edasi, et siis ma ütlen, et, et et ma tulen selles mõttes nagu õnnelikust põlvkonnast, et ma mäletan seda, mis oli siis, kui vabadust ei olnud, kui meil ei olnud mitte midagi, kui, kui poes ei olnud saia, eks kui midagi magusat ei olnud osta näiteks et võime, sõime suhkrut hapukoorega, see oli nagu ainuke magustoit, et ma nagu mäletan seda ja nüüd ma nagu mõtlen selle peale, kuidas meil on võimalused tegelikult minna välja õppima või töötama. Ja meil on nagunii palju vabadusi, mida meil ei olnud tegelikult väga, alles väga hiljuti. Ja siis ma mõtlen oma vanavanemate generatsiooni peale, kes oli täpselt vastupidine nüüd noored inimesed, kes olid vabadusega harjunud, kui neilt võeti kõik ära, tegelikult et see on nagu palju hullem ja nemad olid väga positiivsed inimesed, elades läbi kõik selle, mis nad oma elu jooksul nagu läbi elasid, sellepärast et nad õppisid hindama tegelikult neid väikseid asju, väikseid rõõme. Et eks see Palun ütle oma hinnang või seisukoht, nii lihtsalt kui sa saad jõujooned võimul olevate ja opositsioonis olevate erakondade osas Eestis on pikki aastaid muutumatut, see ei ole poliitikute ja erakondade valijad on niimoodi otsustanud ja soovinud. Kui asjad seisavad niimodi paigal, siis kas see tähendab stagnatsiooni ikkagi mingis mõttes? Jah, ma selles osas olen küll nõus, et tegelikult ega teha on ju palju ja ei saa öelda, et kõik on valmis ja kõik perfektselt toimiv. Ja, ja ma tean, aga, aga ma ütlengi, et, et mina ei ole sellel sellel arusaamal, et see, et kõik kui kõik oleks nagu niimoodi valmis, et seda on vaja ainult peenhäälestus öeldakse ja teistpidi ma ütlen ka seda, et, et, et võib-olla üks asi on olla nagu rahul sellega, mis on teine asi on püüelda nagu veel parema poole. Ma toon lihtsalt sellise näite, et ma Parlamendis tegelen kõikvõimalikke digivaldkonnaga, ma olen ka robootika ja tehisintellekti töörühma liige, kes siis töötab välja nagu reegleid kogu sellele noh, et kuidas kõik peaksid olema toimima siis alates troonidest isesõitvad autod, aga ka siis suurandmed, nii-öelda see big, kõik sellised noh, väga tulevikuga, mitte kauge tulevikuteemad siis tegelikult, mida mina näen, seal on Eestil peitub siin tohutu võimalus. Me oleme oma kuvandile väga tugev digiriik, aga. Me oleme ka suurepärane platvorm tegelikult asjade proovimiseks. Ja see on meie, meie võimalus tegelikult riigina ka kasu saada niimoodi, et areneda, siis siis välja areneda, suuremaks saada kuidagi riigile isenesest vahendeid juurde, ilma et peaks makse tõstma. Et tegelikult neid ideid on igasuguseid, aga noh, jällegi kui nende ideedega tulla loomulikult, et eks see kõik nõuab, see nõuab sellist noh, julgust muuta ja inimesed tavaliselt ikkagi ju väga palju muutusi ei armasta, sest muutused on ebakindlas sisendavad ja ei olda nagu kindel, et mis siis ikkagi tulevikuga kaasa tuleb, et, et selles suhtes minu meelest jah, et ei, peaks väga nagu kartma, sest meie positiivne külg on jällegi see, et me oleme nii väikesed ja paindlikud, et kui läheb valesti, siis me saame ka ümber muuta. Ja jällegi ei tohiks sellest ka kinni olla, mulle kunagi öeldi. Öeldi, et poliitikuna ei või sa kunagi öelda, et ma eksisin. Et noh, et see kahjustab sinu poliitiku nagu kuvandit, inimesed tahavad valida inimesi, kes teavad, mis nad teevad sulle seda. Oli üks inimene, kes oli pikka aega poliitikas olnud, aga et, et ei või nagu seda öelda, aga minu meelest vastupidi, et kui sa näed, et noh, mingi otsus on nagu, kas ta ei tööta Nonii ja, või on valesti