Rändujad. Ründame koos Hendrik Relvega. Eelmises rännusaates jätsime hüvasti Lõuna-Ameerika Maavenid sõelaga. Rändasime Venetsueela rahutus pealinnas Caracases ja seal ju just praegu on taas rahutud ajad pärast seda, kui valimised võitis üle 17 aasta opositsioon ja seal Venezuela saadet sellises jutuga selles väga mitmekesise maa uhkest loodusest, troopilises Rohtlastori, nokko jõe, hiigelDeltast, ligipääsmatutest, laud mägedest ehk Puidest. Jah, tõesti suurejoonelise loodusega maa on see Venetsueela, aga täna alustame siis rännakuid juba päris uues Ameerika piirkonnas ja nimelt Kesk-Ameerikas. Ma käisin seal umbes aasta tagasi ja need maad, kus sai käidud, olid Costa Rica ja panama. Ja täna alustaksin siis just Costa rikaga. Kas kujutate, et kus see riik seal Kesk-Ameerikas asuv selline pisike riik, nagu nad seal kitsas Kesk-Ameerikas, kõik on riburada üksteise järel? Noh, tema suurus on muide peaaegu nagu Eestil sky väike pindala on 51000 ruutkilomeetrit. Siis mõlemalt poolt puhub teda ookean, siis ida poolt Atlandi ookean, lääne poolt Vaikne ookean ja tema põhjapoolseks naabriks on ikka Raago riik. Praegu on ligi kolm korda suurem kui Costa Rica, aga sellegipoolest suhteliselt väike. Ja siis jällegi Costa Ricas lõuna pool asub panama. See on ikka samuti nagu Costa Rica pisikene riik kust ta rikast siiski umbes viiendiku võrra suurem. Aga täna alustaksin siis kõigepealt muljetega Costa Rica pealinnast San Hossest sest seal me kõigepealt ju maandusime, me Euroopast tulime, nii et täna siis peamiselt need esimesed elamused seal Costa Ricas ja pealinnas San fossees. Niimoodi kõlab siis üks Costa Rica muusika viis. No järgi on võimalik aru saada, et see on just Costa Rica. Ütlen teile ausalt, see ei olegi võimalik. Selge on küll, et see on üks ladina-ameerika muusika, selline hoogne ja särtsakas, aga et just Costa Rica, seda ei ole võimalik öelda. Miks, seda ma seletan natukene hiljem. Aga igal juhul, nagu ma seda muusikat kuulan, kerkib mulle silma ette üks hetk sellest esimesest päevast, Costa Ricas, kui me olime seal Sanhos sees, linnas kolasime seal kesklinna tänavatel ringi ja ühel väljakul Mul oli mingi suur rahvasumm. Noh, ja kui on mingi suur rahvahulk, siis ju ikka pead kohe lähemale trügima ja vaatama, et kindlasti on huvitav, kui nii palju rahvast on ja nii me tegime. Ja seal nägime siis, et väljaku keskele oli ehitatud selline hästi avar poodium või esinemise lava. Ja just siis, kui me jõudsime, siis mängis seal orkester, selline suur orkester, see koosnes eranditult poistest, poisid olid sellised keskkooliealised ja neil kõigil olid ka pidulikud ülikonnad, valged püksid, tumedad pintsakud, valged kaabud ka veel peas. Ja nad mängisid hästi hoogsalt ja hästi mõnuga neid Ladina-Ameerika viise. Ja natukese aja pärast, kui nad lõpetasid, siis tulid nende asemele jälle tüdrukud, need passid, niuksed, keskkooliealised tüdrukud, neil olid siis seljas sellised erksad, oranžid tantsuks, tüümid peas sama värvi jaanalinnusulgedest, peaehted, sellised uhked suled, kõrged, kohevad tuules lehvivad. No peaaegu nagu oleks sattunud Rio festivalile. Ja nemad siis tantsisid siis neid rütmekaid Ladina-Ameerika tantse. Kõik oli väga vahva. Küsisime siis, et mis pidu see siin käimas on? Meile vastati, et see ei olegi pidu, see on peo peaproov. Et täna harjutavad siin just San Hosse koolide lapsed, aga päris pidu kestab ikka kohe mitu päeva ja see algab siis nüüd sellesama nädala lõpus. Sest noh, kohalikud ütlesid, et Oktoobri lõpus on ju