Aeg, mil malk saar tuli professionaalsesse muusikasse ja kujunes oma loominguga rahvuslikkuse üheks eredamaks ilminguks eesti helikunstis on küsimuse eestipoolselt küljelt põhjalikult valgustatud kolleeg Johannes Jürisson ettekandes. Etega rahvuslikult tuurid arenevad vastastikuses toimes ja seda arengut näib suunavat mingi üldisem ja sügavam seaduspärasus. Kui puht juhus ja lokaalsed olud siis meenutagem mõningaid nähtusi, eelkõige mõistagi kultuuri vallast Mart Saare ümber väljaspool Eestit eeldusega, et need võisid Saarele toimida otse läbi muusikaelu reaalse fakti või kaudselt läbi kultuurisituatsiooni ja ajastu atmosfääri üldse. Mart Saare muusikaline maailmapilt kujunes Peterburis Ida-Euroopa kõige suurejoonelisemaks pealinnas kui skulptuuri kontaktide tihedus oli võrdeline neist osasaamise võimalustega. Muidugi ühel juhul, kui oldi sellest piisavalt huvitatud. Saare tähelepanelikkus huvis uue vastu ei pruugi kahelda. Saar, kes õppis Peterburis aastast 1901 hakkas komponeerima kõikides nii-öelda oma põhižanrites klaveri teosed soolo ja koorilaulud peaaegu üheaegselt. See on 1000 904905. Pingeline ja rahutu aeg oma eriteerivalt. Mitmekülgse kultuurieluga pidi peene närvilisele natuurile avaldama toimet. Mõistagi ei peame saare varastest loomingu varasest loomingust otsima mulje kajastusi võrdselt kõige kohta ja kõigi kohta, kes oma parimas loomevormis tegutsevatele uue sajandi alguses Euroopa muusikakultuuri ilmestasid. Ometi ei tohi nendelt saadud mõju arvata olematuks. Depressiiess kreabini mõju jälgi märgata on suhteliselt hõlbus, eriti saare varastes klaveriteostes. Nende muusika olemuses oli saarele küllap ka väga lähedast. Ja improviseerida armastav helilooja võib võõras teosest saadud tugeva mulje mängida oma teoseks. Aga selles ajas on. Kasi piilus ravill Ljadov, Rimski korsakov, Putšiini maaler, Rasmaaninata neiust Rihastraus ja loomingulised põlvkonnakaaslased Manuel defalia, Joel joonis Alfred Kalnins. Partok Stravinski on Diaagile ja Morris kust või? Kogu Euroopa uurib senisest sootuks tähelepanelikumad oma juuri, ajalugu, folkloori. Kõik nimetatud muusikud vahest veab in välja arvatud, huvituvad rahvaviisist. Nii et nende loomingus on selgelt kõrvuti kaks poolt arhailine ja modern. Väikerahvuste kunstnikele on see lausa möödapääsmatu. Erinev on vaid ühelt pooluselt teisele üleminekusujuvus. Kunst algab elu ja mudelisünteesist, väidab Jaan Kross. Ja viitab Eesti päris luule rajajale Kristjan Jaak Petersonile kes aimas ära ja esimesena proovis vana ja uue sünteesi kui uut loomingu põhimõtet oma lauludes aastaist 1818 19. See tsitaat on pärit krossi viimastest vahelugemist raamatust. Luule on ilmselt sageli muusikast mobiilsem. Arusaadavalt on elu ja mudeli süntees probleemiks ka suhteliselt noorel eesti muusikale. Aga iga probleemi lahendusel on oma aeg. Rahvaviisi oli enne Mart Saart kit meilgi küllalt ja küll sobitatud kunst muusika seniste mudelitega aga need olid mujal sündinud võõrad mudelid. Ei ole siis vist ka sobitajate süü, et neid tulemusi hindame rohkem ajaloo kui kunstipärast. Neis pöördumine folkloori poole on professionaalse kunsti pidevalt toimiv tendents mis avaldub eri ajastutel erineval viisil. Sest et mitte ainult folkloori teatud kihistuste žanrite valik, vaid ka tõlgitsemine sõltub üldisest üldistest ülesannetest, mida antud aeg kunsti ette seab. 19. sajandi rahvuslike koolkondade õitsengu ajal kasutati kunstmuusikas sageli niinimetatult žanrilist modulatsiooni. Rahvalaulust sai professionaalse kammermuusikateos näiteks Leadovi väga tuntud klaveri prelüüd h-moll meloodia pärineb Bratias Näbisnest. Riigil on selle kohta ka hulgaliselt näiteid. Juba siis on märgatav rahva ja professionaalse muusikaelementide vastastikune toime. Sajandivahetuse paiku hakkab enam levima printsiip, kus rahvamuusikast võetakse üks element, meloodiline või rütmiline ja sulatatakse see kunstmuusika autorisüsteemi. Sellisel pöördel on rida põhjusi. Kahekümnes sajand avab rahvamuusikas paljut. Senitundmatut. Nimetame koday Artoki avastatud Ungari vana talupojalaulu Bent atoonilist kihistust Manuel defaliaia Garcia Lorca poolt läbi viidud kaante Hondo avastuskampaaniat Eesti üliõpilasseltsi initsiatiivil ja Oskar Kallase juhtimisel läbi viidud rahvaluule kogumist 1904 kuni 1916 tulemusega 13000 viisi ja 20000 sõnalist teksti millest paljude teiste kõrval osalesid ka Mart Saar, Cyrillus Kreek. Tänu fonograafi kasutuselevõtule suurenes nii muutliku nähtuse nagu seda on folkloor, ne teos, fikseerimise täpsus. Pariisi maailmanäituste kontserdid laiendavad sajandivahetuse Euroopa muusikalist silmaringi. Kaamelaan orkester, Ameerika džäss, diagi levib venese soonid, näiteks avardub ettekujutus meie muusikalisest keskkonnast, seda eeskätt linnaga seotu arvel. Alates olustiku muusikast meenutagem Stravinski Petruska äärmiste osade laadamiljööd ja lõpetades helidega siin või sealpool muusika piiri. Inglissarve muutumatu repliikide püssi pilvedes sarnaneb väga laeva viljele, rääkimata siis ehtsast vabriku villast Šostakovitši teise sümfoonia partituuris. 27 aastat hiljem pööratakse tähelepanu inimkõne muusikaliste iseärasustele. Igal keelel on oma muusikalised intonatsioonid, ütleb Morris ravill. Tõde, mis muusikuteni jõudis läbi muu soski loomingu. Vanad rahvuslikkuse Sabloonid on oma aja ära elanud. Stravinski ütleb dialoogides, et 19. sajandi niinimetatud vene niinimetatud Ungari niinimetatud Hispaania või mõne muu rahvuslik muusika on sama vähe rahvuslik kui igav. Manuel defaliad lareerib. Olen selle muusika vastu, mis tugineb ehtsal folkloor, sel materjalil. Vastupidi. Ma arvan, et on tarvis lähtuda elavatest looduslikest allikatest ja kasutada kõlade ning rütmide olemust, mitte nende väliseid avaldusi. Teada on partabki mõtte helilooja peab oma maa rahvamuusikat tundma nagu emakeelt. Kui vastakad ei tunduks ka need ütlemised ühes punktis ühinevad niideebeeessilt Rawell palja partok kui ka Rimski korsakov. Iga maarahvamuusika nõuab tema kasutamise korral professionaalses muusikas rahvamuusikast enesest tuletatud töötlemismoodust rahvuslikku vormi mis ei satuks vastuollu rahvamuusika olemusega. Mõte, mille hoopis varem ja üldistatumalt on kirja pannud Sergei Daneer. 