läinud, et siis, siis see on julgus nagu öelda, et ei, et see läks valesti, teeme pärast, sa ei jää nagu sellesse sellesse nii kinni, et kui sa nagu näed juba, noh ma ei tea, nagu Maapanga pankrotiga oli, et see näha, et läheb, läheb, läheb, aga sa paned kogu aeg nagu raha juurde, et et uuest ja uuesti siis seda kunagi tehtud valesid otsuseid nagu kinni maksta, mis läheb ainult suuremaks ja suuremaks, tegelikult julgust nagu muuta on, aga jah, jällegi valikut. Valijat ei taha tegelikult vist muutusi, nii palju. Kas sinu räägitu selgitab natukene seda ka, miks sa oma kodukonna inimestega võrreldes paistavad natukene rebel natukene mässaja oma oma väljaütlemistes, millesse tuleb. Mul on alati olnud oma arvamus ja, ja noh, mul ei ole ka mingit põhjust karta seda arvamust välja öelda, et selles suhtes, et kui ma ei ole poliitikas, siis ma võin olla advokaat, ma võin teha igasuguseid asju, tegelikult, et noh, et et minu jaoks nagu olulisem kui võib-olla meeldida kellelegi, kes otsustab, mis numbreid sa oled kuskil erakonna valimisnimekirjas on nagu olulisem see, et ma nagu seisan nende asjade eest, millesse ma usun, see tähendab, et sa ei ole justkui midagi kaotada, mul ei ole selles osas nagu midagi kaotada, et mul on ka ma testin siin vahest millegi siin häiniast vanade kolleegidega kui, ja siis küsisin, et kas te, kas te mind ikka tööle veel võtaksite, et senikaua kuni nad vastavad jaatavalt, et ja võtaksid, siis nad isegi ütlesite, kabinet on veel alles, noh, see oli ilmselt naljaga, aga et senikaua kui, kui need nagu võtaksid, siis järelikult ma ei noh, suudan nagu teha ikkagi, et asja selles osas, et mul on vähemalt need tagauksed olemas ja ma arvan, et see on nagu poliitika hästi oluline. Minult küsitakse tihti ka, et kas, kas poliitikasse minemiseks peaks olema mingi hariduslik ka kvoot või et sul peab olema kõrgharidus. Minu jaoks ei ole see olemuslikult oluline selles mõttes, et inimene võib olla täiesti ilma igasuguse hariduseta, aga väga haritud nagu selles mõttes väga ise lugenud või, või paljude ideedega. Aga et see haridus nagu otseselt ei määra inimese sellist sisu küll aga küll, aga minu jaoks, kui noh niimoodi küsida, siis võiks olla tingimus see, et ennem kui sa lähed poliitikasse, oled sa olnud mingil sellisel päris töökohal, kus sa ise seda raha teeninud, et saad aru, kui, kui keeruliselt tegelikult see raha tuleb kui keerulises, kui palju sa pead vaeva nägema, oma palka välja teenida ja olla nagu päriselus. Mõista neid probleeme, et kui sinu esimene töökoht on, on riigikogu või sellega seonduv, siis tegelikult, et sul puudub arusaam ikkagi päris elust, noh, kui ma niimoodi võin öelda. Et võib-olla natuke kuidagi karmilt, aga, aga et sul oleks nagu mingi amet ennem, kui sa tuled otsustama teiste inimeste üle. Kui sa poliitikasse tulid, siis kas selle viie-kuue aasta jooksul on tõsiseltvõetavuse saavutamine kõige suurem probleem olnud või on see miski muu? Kui ennem riigiga kui tulemist kõik töökohad, kus ma olin olnud, et ma alati sain kõikide kolleegidega väga hästi läbi ja, ja noh, kõik mul oli hea meel neid hommikul näha, neil hea meel mind hommikul näha riigikogus kuidagi kohe alguses nagu tundsin, et, et, et see võib-olla ei ole päris nii tohutu pinge oli kogu aeg selja peal, just sellepärast, et sa nagu arvasid asjadest kuidagi teistmoodi. Ja nüüd jällegi Euroopa Parlamendis noh, ma olen kuidagi lugupeetud ja kuidagi saan kõigiga väga hästi jällegi läbi ja suudan väga hästi igasuguseid kompromisse teha ja, ja, ja