Tere kuulama reversi järjekorras kuuendat saadet täna meie teemaks Itaalia ja eksperdiks itaallane, ehtne itaallane, Tallinna Ülikooli dotsent, semiootikadoktor Daniele montid, Shelli. Rääkides huntidest, püüame jõuda selgusele, mis Itaalia tegelikult on ning kuivõrd Itaalia euromündid esindavad kogu Euroopa ajalugu ja kultuurisaate lõpuks ka uus küsimus kuulajatele ja Sloveenia küsimusele vastanute vahel Eesti panga meene. Auhinna loosimine. Me oleme oma euromüntide sarjas jõudnud nüüd selle maani mida võiks nimetada Euroopa hälliks, mõnes mõttes Itaalia. Ja mul on väga hea meel ka tänases saates tervitada ehtsat itaallast. Doktor Tani elementi, tšellid, Tallinna Ülikooli dotsenti. Tere, Daniele. Tere. Kui me nüüd räägime müntidest ja neel olevatest sümbolitest. Nendega üks riik või noh, varasemal ajal kuningad, vürstid, hertsogit tahtsid kuidagi jäädvustada oma maad, anda selle kaudu sellest riigist pildi oma inimestele, kes seda raha kasutasid, aga ka väljapoole. Te olete nüüd semiootik, kuidas te hindate müntidel olevat Ta sümbolite tähendust, millest need on lähtunud, kuidas tekivad sellised sümboleid, mis nüüd ühe riigi antud juhul see itaalia raha peal esindavad tervet seda riiki? No ajalooliselt vaadates ma arvan, et mis, mis on müntide peal olnud, on olnud ikka valitsejate portreed nende ja noh, selge see, et ütleme, valitseja on see, kellel olgu see kuningas, imperaator või, või siis president on see, kes ühel pool esindab nii-öelda kogu kogu oma rahvast, aga teisel pool, kellel on see võim kehtestada no kunagi näiteks sellesama valuuta nii-öelda juhatuse ja, ja siis on nagu ühel pool muidugi selle mündi peal on kujutatud suverääni, kui, kui terve rahva nii-öelda esindaja või kehastaja, aga teiselt poolt see, et suverään on seal peal kujundatud, tagab mõnes mõttes sellele müüdile nagu väärtust. Selles mõttes on nüüd see euromünt üsna erinev, eks ju, varasematest Itaalia rahadest, mis oli leeri peal, mäletate? Liiri? Seal olid sellised väga-väga kummalised väga kummalised kujud ja nad põhiliselt seal, rõhk oli meie põhiseaduses fikseeri teatud noh, ütleme Itaalia vabariiki alustele, mis on seal töösõdurid sital ja põhiseadus algab, nii et Itaalia on demokraatlik vabariik, mille aluseks on töö nagu ja kui vande nüüd vanad mündid olid, näiteks meenub raudselt Raudsepa kuju, kes tõstab nagu haamrid, lööd nagu alatsi peale, kuigi noh, muidugi see raudse pise sarnanes väga paljudes sihukeses näiteks Michelangelo nagu Davidile. See oli kujundatud niimoodi, sellised klassikalised sellises sellistes ilusates vormides mis veel olled seal, seal oli sellised vabariiki juba juba Itaalia Vabariiki sümboliks olnud sellised kroonitud naine, nakkuskroon oli selline loss või torn. Ja minu meelest oli ka juba seal seal olemas No enne kui me läheme nüüd nende uute müntide juurde, ma küsiksin ka teilt, et kas itaallastel oli kahju loobuda oma rahast, kuigi me teame, et no niivõrd devalveerunud pidev Jah, tõepoolest, ega see olukord sugugi hea EON Liiriga no ütleme, et see oli nii nagu Eestis oma, eks need olid väga rasked ajad, et Tuuli eurole tulid väga palju nagu ohvri tuua, et vastata Maastrichti kriteeriumitele ja ma mäletan, et isegi tol ajal oli proodi siis just viimasel aastal nagu proodi valet su või peaminister ja isegi viimasel aastal võeti spetsiaalselt ühemaksuna komisjon nimetati euromaksuks selleks selleks, et vastata nagu eurokriteeriumitele, nii et selles mõttes see oli. Seda ma küll ei, ei mäleta, et oleks olnud niukene tohutu