Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme neid juba mitu-mitu head nädalat vaadanud Stalinit seoses kunstivaldkondadega ja väga erinevate ka. Muidugi põhjaaeg läks seosele Stalini ja kirjanikud, aga oleme natukene olnud ka teatris vaadanud, kuidas tsirkus nõukogude ajal toimis. Ja täna käsitleks võib-olla ühte valdkonda, mis on vähemalt visuaalne reaalselt seotud Staliniga niivõrd otseselt et seda on võimatu kahe silma vahele jätta ja selleks on arhitektuur. Noh, kasvõi, et selles veenduda, tuleb Tallinnas väljuda Stockmanni kaubamajast ja vastas seisab Stalini-aegne hoone sai küll valmis pärast tema surma, aga kogu projekt ja ehituskäik valdavalt Stalini aegne, nii tüüpiline Stalini-aegne arhitektuur. Kui me rääkisime kirjanduses, siis me ju nägime, et vahetevahel Stahlil andis otseselt juhiseid, kuidas tuleb mõni näitemäng lõpetada millised peavad olema need peategelased või vähemalt milline on see peamine liiklus. Siis arhitektuuri puhul me võime öelda tegelik looja ongi Stahlil, sest tellija, kellega vaielda, jões saanud ka tänasel päeval tellija võib väga palju määrata, aga arhitekt võib teda kuidagi parandada või suunatanud, tol ajal ei tulnud see kõne allagi. Nii tegemist on ikkagi otseselt Stalini-aegse arhitektuuriga selle sõna otseses majanduses. Ning mis on veel huvitav ja millele tasub ka kindlasti tähelepanu juhtida või vähemalt meenutada pole vist ühtegi täis kunstiliiki, mis oleks diktaatoritele sedavõrd hingelähedane, sedavõrd näid paelunud kui ehituskunst on ju sellega tegelenud eraalates siis nendest aegadest ja lõpetades Hitleri ja Staliniga, nii et valdavalt peaaegu et kõik diktaatorit pööranud just nimelt ehituskunstile erilist tähelepanu. Kõik muu võib ju kuidagi kaduda, aga siin on ennast siis parem jäädvustada tulevikku, nende mõttekäike ja ei ole mõtet praegu siin avada. Kui vaadata seda loetelu, loetelu nendest valitsejatest, kes on meile jätnud mingisugused märgid, märgid ehitistena, siis tõesti see loetelu on ju lõpp, toon neid on tohutult palju. Muuseas, suur arhitekt oli ka Nikolai esimene kellega sageli võrreldakse tänast Venemaa valitsejad Vladimir Putinit. Nii et väide selle ajajärgu peamiseks arhitektiks oli just nimelt Stalin isiklikult vastab tõesti tegelikkusele. Ja kõik need suured nimed arhitektuuri vallas, kes on pärjatud mitmete Stalini preemiatega, oli tol ajal tuntud figuur, kurid, juhtised, arhitektide liitu, need on ju kõik sisuliselt teisejärgulised tegelased, kelle ainus ülesanne oli viia ellu Stalini ideid. Nüüd võib-olla üks esimene küsimus, mida peaks peaks puudutama, millele peaks vastust otsima. Mis ajas siis võis Stalin hakata Ta tundma huvi arhitektuuri ehituskunsti vastu? No tõenäoliselt see seonduv ajajärguga, mis järgneb otseselt Lenini surmale ja kui päevakorras on tema mälestuse jäädvustamine. Vaevalt nüüd, varasemal ajal revolutsiooni eelsetel aegadel jaga vahetult pärast revolutsiooni ja alates 22.