kokkuleppeid saavutada inimestega, et, et see on kuidagi jällegi õhkkonnana nagu teistmoodi, et see tuleb jällegi sellest, et me ei ole üksteisele konkurendid otseselt meie kandideerime erinevad nendes valimisringkondades, et keegi ei tunne, et kui sina nüüd selle tööga kuidagi saad endale nagu rohkem tähelepanu, et siis see tähendab, et et minu kolleegile Prantsusmaal antakse vähem hääli, eks ole, noh, et, et see konkurents ei ole nagunii tugev ja sellest tulenevalt on see õhkkond nagu parem. Teema muutus, kas sinu tohutult tihe ajagraafik, ka selle jutuajamise kokkuleppimine võttis meil ikka nädalaid aega, tähendab seda, et et sa pead tegema isikliku elukoha pealt kompromisse, et mingid asjad jäävad tagaplaanile. Kindlasti, aga, aga samas mille arvelt ma ei ole nõus tegema kompromissi on, on minu poeg Euroopas, kui me oleme Euroopa Parlamendis noh, niimoodi Brüsselis, siis püüan temaga võimalikult palju koos olla. Et tõepoolest, seal on, Brüsselis on võimalik käia iga õhtu mingile õhtusöögil ja sõlmida neid sidemeid seal teistega ja nii, sest noh, ma olen võtnud selle. Ma olen ainult üks õhtu kodust eemal nagu tööasjus. Et just sellepärast, et tegelikult noh, mingist hetkest noh alguses on see võib-olla oluline, aga mingist hetkest see kasutegur nendest õhtusöökidest kahanev võrreldes sellega, mis ma siis oma oma lapsega nagu koos veedan. Et kuna lapsed on väiksed, ainult korra ja siis siis see on nagu koht, kus ma proovin nagu tasakaalu saavutada ja teistpidi ma ütlen, et kui ma vaatan oma kolleege, kes on Brüsselis üksinda ilma pereta, siis kui minult küsitakse, et oi, et sul on nii raske üksi lapsega Brüsselis, siis ma ütlen, et tegelikult ma vaatan, et just nendel kolleegidel, kellel ei ole peret kaasas, on palju raskem tunnevad ennast üksikuna, nad tunnevad meeletut koduigatsust. Et selles mõttes on mul palju lihtsam Kas sul poeg on parlamendis kaasas ka käinud? Oja istunud koosolekutel, on küll, see ei ole üldse välistatud, et nii võib ju saada. Ja ei ole, et ta on käinud, noh, muidugi on need erakorralised juhud, kui, kui kõik asjaolud langevad nii kokku, et aga ei, ta on väga suurepärane, koosolekul viibijad oskab väga hästi seal ennast üleval pidada niimoodi, et teab, et see on emme töö, emme peab rääkima ja siis ta ei saa istuda seal minu juures, kui mina istun seal kuskil ees, aga aga ei, ta kenasti ootab. Kunagi meil oli Yana Toomiga oli selle üle nagu arutelu, et siis tema arvas olles ise viie lapse ema, ütles, et lapsed peavad nägema vanemaid tööd tegemas, et noh, mis iganes see töö siis on, aga et see ei ole niimoodi, et ema läheb kuskile hommikul ära ja tuleb õhtul tagasi vaideid. Ta nagu päriselt ka teab, et see on see töö, mis ta seal teeb, kuidas ta, et nad näevad seda juba varasest noorusest, et leib ei tule lauale lihtsalt niisama, vaid vaid see on mingi tegevuse taga. Mõtled sa nii pidi ka, et tegelikult on tore, et poiss on Eestist eemal, kujuneb mingis mõttes rahvusvaheliseks meheks, et vanad on neli aastani midagi, eks ma kujutan ette, et prantsuse keel juba väikest viisi hakkab külge ja midagi veel. No keele nad õpivad jah, väga kiiresti, et ma isegi imestasin, kui kui kiiresti, et kui me läksime, siis ta oli kaheaastane ja ja lasteaias, siis ma väga ikkagi muretsesin, et ta ju üldse seda keelt Te ei valda paari päevaga ta sai juba sellised olulised asjad, mis on vaja, olulised mõisted sai selgeks ja, ja mingi hetk siis läks niimoodi, et sa saad aru, et ta saab kõigest aru väga adekvaatselt, et mine too see mõmmi sealt, siis ta läheb, toob selle mõmmi sealt kui talle prantsuse keeles öeldakse, aga ta ise nagu öelnud ja mingi hetk ta siis hakkas nagu ise rääkima. Ma muidugi aeg-ajalt ütlen, et noh, tal on tänu sellele võrreldes võib-olla Eestis elavate nelja aastastega nagu raskem. Ta käib prantsuskeelses klassis, kuigi iga päev on eesti keele tunnid ka. Ja ta peab nagu hakkama saama, seal on selline süsteem, et minnakse kooli siis sellel aastal, kui sa saad neli, tema oli siis kolmeaastane, kui ta kooli läks, eks ema süda muidugi tõmbas ka kokku, kui ma panin ta esimesel päeval koolibussi peale üksinda kolme, aga ometi kõik niimoodi seal toimivad ja ja, ja see, et ma arvan ta oma vanuse kohta, Ta ikka väga hästi teeb või noh, eristab, et küsib, et mis keel see on, mis maalt see on ja mis seal toimub ja näiteks ma viin Ukrainasse minema ja kuna ma olen Ukraina, siis Euroopa Ukraina delegatsiooni aseesimees ja kuna me olime rääkinud, et kus on sõda ja mõtlesin, et Ukrainas on sõda ja siis ta ütles, et emme, ma ei taha, et sa sinna lähed, et seal on sõda ja siis ma näitasin talle, et näed, et kuhu mina lähen, et see on suur riik, et see sõda on siin, et ma lähen siia ja niimoodi, aga Ta on jah, väga nagu teadlik. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes isegi kui see noh, alguses oli raske, siis ma arvan, lõppkokkuvõttes ega see kahjuks ei tule. Ma kujutan ette, et tööasjade kojutoomine ja pereringis arutamine, kui aega, mida saab koos veeta, on niigi vähe, ei ole just teretulnud tegevus, et aga, aga siiski, et presidendiamet ja küsimus on see, mida te omavahel mingilgi moel puudutate arutate. Ka hea ja see ei vasta tõele, me räägime poliitikast ikka väga-väga palju. Ja sellepärast, et ega see ei ole ju nagu selles mõttes töö, vaid ta on hobi ka või huvi või noh, ka minu vend, kes ei ole poliitikas tegev, aga, aga kes on väga palju lugenud ja kes oskab nagu hoopis teist vaadet Tuua asjadele sisse ja need arutelud on alati väga huvitavad ja jällegi isa, kes, kellel on tohutu lugemus ja, ja tohutud kogemused, siis siis noh, neid probleeme ja kõike nagu arutada. Noh, see on tohutult rikastav. Loomulikult, ega me seda presidendi teema, et oleme ka arutanud, sest et seda väga palju küsitakse nii minu kui isa käest, mis on meie perekonna tugevus alati olnud, ka ma arvan on see, et et mis iganes, noh, meil on hästi ühtehoidev, pere, mis iganes keegi teeb või mis iganes riski keegi võtab. Siis me oleme alati öelnud, mis iga kuidas iganes läheb, et meie armastame sind. Ja see ka minule näiteks annab sellise tohutu nagu tagala, et, et sa võid eksida, et see ei tähenda seda, et sa kaotad nagu oma pereliikmete toetusena. Sama rohelise tule oled andnud presidendiks kandideerimiseks. Noh, mulle nagu tundub, et isa võiks selle asja ju ette võtta, kui talle selline ettepanek tehakse, et ma ei näe, nagu tähendab seda, et et, et, et tal oleks mõistlik nagu keelduda, aga noh, selge on see, et tal ei pruugita seda ettepanekut teha, et ega siis ei ole midagi lahti, nii et ühte või teistpidi See võib olla Kaja, ei olegi kõige kaugem tulevik mis puudutab sinu enda võimalusi ja variante kõige metsikumatel unistamise hetkedel, kas niisugused mõtted presidendi ametiga seoses sinu enda peast on läbi jooksnud? Ei ole, vangutad pead päris siiralt ausel, tead, miks ma küsin seda või? Esiteks suureneb iga päevaga tõenäosus, et Eesti saab ühel hetkel endale naispresidendi. Kui see ei juhtu, nüüd siis juhtub see järgmine või ülejärgmine kord. Siis