Võime korraks ette kujutada 19. sajandi teise poole Moskva Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna tudengit, kes hambad ristis küll loengutes istus, ent kelle südavoolus jäägitult teatrile pretensioonide näitemängud varsti ilmusid, ei jäänud tähelepanuta. Paari aasta möödudes siduski ülalmainitut tegelane end jäädavalt lavakunstiga pähe. Sellest tema ideest sai alguse ka täiesti uus, 1898. aastal uksed avanud kunstiteater Vladimir Nimirovitš Dontšenko. See on nimi, mis ei kõla esimese hooga nii atraktiivselt kui tema mõttekaaslase ja sõbra Konstantin Stanislavski oma. Seda tõdes ka nimi Tantženko kortermuuseumi direktor Natalia Vavilovi, kellega mõne aja eest suurmehe kunagistes eluruumides kokku sain. Kohtumisest sündis laane keskeprogramm, milles kuuleme nii mõndagi selle erakordse kunstniku elust ja tunnetame tema koduseinte vahelist maagiat. Seda enam, et viimne kui mööblitüki lillevaas on seal ehedad ja pärit ajast, mil nende keskel elas legendaarne teatrimees ise. Saates laulab Nemirovistantšenko kaasaegne geniaalne Teodor Shaljaapinja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Trast võitja Natalia. Tere õhtuid. Kõigepealt uurisin Natalja Vavilov valt, kas ahel tööle tulles sellist tunnet ka on, et kohe-kohe astub karismaatiline Nimiroovitš Tantženko talle vastu ja ütleb tere hommikust. Praegu päris nii enam ei tundu, ent alguses, kui ma siia tööle tulin ja mõnest tema toas vaikselt mingeid asju uurisin, vaat siis näis hetketti küll, et kohe astub niveroovitš Tantženko uksest sisse ja küsib, et mis teie siin teete? Alati on ju pisut ebamugav teise inimese asjades sorida, eks muide, vahel kuuleb siin samme ka. Aga selles muud müstikat, kui põrandad on vanad ja laksuvad, nagisevad igal võimalikul põhjusel. Ent tekitavad tunde, et peremees on kodus, mida muide võimendab veel omakorda tõsiasi, et siin on kõik täpselt nii, nagu tema eluajal. 1943. aasta aprillis viidi Vladimir Ivanovi Truksid haiglasse ja koju tagasi ta paraku enam ei jõudnud. Samas on see hea auraga selles mõttes, et siin pole keegi ülejäänud ja siia pole keegi surnud. Nõnda et võib end tõesti väga hubaselt tunda. Tegelikult on kogu see maja omaette põnev ja sümpaatse arhitektuuriga jäädes seejuures üksjagu varju, nagu märkasite mööda kliniševski põiktänavat tulles ta ju esimese hooga silma. Maja sai valmis 1937. aastal, Vladimir Nevirovitš Tantženko kolis sisse 38. aastal. Nimetatud aasta alguses suri tema naine täiesti jumalik olevus. Temas oli uskumatult palju headust ja suursugusust. Kunsti teatri direktori naisena oli ta seltskonna suur lemmik, teda armastasid kõik ja nimetasid teatri hingelise osakonna juhatajaks Jekaterina Nikolajev nooli muide, paruness, nii et mine tea, äkki on täiesti võimalik, et ka suursugune päritolu mängis daami kaunites omadustes oma rolli. Nõnda rääkis Nimiroovitš Tantženko muuseumi direktor Natalja Vavilovi. Praegu aga kuulakem suurt vene lauljat Fjodor Shaljaapini. Oo. Oo, oo oo. Oo, oo oo oo-ood. Jätkame nüüd meenutustega, kuidas öösid geniaalse teatrimehe Nimirovitš Tantženko, kodused asjad. Sellest, et ta 38. aasta algul oma armsa naise kaotas, oli äsja juttu. Edasi