alati meil siin festival, et see on ju endastmõistetav. Et kas ta siis seda ei teagi. Ja et see on nüüd sügise kõige suurem festival, aga mitte aasta kõige suurem festival, sellepärast et talvel tuleb ikka veel suurem festival. See on siis uue aasta puhul ja kevadel tuleb jälle üks vägev festival. Noh, ja tegelikult selline see Sanhosseed festivalide elu ongi, et sisuliselt igal aastaajal on mingisugune uhke festival. Ja siis ma mõtlesin selle peale, kui ma olen käinud nendes Ladina-Ameerika maades varasematel aegadel, siis see on nagu täiesti kindel, et kui sa juba paar nädalat oled seal kusagil olnud, siis tingimata varem või hiljem satud mingisugusele festivalile. Vahel on see siis suurem festival, vahel väiksem. Aga nende selline õhk, kond või, või meeleolu on, on alati väga, väga sarnane. Kõik on üksmeelselt rõõmsalt säravad, rahvast on palju, kõlavad sellised energilised, lõunamaised rütmid. Ja nüüd, kui me seda möllu ja tantsu siin enda ees vaatasin, siis tundus küll, et, et noh, ma olen seda kusagil Ladina-Ameerikas varem näinud, nad on ikka ausalt öeldes pealiskaudselt vaadates üsna sarnased. Aga siin oli meil kaasas Insanhos sees selle päeva jooksul ka oma giid. Tema oli tegelikult mitte Costa Rica alane vait hoopis rahvuselt hollandlane ja seda paistis ka tema välimusest. Ta ütles, et minu nimi on Albert ja Ta oli siis välimuselt selline suurt kasvu mees heleda peaga, niisuguse rahuliku olekuga, hästi selge ja mõnusa jutuga. Ja Ta ütles oma elukohta, et ta on tegelikult juba noorusest saadik pärast ülikooli lõpetamist jäänud siia Kesk-Ameerikasse ja talle on siin nii meeldinud, et ta ongi siia jäänud, et nüüd on elanud siin juba aastakümneid, võtnud sind endale naise ja täitsa rahul, et ta on valinud just sellise koha Ta uueks kodumaaks. Ja siis ta ütles, et ma tulen teiega kaasa kogu sellele Costa Rica ringile, kuhu me läheme ja et edaspidi ärge mind Albertiks kutsu, et et mind siin tunnevad kõik ikka Albertana, et öelge mulle Alberto või või öelge Kapertus, et niimoodi need kosta, rikkalased sind mind on ristinud ja tegelikult oli see Bertus meie jaoks väga suurepärane giid. Sest vaadake, ühest küljest oli ta ju väga põhjalikult sisse elanud, kosta riikuga ellu, ta teadis kõiki neid nüansse ja köögipoolt, kuidas Costa Rica elu tegelikult käib. Ja teisest küljest oskas ta meile neid asju väga hästi lahti rääkida, sest ta oli ju ikkagi Euroopa päritolu ja ta kõneles meile nagu eurooplane eurooplasele. Ta aimas juba pidevalt ette, mismoodi me mõtleme või, või mis asjad tekitavad meis Costa Rica elu kohta. Küsimused, millest me aru ei saa. Nii et suurepärane niisugune oma inimese turvaline tunne tekkis temaga kohe algusest peale. Ja siis ta rääkis ka sellest, et miks kosta rikale ei ole oma rahvamuusikat, noh, põhjused on muidugi ajaloos üks esmane põhjus on juba see, et Costa Ricas ei ole praktiliselt praegusel ajal üldse säilinud põlisrahvaid. Et noh, kui hispaanlased kunagi tulid seal 16. sajandil, et ka siis oli Costa Rica suhteliselt hõredalt Indiaanirahvastega asustatud. Aga valged inimesed nagu mujalgi, tõid kaasa neid nakkushaigusi, millesse kohalikud surid lausa massiliselt. Ja need vähesed, kes veel alles jäid, need siis sulandusid edaspidi täielikult euroopastanud immigrantidega indiaanlasi praeguses Costa Ricas, tõesti, imevähe seal kuskil mägedes Kolgastes ja kui mõelda Costa Ricas elab praegu viis miljonit inimest siis indiaanlaste osakaal on seal kõigest tühised kaks protsenti. Aga need immigrandid, kelle