Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Jõuame kohale koos koiduga, ütles juht pidulikult. Ta andis rooli tagant pähe ning naeris. Koit. Minu nimi on Koit. Nii et koos koiduga jõuame pärale. Juht teadis otseteed ja peagi olid nad tere linnast väljas ning auto võttis kiirust. Juhil oli komme vahetpidamata rääkida, aga selle vada saatel Mercedese Stokud oli siiski parem kui unetult kuskil perroonil, bussijaamas või hotellitoas konutada. Ardus oli Riias algul rongist ja siis bussist napilt maha jäänud ning olid ühinutistinud tingil, suutmata otsustada, kas sõita hotelli või tukkuda niisama kusagil. Kui taksojuht oli ise juurde tulnud just samamoodi nagu vanasti. Nagu ei olekski kolmandiku sajandit möödas. Tegelikult on päris hea ja niimoodi lõdvalt lasta, pane kasvõi silmad kinni otseedee. Ja need masinad sõidavad tänapäeval juhise. Vastutulijaid ei ole kui ehk mõni päris viirastus, Elmu teekate on talutav, ilm on elus Kuuve üleval. Aga päike hakkab varsti tasapisi tõusma soove. Unenägu. Kas ma esituled ikka panin hakkama? Vahel ma kipun unustama, kõik on korras. Kaua lähe alla kahe tonni võiks ja, ja kui vaja poole teisega. Aga pole mõtet? Jah, paluks küll. Hardus ei tahtnud rääkida, mis kiiretzi? Tal oli vaja õieti alles ülehomme kohal olla. Muidugi on hea, kui varakult kohal oled, saab natuke ringi vaadata. Aga ta küsis siiski, kas siis praegu ka veel selliseid asja esineb? Taksoga Riiga sõidetakse 100 peal. Mu hääl on, ega selle koha pealt ei muutu midagi, mõni sõidab taksoga Riiga, Ma ka rohkem muidugi Viljandisse on ikka nagu vanasti pigem ikka nuustakule või Kapa-Kohilasse, kui Pariisi juht naeris. Aga ega raekojale sõitjaid rahus lasta, ainult loomad võtab hoogu maha ja ikka kipud pidurdama. Teie ajaksid siis looma alla või alla, aga hoogu maha kaevata, küll nad ise eest ära kaovad, kui masin tuleb. Avoiust mani põder vaatusele unenägu, juht tõmbas auto tee äärde, sõitis aeglaselt edasi. No küll nad mööda pääsevad. Neile vastu ja mööda kihutas kolonn helkuriga politseiauto ees. Siis veel paar autot, siis limusiin, millel lehvivat lippu harduse jõudnud fikseerida. Ja lõpus veel mitu masinat. Riigipeade kohtumine. Enne tüüpilist läkski, ma mõtlen, see, kes minuga sõitis. Kell oli küll kiire, kuigi see kohtumine pidi ikka nagu alles homme algama. Ajakirjanik Krist. Aga võis ka mõni mafist olla terrorist, noh, seda ma mõtlesingi ilmaaegu. Igatahes imelik sell oli kogu tee lausunud, ühtegi sõna maksis ja, ja kõik ainult noogutas, lõpus kuulutas jaak kõik Väiksega inimene ka olla. Kased. Kuused. Kuused kuused, kased siin oli kõik nagu vanasti. Nagu enne seda, kuidas Sloveeniasse ära läks, abiellus, kui ammu see kõik oli. Kui hiljuti kuused kased vahel vilksatas puude vahelt ootamatult ere valgus. Mereäärne tee, ma vaatan, siin on puudega kõik korras, meie kandis nii alati ei ole. Keemia kus kandis ise elatega Riias või kaugemal Lätis. Saksamaal, pomises ta, talle ei meeldinud pärimine. Praegu ma elan Saksamaal, A ütles juht. Tahate, ma panen muusikat või uudiseid? Õigega, kasutame närve. Arduse helistas vaikust. Aga juht jätkas, nagu peaks ise tema meelt lahutama. Masin ise mõtlen. Siit eemal peaks kusagil oleval raud, näete maanteega paralleelne. Imelik, sadu kordi olen sõitnud, aga mitte kunagi rongiga. Ma ei teagi päris täpselt, kus on. Ega siin rongid veel tänapäeva mõõtu välja ei anna. Kuigi muidugi ka laiarööpmelist. Need olid juba pärast sõda ikka laiarööpmelise, mitte suuslad. Ega neid suslasid