Sügishooaja alguses, viiendal septembril alguse saanud saatesari kajalood on jõudnud nüüd selle aasta viimase saateni, tuleval aastal me jätkame ja sellesse aastalõpusaatesse ma olen palunud kirjandusteadlase Tammsaare muuseumi direktori Maarja Vaino, tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner, ajaleht Postimees on sellest sügisest peale iga kuu maarjaavaldanud ühe teie arvamusartikli ja see puudutab seda, mis teile Eesti elus on silma hakanud kultuurielus sealhulgas. Nii et ma loodan, et võib-olla me jõuame selles saates teha ka lõppeva aasta kohta mõne kas kokkuvõte või, või öelda mõne märksõna. Ja mulle on teie arvamuslugusid lugedes alati olnud tohutult sümpaatne see, et teisel olnud sisu, ujuda vastuvoolu ja, ja see ei ole eituse eituse pärast, vaid teil on alati mingi südamemure seal taga olnud. Alustame võib-olla sellest, kust niisugune sisu pärit on, et kas see on teie kodust ja teie vanematelt? Kindlasti on kodul alati ju selge juba alates geneetikast, eks ole, et me oleme saanud midagi endale kaasa, mida me võib-olla ise alati kontrollige. Et võib-olla oleks lihtsam elada niimoodi, et ei valutaks südant mingite asjade pärast ja, ja saaks kuidagi mugavamalt olla. Aga aga, aga kindlasti on oma roll sellele, et kui me olime väikesed ja me läksime Pärnusse oma vanavanematele külla, siis oli alati teada see, et vanaisa ja isa ja onu hiljem ka juba siis nooremad meessoost sugulased. Eks õudne poliitik ka jutt hakkas ja üks tohutu arutelu hakkas ja muidugi meie mina lapsena sellele mingit tähelepanu ei pööranud ja, aga ilmselt see kuskil taustal ikkagi mängis oma rolli Teie teismeliseiga sattus just sellesse laulvasse revolutsiooni ja sellesse aega, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Kas see pakkus teile huvi tookord, kui te olite 15 16 17 ja muidugi pakkus Me käisime, elasime Lasnamäel tol ajal ja me käisime ikka kõikidel lauluväljaku öistel. Jaa, jaa, päevastel ja kõikidel üritustel, mis seal vähegi olid. Ja imelik on mõnes mõttes mõelda seda, et olime, kui see päris algus oli, siis olime ju noorematki veel. Et sellised 12 13 et ei olnud üldse mingit hirmu, et et väike laps läheb ise sinna. Ega me käinud vanemate koos, käisime ise või, või sõpradega või kuidagi ja läksime sealt öösel jala läbi Lasnamäe koju ja ei, ei olnud üldse mingit hirmu selles mõttes, et aga jah, me ikka võtsime nendest kõikidest üritustest osa ja ja see oli teile tähtis. See tundus kuidagi iseenesest mõistetav, me isegi, ma arvan, et me isegi nagu ei mõtestanud seda, et see tundus, et see on asi, mida tehakse. Ja siis te läksite õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli, kas te läksitegi õpetajaks õppima? Ma läksin õppima tegelikult mitte kohe pärast keskkooli. Sellepärast et minu esimene laps sündis üsna varsti pärast keskkooli lõpetamist ja ma olin temaga õige mitu aastat vist üks, kolm aastat kodus. Ja selle aja jooksul ma jah, jõudsin mõelda üsna palju selle üle, et mida ma siis tegelikult nagu tahan õppima minna, sellepärast kuigi kohe pärast keskkooli lõpetamist ma ei tahtnud ka minna ülikooli, et ma ei olnud nagu väga suur niisugune kooli fänn, et mulle ikka tundus, et kool on selline represseeri organisatsioon, kus minu vabadust piiratakse ja eks seda mässumeelsust oma omamoodi oli ka, ma arvan. Ma ei tahakski tingimata teada, mida õpetajad minust praegu räägiksid? Ei Ta ei olnud ühegi õpetajaga nagu otseselt halbu suhteid, aga lihtsalt et mulle tundus, et kui see 12 aastat möödas, et miks ma peaksin kohe minema edasi kuskile õppima. Aga siis see paar aastat oli just niisugune hea järelemõtlemise aeg. Ja, ja kui siis oli selge, et, et tütar on piisavalt suured lasteaeda minna ja ma saan hakata oma edasisi asju ajama siis ma olin jah jõudnud järeldusele, et ma, et ma tahan minna õppima eesti filoloogid aga mitte õpetajaks. Õpetajakoolitus käis põhimõtteliselt sinna juurde ja, ja ma olin valmis selleks, et tuleb ka õpetajana töötada, aga see ei olnud otseselt minu eesmärk. Ma ei oskagi öelda, kas mul oli otseselt eesmärki, et mida ma selle filoloogi haridusega peale hakkan kindlasti terendas, et töö mõnes kirjastuses või, või ka noh, miks mitte ajakirjanduses. Aga ma ei läinud nagu selles mõttes nagu mingit ametit õppima, et ma läksin nagu filoloogi haridust saama. Aga ükski teine ainevaldkond ei, ei pakkunud pinget. Ei, bioloogia, keskkonnateadusarstiteadusbioloogia, arstiteadus kindlasti mitte lihtsalt puhtalt sellepärast et keemias ma ei ole eriti helge, pea võib-olla lihtsalt ilmselt see on ikkagi niimoodi, et inimesel on oma huvid ja, ja see ei kuulunud minu huvisfäär ja, ja ma ei süvenenud sellesse. Aga ma kaalusin küll. Mulle on alati nagu pakkunud suurt huvi sisearhitektuur ja sisekujundus ja ma kaalusin ka seda võimalust, et minna midagi sellest vallast õppima. Ja samuti on mul alati olnud sellised nagu noh, psühholoogia, filosoofiaalased huvid, et et ka seal oli mingi nagu mõtlemiskoht. Et mida valida, aga, aga siiski lõpuks jah, jäi, jäi filoloogilist kirjanduse pärast. Nüüd vaatame oma märkmeid, te kaitsesite 2011. aastal doktoritööd teemal irratsionaalsuse poeetika Anton Hansen Tammsaare loomingus ja see töö sai üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil peapreemia ja Tallinna Ülikoolis valiti 2012. aastal parimaks doktoritööks. See tähendab, et Maarja Vaino just teie kätte. Me võime südamerahuga usaldada nii Anton Hansen Tammsaare pärandi kui tema tema loomingu lahtimõtestamise. Kui palju seda lahtimõtestamist tänapäeval vaja on, sest et kui ma lähen, kui ma lähen linnateatrisse vaatama Elmo Nüganeni instseneeringu ide lavastusi, ükskõik kas Mauruse koolist või Kariniste Indrekut, siis mulle tundub, et