Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Nagu läbi tuule ja ajaloost Jakse hüüd Teadmatuse sügavusest nagu maalt Või taevastest sest seegi ei ole muud, kui sügavus. Hoopis suurem sügavus, kui on maa. Teise tuppa on pikk tee. Kas jõuangi kohal? Ja kui jõuangi on seal kõik alati teine. Ainult piimaklaas. See on joomata piimaklaas, mille paniema ja kammerton. Ma löön kammertoniga vastu käeselga. Ja metallheliseb tasa. Isa kammerton. Lapsepõlvest saadik ärkan hommikul varahommikusel, uksel on helendavad piirjooned. Ja selle alt jõuab helendus peaaegu poole toani. Aga tagatoas on rulood alla lastud. Ja seepärast on siin siiski alati pime. Kui ma end käsikaudu üles ajan. On riided kadunud? Sa ei pane midagi tähele, ütleb tihti ema u, kus sa elad, kus sa oled, ärka üles, kalle. Köök on helevalge laualasedel. Alati on laual sedel ema ilusa käekirjaga paberile maalitud, et kohv on potis, muna ja leib on taldriku vahel. Ema võiks lauale panna sama sedeli aga ta kirjutab alati uue sedeli. Ja iga kord on seal kinni. Et olen armas jõmpsikas, igavene unimüts. Ja juba suur poiss. Laud on ümmargune ja alati kaetud triigitud valge laudlinaga. Isal on teistsugune käekiri suur ja vägevate paisutustega ning pikkade kriipsudega. Aga tema ei kirjuta sedeleid. Tema on ühel hommikul pannud lauale kammertani, mida olen kaua endale mangunud. Ja sealtpeale on see mul alati taskus. Ma lähen kammertoniga vastu käeselga ja metallheliseb tasa. Laudlinal on leivakübe ja kahe taldrikujäljed teiste lauast eemale lükatud toolide juures. Masen kõik ära, isegi tilli, raasukesed leival. Ka piima Mayo, kallutan klaasipiim on seisnud varahommikust õieti ööst, kui vanemad üles tõusevad, seisnud. Ja sellest jääb klaasile rant. Ma avan viiulikasti. Viiul on alles, poogen on paigas. Kasti kaanel on paari koha pealt punane vooder lahti tulnud ja riide alla kleebitud paber paistab Väike-riidest kummiga, sahtlike on vist lõuarätiku jaoks. Aga seda siin ei ole. Ma panen vasklukud hoolega kinni. Viiul on tehtud puust kahest erinevast puust. Ja keeled ning poogen on tehtud vist loomadest loomasoontest. Ma lähen pargiteed silla poole. Puud ühel pool teed on jahedad. Nende varjud ulatuvad üle tee. Ka teisel pool teed on veel kõik niiske. Ja kui paljas jalgrohtu riivab, saab skandaal märjaks. Ja märjal jalal hakkab kõdi ning see sügeleb. Silla all on ere valgus otse vastu ja silmad lähevad Kissi. Siit lähed vesi merre, meri kohiseb, jõgi vuliseb aga üles, sillale ei kosta kumbki hääl. Siin on kõrge ja ainult tuul. Vaatanile silla ääriste vette rohekashall läbipaistmatu vesi tuules on kaugel all. Ja ülevalt vaadates lame. Lained on teistpidi ei ole niisugused nagu alt vaadates. Külm tuleb hõlmade vahele. Mul on ema kleidist tehtud pluus ja isa muusikakoolimüts, mida ei tohiks kanda, sest see on tehtud teise riigikorra ajal. Tuul tahab mütsi ära viia. Ma pean mütsi kõvemini pähe tõmbama ja selleks on vaja viiulikast jalge vahele panna ja müts kahe käega alla kiskuda. Silla kõrgemas punktis keeran ümber ja vaatan tagasi siit