1879. aastal kirjutas ta artikli, mida teha vene heliloojaid Lääne-Euroopa professionaalse muusika arengutee, näidata need on selline rahva ja kirikuviisi kontrapunktilise töötlused. Puugad, instrumentaalvormid, muusikud võtavad valmis instrumentaalvormid, mõtlemata, et need vormid kasvasid välja neile võõrastest elementidest. Vene muusika ülesanne seisneb selles, et soodustada rahvusliku muusika loomist. Eeltoodule lähedased ideed on ka kirjades tšekkovskile 1880. aasta augustist. Ei tohi unustada, et kindel on vaid see, mis oma juurtega peitub rahvas. Maalased kirjutasid oma teoseid rahvaviisile. Gregoriuse meloodiaid, millele tuginevad 16. sajandi itaallaste teosed olid enne rahvisid vahvli saksa muusika koraalist jällegi rahva viis. Seda neijevi poolt väljendatud mõte, et rahvuslikud vormid peaksid sündima rahvamuusika ja kontrapunktilise kirjaviisi ühendusest, oli omaks võetud ka Peterburis Need kaks, kellega saar õppeprotsessis regulaarselt kokku puutus. Rimski korsakofjeljada olid oma loomingus just saare konservatooriumis oleku ajal otseselt seotud rahvamuusika töötlemise probleemidega. Sajandivahetusel Valmis Leadovil üle 200 rahvalaulutöötluse mitmesugustele koos seisudele. Töö, mille kulminatsiooniks sai 1906. aastal kaheksa vene rahvalaulu sümfooniaorkestrile Rimski kaasakov tegeles 1902.-st neljanda aastani ooperiga jutustus nähtamatust, kiitusi linnast millel ulatuslik, eetiline ja esteetiline, tagama saare väsimatu ilusa otsimises nii looduses kui loomingus püüdes selle teostuse täiuslikkuse poole. Aga ka harmoonia koloristlikus kasutamises ja rahvaviisi vaimus originaalviiside loomises. Ei ole raske näha õpetaja ideaale omaks võetuna õpilase poolt. Sellised olid ju Rimski korsakovi loomingu kriteeriumid. Vene koolkonna mõju tulemusena võiks lugeda, ehkki isegi seda, et nii saar, süda kui kreek on oma kooriloomingus. Polüfoonialembesed. Saare päikesele on esimene fuga eesti muusikas, mis on kirjutatud rahvaviisi teemale. Süda linaga kui ja tõenäoliselt teine kreek oli Polifoonias neist siiski kõige järjekindlam. Tundub, et kõrvuti kontrapunktiga huvitas Tartu erakordselt materjali variatsiooniline võivariantne arendusvõimalus. See on loomulik, kuivõrd just see meetod on ise rahvamuusikast pärit. Teiseks liikumine vertikaalselt mõtlemiselt horisontaalse-le harmooniliselt lineaarse-le. See üldeuroopalik tendents on ju tegelikult alles kujunemisel. Mõistagi ei saanud Mare varases loomingus olla veel päris määrav seisukoht, mis sajandi esimesel veerandil päris julgelt levis. Et rahvamuusikat võib kasutada kui toorainet ja kasutatud materjal ei pruugi oma pikkuselt ulatuselt ühtida originaaliga. Rahvasuus leidis ka saare loomepraktikas kinnitust. Mitte alati ei tarvita saar rahvaviisi kogu tema ulatuses maid lühemalt, seda ise edasi arendades. Nii ongi ilma eri uurimuseta raske otsustada, kui palju saare loomingust üldse on rahvamuusikaga seotud. Kreegil on piir rahvaviisi ainelise ja originaalloomingu vahel nagu tormiselgi, hoopis teravam. On ka selge, et mida lühem on rahvaviis, seda vabamad on autori käed tema arendamisel. Siin võib seegi põhjus peituda, miks 20. sajandiloomepraktika loomepraktikas liikumuse üldsuund on variatsiooniliselt variantsele. 1909. aastal valmis partokil 80-st klaveripalast koosnev tsükkel ungari, slovaki rahvalaulude seadeid pealkirjal lastele. Meie kooriklassika kaks suurkuju Saaria kreek on pärandanud meile kaks ulatuslikku tsüklit rahvaviisi seadeid. Olen 34 rahvaviisi naiskoorile 1908 kuni 12 Kreigil 43 rahvaviisi segakoorile 1925. Saare laulud sündisid tarbevajadusest. Neid hakati kohe laulma tema poolt juhendatavate juhendatavates, naisansamblites ja koorides. Kreek kirjutas oma laulud ise endale nende ettekande kohta, helilooja eluajal pole seni leitud ühtki märki. Neil tsüklitel üks ühine omadus. Mõlemad autorid kasutavad rahvaviise originaalkujul, see tähendab pikkuses aga tähendab originaalpikkuses, aga lugude lühiduse peale vaatamata ja nende hulgas on rohkesti kaheksa kuni 12 taktilisi on neis fikseeritud huvitavad harmoonilised või kontra punktilised võimalikud lahendused. Ja mõlemad nisaar kurid. Kreek tulevad hiljem nende miniatuursete pärlite juurde tagasi, et neist kasvatada suurteoseid. Nimetagem kaheksa taktilist laulu, mis need ohjad laialt tuntud leelo nime all. 12 taktilist imal oli joon, mis sai hiljem veel kolm redaktsiooni. 18 taktiline on ka alguses, Jaan läheb jaanitulele, 14 aastat hiljem sai sellest saare üks tüseda maid segakoorilaule. Kreek tegi nii. Meeskooritsükkel kuus laulu Hiiumaalt on algses variandis peidus rahvaviisi seadetes. Mitmete laulude puhul mõlemas tsüklis võib täheldada ühehäälset koori faktuuri uue teksti ilmumisel. Siis alles lisanduvad teised hääled. Võte meenutab regilaulu esitustraditsioone printsiipi. Kohtume ka Veljo Tormise kooriloomingus. Printsiip, mis lubaks kõnelda rahvusliku vormi otsinguil ja leidmistest. Etti tee kaasaega rikastaks või tulevikus kasuteguriga töötaks vajata tõestust praktikas isegi siis, kui kaasaegsed seda narruseks narvakad kuna neil ei ulatu pilk kaugemale tänasest. Ja kui fantastiline oma julguse tõttu too uue idee rakendus ka ei oleks, kui vähe mõistmist ta kaasaegsetes ka ei leiaks, ikkagi on praktikasse viidud uusi tee tõestanud tulevikutasandi saavutamise võimalikkust. Nii on see iga loova töö puhul ka kultuuris. Aga see ei ole esimene, kes taipab rahvaviisi generaatori rolli rahvusliku helikeele kujunemises. Küll on ta esimeste hulgas, kes eesti muusikas folkloori üsna kõiki ammendava suutlikkusega on oma loomepraktikas kasutanud ja sellega osutamise oma kaasaegsete silmis oluliseks tõstnud. Euroopa moodsad muusika nähtused ning Wommilt ja Parsilt pärineva rahvaluule õnneliku endastmõistetavusega ühendanud lõpuks rikkaliku loomepraktika kabilka selle ühenduse elujõulisust tõestanud mitmed pärit suhteliselt sarnastest tingimustest päritolu keskkond, aeg ei jõudnud ennast heliloojana kaasajale nii mõjuvalt teadvustada. Näiteks meie järgmine 100 aasta mees Peeter süda ootamatult lühikeseks jäänud eneseteostusaja tõttu Cyrillus Kreek talu poetlikuma natuuri ja ilmavaate tõttu, mis seletab ka tagasihoidlikumat enese avaldamisvajadust. Modernse arhailise sünteesi huvi ja aste on saarel neist kõige suurem ja loomulikum. Ilmselt seetõttu leidis tema poolt tehtu tunnustust suhteliselt kõige varem ja kõige laialdasemalt. Ehk kõneleb see asjaolu meile kasare praktilisest kunstniku meelest, millele on tähelepanu juhtinud meie Tennekamaid saare uurijaid. Carleyster saar oskas arvestada ajastul nüanssidega tunnetas väga täpselt olukordi kultuurisituatsiooni tunnet puudutavaid pisiasjus ei olnud saar sugugi nii ebapraktiline kui olmeliste järgi vahel otsustama kiputakse. Rahvaviisi seaded kujul, nagu neid meile pakub, saare, aga ka kreegi ja Tormise looming on käsiteldavad oma kunstiliselt üles andelt kui teosed, mis kõige arvukama interpreedi koorilaulja kaudu rahvamuusikalist maitset kujundavad ja meie kunsti algallikate tundmisele annavad. Sellise ettevalmistuse saanud muusikahuviline tuleb helilooja mõttega kaasa keerulisemate teoste puhul. Kui mitte alati kunstnik ükse interpredina, siis ometi seda kunsti mõista ja hinnata suuta kuulajana. Saarerahvaviisi seaded naiskoorile leidsid kohe üsna rohket kasutamist kooli ansamblite ja kooride poolt. Kreegiseaded on publikuni jõudnud küll ligi poole sajandilise hilinemisega leidnud aga seda parema vastuvõtu, sest et praegust põlvkonda on Veljo Tormis rahvamuusika teadmise-tundmise esitamise koha pealt veerand sajandit tänuväärse visadusega harinud. Ja tänu sellisele põlvkondade järjepidevuse reale, milles kõnealused heliloojad on sugugi mitte ainukesed kuigi ehk oma põlvkonna kõige silmapaistvamad esindajad rahvaviisi ja kunstmuusika ehk elu ja mudeli, nagu ütleks Jaan Kross. Sünteesi osas on too vahepeal unustusse kippunud esivanemate laul jälle meie juures. Tänu neile, kes teadsid Tammsaare poolt sõnastatud tõde. Sügav ja intensiivne, saab olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aines, vaid selles, mis meil on kõige põlisemat. Selleks aluseks on meil kahtlemata talupoeg. Ühe rahvakultuuri loometöö intensiivsus aga seesama tähendab ju ka viljakus, seesama tähendab juga, suhteline originaalsus on selle rahva olemasolu õiguse mõõdupuu. On see õigus, ise, on lõppude lõpuks see rahvas ise. Öeldu rakendab propol rakendub proportsionaalselt kõigile ühes rahvuslikus kultuuris loodavale Nende, Jaan Krossi sõnadega lubage lõpetada. Nii. Kui eesti muusika olemasolu õiguse üheks mõõdupuuks on Mart Saar siis on see siiski eilne mõõdupuu. Ja eilse olemasolu õigus ise. Tänane sõltub meist. Lugupeetud konverentsist osavõtjad Eesti kooli ajalukku on jätnud oma jäljed paljud pedagoogid perekonnanimega saad kes said siis hariduse Valka, Kaarma, Tartu Õpetajate seminarides, Peterburi ja Tallinna konservatooriumis. Nii 1806. aastal sündinud Laiuse kihelkonna Alavere koolmeister Mart Saar oli niivõrd tubli muusikaõpetuses, et möödunud sajandi keskel tema koolis laulsid koolipoisid juba neljahäälselt koorilaule nootide järele. Mart Saare pedagoogilisel tegevusel on oluline koht Eesti kultuuriloos. Tegeles ta ju noorte õpetamisega viiel aastakümnel. Pedagoogilise tööga alustas Mart Saar Peterburi konservatooriumis. Teiste majanduslikult kindlustamata muusikat õppivate noorte eeskujul andis ta ülalpidamise hankimiseks mõningaid eratunde klaverimängus ja muusikateoorias. Ja kuigi Tartu ajaleht elu väitis 1908. aastal, et õppides pealinnas juba õige palju õpetanud, oli see ilmne liialdus. Lõpetanud 1908. aastal oreliklassi ja asunud elama Tartusse, võttis Mart Saar osaliselt üle Tartust lahkunud Rudolf Tobiase eraõpilased. Tobias ise soovitas ajalehe kaudu oma senistel õpilastel hakata muusikatunde võtma saarelt. Viimane kinnitab omakorda kuulutusega, et ta võtab õpilasi klaverimängu ja muusikateooria jaoks. Aastatel 1908 kuni 1919 oligi Mart Saare peamiseks sissetulekutegevuseks eratundide andmine. Kuigi tundide andmisel esines lünki aktiivne heliloominguline tegevus ja püsimatu iseloom pakkus õppetöö sel perioodil talle parajat huvi. Karl Eduard Sööt märgib oma mälestustes, et kui Mart Saare üüriklaver asetses tema korteris, case saar seal iga päev mängimas ning klaveritunde andmas. Muutunud ühiskondlikus situatsioonis avati Tartus 1919. aastal uus muusikakool. Selle Tartu kõrgema muusikakooli esimeste õppejõudude hulgas oli ka Mart Saar. Mõned Mart Saareuurijad on märkinud tema töö aastaks muusikakoolis 1920 21 mis ilmselt on tulnud Mart Saare enda poolt kirjapandu teksitusest hilisemas elulookirjelduses. Tegelikult õpetas mat saada Tartu kõrgemas muusikakoolis kooli esimesel eluaastal. Tema kolleegidega olid Juhan Aavik, Hermiine hellad, Salme Hermann, Miina Hermann ja teised. Sügiskuudel andis Mart Saar muusikakoolis kaheksa elementaarteooria ja harmoonia tundi nädalas sai palgaks vaid 280 marka kuus. Aga alates 1920. aasta jaanuarikuust Mart Saare töökoormus muusikakoolis tõusis 13-le, nädalatunnile lisandus spetsiaalteooriakursus. Palk tõusis 650-le Margale. 55 õpilase hulgas, kes Mart Saare juures õppisid. Muusikateoreetilisi aineid oli Peeter Laja, Aurora Adamson, Semper Haadalt, Labsberg, Richard Ritsing ja teisi. 1920. aasta algul kutsuti Mart Saar paralleelselt muusikakooliga ka Tartu Õpetajate seminari õppejõuks. Juhan Aavik, kes uute ülesannete tõttu loobus enamikest seminaritundidest, soovitas enda asemele Mart Saare. Haridusministeerium kinnitas saare seminari õpetajaks tunniandjaks esimesest veebruarist 1920 ja kevadeni õpetas saar teises, kolmandas ja neljandas klassis muusikateooriat igas klassis küll vaid üks tund nädalas. Lähtudes õppe vajadusest kirjutas Ta sellel õppeaastal käsikirja harmoonia õpetus, kus ta Peterburi konservatooriumi teoreetikut eeskujul jagas teadmisi klassikalise harmooniaõpetuses. Enne, kui saar jõudis organiseerida käsikirja trükkimise, hävitas selle tulekahju majas, kus saare elas. Süstemaatiline pedagoogiline tööõppeasutustes ahistas Mart Saart ja 1920. aasta kevadel loobus ta tööst nii muusikakoolis kui ka seminaris. Ta ei läinud isegi oma õpilaste eksamile, kellel see oli jäänud sügiseks, nii et selle pidid vastu võtma Juhan Aavik ja Cyrillus Kreek. 1000 921. aasta sügisel asus Mart Saar elama Tallinna aktiivse heliloomingulise töö kõrval jätkab ta muusikatundide andmist oma kodus Väike-Karja tänav kaheksa ja lühemat aega olite õppejõuks ka Ella Hirschi muusikakoolis. Tartu Kõrgema muusikakooli reorganiseerimisega kutsuti Mart Saar 1900 kahekümnendates 10 seitsmendal aastal uuesti selle kooli õppejõuks. Kunagi oli peamiseks eesmärgiks oli eesti rahvusliku muusikakultuuri arendamine. Peeti vajalikuks Eesti silmapaistvate muusikute peamiselt interpreetide kaasatõmbamist, õppeasutuse töösse. Korteri ja palgaküsimuse lahendamine võttis aega Mart Saare endise õpilase siis juba Tartu kõrgema muusikakooli direktori Haadalt. Laksbergi palvel nõustus Mart Saar siiski tööpakkumisega Tartu kõrgema muusikakooli kuratoorium, kelle esimeheks oli linna koolivalitsuse juhataja, tuntud ka koolilaulikute väljaandjana. Voldemar Tammann valis 12. jaanuaril 1928 Mart Saareõppeasutuse oreli ja klaveri koos mänguvanemaks õpetajaks. Samal koosolekul valiti õppejõududeks ka Tallinna konservatooriumi professorid Artur Lemba, Johannes Paulsen. Kõik kolm sõitsid tööle Tartusse igal nädalal Tallinnast. Mart saarel olid tunnid kahel päeval ja tema kuut töötasuks oli soliidne summa 100 krooni. See õpetamise periood kestis viis kuud. 1000 928. aasta jaanuarist maikuu lõpuni. Sügisel vabastas kooli kuratoorium 10. septembri koosoleku otsusega oreliõpetaja Mart Saare õpilaste puudusel arvates esimesest septembrist 1928 sest tema klassi ei registreerinud ei endised õpilased ega avaldanud soovi tema juhatusel õppida ka uued sisseastujad. Miks niisugune otsus? Asi oli selles, et kõrge õppemaksu tõttu oli neil aastatel õpilastel õigus valida endale õpetaja. Teisalt pidid õppejõud ise hoolitsema oma klassi komplekteerimise eest. Kolmandaks vähenes 28. 29. aastal õpilaste arv 200-ni. Seejuures oli ju enamik klaveriõpilasi 83 laulu õpilasi 52 ja viiuliklassi 39. Kompositsiooni õppisid Heino Elleri klassis seitse noormeest, orelit vaid viis õpilast. Kuna oreliklassi põhiõppejõud Johannes Kert oli Tartus hästi tuntud organist, joodili pedagoog, ka Peterburi konservatooriumi kasvandik. Seejuures alaliselt Tartus elav ja organistina tegutsev, oli päris loomulik tartlastest orelimängu õppijad tahtsid teda oma õpetajaks kuna Mart Saar Tartusse tagasi kolida ei kavatsenud. Iganädalane sõit sinna oli aga aeganõudev ja väsitav, ei olnudki ta ilmselt huvitatud tööst Tartus. Nelja järgneva aasta jooksul 1009 28 kuni 32 jätkas Mart Saar korkonnalt üha vähem eramuusikatundide andmist oma kodus, kus ta tol ajal elas, seal ju tähendab 36 tema tuntumaks õpilaseks. Neil aastatel oli Tuudur Vettik, kes vaimustus Mart saada omapärasest loomingust ja looduslähedasest isiksusest. Aastatel 1932 kuni 43, mil saar elas Hüpassaaris, jätkas ta heliloomingulise tegevuse kõrval ka vähest muusika pedagoogilist tegevust. Ta õpetas Hüpassaris sugulaste lapsi ja poega, juhendas ümbruskonna koorijuhte peamiselt oma loomingu interpreteerimisel. Andis Tallinna reisidel nõu tuutud vetikule ja mõnele teisele noor heliloojale loomingu osas. Mart Saar ise pidas seda tegevust küllalt oluliseks, märkides 1945. aasta elulookirjelduses Nõukogude võimu kehtestamise ajal Eestis. Elasin ma Viljandimaal Hüpassaaris, kus tegelesin heliloominguga ja ka muusikapedagoogilise tegevusega. Suure isamaasõja aastatel okupeeritud Tallinnas. Konservatoorium oli nii õppejõudude kui õpilaste komplekteerimise raskustes. Arvestades õppeasutuse vajadusi. Tõenäoliselt ka soovides oma vana sõpra aidata, kutsus direktor Johan Aavik Mart Saare 43. aasta sügisel konservatooriumi õppejõuks. Esimesest oktoobrist 43 määrati saar professori kohale poole koormusega. See on kaheksa tundi nädalas. Tallinnasse tulekut võttis aega, tegelikult õppetööle asus, saad novembris. Õppeaasta kujunes lühikeseks aprillis või seda tagasi sõita Hüpassaate. ENSV vabastamise järgi vil tagalast naasnud Vladimir Alumäe asutus koondama konservatooriumisse ellu ja kodumaale jäänud tuntud muusikapedagooge sai Saarist uuesti muusikateoreetiliste ainete professor. Professori kutsenimetuse kinnitas kõrgem Atestatsiooni Komisjon 1947. aastal. Esimesel sõjajärgsel see on 44 45. Õppeaastal. Õpetas kontrapunkti Heino Eller vormiõpetust Cyrillus Kreek harmooniat Karindi solfedžo, Olbri Villem Kapp, Ardo Aarne Reimann Krull variste ilves, Velmet, Leppnurm. Eri harmooniat õpetas Mart Saar. Tema õpilased tõni sekk Baum ja Evi Randma omandasid õppeaasta jooksul nii range stiili kui ka vabastiili programmilised oskused eeskujulikult. Järgmisel õppeaastal Mart Saare pedagoogiline koormus oli tema pedagoogilise tööperioodil kõige suurem 20 ja pool tundi nädalas. Oma kompositsiooni üliõpilastele, teni Secomile Juha varandile õpetas ta kontrapunkti ja loomingut Arnold rõõmutile, kes kolmanda muusika eriala omandamiseks oli astunud kompositsiooniklassi eriharmooniat, oreli ja muusikajuhtimise eriala üliõpilastele evirandmale, millal ta võmmale lutti kehalale Ants kiilaspeale, Ülo Samlanile ja Haadalt Merile õpetas ta kontrapunkti eri harmooniat ja koori harmooniat. Järgmisel õppeaastal püüab kateedri juhataja Alfred Karindi vähendada Mart Saarekoormust 13-le nädalatunnile. Kuid veidi hiljem kujunes ta koormus ikkagi suuremaks 18 tunniliseks töönädalaks, kus ta õpetas siis kontrapunkti Polifooniat, kompositsiooni ja koori harmooniat. 1947. 48. õppeaastal õpetas taga muusikateadlastele eestotskinnile ja külvandile ning organistidele Simonile ja randmele Polifooniat. Tollal nimetati puugat. Nendel aastatel pööras Mart Saar peamise tähelepanu pedagoogitööle, millega on seletatav ka tema loomingulise aktiivsuse vähenemine. Rookisin näiteid valmistas ta üliõpilastele kontrapunkti ja puuga õpetamisel. Saare tunnid olid rikkad näitliku materjali poolest ja sageli kestsid kaks-kolm korda kauem ettenähtust. Kateedrite reorganiseerimise tulemusena kuulus saanud 1948.-st aastast kompositsioonikateedri koosseisu. Tollal oli see kateeder kõige kõrgema kvalifikatsiooniga kogu konservatooriumis. Kateedrisse kuulusid viis professorid Mart Saar, Cyrillus Kreek, Eugen Kapp, Alfred Karindi ja kateedrijuhatajana Heino Eller ning nood vanemõpetaja Villem Kapp. Seitsme Mart saada üliõpilase hulgas on diplomandina Juha vaadandi. Neljandat kursust kordab teni sekk Baum kolmandal Ester Mägi, teisel Uno Naissoo, Erich jalajas ja Helju hiiesalu. Veel oli ette nähtud Mart Saarele polüfoonia õpetamine muusikateadlasele Harri Kõrvitsale endiselt baseerus kateedri õppetöö Peterburi konservatooriumi traditsioonidel. Seejuures arvestati Nõukogude kunsti arengujooni NLKP keskkomitee 1000 948. aasta otsuse Mudeli ooperis suur sõprus mõjul asutas kompositsiooni kateeder õpetamise sisu. Küsimusi märgiti. Tsitaat. Õppejõudude õpetamise suund on õige baseerudes klassikalise muusika traditsioonidele. Samuti on ka rahvuslikkuse kui ka rahvalikkuse rakendamise probleem õpilaste helitöödes leidnud õige sünteesi. Esile tõsteti kolm üliõpilast Ester Mägi, Mart saade klassist ja Leo Normet ning Boris Kõrver Heino Elleri klassist. See õppeaasta pakkus Mart Saarele rohkesti töörõõmu. Heliloojate liidus tutvustati õpilaste loomingut Uno Naissoo rondo klaverile ja laul noortele, Erich jalajase variatsioonid klaverile ja soololaul, sõduri kojutulek ning Ester Mäe viis pala tšellole. Soololaul kiigele ja segakoorilaul Nõukogude noorus leidsid hea vastuvõtu. Eriti rõõmustas vanameistrit estel mäe tšellopalade esitamise otsus Moskva kunstide komiteele. Mart Saare esimesed kauaaegsed kompositsiooni õpilased, tõni sekk Baum Juho varandi ei lõpetanud. Kuid vanuselt järgmine üliõpilane Ester Mägi tegi üha uusi edusamme. Tema sonaat klaverile tunnistati kateedri poolt Stalini 70-le sünnipäevale pühendatud üliõpilasõhtu parimaks teoseks. Ja Ester Mägi lõpetas silmapaistva heliloojana 1950. aastal. Järgneval aastal lõpetas saare kompositsiooniklassi Erich jalajas. Veel üks aasta edasi Harri Otsa. Vahepeal need olid aastad 50 51 ja 51 52 töötas Mart Saar poole koormusega kuid seoses kateedri õppejõu, professor Kapi määramisega rektori ametikohale tuli saarel uuesti võtta uusi üliõpilasi ja asuda jällegi tööle täiskoormusega. 70 aastaseks saanud vanameistril oli sellel õppeaastal vägagi huvitav eriilmeliste üliõpilastega klass. Diplomand harja otsaga viimistleti lõputööd, fantaasia kahelik kahele klaverile ja keelpillikvarteti Aarne hoidiga töötati klaverisonaadi kallal. Valter Ojakäär kirjutas klaveri, Ronaldot ja estraadiorkestripalu esimese kursuse noorukid Jaan Rääts ja Uno Veenre kohustuslike vorme. Ja kui kateeder pidas vajalikuks anda üliõpilastele koostada ja ette kanda eesti muusikat tutvustavaid referaate, said nendikski Mart Saare üliõpilased Valter Ojakäär, Jaan Rääts. Järgmisel õppeaastal otsustas kateeder Aarne Oidi viia üle professor Elleri klassi kuid martsadele tuleb uusi üliõpilane Edgar Selberg. Vaatamata kõrgele eale teeb Mart Saar iga-aastast kohustusliku teadustööd. 1950. aastal koostas ta koos Elleri ja Velmetiga polüfoonia metoodilise konspekti 51. aastal Eesti rahvaviiside kasutamisest kantus firmusena üliõpilaste kontrapunkti töödes. 52. aastal alustas ta koos professor Velleriga õpiku koostamist range ja vabastiili kontada punktist, millest kaks aastat hiljem oli tal valminud 40 leheküljeline käsikiri. Saare viimased kompositsiooni õpilased konservatooriumis olid Edgar Silberg ja Anti Marguste. Endiselt põhjalikult valmistas vanameister tundideks. Üliõpilastele kirjutas ta lehekülgede kaupa noodinäiteid õpetatavas aines ja varustas need sageli tütre koolivihikulehtedele kirjutatud ulatuslike kommentaaridega. Noorte heliloojate kasvatamise kõrval õpetas Mart Saar 1000 900 viiekümnendail aastail koorijuhtimise eriala üliõpilastele kooriloomingu. Adresseerimist. Tundides analüüsis ta põhjalikult üliõpilaste töid ja ergutas nende koodi loomingu katsetusi. 1000 950. aastani oli õppeplaanis küll vaid pool tundi kooli harmooniat. Hiljem suurenes see ja oli ka neljandal kursusel üks tund. Õppetöös ei vaadanud Mart Saar kella. Ta tunnid kestsid voodovi Puiesteehoones järgmise üliõpilase tulekuni. Ja kui siis jäi arutlus pooleli, kutsus üliõpilase õhtul koju tundi jätkama. Kodus tunde andes juhtus sageli, et ta abikaasa pööranud mehe tähelepanu sellele, et aeg on hiline ja üliõpilane peab ka veel koju minema. Mart Saare innustuse ja õppetegevuse tulemusena On väärtuslikke laule loonud ta kooriloomingu Adenseerimise õpilased. Lembit Verlin, Harald Uibo, Heino Kaljuste, Arno Kallikorm, Roland Laasmäe ja Atko Ratassepp, kes oli mõnda aega ka Mart Saare kompositsiooni eriala üliõpilane. Kuigi saad, õpetas mõnel aastal koorijuht ja organist ja muusikateadlasi, oli ta peamine tegevus pedagoogina suunatud ikkagi heliloojate erialasele ettevalmistamisele. Aastatel 1944 kuni 56 olita kompositsiooni üliõpilasteks, mõned küll lühemat aega. Ester Mägi, Harri Otsa, Erich jalajas, Jaan koha, Jaan Rääts, Uno Naissoo, Arne Oit, Valter Ojakäär, Uno Veenre, Artur tereomot, Juha varandi tõni sekk, Baum Edgar Selberg, Ülo Vinter, Anti Marguste ja Arvo rattasse. Mart Saareõpilaseks luges, ent Tuudur Vettik Villem Kapp, kes lõpetas Elleri kompositsiooniklassi, väitis, et ta on õppinud saarelt rahvusliku joone oskuslikku käsitlemist. Ma arvan, et saarelt on saanud heliloomingualaseid konsultatsioone, mitmed siin nimetamata ENSV heliloojad. Nimenutas Boris Kõrver. Käisin neli aastat Mart saade juures konsultatsioonideks oma vokaalloominguga. Olin ise Elleri õpilane, aga kuna Eller oli instrumentalist, siis tema teadmisel olin mõningal määral ka Mart saade õpilane. Kui mõni vokaalteos, eriti koorilaul oli valminud Läksin Kadriorgu saare juurde. Vanameister andis meeleldi nõu ja kirjutas vahel mulle mõtlemiseks omapoolseid, laululõppe ja muud. See oli väga huvitav ja kasulik. Veljo Tormis meenutas. Mina olin Mart Saareõpilaseks 1950. aastal vaid ühe kuu mil ta asendas konservatooriumis Villem Kapi. Kuid Mart Saare laule tundsin lapsepõlvest peale. Tema loomingu mõju on minu komponisti töös kindlasti olemas. Mart Laari tööd pedagoogina on kõrgelt hinnanud ka õppeasutuse rektorid Vladimir Alumäe, Eugen Kapp, Georg Ots ja Bruno lukk. Viimane kirjutas ise loovustuses. Õppejõuna täidab professor Mart Saar temale usaldatud ülesandeid suure hooletäpsuse ja korrektsusega. Vaatamata kõrgele vanusele mat saade oli siis 71 aastane, on ta alati eeskujulikult distsiplineeritud kohusetruu ja on alati osa võtnud ühiskondlikust tegevusest isegi taastamistöödest. 1956. aastal tervise halvenedes lõpetas Mart Saar pedagoogitöö konservatooriumis. Järgneval aastal tähistas kompositsiooni kateeder piduliku aktusega Mart Saare 70 viiendat sünnipäeva kus märgiti tema suuri teeneid eesti muusikas ja rõhutati tema pedagoogitöö väärtus. Tulemusi. Tänapäeva konservatooriumis annavad meie suure helimeistri ja pedagoogi taotlusi edasi rida tema endisi kasvandikke. Aitäh tänan teid tähelepanu eest. Märts saart kui õpetajat võib lugeda heaks õpetajaks. Selles mõttes hea õpetaja, keda ei kardetud, kuid keda austati ja austasid just need õpilased, eriti, kes kellele tema sobis kui õpetaja. Minule sobis ta selle poolest, et tema tööstiil oli niisugune aeglane. Süvenen detailidesse, süvenev rahulik. Tema tundides ei olnud kunagi niisugust üleliigset pinget. Aga tööd tehti väga palju. Ta töötas pedagoogina samasuguse fanatismiga, nagu ta üldse. Muusika alal töötas. Tema pikad tunnid neist on palju juttu olnud. Nendes võib-olla niisugune pinge tekkis just lõpetamisel, sest mitte kuidagi ei saanud neid tunde lõpetada. Ma olin juba mitu korda andnud mõista, et ma pean järgmisesse tundi minema, sest tunnid olid kestnud juba testi mitu-mitu korda ületanud selle selle ametliku aja, aga ta ei pannud seda nagu tähelegi. Ikka rääkis edasi, ma ikka läksin nagu ukse poole pikkamööda tema ikka järel ja nii koguaegsed tund ikka kestis kuni kuni esikuni välja aitas palitu selga ja läksime siis koos veel sinna päriskotta ja siis seal ta lõpuks jäi ülesse ja mina läksin alla ja siis ülevalt ta tervitas veel. Nii et sooviga, et head inspiratsiooni soli kõikidele õpilastele. Tunni lõpetamine. Ja mul tuleb meelde ühel aastal vatt-tundide määramine, nagu meil ikka sügisel toimub. Siis ester palus mind, et ole nüüd hea mees ja võta siis omale viimane tund, et ma saaksin vähemalt ikka õigel ajal koju. Margo tütarlaps ei julge öösel enam minna. Ja siis oligi niimoodi, et ma tahes-tahtmata pidin leppima selle tunniga, mis algas kuskil kell kell 18 ütleme selles ringis algas, aga lõpp oli nii, et ma hakkasin kella 10 aeg närveerima, kas ma jõuan viimase trammi peale või ei jõua. Ja oligi üsna sageli nii, et tuli kadriorust ikka jala kompida vabriku tänav seal, kus mu tollal elasin. Sest terve see tund või need tunnid õigemini öelda, mis pidi kestma 45 minutit muutusid võiks öelda, siis jah, kuue tunni pikkusteks tähendab juba mitte enam pedagoogilist, vaid kellatundi. Mida seal siis õieti tehti? Ester Mägi mainis, Mart Saar oli kaunis, aeglane ja kohmakas, nii-öelda täielik looduselaps. Ta ei kiirustanud kunagi, temal oli aega küll. Tund algas ikka enam-vähem niisuguse informatsiooni kogumisega, mis uudis, mida sa teinud oled. Ja siis samal ajal ta hakkas tegema oma esimest suitsu. Ja see oli ka omade traditsioon ilmtingimata ori, talt suitsupits, alati kadunud. See oli kuskil vaat sinna, kus ta viimati suitsu tegi, sinna pandud oli siis klaveri üleval, ääre peal või raamaturiiuli peal. Sellega läks ikka vähemalt mõnikord veerand tundi enne selle tund ei saanud alustada, kui suitsupits. Arvo Ratassepp näitab väga toredad, ma ei oska kahjuks matkida, kuidas suitsu põlema Ma panemine käis, siin oli kindlasti omad erinevad liigutused kõikuda, seda näppe hoidis ikka kuidagi tagurpidi niimoodi. No aga suits oli põlema pandud, mõned mahvid tehtud, vaat siis läks jutuks, enne ta sinu töid vaatama ei hakanud, kui see suits oli ära tehtud, siis olid käed-vabad, võis juba klaveril mängida. Nii et nii kaua toimusid niisugune kohustuslik eelinformatsioon uudiste kohta kontserdi retsensioonid, kus oli tema käinud, kus oli mina käinud, mida oli nähtud, mida kuuldud ja see oli tagantjärele vaadates tõesti äärmiselt huvitav. Muidugi peab kahjuks kaitsema meie pedagooge tänapäeval, sest ma olen ka mõnikord üritanud midagi saareliku tundides läbi viia. Aga mul on niisugune tunne, siis see 45 minutit läheb kõik selle informatsiooni peale ja meil praktiliseks tööks enam aega. Ilmselt on meie töötempo praegu intensiivistunud. Mulle tundub, et tudengite koormus võrreldes sõjajärgse perioodiga on isegi võib-olla kahekordistunud. Nii et sellist saareliku võiks öelda. Vaimselt isa. Nagu mina päeva nimetan, niisugust olukorda taastada praegusel momendil siiski ei saa. Võib-olla tunnist üldse veel nii palju. Tahaksin siiski rääkida mõne sõnaga Mart Saarest kui inimesest tunnis nii palju, et kuidagi tema näoilme oli midagi erakordset. Ta ei tõstnud kunagi häält, näiteks see, millega mina saan ikka vahetevahel hakkama nagu vist vaikselt kuulda on. Aga tema näoilme peegeldas täielikult tema rahulolu või mitterahulolu sinu tehtud tööga. Ta mängis selle läbi ja mida rohkem ta nägu kipra kiskus, tal läks nägu nii omamoodi, mitte süngeks, aga kuidagi niisugune nagu oleks midagi midagi väga halba suus. Niisugune nägu tuli talle. Ja see juba ütles kõik sõnades ta kunagi öelnud, et sa oled poiss, keetnud täielikult ikka mingisugust. Ma ei taha siin öelda, mida kokku. Aga see oli ta näost otsekohe näha. Ja ta seda kohta siis hõõrus, sul eriti, ta mängis seda 10 korda ja tonksised, sa ise saaksid aru ja vaatas sulle otsa. Pedagoogid teevad seda väga, lihtsalt ütlevad, mis see tegelikult on ja lasevad uue teha. Aga tema ainult selle otsa vaatamise selle, selle rõhutatud esitustega tegi muidugi sellesama töö ära, aga see võttis kõik aega. Ja siis, kui sellest ei aidanud, siis ta järgmiseks tunniks kirjutas sulle oma kuulsaid, Osiiasid tähendab võimalusi, kuidas jätkata või kuidas seda kohta üldse teha. Need on mul õnneks paar tükki alles. Nendest oleme kõik vist osa saanud, tähendab, ta lihtsalt näitas variante. Kuidas äärmiselt halba lõiku vältida, kuidas edasi minna, sest nagu me teame, komponendil tekkivad ikka sõlmpunktide ei saa edasi. Vot siis olid jälle need ossijat, andis sulle seal vähemalt kolm võimalust, kuidas nüüd edasi võiks minna, mida teha, moduleerida või mitte moduleerida juba varem ära minna. Ja muidugi need teinekord ärritasid, sind, näed, teisel on kuus, seitse võimalus, sul ei ole ühtegi. Ja kui sa nüüd läbi mängisid, muidugi leidsid ühe võimaluse, kuidas edasi minna ja seda ta just taotles. Siis tema abivalmidus ulatus isegi selleni, mida Neeris jalas võiks näiteks mäletada ja rääkida. Et lõputöödel tollal meil ei olnud isegi niimoodi, et mus fond kirjutab näiteks välja helilooja lõputöö hääle vaid üliõpilane pidi seda ise tegema. Muidugi sümfooniaorkestrihäälte väljakirjutamine, võite kujutada, mis aega see nõuab. Ja Mart Saar koos oma abikaasaga tegid siis pool tööd. Nii et see on pedagoogi poolt ikka midagi niisugust fanaatilised, mida me tänapäeval nüüd ei julge ette kujutada. Muidugi selle kiirenenud ajatempo juures. Kas sul on midagi juurde lisada? Ma võib-olla neist asjadest räägin nii palju, et mina ei mäleta, et minul oleks niukseid välja kirjutatud ossijasid ja kui ma olen neid vanu töid vaadanud just neid ülesandeid, mis me tegime, siis seal on üldiselt niisuguseid pliiatsi parandusi väga vähe, noh, on need paralleelsusedki vindid oktavit, need on märgitud ära, aga muidu tema ei teinud palju pliiatsiga märkusi, vaid tema hakkas seda kohta parandama mängides. Ja siis ta hakkas, vaat siis tulid välja need kuulsad variandid Ühte kohta. Alguses on jah, just nii nagu sa ütlesid, et ta nägu muutus karniks, ta jäi vakka ja siis ta hakkas nii pikkamööda mängima, alguses rõhutas seda viga, aga siis ta hakkas parandama ja parandama seda just siis nendes variantides ja neid tuli siis tohutu hulk. Nii et see koht nagu kujunes mingisuguseks niukseks omamoodi improviseerimiseks. Aga siis õpilase enda loomingut, tema laskis õpilasel enamasti mängida. Ja seal peab ütlema, et ta oli äärmiselt tagasihoidlik, lihtsalt liiga delikaatne. Sest kas ta õpilasele ütles ühte või teist kohta, et vaat, siin oleks vaja midagi teha? See oli kohe lihtsalt nii noh, ta oleks võinud tõesti mõnikord kohe kõva sõnaga öelda, aga aga ta seda kõva kõva sõna kunagi ei kasutanud. Ja peab ütlema, et ega ta ka nii ei kiitnud, mitte, et ütles, nii et taeva, nii et väga hästi või väga ilus, seda mitte, ainult et jällegi tema ilmest oli võib-olla seda näha, kui ta jäi rahule ja siis üks tunnus oli veel, et ta laskis siis nagu ratta veel, et no mängige veel päris ilus. Nii umbes. Nüüd võib-olla veel sellest, et vot see jah, tema isuga väline niisugune sissepoole EKG ja natukene niisugune kohmakas ja see oli võib-olla esi esimesel kokkupuutel jättis ta niisuguse mulje, aga kui ta telesignaali tunnis siis tema tõesti nagu laanes ja ta oli äärmiselt elav tunnis, ta rääkis palju igasugustel teemadel. Ja selle kummakuse ja nurgelisuse juures oli temal ka niisugune omamoodi, võiks öelda niisugune elegants või isegi noobel vahel oma oma olemises ja tegemises. Näiteks kõigepealt see ta oma välimusele pani küllaltki palju rõhku, ta oli alati väga korrektse välimusega. Ma olen näinud, Ta hüppas saare metsast tulemas paljajalu aga üleni valges, puhtas valges rõivastuses samuti tunnis olid alati väga nii korrektne ja üks niisugune väike detail, mis mind kaua aega niimoodi pani mõtlema. Ta aeg-ajalt läks ikka klaveri juurest ära akna juurde, tal oli niisugune lai väljaehitusega aken ja seal olid väikesed kapid ja ta läks sinna kapi juurdegi, selle kapiukse lahti ja midagi seal kapiukse taga tegi ja mind kangesti vaevas ikka, mis ta käib seal kogu aeg ka igas tunnis. Ja ükskord mul siis õnnestus natukene nii märgata, et seal oli üks peegel. Ta lihtsalt käis ja kontrollis oma välimuse, korrektsust. Või siis näiteks, kuidas ta oskas nii ulja liigutusega kaabut alati kergitada, et mina ei ole testik ühtegi teist meesterahvas näinud stani tegemas? Muidugi paneb imestama imetlema seda see, kuivõrd palju tema Ta kulutas oma ajast õpilastele sest see oli tohutu ta nendele päevadele määranud mitte midagi muud ta ei käinud jalutamas ega, ega oma loomingut ei teinud, kui tal oli ikka loomingupäev, siis oli tõesti hommikust õhtuni kinni. Ja sealjuures oli meil kõigil tunnis niisugune hea hea tunne või niisugune turvalisuse tunne, et ta nagu hoidis meid. Ta nagu hoolitses meie eest igakülgselt ja püüdis õpetamises kah muidugi anda oma parima. Ja ja peale selle ma võiksin lisada, ta võttis osa ütleme, õpilase kõikidest raskustest eriti, mis puutus eksamiks. Eksamile minek oli tema jaoks midagi niisugust, nagu oleks ta ise eksamile läinud. Demonstreeris rohkem. Ja ma mäletan ühte eksamit, see oli teise kursuse harmoonia eksam. Tuli teha prelüüd, Reemo ažuuris on mul selgelt meeles, teema oli antud nii nagu tavaliselt ikka topelt previits. Ja ma hakkasin improviseerima selle teemaga ja sattus midagi näpu alla ja ma tegin sealt, millest hiljem kujunes välja eesti tantsunumbrit, üks vahepeal oli ta keelpillikvartetis sees ja ma sain selle kuskil üks nelja tunniga valmis. Ja Mart Saar maa tol korral seal on, muidugi ei teadnud. Jalutas sel ajal seal sama Kaarli puiestee tähendab Suvorovi puiesteel edasi-tagasi. Ja kuna ma välja ei tulnud, oleks pidanud päev oli valmis olema, siis saatis ta Villem Kapi vaatamise otsasele, ometi teeb Villem Kapp tuli sisse nagu Fur ja kus töö on, teistel on juba valmis. Et mis ma praegu tegin, ma tegin toreda loomingu siin. Sa püha jumal, no siis ma sain seda uut ja vana tunda, et mis sa, mees mõtled, sul on harmoonia eksam ja sa hakkad siin komponeerima. No siis ma muidugi tegin selle harmoonia teiega Halmis, Ühed, kvindid olid sees ja maltsa palus tingimata, et ma tooksin mustandi temaga. Selle Mustoneniga läksime otsekohe siis tema juurde. Ta mängis läbi, leidis sealt kahed kvindid, aga komisjon märkas ainult ühtesid. Nii et igal juhul ta oli selle tööga rahul. Sest ma mäletan polüfoonia eksamit, mis kulges analoogiliselt. Nii et selles mõttes ma pean ütlema, Mart Saare niisugune osavõtt igast oma õpilasest, ükskõik mis tal siis juhtus, see oli midagi erakordset. Siis võiksin ma võib-olla lisada seda. Täna oli juttu siin filmimeestega, et mõni sõna rääkida neile ja tegin ise kerge vihje, et Mart Saar nagu pühak. Ma pean siiski ütlema, et Mart Saar ei olnud alati täiskarsklane. Juhtus niisuguseid olukordi just nimelt peale polüfoonia eksamit, kus ta kutsus mind restorani nii-öelda siis lõunatama ja pakkus šampust, mäletame inimesele ravist üks paar-kolm pudelit. Ja pean ütlema, et Mart Saar muutus hoopis teiseks inimeseks, kui tal nii meie mõistele 100 grammi oli sees. Muidu tundsime teda niisugused väga tagasihoidlik, kuna, kes sõna otseses mõttes ei saa oma mõtteid õieti väljendada takerdub vaat siis hakkas tal jutt jooksma. Ja siis ma võisin tõepoolest kuulda nii-öelda niisuguseid imelugusid tema läbielamustest, tema kontsertidest. Ta muutus sõna otseses mõttes fanaatiliseks oma seisukohtade kaitsjaks, kellena me teda väga vähe siiski tunneme. Muusikamuuseumis ma kogemata sattusin peale mõningatele tema ajakirjanduse kriitika artiklitele, mis on avaldatud siiski väga ammu, sest minu teada konservatooriumi perioodil ta kriitikaga otseselt ei tegelenud. Ja vot siis, kui ma lugesin neid artikleid, siis tuli see stiil mulle väga tuttav ette, vot niisugune kirglik kaitsemin. Ja seda ta siis tegi, kui ta oli niimoodi kergelt humalas siis oli tal sõnad ja mõtteks otsekohe valmis. Ja tõepoolest ütleme sellises sellises olukorras nagu sa rääkisid peegli juurde ja vaatas ennast, sellises olukorras me seda ei märganud. Inimesena oli Mart saa selles mõttes nagu Villem Kapp teda väga tabavalt iseloomustas kuldse südamega. Kunagi oli juttu sellest, Mart Saar ütles, ma olen siiski üks kord elus varastanud ka. Ma küsisin, kuidas see juhtus, siis, siis ta ütles, et vot me olime Peterburis, kui ma ei eksi, siis muda, aga ühe tema kaasõpilasega juba kolm päeva ilma rahata järelikult ka peaaegu sööma vaata ja siis ta läks oma rikkama koolivenna juurde raha laenama. Seal hoida pandud siis ootesaali mitte väikse ootetuppa, vaid ootesaalid, sest see oli väga rikas üliõpilane. Keenia läks siis teatama härra saare tulekust ja seal laua peal oli see üks kauss purgi komplekitega. Ja vot sealt ta siis varastas kaks kompli täitsa, ma lihtsalt ei saanud enam muidu olla mu lihtsalt nii-öelda kerge ilaerituse või kuidas? Nii et ta pani need kontserdid suu ja seda ta mäletas elu lõpuni. Ta oli varastanud. No ma ei tea, Peterburi mälestusi on tal palju. Ta rääkis seda, kuidas ta Prokofjevi kakk kokku puutus ja nad tihtipeale neljal käel mängisid. Mart Saar ise oli ka niisugune, väga, võiks öelda niisugune hetk kirglik ja väga tugev veremängija, aga Trocohver olevat ületanud teda nii, et tema ütles ikka, et keel läks katki ikka Prokofjevi poole pealt, kui nad koos koos mängisid siis ta ükskord nii vaikselt rääkis ka sellest, kuidas ta ikka seal Peterburis oli. Tekkis hirmus, no niisugune tahtmine ka dissoneerivat muusikat kirjutada ja ja siis ta nagu, kui ta mulle seda rääkis, ta nagu natukene nagu häbenes seda või siis ta alati rääkis nii vaikselt, sosinal ütlesid. Ja muuseas, mulle mulle meeldis just kõige rohkem Peterburis enne kontserti, kui orkester häälestas, siis oli kõige rohkem dissonantsi. Looduselähedust on muidugi väga palju juttu olnud. Minu mälust ei kustuvad sellised nii-öelda tunniosad, kus Mart Saar tegi ettepaneku, ma läksin tema juurde Kadriorgu tundi, et lähmegi jalutama, ilm on ilus. Ja need jalutuskäigud kestsid üsna sageli ikka üks, neli tundi, vähemalt lemmikkohaks oli tal kloostrimetsa või üldse Pirital, tulime bussist maha ja siis läksime mööda metsa nii-öelda sihitult uitama. Kadriorg talle eriti ei meeldinud, kuigi ta käis, kui tal oli vähe aega, siis ta ütles, et ma lähen Kadriorgu sesse olevat liiga kultuur. Kõik on istutatud muud liiga palju inimesi, selles mõttes ta tahtis olla, loodus läheb. Siis ma mäletan, kord käisime paadiga sõitmas aerutada ta muide ei osanud Stahli ikka täielik maamees sõna otseses mõttes. Aga ujumisega oli kummaline. Tema nimelt seisis vee peal maatoris kätt või jalga liigutav segada demonstreeris mulle mitmel korral ja see jääb mulle siiamaani arusaamatuks ja mõningad meedikud kelmaal seda rääkinud ka nemad ei saa sellest aru, kuidas see võimalik. Aga lihtsalt oli, sest ma nägin, et see nii on, ta hingas tühjaks ennast ikka seisis vee peal. Ta ütles, vot sellepärast ma ei karda kunagi uppumist. Sest muide, ma juhin tähelepanu, et ta käis seal hüppasele, raba Laugaste ujumas ja kõige ligem inimon seal 10 kilomeetrit eemal. Ja kuisel tõesti juhtub kramp või midagi, siis meil ei oleks seda Mart Saart enam ammu olnud, aga vot see imepärane omadus vee peal seista viiski selle nii kaugele, et mingisugused uppumissurmad määratud joon Siis ütleme tema niisugune erudeeritus, no sellest ma olen juba kirjutanud, aga ma siiski lühidalt tuletan meelde. Näiteks ükskord, kui me olime kloostrimetsas, mul oli vaja minna telefoniga helistama, sest ma pidin järgmise tunni ära ütlema. Ma ei saanud. Ja kui ma tulin siis poole või kolmveerand tunni pärast tagasi, siis ta oli kirjutanud valmis neljahäälselt Muuga jalutuskäigu lõppu, läksime koju, ta mängis mulle ette ja vot siis ma esimest korda kuulsin tema improvisatsiooni. Kõigepealt ta mängis ette, mis ta oli kirjutanud sest neljahäälsed suugaldiga põlve otsas kirjutada, ma kujutan ette, see on kõrgem pilotaaž. Sellega on väheseid mehi, kes hakkama saavad, on, ma mõtlen just ütleme, 35 40 minuti jooksul. Aga see improvisatsioon, mida ta siis antud teemal tegi, see kestis tõepoolest üks pool tundi vähemalt. Ja nii et ma võin öelda, et ma olen siiski üks kord elus kuulnud, kui Mart Saar sattus hoogu ja improviseerin aga eriti kaunis pidavat see olema, kui ta seda orelil tegi, siis kindlasti oreliimprovisatsioon võimaldab ju instrumendi täiuslikkuse tõttu palju täiuslikumat ettekannet. Nii et selles mõttes on kahju, et meil ei ole säilinud ühtegi linti vaid ainult nii-öelda pealtkuulajate mälestused ja neid mälestusi kahjuks taastada ei ole võimalik. Võib-olla ei hakka täis saama? Täname tähelepanu eest.