Ma kõigepealt vabandan lugupeetud kuulajaskonna ees et lihtsalt puht ajaliselt ei osutunud mul võimalikuks valmistada välja kuulutatud ettekannet seoses ettevalmistustega Mart Saare juubelipidustusteks. Ja ma kasutan olemasolevat materjali, mis, ma loodan, pakub meile kõigile ehk huvi. Niisiis Mart Saare loomingu ettekande ettekandeid ja vastukajasid aastail 1910 kuni 1940 väljaspool Eestit. Mistahes loomingulise isiksuse pärand huvitab meid, eelkõige sedavõrd-kuivõrd, mõnda sellesse suutnud kätkeda, midagi kordumatut ja omapärast. Paljud on suutnud väljendada iseloomulikku oma ajastule, kuidas ta on suutnud tabada oma rahva hingelaadi, tema olemust ja mil määral on tema loomingus ühendatud rahvuslikud taotluste taotlused üldinimlikega. Ja mida rohkem on ükski helilooja talletanud oma loomingusse, seda üldist kõigile mõistetavad ja siiski kordumatut. Seda suuremat osatähtsust hakkab tema looming ajapikku omandama mitte ainult oma rahvakultuuri ajaloos üha enam tähelepanu äratama ka teiste rahvaste seas kuni omandab püsiva väärtuse ka laiemas ulatuses. Seetõttu oleks eriti huvitav jälgida ühe või teise kas kirjaniku või helilooja loomingu käekäiku väljaspool tema sünnimaad veendumaks, mil määral on see olnud vastuvõetav teistele rahvastele. Kui looja on oma rahva seas hinnatud ja armastatud ei pruugi ta ju veel alati olla mõistetav ja vastuvõetav väljaspool on aga tema looming äratanud tähelepanu teiste rahvaste seas siis kas ei aita see teinekord meilgi näha teda nõnda öelda väljastpoolt teiste silmade läbi. Ehk muutub nii mõnigi koduvillane kangas meie silmis hinnalisemaks, kui see teiste poolt kuldkirjadega üleehitud on saanud. Mart Saare elu- ja loometööd jälgides oleme juba alates tema muusika kõige varasematest ilmingutest peale pidanud täheldama kodumaise publiku teatud inertsusest ettevaatlikkust, kohati isegi teatavat vaenulikkust tema loominguliste taotluste vastu. Ometi leidis tema looming samas juba algusest peale ka sõpru ja veendunud eest võitlejaid, ilma kelleta polekski vahest Hüpassare saarede suguvõsast saanud see saar, keda me praegu tunneme ja armastame. Ja on tähelepanuväärne, et üheks kõige esimeseks Mart Saare heliloominguliste otsingute toetajaks ja tema varaste teoste tutvustajaks ajakirjanduse veergudel oli mitte eestlane, vaid tema õpingukaaslane Peterburi konservatooriumi päevilt lätlane Janis saalitis. Paljude aastate möödudes kujunes saalitisest mitte ainult üks huvitavamaid loomingulisi isiksusi Lätis, vaid ka erakordse ande võimega publitsist ja muusikakriitik kes pühendas oma kirjutistes korduvalt tähelepanu eesti muusikale muidugi Mart Saarele. Kui Mart Saare varaseid teoseid Tallinna 1090. aasta üldlaulupeol ette kanti, oli saare nimi kuulajatele veel suhteliselt vähetuntud. Küll oli ta ka kriitikute poolt juba modernistlik tembeldatud, kelle teosed raskesti kuulatavad ja veel raskemini esitatavad on. Sama laulupeo kavast jäigi oma raskuse tõttu välja, mis mulle meeldib, mis on tänaseni ilmavalgust kuulmata-nägemata laul. Laulupäevajärgsetes ajaleheülevaadetes tõstetakse küll esile Mart Saare koorilaulu meie elu, kuid avaldatakse samas kahtlus tema loomingulise suuna kohta. Päevaleht, 1910 15. Juuni. Veel esitles ennast laulu pidul Mart Saar. Ta oleks nagu otsatusse helide rägastikku mõnikord ära eksinud ja otsib teed uue, enne kuulmata. Tundmata poole leiab ta tee ihaldatud ihaldatud tee tõotatud paradiisi poole. Eks näe, aga ta julgeb, jaksab otsida. Ja juba samal ajal osutub üpris läbinägelikuks Jaanistadalitis, kes kirjutas samade muljete põhjal ajalehes Simptonis Vestnessis. Saarel on kõige paremini korda läinud tumedat möödaniku müstikat üles nõiduda ja muusikas rahva muinasaegseid lugusid illustreerida. Ka uus psühholoogiline luulekeel ei ole temale võõras. Hoolas väljatöötamine ja impulsiivne kunstniku tunne annab tema töödele jäädava väärtuse. Laias rahva hulgas. Aga nad niipea küll vastukõla ei leia. Kui Mart Saare looming põhjustas tihti arusaamatust publiku ja kriitikute hulgas, siis oli just jaanis saalitis see, kes sisendas usku ja jõudu saaresse. Pärast üht järjekordset mõttevahetust saare heliteoste üle kirjutas ta Saarele. Sinu kohta põlesin kuulda ei head ega halba kuid usu, mina usun sinusse ja arvan, et Eesti muusikakultuur on rikastanud paljude, võib-olla veel kättesaamatuna tunduvate šedöövrite kirjast saarele 1912. aastal. Sidemed Läti muusikutega tihenesid Mart saarel esimese maailmasõja päevil, kui mitmed Läti heliloojaid ja muusikategelased leidsid sõjapõgenikena varju Tartus. Peale hea sõbra saalitise kohtus saar siin veel Kalinsi viitalsiga. Koos korraldati kontserte. Nii toimus esimesel augustil 16. aastal kontsertletti muusikast Tartu suve kontserdite sarjas Aaviku taktikepi all. Samal aastal ilmus saarelt trükist neli soololaulu klaverisaatega. Sel puhul kirjutas Alfred Kalinin tunnustava artikli Postimehes, kus ta tõstab esile Eesti rahvaviiside omapära ja lisab saare kohta Mart Saare töö, see on klaverikaasmängu poole pöörates pean sellele kõige suuremat kiitust jagama. Armastuse asjatundmisega on saar tööle asunud ja ma ei tea mitte missugusele neljast kaasmängust fuajees õiguse pean andma. Ainuke etteheide, mis maestro Saarele pean tegema on see, et ainult neli ja mitte 40 rahvaviisi välja andnud ei ole. Kui 1918. aastal Lennart Neumanni poolt korraldatud uuemat eesti helitööde kontsert toimus, esitas Mart Saare neli klaveriprelüüdi Riias tegutsenud baltisaksa pianist ponifatsiolooge Dali lõpetanud Peterburi konservatooriumi klaveriklassi ja töötas hiljem pedagoogina Riia konservatooriumis. Kuigi Riho Päts oma mälestustes näib olevat mitte eriti vaimustatud esinemisest, mis jäi kaugele maha saare originaal ettekandest tuleb siiski märkida, et just ponifadzia ronge oli tõenäoliselt esimeseks Mart Saare klaveriteoste interprediks avalikul kontserdil üldse. Laialdasemat vastukaja hakkasid Mart Saare teosed lätis omandama alles kahekümnendail aastail. Aluse sellele oli juba varem pannud saare sõprus läti heliloojatega. 1000 923. aastal viibis näiteks saalitis ka Tallinnas üldlaulupeol. Kuigi Mart Saare laulud kahjuks selle laulupeo kavas puudusid, oli temalt kavas viis soololaulu. Estonia kontserdisaalis korraldatud kontserdil esimesel juulil tagasi Riiga jõudnud, avaldas saalitis ajalehes Jaunakasse siinias pikema ülevaate pealkirja all Eesti uue muusika, milles ta kirjutas Mart Saarelaulude kohta. Eestlaste juures esindab rahvuslikku suunda praegu kõige julgemalt kõige täielikumalt Mart Saar. See helilooja, kelle eredalt omapärase ande saavutustest olen rääkinud juba palju häid sõnu seoses ta ilusate rahvalauluseadetega koorile näitab end seekord ka soololaulus sügavalt omalaadse ja peenetundelise autorina. Kui rahvuslikus vaimus läbi viidud kooril olu töötlustes avaldub nii ülevalt tema kunstiline objektiivsus eepiline hingestatus, maitse ja intellekt, siis siin soololauludes näeme avanevat rohkem subjektiivse meeleolu kajastusi kõigis viies kontserdikavva võtnud laulus, mille tulemused ja elamused, tundmused ja elamused kuuluvad pigemini loodusmüstika valdkonda kõneleb saar oma isikupärast keelt. Esimesel kuulamisel võib see näida keerukale võõrapärasena kohati veidra, nägi, kuid tähele panemata tähelepanelikumad kunstiväärtuste otsijaid need laulud ei kohuta. Mida kauem me jälgime, nende helipärlite salapärast kõla, kõlasära, seda sügavamaks ja arusaadavamaks muutub. On muusikat, mis juba esimesel kuulamisel ütleb kõik välja, mis tal öelda ammendab end hiljem seda kuulates ei leiame enam midagi uut. Kuid on ka sellist muusikat, mis näib esmakordsel kuulamisel kummalisena ilma elavama võluta. See avaneb pikkamisi, kuid võidab endale püsivaid ustavaid. Sõpru ei kummardajaid. Seda sellepärast, et sinna on looja kätkenud rohkem saladusi ja vaimu nõidust. Aeglaselt kogub endale Eestis praegu sõpruga Mart Saare. Muusika ärgu autor sellepärast kurvastagu, sest see näitab üksnes tema kunst on, jääb ja probleeme, pakub. Tsitaadi lõpp. Mart Saart Lätis tunti ja tema loomingut kõrgelt hinnati, tunnistab juba seegi, et Mart Saar oli korduvalt Läti üldlaulupidude koorilaulude konkursi žüriiliikmeks. Sellega oli saarele osutatud kahtlemata suurt au lätlaste poolt. Olgu muuseas nimetatud leedulaste poolt oli žüriil žüriiliikmeks palutud Kroodis esimene kutse Mart Saarele olla žüriiliiget tuli talle 1000 924. aastal pärast Tartu üliõpilasmeeskoorikontserti Riias. Kontsert oli igati menukas pärast kontserti ilmunud retsensioonides tõsteti esile Mart Saare laule. Nii kirjutas ajalehes Latvis Arnold Arnold varjunime all. Kirjutati rahvalaulu töötlustest võisid kõige enam imponeerida Mart Saare vihmakane Vellekene ja seitse Sammeldunud sängi. Neis on helilooja taotlenud haarata rahvaviiside omapära ja paigutada seda Kaharmooniasse. Ühtlasi püüdes salmide kordustes muusikat varieerida. Selle artikli autorina märgitud Arnold varjunime taga peitub tegelikult siin Läti helilooja ja folklorist, Riia konservatooriumi professor Jekab Scraubins surnute 961 kes oli tuntud silmapaistva rahvaviiside töötlejana ja väga nõudliku kriitikuna. Veel kirjutas sama kontserdi kohta Janis saalitis ajalehes Jonakas siinias 12. aprillil 24. aastal. Kontserdi teises osas oli esindatud välja arvatud Artur Kapp eesti heliloojate noorem põlvkond. Need on saar, Aavik, Reek. Nagu rahvalaulus, nii ka originaalloomingus kultiveerivad noored heliloojad rahvusliku stiili tõelisteks šedöövrite. Eks osutuvad mõlemad Mart Saare rahvalauluseaded peen maitse, puhas tehnika, stiili, elegantsust, kõik see iseloomustab Mart Saarekunstnikuna tuuri. Selle autori tööd vääriksid rohkem tähelepanu ka meie maal. Järgnevatel aastatel toimusid eesti helitööde kontserdid Lätis peaaegu igal aastal. Sagedasti oli nende kavas Mart Saare teoseid. Peatume väljavõte korras vaid 23. veebruaril 32. aastal Riias. Riia konservatooriumi saalis toimunud Tartu akadeemilise meeskoori kontserdil, mida juhatas Lennart Neumann. Ajalehes Latvis kirjutas Läti tuntud helilooja ja muusikakriitik jaanist siirulis. Dirigent Lennart Neumanni loonud tugev ansambli, kes aktsepteerib juhi kavatsusi. Mis väljenduvad eriti läte pilvedes unistustes ja saare sügavalt mõjuvates lauludes, oh kodumaa meie elu ja torupill. Üldse paelub see eesti helilooja omab omapärase koloriidi ja muusikalise mõtte värskusega. Meie naaberrahva muusikaline eneseväljendus näib minevat läbi Mart Saare, nagu valguskiir läbi aknaruudurea. Mart Saare Tubina Aaviku soololauludega osales kontserdil lauljatar Paula Neumann. Veelgi suuremat tähelepanu Mart Saare loomingule osutus sellesama toimunud kontserdimuljete põhjal retsensent JS ajalehes sotsiaaldemokraadist 1000 932. aasta 25. veebruarinumbris. Ta kirjutab, kõige rohkem köitsid sellel kontserdil Mart Saare laulud. Saarest saab tulevikus omapärasemaid ja silmapaistvamaid heliloojaid kõigi balti rahvaste muusikas. Tsitaadi lõpp. Eelpool nimetatud pseudonüümi JS taga peitub tegelikult tuntud läti poeet, hilisem Läti NSV rahvakirjanik. NSV Liidu riikliku preemia laureaat-Jaanis Sutrop kalts surnutataks 75 kes tegutses muusikakriitikuna. Sellesama kontserdi põhjal on ka veel palju teisi kiitvaid retsensiooni saare kohta mida ajapuudusel praegu ei hakka ette lugema. 1000 900 kolmekümnendail aastail esines saare soololauludega mitmel korral väljaspool Eestit veel bariton Arno niitov, kes oli oma muusikalise hariduse saanud Belgias. Nii esines ta näiteks koos Olav Rootsiga Riia konservatooriumi saalis viiendale aprillil 1009 35. aastal. Kavas oli kaks soololaulu. Oi häbi, hanevaras ja karjapoiss on suuri meesi. Kuna Olav Rootsi ettekandes kõlasid laul Männile ja hetk ajalehes Jaunakasse siinias kuuendal aprillil 35. aastal tõstis Jaanise saalitis jällegi esile Mart Saare kammerloomingut. Kirjutades eesti soololaulude instrumentaalmuusikakujudest, oleme meie küllalt vähe kuulnud. Käesoleval korral tulin kolm noort kunstnikku. Niitov, turgan ja roots, kes tutvustasid Eesti noorpõlve helitöödega. Nende programmis avaldus meile Noor-Eesti, see muusikaline Eesti, kelle tööd kuuluvad viimasesse veerandsajandisse. Selle noore ärganud eesti muusika isa on Mart Saar, kelle muusikasse on sügavalt juurdunud rahvusliku vaimu omapära ja moodsa tehnikameisterlikkus. Üldiselt tulebki märkida, et kõige rohkem on Mart Saare loomingut kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel esitatud just Lätis kuid siiski küllaltki mitmel korral on saarelaulud kõlanud neil aastail kaleedus. Nii on meil näiteks teada, et on tõesti, 28. aastal sooritas EMO segakoor Aaviku juhatusel kontsertreisi Lätti ja Leetu. Reisist võttis osa Mart Saar isiklikult, kes saatis kaastegevana olnud lauljat Karl Viitorit. Leedus esineti viiendal novembril Kaunase riigiteatris. Kahjuks ei pääsenud sellel kontserdil küll Mart Saare soololaulud mõjule halva klaveri tõttu. Siiski tõsteti kavast esile ka Mart Saare laule ajalehte Lietuvos Ženjos. Kuuendal novembril kirjutas ilusad eesti laulud ja huvitavad nende heliloojad eesti rahvalaulud. Nende meloodiad on süütult selged, optimistlikud ja kui neis ilmnebki nukraid motiive, siis õhkub neist õitsva kevadehingust rahu ja need on tulvil päikest, noorust. Huvitavad on eesti heliloojad. Peale vanema põlvkonna esindajate on eriti huvitavad heliloojad modernistid. Mart Saar ja Aavik. Viimane selle kontserdi tõeline hing, julge harmoonia, eriline helikeel annavad nende teostele suure väljendusrikkuse ja dünaamilisuse. Nende loojatel oli suur menu. Teine Leedu ajaleht Lietuvos aidas seitsmendal novembril avaldas Pendorkise artikli, kus ta kirjutas. Lauludele on iseloomulik kere, Balti rahvastele omane meloodika selga harmoonia ja lihtsus. Publikule meeldisid kõige enam läte Türnpu saare ja eriti dirigendi enda Johan Aaviku rahvaviisilised laulud. Sümpaatne eesti ooperilaulja viitel tutvustas meile helilooja saare klaveri saatel eesti soololaule. Kahju, et saatja pidi aga leppima halvakvaliteetse kolisema pianiinoga. Tsitaadi lõpp, kuid Mart Saareteoste ettekanded neil aastail väljaspool Eestit ei piirdunud mitte ainult Läti ja Leeduga. Kahekümnendail kolmekümnendail aastail esitasid Mart Saare laule oma välisreisidel mitmed Eesti tolleaegset tippkoorid nagu Estonia muusikaosakonna segakoor Tartu akadeemiline meeskoor, Tartu meeslaulu seltsimeeskoor, Tallinna meeslaulu seltsimeeskoor ja paljud teised, kes esinesid nii Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Poolas, Ungaris, Lätis ja Leedus. Kontserdite retsensioonides tõsteti korduvalt esile Mart Saare laule, mis tulid sageli kordamisele, kuid mis teinekord kutsusid esile ka poleemikat. Näiteks Soomes 1927. aastal toimunud EMO kontserdil oli kaastegev Karl Ots, kes esitas Mart Saare soololaule. Sel puhul seadis retsensent LM, kelleks tõenäoliselt on helilooja levi mõõdet oja ajalehes Helsingin Sanomat 23. oktoobril samal aastal Mart Saare soololaulude kunstilise õnnestumise kahtluse alla just nende liiga keerulise klaverisaatja tõttu. Ta kirjutas samas Lees. Lisaks oli huvitav tutvuda eeskavas olevates saare ja Aaviku soololauludega. Esimene püüdleb omapärase väljenduse poole, mis tal aga ainult osaliselt õnnestus, sest ta püüab klaverisaates võtta endale muusikaliselt liiga keerulisi ülesandeid. Seevastu näiteks aga ajalehes üliõpilaslehti ka viiendal novembril 27. aastal ilmunud retsensioonis tõsteti esile just Mart Saare laulud omapärast klaveripartiid, see tähendab nendesamade laulude klaveripartiid, mis on tema lauludele iseloomulik. Ajalehes kirjutati soololaulude osas mainiksime esikohal Mart Saart, kelle soololaulud, kutsed kutsepuudele ja pulmalaul esitasid õnnelikult selle autori uuemaid püüdlusi, eriti just klaveri julge iseloomuliku kaasmängu osas. Tsitaadi lõpp. Kõneldes Mart Saare loomingu ettekannetest välismaal peaksimegi esikohal, mainima üldse Soomet, kus alates 1909.-st aastast oli toimunud juba saare loomingu ettekandeid. Esimest korda kõlas saare koorilaul Soomes tõenäoliselt EMO esimesel Soome reisil 1913. Kahjuks pole meil aga võimalust olnud tutvuda nende kontserdite vastu kajadega Soome ajakirjanduses. Küllaga olgu märgitud näitena, et EMO kontserdil Helsingi Ülikooli aulas Stockmanni juhatusel esimesel oktoobril 21. aastal said Mart Saare laulud erilise tähelepanu osaliseks. On teada, et rootsikeelne hosputs plaadet ka teisel oktoobril 21. aastal tõstis eriti esile saare laule, kui mina alles noor veel olin ja hällilaul. Soomlaste vastuvõtust annab meile teatava ettekujutuse ainult EMO juhatuse tänukiri Mart Saarele pärast kontserti Helsingis 13. oktoobril 21. aastal, kus EMO juhatus kirjutab väga lugupeetud härra Saar. Eesti muusika tutvustamise eesmärgiga korraldas EMO segakoor esimesel oktoobril kontserti Helsingis. Kontserdi kavasse olid võetud ka teie unelaul ja kui mina alles noor veel olin, mis soome muusikameeste erilise tähelepanu osaliseks said? Kui 1924. aastal Artur Kapp juhatas Helsingi filharmoonia sümfooniaorkestri kontserti, oli kaastegevaks ka Ludmilla Hellat-Lemba kes esitas seal ühe Mart Saare soololaulu orkestri saatel. Sellele viitab ka muusikaleht number 11. Samast aastast, kus on toodud väljavõte väljapaistva soome helilooja ja dirigendi Heiki Klemeti argustusest. Ajalehest uusi zoomi. Ta kirjutab ka Mart Saare laule, üksainus kord tõestas jälle omalt poolt selle tähelepandava helilooja omapärast andekust. Peale selle on Mart Saare loomingut Soomes ette kantud veel küllaltki mitmel korral vajaka neil üksikutel näidetel peatuma, kuna terve ettekande sellel teemal tegi tegelikult juba maris Männik. Eile tahaks aga veel kord siiski ütelda, et meil puudub kõigist nendest kontsertidest täpsem ülevaade ja nendest arvutustest. Ja ei ole seega võimalik meil saada täielikumalt pilti loomingu vastu kajadest Soomest üldse. Kuid kahtlemata oli saare looming 30.-te aastate lõpuks võitnud Soomes juba suure tunnustuse ja saart hinnati esialgu ühte väljapaistvamad eesti rahvusliku muusika esindajat. Ja siinkohal ainult kordaksin Maris Männiku ettekandes juba tsiteeritud väljavõtet Hildas anumatest, mis lõpeb lausega, et saar on ehk tüüpilisem eestlane. Ka Tartu akadeemilise meeskoori kontserdireisil, 37. aastal Kesk- ja Põhja-Euroopa maadesse said Mart Saare laulud hiilgava vastuvõtu osaliseks. Dirigent Richard Ritsingu juhatusel esines koor Lätis, Poolas, Saksamaal, Taanis, Norras ja Rootsis. Kavas oli ka Mart Saare laule. Lisaks solistina Kaastegev Rudolf Jõks, kavas ka saarelauludega. Leipzigis esines sama koor raadiokontserdiga kuulsas kevandhausi saalis. Berliinis heliplaadistati 10 laulukoori repertuaarist. Nende hulgas oli kahtlemata ka saare laule, kuid milliseid meedia eriti menukaks osutusid sellel kontserdireisil Mart Saare, Tipa, Tapa hällilaul ja naljalaul. Hiir hüppas meeskooriseades. Koori pärast koolikontserti Norras kirjutas Norra ajaleht Taage plaadet 1000 937. aasta seitsmeteistkümnendal juulil juulil. Arvustajaks oli Pauline hall. Kirjutades kontserdi parimateks numbriteks olid säravad suurepärased ja iseloomulikult Mart Saare eesti rahvaviisi töötlused, mis mõlemad tulid kordamisele. Ka teine arvustaja Ulrich Mork märkis ajalehes natsioonen seitsmeteistkümnendal juunil samal aastal. Koori parimateks numbriteks olidki hurmav tipa-tapahällilaul Mart Saarelt. Millises laulus võis kuulda võib-olla koori kõige kõrgemat nivood läbi selle suurepärase retsiteerimise ja võluv pulma viis. Hiir hüppas samalt heliloojalt. 1000 922. aastal külastas Mart Saar koos abikaasa oma kälimehe helilooja Johan Aavikuga ka Saksamaad, et tutvuda uuemate muusikauudistega ja ühtlasi püüdes leida oma teostele kirjastamise võimalusi. Leipzigis kavatses ta kirjastada reederi juures koorilaulu, mis need ohjad, mida hoidvad soololaulu, ennemuiste ja ühe klaveriprelüüdi. Kahjuks osutus aga omal kulul kirjastamine talle liiga kulukaks ja järgmisel aastal ilmus Leipzigis saarelt ainult üksainus soololaul. See oli enne mõisteni. Vaatamata kodumaistele küllaltki rasketele kirjastus oludele hakkas aga 20.-te aastate lõpust Mart Saare soololaulude soololaule ja klaveripalu kirjastama Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapil Intel, mille väljaandel kuni 1940. aastani ilmus 25 Mart Saare soololaulu ja 12 klaveripala. Need väljaanded levisid ka mitmetesse välisriikidesse, kus leidsid teinekord küllaltki soodsaid hinnanguid. Nii ilmus 1936. aastal saksa muusikaajakirjas Začifirmuslik aprillikuu numbris pikem kirjutis Fritz teegia sulest, kus ta kirjutas saare kohta. Alustame Mart Saarest Eesti juhtivast heliloojast, keda tuleb küllap maa peenetundelisemat lülikute hulka arvata. Tema laulud, mis meile tuttavad, omandavad erilise isikupärase ilme siis kui nad väga kokkuhoidlike nappide vahendite ning helimaterjali kasinuse taustal loovad ikkagi lopsakat helimaalingut, nagu näiteks lauludes, lauliku talveüksindus, neiud, pilved sõudvad, kus loodusmeeleolu on tabatud absoluutse terviklikkusega arvukalt meenutavat helindid, rahva motiive, näiteks pulmalaulus või sokukeses, mis oma harmoonias seostub osavalt pealkirjaga. Saareharmooniakäsitlus on iselaadne ja omapärane, kuid ta allub alati intuitiivselt iluseadusele. Meloodiline joon kulgeb tagasihoidliku rütmika taustal ning ei ilmuta märgatavaid pingeid. Üks tema rahvaviisidest, milles eriti ilmneb teatud kalduvus monotoonsus ele, on see karja sineta kärje ning ta meenutab elavat elavalt Locken laule norra rahvamuusikas esinevaid karjaste hõikeid. Kogu laul koosneb vaid ühest ainsast lühikesest motiivist laadis nagu norra karjased oma karja hõiguvad. Põhjamaise muusika jälgi tundub ta klaverimuusikast samuti leiduvat. Neid on vähem süngetes haaravates prelüüdides kui palas hetk, mis on võlumõtterikas. Pala. Järgnevad meloodilist. Aga siis tuleb näide. Hetke näide lõpetuseks olgu nimetatud, et viimasel ajal on Eestis ilmunud rida täiesti soliidsed heliloojaid, keda rahvusvahelises ulatuses esindavad eelkõige ja väärikalt Mart Saar ja Heino Eller. Ka teises Saksa ajakirjas Timusiik 1938. aasta detsembrikuu numbris leiame märkuse Mart Saare kohta, kus Gottfried Schweitzer kirjutas ajakirja detsembrikuu numbris järgmist. Kõige tugevamini on kaasaegset loomingut mõjutanud Eestis Mart Saar. Oma paeluvad tüüpilise eesti omapäraga, mis teadlikult tugineb rahvaviisidele. Ta imiteerib vanade runoviiside stiili, mis laseb kiriku laadilisi lühikesi motiivikesid tetrafordi ulatuses pidevalt laulda muutuva teksti juures. Tema teosed, mis on välja kasvanud ürgsetest, meloodilise liikumisest ja viimistletud helitunnetusest lähtuvalt, kuuluvad parimate hulka. Selline tabav iseloomustus Mart Saare loomingust leidis üsna pea äramärkimist ka teiste välismaitsete muusikaajakirjade poolt. Sellele viidates on näiteks inglise ajakiri muusikal Times 1000 936. aasta juulinumbris lehekülg 634 nimetanud, et frits teiegi. Artiklis on käsitlemist leidnud Mart Saare originaalne harmooniakäsitlus. Varssavi heliloomingu iseloomustamisel on võib-olla veelgi tabavamalt ja saare loomingulist omapära iseloomustanud Rootsi tuntud helilooja Joseph Johnson Rootsi ajakirjas voor song 1000 936. aasta oktoobrikuu numbris. Tooksime siinkohal ära terve selle iseloomustuse. Mart Saare kohta. Eesti muusika on Rootsis peaaegu tundmatu, see on nagu skanda skandinaavia muusika mõjutatud saksa helikunstist ja prantsuse hilisema aja Impressenistlikest vooludest. Põhitoonilt rajaneb aga Eesti muusika rahvamuusikale ja omab seetõttu iseseisva ilme. Mart Saar, kes juba oma loovtegevuse algul ilmutas kalduvust impressionismi poole näiteks püssi kuulub eesrinnas olevate rahvusliku muusika edustajate hulka. Ta eelistab väiksemaid vorme. Erilise armastusega käsitleb saar tehnikat, kus soolohääl esitab rahulikult lihtsat viisi sageli ühe fraasi ostinaatset kordamisena. Kuna iseloomustavaim osa peitub saate harmoonilisest variatsioonis. Saare meloodiline ülesehitus on loomulik ja karaktiliseeriv. Paar erilist lüürilist värskust sisaldavat laulu nagu sinilillekesed, kui mina laulan, vihjavad Schumanni ja Wolfi lüürikale. Kui mina laulan, ilmutab surmavat looduse meeleolu, kus tekst ja meisterlikult esitatud muusika on täis metsahõngu ja elurõõmu. Paljud teised Mart Saare laulud nagu tuule hõlmas lauliku talveüksildus, sügisene ilmu in laulja, teised oma mõjukate käikudega, harmoonilist definissidega ja kontsentreeritud vormiga vääriksid lähemat analüüsi. Saare klaverilüürikast on hetk antud lihtsas meloodilise prantslase motiivi kujutlust meenutavas vormis. Komplitseeritumaid on kaks prelüüdi hoopis 47. Mart Saar on ühtlasi helilooja, kes on võimeline andma kõrgemat igapäevasest ja tema looming on nii väärt uurimist kui ka ettekandmist. Tsitaadi lõpp. Kõige eelpool toodu põhjal võime kinnitada, et kahekümnendatel kolmekümnendatel aastail oli pandud hea alus eesti interpreetide ja muusikategelaste poolt Mart Saare loomingu tutvustamiseks väljaspool kodumaad. Pärast teist maailmasõda on Mart Saare helilooming leidnud esitamist välismaal meie interpreetide kooride poolt kahjuks seni veel vähevõitu. Nii on näiteks riiklik akadeemiline meeskoor oma arvukatel kontserdireisidel nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal esitanud üldse kokku vaid neli Mart Saare laulu. Ja neidki küllaltki harva vaid üksikjuhtudel. Veel on meil teada, et saare laule on esitanud välismaal Tallinna kammerkoor, sõprusühingu kammerkoor ja lastekoor Ellerhein, kes on igaüks esindatud paari lauluga. Tõenäoliselt kõige enam on välismaal esitanud Mart Saare soololaule Hamburgi muusikaülikooli professor Naan põld kes ka täna aukülalisena meie hulgas viibib. Tema ettekandes on Mart Saare soololaulud kõlanud paljudes Euroopa riikides ja Ameerikas, kus on ka välismaiste arvustajate poolt korduvalt ära märgitud Mart Saarelaulude suurt omapära ja muusikalist väärtust. Üldse on professor Naan põld esitanud umbes 25 Mart Saare soololaulu. See on enam kui ükski meie kaasaegsetest lauljatest Nendest 19 soololaulu on ta ka heliplaadistanud tervelt neljal heliplaadil. Välisturistidest on meile ainsana teadaolevalt esitanud Mart Saare laulja Mart Saare soololaule Soome laulja Martti Valleen. Tema ettekandes on kõlanud seitse Mart Saare soololaulu, mida ta esitas rootsi keeles Stockholmist, on 980. aastal. Et Mart Saare laulud võiksid nootide kättesaadavuse korral huvi pakkuda ka teistele välisinterBrettidele, näitab seegi kujukas fakt, et neid võttis oma repertuaari maailmakuulus Soome lauljatar taru valjaka, kes aga kahjuks ei saanud arusaamatutel põhjustel sõita Tallinna helilooja juubelipidustustele neid esitama. Jääb loota, et ta teeb seda edaspidi oma kodumaal. Saare klaverimuusikat on välismaal esitanud kõige enam Olav Roots, Dagmar kokker ja mõnedki teised väliseestlased. Esimese Nõukogude Eesti pianistina oli Mart Saare klaverimuusikat võimalus välismaal esitada teie ees kõnelejalt möödunud aastal Rootsis kus saare klaveriteosed äratasid elavat huvi. Tahaks loota, et meie üha kasvavas kultuurikontaktide arendamise ja süvendamise õhkkonnas leiab ka Mart Saare helilooming juubeli järgselt üha enam tutvustamist ja propageerimist väljaspool oma kodumaad. Selleks on juba kahtlemata kaasa aidanud mitmete nootide ja heliplaatide ilmumine. On ilmumisel kogumikud helilooja kooroy, koori- ja soololauludest. Otsustamist ootab aga veel klaverimuusika väljaandmise küsimus. Mart Saare 100.-le sünniaastapäevale pühendatud pidustused on meile näidanud, et helilooja looming on osutunud eesti rahvusliku muusikakultuuri auks ja uhkuseks, mis on leidnud tähelepanu ja igati väärilist mõistmist ja hindamist nii meie kooride ja interpreetide kui ka külalisesinejate poolt. Mart Saare helilooming on tutvustanud eesti muusikakultuurisaavutusi ka väljaspool oma väikest kodumaad selles väljendubki Mart Saare kui rahvusliku helilooja missioon. Olgu see siis. Ka meie kõigi ühine missioon. Lugupeetud koosolijad sissejuhatuseks tahaksin öelda, et käesolev ettekanne ei pretendeeri teaduslikule uurimistulemuste esitamisele selle aluseks dusliku algupära, mõtted ja veendumused, mis on tekkinud Mart Saare klaveriteoseid kuulates, mängides ja õpetades. Püüan neid siin esitada ja põhjendada. Toetun sealjuures ühest küljest andmetele Mart Saarest kui inimesest ja interpliidist ning tema osast Eesti omaaegse skulptuuri elus. Teisest küljest meie sajandi muusika, eriti folkloor, Se suunaga muusika, üldisematele esitus põhimõtetele. Klaverimuusikal on saareloomingus suhteliselt tagasihoidlik koht tema koori- ja soololaulude kõrval. See koosneb peaaegu eranditult miniatuuridest. Ka tema kolm eesti sviiti on teatud terviku taotlusele vaatamata siiski miniatuuride kogud. Suurem osa saare klaveripaladest on tänapäeval tänapäevani käsikirjas ja laiemale avalikkusele raskesti kättesaadavad. Sellele vaatamata on Saare klaveriteosed pidevalt kõlanud meie kontserdilavadel ja leidnud endale andunud propageerijaid. Sajandi esimestel kümnetel esitas neid autor ise, kahekümnendail ja kolmekümnendail lastel Eerika, Franz, Olav Roots, Bruno lukk, hirv, Carcaudri ja paljud teised. Nõukogude ajal on saare teosed olnud vist küll kõikide pianistide kavades kuid siiski ainult juhuslikult ja väike valik neist. Viimasel aastakümnel on saareloomingu propageerimise oma südameasjaks võtnud Vardo Rumessen. Temale võlgneme tänuga vähemalt käsikirjalise saare eri teoste hoolikalt redigeeritud ja kommenteeritud kogu väljaande eest. Sellega on ta loonud tingimused saale saare klaveriloomingu sügavamaks mõistmiseks, selle tõlgitsus probleemide üles kerkimiseks heas mõttes traditsioonide kujunemiseks. Need viimased on aga senini veel õige hägusest staadiumis. Üliõpilastelt, aga ka vanematelt pianistidel võib vahel kuulda seisukohti, et Saare klaveripalad on vananenud rahvusromantilises stiilis stiililiselt kirjudia eklektilised, et mängimiseks ei pakkunud erilist huvi. Arvan, et siin on tegemist Mare klaverimuusika olemuse põhjaliku vääritimõistmisega milles mitte päris süütud ei ole interpreedid ise. Saare klaverimuusika vaatamata oma näilisele lihtsusele java kergesti kõiki oma väärtusi vaid nõuab mängijalt küllalt palju otsimist ja juurdlemist. Süvenedes Mare klaveriteostesse süveneb ka veendumus, et saare muusika põhiolemus, nii-öelda temas sisalduv sõnum on palju originaalsem ja novaatorliku kui muusikalised väljendusvahendid mis jäid puhuti stiililiselt ebamäärasele või otsisklevale pinnale. Rääkides saare muusika interpretatsiooni probleemidest ei kavatsema puudutada spetsiaalseid pianistlike probleeme vaid püüan määratleda Saare klaveriloomingu põhikarakterit. Mõista selle kujundit, mis ja juhtida tähelepanu mõnedele selle esiletoomiseks, eriti olulistele interletatsioonilistele väljendusvahenditele. Julgen väita, et saare klaverimuusikakultuurilooline tähtsus ei ole väiksem tema vokaalloominguosast. Klaverimäng ja seega klaverimuusika oli 20. sajandi esimestel aastakümnetel niinimetatud eesti seltskonnas veel vähe levinud kuid vajadust selle järele oli juba tungiv. See oli tolleaegses kultuurisituatsioonis just see komponent, mida oli vaja arendada täismõõdulise rahvusliku muusikaelu väljaarendamiseks. Midagi oli juba tehtud. Art tegutsesid Rudolf Tobias ja Theodor Lemba saarega. Üheaegselt astus avalikkuse ette nii pianisti kui ka heliloojana Artur Lemba. Igaühel neist oli oma teedrajav missioon, Eesti muusikaelus. Aga just saare taotlused ühtisid kõige rohkem sajandi algus Eesti kultuuri, avangard, kristlaste eesmärkidega. Sellele viitab juba tema erk huvi tolleaegsete uute suundade vastu muusikas ja kunstis. Saare eeskujude valik väljaspoolt saksa muusikat JAAN kriicstriaabinte püsti sobib hästi kokku nooreestlaste sümpaatia alati aga uuema, vene, prantsuse ja Põhjamaade kirjanduse vastu. Vastukaaluks senisele saksa klassika hegemoonia-le Baltimail Tobiase ja Lembadega võrreldes oli saar hoopis tihedamini seotud eesti kultuurieluga. Kajastas oma loomingus tundlikult selle arengutendentse. Küllap on siin otsustav osa olnud tema talupoeglik päritolul kodu ja looduse armastusel pideval kontaktil, maaeluga rahvatraditsioonidega. Siit ka tema sügav huvi rahvamuusika vastu, mis ei olnud tema jaoks eksootika või moeehe, mida oma teostele kas kohusetunde pärast või konjunktuuri huvides külge riputati. Rahvamuusika oli kogu tema muusikatunnetuse alus, selle lähtepunkt. Klaverimuusika oli saarele nagu paljudele teistelegi heliloojatele pianistidel omamoodi loominguline laboratoorium, kus prooviti mitmesuguseid stiilivõtteid, uusi ideid. Klaverimuusika oli ka kõige rohkem seotud tema enda interpreedi kalduvuste ja võimalustega. Saar ei olnud ajalises mõttes professionaalne pianist virtuoosliku ja lihvitud tehnikaga kuid ta oli siiski väga huvitav ja omanäoline interpreet, kes suutis oma mänguga kuulajaid eriliselt köita. Pealt kuulajate kirjelduste järgi, millest huvipakkuvamad on Riho Pätsi ja Bruno Luki mälestused oli saar jõuline ja kirglik, otse ekstaatiline klaverimängija täiskõlalised, kuid varjunditerohke ja intonatsiooniliselt väljendusrikka tooniga. Rütmikäsitlus oli improvisatsiooniline, kuid peene muusika seesmise pulsi ja orgaanilise arengutunnetusega. Mängima õppis saar kodus orelil ja see jäigi tema põhiinstrumendiks. Klaverimängu õppis ta alles Suure-Jaanis vendade kappide innustava, kuid mitte vist väga süstemaatilise juhatuse all. Siiski pidi ta Peterburi konservatooriumi astumise ajaks klaverimängus juba õige osav olema sest järgmisel, 1902. aasta suvel esines ta Suure-Jaanis avalikult mendel sonis mol fantaasiaga, mis ei ole sugugi lihtne lugu. Peterburis harjutas saar klaverit oma jutu järgi agarasti, kuid üldklaveritundide vastuda nähtavasti erilist huvi ei tundnud. Õpetaja kaebab 1903. aastal eta, puudus teatamata 20 tundi. Üldse näib, et kuigi saar konservatooriumis konservatooriumi ajal kõvasti töötas, lõhkus tööd teha, nagu ta sageli kirjutas sõpradele, siis oli ta juba varakult väga iseseisev valikus, mida õppida ja millistes tundides käia. Puudumiste üle on nurinat ka teiste õppejõudude, isegi Rimski korsakovi poolt. Vaimne iseseisvus paneb ültse hämmastama, Saar kuulub ju meie muusikakultuuri loojate, sellesse põlvkonda kes sooritas suure hüppe talutarest laia maailmapoint, shelli koraali raamatu juurest 20. sajandi muusikavoolude keerisesse. Peterburi konservatooriumi õpilaste toimikute seas annab otsida neid, kes oleksid saare kombel oma seisvuseks märkinud Kristjanil. Kui palju vaimu ja närvienergiat, rääkimata materiaalsetest muredest, kulub peaaegu täiskasvanud noormehel nende muusikaliste kogemuste ja traditsioonide omandamiseks mis muusikaliselt haritud keskkonnas kasvavasse noorukisse imbuvad juba lapse eas. Meenutagem juhusliku näitajana kassiskreabinevi, Prokofjevi kasvu ja õpinguaastaid. Võib ainult imetleda seda talenti ja töövõimet, mis võimaldas mitte ainult vastu võtta kõike, mida pakuti õppetundides ja kontserdisaalide, kuhu saar ahnelt tormas, vahel mitugi korda päevas. Ta suutis Peterburis ka leida ennast panna paika oma tulevase tegevuse põhisuunad. Kuigi saare klaveriloomingus on terve rida teoseid, mis otsekui jäljendavad teiste autorite konkreetseid teoseid või nende stiilivõtteid ei saa saare varasemat loomingut kuidagi nimetada eklektilisemaks. Neid eksperimente võib vaadelda kui stiiliharjutusi, kusjuures saare loomingu põhikarakter jäi oma armastatud eeskujudest hoopis kaugele. Jälgides saare elukäiku ja lugedes tema hiljuti publitseeritud kirju, süveneb veendumus, et saar ei olnud niinimetatud intellektuaal erinevalt tema kolleegidest nooreestlastest. See muidugi ei tähenda temagi mõtleja alahindamist. Palju on ju räägitud tema professionaalsest eruditsioonist, ka on eesti muusikakriitikas vähe nii terava pilgulisi hästi kirjutatud karakteristikuid kui saare kirjutis Tobiase kohta viimase kümneaastase surmapäeva puhul. Muusikalehes. Siiski oli saare peamiseks tegutsemise ajendiks tema valikute suunajaks intuitsioon, aktiivne tunne millegi vajalikkusest või mittevajalikkusest lapseliku värskuse ja teravusega, Taiusta iga elu ja looduse nähtust. Õnne ja õnnetuse tunne tulid tema peale võimsalt kui merelaine, nagu ta sageli ütleb oma kirjades. See intuitsiooni tugevus ja originaalsus läbib ka tema muusikat. See on ehtsaarelik ja nagu juba öeldud, hoopis novaatorliku kui tema muusikalised väljendusvahendid. Novaatorliku selles mõttes, et paralleele sellele võime otsida mites kreadminegade püssi juurest, kust on pärit tema uudse helikeele otsingud vaid ennemini juba partoki ürgses tyhjast. Partokiga on saare palju ühist ka suhtumises rahvamuusikasse ja selle kasutamise printsiipides. Kuigi nende klaverilooming on teineteisest väga erinev nii harmoonia, koloriidi kui ka instrumendi käsitluse poolest. Ilmselt ei saa me siin rääkida mõjutustest, vaid mõlemad heliloojad jõudsid paralleelselt sarnastele tulemustele süüvides rahvamuusika olemusse ja otsides selle kasutamise võimalusi kaasaegse rahvusliku helikeele loomisel. Saar tutvus Spartaki loomingu ja folkloorialaste kirjutistega arvatavasti alles 20.-te aastate teisel poolel innuka partoki austaja Riho Pätsi vahendusel. Saare isikupärane stiil ja tema suhtumine folkloori olid selleks ajaks juba täiesti välja kujunenud. Mõttekaaslaste leidmine võis ehk ainult veelgi ergutada rahvaviise laiemalt kasutama just klaverimuusikas, nagu me näemegi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel. Saari ka tunnetust ei saa nimetada romantiliseks ega isegi mitte Impressionistlikuks. Ta ei vaatle loodust, ta on ise osa sellest. Tema suhtumine ei ole passiivne, vaid stiihiliselt jõuline. Nii nagu loodus oma lihtsuses ja objektiivsuses on suurejooneline, nii saavutab kassaar paljudes oma miniatuurides lihtsate vahenditega hämmastava suurejoonelisus. Meenutagem vaid tema laulu Männile mitmeid prelüüdi süütide osi aga ka tema enda täis külalistekstaatilist mängumaneeri saaremuusikale omase just 20. sajandile iseloomuliku elu ja muusikatunnetuse tabamine ja alla kriipsutamine peaks olema selle muusikamängijatele eesmärgiks ja aitama teda avastada ja edasi anda Saare klaveriteostes peituvat omapärast karedad koloriiti, suurejoonelisus diaürgsust. Peatun järgnevalt mõningatel minu arvates olulistel momentidel, mida interpreet ei tohiks märkamata jätta. Selle eht saareliku põhiolemuse otsimisel. Saare iseäralik harmoonia, eriti varasemates teostes, mis põhiliselt määrab muusika erilise koloriidi leiab käesoleval konverentsil eraldi käsitlemist. Tahaksin siinkohal piirduda vaid viitega Tobiase tsitaadile saare dissonantsi kohta mis mõjuvad algul kui nõelatorked, kuid mis hiljem hakkavad iseäralist naudingut pakkuma. Selleks, et need harmooniat hakkaksid kuulajatele naudingut pakkuma, peab kõigepealt mängija ise neid nautima tajuma nende väljendusliku tähendust, serveerima neid hoolikalt maiusroana. Nii mõneski teoses on just harmoonia see, mis väljendab saare kujundi originaalsust ja värskust. Näiteks võiks tuua eleegia mul teose idee võiksin hoopis kaotsi minna, kui pianist pöörab sind romantilise traditsiooni kohaselt. Peatähelepanu meloodiale käsitleb harmooniat saatefunktsioonina. Vahel kasutab saar teatud akordi järgnevust konstruktiivse elemendina mis määrab pala üldise karakteri. Näiteks võiks tuua siin sageli kuuldud kitse millele annavad iseäralikku pinge ja lõhust lõhestatud meeleolu, suurendatud kolmkõla ja terve toonilise heliredeli pidev kasutamine. Viimati nimetatud pala erilist ekspressiivsust aitavad tõsta ka teised väljendusvahendid. Eelkõige tuleks tähele panna kordamise kasutamist pingearenduse vahendina. Seda võtet kasutab saar hiljem väga sageli oma folklooriainelistest klaveripaladest. Lühikese viisi kordamine järjest uue tekstiga on ju rahvalaulu põhiline arendusvõte. Saar säilitab kordamisel tavaliselt riigi esialgsel kujul ja lisab, nagu seda harrastab ka partok järjest uusi faktuuri elemente kassa või, või, või kahaneva dünaamika. Üks olulisemaid momente saare teoste mängimisel on nende kordamist objektiivse ja paratamatu jõu tajumine. Omapärase loitsimise taolise mõju saavutamise eeltingimuseks on sealjuures rütmiline stabiilsus, monotoonsus alla kriipsutamine. Tüüpiliste näidetena võiks nimetada laulu Männile kolmandast süüdi kuuendat osa ja nii edasi. Niipea kui toome sisse romantilise Rubaato, hakkame alla kriipsutama üksikute fraaside kadentse, läheb kaduma neile paladele omane arhailised suurejooneline karakter. Folkloori ettekandjad tsoonidega on otseselt seotud just saarerahvaviisidel põhinevate klaveripalade meloodiakujundus. Saar ise on palju rahvaviise kogunud ja uurinud rahvalaulikute ettekandja maneeri. Seda rõhutab eriti Riho Päts oma mälestustes, kirjeldades saare tööd koos Madebetsiga saare laulude väljatöötamisel. Samad probleemid kerkivad ka pianisti ette. Rahvalaul on eelkõige kõnelev jutustav, mõjuvama objektiivsusega haakuvate fraasidega lihtsusega. Igasugune romantiseerimine, Belkanto taotlus, väljenduse efekteerimine, kadentside suuride, liigne alla, kriitilisutamine, mõjuksin stiili, võõralt. Rahvalaul on oma karakterite mitmekesisusest hoolimata ikkagi üldistus. Ta ei talu liigset individualiseerimisel tundetsemist väga detailiseeritud dünaamikat Egagoogikat kuid eeldab küllalt paindliku rütmikäsitlust tekstist lähtuvat mõõdukat lubatut. Meenutagem siinkohal Pätsi tsitaati saare rütmikäsitlus. Saare rütmikäsitlus oli improvisatsiooniline, kuid teene muusikal seesmise pulsi ja orgaanilise arengutunnetusega. Ehk võib järeldada midagi saare enda suhtumise kohta rahvaviiside ettekandemaneeri sellest, et ta oma kolmanda süüdi teises osas seal varem esinenud Lekaato trükivariandis on ära jätnud ja hiljematest läbi hilisemates läbi viimistes isegi meloodia nootidele aktsendid pandud, mis nägu sutab alla meloodia kõnelevust ja hoiatab üleliigse meloodilise kaarist. Klaverifaktuuri ja pianistlike võtete osas püsib saar suhteliselt traditsioonilisel pinnal Impressiianistlikest kõlavärviotsingust ja huvitavatest pedaalide. Seda kaugemale 20. sajandi pianistlike uuenduste suunas ei lähe. Kuigi mitmed saare varasemad palad ei ole tehniliselt sugugi kerged, kasutatakse nii passaaži kui ka akordi tehnikat, mitte alati mugavates kombinatsioonides. Siiski valitseb neis meeldiv tasakaal sisuliste taotluste ja tehniliste vahendite vahel. Eesti süütides võib aga täheldada teatud nihet romantilise muusika arsenali kuuluvate võitooslikude võtete rohkema kasutamise suunas. Kas on siin olnud põhjuseks soov saavutada suuremat monumentaalsust ja kõlatäiust nii-öelda klaveripäraselt välja arendada oma varasemaid nappeskiise või on siin oma osa olnud soovil kirjutada efektsemalt laiemat auditooriumi? Haaravamalt? Oli saarest tüdinud olemast süüdistatud keerulisuses. Arusaamatute Seli kombinatsioonide Sekslemises oli väsinud kuulaja järele ootamises eriti kuna tolm perioodil näis, et see järjest kaugemale maha jääb. Igatahes tänapäeva interpreedi ette kerkib eesti süütides hajuti probleem, kuidas mõtestada listilikke lõike, et nad ei mõjuks saarelikus organismis võõrkehana. Kahtlemata on väljapääs olemas, kui meil on väga selge kontseptsioon põhikarakterist, nagu kindlasti oli saarel endal, kui ta oma ekstaatilise natuuri ja suure kujundus jõuga hakkas neid vormima ka pealtnäha ühemõtteliselt teatud stiiliperioodiga seotud faktuuri elementidele on võimalik läheneda mitmeti. Neid olenevalt kontekstist mitmeti mõtestada. Kokkuvõttes tahaks öelda, et kuigi saar oma hingelt oli romantik selle sõna laiemas mõttes siis tema looming oma olemuselt kuulub kindlasti 20. sajandi muusika valdkonda mille üheks põhiprobleemiks on folklaristliku alge sünteesimine, kaasaegse helikeelega muusika põhikarakter, tema seos teatud üldiste kultuuri ja kunsti nähetega määrab ka teose esitamiseks kasutatavad tõlgitsuslikud vahendid. Nii-öelda ettekandes stiililiselt põhijooned vahendite sobivusest oleneb suurel määral ettekande kunstiline mõju isegi teose edasine saatus. Saare klaverimuusikale lähenedes peaksime eelkõige arvestama tema revolutsioonilist osa meie klaveriloomingus selle organi orgaanilist sidet Euroopa 20. sajandi mitmesuguste suundadega mitte lähenema saare muusikale romantiliste väljendusvahenditega. Edasi on aga määrav juba iga interpreedi enda tunnetus, maitse, sugestiooni jõud. Sajandivahetus oli uute rahvuslike koolkondade tekke aeg. Varasemad koolkonnad olid seotud romantismiajastuga ka rahvuslike enesemääramisega. Vastandina klassitsistliku perioodi üldistus tendentsidele oli romantismiajastule iseloomulik pürgimine individualiseerimisel poole individualiseerimisel tendents ei haaranud üksnes muusikalisi väljendusvahendeid või loovkunstnike subjektiviseeruvad käekirja. See oli iseloomulik tervete rahvaste muusikale võrrelda. Kui näiteks, kui võtame näiteks Tšehhimaalt, siis frantisexaver Priksi aegsed Tšehhi 18. sajandi muusikat Methana võidu Orsaki aegse 19. sajandi muusikaga. Ometigi 19. sajandi rahvuslik individualiseerimine ei jõudnud kaugeltki nii-öelda põhjani välja. Euroopa muusika oli ennast igati mugandanud juhtoon toonikas süsteemi piirides. See süsteem tingis niinimetatud funktsionaalse harmoonia kasutamist mis pidi olema saavutanud kriisiseisundi juba Wagneri Tristani ja Isolde ega 1865. aastal säilitas aga oma juhtpositsiooni veel enam kui kolme aastakümne jooksul. Juhtontoonika süsteem mõjustas aktiivselt vormi kujundust juhtides heli, loete mõtet sümmeetrilisuse ja hakkavad raatsuse suunas. Eesti 19. sajandi koorimuusikas väljendusid rahvusromantilised tendentsid väga selgesti Miina Härma juures härma lauludes nii algupäranditest kui ka rahvalaulus seadetes kehastus ärkamisaja vaim. Romantiline tunne, mida me võiksime nimetada meielikuks mitteminaali. Härma tugines just uuemale rahvalaulule, mis isegi toitus juhton toonika süsteemist. Teine laine ei olnud enam igati seotud juhtunud toonika reeglitega tuginedes eeskätt uutele, pigemini impressionismi või juugendstiiliga seotud seaduspärasusele. Varasem impressionismi ja juugendi periood oli ühtlasi ülemineku ajaks 20. sajandil välja kujunenud strukturaalselt mõtlemise. See on igati individualiseerunud loomingumeetodi juurde. Üleminekuaja üks iseloomulikumaid ilminguid oli ikka Veltertsiline kuid sealjuures juba palju Tertsiline akordika. Kasutati palju Noon akorde. Ka niinimetatud Petruska akord, mis koosneks nagu üheaegselt kõlavatest Phys, tuurja, C-duur kolm kaladest on tegelikult ju Noon akord üheaegselt puhta ja madaldatud kvindiga. Ravellile meeldisid nool akordide kõrval ka undeetsima akordid. Rütmi rõhutavad kooskõlad. Stravinski kevade pühitsusest kujutavad endast praktiliselt Tertsiaki vint teetsemat kord. See kõik näitab, et modernsed nähtused ei murra muusikasse sisse sugugi üleöö. Paardokil oli õigus väita, et helide maailmas valitseb evolutsioon. Mitterevolutsioon muidugi Tertz harmoonia kütkes püüti välja rabeleda. Sönberg proovis kvartharmooniaga debiicii oma klaveri jätüüdides Nilsson ja Schibeeriusama sümfooniates katsetasid konstruktiivset intervallikat. Tähendab mingi intervall kujuneb juhtivaks kas lühema helitöö või selle lõigu osas mida paardoc juba kahekümnendatel aastatel lausa süsteemiks muutis. Kui meloodiline ülesehitus kippus ikka Velkuvadraatne või liigas sümmeetrile olema tihti uuema rahvamuusika mõju siis püüti seda vabamalt ja uudsema kõlalisemalt harmoniseeridagi. No nii toimus veel kahekümnendatel aastatel soomlane Uuloclamy peale oma Pariisi õpinguid. Üleminekuajale iseloomuliku muusikat kirjutasid juba sajandivahetus aastail ungaris paar dohc ja koday Eestimaal, aga varsti peale neid Saar Jaak riik. Needsamad mehed jõudsid esimestena ka rahvamuusika varasemate kihistuste juurde. Kasutasid neid otseselt või lasksid end nendest inspireerida. Eesti regivärss selline rahvalaul on kõige tihedamalt seotud loodusetunnetusega. Selle juured kasvasid välja muistsetest maagilistes toimingutest mis kujutasid endast püüdlust kindlalt osaleda looduse suures ringliikumises mille osana inimene ennast tundis. Siit kas sugestiivsed keskendumist nõudvat korduselemendid suundun just sisse, mitte väljapoole? Rahvalaulu esitamine eeldab loomingulist pingeseisundit, mis hõlmab kõiki osalejaid, nii lauljaid kui ka kuulajaid. Väliselt aga säilitatakse rahu. See on nagu looduse enese suur rahu, mis on mõõtmatult kõrgemal inimrõõmudest ja muredest. Oma rõõmusid ja muresid hoitakse eneses. See on pingestatud staatika. Staatika on olemas ka meie keelelises mõtlemises, puudub ju eesti keeles tulevikuvorm. Staatika oli omale impressionistliku helikirjale, ent impressionistliku helis, kui pildis on püütud tabada hetk elamuse kordumatust seega algsuste ürgsust. Kui aga kunstnik on püüdnud väljendada mitte ainult korrastatumas, vaid juba stiliseeritumas maneeris toonud oma loomingusse distantsi, tunnet või dekoratiivsust siis on enamasti olnud tegemist juugend juugendstiili mõjusfääris, mõjusfääri sattumisega. Impressionismi kui ka juugendi elemente võib esineda ühe ja sama helilooja juures, olgu see siis TPS-i või olgu see saar. Eesti ja Soome rahvalaulude korduselemendid leidsid vastu kõlakad juugendile omases ornamentikas nii muusikas kui ka kujutavas kunstis. Ehtsad juugendi joon don Akseli kalliend kallela Sibeerivusega samal 1865. aastal sündinud kunstniku Kalevala illustratsioonides. Õige varase juugendin näiteks muusikas on ka Sibeliuse juba 1893. aastal valminud helipoeem toonela luik. Kristjan Raua Kalevipoja illustratsioonide on varasemad juugendi vastu kõlasid eelkõige aga looduse ja rahvalaulu rütmi, sügavalt tunnetatud isiksust. Rahvaluulele tugineva eepose juugendi kooskõlale sattus ka Rudolf Tobias, kui ta Kalevi Kalevipoja tekstist inspireeritult kirjutas soprani orkestri ballaadi sest ilmaneitsist ilusast, selle kaunistusterohke vokaalpartiiga. Riigi värsi esitaja, taotellid, laulmismõnu, mitte aga mingit süsirist lõppeesmärki Vormgi oli non finiitne lõpetamata juugendstiili juures, nagu hiljem Neuklasid, siis mis võis samuti loominguprotsess juba ise eesmärgiks muutuda. Barcelonast Hispaania juugendi keskusest pärinenud Picasso mängis lausa lapseliku rõõmuga joontega ega viinud midagi täieliku lõpuni. Kardan lõpule viidud, oli ta öelnud, lõplik surm täielikult lõpetamatoon elu lõpetamatuse, seega igaviku tunnet sisendab ka ornament. Juugend hõlmab nii kordumatut kui kordust. Juugendkunstniku silmis võisid ka vana rahvalaulu kordused mõjuda ornamendi sisemiselt pingestatud ornamendiga. Mart Saare juures mängivad korduselemendid väga olulist rolli. Kui rahvalaulude paralleelismis mõtte paralleelid sõnaliselt konkritiseeruvad siis Mart Saare muusikas kordused varieeruvad, muutub harmooniline, muutub tämbriline koloriit. Samuti saate rütmipilt. Nii sündisid ka tema kuulsat assiiad. Ühe konkreetse loo piirides säilub meeleolu ja atmosfääri ühtsus. Kui aga ühele ja samale rahvaviisilisele teemale on kirjutatud kaks laulu, siis võib kumbagi sky meeleolu ja atmosfäär hoopiski erinev olla. Ilmekaks näiteks võiksin olla Jaan, läheb jaanitulele soololaulu variant nagu annaks edasi jaanitulele ja erutust elevust. Koorilaulu varianti aga oleks nagu koondunud jaaniööst esile kutsutud pühalikusse ja salapärasuse tunded. See on see müstilisuse tunnetus, mille kohta Einstein ütles, et kes seda ei koge, see on juba elavalt surnud inimene. Muidugi on sellise sugestiivse meeleolupildi edasi andmiseks sobivaim lühivorm. Muusika olemuses puudub ju suurvormidele omale kontrasti elamus ja sellest tulenev dramaatilises kõik on tihedalt kokku surutud, sisepingega laetud. Tänu sellele võib saare kohta öelda Boriss Pasternaki, August Sanga sõnadele. See, et su elulooga seoses on tühikuid, on väike oht. Halb aga on, kui sinu teoses on kuskil mõni tühi koht. Saare juures tühja kohta ei leia. Mart Saare muusikas on palju koloriidi rõõmusid ja leide. Koloriidi kaudu jõudis ta rahvuslikkuse tunnetuse juure, ent koloriidis avaldus ka tema subjektiivne tunnetuslaad. Saareloomingus ei esine ainuüksi rahvaluuleline loodustunnetust, vaid ka psühholoogiliselt teravamaid momente. Üks juugend eelkäijaid oli loodustunnetusega seotud kunst, käsitöö, mille kaudu tegijagi võis edasi anda elu ja looduse rütme, nii nagu ta seda tundis. Teine tee juugendi poole tulist sümbolismi juurest sajandivahetuse, see on hilisem sümbolistlik kunst. Heitis enamasti Ülle juba juugendlikkuri. Näiteks Hollandi Jaava kunstnikud Toropi sümbolistlikult maalil kolm pruuti kujutatud naisolevuste käed meenutavad pigemini vähen, kasvusid suurte kellade kõla materjaliseerub nende tohutult pikkadeks juusteks. Juugendlikus on On Maaterlinkija, deebeeezziipele, aas ja melist sandis. Sümbolismi juugeldikus põimuvad meie nooreestlaste poolt väga hinnatud inglise kunsti koobri pöördusli töödes, keda Hispaania juugendi ajakiri huventuut, satanismi fraanšeelikuks ristis satanismi harrastust ilmus kirjanduse kujutava kunsti kõrval ka muusikasse, olgu nimetatud Ravelgaspandelani ja Screabynipuemsatannik, Johannes Aaviku sariväljaanne hirmu ja õuduse jutud, milles erinevalt hilisemast Hitchcocki praktikast publitseeriti ainult väärtkirjandust oli varustatud Aaviku enese stiliseeritud dekoratiivse, aga igasugu õudusi, kujutava kaanejoonisega. Võib eeldada, et kui TPS-i oleks kauem elanud ja jõudnud luua ooperist Edgar Allan põu ainelisele Asherite maja hukule mis kujutanuks ühe vana perekonna mandumist hukku koos varjusurmas oleku tapmise ja majapõletamisega olnuks seegi stiliseeritud ja deklaratiivses plaanis kujutatud. Mart Saare lauluga haiguse aegu sobib oivaliselt kokku Meie varalahkunud kunstniku Oskar Kallise pastell. Joonis palavik 1900 seitsmeteistkümnendast aastast, milles nii palavikus, vähkre ja kui ka surmakujutlused on antud ülimalt stiliseeritud plaanis. Mart Saare looming, tema kujunemisperioodil harrastaski Eedi erinevaid valdkondi. Ühelt poolt võiksid kõrvutada lihtsaid laule hoopiski komplitseeritumaks helikeeles loodud klaverimuusika klaverimuusikaga, teiselt poolt aga võib esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümnel loodud lauludes leida nii heleda toonilisi rõõmu meeleolusid nagu lillekesi murul kuni kui surmamõtteid surmis kaugelt kõlistab kannuseid. Saar tunnistas, et uusi kõlavärve Jakoloriiti otsides leidiski ta inspiratsiooni surmast ja üksindusest. Saarjunud kaugeltki ainult juugendi esindaja, ent rahvalaulu ja eriti loodus sügavalt tunnetava kunstnikuna oli tal avarus A et seda oli muide ka Helleril. Saaria Elleri avaruse tunnetus tähendas ka võimet rakendada tollal uue heligile võimalusi. Impressionismi juugendi pinnale astumine lõi kohe tagasiside. Heliloojad leidsid uusi vahendeid looduselamuste edasiandmiseks. Erna siirak kirjutas Semperi kohta, et osasaamised erinevate kultuurikeskuste vaimuelust on süvendanud temas eesti rahvusliku kultuuris sügavamat ja mitmekülgsemalt mõistmis. Osasaamine talle kaasaegsest rahvusvahelisest vaimuelust võimaldas ka muusikale selle noori eestlasele Mart Saarele tunnetada sügavamalt oma rahvuslikku kultuuri. 1910. aasta ümber üheaegselt Arnold Schönbergi iga jõudis kassaar tonaalsuse juurde. Haigluste juugendlikust ühendas Kasönberkumakuubierros. Ent talle kui mono-ooperi Erwardung autorile oli ekspressionismi palju lähem ekspressionismi, see on linlase sisemise tasakaalustamatuse väljendus. Ebamugavustunnet sisendavad mõtte, et kõik teed viivad linna poole väljendas juba Verhaared. Mart Saare põlvkond veel Lindluseni ei jõudnud, päris linna muusika hakati meil looma alles peale 50 viiendat aastat. Selle tõttu ei saa ekspressionismi esineda ei saarega teistegi juugendi elemente rakendanud heliloojate juures. Loodusetunnetus andis nende muusikale sisemise tasakaalutunde. Kui rakendatigi teravamaid momente, millest oli ülalpool juttu, siis tehti seda just juugend distantsi tunnet säilitavates raamides. Saaria Schönbergi Atonaalsel loomingul pidi olema ja oligi vahe. Schönbergi Ekspressionism väljendas Froidistliku teadvus ehk vabade assotsiatsioonide voolu. See eeldab pidevalt lausa uitmõttelisi muutusi mõtte- ja tundemaailmas kus midagi ei saagi korduda. Saar aga lähtus rahvalaulu korduselementidest, mis Atonaalses ümbritsuses muutusid juugendlikuks ornamendilisuseks, pigemini parimaks näiteks Atonaalsuse korduselementide seoses on nüüd hästi tuntuks saanud laul must lind ja klaveri Palazkidze saarel kui innukale improviseerial jätkus kannatust läbi mõeldud vormi viljelus, eks eriti näitavad seda sellised erandtööd nagu klaveripala kriigis kreabynietibyysii lühivormide baasil. Mart Saart kõiki su vormiline ülesehitus kuni detailideni välja sellesse valasta, aga väga omanäolisest sisu äärmustesse saari laskunud, seda ei lubanud tema kui looduslähedase kunstniku tasakaalumeel. Kõik tema poolt paberile pandu oli detailselt läbi mõeldud, ent üleskirjutamisega talitsetud ja kunstiliselt puhastatud tunne sisaldab saare taolise helilooja juures palju plahvatusjõudu. Kunstniku kujunemisperiood, mis pakub erilist huvi ka uurijale on määrav edasise loomingutee suhtes kujuneb välja kunstiline põhihoiak, mis hiljem paratamatult varieerub ja transformeerub. Schönbergi tunnist. Schönbergi tunnistas oma romantikuks jäämist. Sellega ta algas kirgastunud ööd kirjutades oma loominguteed. Me oleme neid kuulanud siin ära terve rea suurepäraselt ette valmistatud väga sisukaid ettekandeid, tahaks siinkohal öelda suur tänu kõigile nähtud vaeva eest. Kahtlemata avasid need ettekanded meile, kel hoopiski sügavamalt Mart Saare loomingu kogu sügavuse. Ja ja me saime palju informatsiooni selle palju teada uut Mart Saare isiku kohta tema loomingu kohta. Ja ma kasutaksin nüüd seda momenti. Enne diskussiooni ja filmi vaatamise algust et anda üle mälestus Mart Saare mälestusmedaleid kõigile neile, kes sisustasid meie konverentsi. Kuid esimese medali annaks ma annaksin ma muusikateadlasele, kes võib-olla kõige esimesena kõige põhjalikumalt on uurinud Mart Saare loomingut ja kelle pedagoogilise töö ja vaimse juhtimise tulemusena on meil kasvanud võrratu muusikateadlaste põlvkond kes on suutelised uurima põhjalikult nii Mart Saart kui ka kogu meie Eesti muusikat ja. Selle tõttu ma annaksin esimese medali kargud leitherile. Järgnevalt ma annaksin mälestusmedalid meie külalistele. Vis poliite Terziniale. Arnold Klodesseller. Oleg Pavlovi kalovskile. Edmund Balkani. Ja järgnevalt meie esinejatele Tiia järgile. Maris Männik. Antakse üle mälestusmedalid järgmisele Meie konverents. Konverentsist osavõtjale tahaksin siiski natukene pikemalt temast kõneleda ja selleks on eriline põhjus, millest siinolijad väga hästi aru saavad. Ma arvan, et meie pidustused ei oleks pooltki nii suurejooneliselt. Ilmselt ei oleks meil mitte nõnda palju heliplaate välja antud. Kes teab, kui palju oleks trükiseid suutnud välja anda. Kui me oleks usaldanud, andsin oma nii ametiastmelt ette nähtud organiseerijaid ja kui meile appi oleks tunduma tohutu energia oma tohutute teadmistega. Vardo Rumessen Tema jaoks algasid ettevalmistused nendeks pidustusteks kui kellelegi meie jaoks sest tema on juba palju-palju aastaid põhjalikult uurinud Mart Saare loomingut. Tema on seda populariseerinud suurepärase pianistina. Suurepärase organisaatorina on ta andnud juba ammust aega kontserte toonud meie ette. Mart Saare senitundmatu tuid teoseid. Nagu ma juba oma avasõnas ütlesin, oleme õppinud Mart Saart armastama võib-olla väga väikese osa repertuaari alusel siiamaani ja ma ütleksin, et tänu Rumessen tohutule energiale, teadmistele teame me nüüd Mart Saarest hoopis rohkem oleme avastanud tema loomingust võluvaid teoseid ja need jäävad nüüd kindlasti pidevalt kontsertrepertuaari. Nii et selle selle tõttu tahaksin ütelda Vardo Rumessen Nile erilise tänu heanda erilise tänuga tallasele medalile. Järgnevalt annaksin medali Mart Saare ültse Meek klassikalise muusika väga innukale uurijale ja ka käesolev ürituse ettevalmistuse väga aktiivselt näidanud muusika Tealsemart humalal. Johannes Jürisson ja Mart Saar. Nemad on lahutamatult nimed, seda teavad kõik siinviibijad. Tema on palju kirjutanud Mart Saarest osalenud. Osalenud meie ürituse ettevalmistamisel täie energiaga, nii et kuna kõik on teada, mis seob Jürisson immartsarts, rohkem ei ole mul tarvis lisada. Kui veel lisada, et Jürisson ainsana meist martsarga Kosovos Ja muidugi ei ole kunagi Mart Saarest ega mingist ühestki nähtusest eesti muusikas saanud mööda minna, Leo Normet oma põhjalike töödega põeliks töödes. Nüüd tahaksin veel anda medali üle Mart Saare pedagoogilise tegevuse uurijale Heino rannale. Ja siis veel meeldivale jutumehele Mart Saareilmsel lemmikõpilasele temaga oli kindlasti Mart saarel pikemalt võimalik alati vestelda. Harri Otsa. Siis ma annaksin veel medali meie konverentsi ühele juhtijatest Monica Tomsonile. Ja ka Hugo Lepnurmel, ma annaksin siinjuures medali, aga tema vist ei ole hetkel siin. Siis lubatagu mulle anda veel see medal. Mart Saare geniaalse töö jätkale, Veljo Tormis. Ma loodan, et ma kellestki nüüd mööda, kes olid seotud mehe konverentsiga. Suur tänu. Nüüd on niisugune asi, et me üritame siiski näidata filmi. Aga kuna Meil ei ole alalist filminäitlejad siin ja on inimene, kes veel ei tunne seda aparaati nii põhjalikult, siis temal oleks vajalik natukene proovida, kas seda aparatuuri katsetada? See on nimelt ümber ehitatud ja ta peab otsima mõningaid võimalusi seal ja selleks me teeksime ühe kümneminutilise vaheaja, siis me vaataksime, katsume vaadata filmi ja selle järele. Väike diskussioon või mõtete vahetus.