nostalgia sele, liiri järele ja ka kuidagi ja euro tõi kaasa teatud raskusi nii enne kui euro tuli, kui, kui määras ka, sest noh, mis seal salata ikka hinnad tõusid ja tõusid väga-väga märgatavalt. No tegelikult nüüd on kaheksa aastat möödas, eks, ja euro kasutuselevõtust, et nüüd on itaallased harjunud, sellega olite hiljaaegu taas Itaalias. Ja selles mõttes ei ole seal enam, ma ei näe keegi enam Liirides nagu arvestaks et seda probleemi enam ei ole, et topelthinnad oleksid. Ei, praegu on hinnad ainult eurodes, aga nad on palju kallimad. Kunagi olin kui nüüd rääkida tänastest Itaalia euromüntidest, mina pean tunnistama, kuna ma olen nüüd kõikide nende eri riikide müntidega tutvunud, siis minu jaoks nad tundusid kõige loogilisem, et ja seda on ka siin teiste maade kohta kinnitanud näiteks Lauri Leesi, et tema jaoks on need prantsuse müüdid nagu pettumus veidi, et nad ei ole nagu sellised, mis esindaksid prantsuse kultuuri ja ja no Saksamaa mindid ei ole ka nüüd midagi väga erilist, aga Itaalia on nagu püüdnud siis oma kultuuri paremikuga panna nende müntide peale. Kas te olete minuga nõus? Jah, seda küll, aga no eks kuidas vaadata, minul on näiteks pettumus see, et, et on välja toodud ainult sellised noh, väga loogilised ja sedasi, nagu mulle näiteks väga meeldib, et oleks olnud üks pühendatud immigrantidele või, või siis üks münt pühendatud näiteks kaasaegsele Itaalia kinole. Eks, mitte. No vot, see oleks hea mõte olnud, sest no mis on Euroopa kinos ongi suurest Itaalia kino ju. Aga kui me nüüd hakkaksime vaatama neid münte algusest peale ehk kõige suuremast kaheeurosest siis olgu siinkohal öeldud, et, et need on välja pakutud alguses rai Uno kaudu rahvale ja siis ka teatavas mõttes nagu rahvahääletusega, nii nagu ka Eestis. Ja, ja tõepoolest nagu te ütlesite, eks ju, Dante oli ju ka kujutatud varem itaalia müntidel. Et miks Dante on selline kirjanik või kujum, kes seondub just nimelt Itaaliaga. Nathan tee oli, ütleme, mitte päris esimene, kes kasutas itaalia keelt oma luules, aga oli ütleme esimene, kes kirjutas sellist ütleme, teos nagu jumaliku komöödia itaalia keeles, see enne oli kirjutatud küll üksikud luuletused, aga selline suurteos nagu nagu, nagu jumalik komöödia itaalia keeles polnud veel mõeldav. Dante on väga tihti nimetatud selle tõttu itaalia keele isaks. Küll peab ütlema, et tegelikult anti oli Firenze elanik kodanik tol ajal Itaalia oli, jagunes eri paljudes erinevates väike kestes isegi neid ei saa nimetada riikideks, vaid jah, linnriikides nii-öelda. Ja ta oli üks küll üks esimesi, kes, kes ütleme, kuidagi mõtestas enda tegevus ja ennast ka Ühes kui, nagu ütleme, Firenze oma linna elaniku ja kodanikuga, aga teisel pool ka kui itaallast. Peab aga küll tõdema, et ega see itaalia keel, mida ta seal kasutas ja mida, mida pärast teda ka paljud teised itaalia kirjanikud jäi küll umbes ütleme, viieks sajandiks täiesti väikese väikese eliiti, nagu keel, eks, sest kõik teised itaallased rääkisid oma linna oma piirkonna dialekti. Et vot see on teatud ütleme jah, et, et on itaalia keelde ta ütleme ütleme itaalia keele isa küll, aga kuidagi tema poegi olid päris vähe nagu väga kauaks. Väidetud onju, et tegelikult ühine itaalia keel sündis alles pärast teist maailmasõda selle tõttu, et tekkisid üle Itaalia liselt telekanalilt ja nii see oligi. Muide üks selline naljakas tähelepanek dantali ju Aligeeride suguvõsast, et ma avastasin ükspäev meie veinikaupluses, et Haligeeride suguvõsa endiselt teeb veini. Ma olen seda ka