järglased on praegusel ajal, siis Costa Rica elanikud, need valgusid siia ju väga erinevatest Euroopa maadest ja selle tõttu ei tekkinud ka siin mingisugust ühtset niiskust, ainuomast muusikakultuuri, et see tänapäeva Costa Ricas ongi niimoodi, et erinevad inimrühmad hindavad erinevat muusikat, erinevaid stiile, erinevaid suundi. Mõned Talle meeldib itaalia muusika, mõnedele saksa muusika. Mõned ütlevad, et regi on kõige vägevam muusikaliselt Kariibi mere saartelt ja mõned ütlevad, et hoopiski mehhiko music on kõige vahvam ja midagi sarnast, nagu selle muusikaga on tegelikult ka Costa Rica oma kultuuris ka üldiselt et alates kunstist ja kirjandusest ja lõpetades kasvõi igapäevase riietuse ja toidukultuuriga. Kõik on niisugune suur segu paljudest eri maailma nurkadest kokku ja, ja midagi eriliselt ehedat kosta rikkaliku ei olegi. Et noh, võtame kasvõi Costa Rica nii-öelda rahvusliku toidulaua, seda me saime seal väga tihti ka ise proovida. Ja see tüüpiline toit, mis sulle Costa Ricas pakutakse, selle nimi on ka saada. Ja see, kas Ado on siis niimoodi, et sul on seal laual näiteks riis, oad, ubasid on mitut eri sorti ja eri valmistamisviisiga tehtud siis mingeid salateid, päris rikkalikult kapsastest, tomatitest, teistest köögiviljadest ja alati ka mingi liha. Ja noh, see on selles mõttes ju meile lahe. Sa sööd seda hea meelega, ei ole vaja mingit harjutamist, sobib hästi, aga mingit eripära või erijoont sellel, kas saadan küll ei ole samasugust toitu pakutakse seal hulle ka mujal Ladina-Ameerikas. Bertus rõhutas seda, et samas Costa rikkalased on ise nii harjunud ja eriti tähtsad on neile just oatoidud. Ta ütles niimoodi, et sa võid minna kas või viie tärni hotelli kuskil Costa Ricas, eriti peenes hotelli ja kui sa lähed hommikulauda tingimata. Ta on seal mitut eri sorti ubasid. Sest kui kosta rikkalane, tuleb siia, olgu ta rikas või vaene, ta ei kujuta ette, Ta suudab veeta ühte päeva ilma Kuubadeta. Aga seesama Bertus õpetas meile sealsamas kohe esimesel päeval sealsamas sees ka ühe väljendi, mille ka Costa Ricas igal pool hakkama saab. Ja see on väga lihtne, see kõlab Puura viida. Puravida hispaania keeles tähendab otsetõlkes midagi sellist nagu tõelist elu või, või ehedat elu. Aga tegelikult Ta on tal Costa Rica laste jaoks hoopis teised tähendused, upis peened nüansid. Ja siis Bertus seletas, et, et noh, et kui sa näiteks saad kellegagi kokku, hakkad temaga rääkima, ütled Puura, viida lõpetad jutu, ütled jälle puu ravida ja kui jutu vahele ütled ka vahel pura viida, siis on kõik väga hästi ja, ja mida see siis nüüd Costa Rica laste jaoks tähendab? No isegi raske seletada, tal on nii palju tähendusi aga kui noh, väga väga lihtsalt nii-öelda siis see on midagi noh, umbes sellest, et et okei, way või väga hea või kõik on hästi või, või midagi sellist. Ja teisest küljest pura viida on ka niisugune elustiili teada andmine või isegi võiks öelda elu põhimõtete kuulutamine teistele. Et Costa Rica laste nagu elupõhimõte väljendub selles kahes sõnas ja see võib tähendada midagi, umbes sellist, et võtame lõbusalt, võtame kergelt või? Oleme mõnusad, oleme sõbrad, et midagi sellist. Nii et kui siin natuke ise filosofeerida, siis kui mõelda, et Costa rikal mingit erilist oma kultuuri ei ole siis Puura viida. Vot see on küll see väljend, mis võtab kokku selle Costa Rica inimeste võib-olla eripära. Ja see on noh, umbes niisugune, et sulle öeldakse, et mina olen mõnus lahe, sõbralik ole, sina ka, me kõik oleme sellised. Ja tõepoolest sellised