Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Mis ma, see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid mets. Kummalise len, la mis ma seal. Tere, Eestis elav isuri juurtega harvivarki. Vist päeval, nagu siit aknast avaneb, kuulsime praegu Siiri Sisaskil laulu, mis maa, see on loomulikult lugu, mis ikka, mitte kedagi külmaks ei saa jätta ja arvata võib, et samal põhjusel sündis ka teie valik. See on minu meelest nagu iga eestlase jaoks ka selline igavene küsimus, et kus me elame ja, ja millega on tegemist, et nii lihtne see ongi. Siiri on lauljana selline jõuline ja tundlik inimene, et tema esitus on, on sellisel kujul noh, veenev ja jõuad kohale. Ja te olete valmis seda ikka ja jälle kuulama ja ja ikka ja jälle enda käest küsima, mis maa see on? Ja Sirje inimesena on väga huvitav ja põnev ja väga loominguline. Ja selles mõttes võib temast alati nagu laisk olevat. Ma olen teiega täiesti nõus, aga räägime nüüd siis teist, nagu öeldud, sai, isuri juurtega oled. Samas nimetate ennast küll eestlaseks, aga selle vastu tõepoolest jah, et teis on ka natuke isurit tee mõistagi ei saa. Ja miks peakski, arvan, et see lisab teile veelgi enam huvitavaid jooni. Kuidas te nüüd siis ise seda mõtestaksite? Isuri rahvusega olen ma seotud oma isaliini pidi. Viimased 300 aastat sellest on isaisad elanud ingerimaal. See on nüüd nagu arhiivide põhjal tuvastatud fakt ja sellest tähendab ei saa siis üle ega mööda, et viimased 300 aastat on möödunud esisadal ingerimaal. Koduküla jääb nüüd endisele sõjaeelsele Eestimaale tema kodukülast vanakülast oli piirini kilomeeter, aga sugulasi jäiga ja lähikülla piirida piiri tegemisel Eesti ja Venemaa vahele. Nii et kahjuks on ajalugu teinud omad korrektiivid ja isakodukülla ja oma esiisade maale ei ole muud moodi võimalik saada kui ainult Venemaa viisaga. On teil see vajaduse korral tuleb lihtsalt võtta ja nüüd iseseisvusajal viimasel ajal on seal nüüd kolmel korral käidud ja loomulikult ma lähen meelsasti sinna alati tagasi, sellepärast et olen selle koha, nende paikadega eelkõige tihedat sidet, tihedamat sidet kui enda sünnilinna Narvaga. Milles sideme tunnetamine avaldub? See side tekib sellest teadmisest, et minu isaliin on seal pikka aega elanud ja ja mingil põhjusel on nende jaoks see olnud oluline koht ja elamisväärne koht, kus nii pikalt siis põlv põlve järel tegutseda. Isa koduküla eesti keeles kõlab vanaküla. Aga sellele on venekeelne versioon ilkina. Ja jääb tegelikult Sis Narvale üsna lähedale. Narva jõele. See vanaküla nüüd Narva jõge ja Luuga jõge ühendava rosolje umbes poole peal. Iseseisvuse ajal olete seal kolm korda käinud, kirjeldage palun natuke, mis seal siis nüüd toimub, kuidas inimesed seal elavad, mida te olete seal ringi käies tundnud ja enese jaoks tallele pannud ja kuidas sellega on olnud? Siin nüüd iga käimisega on olnud nüüd nii, et on järjest vähem inimesi, kelle poole seal pöörduda, sellepärast et kohalik elanikkond on praktiliselt kes on nüüd juba vanaduse tõttu lahkunud, kes on varasematel aegadel lahkunud, nii et neid külasid asustavad venekeelsed peamiselt Peterburi kandist saabunud inimesed, kes kasutavad neid maju suures osas suvemaja täna ja selle küla väljanägemine muidugi kurvalt muutunud selliseks, kuidagi kaootilise, eks need majad, mis siin on ehitatud, on sellised juhuslikud ja küla kui terviku on kaotanud oma. Sellise ilme muutus selliseks juhuslikuks kohaks seal viibivatele inimestele. Koius. Kui ta näiteks 2010. aasta rahvaloendust, siis Venemaal olla olnud 266 isurit ja mine tea, eks ole, neid võis olla ka rohkem, aga alati on ju selliste väikerahvuste hulgas, kes on lihtsalt oma rahvuse maha salanud, et kuidagimoodi sel suurel Venemaal läbi lüüa. Aga noh, loomulikult on õnneks ka neid, kellel see rahvustunne on olnud väga tugev ja kes pole seda salanud. Ja on ka isurina või mis iganes muu väike rahvusena ikkagi oma koha siin päikese leidnud. Isa koduküla sana külas on nüüd kaks inimest, kelle juures ma olen käinud. Üks on seal Nikolai Põder, kes on olnud ka venelane, seal, selle külavanem. See oli pikemat perioodi, kes on andnud selle isuri keele, kohaliku keele ja selle küla ajaloo kohta sellise väikese venekeelse väljaande on ilmutanud. Kahjuks mina seda väljaannet ei saanud, sellepärast et neid oli trükitud niivõrd vähe. Aga siis teine inimene kelle juures ma külas olen käinud, on siis minu üx sugulane kes on ainukene inimene, kes peab külas loomi. Nii et tema loomadeks on kitsad lehm ja poni hobune. Kassidest-koertest rääkimata. Külas võib olla on üks 30 elanikku, aga seal vanakülas, vanakülas, aga ütleme, ennesõjajärgsel perioodil oli seal talusid kusagil 50 kandis. On nad ka teab, kui palju rohkem. Tähendab igast alus oli siis terve pere perekomplekt, see elanike arv on oluliselt erinev. Praegu on palju üksikuid vanu inimesi. Selliseid juhuslikke inimesi ja siis suvitajaid, kes on siis suveperioodil seal paiksed põhiliselt. Ja suvitajate hulgas on siis nii tõepoolest venelasi kui võib-olla siis venestunud isuri inimesi nii ja naapidi. Nikolai Põder, teda võib nimetada Lisulik sellepärast, et teda on huvitanud see kohalik keel ja, ja ta on selle kohta teinud ka selliseid, mingeid oma ülestähendusi ja see teema on teda kõvasti huvitanud. Nii et tal on kirjalikke materjale selle kohta ka tema vanuseks on praegu, kui ta peaks elama veel kusagil 90 aasta ligi, et tema on selline, eks, põline endine elanik ja ja neid elanikke seal ilmselt ongi, nüüd kaks, kolm tükki terve küla peale. Ei surid, on siis õigeusklikud? Kõlas minu teada eelkõige luteri usk, tuleb kõne alla paabel külas kooli kallivere kirik, mis sõja järel põles maha, aga kirikusse minu isa ristiti ja Ma teisele piiri taha. Naaberkülla, kus joont, kino külla ja see on kivikirik mõnisada aastat vana seen püsti siiamaani ja seal toimuvad isegi jumalateenistused kiriku eeskojas koos viie kuue memmega, siis pühapäeviti. Ristiusk ristiusuks, aga küllap on neis ka säilinud mingeid mälestusi nende kunagisest maausust või paganikest kommetest, riitustest võib nii öelda, et seal külas on olnud ka mingeid oma raudset kombed, mingid tähtpäevad. No mis iganes, terve küla koguneb kokku, noh nii nagu see paljudes sellistes külades üldiselt on mingit tseremooniat, mingid riitused, teate te neist midagi? No minul ei ole võimalik nendest teada, sellepärast et praktiliselt küla aktiivne elu lõppes venelaste tulekuga 44. aasta talvel aasta alguses ka minu isa pere terves koosseisus. Muutpõgenikeks tulid Paldiski kaudu Hankosse ja sealt Soome, nii et isa sõjast tulles siis 45. aastal pidi konstateerima fakti, et tema isamaja oli küll alles külas, aga ei olnud ühtegi pereliiget. Seal ja isa kombel oli neid teisigi põgenike, nii et külaelu surisele sõja tõttu sõjajärgselt ikkagi täiesti välja seal. Nii et 40.-te keskpaiku hakkas saama selleks pöördepunktiks, kui see külaelu vaikselt hääbuma hakkas. Noh, tähendab tundub, et ta mitte vaikselt hääbunud, vaid suure pauguga hääbus, tähendab, isa pere pole kunagi Eestisse elama tulnud ja ja õnneks neid Venemaale ka nüüd välja ei antud ja disa kaks venda jätkasid Soomest Kanadasse ja ülejäänud pereliikmed, siis lõid omad pered juba Soomes. Nii et isa oli ainukene omast perest, kes Eestisse jäi. Tähendab, temal ei olnud selles mõttes valikuid, et tema oli parasjagu punane mees, tema oli sõjas ja kui venelased jõudsid vanaküla lähistele, siis minu isa pere oli sealt juba kahe-kolme päeva eest lahkunud koos mitmete teiste külaelanike peredega. Aga mida on isa teile oma lapsepõlvest vana külas meenutanud, kuidas isurite elu-olu välja nägi, mu isa? Juttude järgi nende nii-öelda rituaalidega tegevusteks olid siis vastlasõidud mäe peal siis võrkpallimängud, spordiplatsil harjutamised, need olid tegevused, ütleme tantsuõhtud, mis korraldati külades, nii et see sellist laadi tegevus kuulus lahutamatult külaelu juurde. Ka kirikus käimine loomulikult. Tuleme nüüd jälle nende teie külaskäikude juurde sinna vana külla, kas te siis mõne korra olete käinud juba taasiseseisvunud Eesti ajal? Te olete ehtekunstnik ja te olete mõista andnud, et teie päritolu ja vast siis ka need käigud, need on teie maailmapilti mõistagi oluliselt rikastanud seda võimalik kuidagi sõnadesse panna, et mil moel siis? Kuna isa suguvõsas on antud edasi suust suhu sellist juttu päritolu kohta, et isapoolne liin on pärit ahvenale vähemalt ja sealt nad on ingerimaale tulnud, arvatavasti siis kusagil 300 aastat tagasi. Aga see Ahvenamaal saared jälle tähendab omakorda seda, et kõige lähim kultuurikeskkond sinna on rootsi ja sealt tuleb ka selline loomulik ja loogiline samm ja huvi ka Skandinaavia kultuuri ja omakorda ka muinaskultuuri vastu, mida oma oma töödest siis olengi jõudumööda kasutanud. Nii et see muinasaeg on kahtlemata olnud minu üks suuremaid inspiratsiooniallikaid. Ja samas ma tean, et see on olnud ka minu isaliinis selline lahutamatu osa kogu pereloost. Et mine tea, võib-olla kogu selle kireva maailmapildi ja mille tõttu veel noh, arvestades kõike seda, mis teisse on talletunud, äkki teist saigi ehtekunstnik, ehkki oleks võinud saada ka maalikunstnik või graafik. Kui ehtekunstiga puutusin kokku teismelisena, millegipärast oli mul huvi teha mõningaid ehteid, aga ilmselt on selle taustaks ka asjaolu, et minu vanaisa oli külasepp sealsamas onu külas. Inimene, kes lõi asju oma kätega. Sama on teinud ka minu isa. Isa on olnud väga mitmekülgsete huvide ja võimetega, nii et meie peres on alati nagu au sees olnud oma käega tegemine. Teie suguvõsa üldse praegu on selle suguvõsa kohta, nüüd on see legendi teine pool, et et kõik minu perekonnanimega inimesed on omavahel sugulased ja mul endal õnnestus sega ära tõestada. Isa suguvõsa arhiivides, uurisin nii, et kõik tõepoolest sama perekonnanimega inimesel ta oli mul võimalik ühte sugupuusse kokku panna. Kas lapsepõlves oli teie kodus ka mingeid isuri, maigulisi traditsioone või rituaale, et saite juba varakult selgeks? Vaat minu isa on sealt ja sealt pärit ja ja temas on, ütleme, need ja need juured olemas. Üheks selliseks konkreetseks väljundiks taolise tegevuse märgiks oli nüüd vanematega isa kodukohas käimisel see seente korjamine, marjade korjamine, nii et see kuulus meie lapsepõlvetegevuste juurde siis ka kalapüüdmine isa koduküla ja eest ja samuti ka Narva jõest. Nii et minu arvates oli see selline kori ilus, nagu selle loogiliseks jätkuks oma sellisele päritolule. Seeni ja marju korjama ja me kõik, aga võib-olla teil kaasnes sellega midagi? No ma ei tea, isuri pärast, näiteks pärast hiljem nende seente ja marjade valmistamise juures Noh, loomulikult ega mõlemad vanemad ju võtavad oma lapsepõlvest kaasa neid traditsioone, kuidas seeni ja marju siis käsitletakse näiteks meie korjasime isa koduküla metsadest musti riisikaid ja siis need said soolatud siis leotatud seal pikalt ja, ja soolatud, et ma arvan, et, et mingi traditsioon on sealt sellisel moel. Kus, millised olid need tõed teile võib-olla kodust kaasa anti, oli midagi sellist, mis isa ütles, et vaata, poiss, kui seekord ukse enda järel sulged peavad selliseid tõdesid meeles. Nüüd ma sulle praegu. Kell üks isa ütlemine on mul nagu väga hästi meeles. Ta ütles mulle, et ära sa kunagi koduväiks mine, aga seda nõuannet pole mul õnnestunud nagu järgida siiamaani. Ikka läksite koduväiks? Ei ole ma sellest pääsenud. Aga mul on selle nagu täienduseks kommentaariks öelda päris puhtalt seda soovitust pole suutnud eirata, et ma olen ikkagi oma kätega oma kodu ehitanud. Nii et see on selline nagu poolik eiramine. See on teema variatsioonidega, no väga hea. Tähendab isa oli ju külas elanud omas majas ja omaloodud perega, aga siis asjaolude sunnil pidi ta sellest loobuma. Nii et meie elu jätkus siis mitmesugustes korterites Narva linnas. Aga see, mida vanemad nagu on eluteele kaasa andnud, on see arusaamine, et haridus on igal juhul vajalik ja ja kuna isa ema ei saanud oma noores eas nii palju õppida, kui neid oleks huvitanud, siis loomulikult nägi ta meid lastena, kes jõuavad endiste kaugemale, et see oli üks arusaamine eluks, mis vanemate poolt kaasa sai. Ema poolt tuli selline rohkem üldine suhtumine kunsti ja kultuuri ja huvi selle vastu, et tema ei ole suutnud oma elus neid huvisid realiseerida. Kuna ta otsustas kuus last sünnitada, siis nende lastega oli piisavalt tegemist, et kõik muud need jäid loomulikult tahaplaanile. Ei siis ühtekokku kuus õde-venda. Jah, mul on ehk teiste sõnadega munamii sõda. Viis õde, hoitakse teid siis ka või? Noh, mul seda situatsiooni pole olnud võimalust väga pikalt nautida, sellepärast et ma läksin 14 aastasena juba keskkooli õppima mujale Narva linnast, aga sinnamaani pidi ikka neid tittesid mähkima ja neid siis ka väikeste lasteaia lasteaeda viima ja, ja kõik see laste hoidmine, see kuulus lahutamatult kogu selle lapsepõlve juurde. Mina olin vanuselt teine laps, aga siis paneme aega koos, saime seda koormat emal kergendada sellisel moel. Mõelge, millise hea elukogemuse te saite ja ükski töö ei ehmata teid ära, kas kodust tuli kaasa ka selline kokkuhoidev vaim, et ema ja õed ja saate regulaarselt kokku mingitel puhkudel ja ühesõnaga, et teil on selline traditsioone armastav lähisugulaste rinka täna? Meie sellises tegevuskava on kuulunud tähtsamate sünnipäevade pidamine. Tema on tänase päeva seisuga elanud Soomes üle 20 aasta natukene. Aga kui tal on ikka need ümmargused sünnipäevad olnud, siis ema on tulnud reeglina Eesti poole peale ja siin me oleme siis kokku saanud ja tema sünnipäeva tähistanud. Ja siis on, tavaliselt on ikka kõik lapsed koos. Kui on selline õdede ja ema ja teie koosolemine, istute pika laua taga, et kas seal on kohtaga mõnel isuripärasel roal näiteks Kuros. Traditsioon on ikkagi, võib öelda, katkenud juba rohkem kui 50 aastat tagasi, siis kahjuks traditsioonid tühja koha peal edasi püsida. Et ma võin siin sellise huvitava näite tuua. Praegu on Adamson-Ericu muuseumis üleval jaapani maalija näitus ja sealt selgub, et jaapani maosootempleid ehitatakse iga 20 aasta tagant uuesti ülesse, et ei kaoks see traditsioon, nii et traditsioonidega on selline asi, et seda peab ka elus hoidma. Muidu ta ei, ei ole võimeline püsima. Aga kes teil keelab mõni vanu, näiteks isuri roog, kas või kuskilt sügavustest retseptina välja kaevata ja midagi teha, oleks põnev. Tähendab seda ei ole nüüd vaja kaevata vaid selle ühe retsepti näiteks ma sain sellelt käigult sinna isa naaberkülla ja see roog oli selline, et kolmeliitrise piima pandi siis tatratangud ja pandi siis Üheks otsaks hauduma ahju ja meil oli võimalik seda tatrapudru proovida, see oli väga maitsev. Tähendab, sinna juurde kuulus veel üks spetsiifiline või koore ja maitseainetega tehtud kaste, nii et seda Meie viimati seal proovisime ja see oli igatahes väga maitsev. Võib vaid ette kujutada, kui tervislik see kõik on võrreldes aga mida, mida kiiresti-kiiresti tänasel päeval nii paljudel juhtudel mööda minnes kaasa haaratakse ja süüakse, et selles mõttes on see väga tore leid ja tasub ilmselt kordamist. Aga kas teie Harvi vahel tunnetate endas ka midagi sellist, et kuidagi kuidagi erinete teistest inimestest, et ei, see on ikka nii palju ladestunud seda teistsugust päritolu ja äkki võtate seda ilmaelu rahulikumalt ja filosoofilisemalt ja elate seal ennast oma ehteid tehes välja? Ma usun, et et ma olen selles mõttes olen küll teistmoodi, et ma esitan endale küsimusi. Kui ma teen ehteid, siis ma küsin endalt, et mille pärast ma neid teen? Ja minu jaoks peab olema nende tegemiseks põhjus ja see põhjus, et nad ilusad oleks, see on liiga lihtne ja kerglane. Nendel, et tal peab olema mingi sellest sügavam mõtestatus. Et selles mõttes olema selline küsimuste esitaja. Ja, ja tavaliselt ma ei, ei lähe nagu lihtsamat teed, vaid mul on selline põhjust nagu teadasaamise soov. Tänu sellele olen ma ka muinastehnikatest tehtetehnikatest teinud mitmesuguseid uurimusi, mis on näiteks ajaloolise plaadi tegemine mile, tehnika nüüd ulatub vanasse Egiptusesse mitme 1000 aasta taha. Sellest on ajaloo instituudi väljaandes kuus aastat tagasi ilmunud ka artikkel koostöös Ülle Tamla, aga samamoodi olen ma uurinud muinasvalu ja ma olen ainuke inimene Eestis, kes seda ka õpetab. Ja selleks õpetamiskohaks on praegu Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metalliosakond. Ja selles õppeprogrammis on siis, mille loomise juures emaga olin, selles meeskonnas on siis muinasehet puudutavad teemad ja nende hulgas ka muinasvalamine. Ehk teiste sõnadega tähendab see seda, et et ma olen võimeline selle ehte valmis tegema, aga kusagil metsa ääres või põllu peal hõbedat sulatama valama ja sellest tehte tegema või siis pronksist näiteks. Kui kommunikatiivne või seltskondlik te olete, ma lugesin välja, et 2011. aasta seisuga elab Eestis 56 isurite tänaseks päevaks on see arv ilmselt muutunud kuskile suunas, et käite ka teistega läbi või ei teagi te neist suurt midagi. Minu kokkupuude hingerdusega on väljendunud selles, et mingil ajal käisime soome ingeri kultuuriseltsi üritustel kostilaagrites Kotka lähedal, kaunissaares. Need olid sellised paarinädalased kohal viibimised, kus maalisime, joonistasime, seal näiteks käis ka Nikolai kuli maali ja see oli üks selline väljund. Siis on, käisime Rootsi hingedlaste suvepäevadel, see oli ümmargusele juubelile, see oli 50. aastapäev siin aastaid tagasi. Nii et need sellised selle rahvuslusega kokkupuutepunkte on olnud. Ilmselt tuleb ka edaspidi ja see on teile oluline. Ja loomulikult olen hea meelega olnud valmis osa võtma sellistest üritustest. Siia tulles ma mõtlesin korra nagu sellisel teemal, et vaatelises ei ole see, mille eest raha makstakse MINA OLEN tegelenud selliste asjadega, mis mind on nagu elus huvitanud ja ja see materiaalne külg on siis nagu tahaplaanile jäänud. Ja selliseid inimesi, kes nagu mõtleksid suurelt ja ja neid on ilmselt on palju nagu vähemaks jäänud. Ilmselt, ja loodetavasti ta ikkagi on olemas. Et selline selline teema vilksatas korraks nagu peast läbi. Ma olen absoluutselt veendunud, et selliseid inimesi on rohkem, kui arvata oskab, kellele tõesti vaimsus, aatelisus ja kõik need teised uhked sõnad, mis ei ole ainult uhked sõnad, vaid mille taga on ka sisu, et nendele inimestele on see tõepoolest tähtsam kui elu majanduslik pool. Aga suur tänu Arvivarki, et saite aega meile siia sarja tulla. Mul jääb üle teile ainult tervist ja jõudu soovida. Suur tänu ka selle eest ja te olete valinud ka saate lõpulaulu. Urmas Alender on, on minu valikutes seal esikohtadel miks? Nagu see riigi on ta tundeline, tundlik ja samas ka jõuline. Ja see on Stuudios olid veel ka Haldi Normet-Saarna ning Maristamba kuulmiseni. Tule taevas ja lumi tuli veel jäiseid pääl. Üle.