kuulnud. Suguvõsa elab, elab edasi Dante on jah, selles mõttes loogiline ehk liigagi loogiline, aga nii nagu te seletasid ja tõepoolest teataval määral itaalia keele isana järgmine teos muidugi noh, ei vaja üldse, võib-olla põhjendamisson Leonardo Da Vinci, siis Vincist pärit Leonardo kuulus joonistus vitroovi ja see inimene, mis on olnud ka mõneti kogu teaduse sümboliks läbi sajandite, et selles mõttes muidugi noh, minu meelest ühe eurosele on tabatud nagu 10-sse tõepoolest, et Leonardo da ei kujutaks seda ette ja väga paljud inimesed, kui omal ajal hakati euro paberraha kujundama, ju ka arvasid, et võiks näiteks Leonardo da Vinci olla kujutatud või mõni tema teos seal peal, aga noh, lõpuks valiti selline ebamäärane ütleme selline, kuidas nüüd jälle poliitiliselt korrektne lahendus. Noh ja naerda vinge on muidugi Rain Assange'i puhtam võib-olla kehastaja nagu universaalne inimene ja tema vitrooviuse inimene, keda vahel nimetatakse ka mikrokosmiks makrokosmoses kujuta, tegelikult mitte ainult inimkeha proportsioone ja, ja, ja, ja selle suhteline nagu geomeetriaga vaid ka ütleme inimese ja, ja, ja maailma ja universumi nagu kooskõlad, nii et selles mõttes pooled Pole tegelikult parem sümbol mõnes mõttes isegi lõigu kogu Euroopa ettevõtmise puhul, aga, aga noh, Leonardo puhul näiteks peab ütlema, et ega. Aegse inimesena yushuks sellise universaalse inimest sena iga ta selles mõttes tema nii-öelda itaalia likust ta ta väga noh, nii-öelda selge, see ei ole nagu pigem just nagu tegemist on niisuguse noh, tõesti maailma universaalne universaalse teadlase, kunstniku, inseneri leiuta, aga aga kui mõelda, et müntide võiks olla midagi, mis, mis seostub see nii-öelda selle konkreetse rahvusega. Vot siin on, siin on hästi Leonardo puhul, nii nagu paljude teiste Itaalia müntide puhul on näha, kui raske on Itaalia puhul sellist asja nagu leida. Et Itaalia on tõesti väga palju sellised suurepärased mõtlejad ja tegijad erinevates valdkondades. Aga kuidagi nii-öelda kui mõtleme sellele rahvuslikule identiteedile on päris raske leida midagi, mis, mis, mis nii-öelda ainult Itaaliaga, nagu seostub. Nojah, me peame meeles pidama, et Itaalia tsentraliseeritud riigina ju sündis alles 19. sajandil, nii et selles mõttes enne seda räägime ikkagi tõesti linnriikides ja, ja noh, selles mõttes võiks öelda, et ka Kolumbus on itaallane. Jah, aga just nimelt, et seal ei ole midagi spetsiifilist, et jah, see on niisugune selles mõttes vanaema ega vana kultuur, aga, aga väga lühike ajalugu. Paradoksaalselt, ja kui me nüüd vaatame näiteks 50 sendi eest, siis siin on kujutatud Marcus Aurelius ratsamonument. Noh, see on ju puhas rooma riik. Ja et mis room on jälle, eks ju ühel pool ta on, ta on linn ja teisel pool on impeerium või universum jälle, aga kus jääb see vahepealne nii-öelda rahvusriiki dimensioon, vot et see on olnud jah, Itaalia ajaloos üks, üks suur probleeme, kuidas nende kui näha oma juure, no ütleme, ütleme vanas Roomas näiteks, et jah, et vot selles vanas Roomas puudub see noh, nii-öelda rahvuse või rahvusriigi idee. Tegemist oli globaalse impeeriumiga. Vaatasin periumi või siis ühe linna ja selle kultuuriga. Ja kus, nagu selline rahvastevahelise suhtlemise keeleks oli ladina keel, mida ei saa kuidagimoodi ainult seostada Itaalia, just et seal on päris, aga selle Marko Saureelase kuju kohta, et on see siis nüüd nagu kõige kuulsam skulptuur Itaalias, noh, siin oli Taavet. Kes seda, seda, seda ma ei ütleks. Ei, tegelikult absoluutselt mitte. Et Mikson teda