need Costa Rica inimesed suheldes ongi. See oli siis nüüd jälle üks jupike seda rõõmsameelset Costa Rica muusikat. Ja kui me nüüd seal Costa Ricas sellel esimesel päeval mööda pealinna San Hosesse tänavaid kõndisime, siis mis mulje see kesklinn kohe nagu alguses jättis, võiks öeldagi, et oligi niisugune Puura viida mulje võib olla näiteks sellepärast, et, et see Costa Rica pealinn ei ole sugugi mingi suurlinn. Seal elab praegu umbes 330000 inimest ehk siis märksa vähem Tallinnas. Ja mingid niuksed suurlinna kiirustamist, rabelemist, seda ma ei märganud. Ja teisest küljest jättis linna keskosaga uduse mulje, sellepärast et, et siin ei olnud nagu üldse peaaegu näha kõrghooneid. Ja sellest oli palju park Käia rohelust. Ja vahel oli siin kõndides niisugune tunne, et ma ei olegi Ladina-Ameerikas, vaid hoopis kuskil Euroopas võib-olla kusagil Vahemereäärses kuurort linnas. Ja miks selline tunne tekkis, kui püüad, nagu põhjendada võib-olla sellepärast, et et see kesklinn oli erinevalt paljudest teistest Ladina-Ameerika linnadest väga puhas, väga hoolitsetud majad olid väga ilusti korras tänavate ääres ja kui vaatasid need vastutulijaid seal peatänavatel, oli neid ikka palju. Ma isegi tegin niisuguse mõttes loenduse, et need umbes noh, 10-st inimesest üheksa olid täpselt sellised, keda sa võid kohata mis tahes Euroopa Vahemeremaa linnas ja võib-olla üks oli siis selline, nagu ma olen harjunud nägema ladinaameerika muudes linnades noh, nii-öelda mestiitsid. Ja üks veel, mis kohe nendes inimestes silma hakkas, oli see, et nad olid väga viisakalt riides, väga tihti, väga paljud Assanuse elanikud olid, olid nii hästi riides, et mul hakkas endal peaaegu piinlik, sest mina rännumees mul olid lihtsalt tavalised matkariided, aga vastutulijate seas oli ikka päris palju selliseid peeneid, linnainimesi, siis hakkas ka kohe silma. Ja miks kõik seal niimoodi on selle üks niisugune asjalik põhjendus on õieti see Costa Rica rahva elatustase on tähelepanuväärselt kõrge. Noh kui võrrelda siis muu Kesk- ja Lõuna-Ameerikaga ja miks see elatustase seal Costa Ricas kõrge on, selle tagab väga hästi arenenud majandus. Ja mis laadi majandus seal Costa Ricas on paari sõnaga peab sellest rääkima. Et kindlasti ei toetuse Costa Rica majandusse maavaradele, rikastele rohketele maavaradele nagu näiteks Brasiilias ja paljudes muudes Ladina-Ameerika maades. Ja ta ka ei ole selline põllumajanduslik maa, nagu paljud Ladina-Ameerika maad on kunagi varem oli tõesti põllumajandus nagu Costa Ricas esikohal enam ammugi mitte. Ja praeguse Costa Rica majanduse sellisteks alusteks ma ütleksin, on hoopis inimeste kõrge haridustase või siis oskuslik tööjõud. Ja tõesti, see keskmine haridustase on statistiliselt Costa Ricas kõrgem kui mis tahes teises Ameerika riigis. Noh, lõuna pool siis Ameerika ühendriikidest kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni välja. Ja kui rääkida näiteks haridusest, siis Costa Ricas on praegu toimimas selles väikeses riigis üle 60 Ülikooli, rääkimata igasugu muudest väga kõrgelt tasemel erialakoolidest. Siin käib õppimas väga palju välismaalasi, sest koolide tase on kõrge, koolituse tase on kõrge ja niimoodi on siin väga palju väga eriliselt hästi koolitatud spetsialiste. Ja, ja selle tõttu toetub riigi majandus hoopiski sellistele sammastele nagu farmaatsiatööstus või elektroonikatööstus või ökoturism või ühesõnaga alad, mis nõuavad mõtlemisvõimelisi inimesi. Ja võtame kasvõi elektroonikatehased, need on, kus ta rikas, väga suured