sa juba. Tseerub jah, kvalifitseerunud, aga. Mis saaks veel ägedam olla, kui võtta näiteks presidendi amet üle oma isalt? Aga kujutage seda olukorda, ei, ei kujuta, see tekitaks jah, võib-olla küsimusi ka, aga ei, ma ei ole tõepoolest selle peale mõelnud just sellepärast, et et noh, ma näen, et meil on nii palju asju, mis kõik teha ka ütleme, erasektoris, et noh, ma ei ole üldse pannud ka seda erasektori, et kõrvale, et noh, jällegi, kui ma tegelen Euroopa Parlamendis kõikide selliste tohutu innovaatiliste lahenduste ja kõige selle robootika ja tehisintellektiga ja noh, kõik puutun kokku kui selliste asjadega, mida nagu maailmas leiutatakse ja, ja kuidas, nagu tehakse inimestele nagu elu kergemaks lävi, mingite digitaalsete teenuste ja, ja see on nii põnev, et noh, väga sageli ma taban ennast. Et, et kui ma oleks poliitikas, et siis ma võiksin nagu seal nagu kaasa lüüa, et see on kuidagi nii loominguline ja ja selline, aga, aga see ei tähenda, et ma nüüd veel ära läheks, aga, aga samas see presidendi amet tundub mulle nagu arvestades põhiseadust, kui reegleid, siis tundub mulle ütleme rohkem ahistav kui võimalusi pakkuv. Et sa pead olema nagu pigem nagu esindusfiguur, aga see väga palju tegelikult protsessi ikkagi mõjutada ei saa. Et seetõttu Tartumaa jah, pigem pigem ei ole selle peale, tähendab, ei olegi mitte pigem vaid ma ei olegi selle peale niimoodi mõelnud. Ja Jürgen Ligi ütles paar aastat tagasi, et tema näeks meelsasti sind Tallinna linnapeana. Mina arvan, et sul end võiks olla kõrgem. Ei, aga mis Tallinna linnapea tegelikult ju oleks ka väga põnev, et kui, kui jällegi võtta selles võtmes, et et seda ütles mulle kunagi vilja Savisaar-Toomast, vilja Toomast, nüüdne et kuna tema on nagu erinevatel tasanditel poliitikas kaasa löönud, et siis kohalikul tasandil sa oled inimesele kõige lähemal inimesel on torudega probleem, sa lahendad selle probleemi, et see sinu rahuldus sinu tööst on kõige selgem, see seos on kõige otsesem seos linna peole. No ütleme noh, kohaliku tasandi poliitik, no võib-olla näide oli halb, aga põhimõtteliselt see vastab tõele, et sa oled inimesele kõige lähemal. Nüüd, kui sa osutunud valituks riikigi, kui, siis sa liigud inimesest nagu natuke kaugemale protsessid lähevad pikemaks, otsustamisaeg läheb pikemaks, seos nagu seaduse ja selle reaalse ühe inimese elu või või olu üle, nagu see seos Nende vahel läheb kaugemaks. Ja nüüd, kui sa lähed Euroopa Parlamenti, siis sa liigud veel nagu inimesest kaugemale. See mõjutab küll protsess väga suures või väga kõrgel tasemel väga suurele osale inimestest, aga protsess tulemused on kaugemal, et noh, tegelikult sa seda sellist kohest rahuldust saadki, võib-olla kohalikus poliitikas nagu kõige rohkem, nii et mull tegelikult see kohaliku tasandi poliitika ka kogemus puudub ja, ja selles mõttes ma ei välista midagi jällegi ka näiteks digiteenustega tegeledes väga palju ka ma puutun kokku kõik sellist, näiteks erinevates maatsitidega, mis on tehtud siukseid, targad linnad, millised lahendused on, et noh, jällegi tohutud võimalused oleksid panna siis Tallinn siis selliselt tööle, et oleks selline innovatsioonikeskus ja, ja, ja väga äge koht ja põlise tallinlasena ikka tahan uhke olla Tallinnale. Nii et ma ei välista midagi. Aitäh jutuajamise eest oli väga meeldiv sinuga kohtuda. Ma loodan, et inspiratsiooni jätkub. Tundub vist, et sellega probleeme ei ole. Me kuuleme tulevikus veel. Jutusaate külaline oli Kaja Kallas, mina olen Sten Teppan, kohtume järgmine kord. Kehad.