see on kõik nii tänapäevane, aga kui ma võtan romaani kätte, ükskõik, on see tõde ja õigus või Ma armastasin sakslast või Kõrboja peremees siis mulle tundub, et see jääb nii sügavalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algusesse, et kas ma olen ainus, kes vajab abi lahtiseletamisel ja paralleelide tõmbamisel või kuidas te tänapäeval näiteks 20 kolmekümneaastasele seletate seda, et maa ja talu parandamine olid eesti talupojale nii tähtis? No kõigepealt ükskõik, kas tekst ise tundub nagu selline vananenud või mitte. Kui me räägime nagu mingisugusestki kirjandusklassikast, siis on selge, et teda tuleb ajast aega uuesti üle lugeda ja uuesti üle tõlgendada, sellepärast et muidu ta tõesti kaotab nagu selle kaasaegse lugeja jaoks oma aktuaalsust, et et igal ajal ütleme, et inimkond võib olla oma psühholoogilistelt omadustelt on muutunud tõenäoliselt üsna vähe. Ja need probleemid, millega noh, iga inimene silmitsi seisab, on tegelikult alati üsna sarnased, sest et nagu Tammsaarega minu meelest kuskil on väga kenasti öelnud inimene on ikkagi alguses noor ja alles hiljem saab vanaks ja see tähendab seda käib ise etapp etapi kaupa läbi kõik need kõik need olukorrad või või tunded ja kõik muu, mida teised on ennem teinud, aga tema teeb seda esimest korda, ehk siis see on alati aktuaalne, on teatud psühholoogilised ja eluprobleemid. Nüüd Tamsar loomingu puhul on tõesti see, et inimesed sageli takerduvad just selle taha, et ka tõe ja õiguse esimeses osas on kohe suhteliselt alguses esimeses peatükis see, et lehm on mutta kinni vajunud, sohu vajunud ja et, et see on kohese esimene tõrget. Miks me peame seda lugema, kuidas meie ellu puutub. Ja tõesti on tõsi. Noortele inimestele, kellel võib olla, kui pole enam vana emasidki maale jäänud tuleb natukene seletada seda, et Tammsaare kirjutas oma lugejatele nende reaalsusest ja et meie peame nagu nendest elementidest lihtsalt leidma oma märkuses reaalsusest selle vastu, sest et tegelikult see, kuidas need inimesed reageerivad või need probleemid, millega nad kokku puutuvad, on ikka samasugused, lihtsalt keskkond on teine natuke. Kas me ise oleme ka natuke teistsugused ja kindlasti olen ma ka ise natuke teistsugused sellepärast et kui me nagu mõtleme võib-olla mingile väga põhimõttelisele erinevusele mis puudutab siis võib-olla nagu Tammsaare aega ja meie aega siis see tõenäoliselt on see noh, esiteks globaliseerumine loomulikult ja sellest tulenevalt just nimelt see, et võib-olla see sinu enda isegi ma ei ütleks mitte nagu maatükk, kui niisugune, vaid see kodutunne või see tunnetus, et mingi paik maa peal on täiesti nagu sinuga identne. Et see võib olla muutunud, et tänapäeval kolitakse kuidagi kergemini ju noh, välismaale elama ja tõenäoliselt see ei tekita inimestes väga suuri kannatusi, et nad ei kannata sellepärast et nad käivad tööl ja elavad kuskil mujal kui Eestis, et et mulle tundub, et, et see võib-olla on kõige suurem erinevus. Me ei seo ennast mingi konkreetse talukohaga ja ja et talu peremees viiekümnendates aastates hirmsasti muretseb, kellele ta selle kõik parandab ja, ja mis tema kogutud varandusest saab, et tänapäeval on kõik kuidagi nii muutlik. Täna, nii homme on teistmoodi? Jah, kuigi samal ajal loomulikult see probleem vanemate ja lasteaia erinevad probleemid on ikka samad, sellepärast et oletame, et meil ei ole mitte seda talukohta, vaid meil on perefirma. Ja kui vanem on suure kirega mingit firmat üles ehitanud ja teinud seda mingil alal, mis talle suurt huvi pakub siis ta ei saa eeldada, et tema lapsed tahavad seda jätkata. Lastel on võib-olla hoopis teised erialad ja nad ei ole huvitatud selle perefirma ülevõtmisest. Nad tahavad ise midagi muud teha. Ja see on võib-olla üks asi, mis on Tammsaarel jälle väga aktuaalne. Tema kuulus lause, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus mida noh, viimasel ajal on hakatud tsiteerima koos noore Andruse vastusega, et armastuseta ei ole ju vargamäel senini. Et seal taustaks tegelikult noh, üks asi on muidugi see lihtsalt puhas töö, kultus, mida, mida kindlasti eestlastes on. Aga teistpidi peab Tammsaare ikkagi selle töö tegemise all silmas ka eneseteostust. Ja just see on see, mis osutusega nagu Andrese probleemiks ja mis on ka just nimelt see vanemate ja laste probleem, et iga inimene tahab ennast teostada ise, ta ei taha teha kellelegi teise eneseteostust, ta ise ennast teostada. Ja see on just see küsimus, et miks lapsed ei taha võtta üle võib-olla oma vanemate tööd, sellepärast et tahate oma tööd, nad tahavad ise midagi saavutada ja ja noh, oma asja ajada. Nii et selles mõttes on, on need probleemid ikkagi täitsa olemas ja praegugi laseme kaks lugupeetud kirjanikust lahtisest muidu Maarja Vaino tihekülge kinnistubki, see kuvand, et teie olete see, kes aitab meil aru saada tänapäeval 21. sajandil, milles Tammsaare kirjutas ja kuidas ta mõtles, et läheme nende teemade juurde, millest teie praegu kirjutate näiteks Postimehes ja üks on see, kuidas nüüd tänapäeval seda Smuul, tooki tõlgitakse eesti keelde. See on see, kui täiesti võõrad inimesed saavad kokku ja siis tutvumise alguses või, või tutvust uuendades räägivad ilmast sellest, mis parajasti pakutakse või, või jah, mul ei tulegi praegu head vastet pähe. Päris ausalt ütlen, et, et kuidagi aju jooksis selle koha pealt praegu kinni, et kindlasti on väga hea väljend selle kohta. Aga, aga jah, et võib-olla ta on tõesti niisugune lobisemine, võib siis äkki selle kohta öelda. Ja mõnes mõttes lobisemine? Nojah, nagu ma ka kirjutasin, on nagu ka selline heaoluühiskonna tundemärk, et, et me saamegi kokku sellistes mõnusatest ruumides, kus meil on lihtsalt mõnus olla. Me saame seal kohvi rüübata või veini rüübata ja ja midagi lobiseda ja meie elus ei ole nii suuri probleeme, et oleksime nendest vaevatud ja, ja tahaksime rääkida ainult millestki väga tõsisest, et kui meenutab jälle nagu selliseid kriitilisemaid aegu jällegi kasvõi seal 80.