tuli õppida elama ilma truu ja hoolitseva kaaslaseta, räägib kortermuuseumi direktor Natalja Vavilovi. Nimiroviš Tantženko jäi esimese hooga täiesti üksi. Stanislavski pani inimestele südamele, et hoidke ikka Vladimiri Vanovitšil silma peal, ta on praegu nagu laevuke keset hiiglaslikku ookeani. Tõesti, kui mõelda, elas oma naisega koos üle 52 aasta, siis võib vaid ette kujutada, millised tunded seda elu täitsid, sest mõlemad olid emotsionaalsed inimesed ja teesklusel poleks nende suhetes kohta olnud. Lisaks mängis tohutut rolli ka harjumusest naise hoolitsusi. Osavõtlikkus olid märg, krimisväärsed. Niisiis ja eesnimi, roovitus Tantženko, Jekaterina Nikolajev lahkudes, sest kõigest ilma ja kuidas siia korterisse kolis majutastusele teise otsa oma poja pere. Ja naine oli muusikateatri näitlejanna 1940. aastal sainimiroovitš Tantženko vanaisaks. Sündis väike Vasja, kes tänasel päeval on kunstiteatris muusikajuht ja kes elab muide, siin sammas heas kõrvalkorteris. Praegu pole vist mõtet seinale koputada, et ta on tööl, naeris Natalja Vavilov. Ajalisa. Oma suure vanaisa mälestust hoiab Vassili Nimirovistantšenko mõistagi au sees. Muuhulgas ühe väikese etendusega, kus ta koos oma naise Anželikaga mängib. Nemirovis Tantženko seitse elu on erakordselt armas, väike kammerlik tükk, kus siis lapselaps vanaisa rollis on. Öelda, et need kaks on omavahel ka väliselt uskumatult sarnased. Kuni kõnnak kuni välja vaheliad vaatama, kuidas Vassili mööda tänavat läheb ja hõõrud silmi. Tundub nagu vana Nimiroovitš Tantženko oleks hauast ülestõusnud, itsitas korter, muuseumid, direktor Natalia Vavilovi. Korter, milles viibime, jätkas ta on muidugi erakordselt ruumikas ja sopiline, seega polnud mingi probleem selle teise otsa majutada abikaasa lähedased sugulased. Nõnda siis oli lesestunud Vladimir Nimirovitš Tantženko siiski oma inimestest ümbritsetud. Ja vast see mõnevõrra ka leevendas tema üksindust. Ehkki teisest küljest abikaasat ei asenda siin elus keegi, olgu sul kuitahes palju lapsi või lapselapsi lõpetada Natalja Vavilovi selle jutu tavalisest nukra mal moel. Taas laulab kuulus Vene pass Fjodor. J. V4. Juba Mayotaariumine. Nüüd karja. Palun. Olles piisavalt meenutanud NIMI ruumist Tantženko pereelu, asusime ringi vaatama tema korteris. Astume üle läve ja satume 1009. 37.-sse aastasse. Oleme söögitoas, mina ei võiks siin eelkõige teie tähelepanu tapeedile. Nad on kartongist ja seesuguseid pandi näiteks 50.-te alguses ka Moskvas metroorongide seintele. Aga siinsed värvid on kindlasti erinevad kunstid teatrile omaselt pruunid, hallid, rohelised. Mööbel on erakordselt väärikas ja osaliselt pärit tema abikaasa isa mõisast. Siin kõnelejat lummas suur söögilaud, millel seisis emirovistantšenkole kunsti teatri 40.-ks juubeliks kingitud mängutoos mis kujutas endast puuris olevat sinilindu. Selle laua taga istus alailma seltskond näitlejaid, sõi õhtust, arutas teatri ja maailma asju. Emiroovis, Tantženko hindas head seltskonda. Tihedalt viibis siin Olga klipper, Tšehhaavaja arvestades elas samas majas, oli see ka täiesti loomulik. Muide, seesuguseid söögilaudu täna enam ei tehta. Ede, proovige liigutada neid toole. Rasked, mis kole. Nii et härrased pididki daame laua äärde juhatades neile nihutama. Daamid ise poleks jaksanud ka laudlina ligi 70 aastat vana, näete siit-sealt nõelutud, aga muidu ju igati kena. Nii et ma kordan veelkord, naeratas Natalja pavilova, kõik siin on absoluutselt ehtne. See on just täpselt see, mille keskel elas ja hingas Vladimir Nevirovitš Tantženko. Edasi viis muuseumi perenaine saatejuhi kabinetti. Konstantin Stanislavski näitlejatärist naisele Maria liilinele näiteks meeldis siin väga proove teha. Mingi eriline vaikus ja kammerlikus võlusid teda selles kabinetis ja loomulikult on kabinetis üks tähtsamaid tegelasi see tohutu raamatuga. Valmistatud muide Nemirovitš Tantženko enda kavandi järgi. Valmis sai see 1009. esimesel aastal, 37 aastat vedas ta seda unikaalset, kapi enesega kaasas, kuhu ta ka ei kolinud ja korterisse seda vinnata, üksnes läbi akna võis selles vaatepilt olla. Aga mis selle kapi veel tähelepanuväärseks teeb, on seltskond kirjanikke, kelle portreed siia uste külge on kinnitatud. Nii tundis peremees alati nende kohalolekut. Muide, vaadake 200 usd, naeratas Natalia Vavilovi. Ennesid, käidi. No nüüd on ta kinni turvalisuse huvides. Selle ukse taga asuvas korteri osas elaski aga Nemirovitš, Tantženko poja pere ja mis kõige tähtsam, lapselaps faasia, keda vanaisa väga armastas. Nõnda tavatses sky-vanaisa aeg-ajalt kella helistada kella, mis täna enam kahjuks ei helise ja kutsuda pojapoega maiustusi sööma või mängima. Ega väike asi ainult kaks korda paluda ei lasknud. Neil olid tõeliselt liigutavad suhted. Edasi pälvis siinkõneleja tähelepanu. No ikka üks täiesti fantastiline laualamp. Keegi tõenäoliselt kinkis talle paraja jupi kergelt kaardus bambust ja siit tekkis nutikas idee teha sellest laualamp, sest bambusevars näis ideaalselt sobivat põnevaks lambijalaks. Täpselt nii läkski. Teatris valmistati juurde kena narmastega lambivari ja kõik muu vajalik ning kuninglik kuldtore valgusallikas oligi olemas. On täiesti uskumatu, kuidas kõik tema pilgu all elama hakkas ja vaimujõust tundmatuseni muutus. Olgu siis teatris või kodus Nimirovis Tantženko suutis oma lavastajasilmaga imesid luua. Siinsamas kodus oli talle ülimalt tähtis, et kõik oleks mitte ainult ilus ja põnev ja originaalne, vaid ka harmoneerub omavahel looks õdusa tunde. Et inspiratsioon sind külastada, lisaks peab kodu korras ja puhas olema, armastas ta öelda. Ja loomulikult, nagu juba mainisin, tundsid ka tema mõttekaaslased end siin hästi. Näitlejatel sujusid proovid. Oo. Oo. Oo oo. Oo. A. Edasi juhtisin Nimiroovist Tantženko kortermuuseumi direktori tähelepanu asjaolule et suure ja edumeelse teatrimehe seinal rippus Lenini portree. Natalja Vavilovi mõistis minu imestust ja ruttas selgitama. Nojah, aga Lenin oli omal moel ikka peategelane ja nimeroovis, Tantženko oli lavastaja, teda huvitasid silmapaistvad isikud, olgu siis pluss või miinusmärgiga. Kui te seda pilti vaatate, näete, et tegemist pole kaugeltki mingi paraadportreega, vaid lihtsalt ühe tabatud hetkega kus pildil oli Alon lisaks kõigele ka veel käed taskus. Mingeid sõbrasuhteid Merjovitš Tantženko leenininga mõistagi ei olnud ja kõige selle kohta, mis oktoobrirevolutsioonist alates Venemaalt toimuma hakkas, tavatses lavastaja öelda. Seal akna taga mängitakse maha üht näitemängu, aga mul pole sellega mingit pistmist. Ma pole ei autor ega lavastaja, kuid etendus käib jälimirovistantšenko kunsti teatrijuhina pidi otse loomulikult suhtlema ka Staliniga. Neid kordi pöördus ta suure juhi ja õpetaja poole kirja teel lihtsalt sattusid olema seesugused olukorrad kõike muud kui tavalised. Näiteks kui ta viibis mõnda aega Hollywoodis, et süveneda tollal uude nähtusesse filmikunsti ja harida ennast selles vallas siis ühel hetkel antidele mõista, et aeg oleks koju tagasi pöörduda. No eks siis hakanudki suur lavastaja kodu poole tagasi liikuma, aga võrdlemisi aeglaselt ning lõpuks lasi oma sekretäril teatada, et reisiraha on täiesti otsas. Stalin olla siis raha saatnud ja kadunud, kogu aeg jõudiski lõpuks suure ja laia Venemaa rüppe tagasi. Edasi viipas Natalja Viilova kabinetis mitte kirjutuslaua, vaid madala lauakese suunas ja jätkas oma jutustust järgmiselt. 1000 sellesama laua taga otsustas Nemiroovis Tantženko koos mõttekaaslastega, et kunstiteatri juurde tuleb luua kool, kus vanad teatritegijad saaksid õpetada noori anda neile edasi oma kogemusi, jutustada, kuidas nägi välja selle teatri algust, selgus, et see kõik koos vana kaardiväega ühel hetkel olematusse kaoks. Aasta oli siis 1943 koostati stuudio kooli esialgne kavand, pandi paika õppejõud, rektoriks määrati Sahnovski mees, kes kolme päeva pärast arreteeriti. Ja vot siis võttisime Meroovist. Tantženko Ta kirjutas jälle Stalinile kirja. Selles iseloomustas ta Sagnovskid kui parimat rektorit uuele koolile. Sest tegu oli inimesega, kes teadis ja tundis peensusteni kunsti, teatrit ja selle traditsioone. Veel kirjutas Nemiroovitš Tantženko, et tulevikus Ta Sahnovskid ka oma järeltulijana kunsti, teatri ja ime küll, aga mees lasti vabaks ning 1943. aasta septembris avaski uus teatrikool oma uksed emirovis. Tantženko ise kahjuks seda hetke enam ei näinud. Ja veel kunstiteatri stuudio kooli esimese lennu hulgas oli ka selline legend, nagu oledki Reemo kes hiljem lõi oma Sovrimenniku oma elu. Viimased kümmekond aastat aga oli sellesama kunsti teatri eesotsas. Ja taas kuulame kuulsat vene passi Fjodor Tšeljabinskis. Nimeloovitš Tantženko kabinetis oli muljetavaldav kirjutuslaud, millel troonis juba enne mainitud uhke bambusvarrega laualamp. Natalja Vavilov näitas mulle imeilusat nahkset külalisteraamatut, mille kunstiteatri näitlejad olid lavastajale kinkinud pärast tema näidendi unistades esietendust. Üldiselt oli teatri direktori Meroovist Tantženko põhimõtted oma teatris ta enda kirjutatud ke lavale ei too. Eelmainitud näitemäng sai seetõttu suureks erandiks ning seda ilusat nahkköites. Raamatut lehitsedes võis näha tõelist paraadi etenduses kaasa löönud kuulsate näitlejate autogrammidest klipper Tšehhova, Maria Andrejeva, korki abikaasa Vassiligatšalov Ivan, Moskva in ja ka Konstantin Stanislavski, kes oli kõige muu kõrval ju ka suurepärane näitleja. Ninka Maria liilina Stanislavski abikaasa. Autogramm oli olemas, samuti meier hoidi oma. Edasi küsisin Natalia Vavilov valt, et kuidas kommenteerida tulevase maailmakuulsa teatrimehe ülikooliõpingute valikut. Läks ta ju esimese hooga 1876. aastal Moskva Ülikooli matemaatikat ja füüsikat tudeerima. Arvan, et matemaatika füüsika teaduskonda läks ta lihtsalt olude sunnil. Tol ajal nõudis Moskvas filoloogiateaduskonnas õppimine paksu rahakotti. Sallas matemaatika, füüsika teaduskonda võeti Kaukaasias väljarännanuid vastu tasuta ning õppetöögi eest ei pidanud maksma. Küllap sel moel valmistati The kaadrit kaugemate piirkondade jaoks emeloojus. Tantženko suutis vastu pidada kaks aastat pühendudes paralleelselt kogu aeg diaatrile kirjutas retsensioone ja näidendeid. Kõik näidendid toodi lavale väikeses teatris, sageli mängis neis ka maailmakuulus hirmulova. Ei saa müüdee märkimata jätta teatrimehe ema, kes oma lapsi igati kaunite kunstide juurde suunas. Pärast pereisa kaotust võttis ema lapsed ja sõitis nendega finišisse. Naad asusid elama linnapargi lähedusse. Viimati mainitu territooriumil käis aga suveteatri ehitus, mis veel tulid sinna oma külalisetendustega, paljud kuulsad teatrid, ema koos lastega jätnud ühtegi õhtut vahele pärast kodus teater jätkus, sest Volodja mängis taas kord läbi kõik, mis ta laval näinud oli. Selleks sobisid suurepäraselt kaardid, mis pidid tähistama tegelasi, aknalaud, mis muutus lavaks. Jaa. Jaa. Muidugi. Küsisin direktor Natalia viiluvalt, kas suure tänava äärest pisut varju jäävad Nimirovitš Tantženko kortermuuseumi ikka laias laastus teatakse ja üles ka leitakse. Leitakse ja teatakse, kui tahtmist on. Lõppude lõpuks on ju tegu ikkagi Moskva kesklinnaga. Asi on ehk see, et Meroovitš Tantženko siis pole nii aktiivne kui ütleme, tema mõttekaaslase Stanislavski oma. Samas oli just nimelt Vladimir emirovitš Tantženko see, kes mõtles välja Moskva kunstiteatri kirjutas Stanislavski kirja. Nad kohtusid ja panid asja paika tollases kuulsas trahteris Slovjanskist. Sa istusid need kaks meest alates ühest pärastlõunast kuni järgmiseni päeva lõunani. Olgu öeldud. Otsustati, missugune saab olema teater, deba repertuaar, kes võiksid olla näitlejad ja nõnda edasi. Ja muide veel üks detail. Stanislavski oli ainus, kes üleskutsele reageeris, sest Nemirovitustantšenkoli enne Stanislavski saatnud kirjakesi veel kaheksale inimesele keegi võtnud vaevaks vastata. Nõnda rääkis Nimirovistantšenko kord Muuseumi direktor Natalja Viilova ja saate lõpetuseks palusin tal korrata Ta sõnu, mida ta tavaliselt hüvastijätuks külastajatele lausub. Siin elas erakordne inimene, ta võis ju väliselt näida vaikne, leebe ja tagasihoidlik. Tegelikkuses oli temas aga tohutult kirge, tundeid ja läbilöögivõimet. Ta oli mees, kes armastas oma naist 52 aastat ja naine teda. See kõik andis jõudu ja inspiratsiooni kunsti teha stuudiokoolis tegutsemiseks. Ja siia muuseumisse kutsun teid kõiki muidugi ka. Kui juhtub eriti vaikne olema, siis võib kuulda Vladimir Nimirovitš Tantženko samme. Kuulsa teatrimehe Vladimir Nimiroovist, Tantženko kortermuuseumi direktori Natalja Vavilov aga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Maristombach ja laulma jääb maailmakuulus vene pass. Emiroovitš Tantženko, kaasaegne Fjodor. Nii. Nii.