ka eriti vanasti Pärnus küll oli raba ääres ülejõel. See on teisel pool, kui teade Tallinna pool Dahlile poolt sõites vasakul. Jah, ma tean. Ardus tegi akna veidi praokile, aga sulges selle kohe. Lahtisest aknapraost imbus mingit lehka. Ega akent pole vaja avada, neil siin on oma õhuvahetus. Mets põleb, raba suitseb, ütles juht. Võib-olla seepärast on loomani rahutud. Pärnu ümber õnneks metsad pole eriti põlenud, kuigi ikka juhtub ka raba veidi vahel suitsema. Aga ma kindlalt ka ei tea, võib-olla niisama. Jutt. Eemal oleks nagu seisnud punaste jalgadega Lindaga mitte kurg, väiksem. Tahab rahus? Keegi hüüab teda kaugelt. Aga see on vist ettekujutus. Teda hüütakse alatasa, sest tal on kalduvus ära kaduda. Aga siia ei saagi kellelegi hüüd jõuda. Ta on käigu pealt susla roninud tükk aega mööduvat maastikku vahtinud. Ja siis maha hüpanud, nagu ikka. Siin ongi rada. Kuni kauge metsani on kõik lage. Taamal paistab korrapäraseid auke ja väljalõigatud ruunide pässikeste kuhilaid. Tal on vaja minna rööbastasest tagasi tuleva susla-le on siis parem peale hüpata. Ta tahab ära joosta aga mees ei liiguta ning taastub temast veidi kaugemalt mööda. Mehel on luitunud helesinised püksid, tume ebamäärast värviürt, mis on kägadanud keha alla, paljastades karvase kõhu. Ja ta on ilma peata. Mees on ilma peata. Seal, kus pea asemel on tumepunane, miski tiirlevad kärbsed. Need sumisevad valjusti. Kui ma tohin küsida, mis ametit peate? Et mis ametimees olete, muidu arvan ikka välimuse järgi ära, aga teie puhul küll mitte. Kunstnik skulptor. Monumentaalne ala. Ma seda monumentaalsust tee rohkem ikka täid. Aga pisiplastika ka ei tee vahepealseks, et siis noh jah. Olgu siis vahepealsed kuused, kuused, kased. Kuidas valgus vahel puude vahel tulla? Õieti on see asutus mis nüüd sõja lõppemise järel peab asuma selles elumajas raba veerel. Ja emad ise elavad seal ka. Kahes väikeses toas on Tartust kaasa toodud eestiaegne mööbel. Teises toas on saksa inkubaatorites, kus munadest autakse välja tibupoegi. Tan peata mehe juba unustanud. Kui miilits tuleb seisad algul ukse juures, siis peletatakse ta teise tuppa. Papa. Agala jätab ukse praokile. 1947. aasta. Meeliste pliiatsi süljega märjaks ja kirjutab midagi läbi kopeeri. Tankopeeri näinud isa on lubanud ükskord läbi kopeeri joonistada. Siseneb paberile samasugune, ainult natuke karvane ja rasvane jälg. Miilits kirjutab lilla pliiatsiga, aga alumisele paberile jääb must kiri. Värvilisi kopeeri on ka olemas. Teine ei kahtlusta, teete korralikult tööd, teid Me teame. Ütleb miilits. Seepärast ma ütlen teile, aga mitte edasi rääkimiseks. Asi on nii, et laibal ei olnud pead, ütleb miilits. Oot. Ta peaks olema kiilaspeaga peaaegu palja peaga. Isik on kindlaks tehtud, ta on olnud susla peal, aga pead ei ole. On leitud tähida, aga ükski ei sobi otsa. Tema on vist pahaseks saanud, ta läheb ära inkubaatori tuppa. Aga uks on ikka veel lahti ja miilits jätkab isa poole vaatamata. Ühel on pea nii maha lõigatud, et isegi müts on veel peas. Ta on siis viieaastane. Ta on tasakesi ukse kinni pannud ja õue läinud ning aiakeses ühe põõsa juurde maha istunud. Peata mees on rongilt maha hüpanud. Võib-olla on tal rongis pea maha löödud. Või on ta rongi pandud juba ilma teata. Ja pea vedeleb kusagil mujal. Võib-olla teisel pool raudteed? Seal Kuslama pea tiirlevad tumepunased kärbsed. Neil ilmub üha enam ja enam. Ja enam. Kuni kõik kohad on neid täis ning pead ja lilli ei ole enam näha. Kuused kased valguspuude vahel silmi, hämarus valgus hämaras valguses, kus ta tahtis autojuhile öelda, et vait jääks, aga autojuht rääkis vist selleks, et mitte rooli taga magama jääda. Ning nii ei öelnud ta midagi. Vanasti olid mõnel pool tee ääres ka skulptuurid, niisugused valged, teate küll. Aga need ei püsinud väga kaua. Vis tee ääres linna kujud, kaks korda minu eluajal maha võetud, rääkis juht. Ma ei tea, kus te elasite sel ajal, aga mina hardus ei oleks tahtnud vastata. Ma elasin siis veel siin. Aa, no siis te teate, olukord siin, kord seal, ega see paha ei ole. Meie, eestlased, elame ikka vahepeal, ei, kuulume ita, ei, kuulume päriselt läände, tahame üht, siis on vaja teist ja vastupidi. Mis te tahate öelda, et meil on siin aknad kinni või? Võib alata ongi? Mina olen küll elanud ainult siin, aga ringi sõitnud palju. Hea, et mul ikka veel sõita lubatakse. Väikefirma, sellepärast pöörata vanusele tähelepanu, kogemused ja suured. Ja ükskord sõitsin siin pruudi ja peigmehega, Assaid. Panime 150-ga pruut kisas kogu aeg, et kiiremini ja kiiremini. Aga palju kiiremini ei sõida, see polnud nii AD, kui oli kõige parem tee kõige varem, tee oli omal ajal see Ida-Virumaal, ehk teate. Saksa vangid ehitasid betoonist, valasid aga seitsmekümnendail siis kui tuleb pruutpaariga, sinna sattusin, siis oleks nagu meri kivistunud, seal lainetas, nii et. Vaat see oli ajaloo mälestusmärk, jõutasime, rappasime. Aga kõik läks hästi, kogemused. Saksa vange ei mäleta, vabakäigu vange? Mäletan küll. Pomises ta vastumeelselt. Siin elasid muude inimesed ka nagu vabakäigu vangid. Ei, ma mõtlen ikka, päris sakslasi te ju ka ikka selles vanuses ikka mäletate, eks ole. Nojah, eks käisime veel söömas. Vanemad rääkisid vabalt saksa keelt. Too mees tegi mulle suure puust automeeste elasite siis, kus? Pärnus o elasite Pärnus ja alles nüüd räägite. Küll te olete ikka kinnine. Niiet saksa vang ja, ja õigus küll, niidu metsa lähedal oli jobu töögola. Elasime seal lähedal. Mees sai? Ei tea. Te ju elate Saksamaal, asi see järele küsida ei ole. Noh, ma küsisin ka. No ja aja saan arulaagrid, laagrid. Ardusele oli tekkinud ebameeldiv tunne? Ei, ta ei surnud Venemaal Saksamaal ühesõnaga ta oli suhteliselt varakult kuidagi tagasi pääsenud. No ja ma olen ise Kiievi lennuväljal näinud, kui istuvad nokk mütsistes, sellid pakkide otsas. Volga, sakslased olid isegi kolphina, te teate küll, Bay Regolfi veksid, tirooli võlvpüksid, jajajajaja jõustustas, teraali põlvpüksid seitsmekümnendatel ega antud ju siinkandis. Ma mõtlen muidugi Venemaad nokkmüts ja sellepärast jäid silma. Ja eks nad saksa keelt rääkinud ka neile lõpes Stalini aeg siis olete, ehkki see Saksamaal, mida Saksamaal pidi ju neid ikka olema mõnda Stalini kuju näinud. Ma elan läänes. Ma läksin siit ära alles seitsmekümnendatel jajajajaja me sinna Pärnusse siis vanu paiku vaatama või puhkama või? Riias pidi ju. Juht akendus Riias pidi, onu, mu onu ikka rääkis. Enne sõda olid seal ikka paremad naised, need pidid ikka üle. Parem ärge pange pahaks. Mindria litsid ei huvita. No jajaja muidugi, ega peagi huvitama kui et mõni modelliks või. Ma teen täid portreesid, ajajajaja, portreesid muidugi ma ei saa, et aega surnuks lüüa. Siis ikkagi nagu puhkama või? Ei, ma sõidan tööle. Mul on seal meistriklass aja ja muidugi meistriklassi muidugi. A Nad sõitsid ehk veerand tundi vaikides. Siis ütles juht, see meistriklass on midagi? Ma õieti ei tea, te olete vist päris tuntud asjatundja? Sel pole tähtsust. Ja muidugi ei ole tähtsust. Ei no muidugi. Aga meistriklassi ja siis nagu kursused või? Need on kursused ja kursused kursused ja muidugi kursuseid, aga Pärnus saate puhata ka. Seal öösel. Rannal jalutavad paarid. Jälle lähed ära parki? Mingil pingil on naise paljas jalgele mehe õlajälje küsib endalt, miks. Vana maja tagaküljele. Majast kostab muusikat. See on vana maja, kus Eesti ajal on olnud mingi välismaa residents ukse lahti. Tasub siis keegi takistada. On juba. Sees on kõik kumbunud kollast värvi. Kõik on venelased, enamasti naised. Üks naine sammub üle parketijoonelt tema juurde ja. Naine on äärmiselt rinnakas ta alkoholi lõhn näkku. Ta tahab ära joosta, aga naine haarab tal ümbert kinni ning tirib ta tantsima. Ta maitseb midagi kandikult. Mitmelt poolt kogu suurelt maalt saabunud ohvitserile naised piidlevatena. Korraga on hommik. Kõnnivad ohvitserile, sega Hannole. Alanud on tühi. On alanud liivatuisk ja jalutavad paarid lahkunud. Naine võtab end paljaks, taringutab ja tee mingeid võimlemisliigutusi, tormab vette ja siis välja. Istub märjana tema jalgade juurde maha. Ja räägib, et on kaugpõhjast, kus on juhtinud raskeveoautosid. Sa oled noor. Ja imelik kollane valgus. Sanatooriumi valvelauas ei ole kedagi. Ta otsib välja Saksa DV moeajakirja, vaata siis. Agenda ei vaata ja läheb ukse juurde. Kas sa kardad mind? Küsib naine. Ah muidugi teil on siin naisteparadiisis, oleks juba kõike näinud. Mundris jalutava ohvitserile vastu ja lõiganud sellel käigu pealt. Ropsuga kõrva ära. Tuul ei vaibu. Tuisk kestab mitu päeva. Ja lõpuks on puud ning rannaäärsed majad. Üleni mattunud pleekinud liiva. Ja mismoodi see käib siis meistriklass õpetajate, kuidas päid tehakse? Hea küll, ma tahan seletada, pea mõtet, ideed olemas, kui tahate. Mul oli üks töö, ainult pean taldrikul aa jajajaa, seesama, mille mahalöömist üks tädi nõude ja ma olen kuulnud. Küllap te teate, pea taldrikul. Öeldi, et ei saa aru, mis ma tahan sellega öelda. Muidugi tahtsime öelda, et alati on keegi, kes nõuab pea maha löömist. Aga minult küsiti, et ega see ei ole meie riigijuhi pea. Hidioodid muidugi ei olnud. Aga ei pandudki näitusele. Pidin hiljem Saksamaal uue tegema, et välja pandaks. Ja kuhu see peamiste siin tegite, kuhu see jäi? Siin ükskord oli ka muidu näitus peade väljapanek muuseumis. Ma käisin ka vaatamas. Oli jah, teisi igasuguseid vasest ja kipsist ja keps raudtee peal, mis nad kõik olid. Päris vägev oli. Nojah, portreeskulptuurid on omad võimalused, näitajad seal siis õpilastele, et mismoodi sina teed ja. Arduse märkas, et mees oli teda ootamatult sirutanud. Kuidas see amet muidu on ka? Mis seal ikka, võtan üleliigse ära, kuni see alles jääb, mis vajalike õige kõraldad, vale, paljastad, tõend, see on siis ju nagu uurimine. Mõnes mõttes ja mingit muud ametit on õppinud või kes Meie ikka sai kohe akadeemiasse mindud, Tallinnas, ma mõtlen. Haarduvus vanastuja. Teie ei taha siia Pärnu lahte mõnda mehikest püsti ajada. Aga kui hästi makstakse? No kui just hästi makstakse, tuju on, siis ma ei pea seda asja kaaluda. Maa vaos, olite siis? Jah, võib ka nii öelda siinse võimu vastu, ma mõtlen omaaegse võimu vastu. Kased. Kased. Kuused. Päevad rannal päevitanud ja tumepunane. Tema vahekord oma naise kannanud Saint ja võib tulla lahutus kui ta ei tahaks, et see tuleb nii. Ta käib hotelli vastuvõtust küsimas. Aga isa selgust. Naised on sarnased. Või siis on tema või hotellitöötaja kirjeldus liiga segane. Tähele hotellituppa tagasi ja tukkuma. Kraapimine on siiski reaalne ja mees