-st aastast, kui Stalin määratakse peasekretäriks, oli see teda huvitab temaatika. Aga siin on see juba teema. Ja kui vaadata kirjandust, mis on pühendatud nii Lenini mälestuse jäädvustamiseks kui mausoleumi ehitamiseks, ses reeglina mainitakse, et selle organiseeriaks korraldajaks peamiseks juhiks oli Bonsh'i projevitš. Kuid tegelikult on ta tol ajal ju teisejärguline tegelane, kes vastutab muuseas. Tei eliidi varustamise ees, toiduainetega teritega kogusele, meditsiinilise teenindusega. Aga need on jällegi valdkonnad, kus ta allub peasekretärile Stalinile, nii et siin on kase otsene seos. Ja tuletame meelde, et pärast Lenini surma puhkeb ju äge võitlus võimu pärast ja need kaks rivaalitsevat gruppi meeringutiks on tõesti grupeering Trungi raatsinovjeffgaamenefia Stalin. Ja nende vastas siis Trotski. Kui nüüd vaadata seda komisjoni, mis oli moodustatud Vladimir Iljitš Lenini mälestuse jäädvustamiseks, siis selle etteotsa oli paiguta Tšerlinski. Aga kui nüüd analüüsida neid võitlevaid gruppe, siis ta toetas just Stalinit, Stalinit, sinovjevitia, kaameniumi. Lenin suri 21. jaanuaril, see kuupäev on meile ju tuttav ja otsus ehitada mausoleum võetakse vastu 25. jaanuaril. Otsuse projektivalmistuseta Molotov, kastalini inimene. Ning poliitbüroo kinnitab selle otsuse samal päeval, 25. jaanuaril. Ja nüüd, kui vaadata sisuliselt, kellele siis kolmikust võim kuulub siis jah, siin ja seal esineva düüsi Novias ja kaameniew aga, ja tulevikku silmas pidades onju pikapeale kõik need võimu ohjad endaga. Ta haaramas Stalin, Trotski ju tol ajal Moskvas ei ole ja ei ole ka see nii oluline, aga kui me nüüd natukene analüüsime neid kolme ja me oleme seda teinud korduvalt, siis psühholoogiliselt oli ju võimeline paari päeva jooksul välja mõtlema selle tastilise idee unifitseerida Lenin ja Ta tema keha mingisuguseks säilmeks mida siis usulist propagandistlikel kaalutlustel saaks kasutada sümbolina selleks mõttekäiguks neist kolmest oli võimeline ainult Stahli. Tähendab vot see idee, see idee ehitada midagi vanaegiptuse sarnast mingisugune püramiid ja paigutada sinna see muumia, see idee sai kuuluda ainult Stalinile, mitte sinovjovele ja mitte kaamenemile. Mis aga puudutab konkreetset mausoleum ehitamiskäiku, kunagi ma seda käsitlesime, sellepärast neid detaile enam ei hakka täna tooma, aga selle ülesande saab ju Aleksei Shusseff. Tolleks ajaks oli juba tegemist nimeka arhitektiga, oli ligikaudu 50 aastat vana, hooli õppinud keisserlikud kunstide akadeemias, tema õpetajad olid penoa Bin, nii et väga kuulsad õpetajad. Ja kui vaadata tema fotosi, aga seda ma olen püüdnud alati teha, kui on tulnud mõni uus kangelane, mõni uus tegelane meile, siis püüan ikka otsida tema pildid üles. Nad on mõnikord väga kõnekad ja arva, näeb nii tahtejõulist nägu kui nüüd fotodel Žukini puhul. Ja kui lisada need sinna veel see lugu, mis on kirja pandud, kuidas algas tema karjäär, siis need asjad kuidagi loksuvad seda enam paika. On päris kummaline lugu, mis räägib, et tegemist on inimesega, kes Läheb ülemüüridest, ütleme siis nii, kuna tegemist on ehituskunstnikuga. Ja tema karjäär saab alguse 1895. aastal kui ta loeb ajalehtedest ühte Teadet yldiselt, ökoloog jas kirjeldab ühe nimeka kindrali lahkumisi elust kõikide nende tema kunagi sooritatud tegudega. Ja mida ta siis selle peale teeb? Ta kutsumata läheb lese juurte ja suudab leske Enda. Et just nimelt tema on see parim inimene, kes võiks valmistada lahku nulle hauamonumendi. No see peab olema ikka pealehakkamine les sellega siis nõustub. Tal on muidki muresid ja sealt, nagu tema karjäär algab, oli enne revolutsiooni, ei hakka tema tegevusel praegu peatuma, see ei ole meie jaoks niivõrd oluline. Aga on ehitanud väga palju sakraalehitisi kirikuid, kuid on üks hoone, mida võib-olla paljud meie kuulajatest on näinud, kui nad on Moskvat külastanud. See on ehitatud tema projekti järgi ja seal kaasani Vaksal. Ehitustööd algasid 1913. aastal, ehitati väga pikalt vahele tuli ju sõda, revolutsioon, kõik need segased ajad. Nii et kokku ligikaudu 30 aastat kuni valmimiseni, aga kes satub Moskvasse, võib seda hoonet vaadata päris huvitav arhitektuur. Kuid meie jaoks on oluline. Pärast oktoobripööret saab temast üks köige nõutavam arhitekt nõukogude maal. Ja kui 1918.-st kuni 23. aastani töötas üks suur komisjon, mis pidid töötama välja Moskva uue ehitusplaani, siis oli ta selle komisjoni eesotsas. Kuid etteruttavalt, ega selle tööga rahule eriti ei jäädud ja võib-olla oleks ta kuidagi lükatud kõrvale, kui mitte just nimelt see mausoleume ehitamine, mis tõi talle nagu mingisuguse niisuguse nime. Aga hiljem tekkivat seoses ühe teise hoonega probleemid, kuid selle teema juurde jõuame veel tulla. Muidugi Lenini mausoleumi ehitamisega on ju väga kiire ja kolme päevaga kuni matusteni jõuti ehitada vaid puidust kast. Nii teisiti ei saa seda kuidagi nimetada mis tema plaanide järgi pidi olema vaid postament ja pastamendil, kui nüüd seda ette kujutada, oli nisukene neljast kolonnist koosnev kolonaad või neljas nurgas seisid ja ülevalt pidi neid ühendama nisukene ringikujuline konstruktsioon. Aga need köik jäid ehitamata sellepärast, et lihtsalt aega ei olnud. Ja pärast matuseid ehitustööd jätkusid ikkagi vastavalt sellele samale projektile. Nii et idee oli nagu jäänud sellest algvariandist, kuigi järgnevad projektid, kui neid vaadata, siis olid juba nisukesed viisnurgataolised kolonaadid, neid olid kaks ja nad pidid nagu 11 kuidagi katma. Igatahes see projekt, mis nagu arendas edasi seda esialgset varianti, kuid see jäi lõpetamata. Ta, ja ta saab ootamatu käsu tõmmata kõigele sellele kriips peale. Ja kui nüüd vaatame, mis siis juhtub, miks siis sa esialgne variant nagu ei sobi. 1924. aasta veebruaris puhkeajakirjanduses niisugune tõsine diskussioon teemal, milline peaks tulevane mausoleum välja nägema. Milline on selle välisilme ja selle diskussiooni keskseks ideeks. Üsna pea saab niisugune mõte, mis on omistatud tolleaegsele väliskaubanduse rahvakomissarile Leonid Grassinile. Ja see idee seisnes selles, et see haud tuleb nagu muuta tribüüniks ja vot selles tema artiklis ongi kirjas, et see peab saama tulevikuks tulevastele põlvkondadele koosoleku tribüüniks otse Aalto punasel väljakul, kunagi hakkavad toimuma nisukesed, massilised üritused ja vot sellelt tribüünilt siis tulevikus hakatakse pidama rahvale kõnesi, see oli tema ettekujutus. Ja kui me mõtleme, kuivõrd oluline või mitte oluline figuur, Grazin on jah, rahvakomissar, kuid loomulikult ka 24. aastal pole tema, see, kes võtab neid lõplikke otsuseid vastu, tähendab, kuskil see idee pidi sündima vot seesama variant, muuta siis hauamonument mingiks tribüüniks, kus siis peetakse, näid sõditavaid kõnesid. Igatahes see teine puidust mausoleum ehitatigi valmis 1924. aasta mais ja see meenutas pigem tribüüni kui mingisugust hauakambrit. Ning 25. aastal kuulutatakse välja uus konkurss luba püsiva mausoleumi ehitamiseks. Ja öeldakse selle konkurssi, nagu ikka esitatakse need nõudmised või need soovid, mida tahetakse saada. See aed keskne idee ongi, muutas mausoleum tribüüniks. Kuid tööd, mis konkursile esitatakse, need nagu ei rahulda. Ja kui me mõtleme, milline on see olukord riigis aastat 1925 kuni 29, siis käib jutt, terav võimuvõitlus ja kellele need võiks olla vaja nendest peamistest tegijatest tol ajal, no kui me võtame Stalinit, kas tal on nüüd vaja mingisugust tribüüni, kuhu, nagu Grassin kirjutas, mahuks kogu üldrahvaliku koosoleku presiidium ja veel koos mingisuguse mingisuguse kohaga Kusdaraator nagu kõigi Eeessaa pidada sütitavaid kõnesi. No kui me üldse vaatame isiksustena, kellele see variant võiks kõige rohkem sobida, kes oli siis kõige sütitava kõnemees neist, no loomulikult selleks oli Trotski, no kas oli vaja talle rajada nisukest tribüüni? No muidugi, et ühesõnaga 25.-st 29. aastani on Stalinil teised mured, et kui nüüd sedasama mausoleum, selle lõplik väljaehitamine ja nii see ajutine variant, püsibki, ajutised ehitised, nagu me seda teame, kipuvad kauemine püsima, kui oli esialgselt ette nähtud. Ja kui 1929. aastal Stalin on juba ainuvalitseja, siis teatatakse, et mingit vajadust uue konkursi järgi pole kuna aeg on näidanud, et vot see kontseptsioon, mis nüüd omal ajal oli välja töötatud seal 24. 25. aastal et see täielikult rahuldab kõiki ja tuleb lihtsalt siit selle aga siis edasi minna. No kes siis oli 29. aastal see inimene, keda nüüd seal pidi rahuldama olnud, vahepeal ei olnud mingit huvi, aga nüüd, 29. aastal tekkis selline teadmine, et väga hästi rahuldab see idee hetke seal punast väljakut olnud nisu ka need tribüün. No selleks sai olla ainult Stalin ja nii võetaksegi aluseks sama Chevy projekt ja komisjoni esimeheks, kes siis pidi seda juhtima? Valitakse Vorošilov ja konkreetsete tööde teostamise kontrollijaks ja nukitsa. Ning kuigi Shusseff teeb ka erinevaid ettepanekuid, kuidas seda kõike muuta, tema lähtekohad võivad olla teised, ega ta ju suure juhi kõiki ideid ei mõista siis ikkagi jäetakse selle esialgse variandi juurde. Ja nagu kõikide nende asjadega, kui see otsus on juba vastu võetud ja kui selle taga on Stalin, siis ehitustel on väga kiire. Alustatakse 1929. aasta juulis ja lõpetatakse 1930. aasta sügisel. Ja tuletame jällegi meelde, milline aeg see on, opositsioon on ju täielikult purustatud, nii et Stalini isikukultusest me juba räägime alates 29.-st aastast, kui ta oli tähistanud oma viiekümnendat juubelit. Hoo on sisse saanud kollektiviseerimine, industrialiseerimine nendest asjadest oleme me rääkinud, toimunud olid juba esimesed protsessid, märgikesed olid ka antud. Ja kui nüüdse mausoleum sellises õhustikus valmib, siis milles tolleaegsed ajalehed kirjutavad? Nad kirjutavad ju, et see on mitte lihtsalt suursugune hauakamber, Vladimir Iljitš, Lenini läheb, vaid see on nagu suurim ausammas temale. Nii et on rajatud üks ausammas. Ja kui me nüüd mõtleme, kes siis pidi seisma ja sai seista selle ausamba tribüüni kõige olulisemal kohal, siis selleks sai olla ainult Stahli ja see isegi loor, niisukene visuaalse pilt. No kui me ikkagi vana tava, kui me kedagi kuidagi tõstame kellelegi kohale paigutama ta seisma kellegi najal või kellegi pead siis ma nagu anname ka visuaalselt niisukese pildi sellest võimu tegelikkust, järgnevuses või tähtsusest, kes siis on see, vot siin on ausammast, seal on isegi raske või kuidagi kuidagi nagu natukene keeruline lahti seletada keerulist sümptomit, midagi, aga no seista nüüd kellegi haua peal, selle sõna otseses tähenduses ja pidada sealt kõnet, on nagu kummaline, seisame tavaliselt tagu kõrval kuskil häda, aga mitte peale, aga vot siin tema seisab pea. Nii et need on kõik nisukesed sümboolsed märgid, mis pidid nõukogude inimestele näitama otsele võimu olemust ja selle võimu suurust ja tähtsust. Ning järgmiseks suureks ausambaks selle suuna nagu jätkuks mis pidi olema veelgi grandioosson ja jällegi põhjendatud Leninile. Selle idee sünd ju paigutub sinnasamasse aega, kui ehitatakse mausoleumi, et need asjad on omavahel väga otseselt seotud. Ja see ehitis pidi ju kõrguma peaaegu poole kilomeetri kõrgusele ja selleks on Nõukogude palee oleme sellest paleest ka natukene rääkinud, aga kuna tegemist on niivõrd olulise otsusega, siis võib natukene siit ka edasi minna. Ja see otsus võetakse vastu ehitada Nõukogude palee veel enne 1930 teist aastat, kui selle aasta kevadel, vot kehtestatakse juba ametlikult kõik need ehitusnormid, mis võimaldavad meil kida stalinlikust arhitektuurist, need otsused on veel enne seda jagunenud. Kui nüüd vaadata Nõukogude palee projekteerimise ehitamise käiku siis me ei kohta ju mitte kuskil mitte üheski dokumendis Stalini nime. Arhitektid töötavad kõikvõimalikud komisjonid. Meil on igasugused ehituse juhid, aga meil ei ole mitte kuskilt Stalini, nii et esmapilgul võib jääda jällegi mulje, et spetsialistid, kes on selleks päratud, tegelevad oma tööga ja Stalinit nagu polekski kuskil olemas. Kuid me ju teame. Ja selle probleemiga oleme me kokku puututud. Ka tänase päevavarje andis Eestis, et kui kuulutatakse välja mõne suurehitisse konkurss, oli suur konkurss, kusjuures arutelul oli isegi küsimus, kas mitte kuulutada välja rahvusvaheline konkurss, kuid arusaadavalt see oleks tekitanud väga palju sekeldusi. Vaevalt oleks sinna ilmunud sellised tööd nagu Stalin vaimusilmas sõda Nõukogude paned nägi ja sellepärast sellest variandist loobuda. Aga kes siis on see otsustaja? Selleks otsustajaks saabki olla ainult asjatundjatest, seal võivad olla ka igasugust riigiametnikud, aga vaieldamatult peab olema selle koosseisus ka asjatundjad seal žürii. Ja kui me nüüd vaatame kogu seda dokumentatsiooni, mis puudutab Nõukogude palee ehitamist, seal ehituskäiku otsuseid, siin on ju mitmeid konkursse algne konkurss, järgmine konkurss veel lükkus täiendav konkurss, siis ma ei näe mitte kuskil mitte mingis kur žüriid, kes siis oleks otsustanud, milline projekt on parem. Kas seda saab realiseerida tervikuna või tuleb siis kuidagi teiste projektide autoritega ühendust võtta, tähendab mitte mingisugust taolist institutsiooni pale pole. Palee ehitamisel, nõukogu oli moodustatud. Ja selle koosseis on järgmine esimees Parošilov, suur asjatundja, ehitusküsimustes. Teine oli jäänuk kitse, teame peamine, millega ta aega veetis, oli eluna timine. Ja kolmandaks, nõukogu liikmeks oli tollaaegne Moskva täitevkomitee esimees Uhow. Kusjuures üsna pea ju kaks komisjoni liiget lastakse kui rahvavaenlased maha. Mida need nimed meile ütlevad? Tegelik žürii oli Stahlil, mitte mingisugust teist varianti pole. Ja see ei olnud ju mitte kellelegi saladuseks ja need on üks väga huvitav dokument. Kui ilmuvad ajakirjanduses esimesed eskiisprojektid, nimetame siis neid ja inimesed saavad heita pilgu sellele tulevasele paleele siis no ei tea, palju neid inimesi võis olla nõukogude maal, kes sellest pildist olid jahmatunud, aga mis puudutab, tahab seda maailma üldsust, arhitektuuri, üldsust ja eriti näid arhitekte seda seltskonda, kes esindas nisu, kas uut arhitektuuri oli isegi institutsioon nagu uue arhitektuuri kongress siis selle juhid, Need, inimesed olid täielikult rabatud ja miks nad olid rabatud? Sellepärast et siin on mingi parale, nende kirjanikega ja kultuuritegelastega, kes olid nõukogude maad kõlastunud ja kujutasid seda kõike kui mingit niisugust imelist moodustist. Täpselt samuti oldi veendunud ja veel 20.-te keskpaigas ju nõukogude maal ju ehitati kaasaegseid tollele ajale vastavaid hooneid või vähemalt koostate projekte ja ka tänasel päeval, kui inimesed tutvuvad moskvaarhitektuuriga või mõne teise suuline arhitektuuriga, siis leitakse imelisi ehitisi just nimelt kuskilt 20.-te aastate lõpust ja nüüd järsku järsku nisukene projekt, nisukene projekt, millel ei ole mitte mingisugust seost kaasajaarhitektuuriga ja mis tõmbab kriipsu peale. Vot nendele arusaamadele Nõukogude maas on uue, kõige kaasaegsema arhitektuuri kants. Ja need inimesed just nimelt selle kongressi uue arhitektuuri kongressi juhid saadavad ju kirja hämmingus seal päris pikk kiri ei hakka seda praegu tsiteerima, ta pole ju meile nii oluline. Aga nad näevad selles reetmist seljapööramist, tänasele päevale ja kellele nad siis selle kirja aadresseerivad, mitte nüüd sellele komisjonile žüriid ei ole. Juhtivatele Nõukogude arhitektidele, kes on oma projektid esitanud, et küsida nende käest, kuidas siis nii, kuidas te võisite sellise projektiga välja tulla? Ei, nad saadavad selle kirja just nimelt sellele inimesele, kes on ainuotsustaja, kes on sisuliselt selle projekti taga ja selleks ots, Stalin. Nii et ka rahvusvahelisel tasandil mõistetakse väga hästi, kuigi seda nime mitte kuskil ei esine. Et tegelikult selle kõige taga on just nimelt Stalin. Kui vaadata kogu seda projekti, siis on ju üüratu ja praktiliselt mingit dokumentatsiooni ei ole, peaksid olema need koosolekud, arutelud, nende protokollid, žüriid niikuinii ei ole, nii et mitte midagi nagu ei ole. Ja nüüd tekibki küsimus, kus siis neid otsuseid vastu võetakse, aga seal, kus nõukogude maal tol ajal ja ka hiljem alati otsuseid vastu võeti kõikides küsimustes, kuidas toota värviteleviisoreid ja nii edasi selleks institutsiooniks oli poliitbüroo. Ja poliitbüroosse tähendas loomulikult, et selleks otsustajaks oli Stahlil toome lihtsalt mõned näited. 1931. aasta poliitbüroo istungil viiendal mail näiteks pannakse paika see koht, kus siis tulevane hoone tuleb ehitada ja selleks on Kristus, lunastaja katedraali plats, katedraal maha, asemele Nõukogude pale. Jällegi võiksid ju arhitektid, linnaplaneerijad arutleda selle üle, kuhu siis oleks mõistlik ehitada shows pale. Ei, poliitbüroo võtab selle otsuse vastu. Ja mis on ju nõukogude maal täiesti tüüpiline. On ju see, et kuigi neid otsuseid võetakse alati vastu poliitbüroo tasandil poliitbüroo on see institutsioon, mis siis selle otsuse võtab vastu siis need otsused ju vormistatud, aga mitte niimoodi vormistamine võib-olla on vale sõna, aga neist antakse teada nõukogude inimestele mitte poliitbüroo otsustena vaid kohustatakse siis vastavat instituuti olutsiooni. No näiteks, kui on küsimused arhitektuuri vallas, siis neid otsuseid võtabki vastu näiteks arhitektide liit ja ajalehed meile teatavad arhitektide liit, on otsustanud. Ja kuidas konkreetselt toimis? No olgu jällegi üks näide. See pärineb molotovi kirjast, jäänuk kitsele. Molotov ei ole ju selles komisjonis, ta lihtsalt tahtis mees. Ja kirjutab niisukese kirja, jäänukid sellesse kirjantateeritud 1931. aasta 24. augustini. Seal olid mingid põhjused, miks konkurss tuleks edasi lükata. Toimusid, aga nüüd tuleb edasi lükata, Ta leiab siis Molotov. No kas oli jällegi Stalini soovitus pole antud juhul oluline, aga miks ma tahtsin selle näite tuua, ta kirjutab, jäänuk kitsale otseselt, et peab ütlema, et seda tehakse arhitektide assotsiatsiooni talvel. Tol ajal polnud veel arhitektide liitu moodustatud, oli siis see institutsioon ja vot nende talvel mitte mingisugust palvet pole mitte keegi, nendega pole nõu pidanud, mitte keegi pole nende arvamust küsinud, aga tuleb luua muljet jätvat arhitektid leidsid, et need tööd ei ole veel seda Tartut konkursid oleks pikerda, tähendab, otsuse võtab vastu Molotov, sisuliselt Stalin. Ja kitsalt informeeritakse ja rahvas teavitatakse, et on tulnud arhitektide vastav nõudmine. Ja kui 1932. aasta juulis lõpes konkurssi kolmast voor siis saatsid Molotov kkaganochea varašilos Stalini, läki, Irja telegrammi, tegelikult Stalin tol ajal puhkas Sotšis. Ja see on nüüd üks väga oluline alulile telegramm. Muidugi mitte niivõrd oluline just nimelt nende poolt saadetud Telegram, vaid Stalini vastus. Mida siis seltsimehed Stalinile kirjutasid, milles nad Stalinit informeerisid, et nad on võtnud vastu otsus. Tublid seltsimehed, ka nemad otsustavad. Ja mida nad siis olid otsustanud kolme peale, et nemad saadavad ennuk kitsas Sotši Stalini juurde et kitse saaks tutvustada teile Nõukogude palee projekti, nii et konkurss toimunud on projekt. Nüüd oli meil komisson ja selle komisjoni oluline tegelane ja kitse läheb nüüd tutvustama seltsimees Stalinile projekti. Iseenesest kõik nagu oleks ju normaalne, arusaadav, nii oluline ehitis, miks mitte tutvustada riigijuhti sisuliselt projektiga. Ja seitsmendal augustil saadab Stalin vastuse. Seal on väga palju konkreetseid asju. No kõigepealt, kuna on konkurss, siis on esitatud palju erinevaid projekte, aga Stalini pole mitte mingisugust kahtlust, tema teatab, et Taani projekt on parim. Nii et sisuliselt võtab Stalini juba otsuse vastu, täidab selle žürii töö ära, milline on parim. Ja vot seal on väga huvitav tema suhtumine veel ühte projekti oli meil mõni aeg tagasi juttu mausoleume ehitajast, Shusse vist, ja Stalin kirjutab tema projekti kohta. Et see on sama kristus, lunastaja katedraal, vaid ristita ja sulgudesse või jutumärkidesse paneb veel. Tema suhtumine sellesse arhitekti on millegipärast täiesti negatiivne, sest ta jätkab, et võimalik, et sussi loodab seda ristiga kunagi täiendada. No see on tema hinnang. Ja nüüd ta jätkab, siis selles oma vastuses seltsimeestele peab ja nüüd sulgudes väga tagasihoidlikult, minu arvates võiks olla veel teisi arvamusi kohustada Yofaani, nii et mitte lihtsalt pole ta juba välja valinud parima projekti taga annab kohustusi või käske sellele arhitektile. Ja need korraldused, mida siis tuleb kohustada, need on väga konkreetsed, na toome mõned näited. Ta ütleb, et palee tippu tuleb pikendada torniga veel ühe, teise tipuga. Ja seal siis tippu oma kordatule paigutada, sir peavasar, mis oleks siis elektriliselt valgustatud? Siin on natukene raskesti arusaadav, sest see tipp, millega tuleb täiendada, mida Stalin silmas konkreetselt pidas sest ta jätkab, et kui see ei ole tehniliselt võimalik, siis tuleb sedasama tipppaigutada palee kõrvale ja no nüüd me võime ette kujutada, et see oleks nagu mingisugune vahetevahel on nagu kirikute kellatornid kuskil kirikute kõrval. Aga kui nüüd see torn oleks siis selle ehitise veel otsas, kuidas oleks välja näinud. Sest Stalin täpsustab, kui võimalik, siis peaks olema sama kõrge kui Eiffeli torn või natuke kõrgem. No loomulikult see või tähendabki Stalini variandis kõrgem, ei saa ehitada sama kõrge torni kui Eiffeli torn loomulikult kõrgel. Ja siis on tal ka veel puht nisukesed kujunduslikud ettepanekut mitte ettepanekud, vaid korraldused. Et sellepale ette tuleb püstitada kolm ausammast arxile Engelt selle ja leinimine. Mis siis sellest kirjavahetusest järeldub? Kes kamandab, kes võtab vastu otsuseid? Laus kohustada Jofaani Afan oligi siis arhitekt, selle arhitektide grupi juht. Sa tähendab juba, et otsus on vastu võetud, kes on konkurssi võitnud, nii et ainult komisjon peab selle vormistama. Nii et tulemused teada. Ja kui me mõtleme need kogu selle Stalini vastuse peale või kui me natukene seda laiemalt käsitlema, see on muidugi tunduvalt pikem, kui sai praegu tsiteeritud siis siin ei ole isegi juttu mitte lihtsalt sellest, et Stalin oleks nagu kaasatud tori rollis, vaid pigem on ta lihtsalt peaautol, pea, autor, tellija, kellega vaielda ei saa. Kes siis jagab arhitektile, no nagu insenerile või tehnilisele töötajatele. Kui ei ole võimalik torni üles panna, no siis pane torn sinna kõrvale neid ülesandeid. Kuid me teame, et see lõplik projekt Projekt selle torn ei ole mitte tarn, vaid see on hiiglaslik Lenini kuju. Ja need võib muidugi tekkida küsimus, et kuidas selleni jõutakse ja kes siis võis parandada seda esialgselt Stalini projekti arusaadavalt? Vastus on ju meile teada, selleks sai olla ainult Stahli ise. Ja kuidas need sündmused seoses selle ehitisega edasi arenevad ja kuidas ka järgnevatel aja järkudel ka pärast sõda, Stalin otseselt kujundab Nõukogude tolleaegset arhitektuuri, seda arusaama ideaalist, seda saame siis juba jätkata. Järgmine kord ja sellega võikski täna lõpetada.