ja neid on palju. Ja nad toodavad näiteks riistvara ja tarkvara sellistele ülemaailmselt tuntud hiidudele nagu Microsoft või, või Motorola. Nii et et meie siin Eestis, kui meil on kodus üks arvud, ehk siis väga võimalik, et mingit arvutiosad ongi just toodetud sealsamas Costa Ricas. Ja kui mõelda kasvõi selle turismiökoturismi peale, siis Costa Ricas on see tõesti väga heal tasemel eeskujulik. Igal aastal käib Costa Ricas kokku umbes kaks miljonit huvireisijat ja eriti tõmbab neid just loodus. Miks ta tõmbab? Üks põhjus on muidugi see, et Costa Ricas on väga uhke rahvusparkide võrgustik väga mitmekesine ja rikkumatu loodus, aga vähemalt samavõrra tähtis on see, et see turistide eest hoolitsemine, nende teenindamine, nende igasuguste erinevate võimaluste pakkumine. See on Costa Ricas tõesti lõputu ja sellepärast meeldib maailma ristidel siia loodust tundma õppima tulla. Noh, umbes midagi sellist, see Bertus meile, seal Sanhosse tänavatel kõndides jutustas. Ja siis, kui möödasabas seal kõndisime, siis ühes kohas. Me jõudsime ühte parki ja seal pargis oli pargi keskel oli üks ilmatu vägev monument tõesti võimas, ainuüksi see kivi alus oli noh ikka mitme inimesekõrgune, ma pakun mingi üks, 10 meetrit kõrge, hästi lai, massiivne heledast kivimist ja selle peal oli siis hulga selliseid pronkskujusid. Neid oli tõesti palju ja see oli niisugune tõeline stseen, mis seal üleval oli, kuju tatud. Ja vot selle kohta siis ütles meie Bertused, et seal nüüd kosta rikaste rahvusmonument ja noh, seal need pronkskujud, mis nad seal üleval tegid, seal olid niuksed, mehed ja naised väga sõjakates poosides, neil olid käes relvad, mingisugused primitiivsed, võrdlemisi lihtsad relvad, mingit Motšeedeede kirved ja odad ja nad materdasid seal maas, mitte mingisugust vaenlast. Ja siis Bertus seletas, et mida see siin siis nüüd kujutab ja see oli see sündmus, mis Costa Ricas toimus ligi 150 aastat tagasi. 1838. aastal sai Costa Rica iseseisvaks ja peaaegu kohe selle järel toimuski see suur tähtis ajalooline sündmus Costa Rica laste heaks. Ja lugu oli siis sedamoodi, et sel ajal olid väga segased olud, Kesk-Ameerikas olid just tekkinud noored iseseisvad riigid aga nad ei teadnud, kuhu edasi liikuda ja oli palju jõude, kes tahtsid kogu seda ajalugu siin teise suunda pöörata ja üks nendest, kes esindas niisugusi jõulisi ajaloo pöörajaid, oli üks ameeriklane, tema nimi oli William Volker. William vokker. Ta oli pärit Ameerika ühendriikidest väga hea haridusega, aga väga võimsate avantüristlike auahnete plaanidega mees. Ja üks tema ideedest oli siis selline, millega ta nüüd siia Kesk Ameerikasse tuligi. Et ta pakkus USA rikastele ettevõtjatele välja niisuguse variandi. Andke mulle hästi palju raha, ma võtan endale palgaarmee ja vallutan selle palgaarmeega, kõik Kesk-Ameerika nõrgad rikikesed. Teeme sellest niisuguse ühtse riigi toome sinna sisse Ameerika kolonistid, muudame kohalikud orjadeks ja loome sellise vägeva riigi praegu mõelda. See oli idee, mis oli nagu noh, ajaloo minevikust päritud, selliseid orjanduslike ühiskondi oli ju siinkandis olnud sajandeid tagasi. Aga nüüd oli siis William ookeril selline plaan, et teeme ära ja ta tuligi oma palgaarmeega, siin on ikka Raagosse ehk siis Costa Rica põhjapoolsesse naaberriiki ja vallutaski selle ärama ka hästirelvastatud armeega ja nii kui ta selle oli vallutanud, kulutasin enda Nicaragua presidendiks ja ründas kohe lõunapoolset naabrit kosta riikat. Aga karikaga läks Talg teisiti, sest siin oli kuidagi