valitud, jah, see on, see on tegelikult hakkasin ka sellele mõttemass ja see on kummaline, et kui valida Nõmmi Tagiv, ma arvan, et see oli sellepärast, et sellel ajal, kui valeti neid mündid olid selles kujus palju jutusest just seda restaureeriti, tõsteti ühes kohas teisesse ja näidati seda väga palju televisioonis. Ühes Hollywoodi filmist ka esines, nagu ma mäletan Estonia teatri ja seal on veel teisi filme käia kindlasti, aga muidugi see on see selles mõttes, et, et valiti just noh, nii-öelda imperaatorite hulkas just teda noh, ühel pool muidugi on olemas see kunstiteos, aga teisel pool suhteliselt positiivne, eksju võrreldes mõne teisega, eks filosoofis keiser, keiser ja nii, aga selles mõttes kõige. Pärasem minu meelest on just 20 sendine, mille kohta me ka oma kuulajatele eelmisel korral või üle-eelmisel korral küsimuse esitlesime. Sispatsiooni Mumbertubatsiooni teos, mida on tõlgitud. Aga erinevalt on väga raske tõlkida päris otseselt see oleks midagi nagu järjepidevuse vormid ruumis ja TNT mänge ja järjekvantiteedi, kuidas see itaalia keeles continue itaanileformenen, Lospatsia? Ja ruumis ja siis on ka vahel öeldud, kosmoses ja nii edasi. Aga, aga muidugi, tegemist on selles mõttes väga omapärase kunstiliigiga fotorismiga, millel on Itaalia ajaloos olnud. Noh, kuidas nüüd öelda, selline kahepalgeline roll. Jah, tõepoolest ühel pool muidugi fun turismile kui, kui selline, avan artistliku nagu kunstiliigile oli väga oluline roll nagu Itaalia kunsti ja üldse kultuurielu nii-öelda uuendamises. Ja mõtlesin, et see tähelepanu, mida turistid hakas võõrama üldse linnaelule ja masinatele ja kogu selle ütleme, kaasaegse elu uutele teedele oli väga-väga-väga teretulnud tegelikult ju väga oluline, nagu Itaalia, Itaalia kultuuris, mis oli tegelikult paljudes mõtetes jäänud ikka ikka nagu no liiga kauaks ikka vanade vormide ja, ja sisude vangis. Teisel pool ei tea, kas sellele, nagu vihjasid, on futuristid ennast seostanud kõigepealt, et ütleme või eelkõige ütleme, esimese maailmasõja, nagu nad on teinud väga kõva kampaania selle itaalia nagu astumiseks esimesse maailmasõtta mis ei olnud sugugi ilmselt hea ettevõtmine halvasti ja autorile konkreetsel revolutsioonile õppesse väga halvasti ja teiseks ja hiljem nagu ka fašismi ja nii et seos, nagu on siiski olemas fotoristid ja fašistid. Jah. Eks noh, nagu ikka nagu kunstnikega ja, ja üldse intellektuaalid ega, ega, ega see, see nagu no ütleme, intellektuaalide ja poliitika nagu suhe on alati kuidagi pingeline ja seal tekivad igasugused probleemid. Aga see, et puturism mingil hetkel kuidagi kujutas ennast kui sellist noh selgelt parempoolsed ja veel rohkem nagu äärmuslikku, nagu parempoolse nagu liikumist, see on, see on, see on kindlasti nagu tõsi. Kas ma tohiksin telku Itaallaselt küsida, kas te peate Mussolini endiselt Itaalia suureks pojaks? Seal maaline hiljuti Roomas. Ja mind täiesti hämmastas, kuidas Rooma raudteejaama ümber müüakse täitsa vabalt lippe, kus peale Mussolini pill ja, ja seal all kirjutatud Mussolini Benito Mussolini riigijuht. Et ma, ma kuidagi võib-olla naiivselt mõtlesin, et sellised asjad on Itaalias ikka veel keelatud. Nii et Mussolini on muidugi keeruline see. No ma isiklikult arvan, et, et kogu see, mis seostub fašismi ja Mussolini hiiniga, on, on kindlasti absoluutselt negatiivne. Nüüd selge see, et, et oleks väga lihtne öelda, et, et kuidagi Mussolini tuli võimule, tühjusest seal olid, tekkisid teatud tingimused, milles rahva toetus ikka ikka oli fašismile ja seda ei saa päris praegu nagu kuidagi ei ta ja teha nii nagu ei oleks olnud. Veidi sarnane sellega, missugune roll oli ka Hitleril saksa rahva jaoks, eks ju ta ju nii-öelda saksa rahvast mõnes mõttes selles ühendas ja ka tehnoloogiat arendas, sama asi oli näiteks ju ka Mussolini ka nii-öelda regioonide arendamisest, ma olen mõne aasta eest isegi ainult Sardiinias ja näiteks Mussolini. Meenutate seal hea sõna, melioratsiooni tööd näiteks oli kindlasti fašismi ajal nagu väga suured, noh samas peab ütlema jah, et kuidagi nende küll sood kuivatada tati, aga samas loodi sihukest monokultuurse põllumajandus, mis baseerub põhiliselt ainult viljale, sest Mussolini oli vaja saada iseseisva iseseisvusvilja nagu kasvatamise ja tarbimise ja nagu nad ei tahtnud välismaalt nagu seda aasta, nii et et küll nagu tõesti hästi suured tööd, aga kõik tööd on, kõik need tööd oli allutatud kuidagi sihukesele fašistlikule mentaliteet dile, mille järgi Itaalia pidi ise ennast ise majandada ja, ja selle tuttu. Kuidagi jah, nagu ühel pool nagu, ütleme olatsiooni ja kõik need tööd oli mingid arengud, aga samas see, see üldideoloogiline nagu suunid pluss nagu takistas tegelikult igasugust reaalset majanduslikku ja hakkad tehnoloogilist arendus, see oli näha katastroofilise teises maailmasõjas, kus itaallased saadeti Vene rindele niisugustes, nagu ma ei tea, eelajaloolistes tingimustes. No selge, jätame nüüd Mussolini rahus puhkama ja läheme oma müntidega edasi aina väiksemaks, mündid lähevad aga teemad aina suuremaks. 10 endisel on nüüd kujutatud Sandra moti tšelli Veenuse sündi. Ma ei oska seda väga hästi põhjendada. Kas potentsiaalid loetakse Itaalia maalikunsti nagu selliseks suuremaks kujukese Leonardo kõrval? Ja kindlasti no muidugi oleks võinud Michelangelo olla. Michelangelot ei ole, kuigi, kui me vaatame nüüd Marco Aurelio selle Markole aureesile kuju all on Kapitooliumi nii-öelda, kuidas seda öeldakse nagu Kapitooliumi väljak. Ja, ja selle see muster, mis on seal peal, Kapitooliumi väljakul on, on Michelangelo nagu planeeritud. Ja selline niisugune huvitav nagu võrk. Ja võrgustik, nii et väike nagu Michelangelo ka seal sees. Aga miks, miks Venuse sünd ma arvan, et niimoodi oli võimalik seostada nii-öelda Itaalia kunsti Euroopa Euroopaga, eks ju, Veenuse nüüd on jälle noote, ütlesite nüüd, Itaalia on võib-olla Euroopa kultuuri jälmine, mine ütleksin, kreeklane on võib-olla Euroopa kultuuri jälle. Peame siin vaatama, kas lääme? No nagu rohkem sinna ida poole no seda küllaga ikka nagu vanakreeka oli ikka ikka ikka läänemaa. Kusjuures vanakreeka oli Rooma, Rooma nagu nii-öelda spikerdas nagu rooma kultuurselt, pikerdas kõvasti nagu nojah, ainult rikkus selle ära. No see oli nii päris öelda jah. Aga, aga jah, jah, selle Veenuse sünniga too oli, tähendab, on võimalik ja nagu kuidagi vihjata ja jälle ja Euroopale ja Kreekale ja ja üldse Veenuse sünd nagu putichell i kujutustes oleme jälle Reina Assange'i sihukeses filosoofiliselt Neuplatronistlikus keskkonnas, kus seda Veenuse sündid tuleb üldse tõlgendada kui selline, ütleme kogu maailma nii-öelda ja universumi juhtiva nagu armastuse täkke, nii et noh, jälle sobib koosnunardo vitraažidega inimesega nagu tegelikult suurepäraselt kujutamas seda harmooniat, mis, mis võib-olla on üks Euroopa kuidagi video säile seal. Ja selge, aga edasi tuleb meil nüüd viie sendi sel laaviuse amfiteater ja sellega me läheme jälle tagasi, nüüd sinna suurde Rooma aega? Ei teater on ka kõigile tuttav, kes vähegi Roomas käinud. Jah, ilmselt oleks olnud väga raske Colosseumi nagu ära jätta nendest müntidest, aga võib-olla Colosseumi puhul on sellised mitte mitte väga noh, kõik teavad muidugi gladiaatoritest ja kõikides nendes asjades aga mitte võib-olla väga tuntud seik, mis siiski minuni, millest just väga hästi seda Itaalia nagu noh, niimoodi kujunemislugu kuidagi kahjas või peegeldab, on see, mis Colosseumi said siis siis, kui, kui seal, kui Rooma impeerium oli, oli juba lõppenud ja kui seal gladiaator enam ei, ei pidanud oma lahinguid. Ja see, see oli see, mis juhtus tegelikult kogu selle oma nii-öelda alusega, et muidu me oleme tänapäeval, läheme sinna ja, ja seal on vabaõhumuuseum nii-öelda. Aga tegelikult sajandite jooksul oli see lihtsalt mingi kiht, mille peale tuli nagu edasi ehitada ja mille, mille alusel tuli edasi elada ja, ja Colosseumi tollil läbi läbi sajandeid oli kasutatud näiteks matmismatmispaik täna ja hiljem nagu kindlusena ja üldse sealt ammutati hästi palju materjali rooma paleede nagu ehitamiseks on näiteks barokiajastul. Et see oli üks tüüpiline nagu ütleme meile tundub praegu ega õudne ja väga imelik, aga see oli üks tüüpiline viis, kuidas need ütleme, vanaaegsete nagu hooned, tatid, lihtsalt kivid. Nagu nüüd öeldakse ja, ja veel hiljem umbes 18. sajandil kulutasid paavstid Colosseumi pühaks paigaks ja, ja kuna seal kristlased surija väidetavasti jah, ja, ja, ja veel tänapäeval toimuvad seal lihavõtetega seotud rituaalid paavsti kohalolek See on minu meelest ka üsna põhjendatud sümbol. No nüüd edasi tulevad minu jaoks natukene tundmatumat sümbolid, aga mida te ütlete siis selle Alessandro Antonell i kavandatud torni kohtamist Torinos? Ja vot see, võib-olla see võib olla seostuv nagu kõige selgemini selle Itaalia nii-öelda täkkimise õigeid häkkimisega, jah, sest see on esiteks ehitatud Torinos. Torino on olnud Itaalia esimeste kuningate Savoia kes oli küll pärid nagu prantsuse, nagu Savoy praeguses prantsuse voodist, aga see on olnud, see on olnud nende kuningriikide nagu kauaaegne pealinn Torinos ja Itaalia riik kontakinud põhimõtteliselt Savojade nagu valvur Duste nagu tagajärjena. Ja teine põhjus on see, et see hoone oli kavandatud esialgu sünagoogina, aga, ja kuna see arhitati ise oli täiesti ilmselt niisuguse suurusehullus hulluse räägi kiustes ja aias selle hoone nii suureks, et noh, sünagoogina suurt hooned ei olnud vaja, siis pakuti Torino juudi kogukonnale teise krunti. Ja seda sama Antonelli ehitis toimis 20. sajandi alguses juba selle Taal ja ärkamisaja ja selle rahvusliku liikumise muuseumina siis itaalia keeles solissurtšimentu muuseum. Nii et selles mõttes jah, see on võib-olla nendesse ehitiste või kujutustes asjades, mis seal müntide peal on, see, mis kõige selgemini seostub selle Itaaliaga Itaalia nii-öelda riigi riigi sünniga ja ja praegu asub seal Itaalia kino kinomuuseum. Ja kui me nüüd jõuame päris väikese ühe sendiseni, siis seal on kujutatud kasteldel mon, mis asuvad pool ja siis ma olen küll käinud ka laagris asuvad kahjuks maa puuriasse ei jõudnud. Riivasime seda seal, nii et ma ei ole seda ise näinud, aga see on Unesco maailmapärandi nimekirjas olev kindlus, aga undariga mingi ajalooline tähendus. Et seda kindlust lasi ehitada Saksa-Rooma keiser Friedrich teine no ütleme, et Saksa-Rooma või Püha Rooma või kuidas seda nagu üldse eesti keeles. Eks seal on erinevad ja püha Rooma riigis Püha Rooma keisrid keisrite ütleme, see on väga keeruline, seal on põhiliselt kogu keskaja kuidagi võimuvõitluse nii-öelda lugu, mis, mis seal taga on, aga, aga ütleme, Saksa-Rooma keisrite oli ütleme paberi peal, õigus valitseda Itaaliat ja, ja nüüd Friedrich, teine kes oli, oli tegelikult väga-väga oluline kuju üldse Itaalia kultuuri ja mõnes mõttes itaalia keele täke juures. Sest ta tõstis nagu selle oma õukonda Palermosse. Et ta tekitas 13. sajandi esimesel poolel lõuna kogu Lõuna-Itaalias eriti Sitsiilias. Niisugune väga suur nagu kultuuriline elavnemine ja esimene nagu itaaliakeelne luule väla enne tanted on, on tegelikult päri just Friedrich teise nagu õukonnaliikmetest. No ma arvan, et siin on ka teatud määral nagu tehtud, selline. Žest Lõuna-Itaaliale, sest enamik muid asju kõik seondub ikkagi põhjapoolselt. Et tõepoolest jah, tõepoolest ühel pool Lõuna-Itaalia teisel pool jälle, kuna tegemist oli ikka saksa keisri, ka see on jälle niisugune nii-öelda euroopalik momente, mõnes mõttes, aga see kindlus ise oli, kasutati siis, kui Feldiks teine jahil nagu käis. Küsiksin veel sellist asja, et ma oleks võinud arvata, et kusagil kuidagi on kujutatud Garibaldi näiteks? Jah, see on tõepoolest hea küsimus ja tõesti Garibaldi kaudu oleks noh, see Itaalia nii-öelda spetsiifika nagu vabariigile on nimelt tulnud selgemini esile. Et Ma nüüd ei oska öelda, kas, kas nendes nii-öelda rahvale pakutud variantide hulgas oli käri valdid, ka see oleks, oleks huvitav, seda teada. Aga, aga tõepoolest Me oleme nüüd need mündid läbi vaadanud, aga ma ei saa niisama ära lasta. Ma tahaks küsida, et mis on praegu Itaalias nagu selline kõige olulisem probleem, mille üle inimesed räägivad asjakesi. Ja no väga lihtsalt öelda võiks lihtsalt ühe nimi nagu teha. Silvio Berlusconi nagu nimi muidugi. Nüüd jah, ma arvan, et ma arvan ja kusjuures ma arvan, et see on kõige olulisem probleem nüüd Itaalias me võib-olla isegi mitte enam ainult Berlusconi, vaid nii-öelda Berlusconi. Et kas me suudame, kas Itaalia suudab sellest nagu lahti saada või, või, või ei, see on üks peamine küsimus. Pärast Mussolini, et ühtegi niisugust suurt Te ei ole olnud tütar? Jah, et see on siis ka küsimus, võib olla demokraatiast. Kindlasti me loodame muidugi, et saale rahas leiab õige lahenduse Berlusconi küsimuses ja noh, meie jaoks on see muidugi väga tundlik, teades, kui soojad suhted on, eksju Kärlasgonil meie idanaabriga just nimelt et selles mõttes noh, meil on oma lehm, ojas ütlevad soomlased. Nii, aga veel mõne sõnaga, kuidas teie nii haritud inimene üldse siia Eestisse sattusite? Noh, nii nagu nagu ikka elus juhuslikult nüüd aga, aga tõepoolest seoses haridusega ikka tulin noh, kui, kui hakati siin kunagises humanitaarinstituudis Eesti humanitaarinstituudis, mis sellel ajal oli ikka veel iseseisev asutus hakati arendama itaalia keele ja kultuuri, suundas midagi väga-väga juhuslikult sattusid eestlased minu peale ja, ja siis oli minu jaoks väga suur väljakutse, nagu ma olin äsja nagu ülikooli lõpetanud tulla ja kuidagi kaasa aidata selles valdkonnas ja pärast jah, nagu on tehtud siin igasuguseid asju ja, ja kuidagi leitud veel ja loodud igasuguseid sidemeid veel. Ning ja 2008 kaitsesite doktoriväitekirja ja ka Tartu Ülikooli semiootika alal. Mida te peate oma kodumaaks nüüd rohkem, kas Itaaliat? Või või Eesti ma tavaliselt ütlen, et eesti keel on ja sest seal on väga erinevad variandid rääkida ühest ja samast asjast. See Isamaa sõna mulle väga ei meeldi, sest itaalia keeles seostub patriaga, mis oli just sellesama Mussolini kõige suurem retooriline relv. Aga on veel kaks võimalust, sünnimaa ja kodumaa ja ma tavaliselt praegu vastan, et mu sünnimaa on Itaalia, aga mu kodumaa on hetkel Eestis. Ja üsna pikka aega, aga kus on teie kodu? Itaalias? Kodu, Itaalias on Milanos. Nii et olete Põhja-Itaalia inimene. Põhjendal ja inimene jah, aga mitte põhjalik. Iga inimene seda me ei hakka nüüd lahti seletama, tähendab põhjaliiga tänapäeva Itaalia sarjas on jälle huvitav nähtus. Ja, ja päris lõpuks, et me oleme nüüd siin rääkinud nendest Itaalia müntidest, õige varsti ka Eesti saab oma euromündil, meie kujundus saab olema väga lihtne, kõikidel üks ja see sama eestikaar tee peal. Mida te arvate sellest? Siin on nii palju maailma kultuuri ja nüüd meil on ainult. Ei, see on, see on niisugune noh, nii-öelda seda öelda maaga ja loodusega seotud asi on Eesti puhul minu meelest isegi sümpaatne ja oluline. Ma küll ausalt öeldes, ma ei saa aru, miks peab olema igal pool seesama art oleks olnud ka või muud väga ilusad asjad nagu näiteks ma ei tea rukkilill või needsamad suitsupääsukesed mis, mis just seostuvad ikka Eesti või, või nad on eesti sümboli niimoodi või lausa lausa ametlik. Või näiteks kasvõi ka Tallinna vanalinna? Ja ei, loomulikult ma ei taha üldse öelda kultuuri nagu. Jah, ei, ei oleks. Aga jah, mul endal on selles mõttes et see seos, mis mulle Eestiga on, on võib-olla jah, nagu selle noh, kõigepealt mõelda looduse ja keskkonnaga rohkem kui võib-olla ma ei tea, noh, selge see, et ajalooga olen uus, tulnuks. Igal juhul aitäh teile, Daniele, et saite tulla meile siia stuudiosse ja nii-öelda Itaalia vaatenurgast, Itaalia euromüntide kaudu meile itaalia kultuurist, ajaloost rääkida naid kutsumast. Enne kui kuulutada välja järgmine suure ringi küsimus, millele saate vastata kuni järgmise kolmapäevani kas siis meiliaadressil Mart Tummelas sätte jäär punkti või vajadusel posti teel veel kord eelmise küsimuse õige vastus ja Eesti panga väärt auhinna loosimine. Eelmisel korral algküsisime, kellele on pühendatud järgmisel aastal Sloveenias käibele lastav kaheeurone mälestusmünt. Õige vastus. Eurone münt on pühendatud teise maailmasõja Sloveenia Akva ning kogu toonase Jugoslaavia rahvuskangelasele partisanijuhile Franz rosmonile keda tuntakse ka hüüdnime staane all. Tema eludaatumeid. 27. märts 1911 kuni seitsmes november 1944. Ja selle mündiga tähistatakse tema sajandat sünniaastapäeva. Loosime nüüd meie režissööri Viivika Ludwigi abiga välja 23 õigesti vastanu sõjast Eesti panga meene auhinna võitja ja ma Pauksin siis Vivika number ühest 23-ni. Nii ja 23. on meie nimekirjas Annely trummar, väga tore. Meil keegi naistest on need võitnud meene auhinna, soovime talle õnne ja toimetame talle meene auhinna kätte. Aga nüüd tuleb uus küsimus ja sellele saate vastata kuni järgmise neljapäeva ehk Neljateistkümnenda oktoobri hommikuni. Seoses euromüntidega juhtub midagi erilist Soomes juba üsna pea 29. oktoobril. Mis see on ning mille see sündmus on pühendatud? Kordan 29. oktoobril juhtub Soomes midagi seoses euromüntidega. Küsime, mis on ning millele see on pühendatud. Uus küsimus leidub ka vikerraadio kodulehel reverse saate rubriigis alates esmaspäevast ja samas on ka siis veel kord korratud üle täna välja loositud võitja nimi. Meie tänane saade kordub kolmapäeva südaööl. Saate helirežissöör on Vivika Ludvig saatesarja autor Mart Ummelas. Kuulmiseni rajal nädala pärast ja siis juba loodetavasti räägime Soome müntidest ning meie naaberriigi elust laiemaltki. Stuudios on siis hea kolleeg Erkki Bahovski, kes nüüd Euroopa Liidu teavituse eest vastutab. Kuulmiseni.