-te lõpp 90.-te alguses, siis ju kõik, kui rääkisid ainult põhilisest ja kellelgi polnud aega arutleda mingisugusegi sellise nagu noh, niisama asja üle. Aga teistpidi on ta muidugi ka selle tunnus. Mulle tundub praegusel ajal, et et inimesed, kogu ühiskond, see mind on hakanud ka tõesti väga häirima, sest et see on ajanud oma siirded, mulle tundub, et nagu igasugustesse keelu valdkondadesse. Et inimesed on muutunud ideoloogiliseks ja Astigi võtnud nagu niivõrd kindlad ja paindumatud hoiakud mingites küsimustes, et sa ei julgegi nendega mingeid teemasid arutada, et sa muutudki kahe mingisugusegi nähtuse tunnuseks, lihtsalt et sa ei ole enam inimene, kes võib-olla mõtleb omamoodi vaid nii, kui sa ütled, mingi vale märksõna sind, lahterdatakse kuhugile ära ja seetõttu inimesed väldivad, ma arvan, tõsistest asjadest rääkimist sellepärast, et, et see võib kiiresti viia konfliktini või vaheliste arusaamatuste, nii. Maarja, ma ei tea, kas te usute või mitte, aga ma lugesin ükspäev äripäevast kuulutust ette, korraldatakse kursusi, kuidas seda lobisemist või seltskondlikku kerget vestlust omandada ja neid kursusi korraldatakse päris ränga raha eest. Järelikult on inimestel seda vaja seda oskust nimelt, ja kindlasti, sest et aina enam on ju igasugusedki asjaajamised nii äris kui mujal. Tahtsin öelda lobitööga ja lobitöö käib ju alati seltskondliku vestluse ja kokkusaamise ja vastuvõtu raames. Selles mõttes on väga oluline olla õigetes kohtades osata rääkida õigete sõnadega ja kuuluda nii-öelda kuskile seltskonda, kus sa saad siis oma lobitööd vajadusel teha. Aga võib-olla me peaksime natuke rääkima ka sellest, et miks me iseennast ja teisi inimesi nii kergel käel lahterdama, et kas see võib tulla sellest, et maailm meie ümber muutub kogu aeg keerulisemaks, et sellest aru saada ja sellega hakkama saada? Inimene lihtsustab nähtusi, ideoloogiaid, inimesi on see paratamatu. Ja mulle tundub, et see on kindlasti sellega seotud, et et infot tuleb nii palju ja kuna ikkagi on tööle hakanud see ütleme demagoogiline demagoogiline tasand, mida Venemaa on olnud just selline eestvedaja kenasti, et kuulutada kõik tõlgenduseks ja, ja seetõttu on ka kõik faktid, ei ole nad justkui faktid enam. Samamoodi on ju igasuguseid Ki niisuguseid alternatiivkanaleid, kust justkui tuleb tõde, igasugused vandenõuteooriad ja inimene on tõesti lõpuks täiesti segaduses, ta mõtleb, keda ma usun, mida ma usun ma asja, kedagi uskuda ja, ja, ja seal mingi võib olla täiesti enesekaitse refleksina toimub see, et et mina usun, et nii, mina olen sellel seisukohal ja ma ei muuda seda, sest et muidu ei saa, elu läheb nii keeruliseks, ma pean hakkama arvestama nagu 1000 miljonit pisiasja ja kogu aeg ennast kursis hoidma, igasugust tegi uute arvamustega ja uute asjaoludega ja ja no kasvõi tõesti, see, mis toimub Lähis-Idas, on nii keeruline, seal on see kõik see ajalugu, kõik, mis on toimunud, tavainimene, ta ei saagi sellest aru ja ta ei, ta ei suudagi ja ta ei tahagi ennast sellega kurssi viia ja, ja seetõttu loomulikult ta lihtsalt usaldab kedagi teist ja kujundab oma hoiakud vastavalt siis sellele ja, ja hoiab nendest hoiakutest kinni. Mida siis teha sellisel puhul? Eks teha tuleks ikkagi see, et inimesed peaksid ikkagi nägema natuke vaeva ja kujundama selle oma seisukoha niisugusena, et et see on, ütleme nii, teenib reaalsusega, et ta ei kivist, ütleme sellest sama hoiakus, mis on just nagu ideoloogiat, see ongi nagu Juusk, eks ole, sa reaalsuse asjaolusid arvestamata tegelikult püsid oma usus ja, ja ei muuda oma arvamust ükskõik millised asjaolud tegelikult nagu on, milliseks nad on muutunud. Mõni nädal tagasi istus täpselt sellel samal toolil sama laua taga orientalist Martti Kalda ja ta ütles, et kui ta viib inimesi lähis idasse Aasiasse, olles reisigrupi juht siis kui sa ütled eurooplasele märksõna Trooja hobune või brokrustesse sängi, et siis kõik nagu saavad aru, millest jutt on aga samal ajal niisugused üksikud märksõnad idamaade kultuurist, et see ei ütle meile mitte midagi ja, ja kui ma olen ka Süüria konflikti asus spetsialiste küsitlenud, siis mulle tundub, et üks kirjeldab sellest nagu üht väikest osa, aga me ei suuda siin Euroopas hõlmata tervikut. Et maailma siiski niivõrd erinev. Kas me peame? Kas me peame kõiki asju maailmas mõistma? Ei, ma arvan, et ei pea seda noh, tõesti nagu ütleme, tavainimese seisukohalt on palju nõuda, sellepärast et see nõuab ajaloolase haridusse, nõuab ka head poliitikaajaloo tundmist ja, ja tuhandet muud asja. Nii et, et see, et ma ei arvagi, et kõik inimesed peaksid nagu pisiasjadeni olema videoga kursis pigem pigem, mis mulle nagu tundub, on mis on noh, just oluline on see, et et inimesed usaldaksid ka nagu oma sisetunnet ja, ja tõesti, nagu mõtleksid oma peaga nagu, nagu et nad ei et nad ei läheks kogu aeg nagu mingisugusegi kampaaniatega. Kapsa, kuidas öelda, et et selles mõttes mulle muidugi tundub, et eestlased on üsna alalhoidlikud, et terve talupojamõistus ikkagi töötab, et tihtipeale see terve talupojamõistus ongi see, mida tuleks usaldada. Noh, nagu öeldud, et igasuguste Ki infovoogude puhul sa pead nagu tegelikult mingisugusegi meelega aru saama, kas see, mida sa loed, praegu on, on usaldusväärne või mitte. Et näiteks tõesti, kui, kui lugeda erinevaid uudiseid või erinevaid kohti, et, et sa pead nagu kuidagi oma oma mingisugusegi sisemiselt, kus aga tegelikult aru saama sellest, et mida sa nagu usud ja kuhu