avab ukse. Seal on tema oma endine naine. Kartes, et teine naine võib tulla kuulata endise naise närvilist juttu. Naine väidab, et on tulnud Kanada filme vaatama kuhu Mark Soosaar teda kutsunud. Ja õhtul läheb buss kohe tagasi ning ta läheb randa ja siis sealt otse filme vaatama mille järel buss sõidab kohe tagasi Tallinna. On õhtu ja pea valutab. Aga ta läheb siiski kontserdil. Kontsert kulmineerub üheksa maailma parima viiuldaja koos mänguga. Mesi läheb üle ühiseks ülemeelikuks, improvisatsioon iks. Ta punane keha kuumab ja ta ei saa magada ning ta läheb öösel hulkuma nagu unes. Võib-olla on tal palavik. Tahab hotelli tagasi. Aga ei saa ikka magada. Hommikul tuleb kõne. Tema endine naine on tahtnud temaga rääkida. Tavakiv asjad sõidab Tallinna. Kõik on valmis. Takistusi enam ei ole. Endise naisega hüvasti jätmata pääseb ta üle piiri Sloveeniasse. Tuleb sügis ühel hommikul, kui ta Haadetaalsem imestunud, et ta ikka veel päevitanud on loeb ta oma uude elukohta tellitud kodumaisest lehest, et Eestis hakkab vesi merelt ikka enam linnadesse tungima. Pärnus täidab vesi ranna puiestee ja tungib vallikääru, nii see hakkab üle ajama ning vesi voolab peatänavat. Ja vesi valgub üha edasi. Riia maan. Siis olid nad kohal. Ardus maksis ära ning läks hotelli. Uni võttis vägisi võimust ja ta magas terve päeva. Kui ta ärkas, paistis väljas kuu. Hotelli baaris, enam süüa ei saanud ja ta seadis sammud bussijaama juurde, kus lootis leida mõne putkamise lahti ööpäev läbi. Putka oli suur ja lausa esinduslik. Kui ta väikese linna valgusreklaamide üle imestades menüüd uuris ilmus ta ette nägu. See oli taksojuht. Ma mõtlesin, et läksite koju, väike linn, ole eme nokka veidi kokku juhtud Ivo Linna seal paar sõitu ja mõtlesin, et nüüd pean midagi hambale saama, enne kui magama keerata. Ma muidugi ei tea, mis siin menüüs on, aga teie olete euroopas teie kindlasti, teate mis on hea? Hardus mühatas. No mis mina rohkem teada on, mis on. Eks need söögid ole igal ajal igal pool ühtemoodi. Igatahes väga head kokku saime, ma mõtlesingi, et kui te päeva maha magate, nagu lubasite, siis kuudel ikka mujale tulla, angu siia, eks, eks Stam koht ole. See saab ikka inimese juttu ajada, rääkida, ütles juht. Ma tahtsingi küsida? Miks te vahetpidamata räägite? Ei mina, aga miks teie kogu aeg vait olete? Nad hakkasid naerma. Kui esimene nälg kustutatud, võtsid nad autojuhi pealekäimisele mõne Dow, nagu juht väljendus. Võib-olla seepärast võib-olla kergendusest, et ta on õigel ajal kohal ning võib järgmisel päeval tavalise südamerahuga oma seminari minna. Igatahes oli Ardus enda üllatuseks seekord jutukam. Kindlasti mõtled, et mis inimesed siin tunnevad, need, kes okupatsiooni ära kannatasid ja ära ei kadunud, nagu teie täilisedava okupatsiooni tunned, kindlasti enam ei ole, ütles autojuht suutäis. Aga siin ka enam ei ole. Aa ilm demokatiseerub, igal vool lükatakse kujul maa sadammusseenia. Üks okupatsioon on see, et need koledad pildid ei ka. Aga teine on ebamäärane süütunne. Süütunne? Jah? Meelest? Ma ei tea. Mul on vahel selline tunne. Et see aeg küll oli, aga ei olnud ka. Juht aukas voileiva, võtate enda peale rohkem kui peaks. Võib-olla poisike ei saa süüdi alla, te olite siis poisike, võib? Kuriteod olid ju teiste oma, täiskasvanud omad olid ju? Aga Arduse hääles ei olnud veendumust. Ta vaatas klaasist seinale Kablinkivaid rekkavalguse ja ohkas. Võiks nii olla, küll, aga. Linnad Mess, linnad, meie linnad, need, massiivsed Tallinna ohkad, gepakad, rushovkad, isegi