sillalt. Meie väikese aleviku kohta liiga suurelt ja liiga kõrge Kaarselt sillalt paistab hele ja sirge tänav. Nüüd minu selja tagant tulevas valguses. Hästi, kättemajad on madalaks vajunud. Mõni on üle värvitud ja on ehitatud paar uut munakivi, teed ei ole enam seal asfalteeritud. Laternapostid on uued. Meie maja ees seisab roheline auto ümara kabiiniga. Vanasti olid kandilised autod. Kõik helendab. On möödunud vähemalt 50 aastat sellest, kui astusin lävel märja rohu sisse. Kui isa kadus, siis astus ta uksest välja rohtu ega tulnud enam tagasi. Ning ma ei astu kunagi sinna, kus ta läks. Või istuta ikka maja taga, kõrge keerdu kiskunud seljatoega vanaaegsel pingil ja hoia tema kätt. Ma keeran uuesti mineku suunda ja hakkan astuma päikesesse. See on nii pikk tee, astud ja astud. Ja õieti ei näe, kuhu. Kinnisilmi on iga samm tunda. Seepärast ongi pikk nagu ei lõpeks kunagi. Nagu unesaastu silmis kirvendab. Esitamine ei aita. Nii käivad pimedad peab lihtsalt usaldama ja julgema nagu nemad. Ma hüppan kinnisilmi ühel jalal, siis võtan viiulikasti kahe käega sülle ja hakkan rohkem tagasi vaatamata jooksma, nagu kardaksin, et sild iga mu sammu järel tagant kokku variseb. Sealgus, sild lõpeb, tuuleõhk peaaegu ei liigugi. Vallikääru poolt lendavad jõe äärde imelikult varajased koerliblikad. Nagu teisel pool jõge, on ka siin sirelite meeletu lõhn. Miks sa võbised? Küsib isa igal kevadel sirelipõõsa juures. Ja Naxabsirelilt õie. Ma seisan ühel jalal, ütleb ema selle pärast. Mis sa siis ühel jalal pead seisma, ütleb isa, tõsta teine õhku ja rabab emal ümbert kinni, nii et ema jalad tõepoolest enam maad ei puutu. Need neli aastat, mis sõja lõpust möödas, on sirelid ikka nii metsikult õitsenud, et hirm on, ütleb ema igal kevadel õitsenud samamoodi nagu siis, kui algas sõda. Mis tost elust ikka karta, rehmab isa. Ja ema vaatab talle iga kord pikalt ning tõsiselt otsa. Aga kui isa ta seepeale maha laseb, rabab ema sirelilt. Õie. Lõpuks olengi pargis. Pargi keskel on hämar, maja pargis ei ole kunagi päikest. Vanade vahtrate võrad on nii tihedad, et isegi kevadel ei tungi päike neist läbi. Luitunud kollase puust kolmekordse maja koridorides on rõskuse ja naftaliini ja rottide lõhn. Astmed nagisevad. Ma võtan viiulikasti kahe käega kõvemini sülle ja katsun astuda nii ette, hinnagise astmed on kulunud ja need on ääristatud, läikima löönud metalliga. Ülemise korruse ukse taga ohkan kõvasti. Ja keeran läikivat kellanuppu drill drill, drill drill. Uks avaneb. Ma astun sisse ja kukun sügavusse. Viiulikast paiskub eemale. Ja ma olen põrandal näoli. Otse mu silmade lähedal roomab mingi putukas. Ma tahaksin ta eemale aidata. Aga hääl tõstab mind nattipidi, püstiuks on kõrgemal. Ja toas on trepiastmete allapoole, mille ma alati unustan. Mu selg jääb kangeks, ranne valutab. Ma ei tea, kui palju aega on möödunud 50 aastat. Iga kord, kui ma oma selga tahan sirutada ja väsinud käed alla lasta kostab rahulik hääl. Uuesti. Võtame uuesti seonfaadi ees. Aga ma ei võta faadi esivaid, jään rõduaknast välja vaatama. Siit paistab jälle noh, pole viga. Võtame uuesti, ütleb hääl. Aga ma ei kuula. Ma panen Liiuli käest ja lähen rõdule ning vaatan tagasi sinnapoole, kust ma tulin. Pargis ei ole liblikaid ega sirelite lõhna. Ainult niiskus. Tumedate puude vahelt avaneb vaade sinna, kust ma tulin. Varjust vaadates paistavad päikesepaistes sild. Ja meie maja. Need on kaugel ja väikesed ja heledad. Õpetajat ei ole enam. Temast on jäänud ainult hääl. 50 aastat on möödunud ja viiul on ära müüdud. Aga joomata, piim on veel laual. Mängi, ütleb õpetaja, mängin nüüd. Ma tõstan poogna ja sulen silmad. Sirelid õitsevad. Nagu läbi tuule ja aja, kostab see hüüd teadmatuse sügavustest nagu maalt või taevastest, sest taevad ei ole muud kui sügavus. Ja hoopis suurem sügavus, kui on maa mõõtmatu. Selline sügavus, millesse mahub üheaegselt palju aegu. Meie kõikide ajad Ma ei tea, kust see hüüd tuleb nagu kutse või hoiatus. Ma mängin, siis hakkavad koerliblikad haukuma meie tagumise toa suur kapp, kägisema sirelid sumisema. Ja suur maailm väljas haigutab laialt ja häälekalt. Ning ma muutun üleni higiseks. Ja mu punased kõrvad mõtlevad, et minust ei saa kunagi viiulimängijat. Kuigi olen absoluutse kuulmisega. Aga ma olen väike poiss ja minule ei tohi midagi halba teha. Pimedal ööl ärkan üles, ajan end sängist püsti. Kõrvaltoas põleb tumekollane, tuli. Uks on praokil. Mul on seljas valus ora. Olen üleni higine. Ainult pikali. Päeval on ema saatnud mind leiva järele ja silla juures on seisnud musta auto Emka. See on peaaegu nagu ema. Ja auto on olnud seest üleni verine. Lähedal on avastatud maja, kus on inimestest tehtud vorsti. Kioski juures on üks naine teisega vesteldes. Ta on mul käest kinni ja mind põleva pilguga puurides susisenud. No seed, need olnud nei etule tsikk. Öösel on toas olnud võõrad ja isa on kõikide lampide täisvalguses surnukahvatu käinud uksel. Aga võõrad on siiski lõpuks läinud kõrvale. Nüüd on varajane hommik ja kõik on ära ainult õpetaja, suur must, kogu on kohal. Ja ma mõtlen, kas ma oskan oma etüüdi? Ilmub, peod on märjad. Aga see ei olegi hommik ja õpetaja, vaid veel pooleldi ööja arst. Jama, koban käega riiete järele. Kas isa kammert on, mida ma igal pool kaasas kannas on ikka alles. Voodi juures räägitakse, et mul on kõiges hirm et kangi all venelaste käest tappa saab. Jääd koera, Nad püüdjad tapavad ära kõik koduloomad, nii et ühtegi järeleie jääd. Kammerton ära kaob. Ma saan kammertoni lõpuks kätte. Tunnen teki alt väljas olnud külmetama käega, et metall on soe. Ja nii möödub 50 aastat. Seisan oma koduakna ees. Klaasil peegeldub, vastas mu selja taga üle tee asuv punane tellistest maja. Vähemalt nii tundub mulle. Kas see oli ikka punane ja tellistest. Majas oli mööblikombinaat ja maja taga üle laadaplatsi oli kool. See oli küll punastest tellistest. Kas oli? Kui ma pöördun, kas maja on alles ja kool on möödas 50 aastat? Midagi ei ole alles. Kõik on alles imelik. Ma mõtlen, mis on mu esimene mälestusmaailmast jälle punane tellismaja küll teises linnas ja veidi varem. Isa pidas auto kinni, maja oli leekides, ma olin kaheaastane. Minu esimene mälestusmaailmast on tule kahi. Ja nüüd panen ma lauba vastu klaasi ja vaatan oma koduaknast sisse. Mis on mu järgmine mälestus? Või on kadunud kõik? Vastas on lapse nägu. On aasta 1949 ja see seal teisel pool klaasi olen ma ise. Olen seitsme aastane, seisan meie korteri akna juures ja vaatan välja. Väljas üle tee on punane tellistest maja selle taga laadaplats ja platsi tagaservas minu koolimaja. Ja otsesin, naine on hämar. Ma vaatan välja. Ja kuigi ma olen täiesti vait, kostab mu sisekõrvas imelik heli. Ma tean, juba olen näinud. Olen öösiti kuulnud hallides vati rohkades, kolonnid, riidekotid üle õla, tumerohelistes sõduri pluusidesse, marssijate tümpsiv samm. Ja Arusaamatu räme laul. Kõik laulavad ühesugust laulu. Kõik laulavad ühel häälel. Raad ta traatada. Siis-le, kuid, Ma ei tea, mis see tähendab ja kas sellel on tähendust või mitte. On aasta 1949. Ja ma olen läinud aknast üle tänavapaistva imekombel pommidest puutumata jäänud punaselt helistest maja taga peituva punase laadaplatsi kooli esimesse klassi. Ma ei tea veel, et aastate pärast loen tõe ja õiguse raamatut ning leian sealt sink, sale, proo. Sink, sale, proo. Salapärane, seletamatu nagu linnukeelne sõnum. Ma ei tea sedagi veel, et ühel lähemal õhtul loeb ema meile isaga voodis ette kevadel raamatut. Jamu mällu jääb maagiline kivi, rüntab Puntanta. Salapärane naljakas nagu muinasjutust. Nüüd, 50 aastat hiljem vaatame aknast sisse ja ümisen abrakadabra mis pärineb mingist ära mõistetamata keelest ja peidab endas ära nõiutud tundmatust. Kõik on korraga siin. Ma olen seitsmeaastane poiss. Seisan akna juures ja kardan. Kardan, et tuleb õhtu. Tuleb öö ja kostab koputus uksele. Katsun, kas kammerton taskus on alles. Ma mõtlen, et kui koputus kostab, siis ma löön akna katki ja ma jooksen, ma jooksen, jooksen, jooksen või on alati ära oma klaasi piima, kui ainult jõuan joosta punase maja tagant üle laadaplatsi. Ma jooksen oma kooli juurde oma koolimaja juurde. Sellepärast et koolimaja juures on julge. Koolimajas on julge koolimaja, on midagi niisugust, et kui ka kogu maailm puruneb, siis koolimaja juures ja koolimajas on ikka julge. Sellepärast et kodus ei ole julge. Kodus ei ole julge olla. Koju võib tulla julgeolek. Aga just sellepärast ei olegi julge. Ma ei tea, mida need sõnad tähendavad. NKVD. Need on sõnad, millest ma ei saa aru. N k veedee. Ma ei tea, et need on tähed. Aabitsas ükshaaval tunneksin tähed ära. Aga nii öelduna ei tunne. Ma ei tea kaua aega hiljemgi, et tähed on ka SS. Aga tunnen, et neis on midagi jubedalt külgetõmbavad. Kohutavat eemaletõukavad neis sõnades, mis pudenevad hiljem tähtedeks. Oleks nagu koputus. Erinevalt teistest hiljem leitud arusaamatus sõnadest on need järsud kalgid ja kätkevad midagi võimsat nagu siit alevikust läbi pealinna Tallinna sammuvate kolonnide tume tümpsu samm öiste tähtede all. On aasta 1999. Pool sajandit on möödas ja ma näen et toas liigub poogen ja välgata päikesevalguses, riiuligaas. Ning rahapuudusest hoolimata ostetud ja siitsamast aknast sisse v kasutatud püstklaver. Ma olen siin akna taga ja olen ka toas. Ja minu ammu kadunud isa mängib mulle viiulit ja kadunud ema klaveri taga laulab. Kõik on nii kodune. Kõik on siit sisse vaadates näha kõik aknast peegelduva punase maja taga laadaplatsi tagaservas, mu esimene kool ja selle tagaruumis kaugemal ajas sama lähedal kui kogu ülejäänud minevik. Selle kooli eelkäija päris kool, niisugune nagu see algul olema pidi. Seal Jannseni tänaval, mis ei ole veel Jannseni tänav, seisab seitsme aastane Liidia oma isaga õpetaja Jansoniga. Ikka veel täpselt nii nagu 150 aastat tagasi akna juures. Ja tirib isa varrukast, sel ajal, kui isa mõtleb välja vaadates pärisorjusest laulupeost ajalehest koolist Jaama vallatus tütrest, kes oma pärimisega ei lase mõelda. Ja võib-olla sellest, et aasta 1000 on vahetunud. Väike tüdruk ei saa aru, et isa ei näe seda, mis väljas on. Aknas peegeldub tuba, peegelduvad kõik sisevaated, kõik aastad, kõik ajad, kõik üheskoos, minu aeg, minu kodu, minu kool, mõtled Jansen kõik üks sama kõik alles. Ja alles sellepärast, et see kõik on olnud meie sees oli meie sees, siis kolime vallatud lapsed ja on meie sees. Praegu sel ajal, kui mu seitsmeaastane Liidia tirib mind varrukast. Nagu läbi tuule ja aja, kostab see hüüd teadmatuse sügavusest nagu maa alt või taevastest. Sest needki ei ole muud kui sügavus ja hoopis suurem sügavus, kui on maa. Olen ärganud, liiga vara on aasta 2003. Mul on homme 61. sünnipäev ja ma löön unisena jala ära vastu tooli, mis hirmsasti kolised. Uksekardinad on ees ainult pooleldi ja läbi paksu lihvitud ukseklaasi, mis natuke moonutab. Näen, kõrval dub papa. Isa ja ema söövad hääletuses. Laual on sirelid. Isal on vanaaegse helelilla sõjaeelse särgi peal vanaaegne sõjaline ellips. Emal on triibuline sinivalge kleit, valge kraega. Ema naerab ja isa muigab. Aga ma ei kuule midagi. Laual, isand taldriku kõrval on nagu alati ajaleht 1940 naine. Aga ma tean, et lõpuks pannakse leht lugemata kõrvale. Ja kuigi ema vahel sealt midagi vaatabki ei avata seda peaaegu kunagi. Tapeedid on mustsõstramahlapritsmed, kui viiuliõpetaja külas käis ema mahlapudeli. Avasin. Õpetaja oli naisega. Nad tahtsid jõuda hiljuti käima hakanud väikese halli bussi peale mis oli alati täis. Ja ma ütlesin, kui buss pidi tulema, et neil on aeg minema hakata. Mispeale ema hirmsasti ehmatas ja vabandas ja isa naeris. Ma vaatan neid oma ema ja oma isa. Ja näen, kui noored nad on. Minu isa suri, kui olin 16. Tema oli siis 52. Nii vanaks ta on jäänudki mõisa seal kõrvaltoas. Ma olen oma isast vanem. Kui mu ema suri olin mina 45. Ja minu ema oli 77. Ma olen ikka veel temast noorem. Oma emast kõrvaltoas mile häälima ei kuule. Ja siiski olen ma vanem neist, kes jäävad igavesti nooreks. Homme on minu 61. sünnipäev. Kui elaks selle päeva veel üle, siis ehk. Aga mis on siis? Kaugelt väljast kostab saagimise hääl. Nagu siis, nagu alati. Ainult nüüd saetakse kevaditi ketassaega, see vingub. Kõik on teisiti, kõik on samamoodi, miski ei ole nii. Kõik on just nagu on. Kusagil võõras keldris mädaneb mahagonipuust, mööbel, mille ei saa ise tegi. Ja mida mina arvasin, mitte vajaminevat. Kuigi mul nüüd ei olegi õiget mööblit, ainult mõni kontorist laenatud puitplaadist, ese kusagil võõras kapis on ema tehtud voodipesu mille üks mu juhuslikke elukaaslane salaja ära viis. Tikitud laiad lumivalged, linad pilutatud ääristega milles oleks lõpuks hea puhata. Sirelid õitsevad meeletult. Kusagil kellelegi kapi peal on viiulikast kellelegi võõras käes on viiul, mille ema pidi suures rahalises kitsikuses ära müüma. Kui haigeks jäin, selle raha eest mind opereeriti. Selle raha eest. Ma elan. Pööningul on minu vanaema ja vanaisa hiigelsuur pilt. Ma olen ikka veel seitsmeaastane ja ei saa aru, kuidas saab inimesel olla kaks vanaema ja kaks vanaisa. Sellepärast on minul neid üks pluss üks siin pööningul, kuhu mahub elusuuruses pilt. Vanasti tehti maalid ikka täies elusuuruses. Ma ei ole kunagi oma vanaisa ega vanaema näinud. Nad olevat surnud. Aga igaühel igal väikesel poisil peab olema oma vanaema ja vanaisa. Ja siin on ühed. Ma olen seitsme aastane, hiilin pööningule ja vanaema näitab märkidega, et ma oleksin tasa. Kuu langeb ta näole ja mõlemad vanaema ja vanaisa kuulavad kuu häält. Ma olen seitsme aastane, kerge maastunud kuu kiirele ja hakkan minema. See õõtsub helisedes nagu pingul ämblikuniit. Ma olen uneskõndija seitsme aastane kuutõbine. Aga ma tean, et täna 21. juulil 1969 kui ma olen korraga seitsme ja 47 aastane peavad kaks inimest astuma Kuu pinnale. All näitab televiisor. Aga mina tahan näha kõike ise. Need oleksid võinud olla mees ja naine, mõtlen, ma soovin, et need oleksid olnud minu isa ja ema. Kuu on ilus ka ilma selleta, et seal peal kõnnitakse, ütleb vanaema. Aga vanaisa hakkab minema. Ja vanaisa ja vanaema kõnnivad minu ees kuu kiirel kaugusse ja kustuvad seal. Ja ei olegi enam midagi. On nagu täielik vaikus. Aga läbi selle kuulen ma oma absoluutse kuulmisega. Keegi mängib viiulit. Keegi mängib ühtviisi ja alustab üha otsast. Nagu läbi tuule ja aja, kostab see hüüd teadmatuse sügavusest nagu maalt võid taevastest, sest taevadki ei ole muud kui sügavus. Ja hoopis suurem sügavus, kui on, ma lammutan väiksemaks ja väiksemaks ja kergemaks. Mul on lõpuks nagu tolmukübe võilillemess, mille tuul viib keeruga kuhugi kaasa. Ja tuul on tujukas. Kunagi ei tea, kuhu ta viib. Ja seepärast on kellelgi alati meie pärast mure. Sellepärast on uks alati lahti. Ta läks välja ja jättis ukse valla ega tulnud enam kunagi tagasi. Algul üks siis teine. Nii ongi uks lahti, paistku siis kuu või päike. Seepärast on kiviukse vahel Nüüd võtame kogu pala algusest peale, ütleb õpetaja faagi ees. Kõik on teine. Kõik on teine ainult piimaklaas. Ja see on joomata piimaklaas, mille pani ema On laual. Viiul on müüdud, kui isa suri ja meile enam raha ei olnud. Aga ma löön kammertoniga vastu käeselga. Ja see heliseb tasa läbi õhtu. Isakammerton. Päevane uni on möödas. Sirelid õitsevad. Aeg on koristada nõud. Õhtu käes. Aga ukse jätame lahti. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg