Kajalood on seegi kord üles leidnud täiesti haruldase inimese, kelle elukäiku ja mõttemaailma me siin saates hakkame natuke lähemalt uurima. Tere tulemast saatesse orientalist, Martti Kalda. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Marty, te olete jälle tagasi reisilt ühte oma kõige lemmikumasse maailmaossa, see on Kagu-Aasiasse. Kus te käisite seekord ja kuidas te tajute, et elu seal kas muutunud või et seal elu ei ole? Tunud oh kohe nii keeruline küsimus, et minu jaoks Kagu-Aasia tähendab ikkagi eelkõige selliseid väga vanu tsivilisatsiooni teenuseid ja ja seekord mul õnnestus käia siis kõigis kolmes neist kõige olulisemas punktis. Jaava saarel asuv porobuduur, maailma suurim stuupa, Birmas asuv pagan, budistlik mana pealinn, üle 4000 templi ja stuubala ja loomulikult Kambodžas vankur oma hiiglaslike templitega. Aga kui me räägime Kagu-Aasiat tänapäevast, siis selliseid väikseid muudatusi ma ikka märkan kogu aeg, sest viimastel aastatel on mul õnn olnud käia peaaegu iga kuue kuu tagant mõnikord isegi sagedamini. Mõned asjad on väga sellised, stabiilselt samasugused, jäävadki ilmselt igavesti samadeks. Näiteks see, et asju tehakse omal moel, millest võib-olla lääne inimesed ei saa, ei saa üldse aru, et ütleme siis templites jalanõude äravõtmine või või see, et kui, kui asjad venivad, siis asjad lihtsalt venivad, et aeg on selline suhteliselt kummist mõiste. Kagu-Aasia inimeste jaoks. Samas toimuvad väga suured muudatused, eriti kui, kui vaadata poliitilisi muudatusi näiteks Birmas, Tais, Kambodžas. See, kuidas turism areneb, kuidas see paneb neid riike ise ise arenema, see on tihti niimoodi, et nädalate küsimus ja sa näed mingeid muudatusi. Nii ruttu käivad muutused tänapäeval. Janno üks selline hea näide on, on seesama külake, mis asub siis Kambodžas Ankari külje all seeemm Reep. Mul on õnnestunud kunagi seal käia, kui külas elas 2000 inimest ja seal oli umbes kolm hotelli. Süüa sai turu peal telgis, praegu on seal hotelle üle 400, pood on iga nurga peal, restoran on iga nelja meetri tagant ja linnas, viimati kui ma vaatasin, elas üle 45000 inimese, juba turism on seda kasvatanud. Need inimesed on tulnud sinna kõik tööle turistide jaoks, näiteks. See on tohutu majanduslik majandusliku sissetuleku allikas Kambodža riigile. See on ainult võib-olla see on üks näide. Kas me võime teha järelduse, et turism hävitab algset sajandite jooksul väljakujunenud elustiil ja laad? Kindlasti ta mingil määral hävitab, siin on, siin on see täpselt sellised sellised kaalud, et ühelt poolt Ta on kohutavalt kasulik. Ta toob eluühendusi, paremaid teid, kommunikatsioonikohtadesse, kus, kus võib-olla muidu areneks tohutult aeglaselt. Teiselt poolt kahtlemata ta noh, rikub või tihti isegi näiteks saastab sellega, et liiga palju turismibuss sõidab kusagil või midagi muud säärast. Nii Martti Kalda, te olete tõenäoliselt väga õnnelik inimene sel põhjusel, et teie tööd ja teie hobid on nii tihedalt ühte põimunud, et seal mingit piiri tõmmata on väga raske. Ütlen kuulajale, et Martti Kalda on rohkem kui 20 aasta jooksul pidanud loenguid Eesti ülikoolides Kagu-Aasia ja Lähis-Ida ajaloost, kultuurist, keeltest, usunditest on omandanud magistrikraadi Aasia kultuuriloo eriala. Tõlkinud iidseid tekste sanskriti keelest eesti keelde olnud väga usaldusväärne tarne Aasia ja Ida ekspert Eesti Raadios, Eesti Televisioonis. Kirjutanud artikleid Postimehes, selle kõrval väga palju reisinud paljudes riikides, eriti mis puudutab Aasiat ja, ja muid idamaid käinud rohkem kui 10 korda. Te olete korraldanud orientalistika seminare, te olete pidanud loenguid joogast. Ja praegu te juhite Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli. Tallinna Ülikoolis on nii. See viimane ei vasta kahjuks enam tõele. Mis nüüd, vastab tõele. Nüüd vastab tõele see, et alates selle aasta sügisest olen ma täiesti vabakutseline. See on suur samm inimese elus, mis sundis astuma. Mõnes mõttes oli, see oli peale surutud samm, et nii huvitav, kui see ka ei ole, et hetkel, kui kui aasia surub ennast mõnes mõttes nagu läänele peale leidis