need Leidraltki kantomaalsed uud linnad, preeznevkad, mis on? See on meie elu. Nad võiks need maha, aga seal elavad inimesed. Ja nii kanname neid oma elus kaasas. Iga kord, kui ma kuhugi sellisesse rajooni satun, siis tuleb kõik meelde. See on ajalugu. Ma ei tea, mis on ajalugu. Aga kui ma neid maju neid rajoone siis on seesama, mis täielik tõde. See ei ole see, mida teha halaks nimetate. Sellest on vilets tunne. Ma ei ole neid ehitanud, ei ole need käskinud ehitada. Aga ma tunnen. Ma tunnen end nagu süüdi. Minu meelest peaks igaüks me kõik, ma ei tea, kas igaüks tunneb end süüdi, aga. Aga mina küll juba ajal. Mis asjade korrutate, see on täielik tõde, see on täielik. No keda see huvitab? Ise kahtede ka, kas igaüks tunneb seda, mida teie ja mis on täielik tõde? Seda ei saa olla meie õnneks. Vastik on selle kõige pärast häbi on kui ka keegi isiklikult süüdi ei ole. Võib-olla mul selline töö nende arvus, rüüpas jahtunud teed. Ja kus teie töötasite? Enne kui selle taksojuhi ameti peale saite? Mina momesele. Rääkige, rääkige, me oleme niikuinii kogu aeg minust rääkinud. Mina, no. Kas ausalt? Muidugi. Ma olen igal pool pool ikka autojuht olnud. Kus siis. Te saate niikuinii teada. Kui te just nii kangesti täit tõde tahate teada. Rajoonikomitees? Jah? Mees oli püstijalalauast eemaletõmbunud, seisis pingutatud ilmel, klaas käes. Ardus vaatas mehele silma. Aga see pidas ta pilgule vastu, kuigi pilgutas silmi. Äkki nägi ta mehe pead oma silme ees tervikuna verilat, naeratust, mis ei olnud kunagi jaamal. Selle naeratuse oli ta modelleerinud kõigisse maa peadesse kuigi ei olnud seda tahtnud. Just selle ja just sellepärast olidki need imelikud. Tali modelleerinud kogu aeg üht pead üht ja sama. Kõik need aastad. Ma ei olegi julgeolekuautos kunagi varem sõitnud. Sain ära proovida Ardustamas taskust rahakoti, otsis kähku umbes sellise raha, mille mees oli talle vägisi välja tehes puhvetis maksnud. Hakkas naerma ja võttis laua äärele pandud kampsunit üle pea selgeldamata. Ei ole. Tule tagasi, kuku, sa lähed. Raha jäi sul ka siia? Mees jooksis järele. Aga ta ei võtnud raha vastu. Hea küll, sa siis parem räägi, kuidas sa sinna Sloveeniasse väga kuhu, kuidas sa sinna üldse said? Seitsmekümnendatel? Mees irvitas siin, õigupoolest saadeti Nõukogude Liidust välja jalust ära. Haridus ei vastanud, tõmbas kampsuni selga ja hakkas minema. Aga mees jooksis talle teele ette, Ravastav rinnus. Saara harva, et ma ei tea, kuigi mina olin ainult autojuht. Mulle ei tulnud kohe meelde, aga kui me, kui me sind ülekuulamisele tõime, siis olin mina juht. Tavaliselt kutsuti. Aga teiega oli see rohkem nagu surveavaldus, ma mäletan küll, te olite parteitu, muidu ei saanud, kui pidi teiesuguseid kohale tassima, ära värbama, kuidas see sai teisiti olla, meile olid ja kõik, kõik olid ju meil. Ei olnud. Kuidas mina ei olnud mehe häälel? Labane, jõhker. Mulle lihtsalt öeldi, et võib-olla oleks mul õigem siit ära sõita. Aga ma olin juba oma tulevase abikaasaga tuttavaks saanud. Mis kurat see teisse puutub? Nojah, ja muidu oleksite siin õõnestanud, võib-olla tahtsite. Igal pool lõhestada teiesuguste kõhklejate pärast läkski kõik nagu läks, millessegi ei usu, miski ei õnnestunud, siis läksite välismaale, lasid elast saata? Kurat, ega mina ka ei tea, aga kurat, ma tean teid küll. Sugulane. Hardo vaatas mehele jälle otsa aga mees vaatas seekord mujale. Ma ei ole tema sugulane. Nimi on võetud meelele varem saksa nimi. Sellepärast ma polegi tähtis. Mängite siin laia lehte, sõidate taksoga. Aga seal ei ole neil ikka midagi. Ega eriti ei ole jah. Ja see ei ole tähtis, see ei ole Teamine. Kuidas ei ole? Teiesugused on igale poole pool teistel jalus meie Laan elus edasi jõuda. Aga leian, Al kahtlete õõnestajate. Ei saa lõhestada, otsida veel vaja on, kui kodu ja naine, Ewa elu. Minul on. Kas mina ei ole eesti mees? Eks see aeguva Brinale jään, mina elan, söövin, meiesugused jäävad ikka pinnale ja elavad. Ei, mul on kahekorruseline maja, mersu, ma ei ole sundüürnik, see on kõik on olemas. Aga mis teil on? Vahetasite ma hiljuti lehest lugesin, del naljarott ei ole seal midagi peale professori tiitli, aga see on õhk. Telepeol eriti rahagi olevat üüri maksta, nitoliitilise meistreid klassi tegema, et natuke raha saada. Korralikul rõivas seljas ainult täheline kampsun, nagu sellel Toosaarel. Arvestades siis silmad ja vaatas 180 kilomeetri kauguselt. Seal oli samasugune nägu nagu Riia vaksalis. Tõesti samasugune nägu. Mul ei ole tõesti midagi. Ütles ta siis vaikselt. Mul ei ole midagi, millest te räägite. Aga millest räägite? Sääst, et seal on veel kõik läbi süüa jääte, nüüd hakkame elama ühes Lena. Mees naeris. Ja oli ka varem kuulnud sellist naeru. Sel Jähkiv jääge jõuluühtaegu. See oli jää. Ta seisatas. Kuu alguses peatänav olisi Tallinna väravateni näha. Siin oli kõik lähedal. Siin oli kõik üks tervik, üks terviklik tõde. Tuleb uus üleujutus, tuleb uus liivatuisk, tuleb uus päev, uus. Tal oli ükskord skulptuur kokku varisenud öösel iseendast taliärganud imeliku heli peale äkki helipea seesmine karkass nähtavale ilmunud. Aga oleks olnud vedru. Peatükk oli hakanud küljest kukkuma. Ta ei osanud teha kujusid Tal ei olnud oskust tabada kuju tema terviklikkusest. Portreid, mis olid nagu halvatud, surnud nagu surimaskid, imelikult viltu kiskuvad, nagu oleks neil insult, infarkt. Ainult lollid võid end lasta Äraveta dema modernistlikes trikkidest, millega ta seda halvatust peita püüdis. Ta oli kogu elu teinud päid. Juba siin olite pead sellised. Ta oli teinud neid ise omast tahtest ja vastu võtnud tellimusi. Ainult üht peada linna keelduvad modelleerimist. Siin ta oli öelnud, et Surnute ei oska ta modelleerida. Pärast seda oli hakanud imelik suhtumine. Ja lõpuks oli ta pidanud ära sõitma vastupanuliikumisel lapsik legend järel nagu sabaga täht. Vastupanu. Ta naeratas tema elus Sloveenias oli tõesti õigupoolest vastupanu vahepealsed Pariisi aastat proosaline punnimine ellujäämise eest. Ja nüüdne Berliini elu oli lihtsalt tavaline õppejõu elu koos naisega, kes teda ajaga oli ikka vähem mõistma hakanud. Kui taksojuht teadnuks, et ta oli vahepeal kunstiakadeemias õpetajaameti kõrvalt majahoidja olnud. Aga mitte see ei olnud halda. Halvim oli see, et ta ise ei uskunud oma peadesse oma näitustessega neisse kiidu sõnadesse, mille vahetevahel öeldi nagu oleks peamine igaveseks kaduma läinud koos tolle ajaga mil ta seisis kõrges rohus vaadates raudtee kõrval rohus lebavat surnukeha. Ta tegib täid nähtavasti seepärast et tookord rohkem kui pool sajandit tagasi lebas rabas teatan ees. Tähistas tänavu otsaseina äärde maha. Ta oli alati kadestanud seda vabadust, millega kogu maailma noored eputasid seinte ääres, treppidel ja purskkaevude ääristel istudes. Ehk siis tema ei võiks lõpuks ükskord kunagi ta jõudsus siin tänaval. Oli languste aeg, 50.-te lõpp. Ja poisid Lõnkusid tänava ühest otsast teise, elasid tagasi, elasid tagasi ringiratast. Vahel oli kuulsaalis pidu, kuhu sisse trügiti. Ükskord oli seal vati rohkaga ja kotiga mees kes oleks olnud just nagu ajast välja langenud. Nagu üks nende hulgast, kes sõja järel tööpataljoni kolonnides Pärnust läbi sammusid. Ta ei osanud eesti keelt poisi tantsitele tappa. Ühel kaugel õhtul, kui kogu peatänav oli päikest täis ja ta seisis selles väikeses linnas peatänava sama nurgamaja juures vajusid kastid vastu. Poe uksel seisab ja ootab portett. See ragises vajus ripakile ja kümned ning kümned pudelid kukkusid maha enamasti tervetena. Ja veeresid sädeledes ning kohisedes mööda tänavat mere poole. Ning joodikud püüdsid neid nagu elusat tõde. Tuleb uus üleujutuste läheb uus liivatuisk, tuleb uus päev, uus. Aga tema levikama kehata päid käib siin selles väikeses linnas ja kõikjal, kuhu ta veel kunagi jõuab. Kui jõuab. Sügiseti hakkab vesi tõusma. Inimesed katsuvad kindlustada oma keldreid, aga vesi täidab tänava, kus suvel õitsesid kibuvitsad ja vana ajaloolise villa ümbruse muru voolav ristteele, sealt keldritesse uputab kartulid ja moosid. Ning vesi, vallikäärus hakkab üle ajama. Ja Tallinna väravast ei pääse enam sisse ega välja. Tuleb uus üleujutus, tuleb uus liivatuisk, tuleb uus päevuse, kellad peatuvad. Ja äkki kostab rasket mootorimürinat. Tallinna väravate poolt läheneb veoauto. See on siis siis Ta tunned seda lõhna. Sa elad temasse. Roheliste autode metallivärvilõhn. Siis auto läheneb aeglaselt kuidagi ebaloomulikult ühtlase kiirusega mürisedes. Ja autokastis on midagi. Põlevate silmadega veoauto liigub aeglaselt vastupäevase liikluse suunda otse tema poole. Autole langeb kuupaiste reklaam valguse ja vitriinklaaside vastu peegeldustes roosasid rohekad ja lillasid valgusi. Taine juhti, aga ta teab. Kujuga auto liigub igal ööl kuuvalguses mööda tänavaid kõva nürinaga ja imelikult aeglase ühtlase kiirusega nagu sõidaks õhus. Ning kõik aknad on kinni. Auto jõuab temani, peatub ja kabiini uksest välja Mark Soosaar, Kihnu mustriga kampsun ise kord mütsis. Ega sul suitsu ei ole? Küsib Soosaar. Ma ei suitseta. Saama Ma lihtsalt tahtsingi teada, kas sa suitsetad? Haaras Soosaar laviini olin ma sellepärast, et mulle ei meeldi, kui kabiinis suitsetatakse. Mõtlesin, et äkki tahad kaasa tulla. Oled siin kuidagi lossis, oli, olid seal rõõmsam tuleteki ka linnakodanike kummitama. Ma mõtlesin, et teeks õige ühe väikese sürrealistliku tiiru algul Baltikumis siis kogu Euroopas. Näike profülaktika, mis sajand teistsugune on kui eelmine on idee, et võiks teha kõikjal Euroopast maha võetud kujudega ühe ühise rongkäigule. Ma ei ole selleks valmis. Mu pea käib ringi, ma olen purjus ütleb tema. Hirmus sürrealistlik välja, autos peab kaine olema. Võib-olla järgmine kord, ma pean mõtlema, pean valmistuma. Ning auto hakkab liikuma. Ta näeb, kuidas auto kaugeneb üha vaiksemaks, muutuvale, mürinal aga ikka imelikult aeglase, ühtlase kiirusega, nagu sõidaks õhus. Ta näeb, et kuju autokastis on seest tühi. Nagu sellel ei olekski karkassi. Auto kaugeneb. Suvi lõpeb, tuleb sügis, uus üleujutus, uus suvi, uus liivatuisk, uus päev, uus. Aga tema Ardus vanastu, mitme Euroopa maa professor istub ikka siin. Ning mere poolt, Liineb jälle linnas ringi, uitab peata kujuga auto, taine juhti. Aga ta teab, kujuga auto liigub igal ööl kuuvalguses mööda vaid kõva nürinaga ja imelikult aeglase, ühtlase kiirusega. Kusagil avatakse korraga aken, keegi vaatab välja, pomiseb suveunenägu. Ja sulgeb jälle akna. Nagu oleks näinud viirastust. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg