Kajalood on panipaigast välja võetud, et alustada järjekordset uurimistööd. Aga seekordne saade algab meil poeetiliselt ja algab tüüpilise heliküsimusega, kes räägib? Puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus. Oma silmade sinimustvalgega puuduta veel. Ma palun. Kas tunned, kuis meile ikka on lahti kõige kõrgemat taevateed? Kui tuleme kokku, kui leiame mahti, jätame vaevad ja laulame rüüpama elust januse sõõmuga. Kõige kaunimad ajad, puudutan sind oma rahu ja rõõmuga. Nõnda palju, kui vajad puuduta mind oma headuse väega ainsaks, millel on väärtust. Õnnista oma sileda käega minu karedad saatust. Puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus. Oma silmade sinimustvalgega puuduta veel. Ma palun. Helilooja Tõnu Kõrvits luges Kristiina Ehini luuletuse puudutus tere tulemast saatesse, aasta muusik, 2015, Tõnu Kõrvits. Tor, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Et iga kord, kui see laul raadiost tuleb, ma jään seda kuulama, et kuidagi nagu käsi vajub, ripppoja töö jääb pooleli ja ja iga kord ikka veel pärast peaaegu poolteist aastat, eelmise aasta laulupeost. Kuidas klomp tõuseb kurku ja vesi valgub silma ja ma ei oska öelda, mis selles laulus ja ka selles luuletuses on niisugust mis mitte ainult mind, aga ma arvan, et iga eestlast puudutab. Kas te oskate öelda, mis selles laulus niisugust on, mis ühtegi inimest külmaks ei jäta? Ja see on küsimuste küsimus, kahe alustuseks ma mäletan seda tunnet samamoodi, kui ma esimest korda seda teksti lugesin. Ja sellest maagiast kuidagi niimoodi alateadlikult hoomasin, et nendes sõnades on selline väga sügav sügav allikas. No esimene asi, mis mulle heliloojale kohe-kohe minu tähelepanu äratas, oli see, et see tekst oli musikaalne need silbid ja need kõlad, et need on väga musikaalsed. Et see oli selline puht selline professionaalne tähelepanek ka. Aga Kristiina kirjutas lihtsalt sellise teksti, mis, kus mul ei olnud vaja, no nii, nii väga pingutada, et see kõik oli juba olemas seal ja ja ma lihtsalt viisin selle töö lõpuni, et see oli töö, mis ma kirjutasin, ma arvan, mõne päevaga, see käis kuidagi väga plahvatuslikult. Esmaspäeval sain ma teksti, ma mäletan, ja neljapäeval oli see lugu valmis. Et kuidagi väga-väga plahvatuslikult. See kõik toimus. Aga te olete varem öelnud, et teil ei olnud laulu kirjutades ettekujutus, kuidas ühendkooridega kõlab. Jaa, seda küll jah, seda ma hästi ette kujutanud, sest see tekst on universaalne, seda võib laulda keegi üksinda ja, ja on ka laulnud. Mari Jürjens tegi selle eest oma sellise folk versiooni, mis mulle väga meeldib. Tundlik ja kaunis. Ja seda võivad laulda ka siis tuhanded inimesed koos. Ma loodan, et ei solvu, kui ma teen niisuguse julge oletuse, et kui te ka terves oma elus ei oleks kirjutanud ühtegi silti, b muud muusikat kui selle puudutuse laulu, mis oli eelmise aasta üldlaulupeo nimilaul. Et ka juba selle lauluga te olete ennast eesti rahva südamesse kirjutanud, aga katsume nüüd aru saada, kuidas see kõik algas. Te olete kolmandat põlve muusik ja muusika sees üles kasvanud ja te olete kindlasti juba varakult pandud muusikat õppima, mis pillide õppisid? Ma õppisin klaverit päris alguses Nõmme laste muusikakoolis, kool, mis on minu majast mõnesaja meetri kaugusel. Ja sõjaväeorkestris aega teenides mängisite tuuba. Toovad teha ja siis ma olen mänginud veel basskitarri ansamblites nooruses mulle praegu meeldib igasugu näppepille mängida. Ma ei, ma ei taha öelda, et ma neid oskan, aga mulle meeldib mängida kitarri ja mandoliini. Erkki-Sven Tüür on ühes intervjuus öelnud, et temaga õppis muusikat ja löökpille ja flööti ja, ja konservatooriumis kompositsiooni ja, ja kirjutas muusikat oma ansamblile inspee. Aga alles siis, kui ta kuulis Arvo Pärdi mise Reiret olevat käinud niisugune jõnks temast läbi või niisugune tunne või tõuge, et ma tahan ka muusikat kirjutada. Millal teil niisugune tõuge või ajend või hetk elust läbi käis, et te tundsite, et vot see on minu tee. Mina jälle kardan, et neid selliseid hetki on olnud väga palju ja, ja väga tore oli seda mürki Sonny lugu praegu kuulata, sest mina mäletan ka seda tunnet, kui ma olin äkki 16 või 17 ja ja minu ajal sõbral oli tabula rasa vinüülplaat selline üleni valge. Ja Arvo Pärt, kes sel ajal oli