kuskil ei oska nüüd öelda, kas see on nagu üks ülikool või Eesti ülikooli maastik või kõrgharidusmaastik üldse, et teatud teatud suundi aasiahariduses ei ole enam vaja. See on hämmastav, mul tuleb meelde, et Peeter Olesk on kirjutanud sellest sirbis ja toonud näiteks mismoodi Oslo, Kopenhaageni, Stockholmi ülikoolides on terve suur hulk rahvuslikke teadlasi vastavatest rahvustest teadlasi, kes uurivad idamaid ja mitte ainult kultuurifilosoofia ja usundi põhjal, nii nagu on Tallinna ja Tartu Ülikoolis vaid selleks, et näiteks Põhjamaade ärieliit saaks idas ennast läbi lüüa ja teostada, selleks on olemas omad uurimissuunad, omades ülikoolides, aga meil on niimoodi, et selleks, et saada mingitki kommentaari eestikeelset selle kohta, mis Lähis-Idas või, või Aasias toimub, me peame pöörduma ülikoolide, kultuuriloo, õppetoolide ja nende õpetlaste poole. Et kas siin on põhjus selles, et Eesti on nii väike ja et me ei saa tähtsamat või täpsemat uurimissuunda endale lihtsalt rahalistel põhjustel lubada. Ma arvan, et ühelt poolt Eesti on, on muidugi jah hästi väikene ja ja teiselt poolt, ega see üks või teine suund tingimata seal tee näitas, ei tähenda seda, et see inimene noh, olekski kitsamalt spetsialiseerunud sellele suunale, et see, see ikkagi tähendab seda, et tal on olemas mingisugused laiemad algteadmised ja nüüd siis vastavalt sellele riiklikule tellimusele või ülikooli soovile anda siis ühte või teist teise haruga tegelemas, nii et ma ei arva, et otseselt oleks vale pöörduda eesti skulptuuriloolaste poole. See on umbes samasugune näide, mille ma pidin, pidin hiljuti tegema Indoneesias reisijatele, et nemad küsisid, et kuidas saab olla niimoodi, et me oleme Indoneesias, aga kogu aeg meie ümber on elemendid India kultuurist, India epostest ja nii edasi ja nii edasi. Ja mina ütlesin, et vaadake, kui ma Eestis ütlen teile Trooja hobune või brokrustuse säng siis intelligentse inimesena saate te ometigi aru, millest ma kõnelen. Kuigi see ei ole meie kultuur, vaid see on vanakreeka ajas ja ruumis väga-väga kauge tsivilisatsioon, aga ometigi see on alust põneval moel mõjutanud ka ka meie oma. Nii et inimesed, kes, kes tegelevad mingisuguse vana kultuuriga, tähendab seda, et nad ei olekski nagu seoses tänapäevaga. Põhiline ongi võib-olla see, et Tänapäevases haridus maastikul tihti tudengid, need, kes ei ole piisavalt kaua ühe või teise asjaga tegelenud, jäävad kinni mingisugusesse, iidsesse, teekstiitsesse, kultuuri, ei oska seda seost näha. Et praktilisele poolele pööratakse väikest tähelepanu ja, ja arvatakse, et kogu see tarkus on, on nii-öelda raamatutes, aga tegelikult ma ütleksin, et, et vähemalt Aasia uurijale on niisama tähtis viibida seal seal kohapeal ja näha seda kultuuri tsivilisatsiooni tänapäevases tegelikkuses. Sest noh, ilma selleta No õnneks need, kes õpetavad Tallinna ja Tartu Ülikoolis Aasia ja Lähis-Ida keelt, kultuuri nad õnneks hoiavad ka poliitiliste sündmustega ennast kursis, nii et ajakirjanikul on, kelle poole allika saamiseks pöörduda. Aga kui me nüüd kerime aega 20 aastat ja rohkem tagasi, et kuidas teie selle orientalistika enda jaoks avastasite ja mis seal on, nii põnevat ette olete. Olete oma elutee sedapidi määranud? Isegi algas, algas varem, et mul oli õnn käia keskkoolis ajal, kui Eesti oli iseseisvu mass ja, ja lõpuks see siis ka ka toimus või taasiseseisvus. Ja väga palju selliseid uusi teemasid kerkis esile. Räägiti asjadest, millest võib-olla nõukogude ajal ei olnud räägitud näiteks erinevad usundid, kristlus aga see info, mille, mille meile omandasin seal ikkagi kohutavalt selline läänekeskne selliseid klassikaliste kultuuride, antiigi, kristluse keskne ja mind hakkas huvitama see, mis sealt, mis sealt siis nagu edasi anda. Et loogiliselt võttes tundus, et noh, kristluse judaismi islami kõrval on ju teisi religioone plaani, et sealt tekkis siis siis huvi. Ja, ja sealt siis ka ühtlasi soov õppima minna. Tegelikult algselt läksin hoopiski õppima teoloogiat ja, ja Aasia kultuuriloo peale sattusin siis pigem nagu dioloogia ja, ja sealt heebrea keele ja, ja