suunas sa nagu siis arvad, et tuleks liikuda. Kui ma õigesti mäletan, siis sügisel te kirjutasite ühe arvamusartikli, mille üks mõtetest on see, et Eesti rahvuskultuur ei kannata äkki seda suurt üle ilmastumist välja kust neid märke näete? Jah, no siin võib muidugi ikkagi ka Tammsaare tuua sisse seekord isegi mitte otseselt Tammsaare, vaid Tammsaare kaasaegse või ka sellise eelmise sajandivahetuse autori Oswald Spengleri, kes juba tookord kirjutas seda, et käes on Õhtumaa allakäik ja kui seda Spengleri vaata, siis minu meelest sealt võib ikkagi nagu üks-ühele tõsta need märksõnad tänasesse päeva ümber millest tema siis näeb, nagu seda tunnustate tõhtuma. Tuur on hääbumas ja et, et miski muu ja uus tuleb ja võtab selle üle. Muidugi, ja selles mõttes ei ole nagu fatalist, et ma arvaksin, et, et me ei saa midagi teha ja nüüd tulebki lihtsalt siruli visata ja oodata, kuni see lõpp siis tuleb. Et mulle tundub, et ikkagi üht-teist on inimese enda kätes ka. Ja Ma just nagu vaatasin seda, mis suvel toimus ja vaatasin ka seda, kuidas Eestis sellele reageeritakse, siis mul tekkis nagu just nimelt see tunne, selline irreaalsuse tunne, et Eesti käitub, nagu ta oleks Saksamaa. Meil oleksid ka nagu kümned miljonid inimesed siin. Aga me ei ole ju, te peate silmas, mis suvel toimus, suvel toimus nii palju. Ei, ma pean silmas just seda, et, et kui tuli see põgenikekriis nagu noh ikkagi tohutult lahvatada, eks ole. Ja, ja siis mulle tundus küll, et, et kui nüüd me võtame nagu sellise hoiaku, et kõik on teretulnud, võtame kõik need miljonid vastu, et siis mõjuks siiski nagu enesetappelikud natukene. Et me peaksime nagu ennast ka konteksti asetama. Kui Saksamaa on nii suur riik, kus on nii palju miljoneid inimesi, keda üks miljon, see on köömes, aga, aga meil ei ole. Ja isegi mitte nagu ma nagu ei arvakski seda, et meid praegu ohustaks üks miljon selles mõttes, et on täitsa selgelt, et meie piirid ei ole löögi all ja, ja on täitsa selge, et meie siin praegu ei räägi mingist massiimmigratsioonist, teated meid noh, ma põhimõtteliselt arvan, et see meid ei ohusta niisugusel kujul praegu. Aga mis mind küll nagu häiris, oli tõesti see, et nende hoiak oli niisugune, et me ei otsusta ise, vaid, vaid otsustati just nimelt see Saksamaa meie eest. Aga et Saksamaa ei võta ju arvesse meie olusid ja siin kohapeal vaatame Euroopa riike, kõik mõtlevad oma huvidele, ka meie peame mõtlema oma huvidele, et me ei saa, me ei saa seda niigi habrast eesti kultuuri lihtsalt panna nagu ütleme siis heast peast löögi alla. Jah, aga tervet Ida-Euroopas on ju suvi ja sügis läbi harjutatud, et te olete niisugused vanameelsed ja endasse klammerdunud ja kapseldunud kõik Ungari, kes on ehitanud piire ja Poola, kes on vaidlustanud kvoodid, põgenikekvoodid. Võib-olla Eesti tahaks olla ka edumeelne, kaasaegne, noor, arenev riik ka pagulasküsimuses? Jah, no vot, see on niisugune, mõnes mõttes jällegi demagoogiline siduda Ta nagu see edumeelsus ja, ja avatus, see on jälle sihuke mustvalge mõtlemine, et hästi palju minu arust, sest mustvalgelt mõtlemist, et sa oled üks või teine, et see ongi täpselt see, miks peab, kas muul toki arendama, et et kui sa ei ole üksi, järelikult oled teine, meil ei ole rohkem millestki rääkida. Et ikkagi on ju niimoodi, et uuenduslikkus ja innovatiivsus nagu nagu sisuline tegelik innovatiivsus minu meelest saab nagu alati lähtuda traditsioonist, sellepärast et mida sa uuendad, kui sa ei tea seda, mida tuleks uuendada. Ja selles mõttes mulle tundub, et Euroopa nii mõneski küsimuses on nagu sattunud iseenda lõksu, et, et ka praegu on ju näha, et nii Saksamaa kui ka paljud teised riigid, kes mõned kuud tagasi rääkisid, hoopis teist juttu on hakanud mingil määral rääkima ka seda Ida-Euroopa juttu. Ega Ida-Euroopa keegi enam väga ei hurjuta ka, aga neile tundus, et esmane reaktsioon oli kohe see, et, et kõik, mis noh, öeldakse, mida võib tõlgendada justkui nagu mingisugusegi piiranguna. Et see on vale, sest et me oleme avatud. Aga ega avatus ei saa ju ka olla ilma piirideta, sest et kui piire pole, siis ei ole ju ka avatust. Ja selles mõttes on ka minu meelest see vale ja öelda, et et kui kuskil taastatakse piirikontroll ehk siis see tähendab, et me oleme jälle raudse eesriide taga, et see on nagu kuidagi see väide ja loogiline võrreldes omavahel ei ole kooskõlas, sest et noh, raudne eesriie, tähendusi, midagi hoopis muud, see tähendab seda, et sul ei olnud lubatud reisida piirikontroll, see oli seal täiesti teisejärguline nähtus, et sa niikuinii ei tohtinud piirini minnagi. Seal ei ole mingit omavahelist sisulist seost, et see on täielik demagoogia. Ja see, kas, kui ma nüüd piiri ületades peame võtma uuesti passi välja või mitte, on võib-olla ebamugavam, aga see ei muuda meid suletuks. Selles mõttes mulle ikkagi tundub, et, et siin on nagu taga midagi muud. Ja muidugi, loomulikult Ida-Euroopas on need hirmud kahtepidi suuremad, et esiteks on Ida-Euroopas väiksemad rahvad vaata ennast rohkem ohustatuna, teiseks on Ida-Euroopa rahvad teinud läbi 50 aastat okupatsiooni, kus me olime kogu aeg surve all ka migratsioonilainete all ja ka meie ju protsent on jätkuvalt ju suur, selles mõttes, et ta vist Euroopas ei ole teisi riike, kus see oleks nii suur ja seetõttu on naljakas isegi vaadata Taanis või kuskil mujal, kus see protsent on oluliselt väiksem kui meil ju ikkagi võetakse ju aina rohkem selliseid karmimaid meetmeid kasutusele. Nii et siin ei ole need Euroopa mured, ei ole tegelikult ju välja mõeldud mured ja ja mulle tundub, et mõnes mõttes on neid hakatud kuulama teistpidi loomulikult on meil olnud kogu aeg see tunne, et me oleme maha jäänud, et me oleme 50 aastat elanud kotis ja et kõik, mis ime on, on tõesti noh nagu selles teise maailmasõjaeelsest ajast, aga et maailm on vahepeal muutunud ja me peame minema sellega kaasa, sest meil ei jää lihtsalt muud üle. Ja loomulikult on tõsi, et, et maailma muutunud maailm on muutunud, vähemalt siiani on ta olnud muutunud väikeseks mõnes mõttes, et inimesed tõesti on saanud minna igale poole elada, kus nad on tahtnud töötada, kus nad on tahtnud ja piirid, kui sellised tõesti on ju muutunud vähem oluliseks või et nad ei ole meie jaoks olnud enam nii tajutavad. See on olnud väga positiivne iseenesest, sest et et seal on see, millest ju ka inimesed unistasid, et nad saaksid sinna välismaale, nad saaksid näha, kuidas mujal elatakse. Ja loomulikult keegi kindlasti Eestis ei taha mõelda, et me nüüd jälle ei saa Soome sõita, eks ole. Aga ma arvan, et see on just nimelt hirmutamine, et, et see ei tähenda seda, et reisimine kui niisugune keelatakse ära. Just, ja kui te ütlete, et see seltskond tundlik, sisutühi lobisemine on heaoluühiskonna näide või või tunnus siis helde aeg, heaoluühiskonda me tahtsime ja ja selles mõttes on see väga tore, et see ongi hea, sest et no nagu ma kirjutasin, et, et inimesed kasvõi noh, näiteks Ta ka venelased vene intelligendid, kellega kokku puutud, sa näed, et nende mured on nagu hoopis mingi teise tasandi mured nendega isegi tõesti ongi võib-olla piinlik kuidagi nagu nagu sellest, et kus kohv ei olegi nii hea, et, et sealt ei maksa seda lattet osta, sest see on kuidagi jõle lahja. See tundub nagu imelik selliseid asju rääkida. Ja ma arvan, et et nii mõneski küsimuses Eesti peaks nagu eestlased peaksid nägema seda, et, et me elame ju paremini kui kunagi varem. Loomulikult meil on palju muresid ja kõik nii edasi ja neid tulebki kogu aeg nagu lahendada, silmas pidada. Aga teistpidi on meil ikkagi noh, praegu ma arvan, on, on, on meie elu ikkagi nagu päris hea. Saate kajalood külaline on kirjandusteadlane Maarja Vaino, mari vaatab nüüd natukene tulevikku ka. Kui me siin eelmiste teemade juures rääkisime sellest põgenikekriisist, mis on 2015. aastal eriti esile tulnud. No võtame arvesse selle, et Euroopasse on käesoleval aastal tulnud umbes miljon põgenikku ja aastaks 2016 ennustatakse umbes kolme miljonit põgenikku, siis kuidas see hakkab kajastuma aga Euroopa kirjanduses, filmikunstis, teatris, muusikas. Sest ühest küljest mulle tundub, et kui me näiteks mõtleme, missugune film sai Oscari võidu võõrkeelsete filmide kategooriasse, oli Poola film iidamis jutustas ühest katoliku kloostri nunnast, kes läks otsima oma juuri, sai teada, et ta on juut, et tema vanemad tapeti sõja ajal ja ja et head külaelanikud päästsid ta kuulide alt sõna otseses mõttes viimasel hetkel. Või et käesoleval aastal Eesti esitab võõrkeelse filmi Oscari nominendiks Elmo Nüganeni filmi 1944, siis mulle tundub, et Euroopa kultuur suures osas tegeleb alles sellega, mis toimus 70 aastat tagasi. Tõenäoliselt hakkab kujutav kunst film muusika tegelema nüüd selle probleemiga, millega me kõik silmitsi seisame. Kas te jagate seda arvamust? Ma arvan, et see on nagu mõlemat pidi, et ühtpidi tundub, et Lääne-Euroopas tuppa on kindlasti saanud teise maailmasõjatraumadega tegeleda märksa kauem kui meie. Ma arvan jällegi niisugune väike erinevus ikkagi sees Lääne-Ida-Euroopa vahel noh vähemalt Eestis mulle tundub, et see teine maailmasõda on tegelikult veela lahti kirjutamata lahti mõtestamata, et seal on hästi palju probleeme ikkagi veel sees ja mõnes mõttes ka seal Elmo Nüganeni film ju viitab sellele, et ta toob esile selle, et meil on nagu ikkagi lõhestumine veel seal sees selles rahva nagu hinges ja mulle tundub, et et see nii-öelda kollektiivne mälu mäletseb kui sellist sõna kasutada kõiki asju nagu palju kauem, et kultuur kui niisugune seedib ja muutub ikkagi aegamisi, et see, need protsessid ei ole kiired ja et paljud otsused ka mõnes mõttes, mis puudutavad ka haridust ja kultuuri ja mis võetakse nagu vastu praegu, mis noh, aeg-ajalt on ju ka noh, esile kerkinud kriitikat saanud. Nende puhul on ka just ikkagi see, et ei võeta tingimata arvesse seda, et et muutus ei toimu paari aasta jooksul. Et, et noh, ei olegi hullu, tegelikult need muutused kajastavadki võib-olla alles viie 10 aasta pärast või hiljem mis tähendab seda, et et kindlasti ütleme, kaasaegne kultuur reflekteerib kaasaegseid probleeme, kasta reflekteerin neid niimoodi, et nad sisenevad sellesse sügavamasse kihti rahva teadvuses või, või kultuuriteadvuses niimoodi, et nad jäävad sinna, kinnistuvad sinna mingite teemadena või osutuvad nad rohkem ütleme selliseks nagu ajakirjanduseks, ütleme siis lahku kirjutatuna. Et see ilmselt sõltub väga palju, esiteks nendest loomulikult, kes seda käsitlevad. Sest et lõpuks kunstnik, kirjanik, filmitegija, see, kes kui ta suudab probleemi panna niisugusse keelde, et see tõesti läheb, tabab nii-öelda naelapea pihta ja kõnetab hästi paljusid inimesi, teeb seda ka niimoodi, et seesama mõju ka veel järgmisel ja üle järgmisele põlvkonnale mõjub. Et noh, et siis me saame võib-olla rääkida sellest, et need teemad on nagu muutunud kultuuri püsiteemadeks. Praegu kahtlemata juba praegu ju ilmub ikkagi erinevaid teoseid, mis, mis tegelevad Hollebecki viimane romaan on parimaks näiteks ja palju muudki ju, et selles mõttes see seerimine või reageerimine juba niikuinii toimub. Ma jäin mõtlema, jäin mõtlema selle üle, kui palju toimub muutusi, kui me veel kultuurist räägime, siis kui ma lähen näiteks reede või laupäeva õhtul kontserdile ja vaatan, mismoodi Tallinnas on võimalik täis panna Estonia kontserdisaal, teatrisaal, nordea, kontserdimaja saal seal kõrval draamateater, linnateater, siis mulle tundub, et ka kultuur justkui ei ole kunagi varem nii hästi elanud kui praegu. Või ma eksin? Ma arvan, et eestlased on väga kultuurisõbralik rahvas, selles mõttes, et ma olen selle üle ise ka mõelnud, et et ühest küljest jah, öeldakse, et eestlased on nagu Euroopa üks kõige ateistlikumad rahvaid. Samas mingid küsitlused muidugi näitavad seda, et igaüks usub midagi, aga samamoodi, et siin muidugi tuleb väga kenasti välja see, et inimesed mõtlevad oma peaga. Et nad või noh, vahel muidugi ei mõtle ka, et sõltub, mida nad usuvad. Aga mulle tundub, et igal juhul niisugune klassikaline, nagu dogmaatiline, võib-olla siis religioon on, on paljuski eestlaste poolt asendatud just nimelt erinevate kultuurinähtustega, minu meelest nagu teater on kõige parem näide. Et see teatris käia on ikkagist. Teatrisse minek on enam-vähem nagu kirikusse minek on selline kogudus, kes seal käib, kes tuleb sealt mingisugusegi katarsise aga tagasi mingi mingi sellise Nad lähevad sinna midagi sellist saama, millega nad sealt tagasi tulla, nii et nad lähevad jälle tagasi. Võib-olla jällegi on osalt tingitud sellest, et et 50 taastati saanud kirikus käia ja see asendati mingi teise kollektiivse fenomeniga. Kuigi teistpidi ja teatrirahvas olnud eestlased nagu muidugi algusest saadik ja no muidugi laulupidu on teine niisugune no ikkagi religioosse mõõtmega sündmus, et, et see on niisugune. Ja, ja ma arvan jah, et see vajadus, mis inimesel on, mis annaks talle nagu seda vaimutoitu. Ma ei ole absoluutselt seda meelt, et inimene on primitiivne olend, kes kes põhimõtteliselt saab ainult paari füsioloogilist nähtust, millega elus püsida vaid et, et nii kui tema esmased vajadused on täidetud, ta hakkab vajama midagi, mis, mis on seotud kultuuriga, mis on seotud tema hinge ja vaimuvajadustega. Ja mulle tundub, et, et kultuur väga paljuski täidab seda inimeste vajadust praegu ja seetõttu on tõesti muusika, teater, ka muuseumid. Et seal käiakse palju. Milliseid muutusi te siin näete, kui kasutada seda koledat terminit kultuuri tarbimine? Jah, nüüd muusikateatrist rääkida, sest ma ei ole selles valdkonnas nii sees, et muuseumide puhul ma saan rääkida ja muidugi tõesti saab rääkida sellest, et see sõnavara, mis on kultuuritoodud, on tõesti häiriv, et just nimelt toimub nagu kultuuritarbimine osutatakse kultuuriteenust ja haridusteenust ja kõiki selliseid imelik meditsiiniteenust ja et terminid on valed tegelikult ja neid ei peaks kasutama, sellepärast et, et sa ei saa mõnes mõttes kultuuri tarbida, sest kui sa seda tarbid, siis sa ei saa seda, milles kultuur seisneb. Ja siis muidugi tekibki just nimelt see tarbijamentaliteet mis viib selleni, millest noh, on väga, väga ilusti kirjutanud ka kaasaegsed filosoofileta, seal tagajärg on see, et inimesel on igav, et tal on pidevalt igav ja ta peab pidevalt otsima tegelikult meelelahutust. Aga meelelahutusel ja kultuuril siiski on vahe. Ja kui sa tarbid ainult meelelahutust, siis sa ei saa seda hingetoitu, mida sa ja sinus süveneb, rahulolematus, sa otsid seda üha suuremates kogustes ja kokkuvõttes oled ikkagi nagu sisemiselt tühi, õnnetu, sa ei saa ise ka aru, miks, miks sulle nagu tundub, et et maailmas ei ole tegelikult mitte midagi huvitavat, et põhised olid koogiga. Ja selles mõttes jah, et kultuur ja ei peaks tarbima kultuuri, peaks ikkagi nagu omastama või, või kultuuri ka peab nagu suhestuma, et aga jah, kui me jälle võtame teistpidi, siis praegu on riigi poolt soodustatud ikkagi see toimuks kultuuri tarbimine, et ka muuseumides omatulu teenimine on ikkagi väga oluline märksõna. See on ka selles mõttes muutunud organisatsioonidele eluliseks. See, miks, et väga paljusid asju saabki teha ainult siis, kui sa oled selle raha ise teeninud. Ja positiivse poole pealt võib jah välja tuua selle, et muuseumid pingutavad väga palju, nad on võimelised seda raha teenima. Aga teistpidi. Me näeme seda, et see toimub millegi arvelt ja see toimub just nimelt sageli selle kultuuri sisu loomise arvelt. Ja see varem või hiljem läheb nagu nihkesse, et et kui sa ei suuda seal seda tasakaalu hoida. Ja kui sa lähed aina suuremate numbrite järele, et nüüd see aasta, Me peame veel rohkem raha teenima ja veel rohkem külastajaid saama siis see läheb ikkagi absurdiks nagu kätte. Mulle ikka ei anna rahu, see mõte, mida te ütlesite, et meelelahutus ei asenda kultuuri. Et inimene kogu aeg tunneb, et, et tahaks vaadata ühe püstijalakomöödia teise järel ja et tunned, et oled saanud natukene naerda ja tore on aga sellel mingit muud teatri etendust, midagi järgmist, mingit uut, tähesõdade filmi. Mulle tuleb meelde, Elmo Nüganen rääkis Raadio ööülikoolis, et Tammsaarel oli armastuses alati surm surmas alati armastus suures oli väikest ja väiksuses oli alati oma suurus. Et kui me nüüd oleme niisuguses noh, nagu väärtused on pudenenud, võib olla, ongi see meie mitte ainult postmodernism, vaid juba see post-postmodernism ja et see on ajastu märk. Võib-olla inimene ei saa olla suurem kui see ajastu, milles ta elab või saab. No kindlasti on inimene mõjutatud sellest ajastust, kus ta elab ja ma arvan, et meie praegu mõnes mõttes maailm elabki just nimelt postmodernismist post-postmodernism akadeemilisel tasandil oli ju juba ammu ära, aga see on ju teada, et need asjad liiguvad niimoodi vaikselt. Ja, ja praegu me näeme vägagi palju just võib-olla sellise nagu tava tavamaailmas, sellist nagu postmodernistlikku hoiakut väga paljudes küsimustes alates tõesti sellest, et et ei ole olemas mingeid käisid, kõik on suhteline, pole olemas Tartus ja nii edasi ja nii edasi. Aga teistpidi nagu öeldud, mulle nagu tundub, et see inimese mingi sisim, teadus on ikkagi olemas ja loomulikult seda ei ole kindlasti tervele inimkonnale, et see on ka selge, et nii-öelda kõrgkultuuri alati soovinud oma ellu, ütleme siis niimoodi või kõrgkultuuri sees on tahtnud alati olla ju väike protsent inimkonnast ja sealt edasi mingisuguselgi noh, kuidas öelda, lihtsalt kultuuri tasandil on suurem osa inimesi ja, ja noh, siis kindlasti mingi hulk inimesi on sellised, kes lihtsalt üldse ei suhestu kogu kogu teemaga üldse, et nende jaoks ei ole, ei ole seda nagu olemas, kuigi loomulikult ega kultuur ei tähenda ainult kunsti, teatrit, muusikat ja edasi, vaid ta tähendab ikkagi seda keskkonda, milles me elame. Nii et igal juhul ka see, kes elusas ühtegi raamatut kätte ei võta, on tegelikult ju sellest kultuurikontekstist mõjutatud, milles ta elab ise sellest aru saamata tihtipeale tõttu mulle nagu tundub, et et see nagu killustatus, mis on, on jah, võib-olla mõnes mõttes paradoks nähtamatu, aga teistpidi me ju näemegi seda, et, et sellistele väga nagu tõsistele või sisukatele kultuuriüritustele kontsertidele etendustele ju läheb ka täissaal see ikkagi näitab just nimelt seda, et see vajadus on olemas ja ega stand-up komöödiate vastu pole mul isiklikult nagu midagi selles mõttes, et noh, väga andekaid näitlejaid on ju, kes teevad oma tööd suurepäraselt ja ja et mul ei ole neile selles mõttes midagi ette heita. Ma lihtsalt tahaksin alati rõhutada seda, et kultuur peaks olema võimalikult mitmekülgne ja mitmekesine, mitmetasandiline, et see, kui standard komöödia hästi müüb. Et sealt jällegi loogiliselt ei järeldu seda, et kõrgkultuuri ei ole vaja. Et just need nagu loogilised seosed tihtipeale kuidagi lonkavad, minu meelest kõrgkultuuri on ka vaja igal juhul, ilma selleta ei eksisteeri, nagu ükski ükski kultuur. Ei tea, mida Anton Hansen Tammsaare praegusest ajast arvaks, ta oli ju väga tihe lehtedes kirjutaja, terve suurköide tema kogutud teostes on sinna koondatud tema kriitilised ja vähem kriitilised artiklid. Ei tea, mida ta kirjutaks lehte aastal 2015. Ma arvan, et mõne artikli võikski lihtsalt praegu uuesti avaldada, et ei olegi vaja midagi väga-väga muuta. No ma arvan, et ta kirjutaks ikkagi suhteliselt neid samu asju, mida ta tookord kirjutas, et mis talle valmistas muret. Paljud probleemid olid ju sarnased, et tol ajal oli nii, et kui Eesti vabariik välja kuulutati ja tulid need eesti maakonnad ja valitsused, mis kahekümned laastatel vahetusid õige sageli. Et siis ilmselge mure oligi see, et me oleme valinud endale demokraatliku riigikorra, aga me ei tea, mida see tähendab ja me ei oska seda ellu viia. Ja et kõik, need nagu probleem, ravimid, mis sellega seoses nagu esile kerkisid olid tol ajal üsna sarnased, kui need, millest meie praegu räägime. Ja muidugi üks teema, mis oli talle väga nagu hingelähedane või millest ma arvan, ta samuti võib-olla praegu kirjutaks, oli just ka see mure, sellepärast kuidas massikultuur tuleb peale ja just nimelt nendesamade argumentidega sööd välja nagu seda kõrgkultuuri või seda ütleme siis sisukamat, seda sisu loovat kultuuri just nende samade argumentidega, et, et see müüb, läheb rahvale peale ja et milleks meil seda muud vaja on. Nii et ta õige mitmeski artiklis on kuidagi nukralt kirjutanud, et tema ajal, eks ole seal köötaja keeta siller ja teised, et need nagu kuidagi haavad ja unustatakse tõe ja õiguse teises osas on jaga kena episood, kus, kus töötaja Puškini kujud kukuvad kapi otsast alla. Ütle siller, kes ikkagi alla kukkusid ja katki läksid. Ma arvan jah, et ta kirjutaks ikkagi suhteliselt samadel teemadel ja muidugi oli talle ka vägagi hingelähedane just see, et eestlased on läbi saade olnud ikkagi fantastiliselt järjekindlad ja, ja vaatamata kõigele hoidnud oma rahva traditsioon oma rahvaluulet, kõiki oma selliseid, mingeid oma kombeid. Ja et kui nad nüüd lõpuks on saanud oma riigi siis nad justkui äkitselt seda nagu ei väärtusta enam, et, et nad just nimelt tormavad pea ees koopasse olles hülgama kõik selle, mis on neil see enda, oma ja kiirustades, just nimelt tema nimetas seda prantsuse lõhnaõliks ja huulepulgaks, et paneme selle ruttu endale peale ja mõtleme, et nüüd olemegi nagu nemad, aga et, et me ei peaks tingimata tahtma olla nagu kõik teised, vaid et me võiksime julgeda olla ka need, kes me ise lihtsalt oleme. Ingrid Rüütel, del ütles ühes oma intervjuus, et ta ei muretseks nii väga nende inimeste pärast, kes võib-olla Eestisse muide tulevad, kuivõrd ta muretseb nende inimeste pärast, kes Eestis praegu ära lähevad. Kui teie muretsete Maarja Vaino, siis kumma pärast? Ma arvan, et see äraminek on tõsine probleem ja seal on kindlasti palju erinevaid põhjuseid. Aga üks põhjus, ma arvan, millest ei ole väga palju nagu räägitud ja millel kindlasti ei ole mingit sotsioloogilist uurimuslikku selles mõttes nagu kinnitusse, lihtsalt minu isiklik arvamus. Et on mingi turvatunde puudumine, Eesti ajalugu on olnud nii heitlik. Eesti olukord praegu on selles mõttes heitlik. Paljud inimesed, noored inimesed, ei tunne ennast turvaliselt. Nad lähevad kuhugile, kus meile tundub, et neil on see tohutult suur ja kindel riik ümberringi ja et seal nad ikka oma elu saavad ja oma oma lapsed üles kasvatatud, ilma et nad peaksid kartma seda, et tuleb mingi sõda jälle õuele ilma et nad peaksid kartma midagi muud. See turvatunde puudumine minu meelest on, on nagu paljude probleemide taustal, mis Eesti inimestel on ja, ja see on ka üks põhjus, miks. Miks mulle tundub, et peaks ikkagi kogu aeg rõhutama ja, ja väärtustama kinnitama ka meie sellist üldkultuurilist nagu kindlustunnet, et kui sa elad, kui sa tunned, et see, sinu kultuurikeskkond ka, millest sa elad, on kindel, et siis sa tahad elada, siis sul on see kultuurile turvatunne, isegi kui sul ei ole võib-olla poliitilist turvatunnet. Aga noh, mingi turvatunne peaks inimesel olema. Sellega tuleks võib-olla rohkem tegeleda. Jah, sest kui minna eestist elamast ära, siis tuleb ju hakata kohanema täiesti Kuue kultuurilise keskkonnaga, ükskõik kes on Ameerika, Austraalia, Inglismaa, seda turvatunnet tuleb hakata seali uuesti looma, kui oled loobunud sellest, mis siin olemas on. Jah, aga mulle tundub, et, et no näiteks inimesed, kes kolivad ka näiteks Inglismaal, et see, see on nagunii tohutult tugeva identity dieediga riik, et neil ei teki ilmselt nagu üldse. Neid identiteedi kõhklusi, millega kogu aeg, eestlased tegelevad minu meelest täiesti asjatult. Ja teistpidi muidugi ma arvan, et on päris palju noori inimesi, kes üldse ei taju seda, et kui nad lähevad pikemaks, kui nad panevad oma lapsed seal juba kooli siis ükskõik, kas sa käid nädalavahetusel seal eesti koolis või mitte. Suure tõenäosusega need lapsed kohanevad ära ja, ja nad nad ei tule suures osas Eestisse tagasi, neist ei saa selles mõttes nagu enam eestlasi. Et nad seovad oma elu ja tulevikku nagu selle teise riigiga loomulikult, et nende juured on siin, nad võivad alati otsida oma juuri, nagu, nagu Poola filmi kangelane. Nad elavad oma elu juba mujal ja, ja see on kurb tõsiasi, millega tuleb leppida, et suur osa ka pagulasi, kes läksid teise maailmasõja lõpus ära, noh, see on paratamatu, et need inimesed kohanevad selles uues riigis ja nad elavad seal oma elu. Nad otsapidi loomulikult tunnevad, et nad identifitseerivad Eestiga, et nad võivad teha teistsuguseid toite natukene kodus ja kõik nii edasi, aga oma keel on juba teine keel ja nende käitumismustrid kohanevad selle teise riisi käitumismustritega. Aga lihtsalt on seal elu. Aga eks me ka siin Eestis isekeskis oleme muutunud rahvusvahelisemaks oleme loobunud mõningatest sümbolitest ikka selle nimel, et olla euroopalikum, nii nagu Gustav suits soovitas, et samas teisel pool raadiomaja saab kohe valmis suurepärane hotell. Ja ma isegi ei mäleta, et kunagi oli selle asemel hotell Kungla, et kui uus rajatis uus hotell saab nime, mis on mõistetav kõikidele inimestele maailmas. Ja siin on jällegi noh, mitu aspekti, et jällegi mulle tundub, et see, kui saab, kui väärtustad nagu Eesti Rahvuskultuuri ja eesti identiteeti ei tähenda sellest loogiliselt absoluutselt järeldu seda, et sa oled ja ksenofoobia. Et minu meelest jällegi aetakse tihtipeale segamini kaks asja, jäta igasugunegi kultuur ju kogu aeg refekteerib seda, mis toimub maailmas ja seda, mis toimub tema ümberkultuur, kui niisugune ei saa olla suletud, siis on need surnud kultuur. Kultuur on elavnenud nähtus ja ta on kogu aeg ütleme siis suhetes kõige sellega, mis toimub mujal. Ta võtab sealt midagi üle, ta midagi jätab unustuse hõlma. Ta respekteerib kogu aeg. Sellest omakorda järeldub, et midagi kultuurile põhilist, midagi väga omast oleks ümber defineerida. Tihtipeale. Mulle tundub, et need vestlused käivad jälle selles nagu raamis, et et kui me taha olla suletud, siis me peame oma rahvuskultuuri põhimõtted nagu ümber defineerima, sest et muidu me ei ole euroopalikud, et absoluutselt ei ole. Nii et me oleme täiesti euroopalikud, kui me hoiame oma põhimõtetest kinni ja samal ajal elame nii-öelda dialoogis teistega ja, ja ma arvan, et kinnisvaraarendus on nagu üks osa sellest, et loomulikult me peame jälgima seda, et me rikuks ära linna üldpilti. Me jälgime muinsuskaitse nõudmisi, Unesco nõudmisi. Aga noh, on ju täitsa ilmselgelt me ei saa elada niimoodi, et me kõik elame 19. sajandi puumajades edasi. Kinnisvaraarendus käib ja on ja, ja sinna ei ole midagi parata. Ma arvan, et selle sellega midagi halba maarjamäele saanute 50 minuti jooksul rääkida nendest asjadest, mis sel aastal on olnud olulised ja ja nendest asjadest, kuidas me püüame siin selles hästi kiirelt muutuvas maailmas hakkama saada, aga et mida me võtame omaks, millest me ei raatsi loobuda, et need on, ma arvan ka iga vikerraadio kuulaja jaoks hästi olulised asjad. Kui te nüüd kujutate ette, et on läinud 10 aastat praegusest mööda ja te peaksite näiteks oma lastele seletama lastele, lastelastele seletama, mis toimus Eestis aastal 2015 siis missuguste märksõnade järgi seda aastat meenutaksite? Väga raske öelda, sellepärast et vahel on ju niimoodi, et see, mis toimub hetkel, tundub nii õudselt tähtis. Aasta pärast juba ei mäletagi enam, et see nii tähtis oli. Need hetkeemotsioonid võivad olla sellised, mis 10 aasta pärast, kui ma mõtlen näiteks, mida ma tegin aastal 2005 siis ma, Ma arvan, et mul ei tule nagu väga palju meelde ühiskondlikke sündmusi vaid rohkem tulevad meelde ikkagi nagu mingid isiklikud sündmused. Ja ma arvan, et ma pigem meenutaksin mingisuguseidki olulisi tähiseid oma oma meie isiklikus elus või räägiksime aastaga midagi sellest. Aga muidugi, kui nad küsiksid, et aga, et mis toimus maailmas, poliitikas ja nii edasi, noh, küllap needsamad märksõnad ikkagi tuleksid esile, et Euroopa seisis mingisuguselgi otsustuslävel, et mis temast saab edasi. Kuhu suunas ta jätkab ja, ja noh, eks me siis 10 aasta pärast saame teada, mis suund see oli, et minu meelest see praegu päris selge ei ole suunda, aga tundub, et see kuidagi olude kiuste kujuneb jah, et küllap kujuneb ja võib-olla ka kujundatakse dist. Lennart Meril oli selline tore lauset, et kui me oma tulevikku ei kujunda ise, siis kujundatakse seda meie eest, et küllap kuskil on ka mingid kujundajad. Marie Vaino, aitäh huvitav võistluse eest. Ja kuulajale ütlen, et nüüd kajalood läheb natukeseks pausile. Me jätkame jälle uuel aastal ja ootame siia uusi inimesi, kes aitavad mõtestada eestlaseks olemist meie kultuuri, meie igapäevast elu. Ja loodetavasti on sellest kõikidele ka natukene tuge kuulmiseni.