siis keelatud tud keda, keda ei, ei mängitud ju meil siin üldse. Ja ma läksin selle plaadiga koju, seda kuulasin, et see, see oli selline eriline hetk minu jaoks. Aga selliste nagu et keegi oleks juskui ümber mingi lüliti on asendisse pannud, et seda hetke. Mul ei ole olnud, see kõik on kuidagi sellisesse voolusängi ise ise nagu läinud. Ja kuidagi orgaaniliselt ja loomulik, ainult et ma ei ole kahelnud võib-olla või, või ikka olen kahelnud ka, et kas, kas ma tegelen õige asjaga või, aga noh, need on olnud sellised ajutised, et no ma arvan, et kõigil kõigil on selliseid hetki olnud. Aga mulle lihtsalt muusika on niivõrd meeldib ja, ja ma ei räägi isegi muusika kirjutamisest, mulle meeldib kuulata muusikat ja mulle meeldib, kui inimesed ennast läbi muusika väljendavad, et muusikaga tegeleks ma, ma arvan nii või teisiti, et ükskõik, mis ei oleks mingil moel. Ma pean siinkohal iseennast parandama, sest muidugi oli see Arvo Pärdi teose Tabula Rasa, mis ka Erkki-Sven Tüüri puhul käivitavana mõjus. On teil veel meeles, millega see teos teid missuguse uudsusega äratas võime hoius? See on hoopis selline teistmoodi esteetika, mis sealt hoovas ja, ja mina noore inimesena ma arvan, et mulle meeldis seal hetkel eelkõige võib-olla see selline kurbus ja selline ilu kaunidus, mis oli oma sellises täies vääringus kohe tajutav ja, ja hoomatav. Ma arvan, et see võis olla, mis mind liigutas. 2003. aastal Tõnu Kõrvits tantsite klassikaraadiole pika intervjuu ja see saade sai pealkirjaks olen julgenud unistada. Selsamal aastal oli üle raadiumajaline suur arvutisüsteemide rike ja seda saadet ei ole alles. Kas te võite meenutada, millest te olete oma varasemas elus unistanud ja millest jumistasite aastal kakstuhatkolm? Niikaua kui te meenutate. Ma ütlen kuulajale, et 2003.-ks aastaks oli Tõnu Kõrvits saanud juba Heino Elleri nimelise muusikapreemia siis vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia, Lepo Sumera heliloomingu konkursi preemia, aga ta ei teadnud, et juba 2004 te saate Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ja siis hakkas neid preemiaid tulema nagu nagu Vändrast saelaudu. Aga milles tunnistasite? No võib-olla sel ajal ja ehk isegi pisut varem kui kakstuhatkolm veel enam oli minut muusiku elus selline periood võib-olla kui Ma sain küll kirjutada oma loomingut kompositsioone, aga pidin tegema ka palju selliseid töid, mis otseselt minu loomingut ei puudutanud, noh näiteks ma Aranseerisin palju muusikat, tegin muusika seadeid ja tegelikult ma teen seda, seda praegu ka, aga palju vähem. Aga sel ajal võis isegi pool või, või isegi enam minu töödest olla just selline muusika aroniseerimine ja seadmine, et ma võisin ehk sel ajal unistada rohkem sellest, et mul oleks aega ja energiat ja inspiratsiooni kirjutada, kirjutada oma loomingut. Samas see muusikaseadete tegemine on olnud mulle väga suur ja tähtis kool, et, et mul on see väga meeldinud ja, ja see on mind väga palju õpetanud teda. Minu isa, kes on professionaalne muusika arranžeerija? Ma olen temalt palju õppinud. Ja see on, võtan, ma arvan eelkõige sellist empaatiat erinevate muusikate vastu ja see on äärmiselt tore, et leida erinevate stiilide, žanrite, ajastute muusikast kiirelt midagi, mis kõnetab energia, ükskõik kuidas seda nimetada. Aga et sa nagu haarad sellest kinni ja, ja sa oled selle sees. Kas ma arvan õigesti, et teie unistused on täide läinud, et teil on aega ja inspiratsiooni kirjutada muusikat nüüd? No selles mõttes küll jah, aga unistada on ju tegelikult alati ilus ja ja mis elusa ma unistusteta oleks, et kõik unistused ju ka ju ei täitu. Aga sellegipoolest on, on hea omada sellisest, ütleme jah, kolmest-neljast-viiest koosneva teose, tulevase teose, sellist listi või nimekirja, kus siis välja noppida midagi, kui on õige aeg ja õige koht ja see see kirja panna. Millest te praegu unistate. Praegu on erinevad unistused, lähemad ja kaugemad. Mul oli just hiljuti siin paar kuud tagasi, väga meeldiv ja tore koos Tallinna kammerorkester ja filharmoonia kammerkooriga, Risto Joost oli dirigendiks ja me tegime sellise koos sellise eleegia tsükli üheksaosalise leegiate tsükli Emily Brontia loomingule. Doris Kareva aitas mul näiteks valida ja toimetada ja jaga, tõlkis, näid. Ja mis peamine, ta pani need õigesse järjekorda. Et see töö ma olin selles pikka aega juba eelnevalt tunnistanud ja, ja nüüd ma mõtlen, et ma tahaks midagi sellist. Et varsti jälle uuesti teha, et see, mul jäi veel mõned asjad jäid hinge peale, ütleme nii. Kas seal unistusi väljaspool loomingut? Ahjaa, ikka no need võivad all olla ju väga väiksed, istutada veel mõned puud või või üleüldse teha midagi head. Ma arvan, et parimatel hetkedel võib ju ka nii mõelda, et see muusika, mis sa kirjutad, et ka see on üks võimalus teha midagi head. Jaak Jõerüüt on öelnud ühes plekktrummi saates, et kui kirjanik kirjutab romaani novelli siis justkui tasuta kaasaandena ta saab ise enda kohta seda tehismidagi teada. Kui te mõtlete tagasi oma viimase 10 15 aasta loomingule, mida seda kirjutades te olete iseenda kohta teada? Saanud see on hea küsimus ma arvan, aus oleks vastata ikkagi ausalt, et paratamatult saad teada, aga ikkagi ka seda, kui kui ebatäiuslik sa ise oled, et nii see on, et sa, et sa eksid, et sa võid teinekord langetada. Jällegi hakkad mõtlema, et sa oled teinud midagi, et sa oled liikunud, et sa oled otsustanud ja võib-olla sel hetkel see ja pärast tundub mitte sellise õige asjana, võib-olla oled võtnud vastu mingi töö, mida sul ei ole nii väga vaja olnud, teha mõne suure töö. Või oled öelnud niisama mõne nii-öelda jah-sõna sest ei, peab oskama öelda, aga mina kahjuks olen üsna vilets, ei ütle. Aga see on ju kõik tegelikult elu, et mis seal ikka, et sellised asjad tuleb alla neelata ja edasi minna, aga, aga ma ei kurda, sest tegelikult on ju kõik väga kenasti. Tõest jutt olles mulle tuli meelde, et te olete ju klassikaraadios töötanud pikka aega varasematel aegadel. Et kui me mõtleme selle peale, et siin raadius on olnud aegu, kui, kui heliloojad oma tudengipõlves on töötanud helirežissööri, täna alustame Arvo Pärdist jahina Jüris elust ja Jaan kohast siis teile see tehnika vist nagu väga ei istunud, et tulite klassikaraadiosse saateid tegema. On hea, hea ja see oli väga ilus aeg, kohe algusest peale, kui klassikaraadio tekkis, olin ma kohal ja ma tegin, siis oli see programm hoopis teine, oli selline päevaprogramm. Ja minu meelest oli see muusika valimine oli siis hommikul poole 10-st kaheni ja siis kella kolmest kuueni või poole seitsmeni. Ja ma mäletan, et oli päevi, kui ma olin terve päev eetris eetris ja valisin muusikat ja suvepäevad. Aga teate, see mul on praegu nii mõelda selle peale, sest see oli siis rohkem kui seitse tundi muusikat, mis pidi valima. Ja millal on aega inimesel kuulata seitse tundi muusikat. Ei ole, sest isegi kodus, kui sa üksinda oled, siis sa mõtled, et ma peaksin midagi muud ka tegema. Aga siis pidi justkui nagu kuulama, kui palju ma sain muusikat kuulata ja kui palju head muusikat, head head esitusi ja ma tegin endale nimekirja, milliseid teoseid ma tahan kuulata, et see oli tõeliselt, et hea kool on väga tänulik selle aja üle. Ma mäletan, te olete teinud saateid, vaatasin just arhiivist üle budistlikust muusikast, kas ka hinduismi ist? Vaat seda ma ei mäleta, kas tõesti? Ühesõnaga, kui te olete nende asjadega kokku puutunud, kas need on teid ka kuidagi rikastanud või, või kas idamaade kunst, kultuur, religioon, kas seondeid elus huvitanud ja kas näeme ka mingeid mõjutusi teie loomingust? Ja kindlasti on, aga arvan, et oluliselt vähem kui võib-olla mõnda teist loojat, Peeter Vähi kindlasti ja Sven Grünberg praegu oleksid väga erutatud olekus ja oskaksite kaua ja pikalt rääkida. Sellest teemast aga aga mind võib-olla vähem ja, ja mul on vahetevahel isegi tunne, et see kõik, see, mida te siin nimetasite, on võib-olla minuni jõudnud läbi mingisuguse teise filtri. Aga kuskilt kuskilt mujalt läbi käinud või kasvõi Grünbergi muusika, et ma olen teda kuulanud ja ja niimoodi vot selle peegelduse nendest asjadest või kuulanud maha Višnu kestvat või, ja nii edasi ja nii edasi. Et jaa. Väga huvitav, te olete olnud ääretult produktiivne, ma kiiresti kuulajale loen ette, et teie praegu on loomingulises portfellis kolm kammerooperit. Teoseid sümfooniaorkestrile, keelpilliorkestrile, puhkpilliorkestrile, duo triot, kvartetti Clintetid teoseid, Ülo pillidele segakoorilaulud, meeskoorilaulud, naiskoorilaulud, lastekoorilaulud, soololaulud, filmimuusika seaded ja orkestratsioonid. Kuidas ta nii palju jõuate? Kas te istute pidevalt noodipaberi taga või või te juba kirjutate arvutisse? Ei, ma kirjutan ikka noodipaberi, aga ma hakkasin ka mõtlema, et äkki ma olen liiga palju kirjutanud. Aga no selge, mis ma oma tudengitele ütlen ka, et distsipliin on, on väga oluline muusika kirjutamise juures, et sellega peab tegelema iga päev, see on tööl käimine, sa lähed hommikul tööle ja siis pärastlõunal või õhtupoolikul tule tagasi, et see ei ole päris nii, et sa ootad nädalavahetust ja siis teed paar tundi midagi, et see on iga päev. Ja Ühel hetkel sellest noh, sa saad aru, et, et see ongi sinu töö. Looming, aga, aga see on tõepoolest asi, kus sa pead iga päev olema ja kui sa ei ole, kui tuleb mõni paus, siis läheb pisut aega, et sinna tagasi saada, see on nagu noh, ma ei tea, kirurgi nuga, et et kirurg peab ka kogu aeg lõikama ja helilooja peab kogu äkki. Aga kuhu jääb muusa puudutus? Muusa puudutusega on niimoodi, et, et küll ta puudutab, et siin spetsiaalselt seda otsima hakata või, või hüüdma, et sellele mõtet ta tuleb varem või hiljem sinu juurde. Teil on kõigepealt idee. Kas te siis valite zhanri? No žanr on sageli oma esituskoosseisu tõttu juba ette määratud. Aga. Kuidas need valikud hakkavad ahenema, et te jõuate välja siis tõesti selleni, mis just nii, nagu ta olema peab? See on iga loo puhul võib olla erinev, aga sageli hakkab see ka mingisugusest muusikalisest kujundist kas mingisugusest armooniast või, või meloodias lood ja tegelikult minu jaoks on oluline kaasaegses muusikas, võib-olla ta ei ole võib-olla nii populaarne muusikaline väljendusvahend. Aga või ehk ma teen praegu liiga kellegile, aga, aga meloodia olulisus laul, kuulda seda, mis sa kirjutad? Ma ei ole ise laulja, ma ei oska laulda, mul ei ole ilus. Aga ma olen tähele pannud seda, et kui mingisuguse külmade ilmadega või viiruse tõttu mul ei ole häält, ma ei saa rääkida ära siis siis ma ei saa komponeerida. See on väga huvitav jah, aga, aga nii see on. Kas hääleaparaat võngub muusikat kirjutades hääletult kaasa? Või, või, või laulan ma seda siis kuidagi joriseda seda kõike kaasa, mis ma seal kirja panna, ma arvan, see on pigem niimoodi ja kui seda häält ei ole, siis midagi on, midagi on väga valesti. Noh, ikka küsitakse, et kui te nüüd kuulate oma muusikat, mida te olete kirjutanud 10 15 aastat tagasi kas te ise oskate välja tuua mingisuguse käekirja või stiili või selle, mis on teile omane, te ütlesite, et Teie kirjutatud muusika peab olema meloodiline, harmooniline, laulev, kas veel midagi? Kuidas ise? Osteti? Sellel muusikal võiks olla selline oma teekond, vaid seda võib nimetada ka siis dramaturg. Eks teosel võiks olla ülesehitus ükskõik mispidi. See võiks näidata erinevaid tahke ja pakkuda mingisuguseid lahendusi. Ma arvan, see, see on tähtis. Ja seal võiks olla erinevaid värve kindlasti muusikas, et need, sellised praalset leiud võidan praalset, sellised aktsendid, et need on, need on mulle ka olnud alati väga südamelähedased. Võib-olla need 10 aasta tagused teosed mulle praegu endale tunduvad natuke isegi liiga lopsakad ja liiga sellised õitsevad oma see värvide ja mustrite poolest, aga, aga selline see tookord oli, et et ma arvan, et nüüd on võib-olla ehk seda pisut vähem, mitte väga palju vähem, aga pisut vähem pisut sellisem doseeritud muudetud kujul, rohkem. Muusikakriitikud ütlevad Tõnu Kõrvitsa, teie muusika on niisugune. Mitte ainult meloodiline, harmooniline, aga ta on ka nagu kuulajat ja interpreeti austav, toetav, soe, julgustav, natuke müstiline ja salapärane. Kas niisugustel asjadel nagu inetus alata, tus, Vägivald, reeturlikus mis on inimese tumedam pool, ei ole teie loomingus üldse koht. Seda. Head sõnumit või? No mis puudutab seda interpreet sees ja kui ma kirjutan mõnele pillile, siis ma tahan sellest pillist kõike teada, ma tahan teada, kuidas seda mängitakse. Noh, ma tean, ja juba ma olen nii palju pidanud kirjutama nendele pillidele kõikidele erinevatele. Ja ma tahan, et interpredil oleks seda hea mängida, aga samas see, et seal oleks ka väljakutse, et, et selles mõttes ma alati selline hea vanakooli pill, pärasus see on, ma arvan, minu muusikas sees, et see, see mulle meeldib. Aga need tumedamad pooled, vaat see on huvitav. Võib-olla siis seda tõesti on vähem millegipärast või, või anda kuidagi kuidagi teistsugusel kujul muusikas kuidagi peidetud kujul. Samas muidugi lavateostes paratamatult tuleb midagi sellist alati alati ka sisse ja tegelikult ka teostes, kus on teksti kasutatud. Seda seal seal on, aga kui palju mul on endal raske öelda? Ma muidugi tunnen praegu, et sellist noh, sõna positiivne ei kõla võib-olla kõige paremini, aga aga nojah, kuidas ma nüüd ütlen, elu helgem pool. See kõlab veel halvemini, võib-olla selline lootus, äkki seda, seda on ehk. Kas te elus ka üritate konfliktist mööda vaadata ja kui teil on elus rasked ajad ma ei tea, kas neid on olnud, siis kust te leiate selle tasakaalu uuesti või kust te leiate tuge, jõudu, et et ikka jalul püsida. Hea küsimus. Noh, kui selline aeg on, siis peab lihtsalt seisma. Et nii kaua, kuni see torm vaibub, Sander. Aga noh, muusika on muidugi väga hea, selline tröösti ja, ja ükskõik, mis kujul seda kirjutama sa, sa kuulad. Ja sõbrad on väga olulised mõttekaaslased, teinekord on hea teha nimekiri inimestest, kellele sa võiksid helistada, kui sul on keeruline aeg, lihtsalt juba see nimekirja tegemine ja siis sa näed, kui piksam. See juba iseenesest teeb tuju paremaks. Et tegelikult väga palju aitab ka lihtsalt kõndimine, näiteks mulle väga meeldib looduses käia. Ja mul on oma lemmik ja salakohad, kuhu ma lähen ja kus ma, kus ma olen, konfliktide eest ja põgeneda ei ole võimalik, et teinekord jah, pead ebameeldivatele asjadele otsa vaatama, neid püüdma lahendada nii hästi kui võimalik. Ma eeldasin, et ühe variandina toote esile looduse, sest kui ma hakkan vaatama teie teoste pealkirju tänu meile, jõgi, pisarate fantaasia teispool päikesevälju tuulde lauldud laulud vihmast ja tuulest. Ma saan aru, et loodus ja kõik see, kuidas ta mõjub teile ja see kajastub teie loomingus üks üks kui siit välja tõsta on tuulemaa. Teil on tuulemaalaulud, visandid, eleegia, mustrid, pildid, maalid, mille poolest see mütoloogiline ja seni tõestamata teid köidab? No sellepärast sõidadki oma saladuse tõttu, see on saladus. Ja see on ka põhjamaa põhjamaa kogu oma sellises rikkusesse tuulama. Ja kirkuses. Et see on jah, üks selline tsükkel kuuma, olen alati alati tagasi tulnud. Loodus on, on oluline. Need, jõed, tuuled, vihmad, tegelikult ma võiks võtta ühe nendest ja ma arvan, et ma saaks elu lõpuni selle teemaga hakkama. Kui ma näiteks need kõik ülejäänud teosed peaksin kirjutama laulma vihmast see oleks täitsa okei, minu jaoks. Oleksin vihmamees. Kajalood portreteerib täna aasta muusikuks 2015 valitud heliloojat Tõnu kõrvitsat. Räägime nüüd inimestest Tõnu Kõrvits, kes teid on mõjutanud ja võib olla Neist inimestest, keda teie omakorda mõjutate ja mitte ainult oma loominguga. Kes on need õpetajad, heliloojad, interpreedid, kes on oma tõekspidamiste või muusikaliste eelistuste või inimlike omaduste poolest Teile kõige lähemal, kes on teid mõjunud? Täna ajasin nimekiri oleks väga pikk, minu enda loomingu õpetajat kindlasti esimeses järjekorras Alo Põldmäe, Raimo Kangro ja Jaan Rääts. Eriti just Raimo Kangro, kelle juures ma õppisin siis muusikaakadeemias ja tema juures ka selle kooli lõpetasin, et teda nüüd ei ole juba juba päris mitu aastat, aga kuidagi väga igatsen tema järele ja tema, sellise. Kuidas ma teile ütlen, et need tunnid õpingute lõpupoole olid üsna sellised lihtsalt kuulases minu asja ja noogutas ja, ja võib-olla ei olnudki suurt midagi ja, aga mul oli seda noogutust vaja. Tema andis mulle väga tähtsa asja, mida ma olen ka ise püüdnud oma õpilastesse sisse süstida, on seal vabadusearmastus ehk see, mis sinu sees on, see peab nii ehedamal kujul kui vähegi võimalik välja tulema, et ei tohiks olla midagi sellist kunstlikku või sa ei tohi midagi vägisi sinna nagu juurde külge pookida, et see, see ei lõpe hästi. Et just jah, sa selline aususe ja vabaduse teema. Aga mul on olnud ka palju teisi õpetajaid, et mõtlen alati oma esimese klaveriõpetaja peale Elvi Jakobsoni peale, kui, kui kannatlik ta oli ja kuidas ta viitsis minuga jännata ja mõtlen ka oma muusikaajalooõpetajate peale. Toomas Siitan, Kristel Pappel, kelle loengud olid lihtsalt sellised tõelised etendused. Et kes on mulle palju andnud, et neid, neid inimesi on, on väga palju ja nüüd tuleks uus nimekiri nendest interpreetide dirigentidest, et nojaa, see on nii pikk teema, aga, aga siiski ma mõned nimed, nimetaksime dirigendid, mõttekaaslased, Tõnu Kaljuste, Risto edastanud oli ka Olari Elts, et. Te olete üsna palju kirjutanud muusikat pühendusega, kas dirigendile, interpreedi, kui just meenutada, te olete pühendanud vähemalt ühe teose dirigent Risto Joostile siis tenor Mati Turi-le, siis saksofonist Virgo Veldi nagu ainult mõnda nimetada mis tähendus on heliloojale sellele, et, et ta kirjutab teose pühendusega, et kas see on nagu interpreedi poolt tellitud v helilooja teeb üllatuse, interpreedid. See on jah, see on pigem võib-olla selline üllatus, et see tavaliselt see tuleb mul kuidagi viimasel hetkel, kui see lugu on juba valmis, siis ma mõtlen, et aga ma mõtlesin, kui ka kogu selle kirjutamise ajaga tema peale. Et ma peaksin kuidagi siia teose peale siis kirjutama ka. See on alati midagi erilist helilooja jaoks, kui ta pühendab mõnele interplaneedile, siis oma oma muusika oma teose Kui oluline teile on see, et te saate interpreedid suhelda? Kui ma vaatan mõnikord Eesti televisioonist myy saadet, kuidas helilooja Arvo Pärt käib proovides mõnikord katkestab proovi ja, ja ütleb, kuidas seda peaks esitama, või siin, kui oli Veljo Tormise juubeliõhtu, siis ka tema minu meelest käis proovis ja seda oli televiisoris näha. Kui oluline teile on käia peaproovis eelproovides ja öelda, et vot see asi peab olema nii ja mitte teisiti. Ma arvan, et ma olen üsna leplik ja selline naiskai, nagu öeldakse inglise keeles. Et ma ei sekku eriti muidugi, kui seal on midagi väga valesti vale noot või, või, või täitsa mööda tempo, siis ma muidugi pean sekkuma, aga, aga seda ei juhtu just väga tihti. Minu mõte on ikkagi see, et mina olen oma töö teinud ja nüüd las teised inimesed siis tegelevad sellega ja nendel on oma visioon ja kõige paremad asjad tekivadki, kui sellised kaks poolust või kaks maailma saavad kokku ja siis sellest tekib kolmas maailm, et see, see ongi, see ongi väga-väga hea, see on parim, mis 100 muusikaga juhtuda. Nii et jah, ma, ma käin proovis ja ma avaldama oma arvamust, aga mul ei ole ühte ja sellist kindlat ranget nägemust asjadest tavaliselt, et mulle meeldib anda vabadust. Aga teil ei teki sellest sisemist konflikti, kui interpreedi nägemus ei kattu teie omaga. No kuidas ma nüüd ütlen, kui see on ikka täiesti erinev, siis siis tekib, aga kui see tekitab minus uudishimu, siis jaama lasen sellel edasi õitseda ja edasi olla ja see mulle meeldib, minu jaoks on see palju huvitavam kui keegi mängiks minu lugu täpselt nii, nagu ma olen seda tahtnud või kui oma kujutluses ette kujutanud. Te olete heliloojana jõudnud sellesse ajastusse, kus teie loomingut esitavad välisinterpreedid. Mulle tundub, et eriti oluline side on teil briti muusikutega. Nad plaadistasid kreegi vihiku aastal 2013 ja 2014 üks tippkoorsitas täies tabad Maateri. Kas te saite ka nende proovides käia neile mingeid märkusi, teha? Juhtnööre? Ja need mõlemad olid väga huvitavad projektid. Kreegi vihiku plaadistamine ja kontsert koos Royal Holloway koori ja Britteni sümfoonia, aga et see oli teistmoodi, seda enam, et, et see teos on ju eestikeelne kreegi vihik. Sellega on üldse kummaline lugu, et minu enim mängitud teos, aga ta on eestikeelne, teda on kõige rohkem väljaspool Eestit esitatud. See mulle meeldib tegelikult väga. Ja Stavat maatori ka seoses õnnestunud mul päris mitu korda käia proovides salvestusel kui ka siis kontserdil plaadi väljaandmisüritustel. Koor, kes seda teost esitas, sixteen on üks selline noh, loetakse sellise maailma kooride hulka ja seda nad tõesti on. Sellised asjad väga rikastavad ja inspireerivad heliloojat kahtlemata. Kas nende esituses oli mõlemal teosel mingit teine münt või teine maitse lähenemine? No ikka sesse briti laulukultuur on, on ju palju teistsugusem kui, kui meie oma, kas, kas selle poolest, et siks teenis siis naishääli, täpsemalt madalamaid naishääli aldid laulsid kõik mehed? Ainult sopranit olid naised, et juba see annab sellele koorile, eks ole, teistsuguse sellise kõla. Brittidega seoses, et ühes varasemas vastuses viitasite sellele Lageda lauludele Emily Brontë luule põhjal, kas teil on endal ka kuidagi niisugune tunnete, et on eriline side Suurbritannia kultuuriga Ingliste traditsioonidega või või see on lihtsalt elu jooksul niimoodi kujunenud? Ei, ma ei tunne seda sidet, ma ikkagi jah, see on kuidagi kujunenud ja ja need tekstid on siiski niivõrd universaal. Ma olen sündinud, aga meil on ju ka oma sood ja rabad ja need tekstid, kui neid seal kõva häälega ette lugeda, siis need haakuvad täiesti ka Eesti sellise temaatikaga. Aga brittide selline eneseiroonia, see, see on ju ka eestlastele väga omane. Nii et kultuurid põimuvad. Kui me ennem rääkisime sellest, et loodus on niisugune lõppematu inspiratsiooniallikas ja, ja näiteks vihmakeelest võiks lõputult ka muusikas rääkida siis oma üllatuseks märkasin, et, et teie teostel on olemas ka religioosset ainet, just seesama kreegi vihik, millest te rääkisite ja ja koorilaul Paabeli jõgede kaldal ja vaimulike rahvalaulude seadeid on teile siis on lausa piiblist võetud tekstidele kirjutatud laul, mida Ain Anger esitab koos sümfooniaorkestriga. Äkki te seletate seda natuke lahti? Nojaa tähendab, see vastab tõele jah, et selliseid teoseid on päris mitu ja nad on väga erinevad teosed. Tegelikult seal veel mõned tähtsamad teosed jäid nimetamata laulud laulude laulust on mul üks tsükkel, kus ma olen kasutanud väga kaunist Vello Salo ja Indrek Hirve tõlget ülemlaulust. Üks ma arvan, läbi aegadeks kaunimaid tekste, mis, mis üldse on kirjutatud. Ja Paabeli jõgede kaldal, mis te nimetasite, see, selle looga oli üks natuke selline kummaline lugu, võib-olla isegi et mulle see tekst on alati meeldinud. Mäletan, kunagi oli laulvaid Rivers of Babylon isegi ja, ja sealt ta jäi mulle meelde ja ja tegelikult ma kuidagi viisin need otsad kokku alles mõni aeg tagasi, et ots on ju seesama piiblitekst, et vaat-vaat kui huvitav. Boney M oli teinud sellest tõelise hitt. Nojah ja, ja selline jõe ääres istumine ja nutmine, see kuidagi mulle sel hetkel tundus kuidagi aktuaalne või see kujund mulle meeldis ja siis kirjutasin kirja isa Vello Salo, kes on üldse mind väga palju aidanud tõlgete osas ja ka lahti seletamisega, mida need teosed teosed tähendavad. Ja ma küsin, et mis seal Paabeli jõgede kaldal, et milles see tekst täpsemalt räägib ja isa Vello ütles, et see on küüditatute laul. Ja siis ma mõtlesin ahhaa ja hakkasin vaatama kalendrist, millal mul see esiettekanne nüüd oligi. Ja siis oli, vaatan 14 juuni, 41. aasta küüditamise aasta jah, et siis ma siis ma mul oli nagu selline mõjumendus kruustset. No selge, et nüüd siis ma pean selle loo kirjutama, et see kõik kuidagi tekkis niimoodi, et ja paljude teiste tekstidega on ka niimoodi, et need on minuni jõudnud. Ja siis ma olen tundnud, et ma pean, pean seda tegema kasvõi samas tabat materjal, mis on tegelikult üks räägib siis sellest, kuidas Jeesuse ema vaatab oma poega ristil. Et see on üks väga karm teema, karm, väga jõuline, räns õliga ja sünge, isegi tekst. Ja tavaliselt vist heliloojad oma elu lõpu poole seda kirjutavad, aga kui mulle see tellimus tuli ja see tuli konkreetselt selle teksti peale siis ma mõtlesin, et no kui ta tuli, siis ma pean seda tegema. Tuleb teha. Me peame selle teema jätma nüüd siinkohal pooleli, et rääkida ikkagi sellest, et te praegu õpetajate muusikateatriakadeemias komponeerimist ja orkestreerimist. Mida see õpetamine teile pakub, kui me mõtleme näiteks sellele, et ei arva Pärdil ole kompositsiooni, õpilasi veile tormisel, ei ole klassikalises mõttes kompositsiooni õpilasi, ta küll õpetaja muusikaakadeemias on õpetanud pikka aega regilaulu. Erkki-Sven Tüürilt, nüüd enam ei ole kompositsiooni üliõpilasi, aga näiteks Helena Tulve ja teil on missuguse nišise täidab. See hakkas ka kuidagi väga ootamatult ja hakkas ta tegelikult kurbade selliste sündmuste tagajärjel, et üks põlvkond muusikuid, kes heliloojad, kes õpetas muusikaakadeemias väga, tegelikult lühikese aja jooksul ootamatult lahkusid. Lepo Sumera, minu õpetaja Raimo Kangro ja Nende nooremad kolleegid pidid selle töö üle üle võtma. Ja kui ma sinna läksin nüüd juba 15 aastat tagasi, siis seal kuidagi ma loenguid pillidest ja õpetasin orkinstratsiooni hiljem mõned aastad hiljem, siis tulid esimesed kompositsiooni õpilased. Ega ma ise ka ju täpselt ei teadnud, kuidas see käib. Mul ei olnud ju oma mingist sellist visiooni, võib-olla kohe ja oma metoodikat see kõik kuidagi on need aastate jooksul kuidagi tulnud ja, ja tekkinud. Mulle meeldib õpetada saanud, tahaks juba üks, viis pääseda sellest helilooja üksinda, sest see on see, kui ma kord nädalas tulen kooli ja ma tulen siis inimeste sekka, ma näen siis inimesi ja olen nendega koos. Ma ei ole üksinda oma töötoas, see on tegelikult sageli, ma tunnen seda otsekui, et see on minu jaoks puhkepäev. Ei kirjuta muusikat siis kuigi tegelikult see on väga pikk päev, kui ma seal muusikaakadeemias olen tõesti varahommikust hilisõhtuni välja ja sinna vahele jääb ka veel loeng, kui sa räägid poolteist tundi järjest ja see ei ole üldse üldse lihtne. Aga Meil on väga tore selline väikega teedel, kus on erinevad õppejõud ja mina oma õpilastele võib-olla kõige rohkem olen jah püüdnud kuidagi sisendada neile ka seda, seda sellist vabadust ja neid kuidagi inspireerida ja neid kuidagi juhatada mingisuguste tee otste juurde ja natuke niimoodi selga veel tõugata. Mine nüüd mööda seda teed või nii, et et eks ta sageli on ka selline seal nüüd vist natuke selline, kindlasti liialdatud ütlus, aga ta on selline psühholoogiline nõustamine ka teinekord, et kuidas seda loomingut siis teha või kuidas, kuidas mõelda? Aga muidugi ka väga tehniline, sest muusika kirjutamine on, on ka väga tehniline asi, et seal, kuidas mingi pill kusagil kõlab või mingi kooslus ja ja nii edasi ja nii edasi ja orgistratsioon eriti see on väga range selline distsipliin tegelikult. Teie kõige andekamaks õpilaseks peetakse Pärt Uusbergi. Ja teie ühiseks jooneks on meloodilisus harmoonia, vaikus. Kas me võime siit mingeid jooni või paralleele tõmmata näiteks Arvo Pärdi muusikasse, kui me räägime vaikusest või on teil teistmoodi vaikus? Tõnu Kõrvits, kui on Arvo Pärdi teostes. No kindlasti teistmoodi, ma arvan, kõigil igal heliloojal on see vaikus teistmoodi. Vaikus on oluline ja ja Pärt Uusberg siis valdab seda vaikusele sellist kuulamise kunsti päris hästi ja ta on täitsa nutikas poiss. Mul on temaga olnud väga huvitavaid aegu, üldsegi mitte nagu lihtsaid aegu, isegi teinekord, et on olnud ka siis verd, higi ja pisaraid. Aga ta on üks hästi armas, et mul on tunne, et meil on tegelikult olnud väga-väga hea klapp ja see, millisena ta minu juurde muusikaakadeemiasse tuli õppima ja millisena ta läks sealt välja, et et minu meelest on, on ka tema pisut muutunud ja kindlasti paremuse või vähemalt selliste suuremate võimaluste poole rohkem. Väga armas oli teda vaadata dirigeerimise oma laulu viimasel üldlaulupeol. Ja ta on hea dirigent ja seda koori asja muidugi mõikab ta väga hästi. Te olete mitu korda rääkinud selle pika intervjuu jooksul muutumisest ka iseenda muutumisest. Kas te suudate ennast ettekujutada hallipäise kompositsiooniprofessorina 75 aastaselt minemas muusikaakadeemiasse, missugune on teie looming ja missugused on teie õpilased, siis olete kunagi mõelnud sellele? No võib-olla mõned korrad arendus, aga mitte nüüd päris iga päev. Mis suunasti muutut? No ei tea, ma loodan, et teate, minu kõige suurem selline mitte hirm, aga üks asi, mis ma nagu alati tahan, tahan, et see 75 aastane halli peaga ja prillidega ja nii edasi, mis just ütlesite, et see selles mehes oleks ikkagi poisike kusagil seal hinge aseta viskaks mõne rumala nalja ja kuidagi oleks jah, just nimelt, et see poisike laks tema sees edasi, et seda ma tahaks, kui seda ei ole, siis oleks ikka väga kurb. Kõige viimane küsimus. See laul, mille te olete kirjutanud koguja raamatu tekstile piiblist, lõppeb sõnadega. Aeg vaikida, aeg rääkida, et kui on kuulajal võimalik, siis Ain Anger esituses, seda saab mitmel helikandjal kuulata. Missugune aeg praegu teie elus on? Tõnu Kõrvits? Kindlasti mitte, oli aeg vaikida, aga aeg, milleks? Ei vaikimiseks praegu ei ole aega, et pigem ja rääkida, rääkida paratamatult no eriti viimasel ajal praegu ma pean rääkima sõnadega, praegu räägin sõnadega. Ja siis võib-olla vähem aega selleks, et rääkida oma oma muusikas, aga aga see on kõige tähtsam asi, rääkida oma muusikas ja laulda oma laulu omal häälel oma muusikas, et, et see on see, mis, mis, mis ma tahan teha. Vaikida jõuab pärast pikalt ja kaua. Teeme siis nii, et jääme lootma, et poisike tehisei sure kunagi. Palju tänu pika intervjuu eest, Tõnu Kõrvits ja hästi palju edu edaspidiseks.