niimoodi, et siin oli selline president, kes oli rahva poolt väga armastatud ja kui president teatas, et meie kodumaa on hädaohus siia kutsus rahvast üles siis rahvas väga kiiresti koondus ja tekkis uskumatult kiiresti selline vägev rahva armeenuse rahvaarmee. Väga viletsalt relvad, aga ta oli väga suur. Ja siis nad läksid Walkeri pisikesele hästi relvastatud palgaarmeele vastu. Ja vot siis oligi see hetk, et, et Volker oli vallutanud just selle sarnhossee. Ja tema sõjavägi oli just selles samas paigas, kus praegu seisab see monument ja siis korraga tuulise rahvaarmee Talle peale. Noh tegelikult põhiline oli, üllatusmoment, neid ei oodatud ja neid oli väga palju, kuigi väga kehvasti, relvastatud, aga väga raevukad ja Volkeri palgasõdurid. Ta lihtsalt lõid kohkuma ja põgenesid lihtsalt siit minema koos Walkeriga. Ja nad hakkasid kiiresti taanduma Nicaragua piiri, nii mõtlesin, et saame üle piiri. Et siis jäetakse meid rahule. Aga see, kus ta rikka rahvaarmee läks samuti üle Nicaragua piiri ja suure vihaga jälitas ikka seda palgasõjaväge edasi ja nad jõudsid seal sügaval Nicaraguas sihtlinna, mille nimeks on, riivas. Ja siin selleks ajaks oli Walkeri vägei ikka nii palju juba tuuseldada saanud, et sellest olid jäänud järele ainult riismed. Vot need viimased riismed kogunesid siis seal rivase linnas ühte sellisesse toekas mitmekorruselise puumajasse. Nad olid ikkagi väga hästi relvastatud, meil oli ikkagi laskemoona piiramatus koguses ja nad lihtsalt siis olid seal majas ja ükskõik, kes neile ligines nad avasid tule ja Costa Rica võitlejatel jälle mingit vägevat relvastust ei olnud ja nad ei, ei pääsenud küll ligi sellele Walkeri sõjaväele. Ja siis juhtus see lugu, mida Bertus siis kohe suure naudinguga kõneles seal niisugune eriliselt tähtis lugu, peaaegu nagu legend. Aga see oli päriselt. Costa Rica rahvaarmees oli siis üks selline trummar, tema nimi oli One Santa Maria illus nimis Santa Maria ja ta oli 25 aastane ja need Costa Rica Rahva armee trummarid Nemad relvi ei kandnud. Põhimõtteliselt nende ülesanne oli siis trummi lüüa ja julgustada mehi lahingusse minema. Aga siin, kui nüüd oli selline seis, et kuidagi ei pääsenud ligi nendele palgasõduritele siis see Monsanto Maria astus välja, ütles ohvitserile, et ma pakun ennast ise, et, et ma teeksin niimoodi, et Maiiliksin märkamatult selle puuhoone juurde, pistaks selle tõrvikuga põlema ja niimoodi suitsutaks selle Volkari viimased mehed sealt välja. Ja Ta sai selleks loa ja ta hiileski sinna ligi ja saigi tõrvikuga sellele puumajale tule külge pandud, aga siis teda märgati, avati tuli, ta sai surmavalt haavata. Ta suri mõne tunni pärast, aga maja süttis, Walkeri mehed pidid sealt põgenema ja, ja siit juba läks edasi niimoodi, et nad põgenesid täiesti minema Kesk-Ameerikast. Haagost lahkusid siit täielikult ja siitpeale algaski selle William Volkari sellise peadpööritava karjääri kiire allakäik. Ta tegelikult üritusel mitu korda tagasi tulles ja Kesk Ameerikasse uuesti sihukeste palgasõduritega, aga need katsed olid üsna nõrgad ja jõuetud. Ja niimoodi pididki nad siis loobuma sellest Kesk-Ameerika orjariigi loomise plaanist ja läks neli aastat mööda sellest Costa Rica ründamisest ja siis nabitise William Volker seal kusagil fantuurase kandis kinni võeti vangi ja poodi sealsamas üles, et sellesse juttu rääkis meile siis kiit Bertus seal sarnose pealinna rahvusmonumendi juures ja ja see on küll niisugune lugu, mida tänapäeva kosta rikkalased endastmõistetavat peast teavad. Aga meie jalutasime seal oma esimesel Costa Rica päeval ikka seal pealinna tänavatel veel edasi ja ja siis jõudsime niisugusse kohta, mida vist käivad vaatamas peaaegu kõik Sanhose külastajad. See on üks selline paik, tänav ütleme, läheb nagu natukene allamäge, see tänav ja tänavaservas paistsid sellised väga nooblit, väga suured villad, tõesti mitmekorruselised, väga peened, väljaehitatud, väga hoolitsetud, siuksed helesinist värvi, väga maitsekad ja tänava vastaspoolel oli alla üks hiigelehitis oli sadu meetrit pikk ja paistis, et seal mingisugune noh, niisugune militaarehitis niukene, kindluse moodi, seal olid võimsad vallid ja mingid tornid ja trepid ja seal oli niisugust kollast värvi see suur militaarehitis. Ja siis need siis Bertus seletas, et need nooblid, suured, mitmekordsed majad, helesinised, et seal asub siis praegune Costa Rica parlament, et noh, umbes nii nagu meie riigikogu hoone seal Toompeal. Aga niisugune lõuna ameerikapärane variant ja siis teisel pool tänavat, see kollane kindluse moodi ehitis seal asub praegusel ajal Costa Rica rahvusmuuseum on väga suur, väga hästi sisustatud, võid seal terve päeva veeta, saad kõik teada Costa Rica ajaloost. Aga et varem oli selles kompleksis tõesti olnudki sõjavägi. Nii et see oli tõesti niisugune tsitadelli või, või sellised sõjaväekasarmud või midagi taolist. Ja siin viisis Bertus meid nurga taha tänaval natuke eemale ja sealse kindluse teine müür läks nagu tänavaga risti ja seda äärest Me läksime, seal oli selline torn ja see torn oli selgesti kuuliaukudega hästi ära täksitud. Jaa, Pärtlas ütles, et vaadake, et kas te saate aru, miks see siin on, miks need augud siin sees on, kui kõik muu ehitis on viimase peal korras ja remonditud. Põhjus on selles, et, et need on ajaloolised jäljed, on tähendusrikkad, märgid, nimelt need on märgid viimasest võitlusest, mida Costa Rica armee üleüldse pidas. Sest pärast seda võitlust saadeti Costa Rica armee laiali. See juhtus aastal 1948 ehk siis pärast teist maailmasõda natukene ja sellest ajast kuni tänase päevani välja kosta, rikal ei ole olemas üldse armeed. On imelik jutt, kas pole, ja siis Bertus seletas meile siis lahti selle Costa Rica armee laialisaatmise loo. Nimelt oli siis see 1948. aasta Costa Rica ajaloos niisugune aeg, kui siin oli puhkenud kodusõda. No neid nakistamisi, neid oli siin ennegi olnud, aga see oli väga verine kodusõda ja tagamaad olid poliitiliselt keerulised, neid aega siin väga põhjalikult lahti rääkida, aga lühidalt oli umbes selline olukord, et järjekordse presidendivalimiste järel teatas lüüa saanud president, et tema oma kaotust ei tunnista ja tema poolel olid ka mitmed kindralid ja siis ta alustaski nende mässuliste väeosadega kodusõda. Noh, see lugu iseenesest on ju Ladina-Ameerikasse üsna kordunud mitmetes maades ajaloo jooksul sellest midagi erilist ei ole. Selles Costa Rica sõjas oli nüüd küll see, et, et oli väga lühikene, ta kestis kokku ainult 44 päeva ja selle aja sees siis vallutasid need mässajad pealinna, sundisid seda ametlikku presidenti tagasi astuma. Ja vot sellest vallutamise käigust ongi siis need kuuliaugud sinna seintesse jäänud ja need on otsustatud sinna alatiseks ka jätta. Ja see mees, kes siis niimoodi sellise viimase kodusõja korraldas, tema nimi on hos see vigu ääres Ferrera. Ja tema sai siis nüüd presidendiks, noh, see on jälle üsna ladinaameerikapärane, et mingi hunta poolt Tupitatakse uus president valitsusjuhiks. Aga selle Hosseldriguereze puhul oli nüüd üks väga suur, aga see mees oli väga kõrgelt haritud ja väga humaanselt vaadetega poliitik ja kahtlemata oli ta ka lihtsalt üks särav isiksus. Nii et kui ta oli nüüd selle läbi teinud selle kodusõja, siis ta elas seda väga sügavalt, ise hingeliselt läbi. Sest tõepoolest sõda kestis ainult 44 päeva, inimesi tapeti 2000, et siis kogu Costa Rica 20. sajandi ajaloo jooksul ei olnud ligilähedalgi nii palju inimesi surma saanud. Oli olnud küll mingeid riigipöördeid ja naginaid ja, aga ikkagi 2000 inimest, no see on ju jube masside hukk. Ja selle järel, kui ta presidendiks sai 1948 juba mõne kuu pärast. Ta langetas siis presidendil otsuse, et Costa Rica armee tuleb saata laiali. No tundub, nagu oleksin mingi emotsioonidest tulenenud otsus, tegelikult tulenesid ikkagi Hozee isiklikest veendumustest sest ta ikkagi oma põhimõtetelt oli siiski lausa idealistlik demokraat, väga hästi haritud jutud, väga osav poliitik ja see avanes siis nüüd just nendel aegadel. Nimelt üks tema põhimõte oli siis olnud see, mis kõlab päris utoopilised, et et tegelikult ei ole riigil üldse armeed vaja. Et see armee on üks lihtsalt eks riigi raha raiskaja ja ta uskus, et tõesti, et see hiigelhulk raha, mis kulub armee ülalpidamisele, et seal palju õigem kulutada hoopis riigi majandusele, inimeste haridusele, tervisele, heaolule, sellistele asjadele. Ja kuna ta oli president, siis ta koostas uue konstitutsiooni täiesti teistsuguse kui Costa Rica's varem oli kehtinud ja 49.-le aastal pakkus parlamendile selle välja parlament, võttis selle vastu. Ja nii saigi Costa Rica endale ennekuulmatu too konstitutsiooni. Ja selle üks punkt oli siis see, et Costa Rica on edaspidi keelatud armeepidamine. Samuti oli seal kirjas näiteks sellised punktid, et valimisõigused on naistel valimisõigused on mis tahes rassist inimestel, kes on Costa Rica kodanikud. Seal oli ka kirjas, et riigi esmakohus on kodanike kindlustamine hea haridusega ja kõrge elatustasemega ja nõnda ikka edasi. Kõlab nagu liiga heana, et olla päriselt. Aga mis kõige imelikum, selle konstitutsiooni järgi hakkaski riik toimima ja toimib välja tänase päevani. Ja see Figueras ise sai väga kiiresti Costa Ricas tohutu rahva soosingu, temast sai selline rahvuskangelane, ta valiti juba nüüd täiesti demokraatlike valimistega veel kaks korda uuesti Costa Rica presidendiks ja ta suri 1990. aastal, siis ta oli 84 aastane. Ja tõesti ta oma pika elu lõpus võis tunnistada, et tema põhimõtete järgi oli Costa Rica muutunud ja ta oli muutunud paremaks maaks. Näiteks riigipöördeid, mida Ladina-Ameerika riikides nii tihti toimub. Neid ei toimunud Costa Ricas pärast seda mitte ühtegi ja majandus arenes tõepoolest hoogsalt paremuse suunas ja inimeste elujärg paranes ikka kohe väga-väga selgesti. Et siin on minu meelest midagi, mille üle järele mõelda, et siis ikkagi on võimalik riik, kus puudub armee ja mis ometi on iseseisev ja demokraatlik ja kõrge elatustasemega. No muidugi ei saa iga maailma ma nüüd hakata kohe kosta rikat järele tegema. Aga minu meelest ometi hea mõelda, et seal kusagil Kesk-Ameerikas on päriselt üks niisugune riik olemas. Riik, mis on umbes sama suur kui Eesti ja mille nimeks on Costa Rica vabariik. Nii ja sellega saab siis tänane saade otsa. Ja mis sa selle kõige kohta kokku muud oskad öeldagi, kui Puura viida ehk elu on elamist väärt või mida iganes. Üks õige kosta rikkalane selle väljendi all mõtleb. See oli siis nüüd sissejuhatav saade kosta rikast ja edaspidi tuleb neid veelgi. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.