muu säärase kaudu. Aga nüüd füüsiliselt Aasiasse sattusin tegelikult suhteliselt juhuslikult. Et õpingute ajal ma küll mõtlesin, et noh, kunagi, aga, aga ma ei mõelnud otseselt, et et tingimata just siis nüüd. Aga ühel hetkel kutsuti mind dokument Taal filmiprojekti juurde, millega seoses sattusin Indiasse ja ja öeldakse, et, et rännumeestele on niimoodi, et kui kui ta ükskord saab selle nii-öelda maitse suhu, et siis ta enam ei saa nagu pidama. Ja, ja ilmselt minuga läks samamoodi. Jah, aga kogu kogu selles filosoofias ja kultuuris peab olema midagi, mis teid seal tugevalt kinni hoiab. Sest huvitavaid rännu siht on maailmas kindlasti teisigi. Ja ei, absoluutselt minu jaoks on, on aasia mõtteviisi juures kahtlemata kõige olulisem see, et et ka mitmed tihti vastakad arvamused võivad olla samaaegselt tõesed. Ühesõnaga ei peagi tingimata välja selgitama, kellel on õigus vaid vaid õigus on kõigil. Tõde seisneb selles, et on, on mitu erinevat arvamust. See on ilmselt üks kõige olulisemaid asju. Mis ei takista ka idamaades väga veriselt oma õigust maksma panemast Ei, absoluutselt sellepärast, et taasiga arvamus, eks ole, aga, aga kusagil alust paneva on sees ka see, et kõikidel on samaväärset õigus. Nii et see on selline tõeline tõeline idamõistmine. Ja, ja teine moment, mis mulle meeldis kunagi ülikooli tudengeid vastu võttes, mulle meenub üks, üks noormees, kes tuli meile aasia kultuurilukku ja nad olid väga laialdased teadmised ja aga ta ütles, et aga ma veel sellel sügisel ei tule, et aitäh, et te mind vastu võtsite. Ma lähen ennem Eesti sõjaväkke. Ega me ütlesime, et ta saab vabastuse, siis ta ütles, et ei, ei ma tingimata lähen Eesti sõjaväkke, sellepärast et ma tahan, et ego kaoks kõigepealt. Ehk siis minu jaoks nendes aasia mõtteviisides on alati mingisugune selline äärmiselt praktiline moment sees. Ütleme siis niimoodi, et nad mitte ainult ei õpetaja filosoofiat, vaid nad õpetavad ka elama. Ja, ja see praktilisus on üks nendest asjadest, mis mind Kas ego on inimeste juures idamaades vähem näha? Ei, ilmselt mitte, aga, aga ütleme siis niimoodi, et väga paljud inimesed usuvad sellesse, selle ego hävitamine või seal sellise egoismi hävitamine on äärmiselt oluline tegevus. Ja see aitab meil oma elu paremini elada. On kergem absoluutselt teiste inimestega suhelda, ennast teostada. Sest sul ei ole. Ütleme niimoodi, et sa oled seal paindlikum selles elus sa oled vastuvõtlikum, sa võib-olla suudad teistest paremini aru saada, nii et see on kahtlemata üks äärmiselt seene oluline mõte. Ma ei saa kuidagi mööda sellest Süüria sõjast, mis on üks põhjus, miks Euroopasse on tulnud suur põgenikelaine ja see on tekitanud Euroopas kriisi ja, ja Euroopal puudub arusaam, kuidas seda kõike peaks reageerima või kuidas sellega peaks hakkama saama. Kas see sõda, mis Süürias praegu toimub, kuidas see idamaades endis on mõtteviisi muutnud põhimõtteid muutnud meeleolusid ja eesmärke? Tegelikult idamaades mõtteviisi ja eluviisi muuta on väga keeruline. Et isegi selline sündmus nagu nagu Süüria kodusõda või konflikt on ju tegelikult veel muudab suhteliselt vähe, nii veider kui see ka ei ole, et ütleme siis niimoodi, et idamaade on üks selline suur elevant, et see, kas tema seljal nokib vähekene suurem või vähekene väiksem lind jätab ta suhteliselt külmaks. Inimeste liikumine idamaades on, on alati olnud, on aeg-ajalt olnud, et Süüria sõja tulemusena toimuv migratsioon Euroopasse on on üks sadadest migratsioonidest kes ei mäleta näiteks Vietnami sõja järel, kui oli tohutu migratsioon Vietnamist välja bulaselt meeritulid võimule, Kambodžas, Kambodžas välja Korea sõja järel, täpselt samamoodi, tegelikult afganistani, räägime me siis ükskõik millisest Afganistani sõjast, kõik on toonud tegelikult lähiriikidesse ikkagi miljoneid põgenikke. Siia, Omaani elab afganistani sõja tulemina kolm ja pool miljonit inimest Pakistanis kes ei olegi koju läinud ja kes tõenäoliselt ei kavatsegi koju minna. Et sellised sellised liikumised, rahvaliikumised on suhteliselt tavalised olnud. Nüüd eraldi küsimus on see, et kelle huvides või, või mis põhjustel see rahvas valgus Euroopasse. Et noh, nende enda motiividest kahtlemata me võime võime aru saada nüüd eraldi küsimus on selles, et miks nad näiteks ei läinud lähiriikidesse, kus on sama religioon, sama kliima samad inimesed, sama keel. Aga põhjus on lihtne, et ega need lähiriigid ei, ei soovinud neid ja lähiriigid tegid ilmselgelt selle neile selgeks, inimesed liiguvad ikkagi sinna, kuhu on võimalik liikuda. Kust nad loodavad midagi saada, mis, mis iganes nende nende lahkumise motiivid on, on need majanduslikud või on need reaalselt hirm oma elu pärast? Kauguses ikkagi terendab see, et et Euroopas on nii-öelda majanduslikult parem olla. Teine küsimus on selles, et Süüria sõda on kestnud juba aastaid, põgenikud on olnud ka juba aastaid, miks sellel suvel on see õige küsimus? Miks just sellel suvel tulid põgenikud? Süüria sõda käib 2011.-st aastast alates ja mis on vastus? No vot vastus tuleb, tuleb välja mõelda, kes, kes initseeris näiteks tuleb võib-olla küsida kus need põgenikud varem olid, põgenikud olid Liibanonis, Türgis, Jordaanias, kust enamus nendest põgenikest Euroopasse saabub. Tüüridist Läksid Türgi kaudu ja Türgi kaudu niimoodi, kas Türgi on midagi Euroopa Liidult saanud vastutasuks põgenike põgenikevool katkeks? Kui me vaatame uudiseid, siis me näeme, et on küll saanud. Nüüd viimasel nädalal just, et see on nagu väljapressimise vahend, see on väljapressimise vahend. Teine võimalus on muidugi ka see, et see initseeritud on nii-öelda seestpoolt põgenike enda seestpoolt. Keegi ütles, et vot nii, nüüd me hakkame liikuma. Keegi ütles, tulge minu järel. Ma näitan teile, kuidas, kes minna, mis on nende inimeste motiivid. Võiks küsida, et kas see on ebasümmeetriline rünnak? Äkki ongi? Sellele tasuks sellele tasuks ka mõelda, rahvasteränded on küll ajaloole vaatame kultuure ja tsivilisatsioone hävitavad või ka muutvad nähtused. Siin on väga mitmeid selliseid erinevaid aspekte, mille, mille üle tasub mõelda. Räägitakse sellest, et ISIS on väga osav valima välja erinevaid strateegiaid. Kasutama läänemaailmavabadusi läänemaailma enda vastu, näiteks internetivabadust. Võime mõelda veel, mis need, mis need sellised ebasümmeetrilise rünnaku suunad või sihid või strateegiad võiksid olla, aga äkki on põgenikelaine täpselt samasugune, kui see mitte midagi muud ei, ei tee, siis ta vähemalt häirib teatud riikide rahulikku eksisteerimist, võimalust kontrollida kõiki inimesi. Et siin on väga mitmeid erinevaid variante, ma ei taha tingimata öelda, et see nii on, aga, aga siin on, siin on väga mitmeid erinevaid võimalusi. Kuhu vaadata. Mis sellest kultuuride kokkupõrkest võib edasi saada, ehk ehk missuguseks kujuneb Euroopa kultuuritraditsioon näiteks 25 50 või 100 aasta. Pärast hea küsimus, aga oletame, et need praeguste põgenike ja ka juba varasematel aastatel tulnud põgenike järeltulijad näiteks saavutavad noh, Eesti on nii pisikene, oli ikkagi, ütleme näiteks Saksamaal Saksamaa ühiskonnas enamuse. Saksamaa ühel hetkel on islamiriik vähemalt enamuses islamiriik, te peate seda tõenäoliseks? Ma pean seda täiesti tõenäoliseks, et sellisel juhul. Ma ütleksin, et eesmärk on juba saavutatud, eks ole. Et kui eesmärk on on nii-öelda Euroopa islamiseerimine, mis võib olla vabalt üks selle põgeniku põgenikevoolu kaugemaid eesmärke, siis. Ma ütleksin, et oma inimestega riikide täitmine on üks parimaid vahendeid. Ka seadused muutuvad, Rootsis elavad eestlased on rääkinud seda, et terve 20. sajand oli Rootsis niisugune komme, et kui lütseum või keskkool gümnaasium lõpetab kevadel, siis aktus peetakse tavaliselt kirikus protestantlikud luterlikus kirikus, aga nüüd on seekord ära muudetud, siis see solvab islami usku, õpilaste usulisi tundeid. Siis teine näide on Austraaliast, kuhu minu ema leeriõde oma vanematega koos 44. aastal välja rändas. Ja üks tema viimastest kirjadest oli niisugune, et ma tahaksin Eestisse saata hea meelega niisuguse jõulukaardi, kus on vanad armsad sümbolid. Petlemi sõim, Jeesus-laps Maarja kätel. Aga meil ei ole niisuguseid kaarte, neid lihtsalt ei ole müügil, sest see samuti solvaks moslemi usku, inimeste usulisi tundeid, mis tähendab seda, et ajapikku hakkavad muutuma ka kombed, seadused ja, ja need inimesed, kellele me heas usus pakume varjupaika ja loodame, et nad kristlike ühiskondadega integreeruvad, et tegelikult see on üks vale unistus või täitumata unistus. Tegelikult on, on asjalood mitmes riigis näidanud, et, et läheb kuidagi teisiti. Ma ütleks niimoodi, et eks nad integreeruvad, kellega nad integreeruvad, lihtsalt omal moel. Ja, ja lõpuks on küsimus selles, et kes siis kes siis keda integreerib. Sellele küsimusele me ei saa praegu vastata. Ta ei saa ja noh, ütleme niimoodi, et et ma tingimata ei taha öelda, et, et see see protsess oleks, oleks kuidagi halb või väär või, aga, aga selline, selline protsess on täiesti võimalik. Et kellegile, tema, tema religiooni või tema tõekspidamisi ette heitmata. Paratamatult sellised asjad muudavad riike tsivilisatsioone, miks mitte ühel hetkel ka seadusi? Kui on seadusandjate seas piisaval hulgal inimesi, kes leiavad, et on vaja neid muuta? Me keegi ei saa praegu öelda, mis on hea või mis on halb, et hirmutab, on see, et me ei suuda prognoosida, me ei suuda ennustada, kuidas asjad lähevad. Nii on. Kojalood. Kajaloodi saates on täna orientalist Martti Kalda. Te olete teinud elus dokumentaalfilm. Ja te olete kirjutanud novelle, nendest seitse on ilmunud ajakirjas looming. Mis on see, mis teid sunnib otsima üha uusi ja uusi eneseväljendusvahendeid? Oh, ma ei oskagi öelda, mõned sellised asjad on, mis mulle tundus, et et inimene peaks peaks elus tegema, teate, nagu öeldakse, et inimene peab istutama ühe puu ja ja muud säärased asjad, et see üks dokumentaalfilm ja, ja teise dokumentaalfilmi stsenaarium, see tuli peaaegu niimoodi pool juhuslikult, et pigem pigem mingid inimesed leidsid mind ülesse. Need novellid umbes samamoodi, et see oli üks selline väga veider suvi, kus mul eemaldati pimesool ja, ja võib-olla see pimesool segas või halli kuidagi ees. Et pärast seda tõepoolest hakkasin kirjuta, oli mõningaid mõningaid teemasid, mida ei olnud võimalik tavapärast artiklite ega ega, ega raamatutega kuidagi väljendada. Millega ma kahtlemata tahtsin midagi midagi öelda, mõnikord on, on sellest aru saadud, mõnikord ei ole sellest aru, saad tühja kah, ma ei hakka. Neid kuidagi nii-öelda lahti seletama, et kui keegi keegi soovib, siis loeb ja, ja saab aru, täpselt nii, kuidas ta tahab, tahab saada, aga, aga jah, ma, ma olen otsinud väga erinevaid variante eneseväljendamiseks ja, ja ma olen rõõmus, et ma neid endiselt veel leian, sest juhul kui enam ei leia, siis siis võib-olla ei olegi nagu huvi inimesena edasi areneda. Need viimased novellid, need on ju kõik pärit aastast 2012 13 15 vähemalt ilmumise kuupäeva järgi. Te kirjutate nendes Eesti elust, mida teisti elust arvab. Ei, ma tegelikult ise ei arva, et ma väga eesti elust kirjutan, aga, aga eks paratamatult kirjutan eesti elust. Mida ma arvan Eesti elust. Ma arvan, et. Kahjuks arvan, et meil on liiga palju tühiseid inimesi. Võib-olla isegi mitte tühiseid inimesi, aga inimesi, kes tegelevad tühiste asjadega asjatu siplimisega ja, ja tõepoolest selliseid tüpaaži on, aga see on suhteliselt lihtne naeruvääristada. Ja võib-olla võib-olla see on ka üks selline asi, mida ma olen, mida ma olen tahtnud teha. Kindlasti on need inimesed olnud minu enda enda ümber. Teiselt poolt, kui neid inimesi ei oleks meie ümber, siis ei oleks neist nii nii hea kirjutada, niiet kirjanduslikust seisukohast võttes on nii hea, et et sellised inimesed on olemas. Mulleraati meeldinud vaadata asju mingisuguse sellise nurga alt, kus siis teised inimesed või enamus inimesi ei näe, nii et, et kindlasti ei ole ma seda üritanud oma novellides teha. Võib-olla mingisugustele probleemidele tähelepanu juhtida, kuigi ma otseselt ei arva. Ma peaksin mingisugust nii-öelda ühiskonda muutvat programmi seal esitama. Ja samal ajal kohtan ma seda, et inimesed üha sagedamini kurdavad, et aasta läheb aasta järel ma iga päev rabelen, sebin, teen oma arvates tähtsaid asju. Ja ma ei suuda enam meenutada, mida ma tegin aastal 2010 2008 2012, et elu kuidagi libiseb nagu liiv läbi sõrmede, midagi ei jää meelde hoolimata sellest, et ma kogu aeg midagi teen. No minul seda probleemi ei ole, sellepärast et kusagil ma arvan, kusagil 15 aastat tagasi ma väga selgelt taipasin ära, et, et kõikide nende asjade sees, mis mis sulle pakutakse teha või, või mis sa, mis sa võtad, teha tuleb näha selliseid nagu selgeid kaugeleulatuvaid prioriteet. Tuleb tegeleda nende asjadega, mis on päevat jääva väärtusega, mis, mis jäävad alles. Tuleb panustada enesearengusse, mitte mitte tingimata sellesse. Kui palju sul midagi on. Sellistele inimestele, kes kellele tundub, et nad ei mäleta, mida nad, mida nad tegid tuleb ilmselt soovitada, et nad oma tegevuste sees leiaksid üles need, need, mis on nende jaoks ja igavikulised kõige tähtsamad. Mina teen nimekirju. Kohe selgelt panen, panin kirja. Sihid peavad olema olema silme ees. Nägema, kuhu sa selle asjaga tahad. Tahad välja jõuda ühe või teise asjaga. Ja siis tuleb lihtsalt tegema hakata. Kirjanik Jaak Jõerüüt on ühes hiljutises plekktrummiintervjuus Eesti terevisioonis öelnud, et kui kirjanik kirjutab romaani siis üks asi on see lugu ja need mõtted, mida ta tahab lugejale öelda, aga teine asi on see, et iga romaaniga ta avastab iseenda kohta midagi. Kirjanik nimelt kui te mõtlete oma novelliloomingu peale, siis mida nende kaudu või nende abil olete te iseenda kohta teada saanud. Kindlasti olen ma saanud teada, et ma ei ei ole väga inimsõbralik inimene. Ütleme siis niimoodi, et, et ma pigem olen selline. Ma ei arva inimesest väga hästi ja, ja teiselt poolt ma olen jällegi aru saanud seda, et inimene on kõikvõimas Ei, peaaegu ei olegi sellist asja, mida inimene ei suudaks teha, et mina usun sellisesse. Ühelt poolt ma usun inimese kõik võimsusesse sellesse, et inimene on võimeline pidevalt arenema, ise ennast arendama, oma oma ümbritsevat maailma arendama. Aga ma arvan, et see on selliseks arenguks on võimelised ainult väga-väga üksikud indiviidid. Ja, ja, ja enamusest inimestest ma kahjuks ei arva väga-väga hästi või õieti ma ei arva siis nende negatiivsetest omadustest väga hästi. Et inimene on oma nõrkus, theory inimene on kahtlemata oma nõrkustele. Nõrkuste, kirgede laiskuse oli et ma arvan, et üks asi, mida, mida meil ei kasvatata la kindlasti peaks kasvatama, on tahtejõud. Kuidas te oma järeltuleva põlvkonna juures neid sihte suudate teadvustada, neile? Noh, see ongi selline igapäevane töö, et tuleb näidata, mida, mida selle abil on võimalik saavutada. See on, see on, see on eeskuju, küsimus. Ma arvan, et sellega peaksid tegelema näiteks ka meie liidrid rohkem. Ehk siis ei tuleks rääkida mitte poliitika muutustest, tuleb näidata, kuidas see muutus, toimub. Mingi näite. Väga raske on uskuda, riigiisasid, kes räägivad, et alkohol on meie elanikele tohutut kahju tegev kui nad peavad seda kõnet keset vabariigi aastapäeva, samas helistades klaase kokku. Samas pidades ministeeriumide ja firmade pidusid, kuhu eelarvesse on sisse kirjutatud tohutus koguses alkoholi. Alustaks sellest, et te näitate isiklikku eeskuju joote vett. Ja siis me räägime sellest, et kas teil on õigus rääkida sellest või mitte sellistest väikestest asjadest. Nii et sellest ei saa rääkida, ainult ei saa öelda, nagu nagu Jeesus, et mina räägin, nüüd kuulake seda, mis ma räägin, aga noh, ma ise teen, teen vähekene teistmoodi. Kasvama ei pea mitte ainult sinu nii-öelda mõtted, vaid vaid ise peab kasvama inimesena ka. Ma olen mitme saatekülalise käest selles kajaloodi saates küsinud, et kui neil õnnestuks kohtuda omaenese mina ka siis, kui nad olid kahekümneaastased. Et mida siis ütleks 20 aastasele iseendale. Ja kõige sagedasem vastus on see, et ma annaksin niisugust nõuet vähem pidusid, vähem ajaraiskamist, vähem pealiskaudseid suhteid. Kusjuures ma olen kindel, et niisugust nõu neile anti ka näiteks vanemate poolt siis, kui nad 20 aastased olid. Martti Kalda, millest see tuleb, et tarkus jõuab kätte alles siis, kui sellega ei ole peaaegu midagi peale hakata? No vot sellepärast, et enamus inimesi ikkagi oskab õppida omaenda vigadest, mitte mitte neid nii-öelda kõrvalt nähes või mitte neid lihtsalt lihtsalt kuuldes, et inimene on paratamatult senine olend, kes, kes õpib omaenda kogemuse kaudu. Seetõttu üks selline asi, mida, mida Eestis ei hinnata, aga näiteks Aasias tohutult hinnatakse on kogemus ja, ja valus. Et noh, vaatame mingisuguseid korea või jaapanifirmasid, kus tihti inimesi edutatakse vastavalt sellele, kaua ta on selles firmas töötanud. Ja meile see tundub võib-olla nagu selline imelik, et võib-olla mingisugune noor novaatorliku poiss vääriks, vääriks elavat aga me unustame ära, et sellel inimesel võib olla, keda, keda vanuse tõttu edutatakse. On olemas selline väärtuslik pagas, mida sellel noorel inimesel ei ole. See on see kogemus, see igapäevane lihtne kogemus jah, ta võib-olla juba vana, väsinud ja Risigneerunud ja ja mu mõtted ei pruugi olla värsked. Aga see kogemus on, on eraldi väärtus. Siin on lääne ja ida kultuuri ja traditsioonide suur lahknevus, et kindluse ja läänes on see tegija, kes on noor, kes on saanud väga hea hariduse, uut Aadi mõtlemise, kes kõikide tehnoloogiatega on hästi kursis. Aga tegelikult ju ka Lähis-Idas ja Aasias. Kogu see nutimajandus on väga kiiresti jalad alla saanud. Mismoodi see mõjutab nende mõtteviisi? Ega tegelikult ei mõjuta, aga see on tõepoolest üks selline selline asi, et, et inimene võib olla. Ja noh, keskmine aasia inimene ongi väga-väga vaene, ta võib elatuda ühest kausitäiest riisist, päevasead võib elada bambusest hütis, aga nutitelefon on tal olemas. Et see on staatuse küsimus, aga see ei olegi Lotuse küsimus, see on pigem see küsimus, et, et sa võid ju elada kusagil soosaarel, aga sa tahad ju olla nii-öelda maailma asjadega kursis. Näiteks Birmas, kus mul õnnestus käia siis nüüd sellise 10 aastase vahega 2004, kui, kui kõik kogu see telekommunikatsioon välismaailma suhteliselt täiesti keelatud firma oli samasugune, ta oli kui need on praegu samasugune, kui me äratame nagu tänavapilti, vaatame inimeste sissetulekuid või vaatame seda, seda ainuke, mis on muutunud, on see, et neil on ühendused. Ja nüüd on neil ka sõnavabadus öelda teha. Ja, ja see on ikkagi olnud selle nii-öelda piirangu, et sul ei tohi olla interneti ühendus, sul ei tohi olla mobiiltelefoni selle kaotamise tulem. Nad on ühenduses maailmaga, nende ideed voolavad vabalt. Aga see ei ole toonud neile mingisugust majanduslikku edu. Aga see on neile toonud vabama mõtlemise. Nii et ma arvan küll, et, et see selline uus tehnoloogia muudab maailma just nimelt selleks lauda, et ideed levivad kiiremini. Nüüd samas jällegi on vastupidine näide ka, et kõik lootsid, et selline interneti levik toob näiteks Hiina demokratiseerimise juba 10 15 aastat tagasi, lootsid seda? Ei ole toonud. Nii et siin on teatud selline limiit ka kahtlemata seletad, piir on ees. Ideede vaba vool ei, tingimata ei tähenda seda, et et riiklikud süsteemid või võimeid, demokraatia peaks kuidagi arenema kiiremini või paremini. Kas internetivaba levik, kui mõned Hiinat korraks tõstame kõrval riiulile võib vähendada seda mõistmatust, mis on ida ja lääne vahel? Hoia absoluutselt, aga, aga see võib ka mõistatust suurendada. Et siin on selline klassikaline näide ka võib-olla tänaste ja eilsete uudistega seoses, et vaadake, see kuvand, mis jääb läänest interneti või näiteks filmidele globaliseeruva kultuuri vahendusel võib olla väga vildakas. Noh, kui me räägime probleemidest, näiteks Indias vägistatakse naisi ja see on selline epideemia keemiline siis vaadake, milline see kuvand on india mehel läänest keskmine Hollywoodi selline film. Mees ja naine kohtuvad. Neil on edukas kohting, 15 minuti pärast on nad voodis, meie nimetame seda montaažiks, aga nemad arvavad, et niimoodi asjad käivadki. Neil puudub see ülejäänud kontekst ja see on nagu ida ja lääne puhul selline hästi sümptomaatiline ja see on tegelikult ka näiteks vana idaasju uurides, alati ma tuletan, olen õpilastele meelde tuletanud, et vaadake, võta mingisugust kultuurilist nähtust vanas idas. Aga tegelikult teil puudub see kontekst, millesse tekst või, või see kultuuriline nähtus sündis, ei tea üldse, kuidas seda, seda seda omal ajal käsitleti ja tihti me ei teagi ja me ei saagi seda teada. Aga seesama kehtib ka siis läänenähtuste kohta idas ja selle võib ka tuua tänapäeva. Kuivõrd nad ei ela sellessamas ühiskonnas, nad ei pruugi üldsegi aru saada. Nii et väga suurt üksteisemõistmist loota ei ole, aga võib-olla see on niimoodi mõeldud Ki. Kas sellel on ka mingid head küljed? Tegelikult ma ei arvagi, et tingimata peaks 11 niimoodi tohutult mõistma või ma tegelikult ei arva, et maailm on peaks olema üks ühine kultuur üks ühine keel. Et ma isegi ei mõista seda täpselt, mis öeldakse, mida mõeldakse selle selle ütluse all, mis on Eestis väga levinud, et saagem eurooplasteks. Mis mõttes, et eestlane on juba eurooplane a priori selleks ei saa enam kuidagi midagi saada, vaata kui me peame kellekski saama looma, siis me peame saama kellekski, kes me ei ole. Et eestlane olles me juba oleme eurooplased. See on see sama nagu öelda kreeklastele, saage eurooplasteks. Kreekast ongi Euroopa kultuur pärit. Tegelikult ei saa midagi midagi enamat nõuda. Need, kes nõuavad, et eestlased saaksid eurooplaseks või, või et Aasia riigid muutuksid nii-öelda tsiviliseeritud demokraatlikumaks nõuavad neilt, et nad oleksid midagi, mida, mida nad ei saagi iialgi olema. Seetõttu sellised asjad nagu nagu demokraatia importimine näiteks riikidesse nagu Iraak või Afganistan või Süüria jäävadki asjatuteks katseteks. Sellest ilmselt ilmselgelt Ameerika ühendriigid ja, ja väga paljud lääneriigid ei ole aru saanud. Arengut saab kasvatada ikkagi nagu mingisuguse oma maise tsivilisatsiooni baasile. Et inimesed ei tohiks valesti aru saada Aasias on olemas täiesti oma traditsioonid, oma alget demokraatia arenguks on natuke need vähekene teistsugused kui me läänes oleme, oleme harjunud. Aga just nimelt selsamal põhjusel tuleb, tuleb vaadata neid jai seal pinnalt edasi arendada, mitte üritada neile anda midagi Neile täiesti võõrast, sest nad ei saagi sellest aru. Neil ei jõuagi kohale, et see on seesama konflikt, mis avaldus väga selgelt Muhamedi pilapiltidega seoses. Et nende jaoks oli, oli, oli kõigekõrgem jumal ja tema prohvet ja Euroopa jaoks oli sõnavabadus ja neid kahte asja ei saagi kuidagi lepitada. Ja need lepituse katsed on sageli ikkagi väga veriste tulemustega. Martti Kalda väga huvitav, tund aega oli teiega siin vestelda ja, ja te täitsid minu lootuse, nimelt, et pisut aitaksite meil mõista seda, mismoodi mõtleb inimene sealkandis, kust päike tõuseb. Ja miks me alati 11 ei mõista ja kas seda üleüldse kõik, et vaja on. Nüüd saate lõpuks. Ma tuleksin tagasi teie ütluse juurde, et te teete nimekirja nendest asjadest, mida te tahate veel elus saavutada, mis on teie jaoks kõige tähtsamad? Kasvõi sealt nimekirjast kuulaja jaoks mõne punktiga avate, palun. Ei sellepärast, et mulle mulle ei meeldi tegelikult rääkida asjadest, mis, millega ma ei ole nagu hakkama saanud. Aga, aga, aga ma olin ise väga ütleme niimoodi, et ma olen ise endiselt endiselt vaimustuses nendest nendest asjadest. Mul on kahtlemata väga palju teid, nii et. Need, kes need, kes minu tegemistel hoiavad silma peal, need siis ilmselt aja jooksul näevad. Aga lisaks nendele saatesarjadele, mida te vikerraadios olete teinud ja, ja kuulajate hulgas väga populaarseks saanud, ma loodan, et uuel hooajal me kuuleme teid saatejuhina, vikerraadios ikkagi veel. Ja suveperioodil võib kuulata minu tehtud saateid, aga ma hetkel ei oleks. Ei oleks, ei täpsustaks. Millest need saated tulevad? Aga seda põnevam kuulajal on tänases saates me rääkisime orientalisti Martti Kaldaga ja loodetavasti iga kuulaja leidis siit pisut mõtteainet, mida pärast saadet veel omaette edasi mõelda. Lisame veel, et kes ei jõua uue suveni oodata, et kuulata Martti Kalda saateid, siis sarjad nii palveränduri, päevaraamat kui veel üks maailm on vikerraadio kodulehel ja meie äpis kuulamiseks valmis. Uus saatekülaline. Oma mõtete ja maailmatunnetusega on Kaja loel juba sihikul. Kohtume temaga järgmisel laupäeval. Kuulmiseni. Lood.